järelkajad

Äsjamöödunud sündmusest peamine järeldus: isegi, kui on viimase hetke muutused, tuleb kõik, mis puudutav rahasid, fikseerida kirjalikult.

Rahaasjad ei ole seekord kohe üldse minu mure, aga olles “parem käsi,” arutatakse neid asju minuga ka. Kellegagi ju peab. Ja hetkel on tulemus see, et kõik, mis oli jutuks, et “tehakse ära,” sai tehtud, kuid mingite asjade eest on esitatud ka arve. Ilma, et see oleks varem jutuks tulnud ja sellega arvestada oleks saanud.
Igaüks saab aru, et kui rahvusvaheline üritus kolib Eestist Soome, siis kulud ilmselgelt kasvavad, Sponsoreid ja toetajaid saime natuke juurde, aga see läks juba kõik hädavajalike kulude katteks ära, Kuigi muidugi, võinuks ju nt lõputseremoonia kohvist ja koogist loobuda, kui oleks teadnud kõiki muid lisanduvaid kulusid. Kehvemal juhul poolest meeskonnast ka, mis oleks jälle teistpidi halb olnud.
Igatahes ei saa mina nüüd muud teha, kui loota, et kõik kenasti läheb ning lõpuks on hundid söönud ja lambad terved. Ei taha ju inimestele, kes tegelikult omalt poolt väga kaasa aitasid, ka liiga teha. Eks mina elan oma kütusekulud ja laevapiletid kuidagi üle. Ja väikese nänni, mis kõigile jagamiseks tellisin, selle arvestasin nagunii oma kuludeks.

Laias laastus on tulemus muidugi see, et niipea enam midagi sellist ei korralda.
Me saime muidugi ka positiivset tagasisidet, väga mitmes vormis ja avalikku, aga probleem on pigem sellest, et kogu ala on üsna kaootiline ja on üksteisele vastukäivaid reegleid. Või siis selliseid, mida saab tõlgendada mitmeti. Lõpuks loebki üks välja ühe ja teine teise ja nö organisatsiooni (mis ei ole organisatsioon, vaid sõpruskond) esindaja mõtleb ühe otsuse osas kahe tunni jooksul kolm korda ümber. Sest et ongi võimalik tõlgendada nii ja naa.
Katsu siis selliselt teha midagi, mis oleks tõsiseltvõetav neile, kes seda tõsiselt võtavad; ja lust ja lõbu ja festival neile, kelle jaoks on tegu rahvakogunemisega.

No pluss see rahateema. Kodumaal olid lepped olemas ja täpselt teada, mis ja kuidas. Kolimise tingimus oligi ju see, et me peame rahaliselt toime tulema ja tundus, et see ei ole probleem. Mingid asjad sai ju kenasti kokku lepitud ja nendega on korras. Lihtsalt, osa infot on kuidagi puudu jäänud.

Takkajärgi tarkused.

P.S. Poolakad kutsuvad nüüd suvel oma võistlustele. Ei, mitte noored, aga need kaks veidi vanemat meest, kes väga mingeid keeli ei rääkinud, aga sellest hoolimata alati ülisõbralikud olid. Ma küll arvan, et mu noormees ei soovi minna.

 

harakale haigus

Sirvisin täna, olude sunnil, vanu ja päris vanu postitusi ja jõudsin selleni, et kusagile ma peaksin ikkagi kirjutama edasi. Kasvõi mitteavalike positustena iseendale. Sest, selgub, ikkagi on huvitav lugeda neid vanu asju, vähemalt minul omal küll.

Viimased nädalad on olnud hullumaja. Rahvusvaheline üritus oli vaja kiirelt viia teise riiki ja kogu see asi üleviimisest ürituse lõpuni võttis aega ca 3 nädalat ja ma olen sellest umbes 4-5 päeva ennast tervena tundnud. Kas ka terve tegelikult olin, ei tea. Alustuseks, peale tutvumist oludega, oli nagu lihtsalt külmetus. Aga ei läinud ega läinud paremaks, hommikuti ärgates ei saanudki aru, kas olen ärkvel või näen veel und. Nina õnnestus täpselt nii palju lahti hoida, et läbi suu hingama ei pidanud.

Kui ikka kuues päev jooksis, ei jäänud üle muud kui minna arstile. Tasulisele, sest oli nädalavahetus. EMOsse sellise asjaga nagu ei hakka trügima. Nutsin ja maksin. Aga põletikunäitaja oli laes ja sain antibiotsid peale.
Mis tähendas, et ajaks, kui Eestist lahkuma pidin, sai kuur täpselt läbi ja üsna inimese tunne oli. Ega muidugi väga palju ravimeid kaasa ei võtnud ka, sest kui äsja oled terveks saanud, siis uus asi ei tule ju peale kohe? Ega ma muidugi nüüd ei teagi, kas see, mis mõni päev hiljem taas ründas, oli uus või vana. Igal juhul on jube täpselt meeles, et sellel päeval oli nagu kogu aeg külm, kuigi temperatuur oli täiesti normaalne ja ma olin korralikult riides. Aga ma külmetasin kogu aeg ja öösel oli nohu platsis taas.

Tagasi sõites oli osa teed täpselt see teadmine, et ma ei tohiks sellisena roolis olla. Õnneks oli liiklus suhteliselt ja apteegipeatus aitas ka natuke. Ja muidugi see, et ma tee ära jupitasin ehk vahepeal ööbimispeatuse tegin. Järeltulija muidugi ütles, et oleks võinud juttis sõita, kui selle peatuse hinda kuulis; aga selle teine hind oli täpselt minu enesetunne ja võimekus pooltõbisena sõita ning seda ei saa rahasse panna.

Oluline on, et ilmselt ürituse raames keegi ei saanudki aru, kui läbi ma tegelikult olin.

tükike veebruari

Veebruar lihtsalt kihutas mööda. Ameerika – Võrtsjärv – Soome. Nüüd on kodus hea. Tööle pigem ei taha, on see periood. Ilmselt peaks aktiivselt tööportaale kammima, aga ma juba tean, et see ei vii väga kusagile.
Kõigest hoolimata oli huvitab kuu. Täis väga erinevaid kogemusi.

Näiteks kui autorendi kirjaliku info järgi sobivad kõik kaardid ja sularaha, aga reaalselt öeldakse sulle, et ainult krediitkaart. Polegi muud teha, kui teise putkasse astuda, kus (nagu hiljem selgub) teenindaja loeb nädalaks miskipärast neli päeva (või ajab sassi kuupäeva ja kellaaja, kuigi viimane on õige) ja ütleb selle järgi hinna, mis muidugi tundub üsna okei. Ja peale pikka lennusõitu muidugi ei suuda enam pabereid üle kontrollida ning lõpuks läheb see rent poole kallimaks, kui plaanitud.
Aga siis jõuad keset ööd hotelli, kaardil päevalimiit serva peal ja seal tullakse vastu, et bronnime hetkel ühe öö raha ära ja vaatame homme edasi. Homme sai kõik korda.
Ja edasi kulges kõik kenasti (kuni auto tagastamiseni). See toidukoht, kus ma tundsin end lapsena, sest teenindaja oli ca 70nene käbe proua ja suhtuski meisse mõlemisse emalikult. Või see koht, kus teisel hommikul tüdruk tuleb ja ütleb, et hei, sulle kohv ja sulle tee, eksole? Sest eile me tellisime just nii. Ehk ühelt poolt on küll selline natuke võlts kiipsmailing, aga teisalt nad päriselt ka siiski huvituvad ja jätavad meelde.
Suurlinna lennujaam, mis on maailma esikümnes või esikahekümnes (neid edetabeleid on erinevaid), aga mis koosneb täiesti mitteseotud terminalidest ja see meie oma on üllatavalt väike ja hubane. Peaaegu nagu meie kodunegi. Või suurlinn ise, kus ei ole küll aega ringi vaadata, vaid ainult läbi sõita. Ikka läbi kesklinna, pilvelõhkujate vahelt. Ja siis, vaevalt mõnisada meetrit kaugemal bensiinijaam, kus teenindajad on konkreetselt (ilmselt kuulikindla) klaasi taga ja kus kütus on nagu palju kallim kui maapiirkonnas või kasvõi lennujaama lähistel (kus teenindaja ei ole klaasi taga). Ja siis ilmsel latiinolinnaosa, sest sildid viitavad sellele ja söögikohad samuti.
Sellega, et söögiportsjonid kipuvad hiiglaslikud olema (v.a. mingid ketikohad, kust me üritasime nt hommikusööki saada ja mingi väikese kuklikese singiga saime ropu raha eest), harjud lõpuks ära. Mitte, et see normaalne tunduks. Hommikusöögi koha pealt – tuleb leida need kohad, kus kohalikud söövad ja saad oma muna ja värgi kätte. Ei maksa rohkem, kui ketis, aga toit on mõnusam ja mõistlikus koguses. Ja siis ongi seal need kohad, mis on lahti hommikul kuuest keskpäevani või kella kaheni ja mis on kell 8 hommikul rahvast täis. See kontseptsioon ühe keskmise eestlase pähe ei mahu.
“Kõik on nagu Ameerika filmides ja arvutimängudes,” tõdeb laps ja muidugi nii see ongi. Lihtsalt mingi hetkeni vist ei taju ära, et nende filmide tegevuskohad ongi reaalsed. Ja toiduportsjonid.
Ma usun, et kesklääne väikelinn ongi mingis mõttes vist kõige ehedam Ameerika. Vähem väliseid mõjusid kui ookeanide ääres.

Tagasi kodumaal. Korraldatav üritus rabab sellega, et osalejaid ilmub pea poole rohkem, kui ette oli teada. Tore ja mittetore. Tegelikult pigem tore.
Ebameeldiv üllatus, kui avastad korraga, et majutusasutuse omanikud istuvad õhtul sõpradega jooma klientide söögisaali. Ja ka teisel õhtul. Ma olin naiivselt arvanud, et selliseid asju enam ei juhtu. Siis satud sõitma nende ATV taga olevas kärus, kus ei ole õieti servasid, küll aga kaks lahtist pinki. Ega juht sõidab ikka hooga, päris ebaturvaline on. Kõik vist ikka jäid ellu ja terveks. Ikkagi, uskumatu!
Muidu – kiire ja veel natuke kiire. Tuuline ja pisut porine. Ja see, et “ära kamanda mind, ma teen ka asju ja mitte vähe!” Sauna väljavõitlemine ja teise päeva õhtuks ülessoojenenud tuba (aga mitte vannituba). Ning kõik need, kes pärast pikalt tänavad.
Hiljem see üks mail, mis kunagi oleks sind põdema pannud, aga enam mitte. Sest sa oled jälle sammu täiskasvanumaks saanud, tundub. Ja sa tead, et sa oled tegelikult selles, mida teed, hea, ning ei pea kahtlema ei selles ega paljuski muus.

Soomest ei kirjuta ma täna. Kui üldse.

rutiinivaba

Täiesti hullumeelne äge päev!

Pärdi keskus, keeleõpe, tagasi maapiirkonda, lambarümp autosse, kiire söök, väikese tööstusliku meierei külastus, pimedas veel raba peale, istumine tipitelgis lõkke ääres, miljon korda miljon tähte taevas.
No ja muidugi seal suure vaikse taeva all olles on just täpselt see, et ma ei taha ära tulla.
Muidugi olid hilisemaks mingid kokkulepped ja kohustused, isegi lisaminuteid lihtsalt olemiseks näpsata oli keeruline.

Algul puujuurikate vahel (et läbi metsa rabani jõuda) hämaras kõndides oli tunne, et vist oleks valges võinud. Tegelikult muidugi, siis me oleksime jõudnud pikemalt rabas päris käia ja näha ka midagi. Nüüd oli selline teaser. Mitte mulle, mina olen selle raja läbinud. Aga kes ei olnud, need ei saanudki aru, kui mitmekesine rada see on.
Muidugi ei olnud mul kaasas suurt kaamerat ja kui oleks ka olnud, siis statiivi poleks sellisel koosolemisel kaasa tassinud. Nii et ei mingeid ööpilte.

Juust on söömisel (suurtest poodidest seda ei saa) ja Pärdi keskus tahab veel kogemist.

.. aga keda need fotod ikka huvitavad?

Edusammud. Ma juba tegin ära aprillikuised Itaalia fotod. Kui hästi läheb, jõuan varsti jaanuari Kuubani. No ja ülejäänud tuleb siis väiliselt kettalt võtta ja ka ära teha. Veel vanemad, tähendab see.
Hea asendus, kui mingeid soojamaasõite plaanides ei ole. Kuigi see on suuresti kättevõtmine asi. Või mis soe, äkki oleks detsember või jaanuar nt Lapimaal ka äge? St, pole küsimustki, nagunii oleks.

P.S. Kuidas teha endale selgeks, et ma olen ainult palgaline ja firma heaolu ei pea minu mure olema?

reiside valu ja võlu

Ausale öeldes ei kirjuta ma siia suuresti lihtsalt seepärast, et mul on tunne, et ma olen juba kõik ära kirjutanud.
Siis aga tundub mulle, et see on lihtsalt vabandus minu enda jaoks. Sest kui ma olengi mingil teemal kirjutanud x-aastat tagasi, siis ilmselgelt ma enam päris nii ei mõtle. Lisaks koguneb nii ehk naa uusi asju, millest ei olegi varem juttu olnud.

Näiteks see, et kui olen kümne päeva jooksul kolme eri riiki külastanud (vahepeal kenasti ikka Tallinnas tööd tehes, mitte mingi lõburingreis selline), sobitanud neid käimisi kogu muu eluga (et näiteks lapse lõpuaktusel ikka kodumail olla), siis jaani ajal ei tahagi kusagile minna. Tegemist on koduski küllalt ja see ei tähenda, et ma hullunult näiteks koristaksin – mida on ka vaja. Kodukontoritöö pigem. Aga ikka mahub sisse natuke lugemist ja jaaniõhtul osalemine pooletunnise jalutuskäigu kaugusel.

Või taas üle väga tüki aja kogemus, et liiga tihe reisiprogramm ei ole tore. Rääkides just mõnepäevasest käimisest. Ma saan aru, et projektipõhine õppereis, aga lõunamaalastele omaselt kippus ajakava ikka väga umbe jooksma ja vähe sellest, et vaba aega lõpuks ei jäänudki, no näiteks et külastada linna suveniiripoode või kasvõi kohalikku jäätisekohvikut, ka uneaega oli vähe. Minu jaoks peale pikka päeva ei ole 5 tundi und üldse mitte normaalne. Selgus, et ka paljude teiste jaoks mitte. Järgmisel ööl saime 7 tunni kanti. Need, kes õhtul (või öösel) linna peale ei läinud, muidugi – nagu mina.

Ja mingil hetkel tüütab väga ühesugune traditsiooniline söök ka ära. Kui ikka teisel päeval algab taas see sink/juust-veelmingisuupiste-veelükssuupistetaldrik-pasta-riis-liha7kala-magus-kohv ring, siis hakkan isegi mina vahelduseks vähemalt pitsat tahtma. Või kui seda ei saa, siis vähemalt salatit, palju värsket salatit! Isegi oliive nappis.
Ühel korral juhtus nii, et üks võõrustajatest ei söönud liha ja talle oli tehtud pannitäis, mis oli värviline, sest seal oli ka (küll kuumutatud kujul) ka rooma salatit ja paprikat. Kuna see toodi koos teiste toitudega, siis me koos naabriga arvasime, et oo, lõpuks ometi midagi teistmoodi ja tõstsime omale sealt natuke. Saadi küll kiirelt jaole, et see ei ole meile. Õnneks jagus piisavalt sellele, kellele see oli, aga praktiliselt kogu ülejäänud seltskond vahtis meid kadedalt.
Hommikusöögilauas oli ka salatiga kehvasti, ma lõpuks tirisin juustu alla garneeringuks pandud salatilehe lihtsalt omale taldrikusse 😛

Lisaks muidugi on lõunapool kilomeeter ja minut pikemad kui meie siin harjunud oleme. Pluss muud iseärasused. No et ongi normaalne, et kõik on (lõunal) lõpuks söönud (see on selline paaritunnine ettevõtmine, nagu aru võis saada), siis selmet vaikselt edasi liikuda, on aeg mölutamiseks. Bussi istudes lubatakse, et järgmine koht ei ole kaugel ja see lootus on kõigil, sest tegelikult on plaanijärgne aeg möödas. No ja siis sõidame.. tunni. Või umbes nii.
Või kui öeldakse, et oo, see on 200 meetri kaugusel ja siis lähme ja lähme ja lähme.. nojah. Üldiselt sai samme ikkagi vähem, kui ma lootsin.

Sellest ei olekski viga, kui plaani tehes oleks lähtutudki sellest, et kõik venib. Aga nagu juba öeldud, sõitis see lihtsalt uneaega sisse. Ja selle juures jäidki eriti arusaamatuks need tunnid, mil me lihtsalt kusagil tegime mittemidagi. Enamasti asustusest eemal.

Ma nüüd virisesin ära ja ütlen, et tegelikult oli lahe. Lihtsalt siiani on need reisid, kus ma grupiga käinud olen, olnud sellised, kus on ikka iseolemise aega ka. Isekäimistest rääkimata.
Aga kahtlemata me nägime palju, maitsesime palju ja huvitav oli igati. Lisaks hästi hariv. Ütlesin emale ka, et mis ta nendest peenardest rohib, seal on kõik maheaiakesed umbrohtu täis. Ei kaevata ka, ainult tõmmatakse natuke mingi vidinaga mulla sisse triipe. Või et on olemas villast riiet, millest mitte iialgi seda ei arvaks – nii õhuke, kortsumatu ja üldse mittekuidagi villast meenutav (hinda ma parem ei tahagi teada). Või et tegelikult eestlased ei ole mingid tagasihoidlikud, ning see ei sõltu ärajoodud veini kogusest. Ning kas teie teadsite, et on olemas selline, hm, ala, nagu kullasõelumine, ja selles peetakse isegi maailmameistrivõistluseid?
Omamoodi kummaline on olla ristimiskabelis, mille vanimad osad on pärit 9ndast sajandist. Päris mitmes kohakeses tervitas meid linnapea isiklikult, aga need ongi sellised mägilinnad, kus me ei räägi kümnetest tuhandetest elanikust.
Vahe kahe kuu tagusega: siis oli 1600m peal lumi, aga nüüd enam mitte.

kevade kiired sammud

Päris tore, et soe on. Jaguks seda nüüd suve peale ka, oleks veel toredam.

Kui olen sellise ilmaga kaks tundi konditsioneerita autos sõitnud (hingamispeatustega loomulikult), ei oma mõni sääsk värskes õhus enam mingit rolli. Nagunii imestati, et mismõttes temal on terve parv kallal ja minul ainult mõni. No mis ma teha saan? Mulle sobib nii. Info sääskede rohkusest lõpp-punktis jõudis minuni nii hilja, et ma ei jõudnud enam isegi pikki pükse ja jakki kaasa haarata.
Lõpuks sõime kõik värskes õhus, koos sääskedega.
Muidugi ma ei planeerinud üldse sööma jäämist ega midagi, muidu oleks võinud ju tagasituleku üldse hommikusse jätta. Aga ega ma ei tea, kas ma seepärast kell kuus ikka oleksin tahtnud ärgata, et lihtsalt õhtu kusagil küll kaunis ja mõnusas kohas, aga suhteliselt võõraste (ja sääskede) keskel veeta.

Pealegi siis ma ilmselt ei oleks avastanud seda kullerkupulist (ja nurmenukulist ja pääsusilmalist) rannakarjamaad. Sinna sõites ma otsisin lõpupoole sihtkohta ja kui tee peal sain karukellad üle vaadatud ja mõnda kullerkupupuhmast nägin ka (teate, kui raske on tegelikult autost aru saada, kas on varsakabi või kullerkupp seal kraavipervel?), siis viimasel lõigul ei olnud selleks silmi. Aga tagasi pöördudes, peatselt loojuva päikese valguses oli korraga näha, et terve tee ja mere vaheline karjatamata karjamaa on kollaseid nupse täis. Sain just karjavärava lähistel pidama ja tühjeneva kaameraakuga mõned klõpsud tehtud. Ja hindamatu mälupildi, muidugi.

Absoluutne boonus kevadesse. Kogu see õhtune vaatepilt: lilled, maastik, meri, valgus.. Ma ei üritanudki tervikut pildile saada. Alati pole vaja.

peaaegu et reisijutt, aga üsna seosetu

Hetk talvise ja suvise hooaja vahel. See, kus on tunne, et on natuke aega. Aga reisipiltideni ikka ei jõua. Nendega ongi mul pidevalt üks nutt ja hala, juba aastaid. Kui mingit otsest vajadust ei ole, siis muudkui seisavad ja ootavad oma aega.
Selle-eest sai purjedel numbrid vahetatud ja ebavajalikud reklaamid maha kistud. Ja riideid sorteeritud ja mõned talveasjad ära pandud. Ehk mitte ennatlikult.

Kuigi nädal tagasi sai sandaalides lumes sumbatud. Keenid on õnneks suhteliselt kinnised ja need on sellised sandaalid, mida võib vabalt sokkidega kanda. Lund oli vähe rohkem kui Tallinnas sel talvel korraga näha õnnestus. Paksust siis mõtlen.
Sokid kuivasid pärast kenasti ära, kui ainult pool maad mäest alla sõitsime ja alumise osa jalutasime. Päike ja soe ja värk, nii et sokid seljakoti külge ja toreon.

Ja siis leidsime end veel sellelt teelt, kus oli väljas silt, et kuru on avatud ja võib sõita ja tõkkepuud olid üleval. Aga teekoristuseks vajalikud pulgad olid oluliselt pikemad kui meil siin näha. No ja rendiautoga anti kaasa lumeketid, sest neil on see poole aprillini kohustuslik anda.
Seepeale mõtledki, et kus on lumeketid, kus autode eelsoojendused, ja meil ei ole väga midagi levinud. Kuigi võiks ju. Eelsoojendus oli see, mis Soomes oleks väga abiks olnud. Pistikud olid meil parkimiskohtade juures olemas, aga no meie autodel pole ju eelsoojendust üldiselt. Oleks Soomest bussi rentinud, oleks vist olnud. Aga meie rendibuss läks õnneks niigi käima, lihtsalt läks aega, kuni soojenes ja aknast täies ulatuses välja nägi. Majanaabritel oli probleeme.

Aga liigume tagasi lõunasse. See auto, millele anti lumeketid, oli päris lustlik. Nimelt ta arvas ise kogu aeg, et ta on väga lahe ja võimas tegelane. Vaevu lasi kolmanda käiguga laugest mäest üles, kui ise teatas, et jou, pane nüüd viies käik sisse. Nagu mida? Tema kiituseks peab ütlema, et igalt poolt vedas läbi ja kui gaasipedaal põhja vajutada ja umbes kolmandat käiku kasutada, suutis kiirteel kiirendada ka. Ehk siis mäest üles lükkama ei pidanud kusagil. Ning kütusekulu oli imeliselt väike. Aga kui mootorit ei ole, siis pole ka kulu. See oli absoluutselt pisima mootoriga auto, millega ma kunagi sõitnud olen.

Muidugi, oluline ei olnud mitte auto, vaid päike, loodus, jalutuskäigud imelistes kohtades, söök ja kohalik jook. Nagu see aperitiiv Milva poekese ees enne mõnusat õhtusööki heas restos.

maailma avastamine

Ajavahega tulin ma seekord küll päris hästi toime. Kuigi mingi pärastlõunane ebaloogiline unisus on siiani teema. Ebaloogiline, sest see langeb reisiaja hommikule.
Kui kusagile minnes tavaliselt ei ole aega ajavahe põdeda, sest kohe peab tegutsema hakkama + reisiväsimus (reisijuht muidugi ütles, et esimesel hommikul oleme kõik kell 4-5 üleval, ma ärkasin kell 7 äratuse peale tundega, et tahaks veel paar tundi magada); siis koju naastes läheb harilikult ikka aega. Seekord mitte. Kas aitas see üks öö Istanbulis või ikkagi lihtsalt tuli tempo kohe peale – ei teagi.

Eile ajasime sõbraga juttu ja muuhulgas tuli juttu, kui palju elus tehtud ja veel tegemata on. Tema leidis, et ma olen nüüd juba küll palju teinud, mina leidsin, et ma olen väga vähe teinud. Ja siis kulges jutt edasi sellele, kuidas ta praegu mitmel rindel rabab, et oma väikese lapsega peret majandada. Ning et see on väga koormav ja väsitav.
Täna hommikul kohvi juues meenus see mulle ja jäin mõttesse. Tema on päris palju mööda maailma ringi käinud enne pere loomist. Võib-olla mitte geograafiliselt (kuigi Uus-Meremaa mahub sinna sisse), küll aga ajaliselt. Töötanud mujal jms. Nagu tänapäeva noored ikka toimetavad. Võimalused, mida minu põlvkonnal sellisel kujul ei olnud. Isegi Kanadasse 90ndate algul ma ei jäänud, nagu enamus noori, kes sel ajal sinna sugulastele külla läksid, tulin kenasti tagasi.
Mina käisin enne last küll korra üle ookeani (toosama Kanada), ise veel peaaegu lapsena; ning hiljem olid mõned Euroopa-reisid, kuid sellised pikemad otsad on olnud nüüd, hiljem. Ja äkki sedapidi ongi mingitmoodi hea? Sest võib-olla on lihtsam tegeleda lapse sünniga kaasnevate muutustega, kui maailm ei ole veel liiga lai? Ma muidugi ei tea, sest võrdlus puudub. Ning lapse sünd on väga karm elumuutus nagunii; ma ei tea, kui ma oleksin harjunud nt iga aasta tagant pool aastat mujal olema või kasvõi kakskorda aastas lühemal reisil käima, kuidas ma siis üldse toime oleksin tulnud. Aga vähemalt seda tunnet mul ei olnud, et ma jään nüüd ootamatult paikseks. Ma olin paikne nagunii (no riigi piires; tegelikult oli stress seegi, et ma ei saa vabalt toimetada kõike, mida seni). Vaikselt avardan nüüd oma maailma, vastavalt võimalustele (ja selle juures põen natuke, et näiteks raha, mille võiks kasutada korteri remondile, läheb hoopis lapse hobile ja minu reisidele – aga kus on tasakaal selle vahel, et elamine on viimase peale korralik ning korras või et me lapsega saame mõleamd teha asju, mis meile meeldivad?)

Mitte, et sõbral tingimata see paikseks jäämise probleem oleks. Ilmselt on alati võimalus, et tegelikult on paikseks jäämine otsustatud ja lapse tulekuks moraalselt valmis (no nii valmis, kui olla saab üldse). Me ei arutanud seda eile, sest siis mu mõtted sedapidi ei liikunud. Aga ma tean, et minu puhul oleks see olnud üks lisanduv stressor.

P.S. sõber, kellest ma räägin, on meessoost.

naasmine reaalsusesse

kuu teine pool läks kiirelt. ja no ei tahtnud head sooja ja päikest kaotsi lasta ka.
kummaline muidugi, kui kiirelt ühes laagis kaob aeg. ma ei aidanud väga isegi toiduga, rohkem lihtsalt olin ja pildistasin. või roolisin. või liikusin punktist punkti. või töötlesin pilte.

vähemalt soovitud veinipiirkonnas sai käidud. head sööki väikekülas sai ka. mitte-eriti-head linnas turistilõksus. ja lõpuks ometi meres ujutud, lausa mitu korda.
see 10 päeva oli ilma suhtes küll parem, kui keskmine Eesti suvi. ja just sellisel sügisesel ajal väga vajalik. ma täitsa heal meelel oleksin jäänud sinna umbes novembri lõpuni. aasta algul on lootust siiski külmale ja lumele ja see mulle jälle meeldib. et sellist päris-kliimapagulast minust ei saaks. aga see sopane ja hall aeg..

kui me maandusime, siis just selline oli. poeg küsis, et miks me küll tagasi tulime ja ega omalgi oli sama mõte. a no kohustused, teadagi. nii temal kui minul.
reisil sain läbi vähesema unega, aga nüüd on jälle nii, et hetkel on kell pool seitse ja ma jääksin vist meelsasti kohe magama ning ilmselt magaks hommikul äratuseni välja.
üritan natuke veel tiksuda ikkagi. mõni asi on vaja veel teha.