Öö lõpp

Jättes kõrvale aja, mil töötasin teatris, tuleb mul pähe üks teatrietendus, mida ma käisin vaatamas kaks korda. See oli Noorsooteatri “Valge tee kutse” väga ammu aega tagasi. Esimene kord olin ma veel kindlasti kooliõpilane, teine kord vist juba olin keskkoolijärgses tehnikumis. See oli hea tükk, aga pigem oli tookord vist see asi, et mind kutsuti seda kahel erineval korral kahe erineva inimese poolt vaatama – ning ma ei näinud põhjust keelduda ka teisel korral. Aga ise ma vist ikkagi ei oleks läinud.
Muidugi on tükke, mida on teinud eri teatrid või eri trupid ja mida ma olen näinud erinevates esitustes rohkem kui korra.
Nüüd juhtus nii, et käisin ühte ja sama asja vaatams teist korda üsna lühikese vahega.

“Öö lõpp”, Rainer Sarneti lavastus Vabalaval.
See ei olegi mingi konkreetse teatri tükk, vaid kuraatorprogrammi raames.
“Öö lõpp” on haaravalt lummav. Tekst moodustab kogu tükist vaid mingi murdosa, mille ümber on loodud Lavastus. Jusnimelt suure tähega. See on nii detailideni läbi mõeldud, nii üksteisega seotud ja põimitud; kogu see tekstiväline osa on palju olulisem ja suurem, kui enamasti. Samas on tegu visuaalselt minimalistliku tükiga, vähemalt esmapilgul. Lavakujundust ja butafooriat praktiliselt ei olegi. On valgus, helid, liikumised, plastika. Saali astudes on see lausa ehmatav: toolid neljas küljes ning keskel suhteliselt väike moodustis, mida võib sümboolselt lavaks nimetada; nurgas klaas, peegel, juuksehari, väike pudleike ja veidi eemal saapad. Kõik.
Esimene kord ma lausa mõtlesin, et sattusin mingi jama otsa, no neljas suunas toolid, ei saa ju ometi olla, raudselt istun mingil suunal, kuhu poole ei mängita.
Eksisin väga karmilt.
Täna istusin hoopis teises kohas ja ei olnud samuti kordagi tunnet, et mängitakse mööda. Päriselt – see ongi lavastus, mida saab vaadata igalt küljelt.
Kui enne ütlesin, et visuaal tundub algul minimalistlik, siis etenduse lõpuks seda tunnet enam ei ole. Kogu mänguruum saab vägagi hästi täidetud. Valgustus pole selles etenduses mitte lihsalt abivahend, vaid lavakujundus.

Sarnet on tuntum ilmselt läbi oma filmide; tema etendusi ma ei olegi varem vaadanud. Aga kuna ta filmid on üsna erinäolised, vähemalt need, mida ma näinud olen, siis võib seda arvata ka ta teatrilavastusest. Siiski ei saa ma mainimata jätta, et tema “Idioot” on üks film, mida ma ikka ja jälle vaatan. Pean mainima, atmosfäärilt, detailide peensuselt, teatud minimalistlikkuselt, visuaalile keskendumiselt (mitte, et tekstiga probleemi oleks) on “Idioodis” ja “Öö lõpus” teatavaid ühiseid jooni. Neis mõlemis ei ole tekst domineeriv vahend, vaid üks mitmest vahendist, et luua just see, mida näha on.

Ma ei saa lubada, et ma seda tükki veel kord vaatama ei lähe. Sest selles on mingi visioonimaagia, mis ei lase mind lahti.


Foto: Vabalava veebileht, autor Gabriela Liivamägi.

mitte nii koos juhe + lugemissoovitusi

eelmisel nädalal vihises kogu energia minust välja ja õieti tagasi ei tulnudki. eile sai see vestlus, mida ma selleks hetkeks enam ei tahtnudki, peetud ja nüüd võib edasi elada ja uutele edasiviivatele sammudele vaikselt mõelda.

igatahes läks mu eelmise nädala e-kursuse osa ka selle energiapuudulikkuse nahka, nagu ma arvasin. tegelesin sellega täna. õnneks on väike viivitus lubatud.
siis selgus ikkagi, et vähemalt ühe ülesande loogika jäi ka täna mulle suhteliselt selgusetuks (et ehk see ei olnudki eelmise nädala probleem) ning ka foorumist tuli välja, et paljudele on see keeruline. nii et lõpuks tekkis minus kindel teadmine, et viga ei ole siiski minus ega minu energias, vaid seda osa ongi veidi liiga vähe seletatud. sest kuigi ma selle asja nüüd õppejõudude ja kaasõppijate toel tehtud sain, ei jõua selle toimemehhanism mulle siiani päriselt kohale. st nagu jõuab, aga mingi lühis tekib ikkagi.
järgmine asi läks taas ludinal. oleks pidanud selle ka juba eelmisel nädalal üle vaatama, oleksin end ilmselgelt mõnusamalt tundnud.
käimasoleva nädala materjale hakkan torkima homme. siis on veel varupäev ka. valmis peaks olema pühapäevaks (viimane nädal ikkagi), aga teada on, et nädalavahetusel on muud tegemist piisavalt.

no ja et ikka lugemist oleks, siis viskan linke.
ma olen ise vist veidi arg või lihtsalt ei viitsi end väljendada piisavalt, aga täiesti superkirjutis on Rentsilt, teemaks siis, et .. ah, no feminism noh 🙂
teine on nihilistist. ma ei loe nihilisti mingi korrapäraga, vaid siis, kui kusagil keegi viskab mõne lingi, mis tundub piisavalt huvitav, et see avada. nii et – keda peab kartma eesti naine? siin ja praegu ja kohe. muidugi, sõnastuse kohta tahaks öelda, et kena, kui mitteüks naine ei _peaks_ kedagi kartma. kahjuks reaalsus ei ole nii roosiline.

nädalavahetusel jõudsime seekord mööda rahvast täis kohtadest, leidsime nende kõrvalt mõned vaiksemad ja Treppoja oli see koht, kust kõht tagassi sundis tulema 🙂

treppoja479

tsiteerigem..

ma ei taha teha reklaami ühelegi poliitikule ega erakonnale, kuid tsitaadi esitamisel on viisakas märkida allikas. ja tsiteerimata ma ei saa jätta, sest minu meelest on see täiesti poliitikaülene:

Arvestades seda, et Eesti naiste haridustase on kõrgem kui meeste oma, siis tõenäosus, et selle tulemusena pääsevad kogudesse ebapädevad naised, kelle ainuke eelis on nende sugu, on väiksem kui see, et meid esindavad ebapädevad mehed lihtsalt sellepärast, et nad on mehed.

O. Sõtnik

ei, ma endiselt ei pea end feministiks ega ei soovi mingit totaalset võrdõiguslikkust. lihtsalt neid ebapädevaid mehi, keda hoitakse seepärast, et nad on mehed, on nähtud küll.
õnneks on vähemalt minu tutvusringkonnas enamik mehi ja naisi siiski omal kohal tegijad 🙂

kiirel ajal paar linki ja.. ometi mitte kollased crocsid?

ma tean juba ette, et ma ei jõua nt homme ega ka ilmselt ülehomme midagi postitada. uuel kuul jõuan kindlasti 😛
aga ega ongi normaalne, et puhkuse ajal on tegemist ja muidu ka. ning ikka on vahepeal aega ka niisama vedeleda. kuigi ma hetkel ei mäleta, millal täpselt oli viimane kord 😛 tegelikult vist üldse mitte nii ammu.
sügiseks on kursus ka leitud. vaatame, kuidas on

igatahes, ajaviiteks võõrkeelset lugemist. võtke siis ükshaaval ette, et jaguks mitmeks päevaks 😛
esimene on teemal ‘more is less’. et ehk tegelikult ka ma tahaksin oma korteri tühjaks visata.. või ära kolida kusagile, ainult nende asjadega, mida ma tõesti tahan. et ehk jätte kõrvale mingid südametunnistuse või ühiskondlikud surved.. aga ei hakka hetkel pikemalt lahkama.
teine on teemal ameerikalik vs põhjamaade suhtlemine. üritasin end siin ka kusagile sättida, aga ei oska. sest ma võin vabalt olla suhteliselt vaikne, kuulata ja mitte sekkuda. või siis vastupidiselt, üritada vähegi pikema hingamispausi ajal sõna võtta..
tähendab, mõlemad on huvitavad teemad, aga a) ma ei jaksa b) ma ei jõua ajaliselt lahata. sest tegelikult peaks juba magama, sest homme on äratus nii vara, et peaaegu et pole mõtet magama minnagi.

ning uue kollase vihmajope juurde on kollaseid (matka)kummikuid vaja. kas tõesti crocsid* või? :O

* – ma leidsin crocse googeldades nende sandaalid nimega Really Sexy.. really? really?!? see on ju mingi iroonia???

kaks mõttekest

ma tulin äsja mõttele, et tegelikult ma natuke pelgan minna suvise ookeani äärde. et on oht, et ma siis tahangi sinna jääda.
õnneks pole ma niipea sellisesse kohta liikumas.

tänane väline mõttetera:

“If you’re not doing what you love, you’re waisting your time.”
Billy Joel

140726_2620

detailid

päeval avastan üllatusega, et veel mingid eludetailid on hakanud vaikselt paika saama. ega ei tabagi ära õieti – kui midagi on õhus olnud aastaid, siis polegi lihtne ühel hetkel muutusi märgata.
ühtlasi on see märk, et ka midagi muud on liikuma hakkamas. tasakaaluvärk, pöörlev ratas.
ja mu silmad ongi rahulikumaid kui on tükk aega olnud.

massöör, täna, mulle: ‘su tiivad on küll täitsa lahti’
mina: ‘nii et ma saan lennata jälle?’
tema: ‘jah, ilma luuata’
selle peale tunnen, kuidas veel mõni raske kivike õlgadelt maha vajub.

õhtul teen suurema hulga pannkooke, aga need kaovad jooksult, ma ei saagi uhket pannukapilti omas kodus. tavaliselt ma ei tee nii palju, seekord oli aga hulk piima käest ära minemas. pannukapilte teen endiselt mujal, sest reeglina ma ei viitsi pikalt praadida.
laps kiitis, et eriti pannkoogimaitselised koogid ning jättis moosi peale panemata.

elulised pisiasjad ongi kõige tähtsamad, on mitu tuttavat viimasel ajal minuga nõustunud. suured asjad võivad lörri minna, kui detailid ei toimi. suur emotsioon sureb pisiasjades.
taas silme alla tulnud meenutus, et armastus ei ole tunne, vaid tegevus. kunagi olen sellest kirjutanud pikemaltki. hetkel polegi seda teadmist mulle vaja.

angel

reedeõhtu rant

õhtuks on kuidagi kokkujoost seis. noh, nagu hooti tavaline. mitte, et midagi halvasti oleks, lihtsalt väsinud olemine ja päris palju erinevaid asju vaja teha. reedeõhtu, ma tean-tean.
mitte ainult minul ei ole selline pooljõuetu kevad olnud. vajalik saab tehtud, entusiasmi on hoogudena. päevad pole vennad ka, tegelikult on ju erinevaid asju piisavalt. no et ühte tehes puhkad teisest.
aga vahel on mingi globaalse jõuetuse pooltund.

eilsest rattaringist maastikul, vist, on täna olnud üsna läbiklopitud tunne. aga tänased ca 15km oli ka vaja läbida. käenahk läks merevee nahka ja ma pean meeles pidama, et kusagil luku taga olevas kotis olevast päikesekaitsest pole ka midagi kasu. olgu, saan öelda, et on kaasas.

ikkagi tahaks röögatada ‘oh põder!’ ning tundub, et ühest reedeõhtuks ostetud siidrist on vähe. aga kuskile minema ka enam ei hakka. ja siia kedagi ei taha ka, no ei jaksa.

ilus aeg on. ilus päev oli.
eile ka.

coffeewine

teisipäev

tehnika loeb vahel mõtteid.
hommikul keris telefon ette sama laulu, mis pool ööd kummitas. pool magamata ööd.

teine osa tehnikast ei armasta mind. mind ei armasta seda, et kui on katki vaid toitejuhe, siis uue juhtme leidmine on problemaatilisem kui uue ruuteri ostmine.

asjad tulevad ja lähevad. inimesed samuti.