kuidas ma jälle Lätis käisin (ehk ära lase end pikast algusest petta)

täiesti tüüpiline on, et kui ma istun kusagil, kus mul ei ole arvutit käepärast, või ka lihtsalt näiteks enne uinumist, on pea täis mõtteid, mida kirjutada. ja kui olen arvuti taga, on kas kiire või pea tühi.
jah, ma olen viimasel ajal sellel teemal suhteliselt iga kirjutise juures midagi hädaldanud, aga just nii ongi.

ma tean, et telefonis saab ka kirjutada, ma olen kirjutanud isegi. lihtsalt ma olen selle põlvkonna inimene, kes arvutis trükib peaaegu et klahve vaatamata ja üpris kiiresti, (eiei, 10-sõrme süsteemist me ei räägi, mul on rohkem selline kuuesõrmesüsteem, 4 vasaku käe sõrme ja 2 parema, no ausalt, ma ka saan aru, et see ei ole väga normaalne). igasugune moblades ja tahvlites toksimine on paras tüütus, millele oma osa annab see, et ma ei ole väga tegelenud sellega, et autokorrekt maha keerata (mul on tunne, et tahvlis väga ei saagi, ma kunagi otsisin). mis tähendab, et oma meelest kirjutad mingi sõna ära, aga ekraanile ilmub korraga midagi hoopis muud. arvutis halvimal juhul lähevad tähed nihkesse ja see jääb tekstis silma ning on kiirelt parandatav. aga nutiseadmetes on vahel iga pagana sõna juures vaja enne sisestamist üle kontrollida, et ega see vidin ei taha midagi muud teele saata, kui ma kirja panin.
üldse, miks peaks mingi vidin minust paremini teadma, mida ma kirjutada tahan? sest tee mis tahad, vahel ju pakubki õigeid sõnu, aga enamasti mitte. ja kui pakub kolm õiget sõna juttis, siis see uinutab valvsuse ja neljandaks paneb midagi eriti absurdset.

tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest, kuidas ma taas Liepajas käisin ja kuidas ma kogu aeg tunnen, et peaks Lätis rohkem vaba aega tekitama. et ehk mitte olla ainult transpordiühik. näiteks tahtsin minna Pape loodusparki, aga sinna suurelt teelt ära keeranud jupp oli nii kohutavalt treppis kruusatee, et ma ei hakanud võistlemast tulnud noortega seal seiklema. süüa oli ka vaja teha. ehk jah, muudes oludes oleks võinud seda teed ignoreerida ja jalutada. aga kui aega väga ei ole, siis ei ole.
ja see tee, ausalt, ma ei mäleta, millal ma nii treppis kruusateel Eestis sõitnud olen. mitte kunagi?
vähemalt Liepaja põhjamuulil sai seekord käidud. kindustusteni veel ei jõudnud. randa suurtesse lainetesse sooja vette ujuma ka mitte. ainult põlvini vette, nii, et püksisääred märjad. nüüd juba kahetsen, et rohkem mitte.
õppetund noortele liivaluidete tekkest. viis minutit rannas ja pea oli paksult liiva täis.

seekord jõudsin ka siseturule. peale seda, kui olin lugenud, et see on spetsiaalselt turuks projekteeritud ja natuke juugend pealegi. eelmisel aastal õnnestus mul turuhoonet täiega ignoreerida.
turul ei jõudnud ikka ära imestada, värske kohalik kartul algas 15 sendist (või oli see 10st) ja lõppes nii umbes 60 juures. 25 sendised kartulid olid just sellise mõnusa suurusega. kas meie turgudel alla euro leiab üldse mingit kodumaist kartulit? ei ole Läti nii palju rohkem lõunas midagi. porgandi sain ka alla euro kätte. Rimis oli Läti tomat ca 1.50. no ausalt.
liha oli küll umbes samas hinnas, mis meil siin.
odavat alkoholi ei otsinud.

Liepaja on endiselt armas linnake. kontrast korda tehtud ja korda tegemata majade vahel on suur. ja Karosta ning nö päris linna vahel. rand ja rannapark teeb natuke kadedaks, sest rand on pikem ja pargis on kuidagi rohkem asju kui näiteks Stromkal. rannakohvikutest ei räägigi. aga kontserdiala ja suur rulapark ja staadion ja veel mitu kohvikut ja .. no ikka on seal parem, kus meid ei ole?
(ma hakkasin selle peale natuke Portugali igatsema ka)

sünnipäev möödus kaldal närvitsedes ja pilti tehes ja pakkimise ajal puhata püüdes ja siis oodates ja oodates ja oodates ja siis sõites. piiri ületasime veel mu sünnipäeva sees, esimene vihm tuli Tallinnast veidi lõunas, Tallinnasse jõudsime ikka väga öösel. ma ise ka ei tea, kuidas ma selle ära sõitsin ainult paari üksiku peatusega. liiga viimasel minutil ei hakanud tee peale öömaja ka otsima ju.
oligi väga teistmoodi sünnipäev.

edasi on olnud peamiselt töö. ja töö. ja töö. ja laupäev, mil kõrvetasin õlad ära, tegin 1000 fotot ja õhtul saime karmi vihma.

hoo ja hoobi vahel

nagu öeldud, oleksin ma meelsasti sinna lõuna poole jäänudki. eriti, kui keegi selle kinni oleks maksnud. põhimõtteliselt jäi kõik suurem osa nägemata. Klaipeda kesklinna natuke nägin ja Leedu naftapuurtorne ja suurel hulkal putukaid ja vett ja päikest ja surfareid. ja Kura säärt, ülevee. tahtsin sinna päriselt ka jõuda, aga läks nagu ikka.
kuigi ega vahet poleks olnud, kui ma oleksin päevaks ära sõitnud. noored said ise hakkama ju. ma olin pigem transpordiühik.
hästi mõnus oli see, et mingi õhtu oli ka juba hea soe, kella 8 ajal kannatas veel lühikeste varrukatega olla.

aga nüüd olen ikkagi tagasi ja selline tempo peal, et ..
igatahes on kast mitme kilo klaasiga laual, homme veel lihvida (õnneks saan seda kodus teha) ja ülehomme tuleb graveerimisse viia. sest mingi osa on ju vaja veel masinal poleerida. see, mida ei jõudnud ja mida saab peale graveerimist teha.

no ja kõik muud kenad tegemised. miks ma neid teen, kui keegi ju ei sunni – jõuan jälle sinna, et ju teevad need asjad hingele pai. isegi kogu rabelemise kiuste.

lihtsalt ma ei tea siiani, kas ma olen selle kuristiku servalt, kus maenamuse talve tammusin, nüüd kaugemale liikunud või mitte. ja et kas see tunne, et ma haldan asjad ära, on seega peatselt tagasi või pean ma veel mingi määramatu aja tegutsema nii, et pidevalt on tunne, et kohe jookseb kõik kokku..

P.S. teel ma ei kijutanud. isegi leedukate nn kiirteel, umbes nagu meie Narva mnt 2+2 osa, ainult et lubatud oli 130km/h, sõitsin ma napilt peale 90. sest esiteks oli aega ja teiseks kütusekulu.

ma kahtlen, et ma tean ja oskan

teate ju küll seda infot, et laias laastus on tööotsingutega nii, et kui naine loeb nõudmisi ja ta, noh, ütleme, et kahele ei vasta, siis suure tõenäosusega ta ei kandideeri? ja mees kandideerib enam-vähem kindlasti, kui ta juba kahele vastab? st konkreetsed numbrid on minu interpretatsioon, aga mõte jääb samaks.

mulle tuli see meelde koolitusjärgselt. käisin täna ühel.
nagu ikka, oli lõviosa koolitujatest naised ja seekord oli isegi suhteliselt palju mehi ka. aga isegi mitte see ei ole teemaks.
pigem see, et ma sain teadmise, et ma tegelikult tean selle koolituse valdkonnast üllatavalt palju.
või sõnastades nüüd teistmoodi: ma arvasin, et ma väga palju ei tea. tagasi tulles kandideerimisnõudmiste juurde: ma arvasin, et ma tean umbes kahte asja, aga tegelikult pikast listist oli umbes kaks asja, mida ma ei teadnud. üldistatult, muidugi, aga enamvähem nii võiks võrrelda.

mis panigi mõtlema, et kas me, naised, oleme lihtsalt äkki enda suhtes nõudlikumad?
või kas see on ühiskonna surve (sest siiani on päris palju neid olukordi, kus naised lihtsalt peavadki sarnase töö juures rohkem vaeva nägema kui mehed) või naiste oma mingi hinnangu küsimus, ma ka ei tea. ma võin oletada. muuhulgas seda, et ühiskonna surve võib mõjutada enesehinnagut ning ilmselt mõjutabki. ja seepärast me oleme juba olemuselt enese suhtes nõudlikumad – ning blufime vähem.

ja et naised, kes tegelikult ilmselt teavad mõnigi kord tööalaselt rohkem kui, näiteks, nende ülemusteks olevad mehed, ei trügigi kusagile, sest kusagil ajusopis on ikka see teadmine, et üldjuhul ta peab end siis oluliselt rohkem tõestama ja tööd tegema, kui mõni vastassoo esindaja.

muidugi tuleb nüüd laviin neid, kes vaidlevad vastu. enamus neist ilmselt ei ole naised. seega päris tegelikult nad ei tea, mida siiski tähendab olla selline üsna keskmine naine.
muidugi, see kirjutatu ei ole absoluutne. on piisavalt näited, mis seda eelnevat üldse ei kinnita. ning see on hea.

aga koolitus oli ikkagi kasulik, sain mõned asjad enda jaoks süstematiseeritult selgemaks ja muidugi, kinnituse, et ma oskan 🙂

pilt on meenutus Itaaliast.

Lake Garda

aasta algus

nädal uut aastat olnud ja hetkel ei ole põhjust midagi kurta.

muidugi algas see hooga, nagu ikka.
talvelaager ja värk. sel aastal olin ühe väikebussi roolis ka. kuigi, arvestades ilmaolusid, tekitas see natuke ärevust, sest no üks asi oli lõunaosariikide libedus, teine põhjaosariikide tuisk. ja võõras suht uus bussike ja automaatkast ja viis mitte-oma last bussis. aga kõik kulges.
täiskasvanute seltskond on meil tore. ütleme, et ma olen hästi sisse elanud.

muudki asjad on korraga paigas või paika nihkumas. mõtted liiguvad õigetel radadel ja materiaalne ‘auk’ saab kohe täidetud. jõulupreemial oli selles oma osa. ja üldse, raha läheb ja siis jälle tuleb, nagu täna just oma noormehele seletasin. selle peale, kuidas tal eilne Tuhakal käik nihu läks ning ta sisuliselt rahas kaotas.

mingite mõtetega olen juba suves. kalendris on juba mõnedki suvised nädalavahetused, mis viivad Eestist välja, ja mõni muu sisustatud päev kirjas.
üldiselt, imelik. sest tavaliselt ei suuda ma umbes kahte nädalatki kuigi täpselt ette planeerida. või ühte. aga see vist ongi seepärast, et ma tean, et võivad tulla mingid minu jaoks olulisemad asjad.
sest endiselt – kui mingi asja jaoks on ainult vabandused, miks seda teha ei saa (peamiselt raha ja aeg), siis see ei olegi prioriteetne.

sellega on vastatud ka küsimusele, kust ma võtan aega lugemiseks. ju mingi minu jaoks vähemolulisema tegevuse arvelt.

pilt on laagrist, kõige külmemast päevast, mil toimus orienteerumisvõistlus, et mitte tunde suusatada. kiireimad (pildil) pääsesedki umbes kümne minutiga õues.

2016

kui ma mõtlen tagasi möödunud aastale, siis tahaks öelda, et sel aastal tegin ma väga mitut asja esimest korda elus. samas ei ole need sellises stiilis asjad, nagu, maitea, benji-hüpe näiteks. oluliselt lihtsamad kuidagi.

no nagu et tegin esimest korda risottot, sellist pärisrisottot; käisin esimest korda lapsega võistlustel ainsa nö tugiisikuna; käisin esimest korda ookeanis ujumas; nägin esimest korda 11 põtra korraga – no ja sarnaseid asju veel.
läbi selle kõige õppisin taas veidi rohkem ennast tundma. iga uus kogemus ju arendab ja õpetab midagi enda kohta.

sügise lõpp tõi mingi energiakriisi, aga see on juba kenasti lahenemas. tabasin, et mu jamataluvus on taas väga madalaks muutunud ja see tekitab ebavajalikku seesmist ärritust. õnneks pole sellest väljasaamiseks vaja imetrikke, tänulikkusest ja positiivsete asjade väljatoomisest saab kenasti abi.

poeg on endiselt tubli olnud. hooti on tunne, et ma äkki kiidan tedagi liiga vähe.
tal on omad eesmärgid ja, erinevalt minust, oskab ta juba pubekana tööd teha eesmärkide saavutamise nimel. mina pole seda siiani korralikult selgeks saanud – aga võib-olla pole lihtsalt tahtnud. sest töö ja eesmärgid on üks asi, teine on endiselt mugavus ja laiskus. et ehk tegelikult ma endiselt vist pingutan täpselt nii palju, kui vaja. mis on minu meelest ka normaalne, sest elu ei peagi olema üks igavene töö ja pingutus. sel aastal tajusin, et sellist mõtteviisi on aina rohkem.

samas on mingid vabatahtlikud tegevused, kuhu ma sisenen hingega ja teen asju, ilma et mult neid oodataks.
ilmselgelt pakuvad need teemad-tegevused-asjad mulle hingerõõmu.
kõike siin maailmas ei saa rahasse panna. või vist saab, aga kas on vaja? ei ole.
ma arvan, et parimad hetked aastast ongi seotud selliste tegevustega.

et siis kogemusterikas ja huvitav aasta oli.
aitäh kõigile, kes olid osa minu aastast 2016! teid on väga palju 🙂

Atlandi ookean, Milafontes:

mõtteid mööduvast aastast

töötlesin pildi Portugalist ära, aga mõtted püsisid pigem Itaalias.
huvitav, et Itaalias oli see mägedevaheline päikesevalguse ajaline piiratus paremini tajuda kui Portugalis. muidugi, Manteigases, mägedes, “loojus” päike küll mäe taha, aga ida pool oli org. Torboles ja Riva del Garda olid aga põhja-lõuna suunalises orus (mille põhjas on Garda järv) ning mõlemal pool kõrgusid mäed ning seal oli konkreetselt: hommikul oli päike Riva delGardas ehk lääne pool, Torboles oli päike mäe varjus, päeval oli mõlemas ja õhtul kadus Riva del Gardast varakult.
eks muidugi päikese ring oli maikuises Portugalis ka pikem kui oktoobrikuises Itaalias.

aga üks Itaaliaga meenuv asi on veel see, et kui ma ära tajusin, kui kaugel on õieti see rada, kus meie noored sõidavad, siis igatahes mina olin küll veidi mures, et kas nad ikka jõuavad õigeks ajaks starti. eks muidugi arvestati, et peaks jõudma, aga vaikse tuulega võttis see üsna hea aja.
no ja oma lapsest ma tean, et ta pole see trügija ka. et kui isegi on elektroonikaga end juba “sisse regatud” (selline võistluskord oli, et igaühel oli randmel selline elektrooniline jubin ja iga päev enne võistlust tuli sellega end nö sisse registreerida ja peale võistlust välja; selleks oli üks värav, aga no see polnud seotud mingi ajapiiranguga enne või peale võistlust vähemalt; kui seda ei teinud, ei saanud selle päeva tulemusi kirja), siis kallas oli ikka rahvast ja varustust täis ja vee peale said esimestena ikka need, kes end sinna veele lähemale olid sättinud.
nii et ma üldse ei imestaks, kui selgunuks, et mu oma suht viimaste hulgas vee peale sai.
aga ma ei tea seda täpselt.
muidugi õnneks treener kaatriga aitas neid ka. juba kasvõi jõuvarude säästmise mõttes oli see hea. eriti siis, kui tehti kaks sõitu ära, siis kaldale ja siis sisuliselt kohe tagasi, et jõuda kolmandasse starti..
novot, igatahes ma suutsin iga päev enne esimest starti (kui see üldse toimus) muretseda, et kas nad ikka jõuavad ning rahunesin alles siis, kui esimese sõidu tulemused kirjas.
muidugi mõtlesin ma üle, sest meie noored olid selles mõttes jube tublid. protseduuride pärast ei jäänud (peaaegu) midagi katki. või siis selle pärast, et ei oleks jõudnud. treeneri abiga või ilma.

kuid koolivaheaeg kui selline jäi olemata, suvel ka kogu aeg trenn ja kõik märgid viitavad, et poeg peaks vähe lõdvemalt mingi aja võtma. ja kui ise ei võta, siis, tundub, sunnitakse võtma..

aga nüüd ma teen omale ühe kakao ja meenutan hoopis seda vaikset sooja õhtut Portugalis, Sesimbras, kus ookean oli leebe.
peaks minema Sardiinidesse sardiine sööma..

sesimbra502

hajevil

mõtted on ikka kuidagi hajevil. üritan tükimat aega lugeda, aga raamat, suhteliselt normaalne, edeneb täna ikka kuidagi vaevaliselt.
ega väga midagi muud ka pole ära teinud muidugi.

näiteks, suvised pildid. istuvad kenasti arvuti kettal ja ootavad – ma ei tea, mida.
või siis võinuks natuke asju sorteerida ja koristada.
või midagi muud sellist.
isegi süüa ei teinud täna, ainult soojendasin. jah, me ei söö iga päev mingit peent rooga (kui kellelgi selline mulje peaks olema jäänud).

nädalavahetusel selgus ootamatult, et aasta viimane kuu tuleb veidi keerulisem. ma siiski arvan, et kõik laabub kenasti. lihtsalt, no see konkreetne otsus võinuks siiski olla olemata. vähemalt veel kuu või paar.
aga ma ei saa teiste, sisuliselt võõraste, inimeste ellu sekkuda ja neile mingeid etteheiteid teha minu jaoks halva ajastuse pärast.

nüüd juba tahaks seda püsivat lund ka.
mis viib tagasi suvesse.
äkki oli suvi lihtsalt liiga tihe? sest kui ma mõtlen päikesele ja suvele ja soojale ja reisidele, siis kummalisel kombel tuleb esimese asjana pähe õhtune jalutuskäik Liepaja rannas. eksole, Lätis!
teisalt, muidugi, Portugal oli kevadel (ha-ha) ja Itaalia sügisel.
aga ikkagi on siin mingi lühis.

liepaja_9414

ärge tulge selle pildi puhul rääkima mulle kompast, mida ei olegi. või et mis rannapilt see on, sest seda pikka randa siin ju ka aimata ei ole.
aga see oligi just selline õhtu.

puhatud

puhkusest puhkamise puhkus on nüüd ka sisuliselt läbi. võin uhkusega öelda, et ega ma midagi väga ei teinudki. noh, natuke ladusin pesu masinasse ja välja, tegin süüa, koristasin, käisin mingil asjalikul kohtumisel, lugesin, veetsin mõttetult aega netis. no see ongi kokku mitte midagi.

üldiselt olen puhkusega paksult rahul. hulk eripäraseid kogemusi, veidi enesetundmaõppimist.
üle kõige jääb meelde see armas poeke Torboles, mis on lihtsalt üle prahi. esimene kord läksime sealt tuimalt mööda, turismiinfosse, aga sealt tulles astusime juba sisse. kaks korda käisime veel. viimasel päeval kinkisin seal ära need kõrvarõngad, mis sofasurfa jaoks olid kaasa võetud. kuna kasutasin Milaanos Airbnb-d, siis kuna raha maksin, ei pidanud kinki oluliseks. igatahes Milva, kes Läänemere-karva kõrvarõngad sai, oli väga rõõmus. lausa nii rõõmus, et kinkis ühe kalli balsamico.

Airbnb aga lõppes nii, et peale vastastikkuste positiivsete hinnangute andmist sain sõnumi, et neil on mingi sularaha majapidamisest kadunud ja et seal olin ainult mina (põmst oli seekord nii, et ise elasid sees ja mul oli siis üks tuba. tegelikult eelistanuksin täiesti omaette elamist muidugi). väga imelik tunne oli, nagu mingi väljapressimine. kirjutasin vastu, et mina ei tea midagi ja pole nende toas käinud (mida ma ei teinudki; samas minu toas oli käidud küll, kui mind kodus ei olnud). hetkel on vaikus, aga mul ikka on pea mõte, et pidanuksin ise Airbnb-d informeerima sellisest asjast või?

nojah, see on ainult üks detail. kurb, et see natuke varjutab, sest oli üks viimane asi.
aga siis ma mõtlen kogu sellele esimesele supernädalale. lisaks mõnusale kohale oli meil minu meelest väga hea tiim ka. ei ole lihtne tegutsega nädal aega koos ilma suuremate probleemideta, aga meil õnnestus see kenasti. ka väiksemaid probleeme ei täheldanud, üldiseld jõudsime kõige kiirelt kokkuleppele.

maanduda +15 päikese käest sisuliselt talve oli ka hea kontrast. aga pigem selline november kui hall!

Riva del Garda

Oh, Milaano!

Peale Garda põhjaosa lõputut avastamist olin ma eile Milaanos nagu peata kana. Vaatasin (väljast) ära Duomo ja veel miskised hooned, käisin Cimiterio Monumentales jalutamas ja siis olin puha nõutu. Sõbranna soovitusel põrutasin kindluse juurde tagasi ja hulkusin pargis ka. Muuseumides, mis huvitavad tundusid, olid sabad ja pärastlõunaks ideed otsas. 

Siis tuli meelde, et neil pole toidupoed pühapäeviti kaua lahti (ega tavaliseltki on heal juhul 21ni) ja püüdsin netist abi leida. Telefoni aku säästmiseks väga põhjalikku otsingut teha ei saanud ja kõndisin mingi vana linnavärava juurde, kus küll seda poodi ei olnud. 3km ja tund hiljem selgus, et ööbimiskoha lähistel olev supermarket on täitsa lahti.

Täna magasin kauem ja hommikukohvi leidmisele kulus rohkem aega. Homme lähen samasse kus eile, seal oli suuuuur Cappuccino odavam kui tänase koha väike. Või siis üldse Stazione Centralesse, kust lõuna ajal napoletana sain, seal olid ka head hinnad.

Novot, seejärel leidsin ühe tänavaturu. Üldiselt oli suht kräppi täis, palju musti oma odavsodiga ning aedvili ka suuresti hulgimüügikastides. Aga inimesed ikka ostsid. Kusjuures seda odavsodi on tänaval siin-seal ka, küll turistinänni (selfikepikesed ja akupangad), aga ka riideid ja kotte. Ja mingid itaalia keelt rääkivad tüübid täitsa vaatavad neid. No ma ei tea..

Isola kant ja Porta Nuova olid üsna huvitavad. Isola vertikaalaiad, kaks maja, mille rõdudel kasvavad päris suured puud, olid lahedad. Ja Porta Nuova rajoonis on Alvar Aalto väljak.

Botaanikaaia sissepääs oli küll hästi peidetud ja leidmata jäigi. Leonardo da Vinci keskus oli täna suletud. Homme on siin püha, aga silti polnud, et kinni oleks. Et ehk uus katse.

Kuna Milano on šopingulinn, läksin lisaks Duomo ja San Babino vahelisele kauplustemassile kaema Corso Buenos Airese poode. Sealt tegin ühe ostu ka. Muidugi mitte disaineripoest, päriselt ma ikka ei saa aru, kuidas riided saavad nii palju maksta. Mingis outletis käisin, 600€ kleit oli materjalist, mida ma lihtsalt ei taha selga panna. Mõni asi oli muidugi ilus ja katsutavalt kvaliteetne ka, nii et pole hapud viinamarjad.
Otsustasin täna väljas süüa ja pöörasin migisse tänavasse ära ning sain suvalises söögikohas päris hea toidu. Majavein oli ka üllatavalt mõnus.

Aga mis veel üllatab, on suur hulk vene keelt. Üks asi on teadmine, et siin on palju venelasi, teine aga mingite jutukatkete tabamine.

Transpordis orienteerun paremini kui Airbnb perenaine, teistele turistidele juhatan vabalt Duomoni teed.

Ciao!