Mõtteid karantiiniajal

Eile oli kaubanduskeskus, kuhu sõbra mõneks ajaks tööle viisin ja ära tõin, meeldivalt tühi. Toidupood ka. Inimestest siis, kaupa oli küll. Mingit võimalustki ei olnud kellelegi palju lähemale, kui 5 meetrit, sattuda. Kui, siis kusagil nö nurga peal ainult.
Eriti midagi osta ei tahtnudki, kapid-riiulid on endiselt täis.

Erinevast (sotsiaal)meediast püüan end distantseerida või silmitseda valikuliselt. Meie tüüpiline meedia, nagu ikka, pealkirjastab kõik väga hirmutavalt ja umbes nii, nagu see haigus viiks vähemalt pool inimkonda kaasa. Hetkel teaduspool seda ei kinnita.
Nädalavahetusel tutvusin hulga peamiselt võõrkeelsete artiklitega, uurisin leviku kohta ja selle kohta, miks mingid protsendid (sh suremus) on väga erinevad riikides, kus on laustestimine ja kus testitakse ainult neid, kes juba on ilmselgelt tõbised; igasuguseid võrdluseid, analüüse jms. Allikakriitiliselt.
Sain selgeks, et päris suure tõenäosusega ei sure sellesse lähiajal ei mina ega rõhuv enamus mu tuttavaid. Sain aru, et massidest tasub mingi aja hoiduda (aga reeglina ma polegi masse armastanud). Sain ka sellest aru, et igaks juhuks ei suhtle praegu oma vanematega näost näkku. Kuigi millalgi ju peab ja lõppeks ei ole nad ju ka isoleeritud.
Mõnedest rakendatud meetmest ma ei saa väga hästi aru ja olen nurgast nõus selle artikliga. Eks aeg annab muidugi arutust. Mõtlen siiani, et kui viirus pea igal pool sees, siis kas piiride suhteliselt totaalse sulgemise mõte on peamiselt selles, et inimesed ikka kindlasti kodus püsiksid? Või veelgi rohkem selle üle, et kui välismaalt (kust iganes tulles) peab olema 14 päeva karantiinis, siis peaks ju peale igat kodumaal väljaskäimist sama olema? See ei ole teostatav, aga ma ei näe sisulist vahet.
Aga ma muidugi ei arvagi, et ma päris kõike tean ja aru saan. Lihtsalt, mida rohkem ma tean, seda vähem on võimalik hirmutada.

Majanduskriisi oli oodata, aga et see päris nii saabub, ei osanud vist keegi arvata. See paneb mind kõige rohkem muretsema.
Palju arvavad, et hetkeolukord muudab inimeste suhtumist ja elu. Mina sellesse üldiselt ei usu. Mõni kindlasti muutub, enamus mitte (ilmselt laias laastus ka mina ei muuda midagi ega muutu väga). Majanduskriisist tulenevalt on hiljemalt aasta pärast ilmselt veel rohkem neid, kes eluga rahul ei ole ja süüdistavad selles kõiki teisi.
Mul jäi ära mõnigi kultuuriüritus.

Eile õhtul köhisin mõne korra ja täna on pea kergelt uimane. Kui see jätkub, siis ma tahaksin testi kusagil teha küll. Väga loodan, et on see koroona kallal ja saab läbi põdeda ajal, kui enamus nagunii karantiinis on. Oleks pärast muretum.

Ma jätangi mingid väited lahtiseks, sest selge on see, et selle viiruse ja kaasneva kohta ei ole kõik teada.

Poepaanikata

Ootamatult selgub, et ma olen nö kriisiolukorraks päris hästi valmistunud. Mul ei tulnud hetkekski mõtet, et ma peaksin poest kärutäite kaupa aasju ostma, et võimalikuks koduspüsimiseks valmis olla. Sest mul lihtsalt on toiduriiulid täis! On konserve (kala, liha, aedvili), on kodused hoidised (soolased ja magusad), on kuivaineid (jahu lausa 4kg!), kuivatatud puuvilju ja pähkleid, kohvi, teed.. Kartulit on tõesti umbes 4 söögikorra jagu, aga normaaloludes ongi see meie kahe nädala kartulikogus. Sügavkülmas on nii aedvilju, marju-puuvilju, pagaritooteid, erinevat liha (sh pelmeene), kala, võid, jäätist..
Ja selline seis on mul üsna stabiilselt. Millekski valmistumata.
Pehmet paberit reeglina varuks just ei osta, aga päris siis ka poodi ei torma, kui viimane rull otsakorral. Ehk kuna seda müüakse nagunii mitme rulli kaupa, siis mingi varu on ju alati olemas ka.
Hügieenitarbeid on kapis varuga. Jälle, alati on.

Mida muidugi pikalt ette ei osta, on piim ja leib-sai. Sügavkülma mulle leiba lihtsalt ei mahu, muidu ilmselt oleks sedagi. Tavakülmikute sügavkülmad on jube väikesed ka. Vahepeal hoidsin pakki kõrgpastöriseeritud piima ka varuks, aga lõpuks tuli sellest ikkagi mingi küpsetis teha. Teisalt, peamine piimakulu on minu kohvipiim ja pühapäevahommikused pannkoogid. Ehk kui piima ei ole, siis midagi hullu tegelikult ei juhtu. Peaasi, et juustu on – see on kõige minevam piimatoode meil.

Tikke ja soola on ka. Ja küünlaid.
No ja suhkrut. Ma ei täheldanud, et suhkruriiulid väga tühjad oleksid. Tegelikult on suhkur ju hea energiaallikas: kui juua väga magusat teed vm, siis saab energialaksu küll. Kuubal vist suures osas suhkruenergial elataksegi (mitte päris, aga nende suhkrutarbimise suurus siiski sellele viitab).

Lisan ka seda, et toitu üldiselt prügikasti meil ei lähe. Ilmselt just seetõttu, et selline varu ja ka ostmisel enam-vähem arvestamine, palju kusagile midagi mahub (nt ei osta palju liha, kui sügavkülm on ikka väga täis) on tekkinud aja jooksul. Nii ei ole ka kaupa, mis korraga halvaks hakkaks minema.

Tegelikult ma ei plaani päris kodus püsida. Mõni päev lugeda ja võib-olla isegi Netflixist või videolaenutusest mõnda filmi vaadata on tore. Aga pigem läheks kenade ilmadega linnast välja loodusesse. Ilma, et peaks mõtlema, et peab poest läbi käima 🙂

järelkajad

Äsjamöödunud sündmusest peamine järeldus: isegi, kui on viimase hetke muutused, tuleb kõik, mis puudutav rahasid, fikseerida kirjalikult.

Rahaasjad ei ole seekord kohe üldse minu mure, aga olles “parem käsi,” arutatakse neid asju minuga ka. Kellegagi ju peab. Ja hetkel on tulemus see, et kõik, mis oli jutuks, et “tehakse ära,” sai tehtud, kuid mingite asjade eest on esitatud ka arve. Ilma, et see oleks varem jutuks tulnud ja sellega arvestada oleks saanud.
Igaüks saab aru, et kui rahvusvaheline üritus kolib Eestist Soome, siis kulud ilmselgelt kasvavad, Sponsoreid ja toetajaid saime natuke juurde, aga see läks juba kõik hädavajalike kulude katteks ära, Kuigi muidugi, võinuks ju nt lõputseremoonia kohvist ja koogist loobuda, kui oleks teadnud kõiki muid lisanduvaid kulusid. Kehvemal juhul poolest meeskonnast ka, mis oleks jälle teistpidi halb olnud.
Igatahes ei saa mina nüüd muud teha, kui loota, et kõik kenasti läheb ning lõpuks on hundid söönud ja lambad terved. Ei taha ju inimestele, kes tegelikult omalt poolt väga kaasa aitasid, ka liiga teha. Eks mina elan oma kütusekulud ja laevapiletid kuidagi üle. Ja väikese nänni, mis kõigile jagamiseks tellisin, selle arvestasin nagunii oma kuludeks.

Laias laastus on tulemus muidugi see, et niipea enam midagi sellist ei korralda.
Me saime muidugi ka positiivset tagasisidet, väga mitmes vormis ja avalikku, aga probleem on pigem sellest, et kogu ala on üsna kaootiline ja on üksteisele vastukäivaid reegleid. Või siis selliseid, mida saab tõlgendada mitmeti. Lõpuks loebki üks välja ühe ja teine teise ja nö organisatsiooni (mis ei ole organisatsioon, vaid sõpruskond) esindaja mõtleb ühe otsuse osas kahe tunni jooksul kolm korda ümber. Sest et ongi võimalik tõlgendada nii ja naa.
Katsu siis selliselt teha midagi, mis oleks tõsiseltvõetav neile, kes seda tõsiselt võtavad; ja lust ja lõbu ja festival neile, kelle jaoks on tegu rahvakogunemisega.

No pluss see rahateema. Kodumaal olid lepped olemas ja täpselt teada, mis ja kuidas. Kolimise tingimus oligi ju see, et me peame rahaliselt toime tulema ja tundus, et see ei ole probleem. Mingid asjad sai ju kenasti kokku lepitud ja nendega on korras. Lihtsalt, osa infot on kuidagi puudu jäänud.

Takkajärgi tarkused.

P.S. Poolakad kutsuvad nüüd suvel oma võistlustele. Ei, mitte noored, aga need kaks veidi vanemat meest, kes väga mingeid keeli ei rääkinud, aga sellest hoolimata alati ülisõbralikud olid. Ma küll arvan, et mu noormees ei soovi minna.

 

Ilmast inimesteni

Veidigi külma ja lund ei paista kusagilt. Isegi lootust ei ole. Talv või asi..
Ilmast rääkides saab aga inimeste kohta muudki teada. Täiesti kogemata sain natuke kinnitust sellele, millest kirjutasin räuskamise artiklis. Kohe ütlen ära, et räuskamist ei toimunud.

Ehk tegin väga labase talve puudutava küsitluse ühes FB grupis, valikutes põhimõtteliselt külm ja lumega talv, selline sodi nagu praegu ja siis üks neutraalne variant ka. Ilmselt oleks pidanud panema ka neljanda, aga kuna see oleks meie kliimavöödet ja laiuskraadi arvestades siiski üsna utoopiline (no et oleks päris soe ja päikseline), siis ma üsna teadlikult seda ei pannud. Üks põhjus ka see, et tänapäeval ei takista miski kolimast sinna, kus talve sisuliselt ei olegi. Omalt poolt lisasin kommentaariks, et mina ootan talve.

Hetkeks on vastanud 699 inimest, nendest 68% on need, kes tahavad sellist talve, kus on ka külma ja lund; 24,3% on neid, kellele meeldib see hetkeseis ning 7,7% neid, kellel on ükskõik (või siis ilmselt ei sobi kumbki variant). Selge ülekaal suhtumises on näha. Igaks juhuks väike diagramm ka, visuaalselt on ju ikka parem.

Kommentaare lugedes aga jääb mulje, et umbes pooled või isegi veidi üle selle on rahul praeguse ilmaga, või tahavad, et talve üldse ei oleks. Kellele ei meeldi külm ja kes on rahul, et küttele kulub vähem raha ning ei pea lund rookima vms. Kuna ma tegelikult ei tee ju uuringut, siis ma ei võtnud nüüd kõiki kommentaare ette, pannud ühe autori omasid kokku ja seejärel arvutanud, mis välja tuleb; ehk seepärast ütlengi, et umbes pooled. Lihtlabaselt lugesin üle, et palju on neid, mis ütlevad konkreetselt, et praegune või veel soojem on hea. Teise poole sees on nii neid, mis talve tahavad kui neid, mis räägivad erinevatest prognoosidest jms.

Kordan veel, ma ei teinud seda kuigi tõsiselt ja ei mõelnud, et ma seda üldse hiljem analüüsiksin. Kuid kogu pilti vaadates tuleb tõdeda, et kommentaaridest jääb hoopis teine mulje, kui tulemustest – jääb kõlama nende hääl, kes ei ole minuga samal seisukohal ehk tahavad seda, mis tegelikult ei ole meie oludes päris normaalne (kuigi kindlasti osaliselt mugavam kui lumi ja külm). Tulev seos: normaalsuse (kordan veel, meie kliimavööndis ja laiuskraadil on miinuskraadid ja lumi talvel normaalsed; reeglina on meie laiuskraadil talved märksa külmemad kui meil siin Atlandist vägagi mõjutatud alal) soovijad on pigem vait ja ei arva midagi, vaid lihtsalt annavad oma hääle. Sõna võtavad pigem need, kes ei ole suurema hulga meelsusega rahul.
Mis jõuabki otsapidi tagasi selle eespool lingitud teksti juurde: kommentaaridest jääv mulje on pigem moonutatud ja võib tekitada hiljem arvamusi, et uuringute tulemused on võltsitud vm. Sest häält teevad pigem need, kes tahaksid elada mingis teises normaalsuses ja (vist?) tunnevad end ebakindlalt või vähemalt mitte kuigi hästi selles, mis hetkel on.

Võtke seda lihtsalt kui väikest meelelahutust, sest kindlasti ei ole see siin kuidagigi teaduslik. Aga ma järelduses ise siiski väga ei kahtle. Võib-olla sellepärast, et ma olen lugenud päris palju artikleid, mis samast asjast räägivad ja ka sellepärast, et ma tegelikult usun ka uuringufirmade küsitluste tulemusi, nähes samal ajal ka seda, mis toimub kommentaariumites.

Täiskasvanu või asi

Pole mõtet kartagi, et elu igavaks läheb. Mulle omale võib ju vahel tunduda, et ma olen suhteliselt paikseks ja rahulikuks jäänud, aga ümbritsev maailm pakub piisavalt “põnevaid” väljakutseid. Enamus neist sellised, mida ei saa homse varna ka visata, et ehk läheb mööda.
Nendega tegeledes jõuan ma aga ikka ja jälle sinna, et mis täiskasvanu mina ka olen?!

Ehk see tõdemus, et tõesti, mina pean otsustama, vastutama, arvama – sest mina olen väljakutse üks aktiivne osapool, kuigi ma ei taha. Ikka ja jälle on vahel tunne, et kuulge, kusagil peaks olema mingi vastutav täiskasvanu, kes asja ära teeb-otsustab; ning siis tõden, et näe, ongi, mina ise. Ja absoluutselt alati see üllatab mind. Sest no mina olen ju napilt noorusest väljas ja ei tea maailma asjadest veel väga midagi.. kuni matemaatika ütleb, et vanuse järgi peaksin nagu juba ammu väga täiskasvanu olema. Mäletate ju küll, isegi 15-aastaselt tundusid ca 10 aastat vanemad juba hullult täiskasvanud ja targad ja puha. Kusjuures, võib-olla ma 25selt olingi täiskasvanum kui praegu, sest siis ma olin veel natuke nooruse must-valge.
Praeguseks on aga pilt kirjum ja, kuigi ilmselt igapäevaselt tuleb mul see täiskasvanu-olemine isegi välja, siis on ikkagi olukordi, kus ma tunnen, et keegi teine peaks selles rollis minu asemel olema. Enamasti juhtub see siis, kui asi on minu jaoks veidi ebamugav, kuigi mitte minust põhjustatult ja enamasti sellistel juhtudel ei ole ka välist põhjust, miks mul peaks ebamugav olema. Teine vaade on see, et kui ma ei taju end konkreetses olukorras täiskasvanuna, siis see tekitabki seda ebamugavust. Mispidi see täpselt on, ma ei saagi aru. Alati on muidugi tegu olukordadega, mida ma üldse väldiksin, kui võimalust oleks.
Pean ütlema, et reeglina need ei olegi mingid lõpptähtsad asjad, kus ma end niimoodi tunnen. Mingite suurte ja oluliste väljakutsetega (mida ma ka ehk eelistaksin vältida) enamasti ei olegi probleemi (kuigi see ei tähenda, et ma endas inimlikult ei kahtleks vahel), aga siis tulevad mingid vähemolulised asjad, mis mõjuvad laastavalt ja millest ma lõpuks, hambad ristis, läbi närin, tundes end ca 20-aastasena ja võimetuna teiste osalistega normaalselt suhtlema. Jajaa, suhtlemata ei jää, aga see nõuab umbes sama palju energiat, nagu mingi lõpueksami tegemine. Lõpuks on see läbi ja mina tõden, et ma ei ole ikka piisavalt täiskasvanu, sest ma ei tule mänglevalt iga olukorraga toime.
Ma arvan muidugi, et ega keegi vist ei tule. Ja ega vist ei peagi.

Selleks nädalaks on need olukorrad vist lahendatud.

Vaikimine kuld?

Ma ei pea kellelegi midagi tõestama, ei pea. Kui keegi näeb mind ja mu tegevusi väga teises perspektiivis, nagu ma ise, siis – nähku.
Aga see ei ole siiski minu jaoks lihtne. Ikka tahaks ju ennast õigustada, näidata oma poolt, tõestada oma seisukohta. Vaikida ja käega lüüa ei ole üldse lihtne. Mõtle, mis pilt minust maalitakse..
Elus laiemalt aga ei tohigi vait olla.

Öeldakse, et targem annab järele ja rääkimine hõbe, vaikimine kuld ja mis kõik veel.
Ning siis on see N. Mandela ütlus:

“Fools multiply when wise men are silent.”

Vabas tõlkes kõlab see umbes: “Kui arukad vaikivad, siis rumalus levib.” Ja ei saa salata, viimastel aastatel olen ma hakanud tajuma, et ei saa alati vaikida. Iseenda koha pealt võib, aga paljusid puudutavate teemade puhul mitte – kui neid esitatakse mingis rumalas soustis.
Muidugi, normaalne inimene ei lähegi kusagile kommentaariumisse räuskama; ka on meie loomuses see, et kui me millegagi nõus oleme, siis me oleme seda vaikselt ja passiivselt, ehk vaikimine ongi nõusoleku märk. Lihtsalt selle tulemuseks on see, et mingid kommentaariumid (ja mõnel puhul ka sisu) jätvad mulje, et rumalus ja räuskamine on normaalne ja levinud; samuti mulje, et mass arvabki seda, mida räuskajad. Sest nemad jäävad kõlama, sest teised lihtsalt ei kommenteeri. Ja siis on hiljem põhjust räusata, et nt uuringufirmad valetavad, võltsivad tulemusi, on kinni makstud või ära häkitud.
“Lisand” on veel see, et kui siis keegi arukalt kommenteerib, siis räuskajad võtavad sellised kommentaatorid ette ehk lisaks artiklile (või enamasti artikli autorile muidugi) hakatakse ka teist kommenteerijat ja tema arvamust maha tegema. Enamasti mitte kõige viisakamas vormis.
Otseseid ähvardusi ma väga näinud ei ole, aga ma tegelikult ei loe palju artikleid ja nende kommentaare netis, seega ma ei üldista selle põhjal. Aga no juba see on vastik, kui hakatakse isiklikult sõimama. See ei ole just haruldane. See hoiab omakorda arukaid kõrvale, sest kes tahab vabatahtlikult sõimuobjektiks saada?

Üldse on praegu ülilihtne oma sõnumit levitada, olgu see siis milline tahes. Väga odavalt saab panna püsti veebisaidi, mis näeb välja nagu mingi adekvaatne leht; sotsiaalmeedias on saab samuti üsna odavalt või ka päris tasuta oma ideid levitada ning kui õigeid hoobasid vajutada, siis jõuavad need väga paljudeni. Enne sotsiaalmeediat (sel ajal, kui ainult oma pere ja naabrid teadsid, kes loll on) jõudsid “püünele” peamiselt ikkagi need, kellel oli midagi asjalikku öelda ning kes oskasid seda arukal moel teha. Poliitikud jms ei lähe siia alla muidugi, neid ei võetud ka siis liiga tõsiselt. Tänapäeval tuleb aga infot üldse väga palju ning enamasti minnakse kaasa sellega, mis omale sobiv tundub; ja valikut on. Muidugi on vaja omale sobivaid mõtteid ka levitada ja no tulemus ongi selline, nagu on.
Loomulikult, keegi ei saa kellelgi keelata uskumast seda, mida tahab. Siiski võiks kuidagi, just kommentaariumites, seda arukust rohkem olla, et veidigi muljet tasakaalustada.
Ma ise vahel panustan ka. Enamasti hiljem ei vaata, sest see on üks väheseid võimalusi iseennast ja oma närve säästa. Aga kogu aeg vait olla lihtsalt ei saa. Ei peagi. Ka minul on õigus oma arvamusele.

P.S. Siinne blogi, muidugi, ei üritagi olla mingi arvamuste mõjutaja, vaid on täis täiesti isiklikke mõtteid, millega võib nõus olla ja võib ka mitte.

suletud uste taga

Meil ei ole tegelikult aimugi, mis toimub teiste kodudes. Mitte, et alati (või lausa enamasti) peakski, aga vahel võiks ju.

Sain täna kokku endise sõbrannaga, kellega nooruses tutvusime ja päris tükk aega suhtlesime. Ka siis, kui ta Tallinnast ühte väikelinna ära kolis, seal abiellus, maja soetati, lapsed sai. Mingil hetkel jäi suhtlus kuidagi soiku ja nüüd tõi FB meid taas kokku. Näost näkku kohtumine võttis küll veidi rohkem aega, aga tehtud sai.
Istusime koos kauem, kui ma algul arvasin. Jutt jooksis ja eks vahepealsete aastate rääkimine võtabki aega.
Aga ma ei oleks osanud kunagi aimata, et tema mehest lahkumineku taga on koduvägivald.

Ma ju käisin neil külas. Ma ööbisin nende juures. Viimati siis, kui nad olid ca 5 aastat koos olnud, Ja ma sain alles nüüd teada, et juba siis oli see vägivald olemas. Mitte igapäevane peksmine, aga aegajalt. Sel hetkel pigem peamiselt see vaimne pool, et naise tegemised ei olnud kunagi piisavalt head. Kusjuures, see isegi meenub, et ükskord ma küll imestasin, kui mees mu sõbrannale midagi laitvat ütles, üsna halvustavalt. Õhku tekkis mingi kummaline pinge, kuid sõbranna ütles mulle hiljem lihtsalt, et mees oli väsinud. Ma olin muidugi noorem ja nendel teemadel sel ajal veel ei kõneletud ka, ma ei olnud sel ajal veel isegi selleni päriselt jõudnud, et minu oma mõni aasta varem lõppenud suhe võttis ka vaikselt vaimse vägivalla tunnuseid, kus mees vaikselt minu tegevusraadiust piirama hakkas ja alati leidis põhjuseid minuga mitte rahul olla (ometi vahepeal meeldiv olles, nii et klassika: ma pingutasin, et talle meele järgi olla, aga kunagi ei olnud piisavalt hea). Mulle tundus see olukord veidi ebamugav, aga kuna sõbranna ise ei kurtnud ega ei teinud (nähtavalt) numbrit, ei teinud mina ka.
Täna sain teada, et see oli just täpselt sama klassikaline skeem, nagu mul omalgi. Lihtsalt mina sain kuidagi sellest jamast välja enne, kui päris hulluks oleks võinud minna ja boonus oli see, et minul ei olnud sellest suhtest last-lapsi. Sõbrannal aga oli. Ja nagu nendest lugudest teada, teeb see olukorra keerulisemaks. Naine tahab ikka kodurahu hoida ja et lastel oleks mõlemad vanemad. Lisaks on ju mees vahepeal tore ja hea ka. Ning loomulikult ei ole näkku kirjutatud, et ta on tegelikult vägivallale kalduv. Seda enam, et konkreetse inimese puhul oli tegemist tuntud linnakodanikuga, olles pikalt oma asula ühe õppeasutuse direktor. Ma tean, et sellistel teemadel rääkides on alati kohal need, kes ütlevad parastavalt, et ise tegid lapsed sellise mehega. Minu kogemus ütleb siinkohal, et esiteks “selline” avaldub vähehaaval aja jooksul, aina süvenevalt; teiseks isegi see, kui ühes suhtes on mees vägivaldne, siis ta ei pruugi seda olla ka igas suhtes (kuigi pigem ikkagi on) ja kolmas ongi see, et neid, kes on algusest peale kohe vägivaldsed, on vähe. Targutamise asemel võiks tegelikult mõelda, kuidas toetada neid, kes sellistes suhetes on ja tihtipeale isegi aru ei saa, et midagi on valesti, sest mees on enesehinnangu suutnud vaikselt täiesti maha tampida.
Igal juhul oli väga ootamatu kuulata, kuidas pealtnäha ja teadaolevalt viks ja viisakas mees peksis aegajalt naist ja vahel natuke ka tütart, kuni poeg nii palju suureks kasvas, et vahele astus – mispeale nüüdseks täiskasvanud tütar keeldub isaga igasugusest suhtlusest. Ning kuidas naisel võttis aega, et sellest olukorrast välja tulla ja kuigi kolis lahku juba aastaid tagasi, ei ole kõik kaasnevad protsessid siiani lõppenud, sest mees lihtsalt keeldub normaalselt kokku leppimast.

Muidugi rääkisime me ka muudest, toredatest asjadest.
Aga ma tulin ära ja peas keerlevad mõtted, mida mina oleksin saanud teistmoodi teha? Ehk oleks abi olnud sellestki, kui ma oleksin meie sidet hoidnud? Kui ma oleksin avalikult reageerinud mehe poolt öeldud imelikule repliigile?
Ma ei tea. Aeg oli siis nii palju teine ja mina ei olnud see, kes ma olen täna. Poole noorem mina ilmselgelt ei saanudki näha ja suhtestuda asjadesse nii, nagu täna. Nüüd ma tean, et selliste ütlemiste ja pingete taga enamasti ongi midagi, kahjuks.

Mul on hea meel, et sõbranna on eluga edasi liikunud.

Politseiapark

õhtu. kodutee

Veidi peale nelja pannakse tänavalambid põlema ja ongi piisavalt hämar. Keset päeva ei ole just kuigi palju valgem. Kell viis õue minnes on väike hämmastus, et linn liiklust ja inimesi täis, sest hilisõhtul ja pimedas seda ei tohiks ju olla. Aaa, muidugi, november!

Jalutan läbi vanalinna. Jõuluturg ja jõulukuusk on kuidagi kohatud. Vara ka ju, ütleb hääleke peas. Aga kui on kõik müügiks, siis kõik müügiks. Müüjad ajavad sõpradega juttu.
Avastan, et Clazzist on saanud Itaalia restoran. See, et poed ja restoranid vanalinnas vahetuvad, on muidugi ammu teada. Siiski on kummastav lugeda vana nime täiesti teises kontekstis. Korraks mõtlen, et millal ma viimati vanalinnas jalutasin, aga siis meenub, et vähem kui kuu aega tagasi käisin läbi mingite teiste tänavate.
Aga see ei ole enam ammu koht, kuhu kohalikel inimestel asja oleks. Või siis selline koht, kuhu minnakse ainult siis, kui asja on.
Kunagi olid seal kinod, erinevad poed, kohvikud.. isegi nö uue aja alguses oli põhjust vanalinna minna. Või olin ma lihtsalt noorem ja leidsin selle põhjuse?

Mälestuskild, mõni aasta tagasi. Tulime pojaga Nigulistest saksofonikontserdilt, detsembri algus ehk. Veidi lund oli sadanud ja jalutasime jõuluturule. Võtsime glögi ja poiss valis omale ühe maalitud siidlipsu. Ta oli siis veel minust lühem ja see õhtu on mälestuses kuidagi pehme..

Lõpuks istun trammile ja liigun läbi õhtuse Põhja-Tallinna. Olen mõtteisse vajunud ja peaaegu sõidan oma peatusest mööda.

uste vahelt läbi

Mis värk meil nende kaubanduskeskuste ja poodide poolsuletud ustega ikkagi on? Teate küll, see, et kui poel (koondame siia alla ka kaubanduskeskused) on kaks paari uksi, siis vähemalt pool aastat ei ole need kõik avatud, vaid nö diagonaalis on lahti. Paljudel juhtudel ei avane veel lõpuni ka, vaid mingi väike praoke. Ja on neid poode, kus kõik uksed kenasti töötavad ehk umbes 4 kuud aastast, muul ajal on see tobe diagonaalitamine.
Soojuse ja energia kokkuhoid, keskkonnasäästlik, nõus.
Ometi tundub see kuidagi ogar lähenemine. Neid poode planeerides on ju teada, et meie kliima on just selline, nagu on. Planeerige siis juba kohe vähem uksi. Pole ju probleemi. Suvel on poed minu meelest üldiselt tühjemad nagunii, ei pea poole rohkem uksi olema.
Avaneda võiksid küll lõpuni. Üsna ebamugav on poolenisti avatud uste vahel läbi trügida, kui keegi teises suunas ka liikumas on. Päriselt on olemas sellised poed, kus mittesoojal hooajal ei mahu kaks inimest uste vahel teineteisest normaalselt mööda. Ma mõtlen, mingi soojuse kokkuhoiu saavutaks ju sellega ka, kui uksed lühemat aega lahti oleksid – ei?
See ka, et absoluutselt igal ajal on näha inimesi, kes seisavad hetke või kaks või kolm nõutult selle ukse ees, mis ei avane. On ta siis juba ühe läbinud või mitte, ei omagi tähtsust. Kusagil on mingid nooled, aga kogu kaubandus on igasugust tilulilu täis ja enne probleemi ei pruugigi fikseerida, et seekord see nool tähendab midagi muud.

Ma eelistan võimalusel väikepoode, kullerit või üldse mitte poes käia (pagana tüütu ja väsitav), kuid täna lihtsalt fikseerisin taas. Siin kodulähedases “kaubanduskeskuses” ma ei pane seda enam tähelegi, sest siin enamus aastast just nii ongi ja suvel tundub väga absurdne otse teise ukseni minna.

Just jäin mõtlema, et veel keerulisem küsimus on, miks meil on üldse nii palju poode?
Mul on umbes kilomeetri raadiuses 8 ketipoodi, mõned väikepoed, spetspoed ja alkoholipoed otsa; kohe varsti on 10. Kaks ketipoodi jäävad veel lisaks 1,5km sisse. Selle kõrval on see, kas uksed avanevad või mitte, päris väike probleem..

digi teine külg

Täna leidsin taas, et internet (ja üldse moodsad vahendid) on mõnikord saadanast.

Käsitöönurkasid sobrades jäi ette üks poolik heegeltöö. Mõtlesin mis ma mõtlesin, meenus, et muster oli netis ja seepärast ei olegi mustrilehte seal kõrval. Tubli inimesena olin ma kenasti järjehoidjatesse lisanud. Ainult et seda lehte nüüd lihtsalt enam ei ole.
Teiselt poolt, no mida ma selle heegeldatud linikuga ikka peale hakkaksin. Ehk ongi hea, et ei leidnud.
Nüüd tuleb mõelda, mida siis teha. Sest mulle täitsa meeldib vahel heegeldada ja kududa.

Digifotode juures ma ka vahel ikka oigan. Negatiividele sai tehtud vähem kaadreid ja mõned siis paberile ja/või digitaliseeritud. Nüüd on osa ühel välisel kettal ja ligi saab ainult läbi kaabli, teine ports vähemalt võrgukettal ehk ligi saab igal ajal. Ja mul on need fotod isegi kuidagi katalogiseeritud. Aga kui midagi vaja on, siis on lihtsam võtta ette negatiivikarp kui neid lõputuid foldereid sobrada. Lisaks tuleb kogu aeg mõelda sellele, et kõik peab olema dubleeritud, nii igaks juhuks. NAS ongi dubleeritud ketastega, aga see üksik vana väline ketas ei ole. Osaliselt on CD-de/DVD-de peal, aga, teadagi, ka need otsustavad ühel päeval otsad anda. Negatiivikarp aina seisab ja seisab, peaasi, et vett ega tuld ei saa.
Sellest rääkimata, et põhimõtteliselt on nett otse telefonidest tulevad fotoprügi täis. Pealtnäha tundub ju tore, ei mingeid kemikaale ega paberikulu. Serverite tootmiseks kuluvad materjalid, nende töös hoidmiseks kulutav elekter ja nende jahutamiseks kulutav elekter ei röögi niimoodi silma. Kauge probleem. Elagu paberivabadus!

Nüüd läks jutt sujuvalt telefonidele. Mis on see näitaja, mis tänapäeval telefoniarvustustes peaaegu kõige olulisem on? Kaamera! Telefon ei ole enam ainult suhtlemise ja planeerimise abivahend, vaid kui ikka igas olukorras ja igas asendis head pilti ei saa, siis on enamike arvustuste põhjal kehv telefon. Täiesti müstika. Muud tehnilised näitajad oleks nagu teisejärgulised. Muidugi, parim kaamera on see, mis on käepärast ja ma kasutan ise ka telefonikaamerat küll ja küll, aga mitte siis, kui ma tean, et ma tahan päriselt ka pildistada. Selle jaoks on olemas – fotoaparaat. Aga ma olen selle koha pealt ilmselgelt mammut.
Telefonide suurus on mu jaoks samuti müstika. Mäletate, nuputelefonidega oli lõpuks mingi see teema, et kes kui väikese suudab teha? Nüüd on enamvähem vastupidi. Jaa, ekraan ei saa hirmus väike olla, sest siis ei mahu sinna palju sisu ja mõne jaoks ongi telefon peamine internetivahend, aga miks neid väiksemaid alternatiive nii häbematult vähe on?

Aga aitab küll, ma nüüd loen e-raamatukogust võetud e-raamatut edasi.