Nädalavahetuse lõunaklassika

Täna ahjukana tehes tuli pähe, et ehk võiks ka mõned mälestused kirja panna. Isiklik minevik on selline asi, mis on minuga kaasas ja normaalne ja ma lihtsalt ei tule enamasti selle peale, et mingeid eluolu detaile kirjeldada, aga samas ma olen viimasel ajal hakanud tundma, et äkki peaks. Kirja pandud ajalugu, ükskõik kui tühiasjana see ei tundu, on see, millel on lootust siiski alles jääda.
Liigagi hästi olen hakanud aru saama, et lood, mida vanaema mulle rääkis, ei ole enam meeles ja muidugi ma ei pannud neid siis kirja, kui võimalus oli. Vanemate lugusid ma ka ei pane kirja, aga ehk peaks..

Tagasi kana juurde.
Ahjukana keedukartuli või -riisiga ning stoovitud (piima-jahukastmes) porganditega on roog, mis mul alati seostub lapsepõlve nädalavahetustega. Ma ei mäleta, kui tihti seda just oli, oli ka muid roogasid (eriti on meeles jahus-munas paneeritud seakarbonaadi viilud; aga oli ka lihtsalt seapraadi), kuid ma arvan, et paar korda kuus kindlasti.
Tavapärase köögis väikese laua taga söömise asemel sai laud kaetud suurde tuppa (see pikendatav laud on mul siiani alles), linad ja piltidega joogiklaasid ja serviisitaldrikud ja teised noad-kahvlid. Asjad, mis käisid koos sünnipäevade ja nädalavahetuselõunatega. Ei, ma ei mäleta ka seda, kas me igal nädalavahetusel sõime ühe lõuna niimoodi.
Kana kenasti serviisivaagnal ja muu toit ka sobivalt serveeritud. Klaaskannus kodune morss. Söömine noa ja kahvliga.
Ema sõi tiibu, isa kintsusid, vend eelistas alati rinnaliha, väiksemana mina ka. Aga siis liikusin samuti kintsude-tiibade juurde. Praegu, juba aastaid, eelistangi nn tumedamat kanaliha ehk fileed kasutan ainult nende roogade juures, kus on tõesti oluline, et oleks filee. Mugavus vist, sest fileed on kõige keerulisem valmistada.

Vahel olid lõunad vanavanemate juures ja rohkem mäletan just aega peale vanaisa surma. Vanaemal olid liikumisprobleemid ning varakevadel ja hilissügisel, kui me nädalavahetustel käisime suvilas esimesi ja viimaseid töid tegemas, tegi tema meile hilise lõuna oma juures valmis, nii et läksime peale mõnda töötundi otse tema juurde ja sõime. Ka seal oli tihti kana – aga alati samuti pidulikult kaetud laua taga. Suvisemal ajal ei teinud, sest siis ta elas suvilas ja sõime seal kõik koos nagunii.

Kana oli ilmselt üks liha, mid tol ajalgi üsna kättesaadav oli ja millest ema mitu rooga lõpuks tegi – ikka jäi ju midagi järgi. Kasutan samuti tihti osa ahjukana jääke mitte soojendamiseks, vaid mõne muu toidu sisse ära. Kana maitsestamisest: sool, pipar, vürts, loorber ja mugulsibul olid tavalised. 80ndatel aga saatsid sugulased välismaalt meile karrit ja nii oli karriga maitsestatud kana meil menüüs juba siis, kui keegi õieti ei teadnudki, mis see karri on. Mingil hetkel sai seda isegi kuidagi palju ja mõni aasta ma karrit ise üldse ei kasutanud, kui nö oma elu peale läksin ja seda saada hakkas olema.
Ja stoovitud porgandite kastmes on meil alati natuke muskaatpähklit.

Klaasi ja plastikut

Suvise remondi (millest ma mitte midagi kirjutanud ei ole) tagajärg on see, et mul on uus riiul kuivainete jaoks. Varasemad lihtsalt kadusid ära, sest nende kohad kadusid ära.
See sein, mille sees on korstnajalg, püsib küll koos vist ausõna ja hea tahte najal. Igatahes selgus, et sinna ei õnnestu ühtegi tüüblit normaalselt pidama saada ja lõpuks sai see seina liimmassi abiga. Kuna remontnikud keerasid mul siin parajalt jama kokku, tegid nad selle mulle tasuta tööna ära. Oma peas olin juba tekitanud lahenduse, et toetub see riiul otsapidi ka põrandale ja nii nüüd saigi.

Uue riiuli puhul otsustasin, et aitab igasugustest imelikest totsikutest ja nätsakutest ning soetasin kuivainete jaoks klaaspurke. Ilusa ja vastupidava plastiku leidmine on tänapäeval vist küll juba lihtsam, aga võtsin pähe, et vähem plastikut. Lisaks võtsin pähe, et need purgid võiksid olla põhiolemuselt tahukad, et ruumi säästlikult kasutada.
Kui ma esimese hooga otsima hakkasin, oli täiesti nõutu olla: Koduekstrad jms lihtsalt ei pakkunud selliseid purke. Apelsinis oli, aga ühes suuruses. Planeerisingi juba Amazonist tellida ja joonistasin nende mõõtude järgi riiuli seinale valmis. Ja siis juhtusin Selverisse, siisamma pisikesse, kus riiulil olid just need purgid, mida vaja. Ehk ikkagi õnnestus vajalik soetada siitsamast ja odavamalt, kui välismaalt tellides (need purgihinnad olid seal tegelikult päris müstilised). Ostsin jaokaupa, püüdes mõelda, mida kui palju vaja läheb. Ühed suuuuuuured olid varasemast olemas – tahtsin need enne remonti ära anna, aga laps ei lubanud ning võib-olla sellest ma saingi klaaspurkide inspiratsiooni üldse.

Aga üldiselt pole mulle mingeid Päästeameti varumisjuhiseid vaja, nagu selgus. Nagunii siin rohkem ruumi ei ole, kuhu kauasäilivad asju panna (kui ma magamistoa riiuleid selleks kasutada ei taha ja mu vastus on, et ei taha jah) ning see riiul on juba täis ja mul on tegelikult veel asju, mis seal olla võiksid.. Tühje purke on ka veel, aga riiul on täis (see ühe purgi ruum on ka täis, mis pildil veel vaba). Ma arvan, et aja jooksul püüan lahti saada mõnest asjast, mis puidust karbi sees on (seal on väikeseid poolikuid pakendeid, peitsin ära, et üldmulje korrektsem oleks), karpi panna teised asjad ja saan mõne purgi jaoks ruumi juurde.

Ühest nurgast küll vähendan plastikut, aga loodus ei salli tühja kohta ja teisest nurgast sigineb juurde.
Otsustasin proovida silikoonist küpsetusalust küpsetuspaberi asemel ja silikoonist säilituskotte igasuguste asjade jaoks. Igaks juhuks ostsin esimene mingi odava variandi Hiinast ja teise võtsin väikese komplekti. Küpsetusaluste kohta lugesin erinevaid arvamusi ja sain aru, et kõik ei ole väga head. Mõni ikka ei talu üle 200 kraadi ja mõnda ei saa hästi puhtaks jms. Olen nüüd kolm korda kasutanud ja ka 220 kraadi juures ja siiani toimib väga hästi. Nagu tõsiselt. Jah, kui küpsetuspaberiga pääses vahel plaadi pesemisest (vähene rasv ei läinud läbi), siis seda luksust enam ei ole, aga see on ka ainus negatiivne asi, mis ma siiani suudan välja mõelda. No ja et seda alust peab ise ka pärast pesema, aga kuuma vee alt vähese pesuvahendiga läbi ja ongi korras. Ei mingit küpsetuspaberi kulutamist enam.

Silikoonist säilituskotte testisin porganditega. Koorisin mingi, ma ei tea, pool kilo porgandeid ja tükeldasin parajateks tükkideks, et oleks mugav võtta ja närida, kui näksimistuju tuleb. Kui karbiga külmkappi panna, siis järgmisel päeval on veel okei, aga teisel-kolmandal hakkab kuivanud olemisega olema. Seekord suutsin venitada seda söömist viie päeva peale ja ka viimased olid seda nägu, maitset ja olemist nagu paar tundi külmikus olnud porgandid.
Talusink, mida sai suur käntsakas ostetud, kolis ka sinna kotti kümmekond päeva tagasi (või veidi alla poole tegelikult, pole väga suur kott; samas see oli juba nädal vana sink ja osa oli söödud) ning nüüd oleme selle kallal: pole kuivanud, pole hallitamas, kõik on väga hea.
Roheline sibul on nüüd ka olnud ca 5 päeva – neid müüakse suurtes puntides ning mul absoluutselt alati hakkasid otsad või välimised varred kuivama, no viiendaks päevaks kindlasti. Seekord on kõik ilusad. Ema aia maitseroheline samuti on seal kena. Pildil pole teises kotis ei sink ega sibul, vaid täitsa redised, mis täna sinna kolisid.
Muidu valmistoitude säilitamise osas ma tahan ka klaaskarpidele üle minna (no mis ma ise teen ja järgi jääb), aga teen seda aegamööda, kui plastik hakkab koledaks või katki minema.

Palju rõõmu pisiasjadest 🙂

Viies “püsi-kodus”-nädal

Sellesse nädalavahetusse jäid ka lihavõtted, mille puhul sotsiaalmeedias visati nalja, et oo, vaba reede, saab kogu päeva kodus olla!
Mina ei olnud.
Kolmest päevast kahel külastasin vanemaid ja tegime pojaga õppesõitu. Ühe päeva mölutasin suures osas kodus maha, aga siis tegime sõbraga linna peal jalutustiiru ikkagi. Ühele teisele sõbrale viisin taas poest asju. Poeg viis jalgratta kodus mu vanemate juurde, kus ta hetkel elab – et oleks võimalusi värskes õhus olla ja natuke liikuda. Oma hoovis võib võimelda jms. Enamus fotovarustust on ka seal tema käes, katsetab ja möllab nendega.

Kui mõni ütleb, et kodu on juba mitu korda üle lakutud, siis minul seda ei ole. Ma olen ju läbi aastate saanud suhteliselt palju kodus olla ja seega mul ilmselgelt ei ole probleemi aja sisustamisega. Kui ma ütlen, et “mölutan”, siis ma ilmselt loen midagi kerget, mis ei nõua väga süvenemist, või (uue asjana) jookseb Netflixist või Huubist mingi suvaline seriaal, mille taustal kas püüan värviraamatus midagi ära teha või on mingi labane mäng lahti vm. Vahel tuleb muidugi ette ka neid lugemisi ja vaatamisi, mis tähelepanu nõuavad.

Õues meeldib mulle käia pigem siis, kui on mingi eesmärk. Tavalisel ajal on vabalt see, et leib on otsas, siis jalutan poodi (tihti mitte kõige lähemasse) ja teen selle juures väikese ringi. Praegu iga pisiasja pärast poodi ei lähe ja seega püüan leida muid põhjuseid välja minemiseks. Ega neid väga palju ei olegi, nii et mõne korra olen ka läinud lihtsalt jalutama. Mis on mõnevõrra nüri, minu arvates. St, kui minna kellegagi koos, ei olegi hullu. Linnatänavad ei ole praegu kuigi rahvastatud, kõige rahulikum jalutuskäik oli ühe toopäeva õhtul kalmistul.

Viiruse kohta loen pigem muukeelset materjali kui kodumaist. Pigem väldin liigset infot ja ei kaevu sellesse eriti. Paanikat ei ole, hirmu ei ole. Kui, siis muretsen vanemate pärast. Või ka lapse. Iseenda pärast küll mitte.
Kokkuvõte infost on, et konkreetseid teadmisi on päris palju. Nii selle osas, kuidas see viirus levib (kui keegi näkku köhib, siis kindlasti, aga nt pindade osas ei ole üksmeelt) kui ka ravi osas (on väiteid arstide poolt, et tegu on pigem mäestikuhaiguse-tüüpi asjaga, mille ravi peaks olema erinev pneumoonia omast). Näiteid on veel. Kuna mina ei ole arst ega üldse mingi teadlane, siis ma lihtsalt võtan need asjad teadmiseks, mingi võimalusena.
Millised on mõjud rahvatervisele (mis nõme sõna!) pikemas perspektiivis, võttes aluseks kiire ja suure majanduslanguse, ei oska ka üldse ette kujutadagi. Need Ühendriikide paari viimase nädala töötuse kasvu numbrid (graafik on eriti ilmekas) on küll päris kohutavad. Ameerika kontekstis võiks see tähendada veel rohkem odava rämpstoidu tarbimist ja sellest tulenevaid tervisehädasid, aga miks mitte ka otsest nälga. Need numbrid ei kajasta veel illegaalseid töötajaid, keda seal riigis on ka ju väga palju.
Lisaks selline artikkel UK-st, kus väljaöeldud numbri allikas jääb segaseks (ja ma ei hakanud otsima edasi ka), kuid tuuakse välja, et praegu isolatsiooniolukord kasvatab enesetappude, koduvägivalla ja loomulikult depressiooni hulka.
Siit tuleb ka see, miks ma käin väljas – ma tean, et kui ma ei käi, siis on stress kergem tulema.
Selles lõiku sobib ka öelda, et see valitsuse meediakampaania mustal taustal, mille sõnumites kajastub see, et kui õue lähed või kellegagi kokku puutud, siis kohe sured. on ääretult vastutustundetu ja paanikat tekitav ning ei lähtu faktidest.

Poes käies mõtlen ikka, et kuidas siis on hea: kui ühes käes on kinnas ja teises mitte (no et ühe käega ei puuduta poes midagi, korv on käevangus lihtsalt), siis hiljemalt maksmise juures jõuan selleni, et ma pean rahakotist saama kätte pangakaardi ja selleks on vaja kahte kätt. Mõni juba kirjutab, et ei kannagi rahakotti kaasas, vaid kaarti lahtiselt, aga eks see on igaühe oma asi. Mina siiski eelistan rahakotti. Lisaks maksan ma vahel sularahas üldse.
Ehk siis ma püüan käsi desinfitseerida peale kassat ning olen üllatunud, et see variant ei ole igal pool võimalik. Poodi sisse minnes on, nad ei saa muidu lahtigi olla ju, aga kui see on peale väravatest läbi minekut, siis ma ei hakka seal ju tiirutama veel.
Ei, mul ei ole sellega mingit paanikat ega hirmu ega midagi. Tulen koju ja pesen käed, vahepeal nägu käppimata.

Ja lõpetuseks toidujuttu ka. Ma üldiselt ei ole nende kevadiste poemaasikate fänn (õige maasikas on üldse enam-vähem otse peenralt), aga täna sattusin üsna osavate ja üsna hästi lõhnavate otsa; ning kuna ma teadsin, et kodus on beseeküpsiseid, tegin ma midagi ebatavalist ning ostsin natuke neid maasikaid. 35% koort ka ning kokku tuli Eton mess. Ma küll ei tea, kes selle kõik ära jõuab süüa.

Kooresed kanakintsud šampinjonidega

Mulle põhimõtteliselt meeldib süüa teha (kunagi oli siin seda ka rohkem näha), aga kui ikka aastate kaupa pea iga päev pead välja mõtlema, mida süüa teha, siis mingil hetkel kaob asja võlu. Kuna aga poeg on viimasel ajal hakanud ka kulinaarseid katsetusi tegema, on minu elu natuke lihtsam ja otsustasin taas mõnda rooga jagada ka siin, mitte ainult pildina sotsiaalmeedias.
Retseptidega ongi muidugi nii, et jälgides kauaaegseid toidublogijaid, siis hakkavad asjad põhimõtteliselt natuke korduma; ja vahel on tunne, et iga väike muutus ongi neil juba nagu uus retsept. Muidugi, rääkides mitte-eestimaistest, siis osadel on neist ilmselgelt mingid sponsorlepingud taga ja mingi lugejate arvu saavutamiseks-hoidmiseks nad peavadki pidevalt postitama ja selge, et ei jõua kogu aeg midagi põrutavalt teistsugust teha. Maitse-eelistused pluss kättesaadav materjal ka ju.

Mul on ikka lihtsam. See koht siin ei ole küll ammu mu isiklik retseptikogu – selleks on mul My Cookbook, mida mina küll kiidan. Eriti ingliskeelsete retseptide puhul on lihtne: 90% tõenäosusega tuvastab ta ainult lingi järgi retsepti ja impordib selle. Mingid eriti-ärilised lehed ei võimalda seda ja mingi hulk on muidugi sellised platvorme, mida ära ei tunne. Siis saab alati ka manuaalselt lisada.
Ehk siis, siin ei ole küll mu isiklik retseptikogu, aga samas on täpselt selline koht, et ma enam ammu ei tunne mingit survet siin oma toidutegemisi jagada. Tore on aga, et üks ja teine tuttav vahel ikka kiidab, et teeb siiani mõnda rooga siit pärit retsepti järgi.

Niisiis, üle tüki aja midagi kokanduslikku. Kunstvalgus köögis on mul nagu on, nii et pilt ei ole mingi tipptase, aga nii on see siin ka alati olnud.

Kooresed kanakintsud šampinjonidega

See on lihtne argiroog, mis valmib ühel pannil, ainult lisand on vaja eraldi teha. Üsna kiirelt saab valmis ka, ca 40 minutit koos ettevalmistustega. Antud kogusest jagub ca neljale korralikule sööjale. Kiiremini saab, kui kintsude asemel on fileed, siis lühenda algset pruunistusaega ja lõpus hautamisaega julgelt poole võrra.

50g võid
8 kanakintsu
6-9 küünt küüslauku
100g šampinjone (soovi ja võimaluse korral kasuta metsaseeni)
100ml kanapuljongit (mina teen vedelast kontsentraadist)
150ml toidukoort
soola, pipart, paprikapulbrit, peterselli

Koorene kana šampinjonidega

Puhasta küüslauk, viiluta – nagu ka šampinjonid.
Aja suur pann kuumaks, sulata 40g võid. Kanakintsud pannile, nahk allapoole, ja lase neil seal olla julgelt oma viis minutit. Vahepeal võid neid pannil liigutada, et põhja kinni ei jääks. Umbes 5-6 minuti pärast vaata, kas nahk on kenasti pruunistunud. Kui mitte, lase veel olla. Kui on juba meeldivat tooni, keera kanatükid ringi. Maitsesta kergelt soolaga. Paar minutit las olla veel päris kuuma peal, siis keera kuumust veidi maha ja prae veel – isegi kuni 10 minutit. Kaant pole vaja peale panna, muidu hakkab hautama. Kana ei pea päris valmis saama, aga siiski peaaegu.
Tõsta kanatükid pannilt taldrikule, pannile pane ülejäänud 10g võid. Kuumus las olla madalam edasi.
Nüüd lähevad pannile küüslauk ja seened. Aegajalt segades kuumuta neid 3-4 minutit (sõltuvalt kuumusest võib see aeg olla ka veidi lühem või pikem). Kui kanast on midagi panni külge jäänud, kraabi see ettevaatlikult lahti. Lisa paprikapulber (ca 0,5tl), sega. Kalla pannile kanapuljong, enne koore lisamist lase korras keema tõusta. Kui koor on lisatud, sega kuni keematõusmiseni. Maitsesta soola ja pipraga ning aseta kanatükid sousti sisse. Pane pannile kaas peale ja lase kanal soustis veel haududa, kuni 10 minutit, keerates korra või kaks.
Kõige lõpuks lisa hakitud petersell.

Serveerisin keedetud pruuni riisi ja porgandi seguga, kõrvale värske salat.

lihtne säästunipp

Ausalt, kui ma sellest esimest korda lugesin, ma ei uskunud. Arvasin, et pigem see tähendab suuremat kulu toidule. Eriti, kuna ma olen võimalusel õhtusöögi inspiratsiooniks allahinnatud (viimase müügipäevaga) tooteid kasutanud. No esiteks ei jaksa ju kogu aeg mõelda, mida teha; ja teine asi on ikka raha.

Kuid siis ma otsustasin proovida ja kuigi ma olen seda kasutanud vaid umbes kuu aega, võin öelda, et mu kulutused toidukorvile on vähenenud. Ma ei pane oma kulusid küll kirja, aga see on tuntav muudmoodi. Ja allahinnatuid tooteid valikus enam ei ole.

Ei, see pole mingi tont-teab-mis-imetrikk või -skeem.
E-pood!

Aasta tagasi olin ma skeptiline, et toitu ma küll ei hakka e-poest ostma. Tegelikult oli siis esimene ost või paar tehtud, aga pigem seepärast, et kassiliivaga on mugav, kui kuller toob, no ja siis sai ikka jahu vms lisatud, et tuleks tasuta transport kätte, kui juba. Nii et kuller käis harva ja tõi pikema säilivusega kaupa, kohati tööstuskaupa (tualettpaberit pole ma sellest ajast saadik ise poest toonud).
Ükskord nüüd sügisel aga, vaadates läbi soodushinnaga tooteid, tuli pähe paar toitu, mida soodsaid aevilju-liha kombineerides teha saaks. Tellisin ära, võtsin siis saia-leiba ka juurde, kuna nagunii oleks vaja olnud ja – tulemus oli see, et nädala sees käisin lisaks poes veel korra või kaks, vaja oli a la piima ja leiba (ja “midagi head”, mis poes alati teemaks kipub olema, isegi ostunimekirjaga). Ehk siis algul oigasin, et näe, suhteliselt kallis ostukorv tuli, aga kui nädala peale üle vaatasin, siis juurde ei tulnud ju praktiliselt midagi.

Nüüd olen seda rida ajanud 5-6 nädalat ja vähemalt minu puhul see toimib. Natuke pean ette mõtlema, et mida võiks süüa teha. Natuke otsustan soodustoodete põhjal ka. Vahel käin ikka turult liha ostmas (sest mis puudutab sealiha, siis see on meie turul värske, kvaliteetne ja soodsa hinnaga). Munad tulevad maalt ja juurikad on vanemate juures keldris (aga see on aastaid niimoodi olnud). Ja see “midagi head” jõuab ka minuni endiselt. Lihtsalt kui ma seda ei ole tellinud, siis ostan kohalikust väikepoest, kus pole ohtu riiulite vahele ära kaduda ja veel poole e-poe nädala ostukorvi summa eest midagi soetada.

Et palju siis on mu keskmine ostukorv? Ca 40 eurot. Puuviljad, midagi magusat, lapse Värskad jms. Muidugi varieerub summa, aga mitte kuigi palju. Ning muidugi ostan ma ka neid asju, mida vaja, mitte ainult soodustooteid. Tööstuskaupa on ka sees.

Muidugi on sellega nii, et igaühele oma. Aga teisalt, see mina, kes arvas, et netist toidu tellimine ei tule kõne allagi, ei ole üldse kaugel minevikus.
Ainus probleem siiani on olnud üks katkiläinud Nutella purk (nutt ja hala), aga selle raha sain ma tagasi ilma mingi tõestuseta (sest nagu ikka, kulleril oli kiire, võtsin kotid vastu, andsin allkirja ja siis läksin lahti pakkima.. ja isegi fotot ei teinud). Muud tooted on olnud alati kvaliteetsed ja värsked (ei ole kunagi liha tulnud järgmise päeva säilivusajaga, ikka mitu päeva saab muretult kapis hoida; aedvili on ilus), isegi pakendamisega pole nad väga hoogu läinud. Ja see harvem poeskäimine tähendab automaatselt vähem kulu. ja lisaks üks auto mitmele inimesele kaupa laiali vedamas on mõistlikum kui igaüks oma autoga poes.

Võtan nüüd klaasikese glögi, kuller käis just paar tundi tagasi 🙂

nädalavahetuse (toidu)värvid

eile magasin 11 tundi, täna ligi 10. rütm on selline, et kukun vara ja ärkan, noh, mitte hirmus vara, aga ka mitte kuigi hilja. see unehulk on siiski hirmutav.

ei, ma mu nädalavahetus ei piirdunud ainult söögiga. kuigi sellel on olnud suur osa. kartulid ja porgandid ja õunad ja pirnid. sügavkülmutatud moosi ümberkeetmine – sest on vaja veidi aega säilitada suvalistes tingimustes. üks marjaliköör läks tõmbama. ja hommikusöök ja lõuna-õhtu ja juust.

neli kotti läks kaltsukasse. mitte suurt, aga suuremad, kui poekotid. ega kapp palju tühjem ei tundu. jalanõusid läks ka, pluss müüki.
asju on liiga palju, aga ma ei oska neid hästi ära heita oma elust. vahel siiski õnnestub. alati on peale seda parem olla. teadagi, igasugused teooriad korras elamise ja korras elu kohta. ainult et see ikka ei ole enamasti nii ühene.

endiselt peidan ma end raamatute taha. võtan e-raamatukogust, aga varsti vist ei oska sealt leida. midagi tõsisemat ei taha, naistekaid ammugi mitte.
vahel on telekastki midagi vaadata. vahel. harva.

sardiinid, ja mitte ainult

ma olen nädala jooksul mõttes kirjutanud mitu positust, aga siia pole neist ükski jõudnud.

eelmisel laupäeval algama pidanud talgud muidugi siis ei alanud. meri ja värk mängus, no ei. isegi pühapäeva hommikul olid veel lumetupsud maas ja meri tundus natuke liiga külm-kuri. aga otsus sai tehtud ja päeva peale läks kõik paremaks. vistnagu. või kui mitte kõik, siis vähemalt ilm.
küsimärke, mitte talgutega seotud, on aga siiani õhus.

esmaspäeval sõin grillitud sardiine, Eestis. merevaatega ja puha. siuke fäänsi oli, mitte nagu Portugalis. st kala oli ikka kala, aga lisandid noh. hea oli, selles suhtes ei ole ka mingeid pretensioone.
lihtsalt korraga tundsin, et meie toidukohad on kas sööklad või siis sellised fusion-köögid. et kui tahta head, aga lihtsat, siis..
kuigi, teistpidi, Portugalis oli see lõpuks ikkagi natuke tüütu, et lisandiks oli alati friikartul JA riis ja kui tellisid salati, oli see roheline salat, sibul ja tomat. okei, lõpuks me juba taipasime küsida ainult ühte lisandit. ja mõnes üksikus (peenemas?) kohas olid roogadele erinevad lisandid ka. selles suhtes on meil huvitavam muidugi.
ja kokkuvõtteks juhtus see, mida karta oli – ma igatsen Portugali ikkagi natuke rohkem, kui arvanuks.
lohutus: sama poolsaar, ilma ookeanita, on selle aastanumbri sees plaanis.

nädala sees kolmel õhtul vähem või rohkem sadamas.
vahepeal mures, kui laps aknast ei paista ja tead, et veetemperatuur on mingi umbes kolm kraadi. lihtsam on kaugemal olla.

mingid asjad loksuvad siia, mingid sinna.

võrdluseks Portugalis.

ma pean rääkima söögist

sest no ei saa teisiti.

eriti, kui on selline päev, et vaatad Stockmannis (mis ei ole mingi nii kallis pood, et seal käia ei võiks) lambakarree tükke, 20 eurot kilo; ja muidugi ei osta, sest selle poole kilo sees on silmnähtavalt liiga vähe liha. ja siis lähed oma koduturule ja oh õnne, seal on täitsa värske lambakarbonaad müügil. muidugi pole see peenelt puhastatud nagu karree olema peaks, et kondiotsad puhtad ja värk, aga selle kilo maksab alla 10 euro. lambaliha on siin turul üsna pidevalt, aga karbonaadi kas pole või on kuivama jäänud.
no ja siis lõigatakse sulle kenasti just see neli viilu, mis soovid, ilma lisatasuta. et ei pea mõtlema, et kas jagub või mitte või kuidas seda kodus tükeldada või midagi.

tuled koju ja oled natuke mõttelaisk, kasutad valmis maitseainesegu, kus domineerivad tsilli ja vürtspipar ja kardemon. ja mille sees ei ole soola. kaks tundi piisab isegi lambale.
siis mõtled välja, et kartulipüree pole vist päris sobiv lisand sellise maitsestusega lamba kõrvale. vist?
vaatad, et sul ei ole bulgurit ja kuskus oli alles eile. siis vaatad veel korra ja leiad, et on ikka küll bulgurit.
ja siis mõtled, et ehk teeks ikka kartulit .. ja et aega otsustada veel on.
sel hetkel helistab laps, kes teatab, et ta tuleb umbes tunnike varem, kui plaanitud, ja aega mõelda korraga enam polegi. vaatad veel korra riiulisse ja avastad ühe quinoa-läätse-tont-teab-mille-segu. valad hoopis selle potti. hiljem, peale söömist, avastad, et see oli supisegu. mis see supp ikka on muud kui vedel hautis.
mõtled korra soustile ja otsustad keeta veinisousti, aga ilma veinita. punasesõstramahlast. tead küll juba ette, et see ei ole päris see, aga ei hooli.

laps tuleb uksest sisse, nuusutab ja ütleb, et on hea lõhn, vist tuleb hea söök. viskad lamba grillpannile ning köök on peatselt lendavat rasva ja lihapraadimise lõhna täis. mngi vine hõljub tubadesse. ei peagi olema avatud köök, et toidulõhnad tuppa saada..
segad lambast lõikelauale jäänud maitseainesegu quinoa potti. vaatad, et soustimaterjal on juba üsna kokku keenud. keerad quinoal tule alt ära ja jätad hauduma. klopid või sousti sisse. pöörad lambal külge.
veidi hiljem lööd noa lambasse ja veendud, et lapse jaoks on veidi liiga roosa. paned kaane grillpannile, et liha veidi hauduks. õiget kaant ei ole, sest see pann ei ole mõeldud ju kaanega kasutamiseks. nii et mingi suvaline kõrgema servaga potikaas peab asja ära ajama. ajab ka.

paned salatimaterjali taldrikule, ootad veel mõne hetke ja otsustad serveerida.
laps tuleb kööki, vaatab ja ütleb, et nii peen toit. järgmiseks ütleb, et äkki oleks võinud ikka mingi muu liha olla. aga lammast ei saa ju muust lihast teha? tead, et see ei ole ta lemmik, samas ära on söödud.
poole söögi pealt küsib, et millal sa oma restorani avad. sa ei arva sellest midagi, sest tegelikult sa ei viitsi iga päev niimoodi jahmerdada. enamasti ei viitsi üldse. aga poolfabrikaadid ja kulinaarialetid on parajad õnnetusehunnikud, ei istu nende maitse sulle väga ja siis teedki ise süüa. ei mingit restorani.

lõpuks limpsid näpudki puhtaks, laps sööb oma jao kenasti ära.
lambarasvane pann ja pliidiümbrus kannatavad tunnikese või midagi. sest kohe küll ei taha koristada.

mitte väga tavaline hommik

kellakeeramine on üks imelik asi. tegelikult oleks pidanud olema õhtul ergas ja hommikul magama. reaalsus oli aga vastupidi.
kusjuures kui ma voodisse läksin, ega siis ikka tükk aega und ei tulnud. mis sellest, et muidu oli täiesti tappev ja ajuvaba (st isegi lugeda ei jaksanud) väsimus.

hommikul ajasid kõrvalised tehishääled mind üles.. ma ei teagi. tund enne äratust olin ma igatahes üpris ärkvel. maskeerisin end veel teise padjaga ja puha, aga kümme minutit enne äratust lõin käega ja suundusin lapsele putru keetma. eile nimelt avaldas ta arvamust, et hommikuti võiks tihemini puder olla. mõni aasta tagasi ei tahtnud, aga no me kõik muutume muidugi.
täiesti eraldi teema on see, et ma ei oska kiirelt putru keeta. et ehk tänagi läks oma 15 minutit sellest, kui poti tulele panin. kiirpuder, muide. aga selle mingi 3-5 minutiga, mis nad lubavad, on see lihtsalt nagu vette kastetud helbed ja kindlasti tahab sissesegatud võiga tõmmata veel oma 5 minutit. või siis olen ma kehv kokkaja.

kell kaheksa leidis mind vannist.
ausalt, see ei olegi nii ogar, nagu tundub. kunagi, mingisuguses ammuses minevikus, aastaid enne last (no ei, ma praegu arvutan, see ei saa olla nii ammu ju!), oli mul poiss-sõber, kes käiski hommikuti vannis. vist isegi praktiliselt igal hommikul. tõusis sellevõrra varem, käis vannis, sõi ja läks üheksaks tööle.
mina ausalt ei oska end sundida vanni pärast tund varem tõusma. aga nüüd oli mul lihtsalt üks ligi-tund, millega polnud väga midagi peale hakata. nii et tukkusin pooltunnikese vannis ära.
ma panen selle ka kellakeeramise süüks.

viimasel ajal olen, üle aastate, omale vahel hommikuks mõne muna keetnud. alustasin 7 minutist ja täna jõudsin 4 minutini. tundub, et 3 minutit oleks vist see muna, mis mulle meeldib.
ometi on kusagil mälusopis, et 3 minutit keetes oli ilgelt pehme. ja ma olen eluaeg ühtemoodi keetnud (st panen munad külma veega keema ja minuteid loen keema hakkamisest). hästi suured munad olid ka täna. ja ikka on kollane praktiliselt kogu mahus kõva.
ma ei tea, see on siin postituses juba teine fakt, mis ikka ütleb, et ma ei ole kuigi osav kokk?

oh, igatahes, ilmselt olen ma täna õhtul veel varem väsinud ja homme veel varem üleval ja.. see ei ole normaalne.
nii et vabalt ütlen, et kellakeeramise stress.

ma ei mõelnud üldse kirjutada toidust..

reede ja 13 oli kena päev. tähendab, kui saab kenaks lugeda kolmekohalise summa väljakäimist lapse sünnipäevakingiks. samas, mul on kuri plaan seda kinki ka ise vahel kasutada. tegelikult on kena ka see, et vähekasutatud asi oli niigi poole odavam kui tutikas.
lõunaks sõime reedel, aega parajaks tehes, india toitu. ma pean ikka seda kodus ka rohkem tegema.
kuigi eestlaste sousti ja kartulit on mul niigi üliharva. täna podiseb ahjus veiseliha läätsedega. ikka mingi lähis-ida mõjutustega või miskit (no natuke vürtskööment ja purustet koriandrit lisaks muule.. ).

nädalavahetus lendas käest. lähed viid lapse trenni ja siis .. passid seal kõrval mitu tundi ära. siis tuled koju, teed kiiruga süüa ja siis tuleb pähe, et paneks pesu pesema ja siis .. avastad korraga, et kell on palju.

mul on mööda läinud selline tähtis päev, nagu neli aastat karvikute siiakolimisest.
vahel nad on nii numpsilt koos, nagu sel pildil siin, aga vahel ikka karvad lendavad. kusjuures üks tõmbab pealtnäha suht lambist kõrvad ludusse ja hakkab jõurama ja siis saabki teiselt peksa. kui ma kodus olen, siis ma püüan jõurajat rahustada ja teist kassi veidi eemale peletada. kusjuures tihti teine näiteks lihtsalt vaatab möödaminnes ja siis otsustatakse, et on aeg jõurata.
igatahes mingi teema neil on.
aga muidu ei kurda, Vollike on kenasti kohanenud ja päris julge. vahel ei saagi aru, kumb kass mu jalgade peal vms on (kui just ei vaata), sest mõlemad on umbes üheraskused ja noh.. okei, kui jalgu veidi rohkem liigutada, siis saab, sest Volli ikka jookseb ära.
no ja hommikuse vooditegemisega ongi vahel nii, nagu pildil..

Kassid voodil