tahaks ärgata selge peaga

Neljapäeval oli lõunaks juba juhe nii koos, et mõtlesime, et paneksime kontori kinni ja läheks kõrtsu. Muidugi ei läinud. Aga no lihtsalt oli selline päev.
Õhtupoole ogarate kontsentratsioon jätkus taas. See oli küll ette aimata, aga ega etteteadmine ei tee olukorda kergemaks.
Õnneks päris õhtul ei olnud ogaraid, siis sain end vabaks lasta ja tegin ise teistele natuke klouni. Ju olin siis mina kellegi meelest ogar – aga vähemalt ei keeranud ma sellega kellelegi käru, nagu need päevased juhtumid üritasid.

Mingid pinged on ka. Füüsilised. Muidu ei saakski aru, aga hommikuti viskab turjalt tuikeid kuklasse. Pean meeles pidama, et igal hommikul teha ülakeha ja kaela võimlemisharjutusi. Ja füsioterapeudile peaks minema, kui end kokku võtta. Raksutab korra läbi ja saab parem. Sest ma olen nüüd igal nädalal massaažis käinud ja siis on kaks hommikut parem küll. Muidu on umbes lõunani selline tunne, et pea on paks ja mitte midagi ei suuda teha.
Noh, kunagi lähen..
Õige on, et ega ammu pole olnud sellist päeva, mil ma peamiselt tegelen mittemillegagi. No et jalutan niisama ja loen ja vahin midagi. On küll neid päevi, mil mul pole mingeid selgasurutud kohustusi, aga siis ma olen ise need omale tekitanud ja kui see on ka veel füüsiliselt veidi väsitav ning võtab kogu päeva, siis kahjuks väga ei aita pikemalt.

Share

mõnel hommikul olen kui rongi alla jäänud

Stressbuster massaaž oli nii hea, et peale seda tahtnuks lihtsalt umbes kõrvaltuppa raamatuga leboma jääda. Kuigi ma nüüd olen kenasti raamatuga diivanil. Lihtsalt see vahepealne sebimine võinuks olemata olla.
Eile õhtul oli üks telefonikõne ja üks mail, mis tekitasid tagajärgi, et veel hommikul kippusin kõiki hammustama. Aga no päriselt. Ei on ei ja tähtajad on nendest kinnipidamiseks. Muidugi võib igaüks oma argumendid esitada ja ma võin oma seisukohta muuta, aga mitte siis, kui ma tunne, et seda tehakse stiilis ‘rong-sõidab-üle’. See ei lõpe mitte minu arvamuse muutumisega (või sisuliselt ju natuke võib), vaid sellega, et ma ei taha sellise inimesega tegemist teha. Mis lõpptulemusena annab ikkagi sama eituse välja. Eks mõne päeva pärast klaarub ära.
Tegelikult ei tohiks selliseid asju ligi lasta, aga raske on, kui minnakse väga isiklikuks. Isegi, kui mitte minu vastu isiklikuks, aga ma pean teiste musta pesu oma kaela saama.

Õhtud mööduvadki raamatuga, kui ei ole nagu nädalavahetusel, et peale kõige tegemist enam ei jaksa.
10 tuhat sammu tuleb keskmiselt täis nagunii.

Share

jalutuskäik

Päike soojendab, aga ometi on maapind külm ja järvejääl lumi. Jõe peal sõidavad süstad; natuke maad ülesvoolu ei saa ma küll aru, kust nad läbi tulid, sest jääkirme on veel. Küll veidi lõhutud, aerujälgi võiks nagu aimata – aga süst, kust see läks? Veidi eemal jõeharul istub jää peal kalamees.
Selline kevad. Lumikellukesed on ainult linnas. Päikesekreem ei ole liiast.

Kaks nädalat, ja ma olen mingis muus kevades. Ootan. Ootan!

Share

hetked, mis kipuvad ununema

Kui laps puhastab oma jalgratast, ja palub, et ma paneksin talle teevee üles, ja siis palub, et kas ma talle mingi ravitee ka tõmbama paneksin; ja ma panen talle puhta omakorjatud nõmmliivatee teemunasse – siis ma tunnen täiega rõõmu, et ma elan just siin, kus ma elan.
Kuigi eile läks üks tuttav mõneks ajaks tööle Põhja-Norrasse, kusagile Lofootide külje alla ja ma olen nurgast kade. Sest seal on talv ja virmalised ja üldse. Kuu aega tahaks seal nüüd olla küll. Samas, ühe mõtteis mõlkunud reisi tõmbasin selle aasta plaanidest maha. Ei jõua ega saa. Sest siin on vaja olla ja suve endasse koguda. Just seda meie suve, kus valmivad maailma parimad maasikad ja mustikad; kust saab nõmmliivateed ja pärnaõisi; ja öid, mil päike peaaegu et ei loojugi.

Share

kui lõpuks väsinuna diivanile jõuan ja tean, et päev pole veel läbi

Väljakutsete ja tegevuse puudust ei ole mitte. Pigem tunnen viimasel ajal, et tahaks mõne päeva olla niisama. Et ei ole mingeid koduväliseid asju, mida peab tegema või kusagile sõita või midagi.
Kuigi, nagu ma ütlen, on mul isegi aega raamatut lugeda, nii et millest ma räägin?
No eks ikka sellest, et kui seda raamatuaega ka üldse ei oleks, oleks ikka päris niru olukord.

Samas on osa neid väljakutseid kuidagi imelikud. Et kui nagu on mingi ühing, kus võiks tegemist vaikselt ikka olla, aga kõik umbes soikub peale kolme maili ja edasi lihtsalt ei toimugi midagi. Ei kellegi poolt. No mis ma ikka oskan või mitte, laiutan käsi. Ja ilmselt natuke olen rahul ka. Aga teisalt mitte, sest niimoodi pole neil ühingutel ka mõtet. Minu arvates.
Oh, well, nagu see neid huvitaks, kes selle asjaga pikemalt seotud on.

Ja siis on ka sellised veidrad väljakutsed, mis ei kutsu väga kusagile. Ehk lähevad pigem lahtrisse: küll lähevad mööda. Peaga vastu seina pole ka mõtet joosta. Möödaminek võtab mõnel juhul pikalt, räägime siin.. aastatest. Aga ükskord peab kõik jama mööduma.

R. sisendab mulle miskipärast teadmist, et mu jamad ongi möödas ja elu läheb aina lillemaks. Oleks see siis nii. On juba aeg.

Talve nägin ma Soomes.

Share

Tere, kevad!

Ma ei tea, kas eilne massaaž aitas või oli see mingi muu uss, mis nüüd lahkuda otsustas. Alates reedest oli lihtsalt kohutavalt kummaliselt kehv olla. Pea tuikas või lausa valutas, oli uimane ja sees keeras. Laupäeval ma ei teinudki praktiliselt midagi. Pühapäeval tegin. Isegi autoga sõitsin linnast välja. Keskendudes ei olnudki nii hull.
Omaärane oli ka see, et kui tavaliselt mingite haiguste puhul on õhtuti hullem, siis seekord oli õhtuti hoopis kuidagi parem.

Peale eilset massaaži tukkusin veel natuke – ma ei ole ammu nii roidunud olnud massaažijärgselt. Täna on enesetunne juba palju parem.

Ega ma muidugi mõtlesin ka, et mul on päris mitu lõpetamata kohustust “turjal”, nii et pole ime, et see lõpuks füüsiliselt mõjuma hakkab. Pluss lapse kohustused ja katsed ja värk.
Vaikselt harutan omi asju lahti. Koos uute tekitamisega :P Ja järgmine massaaž on järgmisel nädalal.

Kevad algas just. Talve sel aastal jälle õieti ei olnudki ja eks see mõjub ka, kui õues on üks november. Naaatuke oli talve ka, aga ikka vähe. No mis see praegugi muu on, kui november, hommikul sadanud ja päeva jooksul suures osas veeks muutunud lumega.

Share

kõnelusi R-ga

einoh. kui inimene peab aega surnuks lööma, siis peab. ma tean seda tunnet väga hästi.
valitud, maailmamuutvaid katkeid katkeid vestlustest.

R: missa arvad kui palju porknat peab karu ära sööma, et jäneseks muutuda ?
m: jeesus
m: see on mingi trikiga küsimus?
R: jumala eest ei ole…niisama torkas pähe
R: mina ple süüdi
m: oled jah
m: mul on porgandid otsas

m: sõber just helistas, et ma tean kõike, et kui pikad on passisabad
R: ma tean kah…ja võin öelda, et Rapla passisaba on lühike..tallinna oma pikk
m: no seda ma usun
R: mul onu käis ka id kaardi asju ajamas raplas
R: kuna siin järks ja ei viitsinud oodata
m: rakveres saab ka kindlasti kiirelt
m: ja võrus vm
R: narvas pole isegi teenindajat..järjekorrast rääkimata😀
m: novot, kindel värk, et järtsu pole
m: riik saab öelda, et Narvas ei ole passi taotlemisel mingit järjekorda

R: tulles tagasi porgandite juurde, siis
R: kui palju porgandeid peab rebane sööma, et jänese moodi silkama hakata?!
m: kas rebane on porgandi värvi?

m: ja üldse, meil oli diil, et sina ostad lotopileti ja mina saan su võidust milli
m: ma küll ei tea, kuidas sa siis mulle tasuda mõtled, kui sa võidad nt pool milli
m: siis jääd pool milli võlgu mulle veel
R: nojah..eks ma seepärast kardangi võita

pilt on aga pärit hetke lugemisvarast:

Share

Märtsikultuuri

Enamasti on tunne, et ei jõua ei teatrisse ega kinno ega üldse. Aga siis vaatan, et saab ju käidud küll.
Kui teatriga jääb enamasti küsimus piletite taha (ei jõua just tihti jaole, kui neid saada on), siis kino puhul pigem kättevõtmise taha. Mõnigi silma jäänud film on tulnud, olnud, läinud – ja jäänud nägemata.

Pühapäeval jõudsin vaatama filmi “Kolm reklaamtahvlit linna servas.” Esimene sõbranna, keda kutsusin, ütles ära, sest kartis, et see film on liiga masendav. Tegelikkuses aga masendust seal filmis küll läbivalt ei olnud.
Jah, oli mõni ülepaisutatud julm koht, aga laias laastus oli see vägagi inimlik lugu. Ilmselt peegeldab üsna hästi tüüpilist Ameerika väikelinna, kus kõik kõiki tunnevad ning inimestevahelised suhted ei ole sugugi tingimata väga sirgjoonelised ja must-valged. Või kas see on nii ainult Ameerika väikelinnades? Kindlasti mitte.
Oli irooniat, naerukohti, väga tõsiseid stseene, küsimärke tekitavaid detaile – nagu ka lõpp jättis minu jaoks ikkagi õhku ühe suure küsimärgi.
Igatpidi rahul, et kinno jõudsin.

Teisipäeval juhtus selline asi, et peaaegu juhuslikult sattusin Sadamateatrisse. Nimelt oli Tartus üks üritus ja Tallinnast minevast pundist üks inimene pakkus, et teeks õhtul midagi kultuurset. Mina olin see, kes liitus ja üldse ei vaevunud süvenema, mis toimub või mitte. Andsin nõusoleku, et tema valib sündmuse ja mina maksan oma osa kinni.
Niimoodi juhtusingi vaatama värsket lavastust “Kalevipoeg.”
Ma ei osanud sellest midagi oodata. Ühelt poolt ma vist ei ole eepost kunagi täielikult läbi lugenud (kuigi lapsepõlve raamaturiiulis oli see täitsa olemas ja mingeid katkendeid olen kindlasti lugenud) ning isegi sisukokkuvõte jäi ilmselt kusagile kooliaegadesse. Eks mingeid detaile teame me kõik: Tuuslar, siil, Lennuk jms.
Lavastus oli originaaltekstiga, kuigi muidugi kärbitud kujul ja välja olidki toodud ikka need tuntumad kohad. Üks näitlejateansambel mängis kõiki rolle, muutumatud olid jutustaja ja Kalevipoeg.
Huvitav on see, et enamus kõrvalrolle olid päris silmatorkavad, karakterid väga välja toodud; samas Kalevipoja olemus tuli välja pigem just nende teiste tegelaste kaudu. Mitte, et näitlejatöö oleks halb, pigem ehk oligi see taotuslik, et Kalevipoeg karakterina ei ole nii kontrastne kui enamik teisi. Ehk siis tema olemus kujunebki etenduse käigus. Seda enam, et tegelasena, kes on läbivalt tükis, on see võimalus.
Taaskord, oli üsna erinevaid nüansse, ka neid, mis itsitama ajasid – ja need olid enamasti just karakterite pisiasjades.
Takkajärgi sain teada, et see oli üldse teine etendus mängukavas ja kevadised piletid on kõik välja müüdud. Omalt poolt ütlen, et kui õnnestub jaole saada, siis tasub minna. Arvestama peab küll, et see on minu arvates seda tüüpi tükk, mis kas meeldib või ei, vahepealset väga vist ei ole.

Pilt etenduse kodulehelt, autoriks Gabriela Liivamägi.

Share

solvumishooaeg

solvuda on tänapäeval popp, tundub.
mehed solvuvad pagulaste peale, sõna võtvate eesti naiste peale, üksteise peale, poliitikute peale.
Normet solvub Laasneri peale, et üks laul osutub hiljem reklaamlauluks. Laasner vastu ei solvugi kummalisel kombel.
mitu tuttavat on solvunud, et naine kirjutab sellise artikli, ja veel rohkem solvunud, et see avaldatakse ka nö tõsiseltvõetavates kanalites. siis solvutakse selle peale, et mõnedki naised aplodeerivad selle artikli peale.
solvutakse selle peale, kui ütled, et Eestis on metsa veel küll. solvutakse selle peale, et naabril läheb natuke paremini. treener solvub selle peale, kui tema õpilased ei saa küsitud toetust. solvutakse, kui ütled, et tahad külmemat, lumisemat ja pikemat talve. solvutakse selle peale, kui ütled meesterahvale, et tema tehtud töö ei kõlba kusagile (see on eriti karm solvumine, sest mees teab ju alati kõike paremini kui naine vm). ja hoidku, kui ütled kellelegi, et ta on lumehelbeke, see garanteerib topetsolvumise.
name it – ja selle peale kindlasti keegi solvub.

päriselt.
kogu selle solvumise juures tuleb pähe, et inimestel on liiga hea elu. sest muidu ei oleks aega solvuda nii palju.
keegi solvub selle arvamuse peale ka nagunii.

natuke naljakas on ka kogu see solvumisevärk. eriti kõrvalt vaadata.

Share

Kompliment

Kontekst: võistlus, mina lapse taustajõuna. Mees, minu laps ja veel mõned – üks meeskond. Mitu päeva lähivälismaal. Ma olen kõike, mida vaja: autojuht, tassin asju, käin tööriistapoes, teen pilte, organiseerin jooke. Õhtusest ja hommikusest tegemistest oma pesakonna heaks rääkimata. Suhtleme niisama, oleme asjalikud, viskame nalja. Mõni on vahepeal natuke endast väljas ka. Nagu ikka, kui on võistlus ja palju tegemist.

Ühel mingil tegutsemise hetkel ütleb meesterahvas midagi stiilis, et mida ma veel osata võiksin. Neil päevil on vastastikku igasuguseid kilde õhku visatud, nii tuleb nüüdki mu suust, et “I thought I am perfect!”
Sellele järgneb pikk pilk, mis mõõdab mind, õigemini mu mitut kihti talveriideid alt üles ja ülevalt alla ja seejärel vastus “Yes, you are.”

Iseenda jaoks keeran selle tavapäraseks norimiseks ja ei reageerigi kuidagi. Sest eestlane ei oska ju ometi komplimendile reageerida. Kui see oli kompliment?

Midagi selles kummitab mind mitmendat päeva.
Võib-olla see, et isegi naljana ei kinnitata tihti, et jah, ma olengi täiuslik nagu ma olen. Ja kui keegi seda ütleb, siis on raske uskuda.

Share