Kui..

Ma vahel siin ikka mõtlen, et mis ajab inimesi korduvalt abielluma?
Aastate jooksul on ikka olnud neid juhuseid, kus mõni tuttav on kolmandas või neljandas või x-ndas abielus ja kui kunagi tundus mõte abielust midagi hullult romantilist, siis hetkel on seis et – ma ei saa aru? Olgu, et esimene kord läheb nässu, ikka juhtub – aga sealt edasi? Et läheb ka teine ja kolmas kord nässu? Ei pea ju suhe tähendama tingimata abielu?
Või on asi defineerimises? Või milleski veel?

Sellel alal, kuidas suhted nässu lähevad, olen ma ilmselgelt ekspert. Tähendab, mitte niivõrd küsimuses, et miks suhted sassi lähevad, kuivõrd tõdemuses, et lähevad ja korduvalt..
Nii et ma saan täiesti hästi aru, et asjad ei toimi ja inimesed lähevad laiali. Küsimus ei ole selles.

Ma olen ehk selline mingis mõttes vanamoodne (ja oma suhteid vaadates jälle üldse mitte), et kui abielluda, siis on see midagi sellist, mis on ja on ja on. Mul on miskipärast arvamus, et enamus naisi (ja miks mitte ka mehi) arvab sama.
Mis ongi see põhjus, miks mina abiellunud EI ole.
Ilmselt on see nii mõnelgi hetkel olnud vale otsus.
Võib-olla on see kõik mind millestki säästnud. Võib-olla on jäänud palju head olemata.

Mind on naiseks palutud. Rohkem kui kord. Rohkem kui ühe inimese poolt.
Ma olen alati eemale põigelnud.
Seesmine ebakindlus?
Seepärast olengi siin ja selline, kus ja mis olen?
Kas see on üldse halb?
Või kas oleks teistpidi parem?
Ma ei tea.
Ma ei tea, mis mu elus oleks teistmoodi, kui ma oleksin vastanud jah ja jah ja jah.
Kas üldse oleks olnud peale ühte korda enam võimalusi jah öelda? Aga peale teist?
Kus ma oleksin?
Milline ma oleksin?
Mis mõte on abielluda n+x korda?

Ma tean küll, mida tähendab hoolida kellestki. Isegi, kui see alati välja ei paista ja kui ma ka vahel selle ise unustanud olen.
See on see, kui mul on hea meel, kui keegi, kes on mulle oluline, on oma eluga rahul. Kui tal on oma pere ja neil läheb hästi. Kui nemad austavad mina ja mina neid.
Mis sellest, et kunagi oleks olnud minu võimalus.
Tolle hetke otsus oli tolles hetkes ainuvõimalik.

Ennast takkajärgi tundes olen ma teinud õigesti, et pole neid jah-sõnu öelnud.
Olen säästnud ennast ja teisi hilisemast suuremast pettumusest. See on ju keskmiselt tubli saavutus?
Peale abielu oleks see pettumus vist veel suurem?
Ega ma ei saagi seda ilmselt teada.

tüüne aasta algus

Eile jäi silma ühe tuttava postitus, et käesolev aasta on raske ja kummaline. Sõnastus oli teistmoodi, aga mõte oli just selline.
Jäin ka hetkeks mõttesse ja pidin tõdema, et minul on käesolev aasta olnud täiesti kena. Jah, vahel kiire ja väsitav ja kõike muud, mida elu ikka pakub. Aga samas kuidagi rahulik ja vähem närviline, kui nii mõnigi viimastest. Eelmisel aastal oli samaks ajaks juba hullumaja ja see süvenes. Sel aastal on olnud mõned hullumaja-hetked, mis siiski on rahulikult ära kadunud. Isegi seda ei mäleta, et sel talvel väga tõbine oleks olnud. Ainult mingid tavalised külmetused, mis kadusid, sest mul ei olnud aega haige olla.

Ja siis jalutan kodu poole, kotis kodupoe värsked soolakurgid, mis ei maksa mitte 12 eurot ega 10 eurot ega isegi mitte 7 eurot kilo, vaid 4 (neli!) eurot kilo, päike paistab ja mõtlen, et nii võib täitsa elada.
Ehk siis R.-il oligi võib-olla õigus, kui ütles, et mu suuremad jamad on möödas.
Kuigi see võib olla seotud ka vanusega. Aga mis vahet seal on?

Lisaks leidsin ma tasuta fototöötlusprogrammi, mis teeb kõike (ja rohkemgi), kui vähenõudlikul minul vaja. Ja kui rohkem vaja, siis lightroomile on ka tasuta alternatiiv olemas.

jalutuskäik

Päike soojendab, aga ometi on maapind külm ja järvejääl lumi. Jõe peal sõidavad süstad; natuke maad ülesvoolu ei saa ma küll aru, kust nad läbi tulid, sest jääkirme on veel. Küll veidi lõhutud, aerujälgi võiks nagu aimata – aga süst, kust see läks? Veidi eemal jõeharul istub jää peal kalamees.
Selline kevad. Lumikellukesed on ainult linnas. Päikesekreem ei ole liiast.

Kaks nädalat, ja ma olen mingis muus kevades. Ootan. Ootan!

hetked, mis kipuvad ununema

Kui laps puhastab oma jalgratast, ja palub, et ma paneksin talle teevee üles, ja siis palub, et kas ma talle mingi ravitee ka tõmbama paneksin; ja ma panen talle puhta omakorjatud nõmmliivatee teemunasse – siis ma tunnen täiega rõõmu, et ma elan just siin, kus ma elan.
Kuigi eile läks üks tuttav mõneks ajaks tööle Põhja-Norrasse, kusagile Lofootide külje alla ja ma olen nurgast kade. Sest seal on talv ja virmalised ja üldse. Kuu aega tahaks seal nüüd olla küll. Samas, ühe mõtteis mõlkunud reisi tõmbasin selle aasta plaanidest maha. Ei jõua ega saa. Sest siin on vaja olla ja suve endasse koguda. Just seda meie suve, kus valmivad maailma parimad maasikad ja mustikad; kust saab nõmmliivateed ja pärnaõisi; ja öid, mil päike peaaegu et ei loojugi.

kui lõpuks väsinuna diivanile jõuan ja tean, et päev pole veel läbi

Väljakutsete ja tegevuse puudust ei ole mitte. Pigem tunnen viimasel ajal, et tahaks mõne päeva olla niisama. Et ei ole mingeid koduväliseid asju, mida peab tegema või kusagile sõita või midagi.
Kuigi, nagu ma ütlen, on mul isegi aega raamatut lugeda, nii et millest ma räägin?
No eks ikka sellest, et kui seda raamatuaega ka üldse ei oleks, oleks ikka päris niru olukord.

Samas on osa neid väljakutseid kuidagi imelikud. Et kui nagu on mingi ühing, kus võiks tegemist vaikselt ikka olla, aga kõik umbes soikub peale kolme maili ja edasi lihtsalt ei toimugi midagi. Ei kellegi poolt. No mis ma ikka oskan või mitte, laiutan käsi. Ja ilmselt natuke olen rahul ka. Aga teisalt mitte, sest niimoodi pole neil ühingutel ka mõtet. Minu arvates.
Oh, well, nagu see neid huvitaks, kes selle asjaga pikemalt seotud on.

Ja siis on ka sellised veidrad väljakutsed, mis ei kutsu väga kusagile. Ehk lähevad pigem lahtrisse: küll lähevad mööda. Peaga vastu seina pole ka mõtet joosta. Möödaminek võtab mõnel juhul pikalt, räägime siin.. aastatest. Aga ükskord peab kõik jama mööduma.

R. sisendab mulle miskipärast teadmist, et mu jamad ongi möödas ja elu läheb aina lillemaks. Oleks see siis nii. On juba aeg.

Talve nägin ma Soomes.

kõnelusi R-ga

einoh. kui inimene peab aega surnuks lööma, siis peab. ma tean seda tunnet väga hästi.
valitud, maailmamuutvaid katkeid katkeid vestlustest.

R: missa arvad kui palju porknat peab karu ära sööma, et jäneseks muutuda ?
m: jeesus
m: see on mingi trikiga küsimus?
R: jumala eest ei ole…niisama torkas pähe
R: mina ple süüdi
m: oled jah
m: mul on porgandid otsas

m: sõber just helistas, et ma tean kõike, et kui pikad on passisabad
R: ma tean kah…ja võin öelda, et Rapla passisaba on lühike..tallinna oma pikk
m: no seda ma usun
R: mul onu käis ka id kaardi asju ajamas raplas
R: kuna siin järks ja ei viitsinud oodata
m: rakveres saab ka kindlasti kiirelt
m: ja võrus vm
R: narvas pole isegi teenindajat..järjekorrast rääkimata😀
m: novot, kindel värk, et järtsu pole
m: riik saab öelda, et Narvas ei ole passi taotlemisel mingit järjekorda

R: tulles tagasi porgandite juurde, siis
R: kui palju porgandeid peab rebane sööma, et jänese moodi silkama hakata?!
m: kas rebane on porgandi värvi?

m: ja üldse, meil oli diil, et sina ostad lotopileti ja mina saan su võidust milli
m: ma küll ei tea, kuidas sa siis mulle tasuda mõtled, kui sa võidad nt pool milli
m: siis jääd pool milli võlgu mulle veel
R: nojah..eks ma seepärast kardangi võita

pilt on aga pärit hetke lugemisvarast:

solvumishooaeg

solvuda on tänapäeval popp, tundub.
mehed solvuvad pagulaste peale, sõna võtvate eesti naiste peale, üksteise peale, poliitikute peale.
Normet solvub Laasneri peale, et üks laul osutub hiljem reklaamlauluks. Laasner vastu ei solvugi kummalisel kombel.
mitu tuttavat on solvunud, et naine kirjutab sellise artikli, ja veel rohkem solvunud, et see avaldatakse ka nö tõsiseltvõetavates kanalites. siis solvutakse selle peale, et mõnedki naised aplodeerivad selle artikli peale.
solvutakse selle peale, kui ütled, et Eestis on metsa veel küll. solvutakse selle peale, et naabril läheb natuke paremini. treener solvub selle peale, kui tema õpilased ei saa küsitud toetust. solvutakse, kui ütled, et tahad külmemat, lumisemat ja pikemat talve. solvutakse selle peale, kui ütled meesterahvale, et tema tehtud töö ei kõlba kusagile (see on eriti karm solvumine, sest mees teab ju alati kõike paremini kui naine vm). ja hoidku, kui ütled kellelegi, et ta on lumehelbeke, see garanteerib topetsolvumise.
name it – ja selle peale kindlasti keegi solvub.

päriselt.
kogu selle solvumise juures tuleb pähe, et inimestel on liiga hea elu. sest muidu ei oleks aega solvuda nii palju.
keegi solvub selle arvamuse peale ka nagunii.

natuke naljakas on ka kogu see solvumisevärk. eriti kõrvalt vaadata.

Kompliment

Kontekst: võistlus, mina lapse taustajõuna. Mees, minu laps ja veel mõned – üks meeskond. Mitu päeva lähivälismaal. Ma olen kõike, mida vaja: autojuht, tassin asju, käin tööriistapoes, teen pilte, organiseerin jooke. Õhtusest ja hommikusest tegemistest oma pesakonna heaks rääkimata. Suhtleme niisama, oleme asjalikud, viskame nalja. Mõni on vahepeal natuke endast väljas ka. Nagu ikka, kui on võistlus ja palju tegemist.

Ühel mingil tegutsemise hetkel ütleb meesterahvas midagi stiilis, et mida ma veel osata võiksin. Neil päevil on vastastikku igasuguseid kilde õhku visatud, nii tuleb nüüdki mu suust, et “I thought I am perfect!”
Sellele järgneb pikk pilk, mis mõõdab mind, õigemini mu mitut kihti talveriideid alt üles ja ülevalt alla ja seejärel vastus “Yes, you are.”

Iseenda jaoks keeran selle tavapäraseks norimiseks ja ei reageerigi kuidagi. Sest eestlane ei oska ju ometi komplimendile reageerida. Kui see oli kompliment?

Midagi selles kummitab mind mitmendat päeva.
Võib-olla see, et isegi naljana ei kinnitata tihti, et jah, ma olengi täiuslik nagu ma olen. Ja kui keegi seda ütleb, siis on raske uskuda.

november, ikka veel

siis, kui ma ühel õhtul avastan et see kuu on peaaegu läbi ja tegelikult ma ei olegi seda maha maganud. kuigi maganud olen ka, palju. mis on ju hea. eriti, kuna ka närvilisi hetki on olnud omajagu.
õhtuti lihtsalt vajun ära.

kuu on täitunud tööga ja mittetööga. magamisega, nagu juba ütlesin.
ma olen teinud midagi, mida arvasin, et ma ei tee kunagi: käin linna peal kirjute kummikutega. sest ma ei taha, et jalad oleksid märjad.
ma käisin korra trennis. ma ostsin omale kirjud retuusid (talvel teise pükste alla panna, või milleks muuks ikka?). ma käisin PÖFFil kahte filmi vaatamas ja ühe korra teatris. ma käisin lapsega kaasas, kui ta kaks meistritiitliga kaasnevat medalit sai. ma sain ühe üllatava kallistuse ja ühe üllatava diagnoosi (millega peaks vist nüüd küll korras olema ka). koolitused, muidugi, pigem võrgustiku jaoks. juukur, veinikoolitus. kaks uut kohvrit.
talveootus.
või siis tahaks sinna sooja tagasi.
lemmikmütsi kaotasin eile ära. päriselt, mitte nagu jaki, mis sai leitud. aga ma ei oska samasugust järgi teha.
kogu unest hoolimata olen ma ikka kuidagi väsinud.

vähemalt uned on värvikad

septembrikuu päevad mööduvad mingisuguses ühtlases hallis. või siis hetkel tundub nii.

peale seda paari nädala tagust viirusehoogu ei ole ma siiani päriselt taastunud. ma magan 12 tundi, aga selle sisse mahub tund-kaks vähkremist. ja kummalisi unenägusid, nagu eile. unenäod ei ole üldse hallid.
me olime mingi seltskonnaga Jõhvis, mis samas ei olnud üldse Jõhvi, vaid mingi unenäoasula, kus ma olen unedes ennegi olnud. unenägu sisaldas mingit päevast pidu, kus ma pidin olema kaine autojuht, aga lõpuks ei olnud; tasuta kokteili, ootamatut suudlust; lõpuks linnast mittelahkumist, kummalist tagaajamist (mina olin tagaajajate poolel) ja mingit määramatut ootust.
hommikul ärgates oli külm ja kell palju rohkem, kui arvanuks.

võtan iga päev hoogu, et teha üks pikem jalutustiir, aga sinna see jääbki. hoovõtu juurde.