reiside valu ja võlu

Ausale öeldes ei kirjuta ma siia suuresti lihtsalt seepärast, et mul on tunne, et ma olen juba kõik ära kirjutanud.
Siis aga tundub mulle, et see on lihtsalt vabandus minu enda jaoks. Sest kui ma olengi mingil teemal kirjutanud x-aastat tagasi, siis ilmselgelt ma enam päris nii ei mõtle. Lisaks koguneb nii ehk naa uusi asju, millest ei olegi varem juttu olnud.

Näiteks see, et kui olen kümne päeva jooksul kolme eri riiki külastanud (vahepeal kenasti ikka Tallinnas tööd tehes, mitte mingi lõburingreis selline), sobitanud neid käimisi kogu muu eluga (et näiteks lapse lõpuaktusel ikka kodumail olla), siis jaani ajal ei tahagi kusagile minna. Tegemist on koduski küllalt ja see ei tähenda, et ma hullunult näiteks koristaksin – mida on ka vaja. Kodukontoritöö pigem. Aga ikka mahub sisse natuke lugemist ja jaaniõhtul osalemine pooletunnise jalutuskäigu kaugusel.

Või taas üle väga tüki aja kogemus, et liiga tihe reisiprogramm ei ole tore. Rääkides just mõnepäevasest käimisest. Ma saan aru, et projektipõhine õppereis, aga lõunamaalastele omaselt kippus ajakava ikka väga umbe jooksma ja vähe sellest, et vaba aega lõpuks ei jäänudki, no näiteks et külastada linna suveniiripoode või kasvõi kohalikku jäätisekohvikut, ka uneaega oli vähe. Minu jaoks peale pikka päeva ei ole 5 tundi und üldse mitte normaalne. Selgus, et ka paljude teiste jaoks mitte. Järgmisel ööl saime 7 tunni kanti. Need, kes õhtul (või öösel) linna peale ei läinud, muidugi – nagu mina.

Ja mingil hetkel tüütab väga ühesugune traditsiooniline söök ka ära. Kui ikka teisel päeval algab taas see sink/juust-veelmingisuupiste-veelükssuupistetaldrik-pasta-riis-liha7kala-magus-kohv ring, siis hakkan isegi mina vahelduseks vähemalt pitsat tahtma. Või kui seda ei saa, siis vähemalt salatit, palju värsket salatit! Isegi oliive nappis.
Ühel korral juhtus nii, et üks võõrustajatest ei söönud liha ja talle oli tehtud pannitäis, mis oli värviline, sest seal oli ka (küll kuumutatud kujul) ka rooma salatit ja paprikat. Kuna see toodi koos teiste toitudega, siis me koos naabriga arvasime, et oo, lõpuks ometi midagi teistmoodi ja tõstsime omale sealt natuke. Saadi küll kiirelt jaole, et see ei ole meile. Õnneks jagus piisavalt sellele, kellele see oli, aga praktiliselt kogu ülejäänud seltskond vahtis meid kadedalt.
Hommikusöögilauas oli ka salatiga kehvasti, ma lõpuks tirisin juustu alla garneeringuks pandud salatilehe lihtsalt omale taldrikusse 😛

Lisaks muidugi on lõunapool kilomeeter ja minut pikemad kui meie siin harjunud oleme. Pluss muud iseärasused. No et ongi normaalne, et kõik on (lõunal) lõpuks söönud (see on selline paaritunnine ettevõtmine, nagu aru võis saada), siis selmet vaikselt edasi liikuda, on aeg mölutamiseks. Bussi istudes lubatakse, et järgmine koht ei ole kaugel ja see lootus on kõigil, sest tegelikult on plaanijärgne aeg möödas. No ja siis sõidame.. tunni. Või umbes nii.
Või kui öeldakse, et oo, see on 200 meetri kaugusel ja siis lähme ja lähme ja lähme.. nojah. Üldiselt sai samme ikkagi vähem, kui ma lootsin.

Sellest ei olekski viga, kui plaani tehes oleks lähtutudki sellest, et kõik venib. Aga nagu juba öeldud, sõitis see lihtsalt uneaega sisse. Ja selle juures jäidki eriti arusaamatuks need tunnid, mil me lihtsalt kusagil tegime mittemidagi. Enamasti asustusest eemal.

Ma nüüd virisesin ära ja ütlen, et tegelikult oli lahe. Lihtsalt siiani on need reisid, kus ma grupiga käinud olen, olnud sellised, kus on ikka iseolemise aega ka. Isekäimistest rääkimata.
Aga kahtlemata me nägime palju, maitsesime palju ja huvitav oli igati. Lisaks hästi hariv. Ütlesin emale ka, et mis ta nendest peenardest rohib, seal on kõik maheaiakesed umbrohtu täis. Ei kaevata ka, ainult tõmmatakse natuke mingi vidinaga mulla sisse triipe. Või et on olemas villast riiet, millest mitte iialgi seda ei arvaks – nii õhuke, kortsumatu ja üldse mittekuidagi villast meenutav (hinda ma parem ei tahagi teada). Või et tegelikult eestlased ei ole mingid tagasihoidlikud, ning see ei sõltu ärajoodud veini kogusest. Ning kas teie teadsite, et on olemas selline, hm, ala, nagu kullasõelumine, ja selles peetakse isegi maailmameistrivõistluseid?
Omamoodi kummaline on olla ristimiskabelis, mille vanimad osad on pärit 9ndast sajandist. Päris mitmes kohakeses tervitas meid linnapea isiklikult, aga need ongi sellised mägilinnad, kus me ei räägi kümnetest tuhandetest elanikust.
Vahe kahe kuu tagusega: siis oli 1600m peal lumi, aga nüüd enam mitte.

kevade kiired sammud

Päris tore, et soe on. Jaguks seda nüüd suve peale ka, oleks veel toredam.

Kui olen sellise ilmaga kaks tundi konditsioneerita autos sõitnud (hingamispeatustega loomulikult), ei oma mõni sääsk värskes õhus enam mingit rolli. Nagunii imestati, et mismõttes temal on terve parv kallal ja minul ainult mõni. No mis ma teha saan? Mulle sobib nii. Info sääskede rohkusest lõpp-punktis jõudis minuni nii hilja, et ma ei jõudnud enam isegi pikki pükse ja jakki kaasa haarata.
Lõpuks sõime kõik värskes õhus, koos sääskedega.
Muidugi ma ei planeerinud üldse sööma jäämist ega midagi, muidu oleks võinud ju tagasituleku üldse hommikusse jätta. Aga ega ma ei tea, kas ma seepärast kell kuus ikka oleksin tahtnud ärgata, et lihtsalt õhtu kusagil küll kaunis ja mõnusas kohas, aga suhteliselt võõraste (ja sääskede) keskel veeta.

Pealegi siis ma ilmselt ei oleks avastanud seda kullerkupulist (ja nurmenukulist ja pääsusilmalist) rannakarjamaad. Sinna sõites ma otsisin lõpupoole sihtkohta ja kui tee peal sain karukellad üle vaadatud ja mõnda kullerkupupuhmast nägin ka (teate, kui raske on tegelikult autost aru saada, kas on varsakabi või kullerkupp seal kraavipervel?), siis viimasel lõigul ei olnud selleks silmi. Aga tagasi pöördudes, peatselt loojuva päikese valguses oli korraga näha, et terve tee ja mere vaheline karjatamata karjamaa on kollaseid nupse täis. Sain just karjavärava lähistel pidama ja tühjeneva kaameraakuga mõned klõpsud tehtud. Ja hindamatu mälupildi, muidugi.

Absoluutne boonus kevadesse. Kogu see õhtune vaatepilt: lilled, maastik, meri, valgus.. Ma ei üritanudki tervikut pildile saada. Alati pole vaja.

vaikne päev

Selline päev, kmil midagi pole vaja teha.
Peale sööki natuke kööki koristada. Siis oli vaja ehituspoodi, tee peal meenutas laps, et pidi õppesõitu ka tegema. Selleks võtsime sedapuhku suurhalli parkla. Kohaltvõtmiseks ja madalateks käikudeks ja pööramiseks sobis küll. Järgmine kord tuleb mingi ilma liikluseta tänav leida.
Hea küll, ehituspood, toidupood, Tabasalu Pizzapoisid, kodune turg. Igal pool mingi aeg, kokku kodust ära ligi kolm tundi.
Peale sööki üritasin natuke lugeda, aga leidsin, et see autor mulle ikka ei istu. Värske karulauguvõi karpi, kanafileed ürdisegusse.
Natuke vannituba puhtamaks ja pessu.
Külmikus ootas üleeile toodud liha lähenemist. Kelmed ja väikesed tükid kassidele, midagi sügavkülma, midagi guljaši jaoks lõikelauale. Ungari pekk, sibul, küüslauk. Peal pooltteist tundi ikka liiga suur kogus hautist.
Kanafileed ahju, et oleks leiva peale panna.
Veerand arbuusi.
Koristama peaks veel Aga lõpuks võib ju natuke teleka taga ka tiksuda.
Tegelikult ongi vaikne ja rahulik päev.

peaaegu et reisijutt, aga üsna seosetu

Hetk talvise ja suvise hooaja vahel. See, kus on tunne, et on natuke aega. Aga reisipiltideni ikka ei jõua. Nendega ongi mul pidevalt üks nutt ja hala, juba aastaid. Kui mingit otsest vajadust ei ole, siis muudkui seisavad ja ootavad oma aega.
Selle-eest sai purjedel numbrid vahetatud ja ebavajalikud reklaamid maha kistud. Ja riideid sorteeritud ja mõned talveasjad ära pandud. Ehk mitte ennatlikult.

Kuigi nädal tagasi sai sandaalides lumes sumbatud. Keenid on õnneks suhteliselt kinnised ja need on sellised sandaalid, mida võib vabalt sokkidega kanda. Lund oli vähe rohkem kui Tallinnas sel talvel korraga näha õnnestus. Paksust siis mõtlen.
Sokid kuivasid pärast kenasti ära, kui ainult pool maad mäest alla sõitsime ja alumise osa jalutasime. Päike ja soe ja värk, nii et sokid seljakoti külge ja toreon.

Ja siis leidsime end veel sellelt teelt, kus oli väljas silt, et kuru on avatud ja võib sõita ja tõkkepuud olid üleval. Aga teekoristuseks vajalikud pulgad olid oluliselt pikemad kui meil siin näha. No ja rendiautoga anti kaasa lumeketid, sest neil on see poole aprillini kohustuslik anda.
Seepeale mõtledki, et kus on lumeketid, kus autode eelsoojendused, ja meil ei ole väga midagi levinud. Kuigi võiks ju. Eelsoojendus oli see, mis Soomes oleks väga abiks olnud. Pistikud olid meil parkimiskohtade juures olemas, aga no meie autodel pole ju eelsoojendust üldiselt. Oleks Soomest bussi rentinud, oleks vist olnud. Aga meie rendibuss läks õnneks niigi käima, lihtsalt läks aega, kuni soojenes ja aknast täies ulatuses välja nägi. Majanaabritel oli probleeme.

Aga liigume tagasi lõunasse. See auto, millele anti lumeketid, oli päris lustlik. Nimelt ta arvas ise kogu aeg, et ta on väga lahe ja võimas tegelane. Vaevu lasi kolmanda käiguga laugest mäest üles, kui ise teatas, et jou, pane nüüd viies käik sisse. Nagu mida? Tema kiituseks peab ütlema, et igalt poolt vedas läbi ja kui gaasipedaal põhja vajutada ja umbes kolmandat käiku kasutada, suutis kiirteel kiirendada ka. Ehk siis mäest üles lükkama ei pidanud kusagil. Ning kütusekulu oli imeliselt väike. Aga kui mootorit ei ole, siis pole ka kulu. See oli absoluutselt pisima mootoriga auto, millega ma kunagi sõitnud olen.

Muidugi, oluline ei olnud mitte auto, vaid päike, loodus, jalutuskäigud imelistes kohtades, söök ja kohalik jook. Nagu see aperitiiv Milva poekese ees enne mõnusat õhtusööki heas restos.

hetked, mis kipuvad ununema

Kui laps puhastab oma jalgratast, ja palub, et ma paneksin talle teevee üles, ja siis palub, et kas ma talle mingi ravitee ka tõmbama paneksin; ja ma panen talle puhta omakorjatud nõmmliivatee teemunasse – siis ma tunnen täiega rõõmu, et ma elan just siin, kus ma elan.
Kuigi eile läks üks tuttav mõneks ajaks tööle Põhja-Norrasse, kusagile Lofootide külje alla ja ma olen nurgast kade. Sest seal on talv ja virmalised ja üldse. Kuu aega tahaks seal nüüd olla küll. Samas, ühe mõtteis mõlkunud reisi tõmbasin selle aasta plaanidest maha. Ei jõua ega saa. Sest siin on vaja olla ja suve endasse koguda. Just seda meie suve, kus valmivad maailma parimad maasikad ja mustikad; kust saab nõmmliivateed ja pärnaõisi; ja öid, mil päike peaaegu et ei loojugi.

kui lõpuks väsinuna diivanile jõuan ja tean, et päev pole veel läbi

Väljakutsete ja tegevuse puudust ei ole mitte. Pigem tunnen viimasel ajal, et tahaks mõne päeva olla niisama. Et ei ole mingeid koduväliseid asju, mida peab tegema või kusagile sõita või midagi.
Kuigi, nagu ma ütlen, on mul isegi aega raamatut lugeda, nii et millest ma räägin?
No eks ikka sellest, et kui seda raamatuaega ka üldse ei oleks, oleks ikka päris niru olukord.

Samas on osa neid väljakutseid kuidagi imelikud. Et kui nagu on mingi ühing, kus võiks tegemist vaikselt ikka olla, aga kõik umbes soikub peale kolme maili ja edasi lihtsalt ei toimugi midagi. Ei kellegi poolt. No mis ma ikka oskan või mitte, laiutan käsi. Ja ilmselt natuke olen rahul ka. Aga teisalt mitte, sest niimoodi pole neil ühingutel ka mõtet. Minu arvates.
Oh, well, nagu see neid huvitaks, kes selle asjaga pikemalt seotud on.

Ja siis on ka sellised veidrad väljakutsed, mis ei kutsu väga kusagile. Ehk lähevad pigem lahtrisse: küll lähevad mööda. Peaga vastu seina pole ka mõtet joosta. Möödaminek võtab mõnel juhul pikalt, räägime siin.. aastatest. Aga ükskord peab kõik jama mööduma.

R. sisendab mulle miskipärast teadmist, et mu jamad ongi möödas ja elu läheb aina lillemaks. Oleks see siis nii. On juba aeg.

Talve nägin ma Soomes.

maailma avastamine

Ajavahega tulin ma seekord küll päris hästi toime. Kuigi mingi pärastlõunane ebaloogiline unisus on siiani teema. Ebaloogiline, sest see langeb reisiaja hommikule.
Kui kusagile minnes tavaliselt ei ole aega ajavahe põdeda, sest kohe peab tegutsema hakkama + reisiväsimus (reisijuht muidugi ütles, et esimesel hommikul oleme kõik kell 4-5 üleval, ma ärkasin kell 7 äratuse peale tundega, et tahaks veel paar tundi magada); siis koju naastes läheb harilikult ikka aega. Seekord mitte. Kas aitas see üks öö Istanbulis või ikkagi lihtsalt tuli tempo kohe peale – ei teagi.

Eile ajasime sõbraga juttu ja muuhulgas tuli juttu, kui palju elus tehtud ja veel tegemata on. Tema leidis, et ma olen nüüd juba küll palju teinud, mina leidsin, et ma olen väga vähe teinud. Ja siis kulges jutt edasi sellele, kuidas ta praegu mitmel rindel rabab, et oma väikese lapsega peret majandada. Ning et see on väga koormav ja väsitav.
Täna hommikul kohvi juues meenus see mulle ja jäin mõttesse. Tema on päris palju mööda maailma ringi käinud enne pere loomist. Võib-olla mitte geograafiliselt (kuigi Uus-Meremaa mahub sinna sisse), küll aga ajaliselt. Töötanud mujal jms. Nagu tänapäeva noored ikka toimetavad. Võimalused, mida minu põlvkonnal sellisel kujul ei olnud. Isegi Kanadasse 90ndate algul ma ei jäänud, nagu enamus noori, kes sel ajal sinna sugulastele külla läksid, tulin kenasti tagasi.
Mina käisin enne last küll korra üle ookeani (toosama Kanada), ise veel peaaegu lapsena; ning hiljem olid mõned Euroopa-reisid, kuid sellised pikemad otsad on olnud nüüd, hiljem. Ja äkki sedapidi ongi mingitmoodi hea? Sest võib-olla on lihtsam tegeleda lapse sünniga kaasnevate muutustega, kui maailm ei ole veel liiga lai? Ma muidugi ei tea, sest võrdlus puudub. Ning lapse sünd on väga karm elumuutus nagunii; ma ei tea, kui ma oleksin harjunud nt iga aasta tagant pool aastat mujal olema või kasvõi kakskorda aastas lühemal reisil käima, kuidas ma siis üldse toime oleksin tulnud. Aga vähemalt seda tunnet mul ei olnud, et ma jään nüüd ootamatult paikseks. Ma olin paikne nagunii (no riigi piires; tegelikult oli stress seegi, et ma ei saa vabalt toimetada kõike, mida seni). Vaikselt avardan nüüd oma maailma, vastavalt võimalustele (ja selle juures põen natuke, et näiteks raha, mille võiks kasutada korteri remondile, läheb hoopis lapse hobile ja minu reisidele – aga kus on tasakaal selle vahel, et elamine on viimase peale korralik ning korras või et me lapsega saame mõleamd teha asju, mis meile meeldivad?)

Mitte, et sõbral tingimata see paikseks jäämise probleem oleks. Ilmselt on alati võimalus, et tegelikult on paikseks jäämine otsustatud ja lapse tulekuks moraalselt valmis (no nii valmis, kui olla saab üldse). Me ei arutanud seda eile, sest siis mu mõtted sedapidi ei liikunud. Aga ma tean, et minu puhul oleks see olnud üks lisanduv stressor.

P.S. sõber, kellest ma räägin, on meessoost.

november, ikka veel

siis, kui ma ühel õhtul avastan et see kuu on peaaegu läbi ja tegelikult ma ei olegi seda maha maganud. kuigi maganud olen ka, palju. mis on ju hea. eriti, kuna ka närvilisi hetki on olnud omajagu.
õhtuti lihtsalt vajun ära.

kuu on täitunud tööga ja mittetööga. magamisega, nagu juba ütlesin.
ma olen teinud midagi, mida arvasin, et ma ei tee kunagi: käin linna peal kirjute kummikutega. sest ma ei taha, et jalad oleksid märjad.
ma käisin korra trennis. ma ostsin omale kirjud retuusid (talvel teise pükste alla panna, või milleks muuks ikka?). ma käisin PÖFFil kahte filmi vaatamas ja ühe korra teatris. ma käisin lapsega kaasas, kui ta kaks meistritiitliga kaasnevat medalit sai. ma sain ühe üllatava kallistuse ja ühe üllatava diagnoosi (millega peaks vist nüüd küll korras olema ka). koolitused, muidugi, pigem võrgustiku jaoks. juukur, veinikoolitus. kaks uut kohvrit.
talveootus.
või siis tahaks sinna sooja tagasi.
lemmikmütsi kaotasin eile ära. päriselt, mitte nagu jaki, mis sai leitud. aga ma ei oska samasugust järgi teha.
kogu unest hoolimata olen ma ikka kuidagi väsinud.

naasmine reaalsusesse

kuu teine pool läks kiirelt. ja no ei tahtnud head sooja ja päikest kaotsi lasta ka.
kummaline muidugi, kui kiirelt ühes laagis kaob aeg. ma ei aidanud väga isegi toiduga, rohkem lihtsalt olin ja pildistasin. või roolisin. või liikusin punktist punkti. või töötlesin pilte.

vähemalt soovitud veinipiirkonnas sai käidud. head sööki väikekülas sai ka. mitte-eriti-head linnas turistilõksus. ja lõpuks ometi meres ujutud, lausa mitu korda.
see 10 päeva oli ilma suhtes küll parem, kui keskmine Eesti suvi. ja just sellisel sügisesel ajal väga vajalik. ma täitsa heal meelel oleksin jäänud sinna umbes novembri lõpuni. aasta algul on lootust siiski külmale ja lumele ja see mulle jälle meeldib. et sellist päris-kliimapagulast minust ei saaks. aga see sopane ja hall aeg..

kui me maandusime, siis just selline oli. poeg küsis, et miks me küll tagasi tulime ja ega omalgi oli sama mõte. a no kohustused, teadagi. nii temal kui minul.
reisil sain läbi vähesema unega, aga nüüd on jälle nii, et hetkel on kell pool seitse ja ma jääksin vist meelsasti kohe magama ning ilmselt magaks hommikul äratuseni välja.
üritan natuke veel tiksuda ikkagi. mõni asi on vaja veel teha.

keskoktoober (kultuuri ja klaasi ja katsetusi)

Möödunud nädalal lugesin vist 3 või 4 raamatut. Lihtsalt praktiliselt kogu kodus oldud aja lugesin ja lugesin. Eile enam ei jaksanud. Liiga palju sai vist. Tõmbasin hinge ja otsisin paar asja, mida telekast vaadata. “Mees nimega Ove” oli igatahes selline, et ei tundunud raisatud ajana.
Hommik vihmases sadamas, pärastlõunal veel paar kotti asju Paavlisse. Pirukad ja muffinid.

Täna ei saanud hommikul magada, oli vaja varustust võistlustele transada, koos lapsega. Ainult et nad tiksusid ja tiksusid ja midagi kirja ei saanud, sest seda tuult oli ikka liiga vähe.

Mina istusin sel ajal kinos ja vaatasin “Väikelinna mõrvareid“. Peale ühte imelikku seika PÖFFil mõni aasta tagasi olen ma mustadesse komöödiatesse suhtunud natuke reservatsioonidega, sest tookord jäi komöödia elementi aina vähemaks, aga sellevõrra muutus kõik mustemaks.
Seekordne film aga ei toonud selliseid ebameeldivusi, oli päris ogaraid kilde, absurdseid sündmusi ja õnnelik lõpp. Isegi üks palgamõrvar muutus filmis üsna sümpaatseks.

Joogikatsetustega (pohlas ja jõhvikast teha erinevaid alkohoolseid jooke, mis ei ole vein) jõuan enne ärasõitu ühele poole. St sinna, et võivad lihtsalt omaette seista.
Kollaseid lehti aga pildistada ei jõudnudki. Liiga tihedaks kiskus.

Natuke klaasi olen ka nokkinud. Vaikselt hakkab tekkima mõtteid ja ideid, sest mingi arusaamine on juba, mis võiks umbes juhtuda, kui teha nii või naa. Mõnus on ka, hea seltskond ja mulle sobiv tehnika. Tähendab, selline, mis enamasti andestab paarimillimeetrised vead.