Viies “püsi-kodus”-nädal

Sellesse nädalavahetusse jäid ka lihavõtted, mille puhul sotsiaalmeedias visati nalja, et oo, vaba reede, saab kogu päeva kodus olla!
Mina ei olnud.
Kolmest päevast kahel külastasin vanemaid ja tegime pojaga õppesõitu. Ühe päeva mölutasin suures osas kodus maha, aga siis tegime sõbraga linna peal jalutustiiru ikkagi. Ühele teisele sõbrale viisin taas poest asju. Poeg viis jalgratta kodus mu vanemate juurde, kus ta hetkel elab – et oleks võimalusi värskes õhus olla ja natuke liikuda. Oma hoovis võib võimelda jms. Enamus fotovarustust on ka seal tema käes, katsetab ja möllab nendega.

Kui mõni ütleb, et kodu on juba mitu korda üle lakutud, siis minul seda ei ole. Ma olen ju läbi aastate saanud suhteliselt palju kodus olla ja seega mul ilmselgelt ei ole probleemi aja sisustamisega. Kui ma ütlen, et “mölutan”, siis ma ilmselt loen midagi kerget, mis ei nõua väga süvenemist, või (uue asjana) jookseb Netflixist või Huubist mingi suvaline seriaal, mille taustal kas püüan värviraamatus midagi ära teha või on mingi labane mäng lahti vm. Vahel tuleb muidugi ette ka neid lugemisi ja vaatamisi, mis tähelepanu nõuavad.

Õues meeldib mulle käia pigem siis, kui on mingi eesmärk. Tavalisel ajal on vabalt see, et leib on otsas, siis jalutan poodi (tihti mitte kõige lähemasse) ja teen selle juures väikese ringi. Praegu iga pisiasja pärast poodi ei lähe ja seega püüan leida muid põhjuseid välja minemiseks. Ega neid väga palju ei olegi, nii et mõne korra olen ka läinud lihtsalt jalutama. Mis on mõnevõrra nüri, minu arvates. St, kui minna kellegagi koos, ei olegi hullu. Linnatänavad ei ole praegu kuigi rahvastatud, kõige rahulikum jalutuskäik oli ühe toopäeva õhtul kalmistul.

Viiruse kohta loen pigem muukeelset materjali kui kodumaist. Pigem väldin liigset infot ja ei kaevu sellesse eriti. Paanikat ei ole, hirmu ei ole. Kui, siis muretsen vanemate pärast. Või ka lapse. Iseenda pärast küll mitte.
Kokkuvõte infost on, et konkreetseid teadmisi on päris palju. Nii selle osas, kuidas see viirus levib (kui keegi näkku köhib, siis kindlasti, aga nt pindade osas ei ole üksmeelt) kui ka ravi osas (on väiteid arstide poolt, et tegu on pigem mäestikuhaiguse-tüüpi asjaga, mille ravi peaks olema erinev pneumoonia omast). Näiteid on veel. Kuna mina ei ole arst ega üldse mingi teadlane, siis ma lihtsalt võtan need asjad teadmiseks, mingi võimalusena.
Millised on mõjud rahvatervisele (mis nõme sõna!) pikemas perspektiivis, võttes aluseks kiire ja suure majanduslanguse, ei oska ka üldse ette kujutadagi. Need Ühendriikide paari viimase nädala töötuse kasvu numbrid (graafik on eriti ilmekas) on küll päris kohutavad. Ameerika kontekstis võiks see tähendada veel rohkem odava rämpstoidu tarbimist ja sellest tulenevaid tervisehädasid, aga miks mitte ka otsest nälga. Need numbrid ei kajasta veel illegaalseid töötajaid, keda seal riigis on ka ju väga palju.
Lisaks selline artikkel UK-st, kus väljaöeldud numbri allikas jääb segaseks (ja ma ei hakanud otsima edasi ka), kuid tuuakse välja, et praegu isolatsiooniolukord kasvatab enesetappude, koduvägivalla ja loomulikult depressiooni hulka.
Siit tuleb ka see, miks ma käin väljas – ma tean, et kui ma ei käi, siis on stress kergem tulema.
Selles lõiku sobib ka öelda, et see valitsuse meediakampaania mustal taustal, mille sõnumites kajastub see, et kui õue lähed või kellegagi kokku puutud, siis kohe sured. on ääretult vastutustundetu ja paanikat tekitav ning ei lähtu faktidest.

Poes käies mõtlen ikka, et kuidas siis on hea: kui ühes käes on kinnas ja teises mitte (no et ühe käega ei puuduta poes midagi, korv on käevangus lihtsalt), siis hiljemalt maksmise juures jõuan selleni, et ma pean rahakotist saama kätte pangakaardi ja selleks on vaja kahte kätt. Mõni juba kirjutab, et ei kannagi rahakotti kaasas, vaid kaarti lahtiselt, aga eks see on igaühe oma asi. Mina siiski eelistan rahakotti. Lisaks maksan ma vahel sularahas üldse.
Ehk siis ma püüan käsi desinfitseerida peale kassat ning olen üllatunud, et see variant ei ole igal pool võimalik. Poodi sisse minnes on, nad ei saa muidu lahtigi olla ju, aga kui see on peale väravatest läbi minekut, siis ma ei hakka seal ju tiirutama veel.
Ei, mul ei ole sellega mingit paanikat ega hirmu ega midagi. Tulen koju ja pesen käed, vahepeal nägu käppimata.

Ja lõpetuseks toidujuttu ka. Ma üldiselt ei ole nende kevadiste poemaasikate fänn (õige maasikas on üldse enam-vähem otse peenralt), aga täna sattusin üsna osavate ja üsna hästi lõhnavate otsa; ning kuna ma teadsin, et kodus on beseeküpsiseid, tegin ma midagi ebatavalist ning ostsin natuke neid maasikaid. 35% koort ka ning kokku tuli Eton mess. Ma küll ei tea, kes selle kõik ära jõuab süüa.

Neljas nädal piirangutega

Pole nagu isu kirjutada olnud. Kolme ja poole nädalaga on natuke juurvilja tunne tekkinud
Esimesel nädalal ei saanud väga midagi aru, mölutasin kodus ja liikumist oli vähe. Hiljem olen ikka hakanud rohkem väljas käima ka.

Enne kellakeeramist sai paar korda pimedal ajal (mis ei olnudki eriti hilja) Stroomi rannas käidud. Mõned korrad olen linnast välja sõitnud ja suutnud leida kohad, kus on mõni üksik auto ees. Surnuaed oli ka hea rahulik koht jalutada.
Üllatav oli üks öine Türisalu panga külastus – mõtlesin, et katsetan natuke ööpildistamist ja kui kohale jõudsin, oli olukord normaalne, üks auto. Siis aga avastasin taevaservalt kauged virmalised ja jäin passima, kas need lähemale ka tulevad. Ning millalgi kesköö paiku oli parklas 7 autot! Jutukatkete järgi, mis minuni jõudsid, ei olnud keegi seal küll virmaliste vm sellise pärast. Ei olnud suured-uhked ehk kes ei oska, ei näinudki. Tegelikult oli hele kuma silmaga ka aimata. Pildid väga ei õnnestunud, sest ma ei kuula ju oma last. Lihtsalt üks nupuke jäi õigesse asendisse panemata ja nii jäid kõik ikkagi kergelt softid. Nojah.
Viimasel nädalal olen jalutanud peamiselt linna vahel. Kui mereääred (Stromka, Reidi tee) ja nt Kadrioru park on üsna rahvast täis, siis vanalinn on ikka täiega tühi (kuigi nädalavahetusel istus seal kohalikke isegi) ja kesklinn ka, Telliskivist rääkimata. Reidi tee oli eile päevasel ajal siiski päris talutav, võrreldes sellega, mis ma autoaknast nädalavahetustel näinud olen.
Telliskivis oli tore eile lõunat süüa. Hea rahulik. Ei mingeid inimesi ega sebimist.
Täna jõin lõunal kohvi Vanasadama piirkonnas. Turistivabalt. Pingid olid kenasti vabad, ainult Porto Franco (öäk) ehitusmüra häiris.

Kaks päeva olen kontoris käinud. Kolisime ju just sel päeval, kui sisuliselt kogu kontsern karantiini saadeti. Nüüd sain oma asjad paika sättida ja imetleda kauget merevaadet, mille keskel on alkoholireklaam. Kontoris on ka hea rahulik. Mulle põhimõtteliselt ei meeldi üldse see, et meie urkasse saamiseks tuleb läbi suure avatud kontori jalutada (ja on hea meel, et meil on see urgaski omaette ruumina olemas), aga praegu on imeline, ei ühtegi inimest. Võinoh, ühte inimest olen ma näinud mõlemal päeval, aga ta ei tööta üldse samal korrusel ja oleme näinud fuajees-parklas. Vanas majas olime samal, nii et nüüd ta tervitas mõlemil korral mind nagu head tuttavat. Vanas majas oli see rohkem viisakustervitus.

Meil on kodust töötamine endiselt võimalik ja kõike, aga ma ei näe sel hetkel mõtet. Nagunii ma ju liigun ja täiesti mõistlik on sõita tühja trammiga tööle ja pärast, kodu poole liikudes, osa maad käia jala. Päeval on vähem inimesi liikvel.
Ainult kodus istumine – ma ei tea. Ma saan aru, miks tuleb kontakte vältida ja seda ka üldiselt teen. Ei käi poes iga päev, isiklik desinfitseerimispudelike on taskus, kummikindad ka. Jalutamiseks valin, nagu juba öeldud, pigem neid kohti, kus on vähem inimesi.
Vanemate juures käin ka.
Külla ei roni teistele, aga sõpru aidanud olen. Küll sõidutanud, küll poest asju toonud. Ühe inimese olen drive-in testi viinud (tulemus negatiivne; aga mis mõttes saab testi teha ainult autoga? leidke võimalus ka autota inimeste testimiseks ilma, et ta peaks olema seisukorras, et kiirabi on vaja!), ühe olen lennujaamast koju viinud (ei mingeid haigustunnuseid kummalgi 2 nädala jooksul). Ühe sisemaise planeeritu ööbimisega väljasõidu olen ära jätnud.
Toidupoes käin ise. Vastutustundlikult: tean, et kuller on hädavajadus neile, kes on kohustuslik karantiinis, haigusega (võib olla ka mingi muu haigus, immuunsüsteem on ju nõrk ikka) kodus või ärevushäirega, kes ei suuda hetkel kusagile minna. Ehk mul ei ole õigust neilt kulleriaegu, millega on niigi kitsas, eest ära võtta, kuni ma ise terve olen. Õue ja õuest tuppa astudes ninanuuskamine ei loe. Mul on mingi tatt reeglina oktoobrist aprilli lõpuni, vähemalt. Sel aastal olen hästi pääsenud: sisuliselt terve veebruari olin küll haige, aga väga muud ei olegi olnud.

Nädalavahetusel osalesin koolitusel, üle neti. Palju tüütum ja väsitavam kui füüsiliselt koosistumine. Testi ja praktilise töö tegin siiski 98% peale ära.

Kodus olen ma muidu harjunud olema, nii et ma ei korista siin rohkem, kui tavaliselt, ei arenda ennast kuidagi rohkem vm. Mul on seda vaba kodusmölutamise aega kogu aeg olnud. Pigem, nagu algul öeldud, tüütab see lihtsalt ära, mitte ei motiveeri siin midagi tegema.

Sakslased valmistuvad reegleid vähendama, sama ka taanlased ja vähemalt osa Hispaaniast.

Võrgul

Mõtteid karantiiniajal

Eile oli kaubanduskeskus, kuhu sõbra mõneks ajaks tööle viisin ja ära tõin, meeldivalt tühi. Toidupood ka. Inimestest siis, kaupa oli küll. Mingit võimalustki ei olnud kellelegi palju lähemale, kui 5 meetrit, sattuda. Kui, siis kusagil nö nurga peal ainult.
Eriti midagi osta ei tahtnudki, kapid-riiulid on endiselt täis.

Erinevast (sotsiaal)meediast püüan end distantseerida või silmitseda valikuliselt. Meie tüüpiline meedia, nagu ikka, pealkirjastab kõik väga hirmutavalt ja umbes nii, nagu see haigus viiks vähemalt pool inimkonda kaasa. Hetkel teaduspool seda ei kinnita.
Nädalavahetusel tutvusin hulga peamiselt võõrkeelsete artiklitega, uurisin leviku kohta ja selle kohta, miks mingid protsendid (sh suremus) on väga erinevad riikides, kus on laustestimine ja kus testitakse ainult neid, kes juba on ilmselgelt tõbised; igasuguseid võrdluseid, analüüse jms. Allikakriitiliselt.
Sain selgeks, et päris suure tõenäosusega ei sure sellesse lähiajal ei mina ega rõhuv enamus mu tuttavaid. Sain aru, et massidest tasub mingi aja hoiduda (aga reeglina ma polegi masse armastanud). Sain ka sellest aru, et igaks juhuks ei suhtle praegu oma vanematega näost näkku. Kuigi millalgi ju peab ja lõppeks ei ole nad ju ka isoleeritud.
Mõnedest rakendatud meetmest ma ei saa väga hästi aru ja olen nurgast nõus selle artikliga. Eks aeg annab muidugi arutust. Mõtlen siiani, et kui viirus pea igal pool sees, siis kas piiride suhteliselt totaalse sulgemise mõte on peamiselt selles, et inimesed ikka kindlasti kodus püsiksid? Või veelgi rohkem selle üle, et kui välismaalt (kust iganes tulles) peab olema 14 päeva karantiinis, siis peaks ju peale igat kodumaal väljaskäimist sama olema? See ei ole teostatav, aga ma ei näe sisulist vahet.
Aga ma muidugi ei arvagi, et ma päris kõike tean ja aru saan. Lihtsalt, mida rohkem ma tean, seda vähem on võimalik hirmutada.

Majanduskriisi oli oodata, aga et see päris nii saabub, ei osanud vist keegi arvata. See paneb mind kõige rohkem muretsema.
Palju arvavad, et hetkeolukord muudab inimeste suhtumist ja elu. Mina sellesse üldiselt ei usu. Mõni kindlasti muutub, enamus mitte (ilmselt laias laastus ka mina ei muuda midagi ega muutu väga). Majanduskriisist tulenevalt on hiljemalt aasta pärast ilmselt veel rohkem neid, kes eluga rahul ei ole ja süüdistavad selles kõiki teisi.
Mul jäi ära mõnigi kultuuriüritus.

Eile õhtul köhisin mõne korra ja täna on pea kergelt uimane. Kui see jätkub, siis ma tahaksin testi kusagil teha küll. Väga loodan, et on see koroona kallal ja saab läbi põdeda ajal, kui enamus nagunii karantiinis on. Oleks pärast muretum.

Ma jätangi mingid väited lahtiseks, sest selge on see, et selle viiruse ja kaasneva kohta ei ole kõik teada.

Poepaanikata

Ootamatult selgub, et ma olen nö kriisiolukorraks päris hästi valmistunud. Mul ei tulnud hetkekski mõtet, et ma peaksin poest kärutäite kaupa aasju ostma, et võimalikuks koduspüsimiseks valmis olla. Sest mul lihtsalt on toiduriiulid täis! On konserve (kala, liha, aedvili), on kodused hoidised (soolased ja magusad), on kuivaineid (jahu lausa 4kg!), kuivatatud puuvilju ja pähkleid, kohvi, teed.. Kartulit on tõesti umbes 4 söögikorra jagu, aga normaaloludes ongi see meie kahe nädala kartulikogus. Sügavkülmas on nii aedvilju, marju-puuvilju, pagaritooteid, erinevat liha (sh pelmeene), kala, võid, jäätist..
Ja selline seis on mul üsna stabiilselt. Millekski valmistumata.
Pehmet paberit reeglina varuks just ei osta, aga päris siis ka poodi ei torma, kui viimane rull otsakorral. Ehk kuna seda müüakse nagunii mitme rulli kaupa, siis mingi varu on ju alati olemas ka.
Hügieenitarbeid on kapis varuga. Jälle, alati on.

Mida muidugi pikalt ette ei osta, on piim ja leib-sai. Sügavkülma mulle leiba lihtsalt ei mahu, muidu ilmselt oleks sedagi. Tavakülmikute sügavkülmad on jube väikesed ka. Vahepeal hoidsin pakki kõrgpastöriseeritud piima ka varuks, aga lõpuks tuli sellest ikkagi mingi küpsetis teha. Teisalt, peamine piimakulu on minu kohvipiim ja pühapäevahommikused pannkoogid. Ehk kui piima ei ole, siis midagi hullu tegelikult ei juhtu. Peaasi, et juustu on – see on kõige minevam piimatoode meil.

Tikke ja soola on ka. Ja küünlaid.
No ja suhkrut. Ma ei täheldanud, et suhkruriiulid väga tühjad oleksid. Tegelikult on suhkur ju hea energiaallikas: kui juua väga magusat teed vm, siis saab energialaksu küll. Kuubal vist suures osas suhkruenergial elataksegi (mitte päris, aga nende suhkrutarbimise suurus siiski sellele viitab).

Lisan ka seda, et toitu üldiselt prügikasti meil ei lähe. Ilmselt just seetõttu, et selline varu ja ka ostmisel enam-vähem arvestamine, palju kusagile midagi mahub (nt ei osta palju liha, kui sügavkülm on ikka väga täis) on tekkinud aja jooksul. Nii ei ole ka kaupa, mis korraga halvaks hakkaks minema.

Tegelikult ma ei plaani päris kodus püsida. Mõni päev lugeda ja võib-olla isegi Netflixist või videolaenutusest mõnda filmi vaadata on tore. Aga pigem läheks kenade ilmadega linnast välja loodusesse. Ilma, et peaks mõtlema, et peab poest läbi käima 🙂

Kiired plaanid

“Ei ole ju võimalik, et laupäeva hommikul kohvi juues alles leppisite kokku, et teete selle ürituse?” öeldi mulle laupäeva õhtul, kui vähem kui 24-tunnise etteteatamisega pühapäeval ühe kodumaise talispordivõistluse korraldasime. “Laupäeva hommikul kohvi juues ei olnud mul õrna aimugi, et midagi tulemas on,” vastasin mina. Sest just nii see oligi. Laupäeva pärastlõunal olime oludega tutvumas ja potentsiaalne võistlusjuht otsustas, et teeme ära.

Laupäeva õhtu läbi sadanud lörts tegi mind murelikuks, aga mis seal ikka, eks kohapeal selgub, mis olud täpselt on.
Olud olid. Inimesi oli ka, kohe suhteliselt palju ala kohta. Ainus võimalus sel talvel midagi kodumaal teha ajas pea kõik kohale ja mitte asjata – päev sai kenasti kirja.

Tegelikult jäin, taaskord, juurdlema hoopis inimeste ja suhete üle. Mitte romantiliste suhete, vaid tavaliste inimsuhete: kes kellega läbi saab või koos toimetada suudab või mitte.
Seesama võistlusjuht on selline, kelle kohta mõnigi ütleb, et temaga on keeruline koos toimetada. Ma isegi saan sellest aru, sest ta on kohati natuke jäik ja üsna reeglites-raamides kinni. Teda ei ole võimalik nö ära rääkida, mõni ütleb lausa, et teda ei ole üldse võimalik milleski ümber veenda. Aga samas ma saan ka sellest aru, et teistmoodi on temal raske toimetada. Sa ei saa olla võistlustel selline, kes sülitab reeglitele ja on heitlik nagu tuulelipp. Üldise ümberveenmise mõttes ma ei ole nõus – see on täiesti võimalik ja ei tähenda tingimata mingit pikka “moosimist”. Ehk meie koostöö sujub kenasti ja ma näen veel hulka inimesi, kellel ei ole sellega probleeme. Tundub, et küsimus ongi olnud pigem nendel, kes tahavad temast “üle sõita” ja kellel see ei õnnestu. Võimuvõitlus. Vist.

Minule on temaga koostöötamised aga õpetanud päris palju, nii võistluste kui iseenda suhtes.
Ja tegelikult on tore üleöö midagi korraldada, teades, et meie kahe-inimese-meeskond on piisavalt hea ja koostööaldis selle jaoks.

 

Reede

Bussipeatusesse tormates mõtlen, kas mul selles käekotis on taskurätte või mitte – ma ei ole seda kotti talvisel ajal kasutanud ja kui ma paar minutit varem rahakoti, huulepulga ja võtmed sinna panin, ei tulnud pähe vaadata. Lihtsalt ei tahtnud õhtul suure kotiga välja minna ja viimasel hetkel vahetasin koti väiksema vastu. Hetk peale seda salli suurema vastu ja siis oli juba mure, et kas jõuan bussile.
Nagu ikka, isegi õhtul kell 8, see buss hilineb.
Oodates tuvastan ka taskurättide olemasolu kotis.

Hilinedes baari jõudes on sõbranna juba kohal ja ruum üsna tühi. Ongi võimalik rahulikult vestelda. Mõtlen, kas veidi eemal, popimas piirkonnas asuvad kohad on sel kellaajal rohkem täis? Kui novembri teisel poolel väikese pundiga ühel kenal reedeõhtul sealkandis istumiskohta otsisime, oli see üsna võimatu ülesanne. Aga on nagu on, täna võime rahul olla.
Päris mitu laudkonda on ainult mehi; meie oleme ainus puhtalt naistest koosnev laudkond. Natuke tundub kummaline, arutame seda ka hetkeks, aga vahet ju pole. Me suudame enda ümber selle mulli tekitada küll, et isegi ei arva, et keegi võiks meid häirida.

Mitteüllatavalt on meie peamine jututeema inimsuhted. Praegu ja minevikus; praktikas ja teoorias. Kummalgi oma mured ja hirmud ja ootused ja kogemused. Kumbki ei ütle teisele, et tee nii või naa.
Vahel saab mõne mõtte selgemaks ka lihtsalt seda jagades.

Paar tundi hiljem tuleb kohale muusikatausta tekitaja ja ka rahvahulk tiheneb.
Lahkume enne, kui omavaheline rääkimine päris võimatuks muutub.

ohu on niipalju taandunud, et taskurätti mul ei läinudki vaja.

Lihtsalt selline päev

Mõni päev on selline, et juba hommikust tead, et selline imelik tuleb. Kuigi otseselt ju ei olegi põhjust.
Pannkoogid jäid ära, sest mina neid ei tee ja ärkasin ikka jupp maad varem kui pannkookmeister. Köögiaknast paistis päikseline tänav ja muidugi see, kui must aken õieti on. Murakami ja aeglane kohv on tegelikult hea päeva algus, aga ikkagi oli mingi nukker tunne sees. Ma võin enese sees näha põhjuseid, enamus eelmises postituses välja toodud, aga kuna need käivad minuga kaasas juba mõnda aega ja enamasti tekitavad lihtsalt mingit ärritust, siis on selline nukrus ootamatu. Aga võib-olla on põhjused kusagil mujal ja ma ei tea neid, see võib ju ka olla?

Näiteks see, et ma olen hädas vabade nädalavahetustega, mida on viimastel kuudel palju ja ma ei ole sellega enam harjunud. Muidugi võiks koristaa ja sõita kusagile loodusesse, aga ma ei ole koristaja tüüp (mul ei ole mõtet ennast petta), pigem tekitab see minus stressi; ja üksi autoga kusagile kõndima sõita on ju tore, aga viimasel ajal mõtlen, et mitte just arukas. Kodukandi jalutuskäigud on juba veidi ära tüüdanud..
Kui natuke planeerida, siis saab aja ära sisustatud muidugi, kuid lihtsalt selle fakti tabamine, et ma oleksin hooti nagu vales aegruumis, ei mõju eriti positiivselt. Kuigi ka mitte kurvastavalt.
Täna, näiteks, seda probleemi ei olnud. Vanemaid sai külastatud ja köögis kraanikausi kohal olev lamp taas seina ja veel seda ja teist ja kolmandat. Isegi sellest hommikul alanud ja vahepeal päeval eriti intensiivne olnud nukrusest sain jagu. Aga mingit rahulolutunnet ei ole, ikka on selline tunne, et midagi on valesti.

Või siis see igavesti vinduv november, mis algas juba üsna oktoobri algul ja kestab siiani ja see pidev hallus võib ju lõpuks kurvaks teha ka? Pidev madalrõhkkond, keskpäeval vaid grammi võrra heledam kui öösel ja ilus päev on juba see, mil vihma ei saja. Külma ja päikest tuleks minna Lapimaale otsima? Kuigi miks siis just sellel päeval peaks kurb olema, kui haruldasel kombel on päikest?

Igal juhul mõned päevad lihtsalt on sellised ja ei jää üle oodata muud, kui järgmist päeva. Või üritada midagi muuta ja vaadata, kas sellest midagi muutub. Sest tegelikult peab see põhjus olema kusagil minu sees. Kuigi ehk ei peaks üldse mõtlema, sest päevad ei ole vennad.

Täna on tähtpäev tegelikult ka, seitse aastat oleme kahekassilised 🙂

puhatud pühad

Need päevad jõulude ja aastavahetuse vahel, kui pole aimugi, mis päev on, mida tegema peaks või kes sa üldse oled..
Sel aastal on veel eriti nii, et vabu päevi on palju (mis on tore) ja vahepeal on üksikud päevad, mil enamus kontorirahvast vist küll tööl ei käi. Mul kolleegid viskasid nalja, et mul on sõltuvus, kui teatasin, et lähen täna ikka kontorist läbi, no lilled kasta ja paar töist liigutust. Aga see aitab vähegi järjel hoida ennast, sest tegelikult ikka ei ole ju puhkus.

Puhata on see-eest saanud küll. Viimase nädalaga olend vist 3 või 4 raamatut, vaadanud telekat rohkem kui pea kogu aasta peale kokku ja no natuke söönud ka. Vorstitegu oli, traditsioonilised kohupiimaküpsised ka. Mõned kingid jagatud, mõned saadud.
Üldiselt selgub, et ma olen telemaailmast ikka päris võõrunud. Lugemisega on nii, et raamatute vahele tahaks mingi pausi jätta, et muljeid pisut koguda (mõne raamatuga on see aeg pikem ja mõnega lühem) ning siis nagu polegi väga midagi muud teha, kui näputöö kätte ja teleka ette. Umbes 2-3 asja oli, mida ma tahtsin vaadata; mõne mõttetu filmi vaatasin veel. Ja edasi olen hädas, sest no pole vaadata. Mul ei ole uhkeid filmikanaleid tellitud, ometi veidi rohkem kui miinimumpakett, isegi Huub on ja puha. Pojale sai just Netflix aktiveeritud, Witcheri jaoks, sirvisin sedagi, aga kuna ma otseselt otsin väga väheseid filme või veel vähesemaid seriaalne, siis ei ole sealgi midagi.
Mõningad asjad on mu Dallase-sõbra Plexis ja sain oma NASil leiduvad üksikud filmid ka kenasti Plexi kaudu vaadeldavaks teha, aga tahaks ju mingeid uusi asju ometi. Plexi teeb veidi ebamugavaks veel see, et mu telekas seda ei toeta ja ma pean arvuti telekaga juhtmega ühendama. Natuke nagu ogar, aga hetkel ma pole suutnud midagi paremat välja mõelda. Telekavahetus oleks ilmselt järgmine idee, aga natuke ogar on suhteliselt uut ja täiesti toimivat telekat sellepärast välja vahetada, et tarkvara teeb kiireid samme. Seegi on juba nõme, et üldiselt normaalsed telefonid tuleb tarkvara pärast välja vahetada..

Kuna ilm on selline 80. novembri oma, siis käin väljas vähem, kui tahaks. Lihtsalt ei suuda selle märja halliga end õue sundida. Kui poodi või kusagile mujale lähikonda asja on, siis lähen ringiga või, nagu täna, jalutan paar peatusevahet. Ootan kannatamatult talvist kõrgrõhkkonda, mis toob külma ja päikese. Tundub, et sel aastal seda ei tule.
Aga uus aasta ei ole enam kaugel.

5 minutit reede õhtust

Kellel ei oleks aeg-ajalt mingeid sürreaalseid kogemusi? No nagu et avastad end öösel kusagil tümpsuva muusikaga üritusel hoopis luuleraamatut lugemas või lendab su sünnipäevaseltskonnale peale mingi uimas tegelane, kes ilmselgelt tahab kellegagi kakelda või kui sa seletamatutel põhjustel avastad end jalutuskäigu ajal jooksmast?

Kenal reedeõhtul ootasime sõbrannaga baarileti taga. Päris jupp aega tuli oodata, sest enamik inimesi soovis mingeid uhkemaid asju, kui meie. Vaatasime, kuidas mõne kokteili tegemine ehk isegi viie minuti kanti läks. Aga ei hullu, seisame, ajame juttu. Kena koht, ikkagi Telliskivi, ei mingeid kakluseid ega midagi. Elav muusika ja hea olemine.
Tulen üks noormees ka baarileti äärde, vaatab meie poole ja teretab. Mõtlen, et kas ma peaksin teda tundma. Siis mõtlen, et äkki on hoopis sõbranna tuttav. Vestleme omavahel edasi, teemaks just midagi fototeemalist. Noormees läheb ümber meie sõbranna kõrvale ja asub kuulama. Noogutab kaasa, ütleb paar repliiki vahele. Jutt kaldub reisifotodelt pressifotodele ja tüüp korraga küsib minult, kas ma olen ajakirjanik. Kuna ma ei ole, siis seda ka ütleme, ja jutt libiseb edasi, kuni jõuab sinna, et sõbrannal on paar minu tehtud fotot siiani seinal ja üldse ma peaksin neid rohkem tegema. Selle peale tüüp elavneb ja pakub, et me oleme kunstnikud. Sõbranna teatab lahkelt, et me kumbki ei ole ja tema on üldse IT-valdkonnas. Tüüp maigutab natuke suud, aga vestleb edasi, pakkudes välja teatud-tuntud tõe: fotode juures on oluline lugu, mis nendega kaasa käib. Mõne minuti vestleme veel ja siis on baaridaam valmis meid teenindama. Noormees saab ka oma joogi ja läheb oma seltskonda tagasi.
Ja ma saan aru, et ma ei pidanudki teda tundma. Sõbranna ka mitte.
Lihtsalt selline hetk elus.

Kirjalikult võib-olla ei mõjugi. Aga kella 23 paiku rahvast ja kunstsuitsu täis mürtsuva muusikaga baaris on see just üks selline veidi sürreaalne seik.
Olgu see siis siin jäädvustatud.

rahulik märts

Märts oligi väga kodulähedane, kuigi juba peale kahte nädalat tulid juba uued reisimõtted. Hetkel lükkasin need edasi.
Ehk üsna rahulik ja vaikne on olnud, suhteliselt. Meeleolud seoses tööga on küll süvenevalt kehvad, aga õnneks muud asjad kulgevad tavapäraselt. Või siis ikkagi rahulikult. Mingi laiskus on peal ja väga rabeleda ei viitsi. Tihe soojem poolaasta on nagunii kohe algamas, siis ei ole ilmselt väga hoo ja hoobi vahet. Võib küll praegu lihtsalt raamatuid lugeda õhtud läbi. Teoteatrisse sai ka korra. No ja mõned projektikohtumised ja asjad.
Jäähooaeg lõppes sel aastal varakult, aga edukalt. Järgmiseks aastaks on juba plaanid töös.
Mulle meeldib, et oleme jälle suveajal, pikad valged õhtud on nii mõnusad 🙂