lihtne säästunipp

Ausalt, kui ma sellest esimest korda lugesin, ma ei uskunud. Arvasin, et pigem see tähendab suuremat kulu toidule. Eriti, kuna ma olen võimalusel õhtusöögi inspiratsiooniks allahinnatud (viimase müügipäevaga) tooteid kasutanud. No esiteks ei jaksa ju kogu aeg mõelda, mida teha; ja teine asi on ikka raha.

Kuid siis ma otsustasin proovida ja kuigi ma olen seda kasutanud vaid umbes kuu aega, võin öelda, et mu kulutused toidukorvile on vähenenud. Ma ei pane oma kulusid küll kirja, aga see on tuntav muudmoodi. Ja allahinnatuid tooteid valikus enam ei ole.

Ei, see pole mingi tont-teab-mis-imetrikk või -skeem.
E-pood!

Aasta tagasi olin ma skeptiline, et toitu ma küll ei hakka e-poest ostma. Tegelikult oli siis esimene ost või paar tehtud, aga pigem seepärast, et kassiliivaga on mugav, kui kuller toob, no ja siis sai ikka jahu vms lisatud, et tuleks tasuta transport kätte, kui juba. Nii et kuller käis harva ja tõi pikema säilivusega kaupa, kohati tööstuskaupa (tualettpaberit pole ma sellest ajast saadik ise poest toonud).
Ükskord nüüd sügisel aga, vaadates läbi soodushinnaga tooteid, tuli pähe paar toitu, mida soodsaid aevilju-liha kombineerides teha saaks. Tellisin ära, võtsin siis saia-leiba ka juurde, kuna nagunii oleks vaja olnud ja – tulemus oli see, et nädala sees käisin lisaks poes veel korra või kaks, vaja oli a la piima ja leiba (ja “midagi head”, mis poes alati teemaks kipub olema, isegi ostunimekirjaga). Ehk siis algul oigasin, et näe, suhteliselt kallis ostukorv tuli, aga kui nädala peale üle vaatasin, siis juurde ei tulnud ju praktiliselt midagi.

Nüüd olen seda rida ajanud 5-6 nädalat ja vähemalt minu puhul see toimib. Natuke pean ette mõtlema, et mida võiks süüa teha. Natuke otsustan soodustoodete põhjal ka. Vahel käin ikka turult liha ostmas (sest mis puudutab sealiha, siis see on meie turul värske, kvaliteetne ja soodsa hinnaga). Munad tulevad maalt ja juurikad on vanemate juures keldris (aga see on aastaid niimoodi olnud). Ja see “midagi head” jõuab ka minuni endiselt. Lihtsalt kui ma seda ei ole tellinud, siis ostan kohalikust väikepoest, kus pole ohtu riiulite vahele ära kaduda ja veel poole e-poe nädala ostukorvi summa eest midagi soetada.

Et palju siis on mu keskmine ostukorv? Ca 40 eurot. Puuviljad, midagi magusat, lapse Värskad jms. Muidugi varieerub summa, aga mitte kuigi palju. Ning muidugi ostan ma ka neid asju, mida vaja, mitte ainult soodustooteid. Tööstuskaupa on ka sees.

Muidugi on sellega nii, et igaühele oma. Aga teisalt, see mina, kes arvas, et netist toidu tellimine ei tule kõne allagi, ei ole üldse kaugel minevikus.
Ainus probleem siiani on olnud üks katkiläinud Nutella purk (nutt ja hala), aga selle raha sain ma tagasi ilma mingi tõestuseta (sest nagu ikka, kulleril oli kiire, võtsin kotid vastu, andsin allkirja ja siis läksin lahti pakkima.. ja isegi fotot ei teinud). Muud tooted on olnud alati kvaliteetsed ja värsked (ei ole kunagi liha tulnud järgmise päeva säilivusajaga, ikka mitu päeva saab muretult kapis hoida; aedvili on ilus), isegi pakendamisega pole nad väga hoogu läinud. Ja see harvem poeskäimine tähendab automaatselt vähem kulu. ja lisaks üks auto mitmele inimesele kaupa laiali vedamas on mõistlikum kui igaüks oma autoga poes.

Võtan nüüd klaasikese glögi, kuller käis just paar tundi tagasi 🙂

kuidas kaaperdada organisatsiooni

Ühes hobipõhises organisatsioonis on aeg juhatuse vahetamiseks. no nagu põhikirjas ette nähtud.

Selgub aga, et senises juhatuses on mingid erinevad seisukohad ja mitte kõik ei saa omavahel läbi. Seega on arutuse all erinevad uued juhatused ning ei valita mitte inimesepõhiselt, vaid kogu “komplekti.” Ühes variandis on enamus inimesi seotud ühe konkreetse tegevuskohaga, teises on valik geograafiliselt mitmekesisem (aga arvuliselt sama). Vähemalt ühte seni-veel-mitte-juhatuse-liiget, kes on laiemas variandis sees, üritatakse ka tegevuskohapõhiselt poolt kangesti ära rääkida, kuid ta jääb ootavale seisukohale, et otsustada valimiste käigus.

Ajal, mil rahvas on häälte andmiseks kokku kutsutud, käib aga hoopiski organistatsiooni liikmete registreerimine. Muidugi, hääletada saavad ainult liikmed. Paljudel on tehtud volitused, aga reaalselt pole oma sooviavaldust saadetud või pole makse laekunud või midagi muud sellist. Kummalisel kombel on need registreerijad tegevukohapõhise poolega seotud – nad nimelt tegutsevad seal. Või nende lapsed, sh algkooliealised. Asukohapõhise variandi asjapulgad maksavad osa oma taskust kinni, sest ka neile pole veel kõik laekunud.
Poolteist tundi hiljem pole ametlik osa veel alanud, seega see üks mitte-veel-juhatuse-liige otsustab, et oma ajaga on muud ka teha ja sätib lahkuma. Viisakalt osalisi informeerides. Mispeale taaskord tõstatub teema, kas ikka äkki sobiks see asukohapõhine juhatus. Vastus on kindlam eitus kui varem, sest poolteist tundi nähtu (mille jooksul tal kõrvaltvaatajana oli piinlik vähemalt laste ees) on andnud kindla teadmise, et sellise seltskonnaga pole võimalik normaalset koostööd teha ja seega ei ole sügavalt mõtet seda üritadagi.

Veel mõni kuu hiljem on näha, kuidas kommunikatsioon veereb allamäge, tegevused samuti. Endised koostööpartnerid loobuvad järk-järgult koostööst ja uued ei ole tasemel. Muidugi, harjutamise ja kogemuse asi, aga senikaua peavad liikmed kannatama. Vähemalt need, kes on senise ladusa asjaamisega harjunud ja rahul olnud. Lisaks imbub kusagilt välja veel infot, nt et tegevuskohapõhine organisatsiooni “rakuke” on organistatsooni suurim alltöövõtja ja samas ka suurim võlgnik.

Mis seal ikka. Eks asjad lähevad omasoodu edasi. Kõrvalt vaadates on piinlik (teiste ees) ja kurb ka.

Lugu on ilukirjanduslik, kuid omab seoseid mõnede päris juhtumistega.

kevade kiired sammud

Päris tore, et soe on. Jaguks seda nüüd suve peale ka, oleks veel toredam.

Kui olen sellise ilmaga kaks tundi konditsioneerita autos sõitnud (hingamispeatustega loomulikult), ei oma mõni sääsk värskes õhus enam mingit rolli. Nagunii imestati, et mismõttes temal on terve parv kallal ja minul ainult mõni. No mis ma teha saan? Mulle sobib nii. Info sääskede rohkusest lõpp-punktis jõudis minuni nii hilja, et ma ei jõudnud enam isegi pikki pükse ja jakki kaasa haarata.
Lõpuks sõime kõik värskes õhus, koos sääskedega.
Muidugi ma ei planeerinud üldse sööma jäämist ega midagi, muidu oleks võinud ju tagasituleku üldse hommikusse jätta. Aga ega ma ei tea, kas ma seepärast kell kuus ikka oleksin tahtnud ärgata, et lihtsalt õhtu kusagil küll kaunis ja mõnusas kohas, aga suhteliselt võõraste (ja sääskede) keskel veeta.

Pealegi siis ma ilmselt ei oleks avastanud seda kullerkupulist (ja nurmenukulist ja pääsusilmalist) rannakarjamaad. Sinna sõites ma otsisin lõpupoole sihtkohta ja kui tee peal sain karukellad üle vaadatud ja mõnda kullerkupupuhmast nägin ka (teate, kui raske on tegelikult autost aru saada, kas on varsakabi või kullerkupp seal kraavipervel?), siis viimasel lõigul ei olnud selleks silmi. Aga tagasi pöördudes, peatselt loojuva päikese valguses oli korraga näha, et terve tee ja mere vaheline karjatamata karjamaa on kollaseid nupse täis. Sain just karjavärava lähistel pidama ja tühjeneva kaameraakuga mõned klõpsud tehtud. Ja hindamatu mälupildi, muidugi.

Absoluutne boonus kevadesse. Kogu see õhtune vaatepilt: lilled, maastik, meri, valgus.. Ma ei üritanudki tervikut pildile saada. Alati pole vaja.

mitte spordist..

Tuleb välja, et kõik see aeg, mis ma oma meelest magan, ma ikka väga ei maga ka. Huvi pärast on nüüd vidin olnud käe peal enam-vähem aasta algusest ja statistika on huvitav. Jaanuaris tuli keskmisi unetunde ehk 7,5 kanti, aga aprillis juba praktiliselt 8 täis. Ehk siis selline uni-uni, mitte voodis vähkremine.
Tõesti, ma olen ka teadlikult varem magama läinud, mitte et ma magaksin paremini (või halvemini) kui jaanuaris.
Aga keskmine on selline petlik ka. Ega neid 8-tundi-täis öid ei ole väga palju juurde tulnud – pigem kui magan aja üle, siis hetkel on võimalik teha seda pikemalt ja see tõstab keskmist.

Sammudega on umbes sama. Keskmine on üle 10 tuhande sammu päevas, aga see tuleb pigem nende päevade arvelt, mil liigun palju (no siin räägime paarikümnest tuhandest, mis ei ole ka üle mõistuse palju). Väga selgelt joonistuvad aga välja päevad (ja need on enamus), mis ma liigun töö ja kodu ja võib-olla ka poe vahet ja kus sammude arv jääb just sinna, kuhu ta jääb.
Ma ei ole muidugi kunagi arvanud, et sellise info omamine mind rohkem liikuma/magama vm paneb ning seega ma ka väga tükk aega kahtlesin, et kas sellist monitoorimist on ikka vaja. Tõsi: rohkem tegema see mind ei pane, aga näiteks voodisse sätin end küll veidi varem ja no sammude keskmine on ju täitsa kena 😀

Traktorisõidu loeb ta muidugi ikka rattasõiduks, aga mul on tunne, et see kastis rappumine põletab kaloreid kõvasti.

tahaks ärgata selge peaga

Neljapäeval oli lõunaks juba juhe nii koos, et mõtlesime, et paneksime kontori kinni ja läheks kõrtsu. Muidugi ei läinud. Aga no lihtsalt oli selline päev.
Õhtupoole ogarate kontsentratsioon jätkus taas. See oli küll ette aimata, aga ega etteteadmine ei tee olukorda kergemaks.
Õnneks päris õhtul ei olnud ogaraid, siis sain end vabaks lasta ja tegin ise teistele natuke klouni. Ju olin siis mina kellegi meelest ogar – aga vähemalt ei keeranud ma sellega kellelegi käru, nagu need päevased juhtumid üritasid.

Mingid pinged on ka. Füüsilised. Muidu ei saakski aru, aga hommikuti viskab turjalt tuikeid kuklasse. Pean meeles pidama, et igal hommikul teha ülakeha ja kaela võimlemisharjutusi. Ja füsioterapeudile peaks minema, kui end kokku võtta. Raksutab korra läbi ja saab parem. Sest ma olen nüüd igal nädalal massaažis käinud ja siis on kaks hommikut parem küll. Muidu on umbes lõunani selline tunne, et pea on paks ja mitte midagi ei suuda teha.
Noh, kunagi lähen..
Õige on, et ega ammu pole olnud sellist päeva, mil ma peamiselt tegelen mittemillegagi. No et jalutan niisama ja loen ja vahin midagi. On küll neid päevi, mil mul pole mingeid selgasurutud kohustusi, aga siis ma olen ise need omale tekitanud ja kui see on ka veel füüsiliselt veidi väsitav ning võtab kogu päeva, siis kahjuks väga ei aita pikemalt.

mõnel hommikul olen kui rongi alla jäänud

Stressbuster massaaž oli nii hea, et peale seda tahtnuks lihtsalt umbes kõrvaltuppa raamatuga leboma jääda. Kuigi ma nüüd olen kenasti raamatuga diivanil. Lihtsalt see vahepealne sebimine võinuks olemata olla.
Eile õhtul oli üks telefonikõne ja üks mail, mis tekitasid tagajärgi, et veel hommikul kippusin kõiki hammustama. Aga no päriselt. Ei on ei ja tähtajad on nendest kinnipidamiseks. Muidugi võib igaüks oma argumendid esitada ja ma võin oma seisukohta muuta, aga mitte siis, kui ma tunne, et seda tehakse stiilis ‘rong-sõidab-üle’. See ei lõpe mitte minu arvamuse muutumisega (või sisuliselt ju natuke võib), vaid sellega, et ma ei taha sellise inimesega tegemist teha. Mis lõpptulemusena annab ikkagi sama eituse välja. Eks mõne päeva pärast klaarub ära.
Tegelikult ei tohiks selliseid asju ligi lasta, aga raske on, kui minnakse väga isiklikuks. Isegi, kui mitte minu vastu isiklikuks, aga ma pean teiste musta pesu oma kaela saama.

Õhtud mööduvadki raamatuga, kui ei ole nagu nädalavahetusel, et peale kõige tegemist enam ei jaksa.
10 tuhat sammu tuleb keskmiselt täis nagunii.

until I feel better

sügishoojale üleminekuga otsustas mu organism puhkust nõuda. niimoodi, lambist. et ehk olen uimasena ja tatisena enam-vähem tubane. natuke teen tööd ka muidugi, aga kuidagi olen jõudnud mingeid muid asju ka teha. isegi puhata. eile näiteks kukkusin paar korda tukkuma täiesti – sedasi, et ärgates olin üllatunud, et mis nüüd. täna on veidi parem ja niimoodi ootamatult ära vajunud ei olegi.

pühapäeval, kui ma veel aru ei saanud, et tõbi tulekul, sahmisin paar tundi koristada ja sain elamise tunduvalt rohkem korda, kui kunagi suve jooksul. tegelikult peaks veel asju sorteerima ja taaskasutusse andma ja puha, aga algus on tehtud. nüüd ma küll tean, miks ma kogu selle koristamise aja higistasin – organism hakkas juba oma puhkust nõudma.

igatahes olen ma lugenud, põldmarjalikööri valmis saanud, süüa teinud, räimed said marinaadi, kasside mänguasjad enam-vähem kokku korjatud..

hetkel on tegelikult paras hetk väikeseks hingetõmbeks, sest praegu on see võimalik. varsti on meid tööl natuke vähem ja mingit põhitöö-välist tegevust tuleb juurde, nii et siis tuleb jälle veidi rabeleda. mingi aja kindlasti.

kuidagi tuleks endas taas leida see tahtmine jalutamas käia, mis on kusagile kadunud. või mitte päris, ma nagu tahan, kuid ei suuda end kokku võtta. peale tervenemist ehk?

hetked

pärastlõunal peale massaaži teen silmad aeglaselt lahti ja vahin punastest tellistest võlvlage. on soe, on rahulik, ainult kõrvalkrundil müttava ehitusmasina tagurdamise juures kõlav piiks-piiks-piiks on kohatu. ma ei tahagi väga tõusta, aga viisakas poleks ka venitada. ma ei tea, kui palju on aega järgmise kliendini. sirutan käed ja üritan verd liikuma saada. liiga järsku minu olematu vererõhuga tõusta ei saa.
teejoomine on massaaži hinna sees. pärastlõunane päike soojendab tuba, istun tugitoolis ja räägime mingitest tühistest asjadest.
mõtlen, et tahaksin veel mõnda sellist päeva. järjest. võib-olla lausa mõnda nädalat.

mõni päev varem olin päev otsa vihma käes.
tormikate püksid pidasid vastu ja jalad jäidki kuivaks. kummikud aastast ca 1986 pädevad ka täiesti. kollane tööjope, vihmakindlam kui kõik spodripoodides pakutavad super-hüperasjad, aga nendest umbes 5 korda odavam, jäi sellele hulgale siiski alla. aga mitte kuigi hullult. ainult pealmine fliis oli märg, alumine vaid veidi niiske.
niiskus ja jahe ajas aga ikkagi sauna. teistest inimestest oma linnariiete ja kilekeepidega oli kahju.
eile kaalusin kollast kena mitmekordset vihmakeepi vaadata, aga lõin käega. nüüd natuke kahetsen – looduses jääks see igale poole kinni, aga linnas oleks abiks. aga firmakeep, olnuks siis odavam.

peale massaaži aedviljad potti hauduma ajanud, tuli eilsest jäänud väsimus peale. see päevakruiis ikkagi on päris karm.
seekord mahtus päeva ka loodus. ja angry birdsi mänguväljak, mille ümber olid üldse mitte pelglikud ja kohati päris tigedalt kluugutavad lagled. natuke oli tunne, et kas ma olengi nüüd samas olukorras, nagu need sead seal mängus. õnneks mitte.
võid tõin koju, ja juustu. sest olid palju odavamad, kui meil siin. toiduturist, ma ei või..

kõik need pildid, mida pole kellelgi vaja olnud, on siiani töötlemata kujul arvutis.
millal ma Aksil käisingi? varsti saab kolm kuud. pilte ei ole keegi näinud.

neid vabu päevi oleks ikkagi vaja, rohkem kui üksikud teiste vahele. sest mul on seis, et ma ei taha ega jaksa iga päev midagi asjalikku teha. kuigi nagunii teen.

lambad, Aksil. et midagigi oleks.

hägune

ma lugesin raamatut (Martina Haag, “Midagi on valesti”) ja käisin teatris (Draamateater, “Eluhingus”) ja lugesin artiklit. kõik naistest ja kõik mõjusid mulle. ja ma pidin nendest kirjutama, aga siis jäin blogi teemasid sobrama, kohe tükk aega, aga uut ikkagi ei tekitanud. või ei konffinud. võinoh.

ja siis meenus jälle, et ma olen kõige muu hulgas kaotanud ära ühe väga mõnusa pintasku koos sinise käsitöö-kassiprossiga ja täiesti absurdsel kombel olen ma selle üle kohutavalt kurb. pintsak ise pärineb Haapsalust kaltsukast, mingi viis aastat tagasi sai ostetud ja ei maksnud väga midagi. aga see ei olegi ometi oluline. värvilisi, samas mitte liiga silmatorkavat, hästiistuvat pintsakut ei leia väga lihtsalt. ja no pross, kes enam mäletab, kust ma selle ostsin. igatahes ei meenu ka, et sellist rohkem näinud oleksin
päris palavaga ma seda ei kandnud, nii et äkki paar nädalat juba pole fikseerinud. olen püüdnud meenutada, kus ma üldse sellega viimati käisin ja ei tulegi pähe. nagu ikka, ei mõtle ju väga, mida kusagil kannad. isegi mingid kohvikud, kus viimase mõne nädala jooksul olen käinud, on läbi helistatud – ei ole kusagil.
mul on endiselt väike lootus, et see tuleb kusagilt absurdsest kohast välja. samas ma väga ei usu.

ei, ma ei ole inimene, kes naljalt asju kaotaks. lihtsalt, tundub, on mingi selline periood praegu. koos igasuguse muu mudruga. veider hägune olek ja tahtmatus.

nii et ma ei kirjutagi raamatust ja näidendist ja artiklist. kuigi need on head.

kui kiire siis…

eile, Tartu maanteel, leidsin korraga, et mina olengi see tropp, kes ei liigu 110 või 120ga, kui on 110 ala. panin püsikiirusehoidja ca 96 peale ja sõitsin rõõmsalt esimeses reas, muude aeglaste masinate vahel. ja täitsa kujutan ette, kuidas mõnigi teises reas sõitja ilmselt mõtles, et tropp, mis tal viga on.
kusjuures Leedus tegin sama isegi 130 alas.
ja ei, 90 alas ma ei sõida, mingi, 85ga. seal on püsikiirusehoidja veidi üle 90.

aga see mõnikümmend kilomeetrit 110ga ei anna ajalist võitu väga ning lisaks põletab kütust kohutava kiirusega. Leedus oli eriti kummaline see, et seda kiirteed oli vist umbes 100km jagu, aga kohale jõudsime hoolimata aeglasemast kiirusest ikkagi enam-vähem samal ajal, mis naviäpp kiirtee algul pakkus. ning tagasi tulime lühemat teed pidi, kus ei ole küll kiirteed, kuid olid mõnedki asulad ja Tallinnase jõudmise vahe oli nende teekondade valikul äppide järgi vist umbes viis minutit. võrdlesime justnimelt paaari äpi soovitusi, sest need päriselt ei kattu, eriti aegade osas. vahe kahe teekonna vahel oli neis siiski sama.

ilmselt, kui tuleks sõita mitusada kilomeetrit juttis, et kusagile jõuda (noh, nagu Leedu) ja see kõik oleks kiirtee, siis sõidaks kiiremini küll. aga kui me räägime kahekohalisest arvust kilomeetritest – siis jah, ma olen see, kes leiab selle mõne lisaminuti, et kulgeda rahulikult ja mõistliku kütusekuluga (kuigi ka 130ga see ei küündi mitte 10l/100 kanti ära; kui just kahte purjelauakomplekti katusel ei ole).

aga liiklusraevu rahustamiseks hoopis üks looduspilt.

P.S. olen leidnud, et kui liikluses närvi mustaks lööb, siis tulebki lihtsalt kiirus taandada piirkiirusele ja kõik jalakäijad läbi lasta jm. varsti on rahulikum.