lihtne säästunipp

Ausalt, kui ma sellest esimest korda lugesin, ma ei uskunud. Arvasin, et pigem see tähendab suuremat kulu toidule. Eriti, kuna ma olen võimalusel õhtusöögi inspiratsiooniks allahinnatud (viimase müügipäevaga) tooteid kasutanud. No esiteks ei jaksa ju kogu aeg mõelda, mida teha; ja teine asi on ikka raha.

Kuid siis ma otsustasin proovida ja kuigi ma olen seda kasutanud vaid umbes kuu aega, võin öelda, et mu kulutused toidukorvile on vähenenud. Ma ei pane oma kulusid küll kirja, aga see on tuntav muudmoodi. Ja allahinnatuid tooteid valikus enam ei ole.

Ei, see pole mingi tont-teab-mis-imetrikk või -skeem.
E-pood!

Aasta tagasi olin ma skeptiline, et toitu ma küll ei hakka e-poest ostma. Tegelikult oli siis esimene ost või paar tehtud, aga pigem seepärast, et kassiliivaga on mugav, kui kuller toob, no ja siis sai ikka jahu vms lisatud, et tuleks tasuta transport kätte, kui juba. Nii et kuller käis harva ja tõi pikema säilivusega kaupa, kohati tööstuskaupa (tualettpaberit pole ma sellest ajast saadik ise poest toonud).
Ükskord nüüd sügisel aga, vaadates läbi soodushinnaga tooteid, tuli pähe paar toitu, mida soodsaid aevilju-liha kombineerides teha saaks. Tellisin ära, võtsin siis saia-leiba ka juurde, kuna nagunii oleks vaja olnud ja – tulemus oli see, et nädala sees käisin lisaks poes veel korra või kaks, vaja oli a la piima ja leiba (ja “midagi head”, mis poes alati teemaks kipub olema, isegi ostunimekirjaga). Ehk siis algul oigasin, et näe, suhteliselt kallis ostukorv tuli, aga kui nädala peale üle vaatasin, siis juurde ei tulnud ju praktiliselt midagi.

Nüüd olen seda rida ajanud 5-6 nädalat ja vähemalt minu puhul see toimib. Natuke pean ette mõtlema, et mida võiks süüa teha. Natuke otsustan soodustoodete põhjal ka. Vahel käin ikka turult liha ostmas (sest mis puudutab sealiha, siis see on meie turul värske, kvaliteetne ja soodsa hinnaga). Munad tulevad maalt ja juurikad on vanemate juures keldris (aga see on aastaid niimoodi olnud). Ja see “midagi head” jõuab ka minuni endiselt. Lihtsalt kui ma seda ei ole tellinud, siis ostan kohalikust väikepoest, kus pole ohtu riiulite vahele ära kaduda ja veel poole e-poe nädala ostukorvi summa eest midagi soetada.

Et palju siis on mu keskmine ostukorv? Ca 40 eurot. Puuviljad, midagi magusat, lapse Värskad jms. Muidugi varieerub summa, aga mitte kuigi palju. Ning muidugi ostan ma ka neid asju, mida vaja, mitte ainult soodustooteid. Tööstuskaupa on ka sees.

Muidugi on sellega nii, et igaühele oma. Aga teisalt, see mina, kes arvas, et netist toidu tellimine ei tule kõne allagi, ei ole üldse kaugel minevikus.
Ainus probleem siiani on olnud üks katkiläinud Nutella purk (nutt ja hala), aga selle raha sain ma tagasi ilma mingi tõestuseta (sest nagu ikka, kulleril oli kiire, võtsin kotid vastu, andsin allkirja ja siis läksin lahti pakkima.. ja isegi fotot ei teinud). Muud tooted on olnud alati kvaliteetsed ja värsked (ei ole kunagi liha tulnud järgmise päeva säilivusajaga, ikka mitu päeva saab muretult kapis hoida; aedvili on ilus), isegi pakendamisega pole nad väga hoogu läinud. Ja see harvem poeskäimine tähendab automaatselt vähem kulu. ja lisaks üks auto mitmele inimesele kaupa laiali vedamas on mõistlikum kui igaüks oma autoga poes.

Võtan nüüd klaasikese glögi, kuller käis just paar tundi tagasi 🙂

rutiinivaba

Täiesti hullumeelne äge päev!

Pärdi keskus, keeleõpe, tagasi maapiirkonda, lambarümp autosse, kiire söök, väikese tööstusliku meierei külastus, pimedas veel raba peale, istumine tipitelgis lõkke ääres, miljon korda miljon tähte taevas.
No ja muidugi seal suure vaikse taeva all olles on just täpselt see, et ma ei taha ära tulla.
Muidugi olid hilisemaks mingid kokkulepped ja kohustused, isegi lisaminuteid lihtsalt olemiseks näpsata oli keeruline.

Algul puujuurikate vahel (et läbi metsa rabani jõuda) hämaras kõndides oli tunne, et vist oleks valges võinud. Tegelikult muidugi, siis me oleksime jõudnud pikemalt rabas päris käia ja näha ka midagi. Nüüd oli selline teaser. Mitte mulle, mina olen selle raja läbinud. Aga kes ei olnud, need ei saanudki aru, kui mitmekesine rada see on.
Muidugi ei olnud mul kaasas suurt kaamerat ja kui oleks ka olnud, siis statiivi poleks sellisel koosolemisel kaasa tassinud. Nii et ei mingeid ööpilte.

Juust on söömisel (suurtest poodidest seda ei saa) ja Pärdi keskus tahab veel kogemist.

.. aga keda need fotod ikka huvitavad?

Edusammud. Ma juba tegin ära aprillikuised Itaalia fotod. Kui hästi läheb, jõuan varsti jaanuari Kuubani. No ja ülejäänud tuleb siis väiliselt kettalt võtta ja ka ära teha. Veel vanemad, tähendab see.
Hea asendus, kui mingeid soojamaasõite plaanides ei ole. Kuigi see on suuresti kättevõtmine asi. Või mis soe, äkki oleks detsember või jaanuar nt Lapimaal ka äge? St, pole küsimustki, nagunii oleks.

P.S. Kuidas teha endale selgeks, et ma olen ainult palgaline ja firma heaolu ei pea minu mure olema?

vaikne päev

Selline päev, kmil midagi pole vaja teha.
Peale sööki natuke kööki koristada. Siis oli vaja ehituspoodi, tee peal meenutas laps, et pidi õppesõitu ka tegema. Selleks võtsime sedapuhku suurhalli parkla. Kohaltvõtmiseks ja madalateks käikudeks ja pööramiseks sobis küll. Järgmine kord tuleb mingi ilma liikluseta tänav leida.
Hea küll, ehituspood, toidupood, Tabasalu Pizzapoisid, kodune turg. Igal pool mingi aeg, kokku kodust ära ligi kolm tundi.
Peale sööki üritasin natuke lugeda, aga leidsin, et see autor mulle ikka ei istu. Värske karulauguvõi karpi, kanafileed ürdisegusse.
Natuke vannituba puhtamaks ja pessu.
Külmikus ootas üleeile toodud liha lähenemist. Kelmed ja väikesed tükid kassidele, midagi sügavkülma, midagi guljaši jaoks lõikelauale. Ungari pekk, sibul, küüslauk. Peal pooltteist tundi ikka liiga suur kogus hautist.
Kanafileed ahju, et oleks leiva peale panna.
Veerand arbuusi.
Koristama peaks veel Aga lõpuks võib ju natuke teleka taga ka tiksuda.
Tegelikult ongi vaikne ja rahulik päev.

jalutuskäik

Päike soojendab, aga ometi on maapind külm ja järvejääl lumi. Jõe peal sõidavad süstad; natuke maad ülesvoolu ei saa ma küll aru, kust nad läbi tulid, sest jääkirme on veel. Küll veidi lõhutud, aerujälgi võiks nagu aimata – aga süst, kust see läks? Veidi eemal jõeharul istub jää peal kalamees.
Selline kevad. Lumikellukesed on ainult linnas. Päikesekreem ei ole liiast.

Kaks nädalat, ja ma olen mingis muus kevades. Ootan. Ootan!

Tere, kevad!

Ma ei tea, kas eilne massaaž aitas või oli see mingi muu uss, mis nüüd lahkuda otsustas. Alates reedest oli lihtsalt kohutavalt kummaliselt kehv olla. Pea tuikas või lausa valutas, oli uimane ja sees keeras. Laupäeval ma ei teinudki praktiliselt midagi. Pühapäeval tegin. Isegi autoga sõitsin linnast välja. Keskendudes ei olnudki nii hull.
Omaärane oli ka see, et kui tavaliselt mingite haiguste puhul on õhtuti hullem, siis seekord oli õhtuti hoopis kuidagi parem.

Peale eilset massaaži tukkusin veel natuke – ma ei ole ammu nii roidunud olnud massaažijärgselt. Täna on enesetunne juba palju parem.

Ega ma muidugi mõtlesin ka, et mul on päris mitu lõpetamata kohustust “turjal”, nii et pole ime, et see lõpuks füüsiliselt mõjuma hakkab. Pluss lapse kohustused ja katsed ja värk.
Vaikselt harutan omi asju lahti. Koos uute tekitamisega 😛 Ja järgmine massaaž on järgmisel nädalal.

Kevad algas just. Talve sel aastal jälle õieti ei olnudki ja eks see mõjub ka, kui õues on üks november. Naaatuke oli talve ka, aga ikka vähe. No mis see praegugi muu on, kui november, hommikul sadanud ja päeva jooksul suures osas veeks muutunud lumega.

2018 – ma ei luba midagi

ühel hetkel, kui ma mõtlesin, et kirjutaks siia midagi, ei saanud ma sisse. niipea, kui https-i maha võtsin, sain jälle. kunagi sai mingi logimise suunamine tehtud, aga seda pluginatki, tundub, ei ole enam mul. samas suunamine toimib, aga miks https selle segamini ajas, ei tea.

eelmise aasta ülevaatega on siis nagu on. ehk kunagi kirjutan ka. eile sõbranna torkis, et siin on nii kaua vaikus olnud ja ma võiksin ikka kirjutada. ja mul mõned mõtted on olemas, muidugi.
kuid ma ei luba midagi, et püüan nii tihti kirjutada või trenni alustada või dieeti pidada või midagi sellist. ehk võin lubada seda, et ma arvan, et mina ja mu harjumused suures pildis ei muutu.

aga tegelikult nüüd ma lähimal ajal ikkagi väga ei kirjuta midagi, sest üsna netivaba puhkus ootab.

siia muidugi lisan, et jube unine on olla. läksin varakult voodisse ja vährkesin ja vähkresin. ma ei tea, kas ikkagi mingi reisiärevus või logistav tuul või mis. teisalt annab see lootust, et ehk õnnestub lennukis magada. sest lennukis saan ma nüüd olla öökimiseni.

hasta luego!

keskoktoober (kultuuri ja klaasi ja katsetusi)

Möödunud nädalal lugesin vist 3 või 4 raamatut. Lihtsalt praktiliselt kogu kodus oldud aja lugesin ja lugesin. Eile enam ei jaksanud. Liiga palju sai vist. Tõmbasin hinge ja otsisin paar asja, mida telekast vaadata. “Mees nimega Ove” oli igatahes selline, et ei tundunud raisatud ajana.
Hommik vihmases sadamas, pärastlõunal veel paar kotti asju Paavlisse. Pirukad ja muffinid.

Täna ei saanud hommikul magada, oli vaja varustust võistlustele transada, koos lapsega. Ainult et nad tiksusid ja tiksusid ja midagi kirja ei saanud, sest seda tuult oli ikka liiga vähe.

Mina istusin sel ajal kinos ja vaatasin “Väikelinna mõrvareid“. Peale ühte imelikku seika PÖFFil mõni aasta tagasi olen ma mustadesse komöödiatesse suhtunud natuke reservatsioonidega, sest tookord jäi komöödia elementi aina vähemaks, aga sellevõrra muutus kõik mustemaks.
Seekordne film aga ei toonud selliseid ebameeldivusi, oli päris ogaraid kilde, absurdseid sündmusi ja õnnelik lõpp. Isegi üks palgamõrvar muutus filmis üsna sümpaatseks.

Joogikatsetustega (pohlas ja jõhvikast teha erinevaid alkohoolseid jooke, mis ei ole vein) jõuan enne ärasõitu ühele poole. St sinna, et võivad lihtsalt omaette seista.
Kollaseid lehti aga pildistada ei jõudnudki. Liiga tihedaks kiskus.

Natuke klaasi olen ka nokkinud. Vaikselt hakkab tekkima mõtteid ja ideid, sest mingi arusaamine on juba, mis võiks umbes juhtuda, kui teha nii või naa. Mõnus on ka, hea seltskond ja mulle sobiv tehnika. Tähendab, selline, mis enamasti andestab paarimillimeetrised vead.

nädalavahetuse (toidu)värvid

eile magasin 11 tundi, täna ligi 10. rütm on selline, et kukun vara ja ärkan, noh, mitte hirmus vara, aga ka mitte kuigi hilja. see unehulk on siiski hirmutav.

ei, ma mu nädalavahetus ei piirdunud ainult söögiga. kuigi sellel on olnud suur osa. kartulid ja porgandid ja õunad ja pirnid. sügavkülmutatud moosi ümberkeetmine – sest on vaja veidi aega säilitada suvalistes tingimustes. üks marjaliköör läks tõmbama. ja hommikusöök ja lõuna-õhtu ja juust.

neli kotti läks kaltsukasse. mitte suurt, aga suuremad, kui poekotid. ega kapp palju tühjem ei tundu. jalanõusid läks ka, pluss müüki.
asju on liiga palju, aga ma ei oska neid hästi ära heita oma elust. vahel siiski õnnestub. alati on peale seda parem olla. teadagi, igasugused teooriad korras elamise ja korras elu kohta. ainult et see ikka ei ole enamasti nii ühene.

endiselt peidan ma end raamatute taha. võtan e-raamatukogust, aga varsti vist ei oska sealt leida. midagi tõsisemat ei taha, naistekaid ammugi mitte.
vahel on telekastki midagi vaadata. vahel. harva.

until I feel better

sügishoojale üleminekuga otsustas mu organism puhkust nõuda. niimoodi, lambist. et ehk olen uimasena ja tatisena enam-vähem tubane. natuke teen tööd ka muidugi, aga kuidagi olen jõudnud mingeid muid asju ka teha. isegi puhata. eile näiteks kukkusin paar korda tukkuma täiesti – sedasi, et ärgates olin üllatunud, et mis nüüd. täna on veidi parem ja niimoodi ootamatult ära vajunud ei olegi.

pühapäeval, kui ma veel aru ei saanud, et tõbi tulekul, sahmisin paar tundi koristada ja sain elamise tunduvalt rohkem korda, kui kunagi suve jooksul. tegelikult peaks veel asju sorteerima ja taaskasutusse andma ja puha, aga algus on tehtud. nüüd ma küll tean, miks ma kogu selle koristamise aja higistasin – organism hakkas juba oma puhkust nõudma.

igatahes olen ma lugenud, põldmarjalikööri valmis saanud, süüa teinud, räimed said marinaadi, kasside mänguasjad enam-vähem kokku korjatud..

hetkel on tegelikult paras hetk väikeseks hingetõmbeks, sest praegu on see võimalik. varsti on meid tööl natuke vähem ja mingit põhitöö-välist tegevust tuleb juurde, nii et siis tuleb jälle veidi rabeleda. mingi aja kindlasti.

kuidagi tuleks endas taas leida see tahtmine jalutamas käia, mis on kusagile kadunud. või mitte päris, ma nagu tahan, kuid ei suuda end kokku võtta. peale tervenemist ehk?