elustiilikeskused?!?

me oleme oma tarbimisühiskonnaga ikka ajast maas: “Eestlastele meeldib suur, ameeriklastele väike”.

muuhulgas on täisartiklis kirjas, et “Keskuste arendajad on vaeva näinud, et pakkuda mugavat juurdepääsu (sealhulgas ühistranspordiga) /-/)”..
ausõna, kas ma olen millestki valesti aru saanud, aga jättes kõrvale Kristiine, millele saab ühistransaga miskitest suundadest niimoodi ligi, et ei pea meeletuid ristmikke ületama ega läbi autoparkla liikuma, ning kesklinnas oleva Viru keskuse – siis milline nendest suurtest on veel üt-ga mõistlikult ligipääsetav? ahjaa, Ülemistes on peatus vist kah kusagil seal külje peal, et kõrvaltuksest saab nagu ligi. ja siis toidupoodi marsi mitusada meetrit.
aga ega see olukord väiksemate poodide juures parem ole, nii kodu-Rimisse kui -Selverisse minekuks pean seiklema läbi parkla. vähemalt on see parkla pisem ja kui tõesti on palju asju tuua, siis peatusesse ei pea löntsima pool kilomeetrit (olgu see keskuses sees lontsimine või väljas).

ning ma ei väida, et ma ei ostle üldse või ei käi üldse suurtes keskustes või midagi sellist. ikka käin, ikka ostan. aga aina vähem saan ma aru sellest “tarbijad hindavad suurte keskuste avarust ja meeldivat ostukeskkonda, kus on mõnus kogu perega oste teha”. kui ma satun, no see on lihtsalt näide, Roccasse ja mul on soov käia toidupoes (Prisma) JA Marks&Spenceris, siis kuni ma ühest teise läbi selle “avaruse” kappan, olen ma sellest tüdinud. kui ma vahepeal veel mõnda poodi peaksin kiikama (mis oleks ju nagu asja mõte), siis on tunne, et ma ei jõua sinna teise otsa mittekunagi ja aidake mind siit välja!
aga kui poed ongi kõik sellistes kohtades koos, siis pole väga valikut, peab sammud aegajalt keskusesse seadma. ja poed, ning mitte ainult, on keskustes, sest “tarbija nõuab”. nuuks!
just, muidugi laiendatakse seal teenuseid ka ning nimetatakse “elustiilikeskusteks” – ainult et miks ma pean mulle võõra stiiliga sunniviisiliselt kaasas käima? ning lahendus ei ole see, et “tee ise oma äri!”. ma ei taha lihtsalt, ma ei pea end pädevaks oma äri tegema!

ei saa mainimata jätta, et näiteks selline linnaruum, nagu Rotermannis, all pildil, on, on meeldivam kui kaubakeskused – ometi on seegi suunatud tarbimisele.

Rotermann_linnaruum

ka mina ootan trammiliikluse arenemist

taas pole mul vaja ise kirjutada, vaid keegi teine on väga hästi kirjutanud. ühistranspordist ja eriti trammist.
ainult et, eks seda, kui halb on Kopli tramm, teavad ikka need, kes on sellega elus maksimaalselt kolm korda sõitnud.
ning muidugi see ühiskonna suhtumine:

Võib ka nii arutleda, et miks üldse see, kellel pole autot, peaks kuskile sõitma? Mis inime see üldse on, kellel autot ei ole, lubage küsida? Et turule või poodi tahab sõita!? Käigu oma mikrorajooni turul või poes. Ja kui seal turul või poes pole seda jubinat, mis tal vaja, siis kes selles süüdi on? Tehku siis ise.

ma kirjutasin sellest suhteliselt hiljuti ka.

valik olla autota

aegajalt tabab mind mõte, et: ostaks auto.
enamasti juhtub see siis, kui mõni rohkem või vähem tuttav oma auto müümisele vihjab. siis ikka aegajalt käib kihvatus läbi, et äkki..
viimane selline juhus oli täna.
aga alati sumbub see kusagile pealiskaudsesse matemaatikasse ja mugavusse ära. jah, mugavusse! kõikide autoinimeste suureks arusaamatuseks.

pealiskaudne matemaatika on see, et kui ma mõtlen, et lisaks otsestele liikumisega seotud kuludele on autol veel ka püsikulud. mugavus on see, et auto tahab tegelemist.
auto omamine tegelikult ikka maksab päris palju, nagu ma tuttavate autoomanike pealt näen. lisaks veel kipub alati midagi autoga juhtuma kõige ebasobivamatel hetkedel, ka rahaliselt. ning siis nõuab see remondijama aega veel ka lisaks rahale.
ja üleüldse tundub mulle aina enam, et paljudel juhtudel auto dikteeribki elu. ja natuke laiemalt, kui üksikisiku tasandil. meie koduriigis on siiani popid autokesksed lähenemised..

nojah, ma tean, öeldakse, et on mugav. eks kohati ongi. meie ühistransport (ÜT) ei ole üldse ideaalne – aga mida rohkem autosid ja vähem üt kasutajaid, seda vähem on midagi paremaks muutumas. selge samas, et on trasse, mille läbimine ilma autota on üks igavene nuhtlus. või siis ei klapi mingid ajad vms.
aga teisalt on jube mugav üt-s istuda ja tegeleda millegi meeldivaga, selmet kusagil liikluses juhina rabeleda.
ei, ärge mõistke mind valesti, mulle meeldib autot juhtida. ainult et liiklus on muutunud aina närvilisemaks (tegelikult paaril viimasel aastal on paranemise märke siiski) ning vähemalt linnaliikluses toimetamine ei ole enam ammu mingi rahustav tegevus. olid ajad, mil ma kasutasin autojuhtimsit teatava teraapiana..
nii et tramm, rong, vajadusel troll ja buss pole tegelikult üldse halvad valikud, kui vähegi kattuvad sobivate marsruutidega. palju rahulikum. ja selle vastu vaidlevad ka pigem need, kes ise üt-d väga ei kasuta ning harvadel kordadel oskavad sealt välja tuua pigem ebameeldiva. jah, muidugi on seal ebameeldivusi ka, olen nõus.
see, et auto annab vabaduse, on ka selline mu jaoks mitme otsaga väide. lõppeks tuleb autoga otsida, kuhu parkida ja kui kallilt; nõuab hooldust jms, nagu öeldud. külla minnes tuleb kolm korda kaaluda, kas võtad klaasikese veini või mitte. ning teadagi, lõpuks kasutad autot ka neil puhkudel, kus seda üldse tingimata vaja ei oleks.

üks isevärki ja väga seonduv teema on üldine elustiili küsimus: muidugi, kui elada nö põllu peal majas, kus üt-d õieti ei käi, on auto hädavajalik. meil pole infra käinud nende arendustega kaasas. aga siit tulebki see teine teema, et äkki oleks mõistlik elada oma igapäevakäimistele lähemal? jaa, meil pole see mõtteviis popp muidugi 🙂

nii et kuigi mul on auto olnud, olen ma hetkel selle omamist siiski edasi lükanud, sest see tundub mulle lihtsalt hullu lisakohustusena. lisakuluna ka. ja see tunne on ka, et auto hakkab mind piirama.
lõppeks saab alati vajadusel kasutada taksot või laenata autot tuttavatelt või rendist. siiani olen toime tulnud. ei meenu, et midagi oleks tegemata jäänud või kusagile minemata, kuna mul ei ole autot.

kusjuures viimase paari aasta trend on see, et kuna mul pole autot, siis päris mitmed tuttavad on imestunud, kui selgub, et mul on load ja ma täitsa sõidan.

aga üldiselt olen ma nüüd valmis tuttavate autoomanike käest igasuguseid kommentaare saama, kus tõestatakse ära, et ilma autota pole elu. nagu ühes FB grupis keegi ütles midagi stiilis, et ega meil on selline suhtumine, et kui sul ikka autot pole, siis oled üks mõttetu tropp. ju siis 🙂

sinine kesknädal

mul ei ole täna isegi oma mõtteid. vist.

selgus, et ekspressbussis ei peagi enam lisapiletit ostma. aga nad võiks ikka kogu seda ühistranspordivõrku kaasajastada, mitte tasuta pakkuda. asi ei ole ju rahas ometigi. hommikuti liigub ühistransport mu akna alt mööda kahekaupa, peale seda on 5-6 minutit pausi. et siis tulevad järgmised kaks. graafik ütleb ka, et nii nad käivadki.
see ei ole muidugi mitte ainus probleem.

ah, ja oma mõtteviisiga oleme me ka kusagil ajast maast muidugi. kui sul autot ei ole, siis enamik ikka vahib, et mingi imelik oled. aga kui mul auto mingil päeval akna all seisis, siis ei olnud sellega midagi teha. ja kui sa rattaga ei tee hullu sporti, vaid kasutad transpordivahendina, siis peetakse sind poolboheemlasest udupeaks. rääkimata sellest, et normaalne inimene ei ela ju kunagises ebapopis rajoonis staliniaegses majas ometi.
aga mu oma valik ja siiani pean seda mõistlikuks.

igaühele oma rada, palunväga.

kaanetamisralli

ma ei väsi ikka veel imestamast, kui palju fantaasiat kulutavad õpikukirjastused erinevate formaatide väljamõtlemise peale. sama kirjastuse sama aine õpik ja töövihik ei ole ka reeglina ühes formaadis, et asi liiga lihtne ei oleks. rääkimata siis veel erinevatest ainetest ja erinevatest kirjastustest.
et asi oleks täiskompleksne, on väike noodivihik kitsam, kui teised, nii et kilekaaned on natuke suured. ning minil kombel on meil kaks kaustikut, mis on umbes millimeetes kõrgemad kui kilekaantesse normaalselt mahuks.
aga peab ütlema, et mingi hulk eelmiste aastate kilesid leidsid siiski kasutust ja juurde väga palju ei pidanud ostma. mõnel puhul küll parandasin veidi suurt tulemust kleepsuga. no ausalt noh, see on ogar.
ja siis pole imestada, et ületee-kontoritarvete-poes on lapsed, kotitäis raamatuid kaasas ja siis müüja otsib neile kümnete erinevate hulgast sobivaid kilesid ümber.
kleepkile on muidugi ka lahendus, vist. selline ühekordne, erinevalt kilekaantest. ja see on ka mingi suurusega rullis, millest ikka jääb ääri jms üle, halvemal juhul oma veerandi rulli jagu. raiskamine või midagi.. (no iseasi on see, et sellised kleepkiletööd on mu jaoks elu aeg olnud kohutavad, tulemus on alati mingi käkk. sel aastal kiletasin vaid päeviku ja olen tulemuse üle üsna uhke, ainult üks õhumull jäi vist sisse!).

siinkohal ei tasu tulla rääkima kujunduslikust poolest, millega kirjastused end vabandama kipuvad. nii palju adun seda teemat isegi mina, et kui on ikka ette antud formaat, küll siis mahutataks kõik sinna ka kenasti ära. ainult et selleks peaks mingi määrusega need formaadid paigas olema. olgu siis kasvõi kolm erinevat, nii lahke ma olen küll 😛
need töövihikud on mu jaoks enamasti üldse üks kahtlane teema, oma pooltühjade lehtede ja suvalise arvu kirjutamisridadega (mõnel pool on neid rohkem, kui ülesanne eeldab ja mõnesse kohta ei mahu vajalik mitte kuidagi ära). ma ei tea, kas tõesti need uued õppekavad ei ole ilma või pisemate-õhemate töövihikutega võimalikud? siiani on mul küll mulje jäänud, et väga palju neis töövihikutes on sellist, et lihtsalt nende maksumust tõsta. nojah, olgu, iga lehekülg maksab ka kirjastusele midagi, muidugi.

tegime ära

igatahes. eile sai ära tehtud, planeeritud 11-15 tööpäev venis paar tundi pikemaks, pärast veel jupp seltskondlikku suhtlust ka.

väga tõhus päev oli. kuigi see koristatud nurk kaugelt ei paista üldse palju puhtam. aga endine putkaalus on silmnähtavalt kenam. kahju, et sinna ei tule see terrass, mis me lootsime. aga kohalikud ütlesid, et need mehed, kes selle puhtaks tegid, on kangelased.
aiavärvimine – osa jäigi värvimata. samas, arvestades, et värvi saime niisama ehk aitähi eest, on ju vahva, et niigi palju sai. natuke pikendab selle aia agooniat, nagu me naersime.
kaks kärutäit sodi läks Paljassaarde. kummaline, et info järgi peaks seal olema põhimõtteliselt praktiliselt kõige vastuvõtt tasuta, reaalsus oli see, et pidime üllatuslikult maksma. nojah, ega meil ei olnud see värk väga sorteeritud, samas, ma ei tea.. et siis imestame, miks sodi loobitakse igale poole? tegelikult jäi üks hunnik meist ka veel ma ei tea mida ootama. sest jäätmejaam lihtsalt pandi kinni.

vingeim üritus oli bussipeatuse kraamimine. põhimõtteliselt oleks võinud seda ka performance‘na esitleda. bussi ootaval rahval oli kindlasti väga tore. juttu tehti ka. saime muuhulgas palju väärtuslikku tagasisidet. selgub, et kui sa ikka internetis ja sotsiaalvõrgustikes ei ole, siis jääb suur osa infot saamata. ehk et mulle võivad igasugused flaierid ja asjad tunduda tobedad, aga suurele hulgale on need olulised. või siis jah, igasugused plakatid ja muu selline.
võtsime teadmiseks.
peatuse saime ka puhtaks. põrandaharjaga sai tänavat koristatud lausa. nagu üks osaleja ütles: ega muidu nalja ei saa, kui ise ei tee.

lahe, et mõned liitusid meiega nö jooksvalt. ja kummaline, et osad, kes samas elavad, olid väga ignorantsed, et mismõttes nemad nagu peaksid midagi tegema.
see on ka kummaline, et suurem osa majast on tühi. ometi on tegu ju hinnatud piirkonnaga. et üüritagu siis välja või midagi. arusaamatu mu jaoks.

hiljem sai trammis suurt kuud vahitud ja JubeJussi juures lapse lõõtspilliimprovisatsioone kuulatud.

ning väga palju mõtteid ja ideid kogunes ka. võiks öelda, et mõttetalgud käisid muude talgutega koos 😛


pildi tegi meie talgujuht.

millest ma nüüd pidingi..

mingi imelik vaba päev. mitte, et meil neid liiga palju oleks, aga tänane on selline veider küll. et kuna eile oli mingi angloameerika jooma-koomaõhtu, siis täna saab välja magada? või?

igatahes, pole midagi, paar tundi ajugümnastikat ka tehtud. sellist meeldivat. isegi kergelt tuikavast peavalust (eilsest veejoomisest või?) sain selle käigus lahti, oh imet.
ja taas kord kinnitus sellele, et vahel on vaja lihtsalt keegi appi võtta ja asjad liiguvad. seekord olin siis mina see abiline ilmselgelt. aga samas puudutab see kõik mind ka piisavalt. loodame-loodame! 🙂

see lõputu kevadkoristus.. vaikselt kuskilt nurgast alustasin. peab ära tegema. vaja elamine viisakaks saada. jajah. isuäratavalt viisakaks.
järgmine teema on riidekapp. vist. kui ma julgen..

eelmise nädala teenindusteemaline artikkel ilmus Õhtulehes. nõustun, nõustun. nii sellega, et naerata, ja sind teenindatakse meeldivalt kui sellega, et see teenindaja ilmselgelt saab ehk veelgi pisemat palka, kui mina, ja oluliselt rohkem sõimu, nii et mida tal ikka naeratada. aga kui ta püüab sinu naeratuse, siis muutub ka tema nägu.

tänane totter idee on failblogis. ega seal pakitakse jah kõik totratesse väikestesse ja õhukestesse kilekottidesse (mitte nagu meil), et peadki oma ostud mitme koti vahel jagama. ja kesse loll siis riidest kotti kasutab? parem üks plastikjunn juurde tekitada..

selle aasta tuulelohesoov on näiteks Bilboquetis. darth.. nämm!

raha- ja toiduteemaline sissekanne, peamiselt

käime hommikul kohe ebameeldivamad teemad läbi või midagi? et siis saab nagu paremaks minema hakata?
rents ka, näe, kirjutab, et vingumine on igati kasulik (jään ootama raamatut “W(h)ine like you mean it!”) 🙂

igatahes, jah. asi, mida ma tunnen omal nahal, on see, et on jah toidukaup kallimaks läinud ja see 40% ei üllata ka üldse. pigem on pannud imestama see statistika, mis näitab, et noh, mõne tillukese protsendikese on tõusnud kah.
minu subjektiivne arvamus selle kohta on, et enamike asjade puhul võta kroonihind ja siis viimane number lõpust maha ja saadki eurohinna. ehk et mingi 15ga jagamine-korrutamine ei toimi enam ammu (ma ei mõte kroonides enam ka ammu muidugi ning seega ei aruvta; seda üllatavam on, et osad inimesed, kelle töö hulka kuulub mingi hulk rahadega toimetamist, räägib-mõtlen endiselt kroonides). no ja see tulemus ongi ju sinnasamma 40% ligi, ilma pikemalt arvutamata.
kommunaalidest ja muust ei tasu rääkidagi.

Kui askeetlikult elades saavad kaetud vaid transpordi-, söögi- ja eluasemekulud, on töö vabatahtlik.

ieskalt võetud mõte, nõustun sellega.

aga ma siiani keeldun andmast oma panust Eesti riigi viie rikkama hulka saamiseks läbi oma ärakolimise, eksole. tropp siuke. ma ikkagi eeldaksin, et tegelik programm ei ole see, et mingid mõttetud lihttöölised ja madalama astme spetsialistid kolivad ära ning kohale jäävad ainult rahakeerutajad. mis, nagu juba kunagi öeldud, tõstaks muidugi riigi keskmist palka kenasti ja majandusspetsialistid saavad hõisata, kui hästi meil läheb.

okei, aitab halast. tegelikult on mul tore laps, üsna viisakas elamispind, suhteliselt normaalne tervis ja mingi töö ka. kokkuvõtteks on seda päris palju.
ning, nagu ka kunagi kirjutatud, ma põhimõtteliselt, hoolimata kõikidest raskustest, keeldun end pidamast kehvasti toimetulevaks. selle koha pealt kannan vapralt roosasid prille.

siinkohal pisike meeldetuletus ka, eriti minusugustele: mõtle, mida sa sööd ning ära raiska toitu!
odava kahtlase tooraine asemel osta kallimat ja kvaliteetsemat, aga vähem. mina, igavene rikkur (hoolimata eelnevast halast), ostan sparglit mõne varre kaupa, näiteks. teisalt on mul mingi elementaarne kogus kuivaineid jms kauasäilivaid asju kodus olemas, sügavkülmas on ka alati midagi ootel (sh külmutatud valmistoidud – teadagi, kahele inimesele on jube raske süüa teha, alati on jäägid). ja nendel varudel hoian ma silma peal ning ostan juurde varakult, nii et isegi, kui näiteks riis saab otsa, siis on tatart jms.

ning üks link veel, kena graafika meie võimalusest poes valida. lõppeks läheb raha ikka samade suurtootjate kätte ja hala tootja-turgude-vms väiksusest on nagu on..

palava päeva hommikuvälgatused

käisime lapsega hommikul arstil, tal laagitõendit vaja. astume kabinetti, arst teatab, et oi, ilma emata poleks ta seda last küll ära tundnud, nii palju kasvanud ja muutunud.
saame oma paberi korda, astume välja ja ukse taga teatab poeg, et tema ei tundnud ka arsti enam ära 😛
me pole seal ammu käinud jah. aga kuuekümne ringis arst nüüd muutunud küll ei olnud.

mingi päev käisin kusagil Prismas ja külmlettide vahel hakkas brr, külm. täna Rimis oli nii mõnus, et lihad-vorstid on kenasti klaasuste taga. pood ei ole liiga jahe ja ilmselgelt kulutavad külmutusseadmed ka vähem energiat, kui nad poolt poodi ei jahuta.

kes hädaldas talvel, et külm on?
nüüd on igatahes palav. mõtlen, kas ma ikka tahan lastele Stromkale seltsi minna või loeks parem toas rahulikult.

meditsiini- ja kaltsukarindelt

neuroloogil käidud. mul pole aimugi, kui pädev ta on. eesti keelega sai hakkama 😛
tulemus: uus annus valuvaigistit (seda, mis veel ei aja öökima) ja saatekiri MRT-le: et kui ikka poolteist kuud on jama olnud ja järgi ei anna, siis pole mõtet huupi edasi tegutseda. MRT-d ma veidi pelgan, kuigi üldiselt ma ei tea endal klaustrofoobiat olevat. aga see on siiski umbes pool tundi seal kitsas .. anumas. nii et kuna see pole ka tööpäeval, siis võib-olla palun kedagi kaasa (peaks uurima, mis võimalused ja olud seal Merimetsas on muidugi). mõtlen sellele veel, aega on veidi. no ja MRT tulemus siis otsustab, kas tuleb nuga või ei. kuigi ausalt, hetkel ma oleksin saega ka nõus..

eile õhtul oli Paavli kaltsuka poolaastaüritus. et nüüdseks on siis nö uus kaltsukas olnud avatud pool aastat. enam ei pea kastides sorteerima (kuigi huvilistele on seegi võimalus), ruum on avar ja valge, maja soojustatakse ka väljastpoolt. kaupa on endiselt palju, lõbusam ja viljakam ongi käia koos sõbrannadega – esiteks omale ei jää kõik asjad silma ja teiseks on koos lahedam arutada. ning üksteisele leiab ka nii mõndagi.
eile pakuti ürituse raames lisaks söögile-joogile ka võimalust kaupa sorteerida ja hinnastada. arvestades rahva hulka oleks selleks pidanud olema muidugi rohkem ruumi, praegu käis suur kottide tühjakskallamine ja mul oli päris kahju nendest päris-töötajatet, kes pärast pidid muu kauba vahelt (seal lähedal oli just seda kastikaupa ka) seda sorteeritavat kaupa välja otsima. aga no vähemalt oli rahval lõbus ja ma arvan, et teinekord on ka poel kogemus, et selline abistamine tuleks väheke teistmoodi orgunnida.
mina oma panuse andsin küll, leidsime sõbrannaga kottide hulgast selle, kus olid ehted sees ja hindasime need kenasti ära, ja vööd ka. ning arvan täiesti tõsiselt, et hakkan aehajalt neil vabatahtlikuna abis käima.
saak eile kuigi suur ei olnud – kaltsuka asi, ega see käibki nii, et mõnikord saad suure hunniku ja siis tükk aega ei midagi. hästi kahju on ühest hallist lahedast lühikese varrukaga kampsik-jakist, mille sõbranna mulle kusagilt hunnikust välja tõmbas ja mille ma koos kahe teise asjaga panin sinna stangele, kuhu asjad pannaksegi, kui ise veel ringi vaatad ja käed täis. kui ma lõpuks maksma läksin, oli see kamps sealt kadunud 🙁 ega miskit, ju jäi kellelegi teisele silma, kes lihtsalt ei teadnud, et seal on nö bronnitud asjad. sinisilmne, nagu ma olen, ei usu ma, t keegi nüüd teadlikult võttis.
lohutuseks sobrasin lõngakasti läbi ja sain oranži ja tumekollast (äkki ikka liiga erk bareiti jaoks?) ning kolm tokki Islandi lopit. viimane peaks olema vist päris kallis, soe ja kvaliteetne asi, vähemalt nii saan ma KK blogist sotti. nii et külmad talved võivad jätkuda!
kes sinna poodi veel sattunud ei ole uuel ajal, astuge julgelt läbi. riideid on hulgim, aga leiab ka muud, nt mänguasju, köögitarbeid, eile oli kolm lastejalgratast (ma pakun, et 116-140cm lastele umbes) väga hea hinnaga, natuke tehnikat, lastekärusid, raamatuid, kotte-kohvreid, muid tekstiile, jalanõusid ehteid.. – ning võta aega sobramiseks uurimiseks, seal on täiesti tutikaid asju ka 🙂