tükike veebruari

Veebruar lihtsalt kihutas mööda. Ameerika – Võrtsjärv – Soome. Nüüd on kodus hea. Tööle pigem ei taha, on see periood. Ilmselt peaks aktiivselt tööportaale kammima, aga ma juba tean, et see ei vii väga kusagile.
Kõigest hoolimata oli huvitab kuu. Täis väga erinevaid kogemusi.

Näiteks kui autorendi kirjaliku info järgi sobivad kõik kaardid ja sularaha, aga reaalselt öeldakse sulle, et ainult krediitkaart. Polegi muud teha, kui teise putkasse astuda, kus (nagu hiljem selgub) teenindaja loeb nädalaks miskipärast neli päeva (või ajab sassi kuupäeva ja kellaaja, kuigi viimane on õige) ja ütleb selle järgi hinna, mis muidugi tundub üsna okei. Ja peale pikka lennusõitu muidugi ei suuda enam pabereid üle kontrollida ning lõpuks läheb see rent poole kallimaks, kui plaanitud.
Aga siis jõuad keset ööd hotelli, kaardil päevalimiit serva peal ja seal tullakse vastu, et bronnime hetkel ühe öö raha ära ja vaatame homme edasi. Homme sai kõik korda.
Ja edasi kulges kõik kenasti (kuni auto tagastamiseni). See toidukoht, kus ma tundsin end lapsena, sest teenindaja oli ca 70nene käbe proua ja suhtuski meisse mõlemisse emalikult. Või see koht, kus teisel hommikul tüdruk tuleb ja ütleb, et hei, sulle kohv ja sulle tee, eksole? Sest eile me tellisime just nii. Ehk ühelt poolt on küll selline natuke võlts kiipsmailing, aga teisalt nad päriselt ka siiski huvituvad ja jätavad meelde.
Suurlinna lennujaam, mis on maailma esikümnes või esikahekümnes (neid edetabeleid on erinevaid), aga mis koosneb täiesti mitteseotud terminalidest ja see meie oma on üllatavalt väike ja hubane. Peaaegu nagu meie kodunegi. Või suurlinn ise, kus ei ole küll aega ringi vaadata, vaid ainult läbi sõita. Ikka läbi kesklinna, pilvelõhkujate vahelt. Ja siis, vaevalt mõnisada meetrit kaugemal bensiinijaam, kus teenindajad on konkreetselt (ilmselt kuulikindla) klaasi taga ja kus kütus on nagu palju kallim kui maapiirkonnas või kasvõi lennujaama lähistel (kus teenindaja ei ole klaasi taga). Ja siis ilmsel latiinolinnaosa, sest sildid viitavad sellele ja söögikohad samuti.
Sellega, et söögiportsjonid kipuvad hiiglaslikud olema (v.a. mingid ketikohad, kust me üritasime nt hommikusööki saada ja mingi väikese kuklikese singiga saime ropu raha eest), harjud lõpuks ära. Mitte, et see normaalne tunduks. Hommikusöögi koha pealt – tuleb leida need kohad, kus kohalikud söövad ja saad oma muna ja värgi kätte. Ei maksa rohkem, kui ketis, aga toit on mõnusam ja mõistlikus koguses. Ja siis ongi seal need kohad, mis on lahti hommikul kuuest keskpäevani või kella kaheni ja mis on kell 8 hommikul rahvast täis. See kontseptsioon ühe keskmise eestlase pähe ei mahu.
“Kõik on nagu Ameerika filmides ja arvutimängudes,” tõdeb laps ja muidugi nii see ongi. Lihtsalt mingi hetkeni vist ei taju ära, et nende filmide tegevuskohad ongi reaalsed. Ja toiduportsjonid.
Ma usun, et kesklääne väikelinn ongi mingis mõttes vist kõige ehedam Ameerika. Vähem väliseid mõjusid kui ookeanide ääres.

Tagasi kodumaal. Korraldatav üritus rabab sellega, et osalejaid ilmub pea poole rohkem, kui ette oli teada. Tore ja mittetore. Tegelikult pigem tore.
Ebameeldiv üllatus, kui avastad korraga, et majutusasutuse omanikud istuvad õhtul sõpradega jooma klientide söögisaali. Ja ka teisel õhtul. Ma olin naiivselt arvanud, et selliseid asju enam ei juhtu. Siis satud sõitma nende ATV taga olevas kärus, kus ei ole õieti servasid, küll aga kaks lahtist pinki. Ega juht sõidab ikka hooga, päris ebaturvaline on. Kõik vist ikka jäid ellu ja terveks. Ikkagi, uskumatu!
Muidu – kiire ja veel natuke kiire. Tuuline ja pisut porine. Ja see, et “ära kamanda mind, ma teen ka asju ja mitte vähe!” Sauna väljavõitlemine ja teise päeva õhtuks ülessoojenenud tuba (aga mitte vannituba). Ning kõik need, kes pärast pikalt tänavad.
Hiljem see üks mail, mis kunagi oleks sind põdema pannud, aga enam mitte. Sest sa oled jälle sammu täiskasvanumaks saanud, tundub. Ja sa tead, et sa oled tegelikult selles, mida teed, hea, ning ei pea kahtlema ei selles ega paljuski muus.

Soomest ei kirjuta ma täna. Kui üldse.

teekond

PÖFF on teemaks, vägagi. Ja sellest peaks ma ka kirjutama. Ning kirjutangi, kunagi, homme?, sest hetkeks on vaadatud kolm filmi, mis on tekitanud omajagu emotsioone ja mõtteid,

Aga hetkel on mu mõtted hoopis sellel, kuidas mingid asjad-emotsioonid-suunad meie ellu tulevad. Kui võtta eelnenud lauset kui küsimust, siis minu vastus on – asjad, mis peavad tulema, tulevad. Fatalistlik? Jaa. Jätab persooni kõrvale? jah, mingis mõttes kindlasti

Ühelt poolt: me kindlasti määrame oma elu. Sest me teeme ise mingeid valikuid. Valikuid, mida pole mõtet kahetseda, sest valiku tegemise hetkel, kõike teadaolevat (ja iseenda heaolu) arvestades on hetkevalik absoluutselt alati parim ja õige. Kui mitte lähedaste silmis, kui mitte ühiskonna silmis, kui mitte takkajärgi vaadates.. – aga hetkel, kui me selle valiku teeme, on see ainuõige. Ei, ma ei õigusta sellega kindlasti neid, kes astuvad üle ühiskonna kokkuleppe piiride. Kuigi isegi need inimesed on vastavalt oma teadmistele ja tundmistele teinud hetkes iseenda jaoks parima valiku.
Aga ka nende jaoks on olnud mingid eelnevad valikud, mis on viinud nad just sinna, kuhu nad jõudnud on.
Kusagil on alati mingi ettemääratus antud valikute piires. Ükskõik kui palju me ka ei usu, et kogu saatus on me endi teha.
Ega ikka täies mahus ei ole küll.

Muutujaid on muidugi palju ja võimalusi ka. See jätabki võimaluse teha valikuid. Ma ei tea, kui petlik see võimalus on või mitte. Või kui palju see jätab võimaluse “süüdistada” saatust ja kõiki teisi.
Meil on valikud ja on mitte.
Elu on valikute jada.
Ja seal on oma ettemääratused. Asjad, mida me ei saa muuta. Mida me võime pidada heaks või halvaks saatuseks. Süüdistada olusid või kiita olusid. Aga on asjad, mis peavad tulema ja olema. Ühel või teisel moel. Sest on midagi, mida me veel ei tea, aga peaksime. Ilma, et me ise seda teaksime või teadvustaksime.
Elus on alati midagi õppida.
Süüdistades ei saa me sellest aru.
Paljud ei tahagi õppida, muutuda, liikuda. Elu mõte on .. olla?
Kes üldse mõtleb, mis on elu mõte?

Jah, me võime jõuda üles või alla. Aga see kõik on kusagil valikutes, mis ei sõltu mitte ainult meist, vaid ka kõigest meie ümber. Lähedal ja kaugel.
Võtta natukeseks aeg maha ja mõelda, miks on teadmine ühest ja teistest? Kuidas jõudis mu ellu see mõte, see info, see luule, see muusika? Sest kõigel on oma tähtsus. Mida ma tegin ja mõtlesin, kui olin 13? Aga siis, kui olin 23? Või 33? Ja kas 63 olen ma pigem kui 13 või 43? Või hoopis kusagil veel mujal? Ja palju ma mäletan siis sellest, mis ma olin 13selt? Ja kui palju see minu edasisi valikuid mõjutanud on? Kas ma olen neile, kes on minu elus olnud 20 aastat tagasi, pigem tänulik või mitte? Isegi, kui tol hetkel ma neis head ei näinud? Kas nad õpetasid mulle midagi? Kas nendega läbikäimine õpetas mulle midagi? Kas ma õppisin sellest hiljem midagi?
Minu kohta? Teiste kohta? Maailma kohta? Selle kohta, miks ma olen nüüd siin, kus ma olen, ja see, kes ma olen?

Kas ma oskan hinnata kõiki neid võimalusi, mida elu mulle pakkunud on? Kõiki neid valikuid, mida ma teinud olen?

Alati on kusagil parem ja mõni valik oleks ehk viinud lõpuks mingis mõttes parema olevikuni; aga alati oleks võinud minna kehvemini.
Mis üldse on “parem”? Rohkem – raha? võimalusi? sõpru? asju?
Kas üldse peab olema “parem”?

Kui sa pole rahul sellega, mis sul on, miks sa arvad, et sa saaksid olla rahul rohkemaga?
Kas elu polegi selleks, et võtta oma valikutest parim? Õppida sellest, millega takkajärgi rahul ei ole? Õppida ka sellest, mis tundub hea? Teha valikuid võimaluste piires ja teada, et samas sa ei ole siiski kõikvõimas? Et su võimalused sõltuvad eelnevatest valikutest, ja et mingid asjad lihtsalt peavad olema ja tulema. Nii head kui halvad,

Ning lõpuks on elu ikkagi tasakaalus. Halb, mida me teeme teistele; hea, mida me teeme teistele. Halb, mida me teeme iseendale; hea, mida me teeme iseendale. Väärtused on muidugi suhtelised. Iseenda ees nullijäämine – ilmselt ka paljud sarimõrvarid õigustavad end sellega, sest nende maailmas ongi selline tasakaal. Jätame äärmused kõrvale..

Aga, tasakaal on ka see, mis annab elule mõõtme.
Elada nii, et ma annaksin rohkem kui saan.
Austades seda, mida ma saanud olen. Austades teisi elusid. Austades teiste valikuid.
Hinnates valikuid, mida elu on mulle andnud. Hinnates valikuid, mida ma nende hulgast olen teinud.

Ja liikudes edasi.

November

No nüüd on küll täiega November. Selline, et valget aega lihtsalt ei ole. Mingi hall ja hall ja hall.
Ja mina olen seisus, et õhtuks on silmad ja nahk täiega väsinud. Nahk? Nahk jah, näoonahk kisub ja kipitab. See on mul hooajaline ja just pimedal ajal. Novembris, noh. Aga silmad pole nii pikaajaliselt varem tunda andnudki.
Ebameeldiv.

Koormus on ometi väiksem kui suvel. Et võiks ju tore olla?
Kuigi seda, mis on sügisväsimus, tean ma hästi. Kevadväsimust mitte nii väga. Sest siis on valge ja kõik on kohe puhkemas ja jaksabki olla. Sügiseti on mul aastate kaupa tunne, et tahaks talveunne kerida. Kui mingi hetk on lund ja päikest, siis läheb paremaks.

Kuigi ma nüüd sain lõpuks selgust, miks sel aastal nii raske on. Ja miks üldse mingid asjad on, nagu on. Mitte, et ma põhjuseid muuta saaksin. Lihtsalt teadmine on parem kui mitteteadmine, saab energiaid suunata. Või siis vastupidi, mitte suunata sinna, kuhu see ainult lõpmatult neeldub.

enesekaotus

See viimane aasta, või natuke rohkem, või natuke vähem, on kulgenud kuidagi teistmoodi. Väga – lineaarselt.

Ei kirjutamist, ei (väga) pildistamist.
Ei suuri rõõme, ei suuri kurbusi.
Kõik on tehtud, paremini või halvemini, nagu ikka. Lihtsalt ilma suurema õhinata. Ka need asjad, mis peaksid hingele rõõmu pakkuma.

Ma vaatasin täna filmi, mis pisarad välja kiskus. Ma ei mäleta, millal ma viimati nutsin. Kus mu emotsioonid küll on?

Kuigi, ma tean seda päeva, sellest ei olegi palju möödas, kui ma istusin mere ääres ja vaatasin pilvi ja mul oli hea olla. Ja siis seda, mil ma sõitsin päikesest udu sisse ja see oli lihtsalt imeline hetk, kuigi mul ei olnud aega seal pikemalt olla. Või õhtune päike, vaikus ja jahtuv õhtune õhk, aeg iseendale.
See kõik on olemas, see pole kusagile kadunud, see ei ole muutunud.
Mina olen muutunud.

Ma olen ennast nagu kusagile ära kaotanud. Ma ei tunne isegi end alati ära. Ja ometi pean ma iseendaga koos elama. Iseendaga leppimine on üks raske ülesanne, seda ma juba tean. Kui on tunne, et olen sellega enam-vähem ühele poole saanud, selgub, et mina ei ole enam see, kes varem.

Ei saa mitte kõrvale võrdlusest EKG-ga. Kuni inimese süda lööb ja inimene elab, on tõusud ja mõõnad. Kui need kaovad, siis..
Ehk ilmselt mingis vaimses mõttes ongi mul (olnud) varjusurm.

Suvepilved

Kui..

Ma vahel siin ikka mõtlen, et mis ajab inimesi korduvalt abielluma?
Aastate jooksul on ikka olnud neid juhuseid, kus mõni tuttav on kolmandas või neljandas või x-ndas abielus ja kui kunagi tundus mõte abielust midagi hullult romantilist, siis hetkel on seis et – ma ei saa aru? Olgu, et esimene kord läheb nässu, ikka juhtub – aga sealt edasi? Et läheb ka teine ja kolmas kord nässu? Ei pea ju suhe tähendama tingimata abielu?
Või on asi defineerimises? Või milleski veel?

Sellel alal, kuidas suhted nässu lähevad, olen ma ilmselgelt ekspert. Tähendab, mitte niivõrd küsimuses, et miks suhted sassi lähevad, kuivõrd tõdemuses, et lähevad ja korduvalt..
Nii et ma saan täiesti hästi aru, et asjad ei toimi ja inimesed lähevad laiali. Küsimus ei ole selles.

Ma olen ehk selline mingis mõttes vanamoodne (ja oma suhteid vaadates jälle üldse mitte), et kui abielluda, siis on see midagi sellist, mis on ja on ja on. Mul on miskipärast arvamus, et enamus naisi (ja miks mitte ka mehi) arvab sama.
Mis ongi see põhjus, miks mina abiellunud EI ole.
Ilmselt on see nii mõnelgi hetkel olnud vale otsus.
Võib-olla on see kõik mind millestki säästnud. Võib-olla on jäänud palju head olemata.

Mind on naiseks palutud. Rohkem kui kord. Rohkem kui ühe inimese poolt.
Ma olen alati eemale põigelnud.
Seesmine ebakindlus?
Seepärast olengi siin ja selline, kus ja mis olen?
Kas see on üldse halb?
Või kas oleks teistpidi parem?
Ma ei tea.
Ma ei tea, mis mu elus oleks teistmoodi, kui ma oleksin vastanud jah ja jah ja jah.
Kas üldse oleks olnud peale ühte korda enam võimalusi jah öelda? Aga peale teist?
Kus ma oleksin?
Milline ma oleksin?
Mis mõte on abielluda n+x korda?

Ma tean küll, mida tähendab hoolida kellestki. Isegi, kui see alati välja ei paista ja kui ma ka vahel selle ise unustanud olen.
See on see, kui mul on hea meel, kui keegi, kes on mulle oluline, on oma eluga rahul. Kui tal on oma pere ja neil läheb hästi. Kui nemad austavad mina ja mina neid.
Mis sellest, et kunagi oleks olnud minu võimalus.
Tolle hetke otsus oli tolles hetkes ainuvõimalik.

Ennast takkajärgi tundes olen ma teinud õigesti, et pole neid jah-sõnu öelnud.
Olen säästnud ennast ja teisi hilisemast suuremast pettumusest. See on ju keskmiselt tubli saavutus?
Peale abielu oleks see pettumus vist veel suurem?
Ega ma ei saagi seda ilmselt teada.

tüüne aasta algus

Eile jäi silma ühe tuttava postitus, et käesolev aasta on raske ja kummaline. Sõnastus oli teistmoodi, aga mõte oli just selline.
Jäin ka hetkeks mõttesse ja pidin tõdema, et minul on käesolev aasta olnud täiesti kena. Jah, vahel kiire ja väsitav ja kõike muud, mida elu ikka pakub. Aga samas kuidagi rahulik ja vähem närviline, kui nii mõnigi viimastest. Eelmisel aastal oli samaks ajaks juba hullumaja ja see süvenes. Sel aastal on olnud mõned hullumaja-hetked, mis siiski on rahulikult ära kadunud. Isegi seda ei mäleta, et sel talvel väga tõbine oleks olnud. Ainult mingid tavalised külmetused, mis kadusid, sest mul ei olnud aega haige olla.

Ja siis jalutan kodu poole, kotis kodupoe värsked soolakurgid, mis ei maksa mitte 12 eurot ega 10 eurot ega isegi mitte 7 eurot kilo, vaid 4 (neli!) eurot kilo, päike paistab ja mõtlen, et nii võib täitsa elada.
Ehk siis R.-il oligi võib-olla õigus, kui ütles, et mu suuremad jamad on möödas.
Kuigi see võib olla seotud ka vanusega. Aga mis vahet seal on?

Lisaks leidsin ma tasuta fototöötlusprogrammi, mis teeb kõike (ja rohkemgi), kui vähenõudlikul minul vaja. Ja kui rohkem vaja, siis lightroomile on ka tasuta alternatiiv olemas.

jalutuskäik

Päike soojendab, aga ometi on maapind külm ja järvejääl lumi. Jõe peal sõidavad süstad; natuke maad ülesvoolu ei saa ma küll aru, kust nad läbi tulid, sest jääkirme on veel. Küll veidi lõhutud, aerujälgi võiks nagu aimata – aga süst, kust see läks? Veidi eemal jõeharul istub jää peal kalamees.
Selline kevad. Lumikellukesed on ainult linnas. Päikesekreem ei ole liiast.

Kaks nädalat, ja ma olen mingis muus kevades. Ootan. Ootan!

hetked, mis kipuvad ununema

Kui laps puhastab oma jalgratast, ja palub, et ma paneksin talle teevee üles, ja siis palub, et kas ma talle mingi ravitee ka tõmbama paneksin; ja ma panen talle puhta omakorjatud nõmmliivatee teemunasse – siis ma tunnen täiega rõõmu, et ma elan just siin, kus ma elan.
Kuigi eile läks üks tuttav mõneks ajaks tööle Põhja-Norrasse, kusagile Lofootide külje alla ja ma olen nurgast kade. Sest seal on talv ja virmalised ja üldse. Kuu aega tahaks seal nüüd olla küll. Samas, ühe mõtteis mõlkunud reisi tõmbasin selle aasta plaanidest maha. Ei jõua ega saa. Sest siin on vaja olla ja suve endasse koguda. Just seda meie suve, kus valmivad maailma parimad maasikad ja mustikad; kust saab nõmmliivateed ja pärnaõisi; ja öid, mil päike peaaegu et ei loojugi.

kui lõpuks väsinuna diivanile jõuan ja tean, et päev pole veel läbi

Väljakutsete ja tegevuse puudust ei ole mitte. Pigem tunnen viimasel ajal, et tahaks mõne päeva olla niisama. Et ei ole mingeid koduväliseid asju, mida peab tegema või kusagile sõita või midagi.
Kuigi, nagu ma ütlen, on mul isegi aega raamatut lugeda, nii et millest ma räägin?
No eks ikka sellest, et kui seda raamatuaega ka üldse ei oleks, oleks ikka päris niru olukord.

Samas on osa neid väljakutseid kuidagi imelikud. Et kui nagu on mingi ühing, kus võiks tegemist vaikselt ikka olla, aga kõik umbes soikub peale kolme maili ja edasi lihtsalt ei toimugi midagi. Ei kellegi poolt. No mis ma ikka oskan või mitte, laiutan käsi. Ja ilmselt natuke olen rahul ka. Aga teisalt mitte, sest niimoodi pole neil ühingutel ka mõtet. Minu arvates.
Oh, well, nagu see neid huvitaks, kes selle asjaga pikemalt seotud on.

Ja siis on ka sellised veidrad väljakutsed, mis ei kutsu väga kusagile. Ehk lähevad pigem lahtrisse: küll lähevad mööda. Peaga vastu seina pole ka mõtet joosta. Möödaminek võtab mõnel juhul pikalt, räägime siin.. aastatest. Aga ükskord peab kõik jama mööduma.

R. sisendab mulle miskipärast teadmist, et mu jamad ongi möödas ja elu läheb aina lillemaks. Oleks see siis nii. On juba aeg.

Talve nägin ma Soomes.

kõnelusi R-ga

einoh. kui inimene peab aega surnuks lööma, siis peab. ma tean seda tunnet väga hästi.
valitud, maailmamuutvaid katkeid katkeid vestlustest.

R: missa arvad kui palju porknat peab karu ära sööma, et jäneseks muutuda ?
m: jeesus
m: see on mingi trikiga küsimus?
R: jumala eest ei ole…niisama torkas pähe
R: mina ple süüdi
m: oled jah
m: mul on porgandid otsas

m: sõber just helistas, et ma tean kõike, et kui pikad on passisabad
R: ma tean kah…ja võin öelda, et Rapla passisaba on lühike..tallinna oma pikk
m: no seda ma usun
R: mul onu käis ka id kaardi asju ajamas raplas
R: kuna siin järks ja ei viitsinud oodata
m: rakveres saab ka kindlasti kiirelt
m: ja võrus vm
R: narvas pole isegi teenindajat..järjekorrast rääkimata😀
m: novot, kindel värk, et järtsu pole
m: riik saab öelda, et Narvas ei ole passi taotlemisel mingit järjekorda

R: tulles tagasi porgandite juurde, siis
R: kui palju porgandeid peab rebane sööma, et jänese moodi silkama hakata?!
m: kas rebane on porgandi värvi?

m: ja üldse, meil oli diil, et sina ostad lotopileti ja mina saan su võidust milli
m: ma küll ei tea, kuidas sa siis mulle tasuda mõtled, kui sa võidad nt pool milli
m: siis jääd pool milli võlgu mulle veel
R: nojah..eks ma seepärast kardangi võita

pilt on aga pärit hetke lugemisvarast: