Väljas söömine ongi ülehinnatud

Mitte, et mul ei oleks aeg-ajalt mõtteid, mida kirjutada – ikka on, aga miskipärast kirjutamiseni jõuan harvem.

Aga hetkel viskas üle see, et muidugi on teatrid, kinod ja söögikohad viiruse leviku valukohad, või vähemalt selline mulje jääb. Ma ei ole kusagilt välja lugenud, mille pealt selline otsus. Ausalt öelda on need kõik sellised kohad, kus saab täituvust kenasti reguleerida. Nagunii kinodesse ja teatritesse ei müüdud täissaale, vaid osalise täituvusega; lisaks tundus viimastel kordadel, et ega rahvas väga palju kinos käigi (hetkel), ka toidukohtades on väga lihtne kontrollida, et ainult pooled lauad täis või no korjaku poole lauad ära vms. Las see piirang olla, et ööni ei saa istuda, ülejäänu on juba “delo tehniki”. Aga lihtsam on lajatada ja sellega edasi venitada.
Mul on söögikohtadest küll täiesti kahju. Ma ei käi tihti väljas söömas, aga tore ju, kui vahel saab. Ja nüüd vaatan, kuidas nad rabelevad, et jumala eest neilt tellitaks ja ostetaks kaasa. Eile juhtusin ühes söögikohas rääkima teenindajaga, kuni oma küpsiseid ostsin, ja ega ta üleliia optimistlik ei olnud. Lisaks ütles, et toidu koguste planeerimine on hetkel raskem, kui muidu.

No ja need spordisaalid, ja siis oldi imestunud ja pahased, et minnakse mujale sporti tegema. Koondise tasemel võis siin Harjumaal ka sportida ja, tahtmata kedagi solvata, siis mingid pallimängud, kus on mingi ca 20 higist ja sülge suust välja pritsivat mängijat ühel väljakul koos on minu loogikale nagu oluliselt hullem kui mingi piiratud täituvusega bassein või, hoidku selle eest, talisport. Jättes hoki kõrvale ei tule mul hoobilt pähe ühtegi talispordiala, kus mingi mass lähestikku pikemat aega koos oleks. Olgu nende võistlustega kuidas on, aga trenn just.
Ja siin ei sa öelda, et mingi oma huvi oleks, sest kui üldse, siis ma käingi just basseinis ja ei juhtu ka midagi, kui ma ei käi; ning poeg teeb praegu nagunii oma trenne rohkem omaette ja mitte jõusaalides. Aga see otsuste loogika, noh!
Siseruumide puhul ma saan mingil määral aru, et riietus- ja pesuruumid, aga kui nagunii nt lubada piiratud arvul külastajaid sisse, siis võib vabalt vähemalt pooled kapid kinni panna. Või nagu need viimase aja kitsad kapid, iga viies või kuues üldse lahti jätta (need kapid on muidugi mingid sellised, mis toimivad ilmselt hästi seal, kus ei kanta talveriideid..).

Ma üldiselt ei kipu neil teemadel väga sõna võtma, sest ega ma ka tegelikult oska öelda, mis on õige ja mis mitte, kuid näe, ei suuda vaiki ka olla. Soomlaste statistika pidi olema, et nakatutakse tööl ja pereringis, Šveitsis oli koolide sulgemine aidanud. Kino, teater, söögikohad ja sport ei ole vist kusagil väga suur teema.

Igatahes, Riigikogu kohvik on muidugi lahti. Piiranguga küll, et 1 inimene lauas – aga ausalt, hetkel oleks tore ka üksinda laua taga tore kohvikus olla.

Lõppu veel, et mul on tegelikult isegi päris hästi ja meil siin ongi kõik suhteliselt avatud, aga ometi hakkab see pikapeale ajudele. Ma ei taha mõeldagi, millised on kogu selle jama hilisemad vaimse tervise tagajärjed. Artikleid selle kohta leiab küll ja need ei ole just meeliülendavad.

Update: mõni aeg peale kirjutamist tuli uudis, et esmaspäevast saavad toidukohad siiski ka kohapeal süüa pakkuda, osalise täituvusega.

PÖFF vol 3

Ikka tuleb mitu filmi korraga, kui neid juttis vaadata. Ja ma ei saa aru, kuidas mõni vaatab 55 filmi vm ja siis jaksab neid veel järjestada ka. Ilmselgelt olen nõrk. Mul on vaadatud 7 ja vbolla sel nädalal veebis vaatan veel midagi, aga peale seda kindlasti mõnda aega kinno ei lähe.

Mina ei hakka mingit järjestust tekitama, aga “Lapsuke” (Baby) oli küll üks neid, mis eristus. Tegelikult eristuski, sest selles filmis inimesed ei rääkinud: ei olnud ühtegi dialoogi ega ka monoloogi. Mõni häälitsus ja palju lapse nuttu, aga artikuleeritud teksti mitte. Ometi inimesed suhtlesid selles filmis päris palju ja takkajärgi ei ole üldse tunnet, et midagi oleks puudu jäänud. Kohapeal ka ei olnud.
Nagu režissöör ise ütles, on tegu muinasjutuga ja kuigi seda võiks algul arvata ainult loo kohta, on seda tegelikult ka filmi ruumid ja tegelased. Taaskord oli tegelasi pigem vähe ja ruumid piiratud, kuigi liiguti maa ja linna vahet ja õueski. Enamus tegelasi olid üsna selgepiirilised, nagu muinasjutule kohane. Kui hakata mõtlema, oleks küsimuste kohtasid küll, aga nagu muinasjutuski, sa selle filmi ajal lihtsalt väga ei mõtle kõigele sellele.
Kohati tundus, et see film võiks olla ka must-valge, sest isegi värvi kiuste oli küll ja küll tabamist, et foto on valguse kunst (ja sealt edasi film ka).
Ilus ja teistmoodi.

“Inglite klubi” (“O Clube dos Anjos”)vaatasime peale õhtusööki kodustes oludes ja see oli mõistlik, sest suur osa sellest filmist möödus söögilaua taga. No kui
just parajasti kalmistul ei oldud. Seltskonna arvamused selle filmi osas olid ka erinevad – mina jäin kergelt positiivse poole kaldu. Võib-olla ma pidanuks seda ikka veel korra üle vaatama, üksinda ja süvenedes, hetkel on tunne, nagu oleksid mingid lõigud puudu jäänud.
Samas ideena on tore ju surra kiirelt peale head õhtusööki. Filmi lõpu ärimõte ei tekitanud ka võõristust.
Selles filmis kasutati kohati rõhutatult teatrivõtteid, nt enamike telefonikõnede puhul, aga ka mujal.
Taas film, kus ei olnud liiga palju tegelasi ega ruume. Kummaline küll, selle aasta PÖFFist jääb see vist peamiseks üldmuljeks.

Viimaseks kinofilmiks jäi “Aitäh kõige eest” (Merci pour tout), mille nime sümboolsusele viimase päeva kontekstis mõtlesin alles siis, kui sõbrannat fuajees ootasin.
See oli üsnagi selline laiatarbefilm: jõuluaeg, keegi sureb, mingid sassis suhted (mitmel tasandil), natuke põnevust, natuke nalja, hea lõpp. Palju muusikat; talveigatsuse ajas see film ka peale, kuigi seal ei olnud mingi sügav talv.

Nüüd ikkagi võtan PÖFFi lehe uuesti lahti ja vaatan ilmselt midagi veebist veel. Nõme on, et üldse mitte vana telekas ei võta vahel arvutist pilti taha, sest leiab, et tema seda formaati ei mängi; ja otse veebist jõuab seal enamike filmidega samasse seisu.

Veel PÖFFi

Vahepeal on läinud nii, et kolm filmi veel vaadatud. Üks kodukinos ja kaks päriskinos.

“Ülakorruse rahvas” oli jälle üks neid filme, mille kirjeldus ei valmista reaalsuseks kuidagi ette. Mis on kellegi ontlikkus või mitte ja kas see on kerge argiõhtu meelelahutus, jääb igaühe oma otsustada.

Niisiis, vein ja õhtusöök. Jälle üsna suletud ruum ja vähe tegelasi. Ootamatuid hetki ja tajutavaid kultuurierinevusi: peale klaasi veini ei hakkaks keskmine eestlane sisuliselt võõrastega iial rääkima teemadel, mis filmis jutuks tulid. Ilmselt ka peale kolmandat klaasi veini naljalt mitte. Aga tegelikult taandub kõik ikkagi ühe paari suhteprobleemidele ja sellele, et üksteisega ei ole südamest südamesse räägitud. Eks on teada, et see ongi keeruline ja vahel ongi selleks vaja ebaharilikku olukorda ja ebaharilikke inimesi. Natuke jäi kripeldama see, et näe, terapeut kohe võtta.

“Kui tuul peaks vaibuma” oli, hoolimata jälle kirjeldusest, üsna staatiline olemise-film. Mägi-Karabahhist liiga palju teada ei saanud, oodanuks rohkemat. Huvitav oli see, et kõik, mis seal toimus, oli peaaegu nagu möödaminnes. Isegi kulupõleng oli rohkem nagu mingi suvaline asi. Veidi tõsisemaks kiskus siis, kui välismaalane tahtis öösel piiri äärde minna. Kuna filmis olid mingid viited sõjaväele kogu aeg olemas (film on tehtud rahuajal ja rahuajast), siis ei olnud keeruline tajuda, et see pole koht, kus öösiti piirile ronida. Aga heaoluühiskonnast tulnu seda ilmselgelt ei oskagi aru saada.
Kummaline oli vaadata, kuidas täiesti mittetoimiv lennujaam on täis inimesi, kes seda korras hoiavad ja kogu olek on selline, et kohe tuleb rahvas.
Allpool olev pilt ei ole filmist, vaid iseseisev foto Stepanekerti lennujaamast.

“Rätsep” oli film, mis jäi mulle silma vist juba mingis PÖFFi reklaamis. Isegi ei tea miks, sest hoolimata oma õpingutest mulle siiani ei meeldi õmmelda. Aga see selleks. Algselt püüdsin kaasa meelistada sõbrannat, kellega koos õppisime ja kes siiani on õmblustööstuses, kuid ma saan väga hästi aru, et mõni seanss ongi üsna hiline ja see ei sobi kõigile.

Kui ma sellele filmile mõtlen, siis esimene asi on see, et on väga ilusalt tehtud ja kuidagi õhuline. Debüütfilm, aga kui lugeda, et režissöör on olnud filmikunstnik, siis see seletab palju. Lugu ise oli kohati natuke traageldatud, mitte korralikult kokku õmmeldud – aga mitte rohkem, kui suur hulk teisigi Euroopa filme. Konkreetsed pöördekohad olid kenasti markeeritud.
Jäin mõtlema, et selles filmis ei räägitud üldse väga palju, mida oleks ehk Kreeka filmilt oodanud. Ometi ei jäänud midagi “ütlemata”.
Alatoon jäi siiski natuke nukraks – seekord ma vist oleksin oodanud õnneliku lõpuga filme, kuigi tavaliselt mitteõnnelik lõpp ei ole mu jaoks probleem. Teisalt, ega see lõpp õnnetu ka ei olnud, sest peategelane läks oma eluga ju ometi edasi.

PÖFF: Isa

Nagu ikka, on PÖFFi valikud natuke kaootilised. Liiga palju infot ja kuna ma ei ole tegelikult filmifriik, siis valin üsna huupi. Online-kino võiks leevendust pakkuda, aga selleni pole ma veel jõudnud. Natuke pelgan ka liiga tihedaid muljeid – lõpuks ei jaksa vastu võtta.
Esimesed piletid olid tegelikult laupäevaks, aga see seanss jäi ära (piletid vahetati ringi) ja nii alustasin alles eile.

Ekraanipilt treilerist.

Juhtus nii, et suvaliselt valides sattusin filmi peale, kus mängivad tuntud näitlejad, peategelast lausa Anthony Hopkins. Filmis, muide, on ta nimi ka Anthony. Florian Zelleri “Isa.”
Vana mees, kelle tervis on käest ära ja kes on ümbritsetud ruumi, tütre, tütremehe ja veel paar inimesega. Kuigi mingil hetkel tundub, et see on natuke lolliksajamise film, siis mõne aja pärast loksub tunnetus paika ja saad aru, et maailma ongi võimalik niimoodi näha ja tajuda, oma tahtest sõltumatult. Sest haigus teeb oma töö.
Aeg ega inimesed ei ole selles filmis lineaarsed. Ka ruum mitte. Mingil hetkel üritad aru saada, milline võiks olla reaalne ajaline järjestus, aga siis loobud, sest saad aru, et selles ongi mõte: kõik hetked on praegu ja kunagi ammu. Ruum muutub samamoodi, detail siin ja detail seal, aga lõpuks lepid sellega, et ilmselgelt osa sellest on projektsioon sellest, mis elus varem on olnud.
Mitmekihiline ja mõtlemapanev film. Ning see, et tuntud (ja endiselt väga hästi mängiv) näitleja on filmis oma nimega, ei ole kindlasti juhus.

PÖFFi mõttes on see vist küll natuke nö raisatud film, sest ilmselgelt see tuleb pärast levisse.

Klaasi ja plastikut

Suvise remondi (millest ma mitte midagi kirjutanud ei ole) tagajärg on see, et mul on uus riiul kuivainete jaoks. Varasemad lihtsalt kadusid ära, sest nende kohad kadusid ära.
See sein, mille sees on korstnajalg, püsib küll koos vist ausõna ja hea tahte najal. Igatahes selgus, et sinna ei õnnestu ühtegi tüüblit normaalselt pidama saada ja lõpuks sai see seina liimmassi abiga. Kuna remontnikud keerasid mul siin parajalt jama kokku, tegid nad selle mulle tasuta tööna ära. Oma peas olin juba tekitanud lahenduse, et toetub see riiul otsapidi ka põrandale ja nii nüüd saigi.

Uue riiuli puhul otsustasin, et aitab igasugustest imelikest totsikutest ja nätsakutest ning soetasin kuivainete jaoks klaaspurke. Ilusa ja vastupidava plastiku leidmine on tänapäeval vist küll juba lihtsam, aga võtsin pähe, et vähem plastikut. Lisaks võtsin pähe, et need purgid võiksid olla põhiolemuselt tahukad, et ruumi säästlikult kasutada.
Kui ma esimese hooga otsima hakkasin, oli täiesti nõutu olla: Koduekstrad jms lihtsalt ei pakkunud selliseid purke. Apelsinis oli, aga ühes suuruses. Planeerisingi juba Amazonist tellida ja joonistasin nende mõõtude järgi riiuli seinale valmis. Ja siis juhtusin Selverisse, siisamma pisikesse, kus riiulil olid just need purgid, mida vaja. Ehk ikkagi õnnestus vajalik soetada siitsamast ja odavamalt, kui välismaalt tellides (need purgihinnad olid seal tegelikult päris müstilised). Ostsin jaokaupa, püüdes mõelda, mida kui palju vaja läheb. Ühed suuuuuuured olid varasemast olemas – tahtsin need enne remonti ära anna, aga laps ei lubanud ning võib-olla sellest ma saingi klaaspurkide inspiratsiooni üldse.

Aga üldiselt pole mulle mingeid Päästeameti varumisjuhiseid vaja, nagu selgus. Nagunii siin rohkem ruumi ei ole, kuhu kauasäilivad asju panna (kui ma magamistoa riiuleid selleks kasutada ei taha ja mu vastus on, et ei taha jah) ning see riiul on juba täis ja mul on tegelikult veel asju, mis seal olla võiksid.. Tühje purke on ka veel, aga riiul on täis (see ühe purgi ruum on ka täis, mis pildil veel vaba). Ma arvan, et aja jooksul püüan lahti saada mõnest asjast, mis puidust karbi sees on (seal on väikeseid poolikuid pakendeid, peitsin ära, et üldmulje korrektsem oleks), karpi panna teised asjad ja saan mõne purgi jaoks ruumi juurde.

Ühest nurgast küll vähendan plastikut, aga loodus ei salli tühja kohta ja teisest nurgast sigineb juurde.
Otsustasin proovida silikoonist küpsetusalust küpsetuspaberi asemel ja silikoonist säilituskotte igasuguste asjade jaoks. Igaks juhuks ostsin esimene mingi odava variandi Hiinast ja teise võtsin väikese komplekti. Küpsetusaluste kohta lugesin erinevaid arvamusi ja sain aru, et kõik ei ole väga head. Mõni ikka ei talu üle 200 kraadi ja mõnda ei saa hästi puhtaks jms. Olen nüüd kolm korda kasutanud ja ka 220 kraadi juures ja siiani toimib väga hästi. Nagu tõsiselt. Jah, kui küpsetuspaberiga pääses vahel plaadi pesemisest (vähene rasv ei läinud läbi), siis seda luksust enam ei ole, aga see on ka ainus negatiivne asi, mis ma siiani suudan välja mõelda. No ja et seda alust peab ise ka pärast pesema, aga kuuma vee alt vähese pesuvahendiga läbi ja ongi korras. Ei mingit küpsetuspaberi kulutamist enam.

Silikoonist säilituskotte testisin porganditega. Koorisin mingi, ma ei tea, pool kilo porgandeid ja tükeldasin parajateks tükkideks, et oleks mugav võtta ja närida, kui näksimistuju tuleb. Kui karbiga külmkappi panna, siis järgmisel päeval on veel okei, aga teisel-kolmandal hakkab kuivanud olemisega olema. Seekord suutsin venitada seda söömist viie päeva peale ja ka viimased olid seda nägu, maitset ja olemist nagu paar tundi külmikus olnud porgandid.
Talusink, mida sai suur käntsakas ostetud, kolis ka sinna kotti kümmekond päeva tagasi (või veidi alla poole tegelikult, pole väga suur kott; samas see oli juba nädal vana sink ja osa oli söödud) ning nüüd oleme selle kallal: pole kuivanud, pole hallitamas, kõik on väga hea.
Roheline sibul on nüüd ka olnud ca 5 päeva – neid müüakse suurtes puntides ning mul absoluutselt alati hakkasid otsad või välimised varred kuivama, no viiendaks päevaks kindlasti. Seekord on kõik ilusad. Ema aia maitseroheline samuti on seal kena. Pildil pole teises kotis ei sink ega sibul, vaid täitsa redised, mis täna sinna kolisid.
Muidu valmistoitude säilitamise osas ma tahan ka klaaskarpidele üle minna (no mis ma ise teen ja järgi jääb), aga teen seda aegamööda, kui plastik hakkab koledaks või katki minema.

Palju rõõmu pisiasjadest 🙂

Jumal on olemas, Tema nimi on Petrunya

Ma tean, et ma olen selle filmi sisukirjeldust varem kusagil näinud, nii et kui ma sain info, et seda Euroopa Parlamendi Eesti büroo poolt näidatakse, boonusena sobival ajal ja päeval, topeltboonusena tasuta, siis pikka mõtlemist ei olnud. Sõbranna ja tema elukaaslane liitusid ka.

Olin varakult kohal, nii et rääkisin büroo naistega natuke juttu. Selgus, et seda filmi on üks kord varem Eestis näidatud, mingil eriseansil. Hetkel isegi kahtlen, kas ma saan ikka mäletada seda sisukirjeldust või on see deja-vu, aga lõpuks ei olegi see ju oluline.
Ajakohaselt korjati enne filmi allkirju, et ma ei ole olnud koroonaviiruse piirkonnas viimase 14 päeva jooksul. Sõbranna mees viilis kõrvale, sest GDPR ja üldse. Ma olen nõus – anda oma isikuandmeid mingile suht suvalisele paberile, mille kohta büroo naised samuti käsi laiutasid, et anti neile viimasel hetkel kätte..
Film ise, “Jumal on olemas, Tema nimi on Petrunya” oli aga väga mitmetahuline ja vaatamist väärt. Vaatajaid oli vaid veidi rohkem, kui kahe käe sõrmedel lugeda saab, millest on tegelikult kahju.

Panen siia nüüd kokku mõned mõtted, mis meil aruteluks tulid: nii ühe PÖFF-i inimesega, keda natuke tean ja peale seanssi pisut arutasime kui sõpradega filmijärgselt istumisel.
See ei olnud mingi lihtne film. Algul võib tunduda selline feministlik, aga seal oli ka religiooni, suhteid (lapsed-vanemad; sõbrannad; töökaaslased; tärkav sümpaatia), sotsiaalseid probleeme, ühiskonna suhtumist – ja muidugi segu neist kõigist. Peaaegu uskumatu, et tänapäeva Euroopas on endiselt need riigid, kus töövestlusel naise seeliku üleslükkamine on ilmselt norm; kus politsei käitub umbes nii, nagu meil ehk 90ndatel, mängides väikeseid jumalaid; kuidas olulistel kohtadel olevate meeste sõprus määrab paljusid nende otsuseid; kuidas naine peab tõestama, et ta ei ole idioot; kuidas kirik on olemuselt populistlik..
Jah, muidugi see räägib laias laastus sellest, kuidas naine tegi midagi, mis on kogu aeg meeste pärusmaa olnud. “Reeglid on sellised,” öeldakse – aga neid reegleid ei ole kusagil kirjas, Mõistetamatuks jääb, kuidas ja mille alusel politsei üldse selle teemaga nii pikalt tegeles. Veel mõistetamatuks jääb see meestemass, kes pimedalt on nõus ühe traditsiooni pärast normaalsusest üle sõitma – ehk usuhullus ei ole piiratud islamistidega. Käituda ise nagu peast nõder ja karjuda seepeale teisele, et sa saad kõik ringiga tagasi – tõesti see karjuja ja märatseja ei saa aru, et see tuleb talle omale tagasi?
Neli olulist naist filmis: Petrunya, reporter, Petrunya ema ja sõbranna. Esimene: töötu 32-aastane naine, elab koos vanematega. Tema ema peab teda kohati veel lapseks ja kohati alavääristab teda. Reporteril on oma probleemid nii kaameramehega kui oma lapse isaga, kes ei ole just väga vastutustundlik. Sõbranna on suhtes abielumehega. Me kõik teame mõnda nendest tüpaažidest.

Muuhulgas meenutasid mingid hetked Eestist millalgi 90ndatel. Filmi tegevus muide on aastas 2018. Mul on hea meel, et me oleme meie 90ndatest nii palju edasi arenenud.

Ja muidugi, see filmi lõpp, mida saab ka mõista mitut moodi. Sõbranna mees küsis, et kas see ei olnud lõpuks ikka allaandmine, aga mina arvasin, et ei. Tegelikult see lõpp ongi täpselt filmi peakiri – kes on see, kes lõpuks teeb kõige andestavama sammu, ilma, et teised seda tegelikult vääriksid.

Kui saaks, vaataks teist korda veel.

Vaikimine kuld?

Ma ei pea kellelegi midagi tõestama, ei pea. Kui keegi näeb mind ja mu tegevusi väga teises perspektiivis, nagu ma ise, siis – nähku.
Aga see ei ole siiski minu jaoks lihtne. Ikka tahaks ju ennast õigustada, näidata oma poolt, tõestada oma seisukohta. Vaikida ja käega lüüa ei ole üldse lihtne. Mõtle, mis pilt minust maalitakse..
Elus laiemalt aga ei tohigi vait olla.

Öeldakse, et targem annab järele ja rääkimine hõbe, vaikimine kuld ja mis kõik veel.
Ning siis on see N. Mandela ütlus:

“Fools multiply when wise men are silent.”

Vabas tõlkes kõlab see umbes: “Kui arukad vaikivad, siis rumalus levib.” Ja ei saa salata, viimastel aastatel olen ma hakanud tajuma, et ei saa alati vaikida. Iseenda koha pealt võib, aga paljusid puudutavate teemade puhul mitte – kui neid esitatakse mingis rumalas soustis.
Muidugi, normaalne inimene ei lähegi kusagile kommentaariumisse räuskama; ka on meie loomuses see, et kui me millegagi nõus oleme, siis me oleme seda vaikselt ja passiivselt, ehk vaikimine ongi nõusoleku märk. Lihtsalt selle tulemuseks on see, et mingid kommentaariumid (ja mõnel puhul ka sisu) jätvad mulje, et rumalus ja räuskamine on normaalne ja levinud; samuti mulje, et mass arvabki seda, mida räuskajad. Sest nemad jäävad kõlama, sest teised lihtsalt ei kommenteeri. Ja siis on hiljem põhjust räusata, et nt uuringufirmad valetavad, võltsivad tulemusi, on kinni makstud või ära häkitud.
“Lisand” on veel see, et kui siis keegi arukalt kommenteerib, siis räuskajad võtavad sellised kommentaatorid ette ehk lisaks artiklile (või enamasti artikli autorile muidugi) hakatakse ka teist kommenteerijat ja tema arvamust maha tegema. Enamasti mitte kõige viisakamas vormis.
Otseseid ähvardusi ma väga näinud ei ole, aga ma tegelikult ei loe palju artikleid ja nende kommentaare netis, seega ma ei üldista selle põhjal. Aga no juba see on vastik, kui hakatakse isiklikult sõimama. See ei ole just haruldane. See hoiab omakorda arukaid kõrvale, sest kes tahab vabatahtlikult sõimuobjektiks saada?

Üldse on praegu ülilihtne oma sõnumit levitada, olgu see siis milline tahes. Väga odavalt saab panna püsti veebisaidi, mis näeb välja nagu mingi adekvaatne leht; sotsiaalmeedias on saab samuti üsna odavalt või ka päris tasuta oma ideid levitada ning kui õigeid hoobasid vajutada, siis jõuavad need väga paljudeni. Enne sotsiaalmeediat (sel ajal, kui ainult oma pere ja naabrid teadsid, kes loll on) jõudsid “püünele” peamiselt ikkagi need, kellel oli midagi asjalikku öelda ning kes oskasid seda arukal moel teha. Poliitikud jms ei lähe siia alla muidugi, neid ei võetud ka siis liiga tõsiselt. Tänapäeval tuleb aga infot üldse väga palju ning enamasti minnakse kaasa sellega, mis omale sobiv tundub; ja valikut on. Muidugi on vaja omale sobivaid mõtteid ka levitada ja no tulemus ongi selline, nagu on.
Loomulikult, keegi ei saa kellelgi keelata uskumast seda, mida tahab. Siiski võiks kuidagi, just kommentaariumites, seda arukust rohkem olla, et veidigi muljet tasakaalustada.
Ma ise vahel panustan ka. Enamasti hiljem ei vaata, sest see on üks väheseid võimalusi iseennast ja oma närve säästa. Aga kogu aeg vait olla lihtsalt ei saa. Ei peagi. Ka minul on õigus oma arvamusele.

P.S. Siinne blogi, muidugi, ei üritagi olla mingi arvamuste mõjutaja, vaid on täis täiesti isiklikke mõtteid, millega võib nõus olla ja võib ka mitte.

PÖFF 19, teine osa

Kui siis tulebki detsembri alguseks natuke midagi lumetaolist ja õues on isegi päikest näha, on see pooleteise kuu halluse otsa isegi veidi ootamatu. Õhtud on aga ikka sama pimedad ja juba kell viis on tunne, et enam ei taha mitte midagi teha. Mitte, et seda alati saaks.
Reedel oli pidulik üritus Pirital, laupäeval ja pühapäeval kino, eile kontsert. Homseks on plaanid ja reedeks ja..

PÖFFil kogunes veel kolm filmi. Algul oli plaanis kokku viite asja vaadata, aga siis otsustasin lapsega kaasa minna ja ei kahetse.

Teisel pool vaikust oli juba ette teada kui mitterõõmus film. Üsna kodumaise filmi moodi, ja ma ei mõtle seda halvasti. Näitlejatööd olid head. Mulle üldse selline minimalistlik lähenemine kohati sobib väga hästi. Režissööri vestlusminutid olin seekord ka kohal ja tabasin taas, et keeleoskus on hea: vene keelest inglise keelde tõlkides jäi osa sisulist juttu ikka tõlkimata.

Pikim laine oli see, mis lisandus mu plaanidesse ootamatult. Kui poeg avastas, et seda saab veel näha, siis soovis minna ja ma läksin kaasa, et mitte õhtut maha mölutada. Õigesti tegin. Poeg arvas, et see on rohkem eluloofilm, mina arvasin, et rohkem puhtalt surfifilm. Reaalselt siis portreelugu, mis pakub palju mõtteid ka neile, kes surfist üldse ei hooli. Loodusvaated ka muidugi, taas see ookean enamus aega tajutavalt olemas.

Kuuba kuum suvi oli jälle midagi muud, kui ma arvata oskasin. Taas mõnevõrra minimalistlik, mitmeid järeldused tuleb filmis omal teha. No ja muidugi see, et ma ei kujuta ette, kui hull seal ikkagi on olnud, kui päris niimoodi põgeneda üritati. Olme, tundub, pole muidugi praegugi just väga palju parem.

Nüüd jääb üle jälgida, mis nägemata filmidest kinodesse tuleb.

Natuke PÖFFi

Ma lugesin kaks kuud peaaegu et mitte midagi (ehk väga vähe), nüüd lasin nädalaga kolm raamatut läbi, lisaks PÖFFil kaheksa päevaga kolm filmi, kaks on veel ees. Viis filmi ei ole palju, aga ma ei suuda ikka väga juttis vaadata – mingi aeg peab vahel olema, et muljed endast läbi lasta.

Raamatutest, kusjuures, ainult üks oli põnevik. Ehk siis ma ei arvanud, et nii kiirelt läheb. Üks oli üle hiiglama pika aja Isaac Asimov ja ilmselgelt loen ma teda varsti veel, sest tema teemad on täiesti mitteulmelised. No nagu Strugatskitelgi.

Esimene PÖFFikas oli Madre. Seal on žanrina kirjas ka põnevik, aga see on liialdus. Põnevuseotsijatele on see igav.
Mulle meeldis. Kohati oli napp, nagu Eesti film. Kogu aeg taustal olev ookean tekitas igatsust. Eks see ookean seal üks sümbol oligi, mille kõrval kulgesid inimsuhted omasoodu.

Gutterbee ei olnud ka puhas komöödia, küll aga kindlasti poliitiline satiir. Draama sugemed olid seal ka täitsa olemas. Head olid lõpuks kõik elus ja terved, aga sellega käisid ikkagi suured kaotused juures. Teravus oli detailides. Tuum: sa ei saa elada isoleeritult omas mullis. Või noh, saad, aga kas sellel on mõtet ja kellele see hea on?

Kaader filmist Gutterbee

Pimestatud oli TV Beats programmis ja ma arvasin, et ehk seriaali avaosa, omaette vaadatav, nagu need vahel on. Aga ei! Meile näidati põneva sarja kaks esimest osa ja nüüd peab ootama, kas see kusagile kättesaadavasse levisse ka jõuab. Sõbranna, kes kaasas oli, on pangas töötanud ja sellega seoses ka Rootsis pankades päris palju käinud, talle oli see veel eriti lähedane. Minu jaoks pigem lihtsalt põnev.

Ja nüüd – kas lugeda või vaadata, kas viimase nädala jooksul telekast midagi vaadatavat ka tulnud on? 🙂

Ei saa üle ega ümber..

Nädalavahetuse kevad on asendunud taas novembriga. Aga meie aprill ongi selline. Hullem, et hetkel on poliitika ka pigem aprilli nägu. Lisaks tuleb seda igast uksest ja aknast, nii et isegi minusugune on sellega mingil määral tahes tahtmata kursis. Ja ausõna, ma ei taha sellest kirjutada, aga üle ja ümber ka ei saa. Sest see, mis toimub, on lihtsalt kaugelt liiga ilge.

Ma isegi ei hakka kobisema teemal, et nende õiguste piiramine, mis meil praegu on, on saadanast. Selge on see, et mingeid õiguseid peab piirama, kriminaalseid ja selliseid; aga hakata piirama kellegi kooselusid või aborte vms, no vabandust. Kui viimasest rääkida: juhul, kui see oleks naiste jaoks tõesti probleem, peaks algatus tulema naistelt. Aga et mehed sel teemal midagi arvavad, eriti arvestades Eesti üksikemade hulka – vabandust, see ajab päriselt öökima. Rõhuval enamikel juhtudel ei ole nii (nagu vahel juttu keeratakse), et laps on ema rahaprojekt vms. Ma arvan, et suurem osa neid üksikemade laste isasid on pigem sellised, kes ei suuda iseennasti õieti ülal pidada, saati siis veel oma 3-6 last, eri naistega muidugi. Ning kui siis üks nendest naistest teeb abordi, on see tegelikult lihtne lahendus ka sellele mehele, kes ilmselgelt normaalse Eesti mehena kondoomi kasutada ei taha. See kondoomi (mitte)kasutamine on teema, millest ma tean rohkem, kui ma tahaksin, nii et kui mõni mees tahab sellel teemal minuga vaielda, siis ma küsin vastu, et “mitme mehega sul suhe on olnud, et sa arvad sellest midagi teadvat?”
Ja ei aita siin see ka, kui mehi utsitada naiste juurde jääma, sest teine pool on see, et koduvägivalla hulk on meil just selline nagu on ning päris paljude naiste jaoks on vabanemine oma mehest justnimelt vabanemine.
Okei, see läheb nüüd väga ühe teema poole ära, aga see on teema, mis tegelikult puudutab isiklikumalt või vähem isiklikumalt küll iga naist.

Laiemalt aga häirib mind see, kuidas, kui öelda midagi kaabude partei vastu (no ma loen kommentaare selliste artiklite-postituste alt), ilmub alati varem või hiljem – pigem varem – välja keegi, kes hakkab pröökama, kuidas saja tuhande valija hääled tahetakse ära visata. Ja minu jaoks lähebki mingi mõistusliku lähenemise piir kusagilt siit.

Inimesed ei suuda teha lihttasemel matemaatikat või siis isegi otsida vastavaid andmeid netist. Kui tõsiselt saab selliseid üldse võtta? Valijaid oli kokku ca 560 tuhat, ümardatult. Kui nüüd teha kõige lihtsam tehe, siis 560 000 – 100 000 on 460 000. Kui tundub keeruline, võib kõik nullid tagant ära võtta. igal juhul on 46 nagu PALJU suurem kui 10. Isegi protsentarvutust ei ole sellest arusaamiseks ju vaja.
Võtame teise, vasakäärmuse. Nemad said ümmarguselt 160 tuhat häält (ümardatuna allapoole, kui 100 tuhat oli ümardatud ülespoole). 160 on ka ilmselgelt oluliselt suurem kui 100.
Ehk kui nüüd 100 000 hulgas olles lüüa lärmi, nagu mingi enamuse hääled tahetaks “ära kaotada”, siis see jätab ütlejast küll väga lolli mulje. Aga kuna neid on päris palju (või siis paar trolli eri nimede all, kurat seda teab), siis jätabki see kaabusid valinutest üsna rumala mulje, massina. Muidugi on seal ka helgeid päid, ma ei ütle seda.

Sellest massivärgist, täna saiakesi ostes olid mu taga kaks noormeest, kes arutasid mingeid geeniteooriaid ja -uuringuid. Ja see oli igatahes väga huvitav arutelu, palju ägedam kui see, kui (loodetavasti mitte) tulevane majandusminister ütleb otse, et mingeid aktsiismuutusi, mida (loodetavasti mitte) tulevane rahandusminister nagu lubaks, loomulikult ei tule (see on ka huvitav, sest nad ju nagu teeksid koos valitsust ja selline suhtumine näitab juba sisseprogrammeeritud konflikti). Igatahes, nad rääkisid seal seal just sellest, et saab geeniuuringutega selgeks teha küll, kas nende kahe vanema laps tuleb tark – aga see ei kehti üksiktasandil, vaid massi tasandil. Ehk mingeid järeldusi saab teha ca 10 000 paari baasil, et tõenäoliselt nende laps on tark, aga see ei tähenda, et neil kõigil niimoodi veab.

Hästi hea seletus oli (ja tore, et teenindajal kaua läks). Aga ma näen sama asja selle 100 000 seas. Ja ma ei taha neid halvustada, aga nad ise tõestavad seda iga jumala päev mitmeid kordi, et ega eriti palju teri nende hulgas ei ole. Ja nagu ikka – terad on pigem vaiksemad ja ei torka silma.

Mul on nüüd vist mitme aasta poliitiline postitus tehtud.
Ja täiesti esimest korda elus mõtlen ma, et võib-olla tuleb mõelda poliitika muutumise pärast ärakolimisele. Ühelt poolt on see nõrk, aga teisalt, isegi 90nda algul tulin ma Kanadast kenasti tagasi täpselt etteostetud lennupiletitega. Tuttavad kuude kaupa muudkui imestasid, et miks ma tagasi tulin, sest sel ajal ju kõik jäid sinna, kes korra juba läksid. Tänaseks on enamus küll juba ammu tagasi.

Ja tegelikult taandub suur osa sellest poliitikast vist ikkagi sinna, et aastasadu kummardatud mees (põhjamaade kultuur on läbi aegade veidi nihkes olnud, kristlus muutis seda peamiselt, naiste kahjuks; aga see on veel omaette teema) pelgab oma koha pärast. Saagu üle.