reiside valu ja võlu

Ausale öeldes ei kirjuta ma siia suuresti lihtsalt seepärast, et mul on tunne, et ma olen juba kõik ära kirjutanud.
Siis aga tundub mulle, et see on lihtsalt vabandus minu enda jaoks. Sest kui ma olengi mingil teemal kirjutanud x-aastat tagasi, siis ilmselgelt ma enam päris nii ei mõtle. Lisaks koguneb nii ehk naa uusi asju, millest ei olegi varem juttu olnud.

Näiteks see, et kui olen kümne päeva jooksul kolme eri riiki külastanud (vahepeal kenasti ikka Tallinnas tööd tehes, mitte mingi lõburingreis selline), sobitanud neid käimisi kogu muu eluga (et näiteks lapse lõpuaktusel ikka kodumail olla), siis jaani ajal ei tahagi kusagile minna. Tegemist on koduski küllalt ja see ei tähenda, et ma hullunult näiteks koristaksin – mida on ka vaja. Kodukontoritöö pigem. Aga ikka mahub sisse natuke lugemist ja jaaniõhtul osalemine pooletunnise jalutuskäigu kaugusel.

Või taas üle väga tüki aja kogemus, et liiga tihe reisiprogramm ei ole tore. Rääkides just mõnepäevasest käimisest. Ma saan aru, et projektipõhine õppereis, aga lõunamaalastele omaselt kippus ajakava ikka väga umbe jooksma ja vähe sellest, et vaba aega lõpuks ei jäänudki, no näiteks et külastada linna suveniiripoode või kasvõi kohalikku jäätisekohvikut, ka uneaega oli vähe. Minu jaoks peale pikka päeva ei ole 5 tundi und üldse mitte normaalne. Selgus, et ka paljude teiste jaoks mitte. Järgmisel ööl saime 7 tunni kanti. Need, kes õhtul (või öösel) linna peale ei läinud, muidugi – nagu mina.

Ja mingil hetkel tüütab väga ühesugune traditsiooniline söök ka ära. Kui ikka teisel päeval algab taas see sink/juust-veelmingisuupiste-veelükssuupistetaldrik-pasta-riis-liha7kala-magus-kohv ring, siis hakkan isegi mina vahelduseks vähemalt pitsat tahtma. Või kui seda ei saa, siis vähemalt salatit, palju värsket salatit! Isegi oliive nappis.
Ühel korral juhtus nii, et üks võõrustajatest ei söönud liha ja talle oli tehtud pannitäis, mis oli värviline, sest seal oli ka (küll kuumutatud kujul) ka rooma salatit ja paprikat. Kuna see toodi koos teiste toitudega, siis me koos naabriga arvasime, et oo, lõpuks ometi midagi teistmoodi ja tõstsime omale sealt natuke. Saadi küll kiirelt jaole, et see ei ole meile. Õnneks jagus piisavalt sellele, kellele see oli, aga praktiliselt kogu ülejäänud seltskond vahtis meid kadedalt.
Hommikusöögilauas oli ka salatiga kehvasti, ma lõpuks tirisin juustu alla garneeringuks pandud salatilehe lihtsalt omale taldrikusse 😛

Lisaks muidugi on lõunapool kilomeeter ja minut pikemad kui meie siin harjunud oleme. Pluss muud iseärasused. No et ongi normaalne, et kõik on (lõunal) lõpuks söönud (see on selline paaritunnine ettevõtmine, nagu aru võis saada), siis selmet vaikselt edasi liikuda, on aeg mölutamiseks. Bussi istudes lubatakse, et järgmine koht ei ole kaugel ja see lootus on kõigil, sest tegelikult on plaanijärgne aeg möödas. No ja siis sõidame.. tunni. Või umbes nii.
Või kui öeldakse, et oo, see on 200 meetri kaugusel ja siis lähme ja lähme ja lähme.. nojah. Üldiselt sai samme ikkagi vähem, kui ma lootsin.

Sellest ei olekski viga, kui plaani tehes oleks lähtutudki sellest, et kõik venib. Aga nagu juba öeldud, sõitis see lihtsalt uneaega sisse. Ja selle juures jäidki eriti arusaamatuks need tunnid, mil me lihtsalt kusagil tegime mittemidagi. Enamasti asustusest eemal.

Ma nüüd virisesin ära ja ütlen, et tegelikult oli lahe. Lihtsalt siiani on need reisid, kus ma grupiga käinud olen, olnud sellised, kus on ikka iseolemise aega ka. Isekäimistest rääkimata.
Aga kahtlemata me nägime palju, maitsesime palju ja huvitav oli igati. Lisaks hästi hariv. Ütlesin emale ka, et mis ta nendest peenardest rohib, seal on kõik maheaiakesed umbrohtu täis. Ei kaevata ka, ainult tõmmatakse natuke mingi vidinaga mulla sisse triipe. Või et on olemas villast riiet, millest mitte iialgi seda ei arvaks – nii õhuke, kortsumatu ja üldse mittekuidagi villast meenutav (hinda ma parem ei tahagi teada). Või et tegelikult eestlased ei ole mingid tagasihoidlikud, ning see ei sõltu ärajoodud veini kogusest. Ning kas teie teadsite, et on olemas selline, hm, ala, nagu kullasõelumine, ja selles peetakse isegi maailmameistrivõistluseid?
Omamoodi kummaline on olla ristimiskabelis, mille vanimad osad on pärit 9ndast sajandist. Päris mitmes kohakeses tervitas meid linnapea isiklikult, aga need ongi sellised mägilinnad, kus me ei räägi kümnetest tuhandetest elanikust.
Vahe kahe kuu tagusega: siis oli 1600m peal lumi, aga nüüd enam mitte.

kevade kiired sammud

Päris tore, et soe on. Jaguks seda nüüd suve peale ka, oleks veel toredam.

Kui olen sellise ilmaga kaks tundi konditsioneerita autos sõitnud (hingamispeatustega loomulikult), ei oma mõni sääsk värskes õhus enam mingit rolli. Nagunii imestati, et mismõttes temal on terve parv kallal ja minul ainult mõni. No mis ma teha saan? Mulle sobib nii. Info sääskede rohkusest lõpp-punktis jõudis minuni nii hilja, et ma ei jõudnud enam isegi pikki pükse ja jakki kaasa haarata.
Lõpuks sõime kõik värskes õhus, koos sääskedega.
Muidugi ma ei planeerinud üldse sööma jäämist ega midagi, muidu oleks võinud ju tagasituleku üldse hommikusse jätta. Aga ega ma ei tea, kas ma seepärast kell kuus ikka oleksin tahtnud ärgata, et lihtsalt õhtu kusagil küll kaunis ja mõnusas kohas, aga suhteliselt võõraste (ja sääskede) keskel veeta.

Pealegi siis ma ilmselt ei oleks avastanud seda kullerkupulist (ja nurmenukulist ja pääsusilmalist) rannakarjamaad. Sinna sõites ma otsisin lõpupoole sihtkohta ja kui tee peal sain karukellad üle vaadatud ja mõnda kullerkupupuhmast nägin ka (teate, kui raske on tegelikult autost aru saada, kas on varsakabi või kullerkupp seal kraavipervel?), siis viimasel lõigul ei olnud selleks silmi. Aga tagasi pöördudes, peatselt loojuva päikese valguses oli korraga näha, et terve tee ja mere vaheline karjatamata karjamaa on kollaseid nupse täis. Sain just karjavärava lähistel pidama ja tühjeneva kaameraakuga mõned klõpsud tehtud. Ja hindamatu mälupildi, muidugi.

Absoluutne boonus kevadesse. Kogu see õhtune vaatepilt: lilled, maastik, meri, valgus.. Ma ei üritanudki tervikut pildile saada. Alati pole vaja.

tüüne aasta algus

Eile jäi silma ühe tuttava postitus, et käesolev aasta on raske ja kummaline. Sõnastus oli teistmoodi, aga mõte oli just selline.
Jäin ka hetkeks mõttesse ja pidin tõdema, et minul on käesolev aasta olnud täiesti kena. Jah, vahel kiire ja väsitav ja kõike muud, mida elu ikka pakub. Aga samas kuidagi rahulik ja vähem närviline, kui nii mõnigi viimastest. Eelmisel aastal oli samaks ajaks juba hullumaja ja see süvenes. Sel aastal on olnud mõned hullumaja-hetked, mis siiski on rahulikult ära kadunud. Isegi seda ei mäleta, et sel talvel väga tõbine oleks olnud. Ainult mingid tavalised külmetused, mis kadusid, sest mul ei olnud aega haige olla.

Ja siis jalutan kodu poole, kotis kodupoe värsked soolakurgid, mis ei maksa mitte 12 eurot ega 10 eurot ega isegi mitte 7 eurot kilo, vaid 4 (neli!) eurot kilo, päike paistab ja mõtlen, et nii võib täitsa elada.
Ehk siis R.-il oligi võib-olla õigus, kui ütles, et mu suuremad jamad on möödas.
Kuigi see võib olla seotud ka vanusega. Aga mis vahet seal on?

Lisaks leidsin ma tasuta fototöötlusprogrammi, mis teeb kõike (ja rohkemgi), kui vähenõudlikul minul vaja. Ja kui rohkem vaja, siis lightroomile on ka tasuta alternatiiv olemas.

mitte spordist..

Tuleb välja, et kõik see aeg, mis ma oma meelest magan, ma ikka väga ei maga ka. Huvi pärast on nüüd vidin olnud käe peal enam-vähem aasta algusest ja statistika on huvitav. Jaanuaris tuli keskmisi unetunde ehk 7,5 kanti, aga aprillis juba praktiliselt 8 täis. Ehk siis selline uni-uni, mitte voodis vähkremine.
Tõesti, ma olen ka teadlikult varem magama läinud, mitte et ma magaksin paremini (või halvemini) kui jaanuaris.
Aga keskmine on selline petlik ka. Ega neid 8-tundi-täis öid ei ole väga palju juurde tulnud – pigem kui magan aja üle, siis hetkel on võimalik teha seda pikemalt ja see tõstab keskmist.

Sammudega on umbes sama. Keskmine on üle 10 tuhande sammu päevas, aga see tuleb pigem nende päevade arvelt, mil liigun palju (no siin räägime paarikümnest tuhandest, mis ei ole ka üle mõistuse palju). Väga selgelt joonistuvad aga välja päevad (ja need on enamus), mis ma liigun töö ja kodu ja võib-olla ka poe vahet ja kus sammude arv jääb just sinna, kuhu ta jääb.
Ma ei ole muidugi kunagi arvanud, et sellise info omamine mind rohkem liikuma/magama vm paneb ning seega ma ka väga tükk aega kahtlesin, et kas sellist monitoorimist on ikka vaja. Tõsi: rohkem tegema see mind ei pane, aga näiteks voodisse sätin end küll veidi varem ja no sammude keskmine on ju täitsa kena 😀

Traktorisõidu loeb ta muidugi ikka rattasõiduks, aga mul on tunne, et see kastis rappumine põletab kaloreid kõvasti.

vaikne päev

Selline päev, kmil midagi pole vaja teha.
Peale sööki natuke kööki koristada. Siis oli vaja ehituspoodi, tee peal meenutas laps, et pidi õppesõitu ka tegema. Selleks võtsime sedapuhku suurhalli parkla. Kohaltvõtmiseks ja madalateks käikudeks ja pööramiseks sobis küll. Järgmine kord tuleb mingi ilma liikluseta tänav leida.
Hea küll, ehituspood, toidupood, Tabasalu Pizzapoisid, kodune turg. Igal pool mingi aeg, kokku kodust ära ligi kolm tundi.
Peale sööki üritasin natuke lugeda, aga leidsin, et see autor mulle ikka ei istu. Värske karulauguvõi karpi, kanafileed ürdisegusse.
Natuke vannituba puhtamaks ja pessu.
Külmikus ootas üleeile toodud liha lähenemist. Kelmed ja väikesed tükid kassidele, midagi sügavkülma, midagi guljaši jaoks lõikelauale. Ungari pekk, sibul, küüslauk. Peal pooltteist tundi ikka liiga suur kogus hautist.
Kanafileed ahju, et oleks leiva peale panna.
Veerand arbuusi.
Koristama peaks veel Aga lõpuks võib ju natuke teleka taga ka tiksuda.
Tegelikult ongi vaikne ja rahulik päev.

peaaegu et reisijutt, aga üsna seosetu

Hetk talvise ja suvise hooaja vahel. See, kus on tunne, et on natuke aega. Aga reisipiltideni ikka ei jõua. Nendega ongi mul pidevalt üks nutt ja hala, juba aastaid. Kui mingit otsest vajadust ei ole, siis muudkui seisavad ja ootavad oma aega.
Selle-eest sai purjedel numbrid vahetatud ja ebavajalikud reklaamid maha kistud. Ja riideid sorteeritud ja mõned talveasjad ära pandud. Ehk mitte ennatlikult.

Kuigi nädal tagasi sai sandaalides lumes sumbatud. Keenid on õnneks suhteliselt kinnised ja need on sellised sandaalid, mida võib vabalt sokkidega kanda. Lund oli vähe rohkem kui Tallinnas sel talvel korraga näha õnnestus. Paksust siis mõtlen.
Sokid kuivasid pärast kenasti ära, kui ainult pool maad mäest alla sõitsime ja alumise osa jalutasime. Päike ja soe ja värk, nii et sokid seljakoti külge ja toreon.

Ja siis leidsime end veel sellelt teelt, kus oli väljas silt, et kuru on avatud ja võib sõita ja tõkkepuud olid üleval. Aga teekoristuseks vajalikud pulgad olid oluliselt pikemad kui meil siin näha. No ja rendiautoga anti kaasa lumeketid, sest neil on see poole aprillini kohustuslik anda.
Seepeale mõtledki, et kus on lumeketid, kus autode eelsoojendused, ja meil ei ole väga midagi levinud. Kuigi võiks ju. Eelsoojendus oli see, mis Soomes oleks väga abiks olnud. Pistikud olid meil parkimiskohtade juures olemas, aga no meie autodel pole ju eelsoojendust üldiselt. Oleks Soomest bussi rentinud, oleks vist olnud. Aga meie rendibuss läks õnneks niigi käima, lihtsalt läks aega, kuni soojenes ja aknast täies ulatuses välja nägi. Majanaabritel oli probleeme.

Aga liigume tagasi lõunasse. See auto, millele anti lumeketid, oli päris lustlik. Nimelt ta arvas ise kogu aeg, et ta on väga lahe ja võimas tegelane. Vaevu lasi kolmanda käiguga laugest mäest üles, kui ise teatas, et jou, pane nüüd viies käik sisse. Nagu mida? Tema kiituseks peab ütlema, et igalt poolt vedas läbi ja kui gaasipedaal põhja vajutada ja umbes kolmandat käiku kasutada, suutis kiirteel kiirendada ka. Ehk siis mäest üles lükkama ei pidanud kusagil. Ning kütusekulu oli imeliselt väike. Aga kui mootorit ei ole, siis pole ka kulu. See oli absoluutselt pisima mootoriga auto, millega ma kunagi sõitnud olen.

Muidugi, oluline ei olnud mitte auto, vaid päike, loodus, jalutuskäigud imelistes kohtades, söök ja kohalik jook. Nagu see aperitiiv Milva poekese ees enne mõnusat õhtusööki heas restos.

tahaks ärgata selge peaga

Neljapäeval oli lõunaks juba juhe nii koos, et mõtlesime, et paneksime kontori kinni ja läheks kõrtsu. Muidugi ei läinud. Aga no lihtsalt oli selline päev.
Õhtupoole ogarate kontsentratsioon jätkus taas. See oli küll ette aimata, aga ega etteteadmine ei tee olukorda kergemaks.
Õnneks päris õhtul ei olnud ogaraid, siis sain end vabaks lasta ja tegin ise teistele natuke klouni. Ju olin siis mina kellegi meelest ogar – aga vähemalt ei keeranud ma sellega kellelegi käru, nagu need päevased juhtumid üritasid.

Mingid pinged on ka. Füüsilised. Muidu ei saakski aru, aga hommikuti viskab turjalt tuikeid kuklasse. Pean meeles pidama, et igal hommikul teha ülakeha ja kaela võimlemisharjutusi. Ja füsioterapeudile peaks minema, kui end kokku võtta. Raksutab korra läbi ja saab parem. Sest ma olen nüüd igal nädalal massaažis käinud ja siis on kaks hommikut parem küll. Muidu on umbes lõunani selline tunne, et pea on paks ja mitte midagi ei suuda teha.
Noh, kunagi lähen..
Õige on, et ega ammu pole olnud sellist päeva, mil ma peamiselt tegelen mittemillegagi. No et jalutan niisama ja loen ja vahin midagi. On küll neid päevi, mil mul pole mingeid selgasurutud kohustusi, aga siis ma olen ise need omale tekitanud ja kui see on ka veel füüsiliselt veidi väsitav ning võtab kogu päeva, siis kahjuks väga ei aita pikemalt.

mõnel hommikul olen kui rongi alla jäänud

Stressbuster massaaž oli nii hea, et peale seda tahtnuks lihtsalt umbes kõrvaltuppa raamatuga leboma jääda. Kuigi ma nüüd olen kenasti raamatuga diivanil. Lihtsalt see vahepealne sebimine võinuks olemata olla.
Eile õhtul oli üks telefonikõne ja üks mail, mis tekitasid tagajärgi, et veel hommikul kippusin kõiki hammustama. Aga no päriselt. Ei on ei ja tähtajad on nendest kinnipidamiseks. Muidugi võib igaüks oma argumendid esitada ja ma võin oma seisukohta muuta, aga mitte siis, kui ma tunne, et seda tehakse stiilis ‘rong-sõidab-üle’. See ei lõpe mitte minu arvamuse muutumisega (või sisuliselt ju natuke võib), vaid sellega, et ma ei taha sellise inimesega tegemist teha. Mis lõpptulemusena annab ikkagi sama eituse välja. Eks mõne päeva pärast klaarub ära.
Tegelikult ei tohiks selliseid asju ligi lasta, aga raske on, kui minnakse väga isiklikuks. Isegi, kui mitte minu vastu isiklikuks, aga ma pean teiste musta pesu oma kaela saama.

Õhtud mööduvadki raamatuga, kui ei ole nagu nädalavahetusel, et peale kõige tegemist enam ei jaksa.
10 tuhat sammu tuleb keskmiselt täis nagunii.

jalutuskäik

Päike soojendab, aga ometi on maapind külm ja järvejääl lumi. Jõe peal sõidavad süstad; natuke maad ülesvoolu ei saa ma küll aru, kust nad läbi tulid, sest jääkirme on veel. Küll veidi lõhutud, aerujälgi võiks nagu aimata – aga süst, kust see läks? Veidi eemal jõeharul istub jää peal kalamees.
Selline kevad. Lumikellukesed on ainult linnas. Päikesekreem ei ole liiast.

Kaks nädalat, ja ma olen mingis muus kevades. Ootan. Ootan!

hetked, mis kipuvad ununema

Kui laps puhastab oma jalgratast, ja palub, et ma paneksin talle teevee üles, ja siis palub, et kas ma talle mingi ravitee ka tõmbama paneksin; ja ma panen talle puhta omakorjatud nõmmliivatee teemunasse – siis ma tunnen täiega rõõmu, et ma elan just siin, kus ma elan.
Kuigi eile läks üks tuttav mõneks ajaks tööle Põhja-Norrasse, kusagile Lofootide külje alla ja ma olen nurgast kade. Sest seal on talv ja virmalised ja üldse. Kuu aega tahaks seal nüüd olla küll. Samas, ühe mõtteis mõlkunud reisi tõmbasin selle aasta plaanidest maha. Ei jõua ega saa. Sest siin on vaja olla ja suve endasse koguda. Just seda meie suve, kus valmivad maailma parimad maasikad ja mustikad; kust saab nõmmliivateed ja pärnaõisi; ja öid, mil päike peaaegu et ei loojugi.