Kevad, mis nagu ei olekski kevad

Viimase paari kuuga on maailm pea peale pööratud. Ilmselt muidugi mitte kogu maailm, sest vaevalt et suur hulka Aasiat, mõlemat Ameerikat ja Aafrikat see Ukraina-Vene sõda väga huvitab või puudutab. Nagu meie oleme olnud suhteliselt kaugel sellest, mis toimub nendes kohtades. Jah, Põhja-Ameerikas ilmselt mingi huvi on, aga see jääb neist ka siiski kaugeks. Veidi kummaline on sotsiaalmeedias vaadata toiduretsepte, Oscarite gala probleeme või ka nt keskkonnateemasid – viimane võiks ju ometi mind kõnetada.

Lihtsalt minu jaoks on see sõda liiga lähedal, liiga kohal.
Võib-olla olen ma liiga palju põgenikele silma vaadanud, nende lausehaaval mitme kohtumise jooksul saadud lugusid kuulnud, nende koduigatsust tajunud. Mu viimase paari kuu eelarvest on neile kulunud ilmselt rohkem, kui oma oma söögiraha on olnud. Üksi ei kulu väga ja järeltulija on Kaitseväes enamuse ajast. Ja selles konteksis, ei, ma ei mõtle liiga palju sellele, et ta on aega teenimas, kui Euroopas on sõjaolukord. Nagunii elan hetkel päevakaupa.
Mingis mõttes olen see paar kuud olnud pooltardunud. Esimene nädal oli kõige rängem, siis ei suutnud väga midagi muud teha, kui ainult hädavajalikku, ka töiselt. Edasi aga võtsin pähe, et meil on ja on veelgi tulemas siia inimesi, kellel on reaalselt kohapeal vaja abi. Ja mitte lihtsalt raha ja asju kusagile, vaid ka inimest. Olengi suutnud otsekontakte tekitada. Nö ühekordseid kohtumisi on päris palju, aga on mõned pered, kellega suhtlen regulaarselt. Naised-lapsed, kes ei taha väga midagi küsida ja kes pika pinnimise peale poetavad ikka, mida neil võiks hetkel vaja olla. Üks asi on ju selline ellujäämiseks vajalik, mille ikka saab, aga teine asi on see, mis aitab ennast inimesena tunda. Ma ju tean, millest ma räägin, olles ise aastaid sisuliselt peost suhu elanud: moraalselt on ikkagi väga oluline, et oleksid ka väikesed rõõmud. Olgu selleks puuviljad või kohalikuga linna peal jalutamine või tunnike kohvikus.

Aga siis ma tulen koju ja olen ise seesmiselt pooltühi.
Mu viimase kahe kuu lugemistempo on üks kerge raamat nädala-pooleteise peale. Aasta algus (ja üldse talvine poolaasta) on muidu ca raamat kahe-kolme päevaga. Nüüd aga vahin lehti ja tekst ei jõua kohale. Toksin telefonis värvimisäppi, vahel panen mingi kerge seriaali jooksma. Ja mõtteid ei ole. Aga see pole nii, nagu mediteerides, et kerge ja vabastav, pigem vastupidi. Hommikuks on tavaliselt parem, nagu ikka. Aga mitte alati ei ole hommik õhtust targem.
Tunnen, et ka töiselt olen kuidagi aeglasem, kuigi olen nüüd ikka järjele saanud.

Märtsi teises pooles olin paar päeva Vaasas. Üks üritus pluss paar vaba päeva. Aga just nädal tagasi avastasin, et ma pole Eestis käinudki kevadet vaatamas. See sai ka parandatud.

Ja ometi on mõni päev selline, nagu täna, mil valitsev emotsioon on raev ja tühjus segamini. Kuigi päike on õues ja eilne õhtupoolik oli ometi üsna kena. Aga midagi jäi torkima eilsest ja tänased hommikused jupikesed otsa ja tulemuseks ongi päev, mil tahaks kas kerida nurka kerra või lahustuda. Või lausa seda, et keegi hoiaks mind, ja see on juba tõsine näitaja.
Ma tean ka, mis aitab – segane energia tuleb suunata tegutsemisse. Pean lihtsalt otsast pihta hakkama.