solvumishooaeg

solvuda on tänapäeval popp, tundub.
mehed solvuvad pagulaste peale, sõna võtvate eesti naiste peale, üksteise peale, poliitikute peale.
Normet solvub Laasneri peale, et üks laul osutub hiljem reklaamlauluks. Laasner vastu ei solvugi kummalisel kombel.
mitu tuttavat on solvunud, et naine kirjutab sellise artikli, ja veel rohkem solvunud, et see avaldatakse ka nö tõsiseltvõetavates kanalites. siis solvutakse selle peale, et mõnedki naised aplodeerivad selle artikli peale.
solvutakse selle peale, kui ütled, et Eestis on metsa veel küll. solvutakse selle peale, et naabril läheb natuke paremini. treener solvub selle peale, kui tema õpilased ei saa küsitud toetust. solvutakse, kui ütled, et tahad külmemat, lumisemat ja pikemat talve. solvutakse selle peale, kui ütled meesterahvale, et tema tehtud töö ei kõlba kusagile (see on eriti karm solvumine, sest mees teab ju alati kõike paremini kui naine vm). ja hoidku, kui ütled kellelegi, et ta on lumehelbeke, see garanteerib topetsolvumise.
name it – ja selle peale kindlasti keegi solvub.

päriselt.
kogu selle solvumise juures tuleb pähe, et inimestel on liiga hea elu. sest muidu ei oleks aega solvuda nii palju.
keegi solvub selle arvamuse peale ka nagunii.

natuke naljakas on ka kogu see solvumisevärk. eriti kõrvalt vaadata.

Kompliment

Kontekst: võistlus, mina lapse taustajõuna. Mees, minu laps ja veel mõned – üks meeskond. Mitu päeva lähivälismaal. Ma olen kõike, mida vaja: autojuht, tassin asju, käin tööriistapoes, teen pilte, organiseerin jooke. Õhtusest ja hommikusest tegemistest oma pesakonna heaks rääkimata. Suhtleme niisama, oleme asjalikud, viskame nalja. Mõni on vahepeal natuke endast väljas ka. Nagu ikka, kui on võistlus ja palju tegemist.

Ühel mingil tegutsemise hetkel ütleb meesterahvas midagi stiilis, et mida ma veel osata võiksin. Neil päevil on vastastikku igasuguseid kilde õhku visatud, nii tuleb nüüdki mu suust, et “I thought I am perfect!”
Sellele järgneb pikk pilk, mis mõõdab mind, õigemini mu mitut kihti talveriideid alt üles ja ülevalt alla ja seejärel vastus “Yes, you are.”

Iseenda jaoks keeran selle tavapäraseks norimiseks ja ei reageerigi kuidagi. Sest eestlane ei oska ju ometi komplimendile reageerida. Kui see oli kompliment?

Midagi selles kummitab mind mitmendat päeva.
Võib-olla see, et isegi naljana ei kinnitata tihti, et jah, ma olengi täiuslik nagu ma olen. Ja kui keegi seda ütleb, siis on raske uskuda.

november, ikka veel

siis, kui ma ühel õhtul avastan et see kuu on peaaegu läbi ja tegelikult ma ei olegi seda maha maganud. kuigi maganud olen ka, palju. mis on ju hea. eriti, kuna ka närvilisi hetki on olnud omajagu.
õhtuti lihtsalt vajun ära.

kuu on täitunud tööga ja mittetööga. magamisega, nagu juba ütlesin.
ma olen teinud midagi, mida arvasin, et ma ei tee kunagi: käin linna peal kirjute kummikutega. sest ma ei taha, et jalad oleksid märjad.
ma käisin korra trennis. ma ostsin omale kirjud retuusid (talvel teise pükste alla panna, või milleks muuks ikka?). ma käisin PÖFFil kahte filmi vaatamas ja ühe korra teatris. ma käisin lapsega kaasas, kui ta kaks meistritiitliga kaasnevat medalit sai. ma sain ühe üllatava kallistuse ja ühe üllatava diagnoosi (millega peaks vist nüüd küll korras olema ka). koolitused, muidugi, pigem võrgustiku jaoks. juukur, veinikoolitus. kaks uut kohvrit.
talveootus.
või siis tahaks sinna sooja tagasi.
lemmikmütsi kaotasin eile ära. päriselt, mitte nagu jaki, mis sai leitud. aga ma ei oska samasugust järgi teha.
kogu unest hoolimata olen ma ikka kuidagi väsinud.

vähemalt uned on värvikad

septembrikuu päevad mööduvad mingisuguses ühtlases hallis. või siis hetkel tundub nii.

peale seda paari nädala tagust viirusehoogu ei ole ma siiani päriselt taastunud. ma magan 12 tundi, aga selle sisse mahub tund-kaks vähkremist. ja kummalisi unenägusid, nagu eile. unenäod ei ole üldse hallid.
me olime mingi seltskonnaga Jõhvis, mis samas ei olnud üldse Jõhvi, vaid mingi unenäoasula, kus ma olen unedes ennegi olnud. unenägu sisaldas mingit päevast pidu, kus ma pidin olema kaine autojuht, aga lõpuks ei olnud; tasuta kokteili, ootamatut suudlust; lõpuks linnast mittelahkumist, kummalist tagaajamist (mina olin tagaajajate poolel) ja mingit määramatut ootust.
hommikul ärgates oli külm ja kell palju rohkem, kui arvanuks.

võtan iga päev hoogu, et teha üks pikem jalutustiir, aga sinna see jääbki. hoovõtu juurde.

suvi tagasivaates

nagu ikka, tagasi vaadates on perspektiiv teine. aju teeb oma selektsiooni ja jätab meelde selle, mida tahab. emotsioonid teevad sama. mingid toonid ja kontrastid kaovad. ehk kõige heledam muutub heledamaks ja kõige tumedam tumedamaks, kõik muu koondub kusagile kokku.

nüüd tundub suvi kuidagi kergem, õhulisem, soojem (tonaalsuselt soojem), kui jooksvalt. suve sees olles oli kogu aeg mingi tunne, et midagi on puudu. et midagi võiks olla sujuvam ja rahulikum. et iga sirge lõpus on mingi ootamatu kurv ja kurvi taga tõus või langus ja et pikapeale see väsitab, kuigi algul oli isegi põnev.
aga nüüd, suve meenutades, on see rappumine kusagile kadunud, kurvid ja mäed on laugemaks muutunud ja kõik mahub kenadesse piiridesse ära.
või peaaegu kõik. nagu ikka, tume on tumedam ja hele on heledam.
mõned nüansid tulevad enne uinumist tuju rikkuma. talvel saan küll nendest puhata, aga järgmisel kevadel ja suvel uuesti kogeda ei tahaks. ning kui see osutub vältimatuks, on vist küll ainult üks tee sellest mööda.
sinna on veel aega, pole mõtet ette mõelda.

mõtlen sellele, kui palju ma olen mere ääres kohvi joonud. või lihtsalt kaldal kaasa elanud. pildistanud, küll üsna ühekülgselt, aga siiski. seminar ja 500km sõit läbi öö – siiani imestan, et kõik nii hästi läks. moonid ja päevalilled ja märjad püksisääred. vihma, ojaaa, aga ka päikesest ärapõlenud nina, korduvalt. tuul ja peaaegu ookeani meenutavad lained. hetked, mis lubavad unustada. hetked, mis lubavad unistada. hetked, milles leian iseennast ja suuna, kuhu võiks liikuda. kui vaid oma seesmistest piirangutest lahti saaks..

kummaline vastuolu: negatiivse tajumiseks on meil ajus rohkem ruumi, kui positiivse, aga sõelale jääb lõpuks ikkagi see teine, suuresti. see, mis on helge.

hägune

ma lugesin raamatut (Martina Haag, “Midagi on valesti”) ja käisin teatris (Draamateater, “Eluhingus”) ja lugesin artiklit. kõik naistest ja kõik mõjusid mulle. ja ma pidin nendest kirjutama, aga siis jäin blogi teemasid sobrama, kohe tükk aega, aga uut ikkagi ei tekitanud. või ei konffinud. võinoh.

ja siis meenus jälle, et ma olen kõige muu hulgas kaotanud ära ühe väga mõnusa pintasku koos sinise käsitöö-kassiprossiga ja täiesti absurdsel kombel olen ma selle üle kohutavalt kurb. pintsak ise pärineb Haapsalust kaltsukast, mingi viis aastat tagasi sai ostetud ja ei maksnud väga midagi. aga see ei olegi ometi oluline. värvilisi, samas mitte liiga silmatorkavat, hästiistuvat pintsakut ei leia väga lihtsalt. ja no pross, kes enam mäletab, kust ma selle ostsin. igatahes ei meenu ka, et sellist rohkem näinud oleksin
päris palavaga ma seda ei kandnud, nii et äkki paar nädalat juba pole fikseerinud. olen püüdnud meenutada, kus ma üldse sellega viimati käisin ja ei tulegi pähe. nagu ikka, ei mõtle ju väga, mida kusagil kannad. isegi mingid kohvikud, kus viimase mõne nädala jooksul olen käinud, on läbi helistatud – ei ole kusagil.
mul on endiselt väike lootus, et see tuleb kusagilt absurdsest kohast välja. samas ma väga ei usu.

ei, ma ei ole inimene, kes naljalt asju kaotaks. lihtsalt, tundub, on mingi selline periood praegu. koos igasuguse muu mudruga. veider hägune olek ja tahtmatus.

nii et ma ei kirjutagi raamatust ja näidendist ja artiklist. kuigi need on head.

kuidas ma jälle Lätis käisin (ehk ära lase end pikast algusest petta)

täiesti tüüpiline on, et kui ma istun kusagil, kus mul ei ole arvutit käepärast, või ka lihtsalt näiteks enne uinumist, on pea täis mõtteid, mida kirjutada. ja kui olen arvuti taga, on kas kiire või pea tühi.
jah, ma olen viimasel ajal sellel teemal suhteliselt iga kirjutise juures midagi hädaldanud, aga just nii ongi.

ma tean, et telefonis saab ka kirjutada, ma olen kirjutanud isegi. lihtsalt ma olen selle põlvkonna inimene, kes arvutis trükib peaaegu et klahve vaatamata ja üpris kiiresti, (eiei, 10-sõrme süsteemist me ei räägi, mul on rohkem selline kuuesõrmesüsteem, 4 vasaku käe sõrme ja 2 parema, no ausalt, ma ka saan aru, et see ei ole väga normaalne). igasugune moblades ja tahvlites toksimine on paras tüütus, millele oma osa annab see, et ma ei ole väga tegelenud sellega, et autokorrekt maha keerata (mul on tunne, et tahvlis väga ei saagi, ma kunagi otsisin). mis tähendab, et oma meelest kirjutad mingi sõna ära, aga ekraanile ilmub korraga midagi hoopis muud. arvutis halvimal juhul lähevad tähed nihkesse ja see jääb tekstis silma ning on kiirelt parandatav. aga nutiseadmetes on vahel iga pagana sõna juures vaja enne sisestamist üle kontrollida, et ega see vidin ei taha midagi muud teele saata, kui ma kirja panin.
üldse, miks peaks mingi vidin minust paremini teadma, mida ma kirjutada tahan? sest tee mis tahad, vahel ju pakubki õigeid sõnu, aga enamasti mitte. ja kui pakub kolm õiget sõna juttis, siis see uinutab valvsuse ja neljandaks paneb midagi eriti absurdset.

tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest, kuidas ma taas Liepajas käisin ja kuidas ma kogu aeg tunnen, et peaks Lätis rohkem vaba aega tekitama. et ehk mitte olla ainult transpordiühik. näiteks tahtsin minna Pape loodusparki, aga sinna suurelt teelt ära keeranud jupp oli nii kohutavalt treppis kruusatee, et ma ei hakanud võistlemast tulnud noortega seal seiklema. süüa oli ka vaja teha. ehk jah, muudes oludes oleks võinud seda teed ignoreerida ja jalutada. aga kui aega väga ei ole, siis ei ole.
ja see tee, ausalt, ma ei mäleta, millal ma nii treppis kruusateel Eestis sõitnud olen. mitte kunagi?
vähemalt Liepaja põhjamuulil sai seekord käidud. kindustusteni veel ei jõudnud. randa suurtesse lainetesse sooja vette ujuma ka mitte. ainult põlvini vette, nii, et püksisääred märjad. nüüd juba kahetsen, et rohkem mitte.
õppetund noortele liivaluidete tekkest. viis minutit rannas ja pea oli paksult liiva täis.

seekord jõudsin ka siseturule. peale seda, kui olin lugenud, et see on spetsiaalselt turuks projekteeritud ja natuke juugend pealegi. eelmisel aastal õnnestus mul turuhoonet täiega ignoreerida.
turul ei jõudnud ikka ära imestada, värske kohalik kartul algas 15 sendist (või oli see 10st) ja lõppes nii umbes 60 juures. 25 sendised kartulid olid just sellise mõnusa suurusega. kas meie turgudel alla euro leiab üldse mingit kodumaist kartulit? ei ole Läti nii palju rohkem lõunas midagi. porgandi sain ka alla euro kätte. Rimis oli Läti tomat ca 1.50. no ausalt.
liha oli küll umbes samas hinnas, mis meil siin.
odavat alkoholi ei otsinud.

Liepaja on endiselt armas linnake. kontrast korda tehtud ja korda tegemata majade vahel on suur. ja Karosta ning nö päris linna vahel. rand ja rannapark teeb natuke kadedaks, sest rand on pikem ja pargis on kuidagi rohkem asju kui näiteks Stromkal. rannakohvikutest ei räägigi. aga kontserdiala ja suur rulapark ja staadion ja veel mitu kohvikut ja .. no ikka on seal parem, kus meid ei ole?
(ma hakkasin selle peale natuke Portugali igatsema ka)

sünnipäev möödus kaldal närvitsedes ja pilti tehes ja pakkimise ajal puhata püüdes ja siis oodates ja oodates ja oodates ja siis sõites. piiri ületasime veel mu sünnipäeva sees, esimene vihm tuli Tallinnast veidi lõunas, Tallinnasse jõudsime ikka väga öösel. ma ise ka ei tea, kuidas ma selle ära sõitsin ainult paari üksiku peatusega. liiga viimasel minutil ei hakanud tee peale öömaja ka otsima ju.
oligi väga teistmoodi sünnipäev.

edasi on olnud peamiselt töö. ja töö. ja töö. ja laupäev, mil kõrvetasin õlad ära, tegin 1000 fotot ja õhtul saime karmi vihma.

augustiöödes..

mingisuguse hilinemisega on see päris suvi käes. kui ööd on ka soojad ja päeval tahaks varju hoiduda. ja ei taha ka.
õhuniiskus oli muidugi üle mõistuse, nii et koju jõudes olin läbimärg. vihm tuli hetk peale seda ja veidi jahutust jõudis ka akendest tuppa. lõunapoolsed aknad on meie kliimas ebameeldivad väga lühikesel perioodil. umbes praegu just. aga kogu see valgus oma 180cm kõrguses on seda väärt. sest enamus aastast on valgust vähe.

kontoris on see-eest õhku vähe. ma ei tea, mid pagana jama selle majaga on, aga meil on kas lootusetult külm või siis täiesti umbne. et umbes pool aastat on tunne, et viska aken katki. sest mitte ainult kinnine ventilatsioonisüsteem, meil tegelikult ka ei käigi aknad lahti lihtsalt. nutan taga seda 12nda korruse kontorit, kus aknad sai salaja lahti teha JA kust oli imeline vaade.
nüüd on ainult umbne ruum ja tunne, et ma ei jõua kogu tööd ära teha.

öösel vähkren koos kassidega palavas voodis ja mõtlen, milliseid samme edasi astuda. ja kas laps on vabandus mitte astuda või siis mitte?

uitmõte: asi, mida ma pole kunagi nii palju teha saanud, kui tahaks, on reisimine. uued sihtkohad.

teistmoodi suvi

ma ei tea, kuhu see kirjutamine kadunud on. aegajalt on täiesti mõtted, mida ma peas kirjalikeks lauseteks vormistan, aga kui ikka kohe kirja panna ei saa, siis lendavad minema. ja ei tulegi tagasi. ja siis ei tule mõtet ka, et võtaks ikkagi kätte ja kirjutaks midagi.
näiteks sellest, et liivatee ja pärnaõied on valmis. või et õues on lõpuks soe ja samas mitte liiga soe ja ööd on ikka juba otsast pimedad. või et mingi karmavõla (vist) tõttu ikka peab mul ikka pidevalt vähemalt üks lollakas taamal tiksuma. või siis hoopiski lapsest, kuidas ta hingega oma hobi küljes on ja selle käigus väga mitmekülgselt arenenud on, aina inimesemaks. või sellest, kuidas ei jaksa ega taha mõelda, mida süüa teha, ja siis muudkui teed ja erinevaid asju, aga ei jäädvusta sellet midagi. või et kuidas pikema aja probleemide peale erinevates sektorites on juhe ikkagi üsna koos ja mingitel hetkedel lihtsalt keeb katus pealt ära – mitte päris kapitaalselt, aga rohkem, kui kena oleks. sest mingil hetkel ei jaksa vastu seina joosta enam.
ei, pöördume ikkagi kenade asjade juurde tagasi.

sest tegelikult on siin suves ikkagi mestmaasikad, talvevarud sügavkülmas, nii et viimati ma lihtsalt sõin neid. ja imelised tomatid ema käest. ja kontserdid mõisas ja vabas õhus. Haapsalu, armas linnake hea söögiga. D-vitamiini loodusest ja teisi vitamiine ka, mida värskest kraamist saab. tunnustust siit ja sealt, siiski. sõbrad, muidugi.

vahepeal ma isegi ei lugenud väga. nüüd vaikselt jälle loen.
aga endiselt väga ei pildista.

kas sellist suve ma tahtsingi

see suvi on kulgenud ikka väga omasoodu ja ma isegi ei tea, kas nutta või naerda.
isiklikud asjad on kontrolli all. aga kui väljaspool on piisavalt mingeid jamasid, erinevatest suundadest, siis lõpuks lihtsalt laiutan nõutult käsi ja tahaks kusagile kaugele matkama minna. mida ei saa, sest noh, kõik finants, mis otseselt ellujäämiseks ei kulu, läheb lapse hobi toetamiseks. ja teine pool, et saabunud on see seis, et ei jaksa.

või siis olen ma seesmiselt arg ikkagi. st, olengi, muidugi. ja seepärast ei teegi mingeid kapitaalseid muutuseid. kuigi võiks. mis võiks, peaks lausa. eriti hetkel kogu seda absurdi enda ümber nähes.
aga no, laps. iga vastutav lapsevanem saab aru. kui sa pead lisaks iseendale ka kedagi teist ülal pidama, siis väga suuri riske võtta ei taha ju.
paari aasta pärast ma selle vabanduse taha enam pugeda ei saa.

eile õhtul oli esimest korda sel suvel see tunne, et tahaks, et oleks linnas oma aianurgake või rõdu, kus õhtul istuda ja lugeda.