Polegi ammu mingit pikemat kokkuvõtet kirjutanud. Aga elu käib ringi ja siin ma nüüd olen.
Just eile oli ühe sõbraga juttu, et kas oli ka hea aasta ja kui ma ütlesin, et oli küll väga halbu hetki, oli ka häid, palus ta mul kolm tükki öelda. Viskasin talle seepeale ca 15 pilti erinevatest hetkedest, oskamata neid isegi järjestada. Ja see oli lihtsalt esmane ettejäänu valik.
Miks ma voodit ära teha ei saa
Ehk et kirju aasta oli.
Mis siis olid need halvemad asjad? Tiugu surm, muidugi. Üks väga sügav perekondlik kriis, mis siiski lahenema hakkas. Terviseprobleemid, mis sel aastal võtsid lihtsalt kohuvtavalt palju aega ja mõjusid kokkuvõttes päris halvasti, kuigi hakkasid otsast juba kevadel lahenema. Aga see kõik võtab aega. Natuke liiga palju üldist energiapuudust, mis mõjutas väga palju muudki. No ja vaadates ringi, siis süvenev polariseerumine – aga ma ei taha siin eriti maailmaprobleeme lahata.
Lappeenranta
Kuid jah, kui niimoodi mõelda, siis oli väga palju headki.
Kaks reisi Lapimaale (sel aastal mingit kauget reisi ei olnudki); ja üldse päris palju Soomes käimist ja avastamist, näiteks ka Karjala ja Turu piirkonnad. Läti reisid, kõik kolm töised ehk oma kulusid peaegu ei olnudki. Sellega seoses elu esimene päriselt uhke viietärni hotell.
Merel sai oldud omajagu, sealhulgas mitu korda ka Soomes. Vähem kiiret mootorpaati seekord.
Kevadised orhideeotsimised, ukrainlannade viimine sohu, virmalisi mitmel korral, Hiiumaa reis.
Positiivseid töiseid väljakuitseid oli ka. Hea meel, kui tunnen, et töökaaslased (olgu see milline iganes mu töödest) mind usaldavad ja mu arvamusega arvestavad.
Ligi 100 loetud raamatut. Majanduslikult olen tuntuvalt paremal positsioonil, kui ca 10a tagasi.
Endiselt head sõbrad ja hea meel, et vanemad on endiselt meiega, ja et RM-il läheb ka hästi.
Ehk üles-alla aasta. Aga nagu öeldakse: kui joon on sirge, oled surnud.
Armas nurrloom Tiugu tuli laupäeva, 23. septembri õhtul kassitaevasse aidata.
23.09 päeval tehtud pilt, üsna suvaliselt.
Ta oli kogu aeg selline tore ja rõõmus, viimastel päevadel olin küll mures, sest ei söönud muud, kui mu näpu pealt vitamiinipastat ja jõi veega lahjendatud kassimaius-puljongit. See oli ka põhjus, miks laupäeval kiirabisse temaga läksime. Laupäeval ei tahtnud ta enam üldse süüa.
Ja täiesti puuga pähe tuli see, et ta kõht on kasvajaid täis; keegi ei tea, kaua ja kuidas ta veel vastu peaks, kui midagi teha saaks. Opereerida poleks kõike saanud, sest osaliselt olid elutähtsad organid ka juba jama täis, Nii kahju, kui ka ei olnud, tundus selline lõplik lahendus parem. Sest viimastel päevadel oli tõesti ju näha, et tal ei ole hea olla. Ilmselt olid tal juba tükimat aega suured valud muidugi, aga ta varjas seda hästi. Aga isegi nendel viimastel päevadel ta ei pugenud päris peitu, nagu Volli üritab, kui tal midagi viga on. Ta magas küll mõnel ööl kas kogu öö või osaliselt RM-i toas, aga näiteks viimasel öösel oli kenasti minu juures ja tuli hommikul väga tavapäraselt sõtkuma ja nurruma.
See sõtkumine ja nurrumine ongi vist see, mis teda kõige rohkem iseloomustab ja millest nüüd puudust tunnen. Kui ta olemas oli, siis vahel oli see isegi veidi tüütu ja nt hommikuti püüdsin poolsalaja kella vaadata, et ta kohe ei tuleks häälekalt hommikupaitamist nõutama, kui ma veel magada saaksin.
Üldse oli ta selline suhteliselt sirgjooneline kass. Kui ta ikka tahtis tähelepanu, siis tuli ja võttis. Käis sabas ja magas vastu mind. Kui ma diivanil nt lugesin ja jalad välja sirutasin, tuli mu kõhule magama. Viimati veel laupäeva päeval. RM-ile ronis ka rinnale, nurrus ja sõtkus, “kass kiusab”. Meile tulles tuli ta üsna kohe kastist välja, uuris elu ja lasi end paitades nurru lahti. Täpselt selline ta oligi.
Tal on huvitavaid magamisasendeid olnud. See, et lihtsalt keeleots suust väljas, on pisiasi. Aga ta suutis kastis magada nii, et pea oli kuidagi üle serva; diivanil sirutatuna nii, et pea ripakil; vahel kõhuli, esikäpad kõhu all – nagu morsk.
Ta oli küll sülekass (käis külalised ka ikka läbi), aga kui teda oli vaja sülle võtta, siis see talle ei meeldinud. Küünte lõikamine ja kõik muu selline. Ravimitega aga oli lihtsam kui Volliga: Tiugu neelas alla, aga Vollit on alati pidanud tükk aega hoidma ja jälgima, et ta ära neelataks.
Tiugu hüüdnimi oli Tellis, sest sa suutis oma 5+kg sättida tekile parajaks kiviks, mis ei liigu, kui tahad tekki ta alt kätte saada.
Mul on tunne, et ta oli ka Vollile õpetajaks või eeskujuks teemal: “kuidas inimestega läbi saada”. Näiteks algul Volli ju üldse ei nurrunud, aga hakkas aja jooksul seda aina rohkem tegema ja ikka sel ajal, kui Tiugu. Ilmselt ka meie usaldamise õppis osaliselt Tiugu pealt.
Pea esimene pilt, 06.01.2013
Muidugi olen ma mõelnud, kas saanuksin midagi teistmoodi teha? Ta ju tegelikult üle aasta oksendas aegajalt toitu välja ja vahel ka peale joomist lihtsalt vett; samas olid päevi, kus ei olnud seda probleemi. Ma päris lõpus sain aru, et ta on kaalust alla võtnud, aga lõpus selgus ta oli päris korralikult kaotanud, ilma, et ma oleksin aru saanud. Oleksin pidanud sellega kuidagi tähelepanelikum olema? Aga kuidas? Kui kass on muidu rõõmus ja selline natuke rippuv kõht olnud kogu aeg, on ju ka raske seda tähele panna. Kõhu peal või süles ei saa ilmselgelt aru, kui vaikselt kaal kaob.
Ja kui ma oleksingi läinud näiteks aasta tagasi ja oleks olnud mingi operatsioon ja/või ravi: keegi ei tea, kuidas see kulgenud oleks; ravimite söötmine loomale on stressiallikas nagunii; keemiaravi pole pealegi nagunii midagi lihtsat. Võib-olla oleks saanud Tiugu elu veidi pikemaks kui see 13 aastat, aga elukvaliteeti poleks see pruukinud kuidagi parandada, pigem vastupidi. Nüüd sai ta ikka lõpuni rahulikult oma mõnusat kodukassi elu elada.
Sellest osast on mul paar inimest aidanud aru saada, et ma ei tohi ennast süüdistada ja varasem avastamine ei oleks pruukinud Tiugule midagi paremat tähendada.
Laupäeval veetis ta oma viimased minutid minu süles ja sai oma elu viimased paid. Paitasin teda kuni lõpuni,
Unustasin andeks paluda, et ma ei olnud tema puhul võib-olla alati nii tähelepanelik, kui Volli puhul. Ta oli alati olemas ja oskas algusest peale olla ja ilmselt sai seetõttu vahel veidi vähem tähelepanu. Kummalisel kombel just viimase ca aasta jooksul aga otsustasin, et kuna nad ei ole enam noored, siis ma pean neile mõlemile rohkem oma tähelepanu pühendama ja püüdsin nendega rohkem “kohal olla” ja kui Tiugu jälle sõtkuma tuli, siis mitte ära ajada. Sest ma teadsin, et nad ei ole minuga ilmselt enam väga kaua, aga nii kiirelt ma seda ka ei oodanud.
Pühapäeval sai ta maetud Evelinist mitte kuigi kaugele.
Tiugu elas meie juures 10 aastat, 8 kuud ja 17 päeva ning kuidas tema üheksa elu kadusid, hoidis ta meie eest peidus.
Aitäh, et olid meiega see tore selgesilmne nunnukas. Ohtrat rõõmsat nurrumist kassitaevasse, armas Tiugu!
tahtsin alustuseks öelda paar krõbedat sõna klientide kohta, aga siis meenus, et tegelikult on enamus neist ikkagi ilusad ja head. ja et tegelikult, kui poleks omal seda tunni-kaupa-elamise perioodi (jess, jälle üks tund edukalt möödas!), siis ilmselt ei oleks kahte korda mõelnudki. kuigi, samas, vist ikka oleks küll. sest kell 8 õhtul ei saadeta maile, kus on selge sõnaga öeldud, et vastus peab olema hommikul sisuliselt tööaja alguseks käes. ja vastuseks oleks dokument, mitte lihtsalt jah-ei. nii et põhimõtteliselt mul on ometi õigus talle homme hommikul soovitud ajal kirjutada, et kena, ma sain maili just kätte? mul ei ole mingit 24h vastamise ega jälgimise kohustust.
väike täpsustus, ma ei räägi hetkel sellest kontoritööst, kus ma igapäevaselt istun, vaid ühest teisest. Hunt Kriimsilm, endiselt…
et ehk saigi öeldud.
nojah.
igatahes on üsna ootamatult homme esimene september. minu meelest on veidi ogar lapsi reedel hetkeks kooli ajada – no ajastagu see mingile esmaspäevale, vast esimene klass võiks jääda septembri algusesse. aga see on omaette teema täiesti, tühja sellega.
igatahes lilli ei ole, aga on mõned kaustikud. viisakad riided pidid tal väidetavalt olemas olema. nii suur, et pole minu asi enam torkida ja kontrollida. eks hommikul paistab.
nagu näha, siis õhtuks on pea täiesti mõttevaba ja midagi hakkab liikuma ilmselt vaid vahetult enne uinumist.
igatahes mõni tüüp teadb päris hästi, kuidas vihmast kalapäeva õhtut veeta. vt fotot allpool.
mis meenutab, et kala -> fotokala -> MinuMaja ja et taas ei ole.
p.s. kadunud pintsaku leidsin ka, täiesti lambist ja täiesti väikeselt pinnalt.
reede ja 13 oli kena päev. tähendab, kui saab kenaks lugeda kolmekohalise summa väljakäimist lapse sünnipäevakingiks. samas, mul on kuri plaan seda kinki ka ise vahel kasutada. tegelikult on kena ka see, et vähekasutatud asi oli niigi poole odavam kui tutikas.
lõunaks sõime reedel, aega parajaks tehes, india toitu. ma pean ikka seda kodus ka rohkem tegema.
kuigi eestlaste sousti ja kartulit on mul niigi üliharva. täna podiseb ahjus veiseliha läätsedega. ikka mingi lähis-ida mõjutustega või miskit (no natuke vürtskööment ja purustet koriandrit lisaks muule.. ).
nädalavahetus lendas käest. lähed viid lapse trenni ja siis .. passid seal kõrval mitu tundi ära. siis tuled koju, teed kiiruga süüa ja siis tuleb pähe, et paneks pesu pesema ja siis .. avastad korraga, et kell on palju.
mul on mööda läinud selline tähtis päev, nagu neli aastat karvikute siiakolimisest.
vahel nad on nii numpsilt koos, nagu sel pildil siin, aga vahel ikka karvad lendavad. kusjuures üks tõmbab pealtnäha suht lambist kõrvad ludusse ja hakkab jõurama ja siis saabki teiselt peksa. kui ma kodus olen, siis ma püüan jõurajat rahustada ja teist kassi veidi eemale peletada. kusjuures tihti teine näiteks lihtsalt vaatab möödaminnes ja siis otsustatakse, et on aeg jõurata.
igatahes mingi teema neil on.
aga muidu ei kurda, Vollike on kenasti kohanenud ja päris julge. vahel ei saagi aru, kumb kass mu jalgade peal vms on (kui just ei vaata), sest mõlemad on umbes üheraskused ja noh.. okei, kui jalgu veidi rohkem liigutada, siis saab, sest Volli ikka jookseb ära.
no ja hommikuse vooditegemisega ongi vahel nii, nagu pildil..
ma just avastasin, et mul on 4000 postitust täis. viimased paar aastat on hõredad olnud, muidu kipuks juba 5000 ligi. hämmstav hulk igal juhul.
aga pühad läksid muidu rahulikult. ei mingit ülesöömist ega arutult kinke. selline meeldiv pikk nädalavahetus. no muidugi päris ilma tõrvatilkadeta ei saa, laupäevahommikul oleksin küll võinud telefoni pikemalt vait hoida.
samas selle rahuliku kulgemise juures sai tehtud seapraad (ilma hapukapsata, mul on hapukapsavabad pühad olnud!), kohupiimaküpsiseid, kihilist porgandikooki, mitu masinatäit pesu pestud, juuksed värvitud, külas käidud, loetud ja loetud, veidi telekat vaadatud (sest lihtsalt pole olnud midagi vaadata) ja lapsele rahad nö päris kinkide vastu vahetatud.
suuskadega läks küll hästi. mina, kes ei ei viitsi kaubanduskeskustes käia, oleksin esimesest poest ära võtnud, aga poeg sundis ikka teistesse ka minema ja no muidugi järgmises oli 40% allahindlust. saimegi asjad mitukümmend raha odavamalt. nüüd ta saab veel midagi omale lisaks soetada.
nüüd kulgen vaikselt edasi ja loodan, et homme on päikest ka. sest nii on vaja 🙂
kassid elavad ka muidugi kenasti, kui nad parasjagu ei kakle.
kes küll ütleb, et jaanuar on kuu, kui midagi ei toimu?
aga võib-olla mulle tõesti ainult tundub, et tegemist on. ma olen päris mitu raamatut ju ka lugenud – ja no see on ju praktiliselt mittemillegitegemine?
sünnipäev kulges leebelt. reedel mõned pubekad kodus, kes sõid kõik pirukad ära. neid ikka oli.
eile oli kerge sünna ja hulk logistikat. kohutav kummut.
külmik on mul vana, kuid voodi mugavam kui enne.
reede õhtul kuulutas vanakraamipood oma FB lehel, et neli head tooli on müügis. superodavalt kusjuures.
sai ära toodud, õhtul vanad katted maha, täna uued peale ja õhtuks toolid uude koju. natuke kahju oli isegi, väga hea tulemus sai. aga mul ei ole neid kuskile panna nagunii.
õhtul tegid kassid mingi triki ja magasid, noh, peaaegu kaisus. need, kes muidu ikka kähmlevad hooti ja pigem distantsi hoiavad.
kaks vahvat üleni musta kassipreilit mahtusid ka veel õhtusse.
alguses mõtlesin ainult pildi panna, aga no nii ikka ei saa.
põhimõtteliselt ma arvan, et kasside elu on siin ilus. toit on ees (kuigi eksole, kauss pole pea kunagi täis), liiva vahetatakse, värsket vett on. vahel ainult tuleb arusaamatul kombel paar päeva omapäi hakkama saada.
tüüpiline omavaheline mängimine on neil selline, et üks uriseb teise peale ja teine äsab käpaga esimesele. või vahel äsab igaks juhuks üks teisele niisama, möödaminnes.
aga vahel on ka mingid hellusehetked:
ma sain lapse käest võtta, et ise ma teen nii palju /süüa/, et ei ole vaikset laupäeva. et telligu pitsa ja rahu majas.
nomaeitea..
see veiserulaad olid vaja ära teha, ma homseks enam poleks julgend seda liha jätta, ja maksa pole ka kusagile lükata. ning munad said ka värvitud.
hommikul hakkasin kohvi jahvatama, aga veski keeldus koostööst. tegin nii lahti, kui sain, puhastasin ära, ei midagi. tükk aega ikka proovisin, ei midagi. õnneks on üks käsiveski ka, ketrasin siis sellega kohvi läbi ja panin saiad rösterisse. aeg läheb ja läheb, toimetan köögis, korraga meenuvad saiad. ma tean, et röster vahel jamab ja ei lükka üles, aga kõrbelõhna ka polnud. vaatan – röster puha külm.
pekki, siis sain aru, et probleem on mujal – röster ja veski on ühe pikenduse taga. selline lülitiga, aga lüliti punane tuli põles kenasti. lülitasin välja, võtsin pikenduse seinast, panin tagasi, lülitasin sisse ja kõik töötas taas.
munade värvimine oli ka trikiga. nimelt keegi levitas ühte lahedat söögivärvidega värvimise ideed, mida mõtlesin kuidagi kombineerida sibulakoortega. kui mul eile lõunal oli sibulakoori, noh, kahe muna jagu, siis õhtuks oli kingakarbitäis.
hommikul uurisin, kust toiduvärve saab ja leidsingi poest mingid värvilehed, 5tk pakis. lehed siis lehed.. tulen koju, teen paki lahti ja värvid on: kollane, punane, oranž, lilla, roheline. et ehk 4/5 sellised, mida saab ka sibulakoortest (mul oli punaste sibulate koori ka).
ning kui ma olin need lehed lauale jätnud ja korraks tuppa tulnud, siis tagasi minnes olid lehed põrandal ja roheline kadunud. peale väikest vaatlust leidsime rohelise kahes tükis ja läbinätsutatult põrandalt. kass.. et ehk ainus värv, mida võinuks kasutada, läks prügikasti.
munad said tehtud sibulakoorte, mustikate ja punakat tooni siidlipsuga. nii ongi.
pilt pole munadest, nagu arugi saada, vaid pahategijast.
vaikne reedeõhtu.
mõtlen kevadrullidele, aga kõiki koostisaineid ei ole kodus ja poodi ei viitsi minna. selle asemel sirvin suupistete raamatut ja vaatan Meisterkoka neljandat hooaega. viimast ma ei lingi, sest linki otsides saaksin äkki võitja teada :O
