Eile, mingi suvaline väikeasula Soomes, üks väike hõre tänav. Istun autos ja mõtlen edasist marsruuti läbi, kui korraga keegi kõrval hõiskab: “Tere!” Häälest saan aru, et pole meie firma ainus sealkandis olev eestlasest töötaja, sest viimane on, noh, mu isiklik lapsuke. Pööran pilgu: mingi umbes 30ndate teises pooles mees jalgrattal.
“Eesti keelt räägid või?”
“Ikka jah”
“Ma olen siin näinud neid eesti numbriga masinaid, kus eesti keelt ei räägita.”
Järgnes lugu sellest, kuidas kusagil olid sõbraga kokku puutunud autoga, kus inimene olla lausa eesti kodanik olnud, aga sõnagi keelt ei osanud ega saanud aru. Kuidas nad täpselt selle kodanikuteemani jõudsid, ei tulnud jutuks, aga sõber olnud väga marus olnud. Nojah.

“Kuidas praegu piiril on ka?”
“Ei olnud midagi väga hullu, vaktsiinid tehtud, pidin tõendi ette näitama ja teine tüüp küsis üle, et mis asjus, aga läks ludinal.”
“Ma korra mõtlesin ka, et äkki teeks vaktsiinid ära, et jõuluks koju saada, aga kurat, ei hakka ikka. See on kõik ikka üks väga imelik teema..”
Ja edasi läks lappama. Et tavaline gripp ja täpselt sama tüvi oli olemas 20 aastat tagasi ja et Eestis turvamees ei lasknud maskita inimest algul poodi ja pärast välja (“internetis oli see video”) ja mis kõik veel.

Istusin autos ja mõtlesin, et millega ma selle olen nüüd ära teeninud? No tõesti, mulle ei meeldi maskid ega piirangud; ma olen pääsenud ühtegi testi tegemata; ma kahtlen ka nii mõneski infos, mida loen, aga samas ma ei arva, et kõik on mingi hull vandenõu..
Veidi aja pärast sain ikka sõna vahele öelda, et ma pean nüüd minema.

Eellugu on ka see, et lätlasest kolleeg, kes muidu väga tore ja asjalik on, üllatas mind nädala algul ühel õhtul jutuga, kuidas kogu see koroonavärk ja vaktsiinid ja testid on ainult raha saamiseks. “Jah, inimene ise ei maksa, aga riik ju maksab. Ja kohe tuleb hakata uuesti vaktsineerima, mõtle, milline raha.”
Ma tean jah, et raha. Aga tegelikult ka haiglad olid täis, see ei olnud väljamõeldis. Ja tegelikult on vaktsiinid varem ka aidanud haiguseid peatada. ja eriti tegelikult ma ikka väga tahan, et elu oleks taas enam-vähem selline, nagu ma normaalsuseks pidama olen hakanud. Ja et needsamad tüübid teevad kõik selleks, et see ei juhtuks eriti kiirelt.

Ja see teeb mind natuke tigedaks ja natuke kurvaks.

Sellise kestva palavusega lihtsalt peab kirjutama jääkohvist. Ma ei ole mingi hull kohvijooja, aga hommikukohvita ma ei saa ja mõnikord lisandub päeval veel üks tassike. No ja palavaga meeldib, kui on jääkohv. Tavaline, ilma imemaitseteta – sest kohv peab ikka maitsema nagu kohv. Isegi kookuspiimaga kohv ei ole enam “päris” mu jaoks.
Aga olgu, mõned jääkohviseiklused viimasest ajast.

Mõni nädalake tagasi, kui veel nii pikalt kuum ei olnud olnud, aga oli juba kuum, sattusime sõpradega Kakumäe sadamasse. Muude asjade hulgas ka sööma. Toiduga oli kõik hästi, kuid ma otsustasin, et võtaks ühe jahutava kohvijoogi. Kohas, kus oli kohvimasin, kus šeigiti jääga kokteile kokku ja seega nagu kõik vajalik olemas. Aga teenindaja teatas kalanäoga, et ei, jääkohvi nad ei tee.
Olgu, jäi võtmata. Siiani ei saa aru, miks. Polnud kassasüsteemis? Tavakohvina ei oleks saanud läbi lüüa?

Vahepeal kogesin paar korda tanklas “külma kohvi” võttes, et seal jääb see vist tasemele, et kuuma kohvi sisse külm piim. Ehk pigem nagu jahtunud kohv. Muidu on tanklakohvid juba päris head meil; ja ilmselgelt on meil siiski vajadus kuuma kohvi järele suurem kui külma.

Sel nädalal kontori kõrval ühes kohvikus otsustasin samuti jääkohvi võtta. Menüüs olemas kenasti ja selles mõttes ei mingit probleemi. Lubati lauda tuua. Ja ootame ja ootame ja juba tekkis tunne, et unustati ära, kui tuligi. Ei olnud teisi kliente sel ajal, et oleks olnud mingi mõistetav põhjus. Mõistetav ei olnud ka see, et jääkohv oli kolmandik kallim, kui tavaline, aga koguseliselt isegi pigem vähem. Mis siis maksab? Vesi (jää)? Šeikimise liigutus 15 sekundit (cappuccino piima vahustaks kauem)? Šeikeri pesu?

Ma nüüd räägin, kuidas mina jääkohvi teen – tegelikult täiesti klassikaliselt. Ehk täidan käpa õige natuke rohkema kohviga ja teen veidi kangema joogi, kui muidu, jääga ju lahjeneb veidi. Segan kuuma kohvi sisse oma suhkrulusikatäie. Šeikerisse mingi suvaline kogus jääd (ei ole väga palju), veidi piima, kuum kohv peale ja ca 15 sekundit šeikimist. Ning valmis ongi. Ilma mingi kosmoseteaduseta, lisaaja või -materjalikuluta. Noh, jää.

Selle peale teen ühe külma Värska-sidrunijoogi.