Hea uni

Üks väike elumuutus, mida ma midagi kellelegi (ka iseendale) lubamata vaikselt sügisel ellu hakkasin viima, oli see, et minna varem magama ja rohkem magada. Paistab, et sellega on kõik hästi läinud. Lausa nii, et kui ma väga midagi ei tee (st kellegagi aktiivselt ei suhtle), siis ongi hiljemalt kell 23 tunne, et peaks magama minema. See asjandus mu käe peal ei fikseeri mingeid lambiaegu, vaid pulsi järgi loeb, millal ma päriselt magan ja millal mitte.

Liikumisega on selles mitmekuises novembris kehvasti olnud. Pole olnud mingit tahtmist niisama jalutama minna, kui on pidev niiske plussmõnikraad ja madalpilvisus. Korralikus talves oleksin ma ka rohkem liikunud kui selles hallis olluses. Nüüd on küll endiselt peamiselt niisked läänetuuled, aga päikest ka aegajalt ja paistab, et liigun kohe natuke rohkem.

Kiired plaanid

“Ei ole ju võimalik, et laupäeva hommikul kohvi juues alles leppisite kokku, et teete selle ürituse?” öeldi mulle laupäeva õhtul, kui vähem kui 24-tunnise etteteatamisega pühapäeval ühe kodumaise talispordivõistluse korraldasime. “Laupäeva hommikul kohvi juues ei olnud mul õrna aimugi, et midagi tulemas on,” vastasin mina. Sest just nii see oligi. Laupäeva pärastlõunal olime oludega tutvumas ja potentsiaalne võistlusjuht otsustas, et teeme ära.

Laupäeva õhtu läbi sadanud lörts tegi mind murelikuks, aga mis seal ikka, eks kohapeal selgub, mis olud täpselt on.
Olud olid. Inimesi oli ka, kohe suhteliselt palju ala kohta. Ainus võimalus sel talvel midagi kodumaal teha ajas pea kõik kohale ja mitte asjata – päev sai kenasti kirja.

Tegelikult jäin, taaskord, juurdlema hoopis inimeste ja suhete üle. Mitte romantiliste suhete, vaid tavaliste inimsuhete: kes kellega läbi saab või koos toimetada suudab või mitte.
Seesama võistlusjuht on selline, kelle kohta mõnigi ütleb, et temaga on keeruline koos toimetada. Ma isegi saan sellest aru, sest ta on kohati natuke jäik ja üsna reeglites-raamides kinni. Teda ei ole võimalik nö ära rääkida, mõni ütleb lausa, et teda ei ole üldse võimalik milleski ümber veenda. Aga samas ma saan ka sellest aru, et teistmoodi on temal raske toimetada. Sa ei saa olla võistlustel selline, kes sülitab reeglitele ja on heitlik nagu tuulelipp. Üldise ümberveenmise mõttes ma ei ole nõus – see on täiesti võimalik ja ei tähenda tingimata mingit pikka “moosimist”. Ehk meie koostöö sujub kenasti ja ma näen veel hulka inimesi, kellel ei ole sellega probleeme. Tundub, et küsimus ongi olnud pigem nendel, kes tahavad temast “üle sõita” ja kellel see ei õnnestu. Võimuvõitlus. Vist.

Minule on temaga koostöötamised aga õpetanud päris palju, nii võistluste kui iseenda suhtes.
Ja tegelikult on tore üleöö midagi korraldada, teades, et meie kahe-inimese-meeskond on piisavalt hea ja koostööaldis selle jaoks.

 

ajajoon

Peale aktiivset perioodi saabunud vaikus tõi kaasa mingi tühjuse. Nädala sees oli veel piisavalt järeltegevust ja -mõtlemist, aga ka tööd. Eile õhtuks olin üksi koos kassidega, kuulasin vihma akna taga ja tundsin korraga totaalset tühjust.

Võib-olla andis oma osa varem vaadatud film. The Million Dollar Hotel on minu meelest hea film, kuigi omal ajal ‘meerikas ei läinud kaubaks. Veidi unenäoline ja hõljuv, täis detaile, ja muidugi see muusika. Aga ilmselgelt mitte parim vaatamine, kui on selline periood, nagu hetkel siin. Võib-olla oleks veidi parem olnud, kui ma poleks peale vaatamist üksi jäänud. Või kui ma oleksin algusest peale üksi vaadanud.
Kinoõhtu kahekesi, ühe inimesega minevikust, kellega nüüd aastaid on aeg-ajalt mingeid kaootilisi kokkupuutepunkte. Need kohtumised on samuti kuidagi filmilikud ja veidi unenäolised. Nagu et ma tean ja tunned inimest ja saan aru, mida ta ütleb ja samal ajal ütlemata jätab ja oskan kõigele reageerida kuidagi väga täpselt – aga see kõik toimuks nagu väljaspool päris-maailma. Minevik toob mingi ajanihke sisse.  Ja piinlikult detailselt väldime teineteise füüsiliselt puudutamast. Sest selles oleks mingi oht ja haavatavus samal ajal ja me kumbki ei tea, kuidas see lõppeks. Ning kas see oleks see, mida me tahaksime (ükskõik, mis siis juhtuks või mitte).
Ma tean, et nii, nagu on, ongi hea. See, mis kunagi oli, peabki jääma minevikku.

Tegin õhtul aruka otsuse ja läksin lihtsalt varakult magama. Polegi ammu 10 tundi juttis maganud.

Muljed

Erinevad muljed inimestest on natuke nagu eilse teema jätk. Selles mõttes ka, et see on taas seotud eelmise nädala üritusega, kitsamas mõttes. Laiemas mõttes pole tegu uue avastusega.

Mingeid isiklikumaid teemasid olen ma siin viimastel aastatel vältinud – seekord saaks ka muidugi üldistada, aga ei hakka.
Oli üritusel üks meesterahvas, kellega oli eelnevalt veidi suhtlemist (nagu paljudega), aga kes, erinevalt enamikest teistest, hakkas kohapeal mulle üsna ühemõttelisi vihjeid tegema. Iseenesest ju kena, et keegi mulle tähelepanu pöörab, aga see oli minu jaoks veidi vales stiilis. Ma lausa küsisin mingil hetkel, et kas me ikka oleme pubekad, et see nii “nurga taga” käima peab – ja minust kümmekond aastat vanem meesterahvas naeris, et jaa, muidugi oleme pubekad. Minu elukogemus ütleb aga, et muidugi ei pea iga ligiajamist väga avalikult tegema, aga normaalsete täiskasvanute puhul ei pea ka mingit hullu konspiratsiooni tekitama. Niisiis, sisemine radar pani paika, et tegu on mingi saagiotsijaga. Kuna mul oli ka päriselt väga palju tegemist, siis ma küll lubasin ühe kiire sõbraliku neljasilma-kohtumise, mis lõppes minu soovide järgi, aga ilmselt mitte teise poole soovide järgi. Muidugi, seejärel huvi minu vastu vähenes. Mitte päris (mulle tuldi lausa spetsiaalselt ikkagi head-aega ültema, väljaspool kõiki üritusi), aga tuntavalt.
Aus olla, siis mingi väike osake mu sees oli isegi natuke nukker tähelepanu kadumise üle, aga üldiselt see eemaldumine pigem sobis. Sest no oli aru saada, et seikleja mis seikleja. Mis on ju ka täiesti okei, kui ma ise oleks sama seisukoha võtnud ja mul selleks aega oleks olnud. Lihtsalt, mu “probleem” on, et ma ei viitsi nende seiklejatega tegeleda – ka siis, kui mul aega on. iga naisterahvas teab ju, et lihtsalt seksi jaoks ei ole vaja meest. Novot. Ja lihtsalt meelitustega mind enam ära ei sebi. Ei tööta ka see, et “luba omale natuke head, kui pakutakse”. Ma ju ei tea, kas saab hea olema või mitte! Ei ole iga mehega tingimata hea; ja seda ei tea ju enne, kui asi läbi.
Ehk siis panin tüübi enda jaoks mingisse lahtrisse, lähtuvalt suhtumisest minusse.

Aga lähme edasi.
Nädala teisel poolel oli ka üks koosolek, selle üritusega iga-aastaselt seotud. Ma juba tean, et seal läheb ära mingiks lahmiseks, üüratuks jutuvestmiseks ja konkreetset koosolekult ei ole lootagi. No paras laat. Eelmisel aastal oli meid ca kümmekond ja asi valgus väga laiali, sel aastal ootasime umbes poole rohkem, aga tuli veelgi enam inimesi kokku. Ja otse loomulikult läks kirelt laadaks ära.
Vaikselt hakkas seesama tüüp, üsna uustulnuk seltskonnas, olukorda ohjama. Ei sekkunud julmalt, aga viitas osadele, et need teisi ei segaks ja vait oleksid, võttis mingitest teemadest kinni ja suunas neid üsna konkreetselt; kui koosoleku nö juhid jäid mingi detailiga toppama, siis võttis selle sujuvalt üle.. Ja tegi seda kõike kuidagi nii, et ei sõitnud kellestki üle ega keegi (vist) ei tundnud, et teda on kõrvale lükatud. Ja tal õnnestus paari tunniga ära lõpetada asi, millest ma kartsin kujunevat mitmetunnist peavalu. No päris mitu tundi poleks saanud, sest koht, kus me istusime, oleks teoreetliselt pidanud kinni minema, aga ju nad oleksid sellise inimhulgaga (nende mahutavuse piir) ka kauem lahti hoidnud.
Aga, minu mõte: see inimene omandas minu silmis hoopis uue mõõtme. Ma olin nagu, vauu! Mitte üksi see, et ta suutis selle asja lõpuks ära ohjata, aga ka see, kuidas ta seda tegi. Kuidagi pehmelt ja konkreetselt samal ajal. No nagu uskumatu, ma pole ammu midagi sellist kogenud!

Ehk, kuigi ma endiselt arvan, et vastassoo osas on ta nagu on, siis laias laastus minu arvamus sellest inimesest tõusis kõvasti. Sest ma nägin seda poolt temast, millest ta oma mesijuttudes aimugi ei anna, aga mis on väga äge pool.  Ja selle koha pealt respekt.

Ei, see ei ole esmakordne selline kogemus mu elus. Seda on ikka ja jälle ette tulnud, et mees, kes oma suhtluses vastassooga on “lihtsa lahenduse” peal väljas või lihtsalt otsustusvõimetu, suudab mingites mitte-isiklike-suhete-olukordades asju väga kenasti juhtida. Aga eraelus hulbitakse, otsides aina paremat. Ega muud polegi, lihtsalt selle juures ilmselt unustatakse teine pool (või pigem isegi mitmuses, teised pooled), kes võivad kõvasti haiget saada. Olen minagi elus selliste otsa põrganud ning pärast üksi haavu lakkunud – ja pole ime, et ma olen jõudnud sinnani, et pigem tõrges igasuguste meelituste suhtes olen.
Ning natuke nukker on ka, sest liigagi tihti sellised mehed samas kurdavad, kuidas neil eraelus vedanud ei ole (konkreetse eksemplariga nii palju ei suhelnud, et selleni jõudnud oleks), aga nad ei kipu kuidagi aru saama, et ise nad seda endale teevad.  Ja vaadates muud käitumist, siis on see nende oma valik. Sest kuna nad muud olukorrad haldavad ära, siis ongi asi valikutes ja nende aktsepteerimises.

Mina – mina olen hetkel rahul, et niipea mingit kohtumist selle inimesega ette näha ei ole. Mulle ikkagi meeldiks hästi mõelda ja pigem selle koosoleku haldamise muljega edasi elada 🙂

harakale haigus

Sirvisin täna, olude sunnil, vanu ja päris vanu postitusi ja jõudsin selleni, et kusagile ma peaksin ikkagi kirjutama edasi. Kasvõi mitteavalike positustena iseendale. Sest, selgub, ikkagi on huvitav lugeda neid vanu asju, vähemalt minul omal küll.

Viimased nädalad on olnud hullumaja. Rahvusvaheline üritus oli vaja kiirelt viia teise riiki ja kogu see asi üleviimisest ürituse lõpuni võttis aega ca 3 nädalat ja ma olen sellest umbes 4-5 päeva ennast tervena tundnud. Kas ka terve tegelikult olin, ei tea. Alustuseks, peale tutvumist oludega, oli nagu lihtsalt külmetus. Aga ei läinud ega läinud paremaks, hommikuti ärgates ei saanudki aru, kas olen ärkvel või näen veel und. Nina õnnestus täpselt nii palju lahti hoida, et läbi suu hingama ei pidanud.

Kui ikka kuues päev jooksis, ei jäänud üle muud kui minna arstile. Tasulisele, sest oli nädalavahetus. EMOsse sellise asjaga nagu ei hakka trügima. Nutsin ja maksin. Aga põletikunäitaja oli laes ja sain antibiotsid peale.
Mis tähendas, et ajaks, kui Eestist lahkuma pidin, sai kuur täpselt läbi ja üsna inimese tunne oli. Ega muidugi väga palju ravimeid kaasa ei võtnud ka, sest kui äsja oled terveks saanud, siis uus asi ei tule ju peale kohe? Ega ma muidugi nüüd ei teagi, kas see, mis mõni päev hiljem taas ründas, oli uus või vana. Igal juhul on jube täpselt meeles, et sellel päeval oli nagu kogu aeg külm, kuigi temperatuur oli täiesti normaalne ja ma olin korralikult riides. Aga ma külmetasin kogu aeg ja öösel oli nohu platsis taas.

Tagasi sõites oli osa teed täpselt see teadmine, et ma ei tohiks sellisena roolis olla. Õnneks oli liiklus suhteliselt ja apteegipeatus aitas ka natuke. Ja muidugi see, et ma tee ära jupitasin ehk vahepeal ööbimispeatuse tegin. Järeltulija muidugi ütles, et oleks võinud juttis sõita, kui selle peatuse hinda kuulis; aga selle teine hind oli täpselt minu enesetunne ja võimekus pooltõbisena sõita ning seda ei saa rahasse panna.

Oluline on, et ilmselt ürituse raames keegi ei saanudki aru, kui läbi ma tegelikult olin.

kui kõik lihtsalt ON

Kaugelt sugulane saatis mulle mingi aja tagasi ühe oma kirjatüki lugemiseks. Üsna isiklikku laadi, samas ikkagi ilukirjanduslik. Ma ei osanudki tükk aega kuidagi reageerida ja võtsin alles üsna mitme nädala järel ühendust, et väga sügav ja hingeminev lugu. Vastuseks sain, et ilmselt ma olen kas õnnelik või õnnetu, kui nii arvan, sest kui ma ei oleks kumbagi, siis see lugu mind ei mõjutaks.
Mispeale ma olen nüüd sellest kirjast saati üritanud aru saada, kas ma olen õnnelik, õnnetu või õieti ei kumbagi?
Mu oma kaalukauss kaldub viimase poole.

Niisiis, ma ei ole õnnetu. Olen vahel ärritunud, pettunud, segaduses, kurb ja eelkõige tüdinud, aga mitte õnnetu.
Õnnelik teadlikult ka mitte. Mul on teatav rahu, aega iseendale, väike hea lähimate sõprade ring ja igas nädalas häid hetki – aga mitte väga neid, mil ma saaksin sisimas endale öelda, et ma olen õnnelik (mis on tegelikult ainus viis üldse õnnelik olla).

Ning nüüd olen ma jälle sellega kimpus, et mida siis vastata. Kuigi ma võin sellest teemast lihtsalt mööda ka minna muidugi.
Iseenda sisse vaatamiseks aga peaksin küll natuke aega tekitama, selmet raamatutesse põgeneda. Ja kirjutama peaks ka muidugi. Kuigi võiks ju olla rahul sellega, et olemine on lõpuks ometi selline tüüne. Aga see on natuke nagu kuldvarbadest puuris olemine.. kuhu ma ise rahulikult olen läinud.

Sügis

tükike veebruari

Veebruar lihtsalt kihutas mööda. Ameerika – Võrtsjärv – Soome. Nüüd on kodus hea. Tööle pigem ei taha, on see periood. Ilmselt peaks aktiivselt tööportaale kammima, aga ma juba tean, et see ei vii väga kusagile.
Kõigest hoolimata oli huvitab kuu. Täis väga erinevaid kogemusi.

Näiteks kui autorendi kirjaliku info järgi sobivad kõik kaardid ja sularaha, aga reaalselt öeldakse sulle, et ainult krediitkaart. Polegi muud teha, kui teise putkasse astuda, kus (nagu hiljem selgub) teenindaja loeb nädalaks miskipärast neli päeva (või ajab sassi kuupäeva ja kellaaja, kuigi viimane on õige) ja ütleb selle järgi hinna, mis muidugi tundub üsna okei. Ja peale pikka lennusõitu muidugi ei suuda enam pabereid üle kontrollida ning lõpuks läheb see rent poole kallimaks, kui plaanitud.
Aga siis jõuad keset ööd hotelli, kaardil päevalimiit serva peal ja seal tullakse vastu, et bronnime hetkel ühe öö raha ära ja vaatame homme edasi. Homme sai kõik korda.
Ja edasi kulges kõik kenasti (kuni auto tagastamiseni). See toidukoht, kus ma tundsin end lapsena, sest teenindaja oli ca 70nene käbe proua ja suhtuski meisse mõlemisse emalikult. Või see koht, kus teisel hommikul tüdruk tuleb ja ütleb, et hei, sulle kohv ja sulle tee, eksole? Sest eile me tellisime just nii. Ehk ühelt poolt on küll selline natuke võlts kiipsmailing, aga teisalt nad päriselt ka siiski huvituvad ja jätavad meelde.
Suurlinna lennujaam, mis on maailma esikümnes või esikahekümnes (neid edetabeleid on erinevaid), aga mis koosneb täiesti mitteseotud terminalidest ja see meie oma on üllatavalt väike ja hubane. Peaaegu nagu meie kodunegi. Või suurlinn ise, kus ei ole küll aega ringi vaadata, vaid ainult läbi sõita. Ikka läbi kesklinna, pilvelõhkujate vahelt. Ja siis, vaevalt mõnisada meetrit kaugemal bensiinijaam, kus teenindajad on konkreetselt (ilmselt kuulikindla) klaasi taga ja kus kütus on nagu palju kallim kui maapiirkonnas või kasvõi lennujaama lähistel (kus teenindaja ei ole klaasi taga). Ja siis ilmsel latiinolinnaosa, sest sildid viitavad sellele ja söögikohad samuti.
Sellega, et söögiportsjonid kipuvad hiiglaslikud olema (v.a. mingid ketikohad, kust me üritasime nt hommikusööki saada ja mingi väikese kuklikese singiga saime ropu raha eest), harjud lõpuks ära. Mitte, et see normaalne tunduks. Hommikusöögi koha pealt – tuleb leida need kohad, kus kohalikud söövad ja saad oma muna ja värgi kätte. Ei maksa rohkem, kui ketis, aga toit on mõnusam ja mõistlikus koguses. Ja siis ongi seal need kohad, mis on lahti hommikul kuuest keskpäevani või kella kaheni ja mis on kell 8 hommikul rahvast täis. See kontseptsioon ühe keskmise eestlase pähe ei mahu.
“Kõik on nagu Ameerika filmides ja arvutimängudes,” tõdeb laps ja muidugi nii see ongi. Lihtsalt mingi hetkeni vist ei taju ära, et nende filmide tegevuskohad ongi reaalsed. Ja toiduportsjonid.
Ma usun, et kesklääne väikelinn ongi mingis mõttes vist kõige ehedam Ameerika. Vähem väliseid mõjusid kui ookeanide ääres.

Tagasi kodumaal. Korraldatav üritus rabab sellega, et osalejaid ilmub pea poole rohkem, kui ette oli teada. Tore ja mittetore. Tegelikult pigem tore.
Ebameeldiv üllatus, kui avastad korraga, et majutusasutuse omanikud istuvad õhtul sõpradega jooma klientide söögisaali. Ja ka teisel õhtul. Ma olin naiivselt arvanud, et selliseid asju enam ei juhtu. Siis satud sõitma nende ATV taga olevas kärus, kus ei ole õieti servasid, küll aga kaks lahtist pinki. Ega juht sõidab ikka hooga, päris ebaturvaline on. Kõik vist ikka jäid ellu ja terveks. Ikkagi, uskumatu!
Muidu – kiire ja veel natuke kiire. Tuuline ja pisut porine. Ja see, et “ära kamanda mind, ma teen ka asju ja mitte vähe!” Sauna väljavõitlemine ja teise päeva õhtuks ülessoojenenud tuba (aga mitte vannituba). Ning kõik need, kes pärast pikalt tänavad.
Hiljem see üks mail, mis kunagi oleks sind põdema pannud, aga enam mitte. Sest sa oled jälle sammu täiskasvanumaks saanud, tundub. Ja sa tead, et sa oled tegelikult selles, mida teed, hea, ning ei pea kahtlema ei selles ega paljuski muus.

Soomest ei kirjuta ma täna. Kui üldse.

teekond

PÖFF on teemaks, vägagi. Ja sellest peaks ma ka kirjutama. Ning kirjutangi, kunagi, homme?, sest hetkeks on vaadatud kolm filmi, mis on tekitanud omajagu emotsioone ja mõtteid,

Aga hetkel on mu mõtted hoopis sellel, kuidas mingid asjad-emotsioonid-suunad meie ellu tulevad. Kui võtta eelnenud lauset kui küsimust, siis minu vastus on – asjad, mis peavad tulema, tulevad. Fatalistlik? Jaa. Jätab persooni kõrvale? jah, mingis mõttes kindlasti

Ühelt poolt: me kindlasti määrame oma elu. Sest me teeme ise mingeid valikuid. Valikuid, mida pole mõtet kahetseda, sest valiku tegemise hetkel, kõike teadaolevat (ja iseenda heaolu) arvestades on hetkevalik absoluutselt alati parim ja õige. Kui mitte lähedaste silmis, kui mitte ühiskonna silmis, kui mitte takkajärgi vaadates.. – aga hetkel, kui me selle valiku teeme, on see ainuõige. Ei, ma ei õigusta sellega kindlasti neid, kes astuvad üle ühiskonna kokkuleppe piiride. Kuigi isegi need inimesed on vastavalt oma teadmistele ja tundmistele teinud hetkes iseenda jaoks parima valiku.
Aga ka nende jaoks on olnud mingid eelnevad valikud, mis on viinud nad just sinna, kuhu nad jõudnud on.
Kusagil on alati mingi ettemääratus antud valikute piires. Ükskõik kui palju me ka ei usu, et kogu saatus on me endi teha.
Ega ikka täies mahus ei ole küll.

Muutujaid on muidugi palju ja võimalusi ka. See jätabki võimaluse teha valikuid. Ma ei tea, kui petlik see võimalus on või mitte. Või kui palju see jätab võimaluse “süüdistada” saatust ja kõiki teisi.
Meil on valikud ja on mitte.
Elu on valikute jada.
Ja seal on oma ettemääratused. Asjad, mida me ei saa muuta. Mida me võime pidada heaks või halvaks saatuseks. Süüdistada olusid või kiita olusid. Aga on asjad, mis peavad tulema ja olema. Ühel või teisel moel. Sest on midagi, mida me veel ei tea, aga peaksime. Ilma, et me ise seda teaksime või teadvustaksime.
Elus on alati midagi õppida.
Süüdistades ei saa me sellest aru.
Paljud ei tahagi õppida, muutuda, liikuda. Elu mõte on .. olla?
Kes üldse mõtleb, mis on elu mõte?

Jah, me võime jõuda üles või alla. Aga see kõik on kusagil valikutes, mis ei sõltu mitte ainult meist, vaid ka kõigest meie ümber. Lähedal ja kaugel.
Võtta natukeseks aeg maha ja mõelda, miks on teadmine ühest ja teistest? Kuidas jõudis mu ellu see mõte, see info, see luule, see muusika? Sest kõigel on oma tähtsus. Mida ma tegin ja mõtlesin, kui olin 13? Aga siis, kui olin 23? Või 33? Ja kas 63 olen ma pigem kui 13 või 43? Või hoopis kusagil veel mujal? Ja palju ma mäletan siis sellest, mis ma olin 13selt? Ja kui palju see minu edasisi valikuid mõjutanud on? Kas ma olen neile, kes on minu elus olnud 20 aastat tagasi, pigem tänulik või mitte? Isegi, kui tol hetkel ma neis head ei näinud? Kas nad õpetasid mulle midagi? Kas nendega läbikäimine õpetas mulle midagi? Kas ma õppisin sellest hiljem midagi?
Minu kohta? Teiste kohta? Maailma kohta? Selle kohta, miks ma olen nüüd siin, kus ma olen, ja see, kes ma olen?

Kas ma oskan hinnata kõiki neid võimalusi, mida elu mulle pakkunud on? Kõiki neid valikuid, mida ma teinud olen?

Alati on kusagil parem ja mõni valik oleks ehk viinud lõpuks mingis mõttes parema olevikuni; aga alati oleks võinud minna kehvemini.
Mis üldse on “parem”? Rohkem – raha? võimalusi? sõpru? asju?
Kas üldse peab olema “parem”?

Kui sa pole rahul sellega, mis sul on, miks sa arvad, et sa saaksid olla rahul rohkemaga?
Kas elu polegi selleks, et võtta oma valikutest parim? Õppida sellest, millega takkajärgi rahul ei ole? Õppida ka sellest, mis tundub hea? Teha valikuid võimaluste piires ja teada, et samas sa ei ole siiski kõikvõimas? Et su võimalused sõltuvad eelnevatest valikutest, ja et mingid asjad lihtsalt peavad olema ja tulema. Nii head kui halvad,

Ning lõpuks on elu ikkagi tasakaalus. Halb, mida me teeme teistele; hea, mida me teeme teistele. Halb, mida me teeme iseendale; hea, mida me teeme iseendale. Väärtused on muidugi suhtelised. Iseenda ees nullijäämine – ilmselt ka paljud sarimõrvarid õigustavad end sellega, sest nende maailmas ongi selline tasakaal. Jätame äärmused kõrvale..

Aga, tasakaal on ka see, mis annab elule mõõtme.
Elada nii, et ma annaksin rohkem kui saan.
Austades seda, mida ma saanud olen. Austades teisi elusid. Austades teiste valikuid.
Hinnates valikuid, mida elu on mulle andnud. Hinnates valikuid, mida ma nende hulgast olen teinud.

Ja liikudes edasi.

November

No nüüd on küll täiega November. Selline, et valget aega lihtsalt ei ole. Mingi hall ja hall ja hall.
Ja mina olen seisus, et õhtuks on silmad ja nahk täiega väsinud. Nahk? Nahk jah, näoonahk kisub ja kipitab. See on mul hooajaline ja just pimedal ajal. Novembris, noh. Aga silmad pole nii pikaajaliselt varem tunda andnudki.
Ebameeldiv.

Koormus on ometi väiksem kui suvel. Et võiks ju tore olla?
Kuigi seda, mis on sügisväsimus, tean ma hästi. Kevadväsimust mitte nii väga. Sest siis on valge ja kõik on kohe puhkemas ja jaksabki olla. Sügiseti on mul aastate kaupa tunne, et tahaks talveunne kerida. Kui mingi hetk on lund ja päikest, siis läheb paremaks.

Kuigi ma nüüd sain lõpuks selgust, miks sel aastal nii raske on. Ja miks üldse mingid asjad on, nagu on. Mitte, et ma põhjuseid muuta saaksin. Lihtsalt teadmine on parem kui mitteteadmine, saab energiaid suunata. Või siis vastupidi, mitte suunata sinna, kuhu see ainult lõpmatult neeldub.

enesekaotus

See viimane aasta, või natuke rohkem, või natuke vähem, on kulgenud kuidagi teistmoodi. Väga – lineaarselt.

Ei kirjutamist, ei (väga) pildistamist.
Ei suuri rõõme, ei suuri kurbusi.
Kõik on tehtud, paremini või halvemini, nagu ikka. Lihtsalt ilma suurema õhinata. Ka need asjad, mis peaksid hingele rõõmu pakkuma.

Ma vaatasin täna filmi, mis pisarad välja kiskus. Ma ei mäleta, millal ma viimati nutsin. Kus mu emotsioonid küll on?

Kuigi, ma tean seda päeva, sellest ei olegi palju möödas, kui ma istusin mere ääres ja vaatasin pilvi ja mul oli hea olla. Ja siis seda, mil ma sõitsin päikesest udu sisse ja see oli lihtsalt imeline hetk, kuigi mul ei olnud aega seal pikemalt olla. Või õhtune päike, vaikus ja jahtuv õhtune õhk, aeg iseendale.
See kõik on olemas, see pole kusagile kadunud, see ei ole muutunud.
Mina olen muutunud.

Ma olen ennast nagu kusagile ära kaotanud. Ma ei tunne isegi end alati ära. Ja ometi pean ma iseendaga koos elama. Iseendaga leppimine on üks raske ülesanne, seda ma juba tean. Kui on tunne, et olen sellega enam-vähem ühele poole saanud, selgub, et mina ei ole enam see, kes varem.

Ei saa mitte kõrvale võrdlusest EKG-ga. Kuni inimese süda lööb ja inimene elab, on tõusud ja mõõnad. Kui need kaovad, siis..
Ehk ilmselt mingis vaimses mõttes ongi mul (olnud) varjusurm.

Suvepilved