2016

kui ma mõtlen tagasi möödunud aastale, siis tahaks öelda, et sel aastal tegin ma väga mitut asja esimest korda elus. samas ei ole need sellises stiilis asjad, nagu, maitea, benji-hüpe näiteks. oluliselt lihtsamad kuidagi.

no nagu et tegin esimest korda risottot, sellist pärisrisottot; käisin esimest korda lapsega võistlustel ainsa nö tugiisikuna; käisin esimest korda ookeanis ujumas; nägin esimest korda 11 põtra korraga – no ja sarnaseid asju veel.
läbi selle kõige õppisin taas veidi rohkem ennast tundma. iga uus kogemus ju arendab ja õpetab midagi enda kohta.

sügise lõpp tõi mingi energiakriisi, aga see on juba kenasti lahenemas. tabasin, et mu jamataluvus on taas väga madalaks muutunud ja see tekitab ebavajalikku seesmist ärritust. õnneks pole sellest väljasaamiseks vaja imetrikke, tänulikkusest ja positiivsete asjade väljatoomisest saab kenasti abi.

poeg on endiselt tubli olnud. hooti on tunne, et ma äkki kiidan tedagi liiga vähe.
tal on omad eesmärgid ja, erinevalt minust, oskab ta juba pubekana tööd teha eesmärkide saavutamise nimel. mina pole seda siiani korralikult selgeks saanud – aga võib-olla pole lihtsalt tahtnud. sest töö ja eesmärgid on üks asi, teine on endiselt mugavus ja laiskus. et ehk tegelikult ma endiselt vist pingutan täpselt nii palju, kui vaja. mis on minu meelest ka normaalne, sest elu ei peagi olema üks igavene töö ja pingutus. sel aastal tajusin, et sellist mõtteviisi on aina rohkem.

samas on mingid vabatahtlikud tegevused, kuhu ma sisenen hingega ja teen asju, ilma et mult neid oodataks.
ilmselgelt pakuvad need teemad-tegevused-asjad mulle hingerõõmu.
kõike siin maailmas ei saa rahasse panna. või vist saab, aga kas on vaja? ei ole.
ma arvan, et parimad hetked aastast ongi seotud selliste tegevustega.

et siis kogemusterikas ja huvitav aasta oli.
aitäh kõigile, kes olid osa minu aastast 2016! teid on väga palju 🙂

Atlandi ookean, Milafontes: