Ei saa üle ega ümber..

Nädalavahetuse kevad on asendunud taas novembriga. Aga meie aprill ongi selline. Hullem, et hetkel on poliitika ka pigem aprilli nägu. Lisaks tuleb seda igast uksest ja aknast, nii et isegi minusugune on sellega mingil määral tahes tahtmata kursis. Ja ausõna, ma ei taha sellest kirjutada, aga üle ja ümber ka ei saa. Sest see, mis toimub, on lihtsalt kaugelt liiga ilge.

Ma isegi ei hakka kobisema teemal, et nende õiguste piiramine, mis meil praegu on, on saadanast. Selge on see, et mingeid õiguseid peab piirama, kriminaalseid ja selliseid; aga hakata piirama kellegi kooselusid või aborte vms, no vabandust. Kui viimasest rääkida: juhul, kui see oleks naiste jaoks tõesti probleem, peaks algatus tulema naistelt. Aga et mehed sel teemal midagi arvavad, eriti arvestades Eesti üksikemade hulka – vabandust, see ajab päriselt öökima. Rõhuval enamikel juhtudel ei ole nii (nagu vahel juttu keeratakse), et laps on ema rahaprojekt vms. Ma arvan, et suurem osa neid üksikemade laste isasid on pigem sellised, kes ei suuda iseennasti õieti ülal pidada, saati siis veel oma 3-6 last, eri naistega muidugi. Ning kui siis üks nendest naistest teeb abordi, on see tegelikult lihtne lahendus ka sellele mehele, kes ilmselgelt normaalse Eesti mehena kondoomi kasutada ei taha. See kondoomi (mitte)kasutamine on teema, millest ma tean rohkem, kui ma tahaksin, nii et kui mõni mees tahab sellel teemal minuga vaielda, siis ma küsin vastu, et “mitme mehega sul suhe on olnud, et sa arvad sellest midagi teadvat?”
Ja ei aita siin see ka, kui mehi utsitada naiste juurde jääma, sest teine pool on see, et koduvägivalla hulk on meil just selline nagu on ning päris paljude naiste jaoks on vabanemine oma mehest justnimelt vabanemine.
Okei, see läheb nüüd väga ühe teema poole ära, aga see on teema, mis tegelikult puudutab isiklikumalt või vähem isiklikumalt küll iga naist.

Laiemalt aga häirib mind see, kuidas, kui öelda midagi kaabude partei vastu (no ma loen kommentaare selliste artiklite-postituste alt), ilmub alati varem või hiljem – pigem varem – välja keegi, kes hakkab pröökama, kuidas saja tuhande valija hääled tahetakse ära visata. Ja minu jaoks lähebki mingi mõistusliku lähenemise piir kusagilt siit.

Inimesed ei suuda teha lihttasemel matemaatikat või siis isegi otsida vastavaid andmeid netist. Kui tõsiselt saab selliseid üldse võtta? Valijaid oli kokku ca 560 tuhat, ümardatult. Kui nüüd teha kõige lihtsam tehe, siis 560 000 – 100 000 on 460 000. Kui tundub keeruline, võib kõik nullid tagant ära võtta. igal juhul on 46 nagu PALJU suurem kui 10. Isegi protsentarvutust ei ole sellest arusaamiseks ju vaja.
Võtame teise, vasakäärmuse. Nemad said ümmarguselt 160 tuhat häält (ümardatuna allapoole, kui 100 tuhat oli ümardatud ülespoole). 160 on ka ilmselgelt oluliselt suurem kui 100.
Ehk kui nüüd 100 000 hulgas olles lüüa lärmi, nagu mingi enamuse hääled tahetaks “ära kaotada”, siis see jätab ütlejast küll väga lolli mulje. Aga kuna neid on päris palju (või siis paar trolli eri nimede all, kurat seda teab), siis jätabki see kaabusid valinutest üsna rumala mulje, massina. Muidugi on seal ka helgeid päid, ma ei ütle seda.

Sellest massivärgist, täna saiakesi ostes olid mu taga kaks noormeest, kes arutasid mingeid geeniteooriaid ja -uuringuid. Ja see oli igatahes väga huvitav arutelu, palju ägedam kui see, kui (loodetavasti mitte) tulevane majandusminister ütleb otse, et mingeid aktsiismuutusi, mida (loodetavasti mitte) tulevane rahandusminister nagu lubaks, loomulikult ei tule (see on ka huvitav, sest nad ju nagu teeksid koos valitsust ja selline suhtumine näitab juba sisseprogrammeeritud konflikti). Igatahes, nad rääkisid seal seal just sellest, et saab geeniuuringutega selgeks teha küll, kas nende kahe vanema laps tuleb tark – aga see ei kehti üksiktasandil, vaid massi tasandil. Ehk mingeid järeldusi saab teha ca 10 000 paari baasil, et tõenäoliselt nende laps on tark, aga see ei tähenda, et neil kõigil niimoodi veab.

Hästi hea seletus oli (ja tore, et teenindajal kaua läks). Aga ma näen sama asja selle 100 000 seas. Ja ma ei taha neid halvustada, aga nad ise tõestavad seda iga jumala päev mitmeid kordi, et ega eriti palju teri nende hulgas ei ole. Ja nagu ikka – terad on pigem vaiksemad ja ei torka silma.

Mul on nüüd vist mitme aasta poliitiline postitus tehtud.
Ja täiesti esimest korda elus mõtlen ma, et võib-olla tuleb mõelda poliitika muutumise pärast ärakolimisele. Ühelt poolt on see nõrk, aga teisalt, isegi 90nda algul tulin ma Kanadast kenasti tagasi täpselt etteostetud lennupiletitega. Tuttavad kuude kaupa muudkui imestasid, et miks ma tagasi tulin, sest sel ajal ju kõik jäid sinna, kes korra juba läksid. Tänaseks on enamus küll juba ammu tagasi.

Ja tegelikult taandub suur osa sellest poliitikast vist ikkagi sinna, et aastasadu kummardatud mees (põhjamaade kultuur on läbi aegade veidi nihkes olnud, kristlus muutis seda peamiselt, naiste kahjuks; aga see on veel omaette teema) pelgab oma koha pärast. Saagu üle.

Hirm metsa majandamise ees?

Tundub täiesti pentsik sel teemal kirjutada, aga lõppeks võin ma siin ju kirjutada, mida ja millest tahan.
Me oleme ilmselgelt jõudnud heaoluriiki. Me näeme kaugemale ainult iseenda heaolust ja omale leiva lauale saamisest ning see on muidugi iseenesest rõõmustav. Me väljendame oma meelsust asjades, mis otseselt ei mõjuta meie toimetulekut. Viimastel aastatel on väga levinud millegi vastu olemine. Olgu selleks pagulased, Rail Baltic, tuulegeneraatorid või metsa majandamine. Muidugi on teemade ring laiem, see on lihtsalt suvaline väljavõte kõigest, mille vastu me oleme.
Või ma ma siin ikka “meietan”, mulle väga ei meeldi mustvalgelt millegi vastu olla. Üleüldse on pooltolemine minu meeletele meeldivam protsess kui vastuolemine. Vähemalt siis, kui valida saan.

Igatahes, see va mets.
Kes ei oleks kuulnud seda, et Eesti on kohe-kohe metsast täitsa lage, kõik loomad ja taimed on sellega seoses ka kohe kadunud ja üleüldse meie maa müüakse maha.
Oeh.
Ma isegi ei tea, kust otsast alustada ja kas tegelikult peakski? Sest ma tean ka seda, et millegi vastu olles on väga raske asju teise nurga alt näha. Aga ehk on mul vaja kirjutada iseenda jaoks?
Näiteks seda, et metsa on meil päris palju, palju rohkem kui eelmise sajandi algul kahe suure sõja vahel. Või et me keegi ei taha päris majandamata metsa, enamasti see ei ole just selline, kuhu minna tahaks. Või et tegelikult on mets alati olnud inimesele pigem hirmutav?

See metsarahva retoorika on viimase väite mõttes tegelikult päris intrigeeriv. Ehk siis, kuigi ka mina käin tuttavates metsades ja ka võõrastes palumännikutes astun (suhteliselt) julgelt radadelt kõrvale, ei pea ma ennast metsainimeseks. Või no miks ma peaksin üldse kuidagi eristuma niimoodi?
Mõni aeg tagasi oli üks arutelu sel teemal ja kõlas läbi, et “me oleme ju kogu aeg metsas seenel/marjul käinud.” Jah – tuttavas metsas. Seal, kus käisime vanaema-vanaisaga; või mõne muu täiskasvanuga lapsest saati; või kuhu on viinud keegi, kes seda metsa teab ja tunneb. Või siis tõesti, stiilis palumännikusse ehk ka niisama, sest suure tõenäosusega on seal mustikad ning on valge ja nähtavus hea.
Aga võõras nö metsik mets ei ole küll see koht, kuhu keegi väga minna tahaks. Pole kunagi tahtnud, kui hädavajadust olnud pole. Ning muidugi vanasti tuntigi oma koduümbruse metsi ja soid, sest seal liiguti palju ja eks ikka kanti teadmisi edasi nii marja- kui seenekohtadest ja ka sellest, kuhu end vajadusel halbade eest peita. Sest kodumets (ja -soo) andsid just selle eelise, et sa tunned seda.
Võõrasse metsa huupi minnes aga ei olnud mingit kaitset ega teadmist kohalikest ohtudest.
Punamütsikese muinasjutt hoiatas lapsi üksi metsamineku eest. Hansuke ja Greteke samamoodi. Nö metsarahvast legendid, muinasjutud, mütoloogiad on üsna täis lugusid, mis näitavad metsa pigem hirmutavana kui mingi toreda sõbraliku kohana.

Kui kõik metsad oleksid majandamata, siis oleks ikka veel meil hulk kenasid palumännikuid või sarnaseid, kuhu on mõnus minna ja mis on linnainimese lemmikmetsatüüp. Aga nii mõnigi selline kena valgusrikas metsatukk on selliseks saanud tänu majandamisele, hooldusraidele. Korraliku puidu saamiseks on puudel vaja valgust ja ruumi ja seega hooldusraiete tulemuseks ongi kena metsapilt. Just selline unistuste mets.
Aga ühel hetkel saab puu raieküpseks ja majandaja võtab selle päris maha.
Arvutame nüüd natuke.
Kui kahe sõja vähel oli metsa oluliselt rohkem, siis ilmselt suurem osa praegust täiskasvanud metsa hakkas kasvama 1940ndatel. Mis tähendab, et enamus nendest puudest on nüüd ligi 80 aastat vanad. Mis on selline päris kena vanus keskmise majandatava okaspuu jaoks. Mis tähendab, et kuna peale vähest metsasust hakkas suur hulk metsa kasvama suhteliselt ühel ajal, saavad need metsad raieküpseks ka üsna samal ajal.

Muidugi pole tore minna metsa, kus sa oled kogu aeg seenel käinud, ja leida korraga, et alles on ainult raiesmik. Pettumus on suur ja muidugi ka see tunne, et kõik mets raiutakse kohe maha, sest paar lanki oli veel kusagil näha. Lähed tagasi oma palkmajja (sest puu on ju loodussõbralik materjal ja sulle meeldib palkmaja rohkem kui kivimaja) ja kirjutad internetti, et näe, see mets on KA maha võetud. Ilmselgelt ei mõtle sa sellele, et veel aastat 10-20, võib-olla 30, ja puud hakkaksid ise ümber kukkuma ja siis on probleem, et sa ei saa seal enam hästi käia, sest mingi kuradi risu on kogu aeg jalus. Lõpuks pole seal risu all enam su lemmikseeni ka..
Muidugi ei tule sa selle peale, et mõne aasta pärast on seal langil suurepärased metsmaasika kohad; mõneski kohas hakkavad õitsema lilled, mida seal ammu nähtud ei ole ja muutuvad ka elusolendid, kes seal käivad-elavad. Muidugi pole see enam see mets, see on uus väike ökosüsteem.

Muide, mitu puud sa istutanud oled? Kolm õunapuud ja kaks ploomipuud oma aeda? Tööt käisite RMK talgutel ja sa panid koguni 50 puud maha, olles tublim kui su kolleegid?
Oeh.
Ka see on muidugi parem, kui mitte midagi.
Aga kui sa päriselt tahad meie metsade heaks midagi teha, siis istuta metsa paar päeva järjest. Tööna, mitte mingi üritusena. Usu, sellest on rohkem kasu kui kõigest muust. Ja iga normaalne metsaomanik taastab oma metsamaadel metsa. Sellise metsa, kus sulle käia meeldib.

Mispeale mulle tuleb pähe hoopis üks teine pilt. Üks koht, maal, (palu)metsa sees (endise) raba kõrval, kus ma vahel käin. Aastat 15+ tagasi oli maja akendest näha, kui auto põhja poolt lähenes. Sest tee ja maja vahel oli noor männik ja autotuled paistsid üle, seejärel läbi. Ka autost oli alati näha, kas tuli põleb või mitte. Nüüd aga pole sellist rõõmu ammu, sest puud on nii kõrged, et seda vaadet enam ei ole.

P.S. Muidugi tuleb metsade juures arvestada, et jääksid “rohelised koridorid” suurulukite jaoks. Aga see on juba natuke ka planeeringute küsimus ja ma olen ise näinud, kuidas kohalik omavalitsus julmalt sülitab maakonna rohealade planeeringu peale ja laseb ühe võimaliku rohekoridori maju täis ehitada. Ehk sinna ei tule metsa enam kunagi, erinevalt raiesmikest.

P.P.S Kui sa tahad jalutada majandamata metsas, mis ei ole kena palumännik, anna teada. Teeme ära. Siis näed, et on veel “päris” metsa küll.

PÖFFist ka

Kuna ma olen kirjutamisega laisk olnud, siis tulevad nelja seansi arvamused järest. Ma olen osanud valida filmid, kuhu ei ole tungi. Et ehk ilmselgelt ei ole festivali mõttes popid. Samas need soovitused, mis nad ise jagavad igapäevaselt, on veidi minu maitsest mööda. Kuigi elu on näidanud ka seda, et see, mis on tutvustuses kirjas ja see, mis toimub ekraanil, ei ole alati väga seotud miskipärast..

Kristall-luik
Mingi äratundmisrõõm, kuigi lugu ise oli minu elust ikka väga erinev. Aga noor naine 90ndatel on just see, mida minagi olen kogenud. No ja Ikarus-bussid, lagunev riigkord, palga maksmine natuuras, mehkeldamine – korraga on see aeg väga elavalt silme ees. Aga see on ainult väliskiht.
Mina liigitaksin selle suhtefilmiks. SuheTEfilmiks. Mõtlen praegu, kuidas sellest õieti kirjutada, aga ei oskagi.
Algul tundub, et tegu on üsna naljaka filmiga ja no mingis mõttes ongi. Kuni välja tulles on selge, et see oli üsna tõsine film. Natuke oli isegi kurb, et Lina ja Stepani lugu lõppes täpselt nii, nagu lõppes. Järgmisel päeval (või õigemini juba samal päeval) toimunud pulm oli täiega mnjah.
Üks meeldejäävamaid tegelaskujusid oli Alik, keda ekraanil ei olnud küll väga pikalt, kuid see-eest värvikalt.
Veel kord üle mõeldes: see film võiks kinodesse või telekasse hiljem ka tulla. Sest see näitab üsna lihtsalt, kuidas muidu kena ja viks inimene võib käituda väga kohutavalt – ja keegi ilmselt ei usuks.

Pärijannad
Teistsugune suhtefilm teistsuguses ühiskonnas. See LGBT pole muide üldse oluline sisuliselt. Sama filmi oleks võinud teha ka heterodest. Et ehk ei tasu lasta end hirmutada mingitest siltidest.
Sissevaade täiesti võõrasse ühiskonda, siin ei olnud äratundmist pea üldse.
Ma ei kujuta ette, millest peategelane tegelikult üldse elas ja kuidas sa saad lihtsalt kõik oma ümbert maha müüa? Aga ilmselt sellest nad elasidki. Neid tagamaid liigselt ei lahatud.
Ladina-Ameerika film, kus peategelane peaaegu et ei rääkinudki. Rääkis, aga tõesti vähe. Samas teised tegelased andsid sellist meile teadaolevat sealset õhkkonda edasi küll. Aga peategelane oleks olnud nagu kusagilt täiesti mujalt. Mis muidugi tõi teda väga hästi esile.
Vangla korraldus tundus täiesti ebareaalne, aga ilmselt just selline seal ongi.
Ning üllatuslikult tabasin poole filmi pealt selle, et ma ei ole nii palju suitsetamist üheski uuemas filmis näinud.

Pärijannad

Celeste García ebatavaline reis
Selle filmi kohta tahaks küll öelda, et kui keegi ütleb, et “helge” ja “hoidke piip ja prillid”, siis tegelikult ootaks helgemat ja naljakamat lugu. Kuigi filmil ei olnud midagi viga, aga kui ma kutsusin sõbranna kaasa jutuga, et komöödia, siis oli pärast natuke piinlik küll. Kuid minu info oli ka ainult tutvustusest ju.
Kuuba olme oli muidugi just selline, nagu on. Väga palju seda ei näidatud, aga ometi. Ma pidingi rääkima, et jah, just nii seal asjad ongi.
Naerda sai. Kurbi hetki oli ka. Reetmist ja pettumust. Tundus, et lõpp jääbki nukraks, aga õnneks siiski mitte. Hea seegi.

Leedu lood
Selle vastand Eestis võiks olla Karikakramäng (II). Ehk siis noorte tehtud lühilood.
Järjekord oli vale. Viimased filmid jäid kuidagi poolikuks ja mõne puhul oleks küll tahtnud autorilt küsida, et mis ikkagi selle mõte pidanuks olema. Samas mõned olid kenasti lood.
Ma üldiselt ei arvagi, et kõik peab väga valmis olema ja mul pole midagi filmida vastu, mis jätavad lahtiseid otsi. Lihtsalt mingil juhul on need põhjendatud ja mingil mitte ning siin ma ei saanud aru, miks just nii. Ehk paar lisasõna oleks aidanud mõista?
Igal juhul oli mõningaid häid vaateid ja mõned pikad kaadrid.

Öö lõpp

Jättes kõrvale aja, mil töötasin teatris, tuleb mul pähe üks teatrietendus, mida ma käisin vaatamas kaks korda. See oli Noorsooteatri “Valge tee kutse” väga ammu aega tagasi. Esimene kord olin ma veel kindlasti kooliõpilane, teine kord vist juba olin keskkoolijärgses tehnikumis. See oli hea tükk, aga pigem oli tookord vist see asi, et mind kutsuti seda kahel erineval korral kahe erineva inimese poolt vaatama – ning ma ei näinud põhjust keelduda ka teisel korral. Aga ise ma vist ikkagi ei oleks läinud.
Muidugi on tükke, mida on teinud eri teatrid või eri trupid ja mida ma olen näinud erinevates esitustes rohkem kui korra.
Nüüd juhtus nii, et käisin ühte ja sama asja vaatams teist korda üsna lühikese vahega.

“Öö lõpp”, Rainer Sarneti lavastus Vabalaval.
See ei olegi mingi konkreetse teatri tükk, vaid kuraatorprogrammi raames.
“Öö lõpp” on haaravalt lummav. Tekst moodustab kogu tükist vaid mingi murdosa, mille ümber on loodud Lavastus. Jusnimelt suure tähega. See on nii detailideni läbi mõeldud, nii üksteisega seotud ja põimitud; kogu see tekstiväline osa on palju olulisem ja suurem, kui enamasti. Samas on tegu visuaalselt minimalistliku tükiga, vähemalt esmapilgul. Lavakujundust ja butafooriat praktiliselt ei olegi. On valgus, helid, liikumised, plastika. Saali astudes on see lausa ehmatav: toolid neljas küljes ning keskel suhteliselt väike moodustis, mida võib sümboolselt lavaks nimetada; nurgas klaas, peegel, juuksehari, väike pudleike ja veidi eemal saapad. Kõik.
Esimene kord ma lausa mõtlesin, et sattusin mingi jama otsa, no neljas suunas toolid, ei saa ju ometi olla, raudselt istun mingil suunal, kuhu poole ei mängita.
Eksisin väga karmilt.
Täna istusin hoopis teises kohas ja ei olnud samuti kordagi tunnet, et mängitakse mööda. Päriselt – see ongi lavastus, mida saab vaadata igalt küljelt.
Kui enne ütlesin, et visuaal tundub algul minimalistlik, siis etenduse lõpuks seda tunnet enam ei ole. Kogu mänguruum saab vägagi hästi täidetud. Valgustus pole selles etenduses mitte lihsalt abivahend, vaid lavakujundus.

Sarnet on tuntum ilmselt läbi oma filmide; tema etendusi ma ei olegi varem vaadanud. Aga kuna ta filmid on üsna erinäolised, vähemalt need, mida ma näinud olen, siis võib seda arvata ka ta teatrilavastusest. Siiski ei saa ma mainimata jätta, et tema “Idioot” on üks film, mida ma ikka ja jälle vaatan. Pean mainima, atmosfäärilt, detailide peensuselt, teatud minimalistlikkuselt, visuaalile keskendumiselt (mitte, et tekstiga probleemi oleks) on “Idioodis” ja “Öö lõpus” teatavaid ühiseid jooni. Neis mõlemis ei ole tekst domineeriv vahend, vaid üks mitmest vahendist, et luua just see, mida näha on.

Ma ei saa lubada, et ma seda tükki veel kord vaatama ei lähe. Sest selles on mingi visioonimaagia, mis ei lase mind lahti.


Foto: Vabalava veebileht, autor Gabriela Liivamägi.

Märtsikultuuri

Enamasti on tunne, et ei jõua ei teatrisse ega kinno ega üldse. Aga siis vaatan, et saab ju käidud küll.
Kui teatriga jääb enamasti küsimus piletite taha (ei jõua just tihti jaole, kui neid saada on), siis kino puhul pigem kättevõtmise taha. Mõnigi silma jäänud film on tulnud, olnud, läinud – ja jäänud nägemata.

Pühapäeval jõudsin vaatama filmi “Kolm reklaamtahvlit linna servas.” Esimene sõbranna, keda kutsusin, ütles ära, sest kartis, et see film on liiga masendav. Tegelikkuses aga masendust seal filmis küll läbivalt ei olnud.
Jah, oli mõni ülepaisutatud julm koht, aga laias laastus oli see vägagi inimlik lugu. Ilmselt peegeldab üsna hästi tüüpilist Ameerika väikelinna, kus kõik kõiki tunnevad ning inimestevahelised suhted ei ole sugugi tingimata väga sirgjoonelised ja must-valged. Või kas see on nii ainult Ameerika väikelinnades? Kindlasti mitte.
Oli irooniat, naerukohti, väga tõsiseid stseene, küsimärke tekitavaid detaile – nagu ka lõpp jättis minu jaoks ikkagi õhku ühe suure küsimärgi.
Igatpidi rahul, et kinno jõudsin.

Teisipäeval juhtus selline asi, et peaaegu juhuslikult sattusin Sadamateatrisse. Nimelt oli Tartus üks üritus ja Tallinnast minevast pundist üks inimene pakkus, et teeks õhtul midagi kultuurset. Mina olin see, kes liitus ja üldse ei vaevunud süvenema, mis toimub või mitte. Andsin nõusoleku, et tema valib sündmuse ja mina maksan oma osa kinni.
Niimoodi juhtusingi vaatama värsket lavastust “Kalevipoeg.”
Ma ei osanud sellest midagi oodata. Ühelt poolt ma vist ei ole eepost kunagi täielikult läbi lugenud (kuigi lapsepõlve raamaturiiulis oli see täitsa olemas ja mingeid katkendeid olen kindlasti lugenud) ning isegi sisukokkuvõte jäi ilmselt kusagile kooliaegadesse. Eks mingeid detaile teame me kõik: Tuuslar, siil, Lennuk jms.
Lavastus oli originaaltekstiga, kuigi muidugi kärbitud kujul ja välja olidki toodud ikka need tuntumad kohad. Üks näitlejateansambel mängis kõiki rolle, muutumatud olid jutustaja ja Kalevipoeg.
Huvitav on see, et enamus kõrvalrolle olid päris silmatorkavad, karakterid väga välja toodud; samas Kalevipoja olemus tuli välja pigem just nende teiste tegelaste kaudu. Mitte, et näitlejatöö oleks halb, pigem ehk oligi see taotuslik, et Kalevipoeg karakterina ei ole nii kontrastne kui enamik teisi. Ehk siis tema olemus kujunebki etenduse käigus. Seda enam, et tegelasena, kes on läbivalt tükis, on see võimalus.
Taaskord, oli üsna erinevaid nüansse, ka neid, mis itsitama ajasid – ja need olid enamasti just karakterite pisiasjades.
Takkajärgi sain teada, et see oli üldse teine etendus mängukavas ja kevadised piletid on kõik välja müüdud. Omalt poolt ütlen, et kui õnnestub jaole saada, siis tasub minna. Arvestama peab küll, et see on minu arvates seda tüüpi tükk, mis kas meeldib või ei, vahepealset väga vist ei ole.

Pilt etenduse kodulehelt, autoriks Gabriela Liivamägi.

keskoktoober (kultuuri ja klaasi ja katsetusi)

Möödunud nädalal lugesin vist 3 või 4 raamatut. Lihtsalt praktiliselt kogu kodus oldud aja lugesin ja lugesin. Eile enam ei jaksanud. Liiga palju sai vist. Tõmbasin hinge ja otsisin paar asja, mida telekast vaadata. “Mees nimega Ove” oli igatahes selline, et ei tundunud raisatud ajana.
Hommik vihmases sadamas, pärastlõunal veel paar kotti asju Paavlisse. Pirukad ja muffinid.

Täna ei saanud hommikul magada, oli vaja varustust võistlustele transada, koos lapsega. Ainult et nad tiksusid ja tiksusid ja midagi kirja ei saanud, sest seda tuult oli ikka liiga vähe.

Mina istusin sel ajal kinos ja vaatasin “Väikelinna mõrvareid“. Peale ühte imelikku seika PÖFFil mõni aasta tagasi olen ma mustadesse komöödiatesse suhtunud natuke reservatsioonidega, sest tookord jäi komöödia elementi aina vähemaks, aga sellevõrra muutus kõik mustemaks.
Seekordne film aga ei toonud selliseid ebameeldivusi, oli päris ogaraid kilde, absurdseid sündmusi ja õnnelik lõpp. Isegi üks palgamõrvar muutus filmis üsna sümpaatseks.

Joogikatsetustega (pohlas ja jõhvikast teha erinevaid alkohoolseid jooke, mis ei ole vein) jõuan enne ärasõitu ühele poole. St sinna, et võivad lihtsalt omaette seista.
Kollaseid lehti aga pildistada ei jõudnudki. Liiga tihedaks kiskus.

Natuke klaasi olen ka nokkinud. Vaikselt hakkab tekkima mõtteid ja ideid, sest mingi arusaamine on juba, mis võiks umbes juhtuda, kui teha nii või naa. Mõnus on ka, hea seltskond ja mulle sobiv tehnika. Tähendab, selline, mis enamasti andestab paarimillimeetrised vead.

kui kiire siis…

eile, Tartu maanteel, leidsin korraga, et mina olengi see tropp, kes ei liigu 110 või 120ga, kui on 110 ala. panin püsikiirusehoidja ca 96 peale ja sõitsin rõõmsalt esimeses reas, muude aeglaste masinate vahel. ja täitsa kujutan ette, kuidas mõnigi teises reas sõitja ilmselt mõtles, et tropp, mis tal viga on.
kusjuures Leedus tegin sama isegi 130 alas.
ja ei, 90 alas ma ei sõida, mingi, 85ga. seal on püsikiirusehoidja veidi üle 90.

aga see mõnikümmend kilomeetrit 110ga ei anna ajalist võitu väga ning lisaks põletab kütust kohutava kiirusega. Leedus oli eriti kummaline see, et seda kiirteed oli vist umbes 100km jagu, aga kohale jõudsime hoolimata aeglasemast kiirusest ikkagi enam-vähem samal ajal, mis naviäpp kiirtee algul pakkus. ning tagasi tulime lühemat teed pidi, kus ei ole küll kiirteed, kuid olid mõnedki asulad ja Tallinnase jõudmise vahe oli nende teekondade valikul äppide järgi vist umbes viis minutit. võrdlesime justnimelt paaari äpi soovitusi, sest need päriselt ei kattu, eriti aegade osas. vahe kahe teekonna vahel oli neis siiski sama.

ilmselt, kui tuleks sõita mitusada kilomeetrit juttis, et kusagile jõuda (noh, nagu Leedu) ja see kõik oleks kiirtee, siis sõidaks kiiremini küll. aga kui me räägime kahekohalisest arvust kilomeetritest – siis jah, ma olen see, kes leiab selle mõne lisaminuti, et kulgeda rahulikult ja mõistliku kütusekuluga (kuigi ka 130ga see ei küündi mitte 10l/100 kanti ära; kui just kahte purjelauakomplekti katusel ei ole).

aga liiklusraevu rahustamiseks hoopis üks looduspilt.

P.S. olen leidnud, et kui liikluses närvi mustaks lööb, siis tulebki lihtsalt kiirus taandada piirkiirusele ja kõik jalakäijad läbi lasta jm. varsti on rahulikum.

perplexed

mul oli vahepeal puhkus, aga see oli nii kiire, et ma ei tea, kas ja millal ma sellest kirjutan. kui ma mõtlen puhkuse esimestele päevadele, siis oleks need olnud nagu kuu aega tagasi.

aga täna käisin ma teatris. talvel ei jõudnudki ja isegi kinos pole ammu käinud. ausalt, no lihtsalt mölutasin pimeda aja õhtud maha. ja ega nüüd ka palju parem pole, kui ma kodus juhtun olema. või siis ikkagi on parem (kui see on parem?), sest ma ei ole õhtuti nii palju kodus.

teater.
alustuseks ütlen, et ongi kuidagi nii, et nö suurtese teatritesse ei olegi ammu sattunud. ja et viimane pettumus oli Linnateatris (kas selle fenomen ei ole ikka mitte see, et ruumid on väikesed, pileteid ei ole saada ja siis on tunne, et kui saad, oled kuldmuna võitnud? kuigi tegelikult ei pruugigi olla?). ja kuigi suurtesse teatritesse jagub ka häid kogemusi, on põnevamad olnud pisemates, kohati lausa peaaegu-hobiteatrites (nagu Teoteater).

Polygon teater on aga selline, mille kohta kogemuse põhjal tean juba, et nende lavastused onkindlasti suhteliselt huvitavad. ma ei räägi lihtsalt tekstidest või näitlejatöödest. kuidagi, kogu kompott. näiteks Meeletu, mis on üks film, mida maumbes kord aastas vaatan, nad suutsin selle lavastusega, nende teatrikooli õpilaste poolt, ikka üllatada.

ning täna oli Perplex. mis oligi täiesti, perplex.
esimesed 15 minutit oli selline, veidi arusaamatu segadus, ootamatu korraks oli tunne, et misasja, jama. ja siis hakkas paremaks minema. sellest hetkest, kui jõudis pärale, et siin ei olegi midagi oodata. et nagunii ei tea ette, mis tuleb. et mingit loogikat ei ole. et see on nagu rodu etüüde, mis kohati üksteisega põrkuvad, läbi põimuvad ja siis oma teed lähevad. et taas hetkeks kohtuda. ja mis kokku annavad omapärase terviku.
kõige häirivam hetk oli see, kui ma kusagil üsna etenduse algul vaatasin, et Ragne nagu lihtsalt seisab ja vestleb, aga keha ei ela kaasa ja käed liiguvad ka ainult siis, kui ta ise räägib. filmides on ta muidu ju hea mulje jätnud. aga edaspidi paranes see ka etenduses, ta nagu hakkas end laval vabamalt tundma etenduse kulgedes. hea, et sedapidi – oleks lõpupoole jamad olnud, oleks see äkki üldmuljet mõjutanud.
täiesti oma dimensiooni andis Mart Soo live-muusika ja heliefektid. etenduse lõpus, kui ta veidi pikemalt mängis, panin lihtsalt silmad kinni ja nautisin. sest siis oligi hetk muusika jaoks. isegi kahju, et seda pikemalt ei olnud.

hea meel, et end kokku võtsin ja otsustasin minna.

liinide kadumine

vaatasin täna pilte Kopli liinide mahatõmbamisest ja hunnik mälupilte tuli ette.

lapsepõlves oli see mulle päris võõras kant, aga kui omaette elama hakkasin ja eriti siis, kui siia põhja poole kolisin, tekkisid seosed. nii pool eluiga tagasi olen Kopli liinidel külaski käinud. mitmel korral ja korralike inimeste juures. et ei olnud seal ainult mingi eluheidikud. maja oli muidugi veidi räämas barakk, aga inimesed olid oma elamised üles vuntsinud ja peldik kannatas ka kasutamist.
mingil ajal, kui juba kaabeltelevisioon levis, oli seal veel ikka hunnik satelliiditaldrikuid üleval. majad, millel mõni aken on ehk kinnigi löödud, ees aga uhke auto või kaks (lisaks poolromudele) ning suur satipann.
kümmekond aastat tagasi sai lapsega seal mänguväljakulgi käidud. viisakas linna poolt loodud väljak, lapsed nii eesti- kui venekeelsed. hea, roheline, vaikne, kõrval garaažide juurde viiv tupiktee, hooti võis unuda, et oled linnas.
sealsest kivisest rannast ja hoovides toimunud suvisest elust ei hakka rääkimagi. see on siis ka ajast nii 10 aastat tagasi. palju rohelist, palju rahvast väljas, mõned joomased seltskonnad ja samas lapsed ja koertega jalutajad. väikesed majad, mis kadusid rohelusse. juba veidi vähem maju kui 15 aastat tagasi. valgel ajal ei olnud midagi karta.
sofasurfreid sai sinna ikka viidud – kuni midagi näidata oli. kui juba liiga hõredalt hakkas maju olema, oli mõttetu.

see kõik kaob. jääb üle loota, et loodav ei ole liigavõõras, liiga arrogantne, liiga suur, liiga kinnine, liiiga vähe roheline.
kunagi, aastal 2006, kirjutasin vist viimati sellest kandist.

P.S. pealkirja kirjutasin lõpuks ja panin tähele, et see on mitmetähenduslik. trolliliinid akna all on veel alles, aga enam neid ei kasutata. varsti vist ei ole neidki.

seadused on lollidele?

kui ma selle politsei poolt kummuli sõidetud mootorratta teemal ühes lõimes veidi sõna võtsin, sain ma ühe päris omapärase privaatjutu. nimelt et reeglid ja seadused olevat lollidele (see oli läbiva suure tähega kirjutatud).
ja seda ei öelnud mingi poisike, üsna minu põlvkonna inimene.

peale väikest mõtlemist jõudsin järeldusele, et sellisel juhul on suurem osa inimkonnast lollid.
sest mingid reeglid ja normid on olnud igas ühiskonnas juba üsna aegade hämarusest saati. ilmselt ei ole nende kujunemise põhjuseks ainult ja peamiselt need inimesed, kes on tahtnud võimul olla, nagu võiks ju tunduda. või et keegi alati on põhimõtteliselt tahtnud teisi piirata (muidugi on ka neid juhuseid olnud). või et keegi on pidanud kõiki teisi lollideks. või mingid muud sarnased põhjused.
mis vahel ja mingites oludes on võinud ka olla põhjused, muidugi.
aga kõige olulisem on ikkagi see, et kui ühiskond (suuremas või väiksemas mõttes; see võib olla pere, riik vm) tahab normaalselt toimida, siis on mingid kokkulepped vajalikud. nõus? päris ilma ei saa ometi kuidagi.
umbes et kui ma lepin lapsega kokku, mis kell ta peab õhtuti kodus olema, siis see on meie reegel. riigi tasemel saavad mingid reeglid seaduseks. nagu ikka, laps ei ole nõus kellaajaga ja iga kodanik ei ole nõus iga seaduse nüansiga.

ometi need reeglid aitavad meil ühiskonnana toimida.
see on raamistik, mille puhul me oskame sättida oma tegemisi ja teame ka, kuidas toimetavad teised, kui nendega kokku puutume. et me sõidame õigel teepoolel, et me ei müü lastele alkoholi, et iga tööandja ei määra ise puhkuse pikkust, et lennukid lendavad lennuplaani järgi jnejne. need kõik (ja tuhanded teised igapäevased toimingud) on piiritletud mingi raamistikuga, mingite reeglite, kommete, traditioonide (mis on ka ju komberuum), seadustega.

raamistikud on muidugi ka erinevad. erinevate kultuuriruumide kombed ja reeglid võivad olla väga vastuolulised. näiteks veritasu, mis mõnel pool maailmas on auasi, on teisel pool täiesti tavaline mõrv. nemad seal on mingil vaikival kokkuleppel, et veritasu on okei. meie siin selle kokkuleppega nõus ei ole.
või siis kasvõi Suurbritannias liigeldes on esimesel päeval kõik sassis ja vahidki igal ristmikul 360 kraadi, enne kui teele julged astuda (ja siis ikka auto tuleb kusagilt meie jaoks ootamatust kohast). sest nemad on kokku leppinud vasakpoolses liikluses, kui meie oleme parempoolses.

võib küsida, et mis siis ikkagi juhtub, kui need reeglid ja raamistikud ära unustada?
võiks ju hea elu olla, igaüks teeb, mis tahab?
ainult et liiklushuligaan ei sõida surnuks ainult ennast, vaid ka teisi. see, kes otsutab, et ei taha poes toidu eest maksta, aga ise kasvatada ka mitte, võtab lihtsalt oma kauba niisama?
ma ei hakka siin hunnikut näiteid tuua, las jääb midagi ka igaühe oma fantaasiaks.

mis siis ikkagi juhtuks, jäi õhku.
kujutage korraks veel ette, kui iga inimene elaks nii, kuidas talle meeldib?
ilma raamideta ühiskond ei ole demokraatia*, sotsialism ega lihtsalt hea elu, vaid kaos ja anarhia.
kuni keegi uuesti mingid raamid tekitab. sest raamideta, reegliteta, seadusteta ühiskond ei ole enam ühiskond.

* – tegelikult ei ole täielist demokraatiat ka olemas. püüdke vähegi suuremas pundis (ca 10+ inimest) otsustada midagi nii, et 100% on poolt? kõige lihtsam näide: mingi kokkusaamise aeg ja koht, mis sobiks kõigile. ka demokraatias on lõpuks tulemus ikka see, et keegi peab mingid otsused ära tegema, sest enamasti ei saa 100% nõusolekut. ma ei kujuta ette, et riik saaks üldse toimida rahva 100% nõusolekuga. sest see ei ole 99,9% juhtudest võimalik. ok, ehk 99,7%. pigem siiski mitte.

pilt on kontekstivaba. vaadake ja rahunege. banaanid ja apelsinid ja talvised tomatid on meil võimalikud tänu mingitele kokkulepetele.