Aasta: 2006
istun tööl ja..
linna tagasi saabumine on alati kuidagi väsitav, kuigi keskeltläbi magan ma koolis olles ilmselt rohkem kui kodus.
igal juhul alati, kui lõpuks koju jõuan (türi-tallinn-pood-laps), siis on laip olla. vahel kukun juba kell 9 ära.
unenägusid ei mäleta, kuigi nad olid. mingid muud kummalised asjad olid ka. poiss ägises vahepeal ja otsis oma jänkut taga, lõpuks kamandasin ta potile ja peale seda oli rahulikum.
hommikul lasteaeda sõites meenus, et mu id-pilet on läbi. ostsin putkast üksikpileti ja nüüd uue kvartalikaardi. hea muretu jälle tükk aega.
hoolimata kahest tassist kohvist on tunne, et lõunaund oleks vaja. täna ei saa jalgu ka lauale visata, seelikuga oleks see veidi kummaline. pole viga, õhtuseks uneajaks on uni läinud. nagu alati.
tee pool, aga..
kodustest füüsikaülesannetest tegin ise ära umbes pooled, üks nendest polnud kohe päris kindlasti õigesti lahendatud ka.
eile õhtul – täna hommikul kirjutati töid umbes paari tudengi tehtud tööde pealt ümber. võtsin ka ette, koos konspektiga, kirjutasin ära oma ülesanded, paar tükki veel, millest aru sai ja.. mingi hulk jäi tegemata. sest ma ei suutnud tuimalt maha kirjutada, mõtlemata, kust midagi tuleb. ning mingist hulgast lahendustest ma ei saanud lihtsalt aru. seal puudusid seosed nii meie konspektiga kui nende käsiraamatutega, mis mul olemas on. sest need, mis ma ikkagi võtsin tehtud töö pealt, ei kirjutanud ma ju ka lihtsalt maha, vaid tegin muutuseid sisse (no seal oli mõni asi kuidagi seosetu või igatahes ma suutsin teistmoodi seostada).
täitsa totter, onju? see peab ikka mingi kiiks olema, mis ei lase lihtsalt niimoodi teha. teeb elu keerulisemaks ju?
/ma ei nori kiitust, ausõna. ma juurdlen, et mis pagan see ikkagi on, et ma ei pannud tuimalt kõike lihtsalt kirja/
eksole..
kui laps mingi põhjusel öösel hästi ei maga – siis on see enne mu kooli. nagu täna öösel läks tal millalgi poole 6 paiku uni lihtsalt ära.
eelmine kord oli see täpselt 3 nädalat tagasi, kui ta öösel ärkas ja kõrvavalu kurtis. siis läksin ma ka kooli.
tegelikult ma ikka loodan, et need vähese unega ööd on tal selja taga ja õnneks on asi aina paremuse suunas läinud.
vip reisid
marx on teinud mu tiheda liiklemise piirkonnast ühe vahva ülesvõtte. tema lahkel loal:
une järgmised näod
täna öösel oli palju ja segaseid unenägusid. äratus oli ka täpselt poole pealt. tolles unenäos käis mingi asja organiseerimine, mingi kamm oli mingite särkidega (et kellele milline; aga milleks üldse, seda ma ei mäleta), minu meelest läks asi nõmedaks kätte ära ja ma otsustasin sellest pundist nö välja astuda. ärkamise momendil paiskasin ühele heledas ppükskostüümis tütarlapsele tõde näkku 😛
mõned tunnid enne – aga see võis olla ka kõigest mõned sekundid ju, aeg unenägudes polegi lineaarne – nägin igatahes mingit võidusõiduasja, mingi karm action käis. mu Räpina pinginaaber igatahes sõitis millegagi, mis meenutas külgkorviga mootorratast, aga ei olnud seda mitte. sest külgkorvis olev tütarlaps (kes oli ka mu tuttav, aga vot hetkel ei löö ette, kes; samas võis see olla unenäoline tuttav ainult) oli nagu mingi toru sees pikali, pea eespool. bhh. ja siis oli seal veel mingi F1 mees, näo järgi meentuas kõige rohkem Alonsot, aga mingi teise nimega (kusjuures F1 sarjas ei ole ühtegi nime, mis meenutaks mu uneäonime) ja igatahes oli hästi kuulus, aga minu meelest ta nagu pigem koperdas jalus. vormeli mootor ütles üles või midagi (noh, nagu ikka eksole 😉
aga see on ikkagi kummaline, et isegi kui kell ajab poole une pealt üles, siis järgmisel hetkel on see uni ikkagi meelest läinud, jääb ainult kella helisemise hetkel olnud pilt. ja unes on kõik alati reaalne, nagu päris, isegi kui on absurdne. sa tunned inimesi, keda sa tegelikult ei tunne, su unes on koos inimesed, kes iial seal ei saaks olla – ja kui midagi väga ei meeldi, saad end sealt välja lülitada.
voodist välja ronides on päris tore, kui keegi vähemalt virutaalseltki sulle kohvi pakub 🙂 (sest muidu pean ma ju iga jumala päev ise seda tegema, kohvi siis, mitte pakkuma)
tahan päikest!
.. ja merd ja heinamaad! ja kohe!
ei, okei, c ja o vajab täna veel sellist ilma, et oma üks projekt ära lõpetada.. aga hiljemalt homme olgu olla! (siis ei varjuta ju ka nagunii).
kolmapäev. hommik.
mu telefoniäratuse pausire˛iim ei töötanud jälle. kas seepärast, et ei saanud sellele esimese helina peale päris hästi pihta ja vajutasin mitut nuppu korraga? ei tea, igatahes seda vahel juhtub. vaatasin kella umbes kõigest 3 minti hiljem, kui ‘õige’ äratus oleks olnud. hariliku 5 minuti asemel 8 minutit enesepettust ja voodisoleku pikendamist..
poiss porises, ütles, et tema ei taha nii vara tõusta (magama läks küll üsna varakult õnneks) ja et tema tahab UneNägu vaadata. just täpselt selliste rõhkudega ta seda sõna ütleski.
õnneks sobisid Teletupsud ka päris hästi.
miinus üks tund
no ei saa üle ega ümber kellakeeramisest. sest lisaks niigi varasemale tunnile magasime viimased 2 nädalat nagunii natuke kauem, kuna poiss oli kodune. ja eilne lõunauni tegi seda, et õhtul ei kippunud uni väga tulema. nüüd üritan kuidagi pooltukkudes tööd teha ja päeva kusagile ära veeretada.
aga ikkagi, miks pagan peab seda kella kruttima ikkagi? (jah, ma võiks keeramata jätta ja lihtsalt elada tund aega varem..)
ruum
siin toas on stereo ja arvuti, kust saab muusikat kuulata, aga pole normaalset tooli, kus lösutada.
teises toas on telekas ja diivan ja tugitoolid, aga et sinna kuulda mõnusalt, peaks stereo üsna valjuks panema. eriti, kui laps samal ajal juhtub telekat vaadata.
ma ei oska välja mõelda, kas ma suudaks siia tuppa leida koha, kuhu tridia üks tugitool. et kuulata muusikat ja vedeleda ja raamatut lugeda. ilmselt mitte. selleks tuleks pool korterit ümber mööbeldada.
võiks ju teise tuppa teised kõlarid orgunnida, vahele mingi switch, et valin, kas läheb heli sinna ka.. aga ikkagi, ma ei tuleks sellega ilmselt kuigi hästi toime ja teleka segav moment jääks ikka.
mul peaks kõikide arvestuste järgi olema siin ruumi nagu muda, aga reaalsuses on ikka nagu vähe.
aegajalt on tunne, nagu peaksin mina siit välja kolima.