Ilmast inimesteni

Veidigi külma ja lund ei paista kusagilt. Isegi lootust ei ole. Talv või asi..
Ilmast rääkides saab aga inimeste kohta muudki teada. Täiesti kogemata sain natuke kinnitust sellele, millest kirjutasin räuskamise artiklis. Kohe ütlen ära, et räuskamist ei toimunud.

Ehk tegin väga labase talve puudutava küsitluse ühes FB grupis, valikutes põhimõtteliselt külm ja lumega talv, selline sodi nagu praegu ja siis üks neutraalne variant ka. Ilmselt oleks pidanud panema ka neljanda, aga kuna see oleks meie kliimavöödet ja laiuskraadi arvestades siiski üsna utoopiline (no et oleks päris soe ja päikseline), siis ma üsna teadlikult seda ei pannud. Üks põhjus ka see, et tänapäeval ei takista miski kolimast sinna, kus talve sisuliselt ei olegi. Omalt poolt lisasin kommentaariks, et mina ootan talve.

Hetkeks on vastanud 699 inimest, nendest 68% on need, kes tahavad sellist talve, kus on ka külma ja lund; 24,3% on neid, kellele meeldib see hetkeseis ning 7,7% neid, kellel on ükskõik (või siis ilmselt ei sobi kumbki variant). Selge ülekaal suhtumises on näha. Igaks juhuks väike diagramm ka, visuaalselt on ju ikka parem.

Kommentaare lugedes aga jääb mulje, et umbes pooled või isegi veidi üle selle on rahul praeguse ilmaga, või tahavad, et talve üldse ei oleks. Kellele ei meeldi külm ja kes on rahul, et küttele kulub vähem raha ning ei pea lund rookima vms. Kuna ma tegelikult ei tee ju uuringut, siis ma ei võtnud nüüd kõiki kommentaare ette, pannud ühe autori omasid kokku ja seejärel arvutanud, mis välja tuleb; ehk seepärast ütlengi, et umbes pooled. Lihtlabaselt lugesin üle, et palju on neid, mis ütlevad konkreetselt, et praegune või veel soojem on hea. Teise poole sees on nii neid, mis talve tahavad kui neid, mis räägivad erinevatest prognoosidest jms.

Kordan veel, ma ei teinud seda kuigi tõsiselt ja ei mõelnud, et ma seda üldse hiljem analüüsiksin. Kuid kogu pilti vaadates tuleb tõdeda, et kommentaaridest jääb hoopis teine mulje, kui tulemustest – jääb kõlama nende hääl, kes ei ole minuga samal seisukohal ehk tahavad seda, mis tegelikult ei ole meie oludes päris normaalne (kuigi kindlasti osaliselt mugavam kui lumi ja külm). Tulev seos: normaalsuse (kordan veel, meie kliimavööndis ja laiuskraadil on miinuskraadid ja lumi talvel normaalsed; reeglina on meie laiuskraadil talved märksa külmemad kui meil siin Atlandist vägagi mõjutatud alal) soovijad on pigem vait ja ei arva midagi, vaid lihtsalt annavad oma hääle. Sõna võtavad pigem need, kes ei ole suurema hulga meelsusega rahul.
Mis jõuabki otsapidi tagasi selle eespool lingitud teksti juurde: kommentaaridest jääv mulje on pigem moonutatud ja võib tekitada hiljem arvamusi, et uuringute tulemused on võltsitud vm. Sest häält teevad pigem need, kes tahaksid elada mingis teises normaalsuses ja (vist?) tunnevad end ebakindlalt või vähemalt mitte kuigi hästi selles, mis hetkel on.

Võtke seda lihtsalt kui väikest meelelahutust, sest kindlasti ei ole see siin kuidagigi teaduslik. Aga ma järelduses ise siiski väga ei kahtle. Võib-olla sellepärast, et ma olen lugenud päris palju artikleid, mis samast asjast räägivad ja ka sellepärast, et ma tegelikult usun ka uuringufirmade küsitluste tulemusi, nähes samal ajal ka seda, mis toimub kommentaariumites.

Lihtsalt selline päev

Mõni päev on selline, et juba hommikust tead, et selline imelik tuleb. Kuigi otseselt ju ei olegi põhjust.
Pannkoogid jäid ära, sest mina neid ei tee ja ärkasin ikka jupp maad varem kui pannkookmeister. Köögiaknast paistis päikseline tänav ja muidugi see, kui must aken õieti on. Murakami ja aeglane kohv on tegelikult hea päeva algus, aga ikkagi oli mingi nukker tunne sees. Ma võin enese sees näha põhjuseid, enamus eelmises postituses välja toodud, aga kuna need käivad minuga kaasas juba mõnda aega ja enamasti tekitavad lihtsalt mingit ärritust, siis on selline nukrus ootamatu. Aga võib-olla on põhjused kusagil mujal ja ma ei tea neid, see võib ju ka olla?

Näiteks see, et ma olen hädas vabade nädalavahetustega, mida on viimastel kuudel palju ja ma ei ole sellega enam harjunud. Muidugi võiks koristaa ja sõita kusagile loodusesse, aga ma ei ole koristaja tüüp (mul ei ole mõtet ennast petta), pigem tekitab see minus stressi; ja üksi autoga kusagile kõndima sõita on ju tore, aga viimasel ajal mõtlen, et mitte just arukas. Kodukandi jalutuskäigud on juba veidi ära tüüdanud..
Kui natuke planeerida, siis saab aja ära sisustatud muidugi, kuid lihtsalt selle fakti tabamine, et ma oleksin hooti nagu vales aegruumis, ei mõju eriti positiivselt. Kuigi ka mitte kurvastavalt.
Täna, näiteks, seda probleemi ei olnud. Vanemaid sai külastatud ja köögis kraanikausi kohal olev lamp taas seina ja veel seda ja teist ja kolmandat. Isegi sellest hommikul alanud ja vahepeal päeval eriti intensiivne olnud nukrusest sain jagu. Aga mingit rahulolutunnet ei ole, ikka on selline tunne, et midagi on valesti.

Või siis see igavesti vinduv november, mis algas juba üsna oktoobri algul ja kestab siiani ja see pidev hallus võib ju lõpuks kurvaks teha ka? Pidev madalrõhkkond, keskpäeval vaid grammi võrra heledam kui öösel ja ilus päev on juba see, mil vihma ei saja. Külma ja päikest tuleks minna Lapimaale otsima? Kuigi miks siis just sellel päeval peaks kurb olema, kui haruldasel kombel on päikest?

Igal juhul mõned päevad lihtsalt on sellised ja ei jää üle oodata muud, kui järgmist päeva. Või üritada midagi muuta ja vaadata, kas sellest midagi muutub. Sest tegelikult peab see põhjus olema kusagil minu sees. Kuigi ehk ei peaks üldse mõtlema, sest päevad ei ole vennad.

Täna on tähtpäev tegelikult ka, seitse aastat oleme kahekassilised 🙂

2019

Paar tundi tagasi oli sõbrannaga põgusalt juttu, et lõppev aasta oli – kummaline. ma ei saa öelda, et halb, aga eriti hea ka justkui mitte.
Kuigi head ja toredat oli ju nagu küll ja küll, kui mõtlema hakata. Aasta lõpp vajus aga kuidagi ära – vist seetõttu, et eriti midagi ei toiminud. No ja seepärast ongi vist mulje, et kogu aasta oli natuke emotsioonitu.

Oma osa on siin kindlasti selles, et, nagu ema ikka, elan ma lapsele kaasa ja tal on suve lõpust peale olnud mõne teemaga segased ajad. Täpsemalt siis trenniga seotud, ma ei oska detailsemalt isegi väga lahata ja arvata, sest mina võin arvata ühte, aga see ei pruugi olla tõene. Laias laastus on see seotud olümpiaklassi vahetumisega, mis peaks nagu tähendama klassivahetust tema jaoks ka, teisalt on selle juures päris palju erinevaid küsimärke. Ma ei hakka nüanssidesse laskuma: lühidalt, nagu ikka, on laial alal erinevad klassid ja distsipliinid ning see põhidistsipliin nendele klassidele ei ole meil (eriti suurte seas) kuigi popp. Selle distsipliini jaoks on ka erinevaid klasse, meil on esindatud väga vähe ja see teeb veel keerulisemaks. Muidugi võib teha teisi distsipliine, aga need eeldavad tugevamat tuult ja nende jaoks ei ole eraldi trenne. Nojah.

Siis see remont, mida siin peaks ammu tegema ja milleni ma ei jõua. Nendest, kes siin vaatamas on käinud, ainult üks olnud valmis tööd tegema, aga tema hind ja ajaprognoos olid nagu kuu pealt. Teised on lihtsalt ära kadunud ehk ilmselgelt pole see töö neile sobiv.
Selline ümberehitusega remont on nagunii üks peavalu ja ma ei suuda sellega hetkel tegeleda (kuidas ja kas siin olla ja pikalt läheb ja oeh..), ometi tiksub kogu aeg kuklas ja poeg ka aeg-ajalt küsib. Muidugi, eeldatav rahakulu tekitab omakorda peavalu ja nii see läheb.
Lisaks tuleb järjest pähe, mida võiks sama remondi juures veel ümber teha – sellega kaasneb muidugi jälle kulu ja …

Ning muidugi see november, mis algas juba üsna oktoobri alguses ja kestab siiani. Ehk enamus aega on hall ja niiske. Päikest on loetud hetked, talvest võib und näha. See väsitab ka kohutavalt.

Lisaks on mul tunne, et ma olen sel aastal rohkem iseendaga olnud ja tuttavad vist väheke unarusse jätnud. On väike seltskond, kellega suhtlen tihedalt ja nö südamest südamesse, samas laiema ringiga (kes on ka ometi ju toredad) olen tegelenud vähem. Kas tõesti lihtsalt energiahulk on vähenenud või võtab kohati väga intensiivne koordineerimistöö seda nii palju, et ma tunnen, et vabal ajal nii palju suhelda ei jaksa?

Kuigi ma mingitest tegevustest olen viimasel aastal-paaril kõrvale jäänud (sest elu liigub edasi), on mõned uued juurde tulnud. Sel aastal olin mitu korda vee peal võistlusametnikuna, mitte ei sahminud niisama abijõuna ringi. Sügisestest laagritest on kahju, aga kuna pojal on teised laagrid, siis oleks ju veider ka, kui ma end mujale kaasa sokutaksin. Ilmselt peaks lihtsalt kas sügisel või kevadel kusagile päikese kätte reisima niisama, et natuke suve pikendada. Järgmiseks sügiseks tulekski plaanid teha, sest üllatavalt kombel mul paluti seda teha.

Meretaguse suveteemaga on nii ja naa. Muidugi olin ma üsna kurb, kui meid suviti aidanud pere mõni aastat tagasi välja vahetati. Uued inimesed, uued tuuled. Esimene suvi oli päris katastroof, siis tundus, et hakkab sujuma ja sel suvel läks kõik jälle kuidagi allamäge, kuni sügisel öeldi, et inimesi ei ole ja järgmisel hooajal nad teenuseid pakkuda ei saa. Hetkel otsisime ja osaliselt leidsime ka mingeid lahendusi, kuigi külalistele läheb see mõnevõrra ebamugavamaks. Kohati on tunne, et äkki peaks siis ära lõpetama sellega tegelemise, kui sellised jamad on? Praegu siiski otsustasime vaadata, kuidas kulgeb.

Kindlalt plussi lähevad ägedad reisid ookeani taha ja mere taha. Aasta algul Wisconsinis käies ei olnud küll aega ringi vaadata, aga kesklääne emotsiooni sai kätte. Napilt peale suurt külma jõudsime ehk õnneks olime seal normaalses kliimas. Lapimaa puhul oleks tahtnud vist veidi rohkem sügist, aga esimese õhtu imesoe oli ka hea. Veidi vähem vihma oleks võinud ka olla, kuigi üldiselt väga hull ei olnudki. Isegi Nordkapil suutsime päikese ära oodata.

Oli toredaid suveõhtuid, päikesest kõrbenud nina, juunikuus soojas merevees ujumist, sörkimist vihmases sügises, hetki olla uhke ja rahulolev ja tänulik ja tänatud.

Põhja-Norra, august

puhatud pühad

Need päevad jõulude ja aastavahetuse vahel, kui pole aimugi, mis päev on, mida tegema peaks või kes sa üldse oled..
Sel aastal on veel eriti nii, et vabu päevi on palju (mis on tore) ja vahepeal on üksikud päevad, mil enamus kontorirahvast vist küll tööl ei käi. Mul kolleegid viskasid nalja, et mul on sõltuvus, kui teatasin, et lähen täna ikka kontorist läbi, no lilled kasta ja paar töist liigutust. Aga see aitab vähegi järjel hoida ennast, sest tegelikult ikka ei ole ju puhkus.

Puhata on see-eest saanud küll. Viimase nädalaga olend vist 3 või 4 raamatut, vaadanud telekat rohkem kui pea kogu aasta peale kokku ja no natuke söönud ka. Vorstitegu oli, traditsioonilised kohupiimaküpsised ka. Mõned kingid jagatud, mõned saadud.
Üldiselt selgub, et ma olen telemaailmast ikka päris võõrunud. Lugemisega on nii, et raamatute vahele tahaks mingi pausi jätta, et muljeid pisut koguda (mõne raamatuga on see aeg pikem ja mõnega lühem) ning siis nagu polegi väga midagi muud teha, kui näputöö kätte ja teleka ette. Umbes 2-3 asja oli, mida ma tahtsin vaadata; mõne mõttetu filmi vaatasin veel. Ja edasi olen hädas, sest no pole vaadata. Mul ei ole uhkeid filmikanaleid tellitud, ometi veidi rohkem kui miinimumpakett, isegi Huub on ja puha. Pojale sai just Netflix aktiveeritud, Witcheri jaoks, sirvisin sedagi, aga kuna ma otseselt otsin väga väheseid filme või veel vähesemaid seriaalne, siis ei ole sealgi midagi.
Mõningad asjad on mu Dallase-sõbra Plexis ja sain oma NASil leiduvad üksikud filmid ka kenasti Plexi kaudu vaadeldavaks teha, aga tahaks ju mingeid uusi asju ometi. Plexi teeb veidi ebamugavaks veel see, et mu telekas seda ei toeta ja ma pean arvuti telekaga juhtmega ühendama. Natuke nagu ogar, aga hetkel ma pole suutnud midagi paremat välja mõelda. Telekavahetus oleks ilmselt järgmine idee, aga natuke ogar on suhteliselt uut ja täiesti toimivat telekat sellepärast välja vahetada, et tarkvara teeb kiireid samme. Seegi on juba nõme, et üldiselt normaalsed telefonid tuleb tarkvara pärast välja vahetada..

Kuna ilm on selline 80. novembri oma, siis käin väljas vähem, kui tahaks. Lihtsalt ei suuda selle märja halliga end õue sundida. Kui poodi või kusagile mujale lähikonda asja on, siis lähen ringiga või, nagu täna, jalutan paar peatusevahet. Ootan kannatamatult talvist kõrgrõhkkonda, mis toob külma ja päikese. Tundub, et sel aastal seda ei tule.
Aga uus aasta ei ole enam kaugel.

Täiskasvanu või asi

Pole mõtet kartagi, et elu igavaks läheb. Mulle omale võib ju vahel tunduda, et ma olen suhteliselt paikseks ja rahulikuks jäänud, aga ümbritsev maailm pakub piisavalt “põnevaid” väljakutseid. Enamus neist sellised, mida ei saa homse varna ka visata, et ehk läheb mööda.
Nendega tegeledes jõuan ma aga ikka ja jälle sinna, et mis täiskasvanu mina ka olen?!

Ehk see tõdemus, et tõesti, mina pean otsustama, vastutama, arvama – sest mina olen väljakutse üks aktiivne osapool, kuigi ma ei taha. Ikka ja jälle on vahel tunne, et kuulge, kusagil peaks olema mingi vastutav täiskasvanu, kes asja ära teeb-otsustab; ning siis tõden, et näe, ongi, mina ise. Ja absoluutselt alati see üllatab mind. Sest no mina olen ju napilt noorusest väljas ja ei tea maailma asjadest veel väga midagi.. kuni matemaatika ütleb, et vanuse järgi peaksin nagu juba ammu väga täiskasvanu olema. Mäletate ju küll, isegi 15-aastaselt tundusid ca 10 aastat vanemad juba hullult täiskasvanud ja targad ja puha. Kusjuures, võib-olla ma 25selt olingi täiskasvanum kui praegu, sest siis ma olin veel natuke nooruse must-valge.
Praeguseks on aga pilt kirjum ja, kuigi ilmselt igapäevaselt tuleb mul see täiskasvanu-olemine isegi välja, siis on ikkagi olukordi, kus ma tunnen, et keegi teine peaks selles rollis minu asemel olema. Enamasti juhtub see siis, kui asi on minu jaoks veidi ebamugav, kuigi mitte minust põhjustatult ja enamasti sellistel juhtudel ei ole ka välist põhjust, miks mul peaks ebamugav olema. Teine vaade on see, et kui ma ei taju end konkreetses olukorras täiskasvanuna, siis see tekitabki seda ebamugavust. Mispidi see täpselt on, ma ei saagi aru. Alati on muidugi tegu olukordadega, mida ma üldse väldiksin, kui võimalust oleks.
Pean ütlema, et reeglina need ei olegi mingid lõpptähtsad asjad, kus ma end niimoodi tunnen. Mingite suurte ja oluliste väljakutsetega (mida ma ka ehk eelistaksin vältida) enamasti ei olegi probleemi (kuigi see ei tähenda, et ma endas inimlikult ei kahtleks vahel), aga siis tulevad mingid vähemolulised asjad, mis mõjuvad laastavalt ja millest ma lõpuks, hambad ristis, läbi närin, tundes end ca 20-aastasena ja võimetuna teiste osalistega normaalselt suhtlema. Jajaa, suhtlemata ei jää, aga see nõuab umbes sama palju energiat, nagu mingi lõpueksami tegemine. Lõpuks on see läbi ja mina tõden, et ma ei ole ikka piisavalt täiskasvanu, sest ma ei tule mänglevalt iga olukorraga toime.
Ma arvan muidugi, et ega keegi vist ei tule. Ja ega vist ei peagi.

Selleks nädalaks on need olukorrad vist lahendatud.

Vaikimine kuld?

Ma ei pea kellelegi midagi tõestama, ei pea. Kui keegi näeb mind ja mu tegevusi väga teises perspektiivis, nagu ma ise, siis – nähku.
Aga see ei ole siiski minu jaoks lihtne. Ikka tahaks ju ennast õigustada, näidata oma poolt, tõestada oma seisukohta. Vaikida ja käega lüüa ei ole üldse lihtne. Mõtle, mis pilt minust maalitakse..
Elus laiemalt aga ei tohigi vait olla.

Öeldakse, et targem annab järele ja rääkimine hõbe, vaikimine kuld ja mis kõik veel.
Ning siis on see N. Mandela ütlus:

“Fools multiply when wise men are silent.”

Vabas tõlkes kõlab see umbes: “Kui arukad vaikivad, siis rumalus levib.” Ja ei saa salata, viimastel aastatel olen ma hakanud tajuma, et ei saa alati vaikida. Iseenda koha pealt võib, aga paljusid puudutavate teemade puhul mitte – kui neid esitatakse mingis rumalas soustis.
Muidugi, normaalne inimene ei lähegi kusagile kommentaariumisse räuskama; ka on meie loomuses see, et kui me millegagi nõus oleme, siis me oleme seda vaikselt ja passiivselt, ehk vaikimine ongi nõusoleku märk. Lihtsalt selle tulemuseks on see, et mingid kommentaariumid (ja mõnel puhul ka sisu) jätvad mulje, et rumalus ja räuskamine on normaalne ja levinud; samuti mulje, et mass arvabki seda, mida räuskajad. Sest nemad jäävad kõlama, sest teised lihtsalt ei kommenteeri. Ja siis on hiljem põhjust räusata, et nt uuringufirmad valetavad, võltsivad tulemusi, on kinni makstud või ära häkitud.
“Lisand” on veel see, et kui siis keegi arukalt kommenteerib, siis räuskajad võtavad sellised kommentaatorid ette ehk lisaks artiklile (või enamasti artikli autorile muidugi) hakatakse ka teist kommenteerijat ja tema arvamust maha tegema. Enamasti mitte kõige viisakamas vormis.
Otseseid ähvardusi ma väga näinud ei ole, aga ma tegelikult ei loe palju artikleid ja nende kommentaare netis, seega ma ei üldista selle põhjal. Aga no juba see on vastik, kui hakatakse isiklikult sõimama. See ei ole just haruldane. See hoiab omakorda arukaid kõrvale, sest kes tahab vabatahtlikult sõimuobjektiks saada?

Üldse on praegu ülilihtne oma sõnumit levitada, olgu see siis milline tahes. Väga odavalt saab panna püsti veebisaidi, mis näeb välja nagu mingi adekvaatne leht; sotsiaalmeedias on saab samuti üsna odavalt või ka päris tasuta oma ideid levitada ning kui õigeid hoobasid vajutada, siis jõuavad need väga paljudeni. Enne sotsiaalmeediat (sel ajal, kui ainult oma pere ja naabrid teadsid, kes loll on) jõudsid “püünele” peamiselt ikkagi need, kellel oli midagi asjalikku öelda ning kes oskasid seda arukal moel teha. Poliitikud jms ei lähe siia alla muidugi, neid ei võetud ka siis liiga tõsiselt. Tänapäeval tuleb aga infot üldse väga palju ning enamasti minnakse kaasa sellega, mis omale sobiv tundub; ja valikut on. Muidugi on vaja omale sobivaid mõtteid ka levitada ja no tulemus ongi selline, nagu on.
Loomulikult, keegi ei saa kellelgi keelata uskumast seda, mida tahab. Siiski võiks kuidagi, just kommentaariumites, seda arukust rohkem olla, et veidigi muljet tasakaalustada.
Ma ise vahel panustan ka. Enamasti hiljem ei vaata, sest see on üks väheseid võimalusi iseennast ja oma närve säästa. Aga kogu aeg vait olla lihtsalt ei saa. Ei peagi. Ka minul on õigus oma arvamusele.

P.S. Siinne blogi, muidugi, ei üritagi olla mingi arvamuste mõjutaja, vaid on täis täiesti isiklikke mõtteid, millega võib nõus olla ja võib ka mitte.

PÖFF 19, teine osa

Kui siis tulebki detsembri alguseks natuke midagi lumetaolist ja õues on isegi päikest näha, on see pooleteise kuu halluse otsa isegi veidi ootamatu. Õhtud on aga ikka sama pimedad ja juba kell viis on tunne, et enam ei taha mitte midagi teha. Mitte, et seda alati saaks.
Reedel oli pidulik üritus Pirital, laupäeval ja pühapäeval kino, eile kontsert. Homseks on plaanid ja reedeks ja..

PÖFFil kogunes veel kolm filmi. Algul oli plaanis kokku viite asja vaadata, aga siis otsustasin lapsega kaasa minna ja ei kahetse.

Teisel pool vaikust oli juba ette teada kui mitterõõmus film. Üsna kodumaise filmi moodi, ja ma ei mõtle seda halvasti. Näitlejatööd olid head. Mulle üldse selline minimalistlik lähenemine kohati sobib väga hästi. Režissööri vestlusminutid olin seekord ka kohal ja tabasin taas, et keeleoskus on hea: vene keelest inglise keelde tõlkides jäi osa sisulist juttu ikka tõlkimata.

Pikim laine oli see, mis lisandus mu plaanidesse ootamatult. Kui poeg avastas, et seda saab veel näha, siis soovis minna ja ma läksin kaasa, et mitte õhtut maha mölutada. Õigesti tegin. Poeg arvas, et see on rohkem eluloofilm, mina arvasin, et rohkem puhtalt surfifilm. Reaalselt siis portreelugu, mis pakub palju mõtteid ka neile, kes surfist üldse ei hooli. Loodusvaated ka muidugi, taas see ookean enamus aega tajutavalt olemas.

Kuuba kuum suvi oli jälle midagi muud, kui ma arvata oskasin. Taas mõnevõrra minimalistlik, mitmeid järeldused tuleb filmis omal teha. No ja muidugi see, et ma ei kujuta ette, kui hull seal ikkagi on olnud, kui päris niimoodi põgeneda üritati. Olme, tundub, pole muidugi praegugi just väga palju parem.

Nüüd jääb üle jälgida, mis nägemata filmidest kinodesse tuleb.

Kooresed kanakintsud šampinjonidega

Mulle põhimõtteliselt meeldib süüa teha (kunagi oli siin seda ka rohkem näha), aga kui ikka aastate kaupa pea iga päev pead välja mõtlema, mida süüa teha, siis mingil hetkel kaob asja võlu. Kuna aga poeg on viimasel ajal hakanud ka kulinaarseid katsetusi tegema, on minu elu natuke lihtsam ja otsustasin taas mõnda rooga jagada ka siin, mitte ainult pildina sotsiaalmeedias.
Retseptidega ongi muidugi nii, et jälgides kauaaegseid toidublogijaid, siis hakkavad asjad põhimõtteliselt natuke korduma; ja vahel on tunne, et iga väike muutus ongi neil juba nagu uus retsept. Muidugi, rääkides mitte-eestimaistest, siis osadel on neist ilmselgelt mingid sponsorlepingud taga ja mingi lugejate arvu saavutamiseks-hoidmiseks nad peavadki pidevalt postitama ja selge, et ei jõua kogu aeg midagi põrutavalt teistsugust teha. Maitse-eelistused pluss kättesaadav materjal ka ju.

Mul on ikka lihtsam. See koht siin ei ole küll ammu mu isiklik retseptikogu – selleks on mul My Cookbook, mida mina küll kiidan. Eriti ingliskeelsete retseptide puhul on lihtne: 90% tõenäosusega tuvastab ta ainult lingi järgi retsepti ja impordib selle. Mingid eriti-ärilised lehed ei võimalda seda ja mingi hulk on muidugi sellised platvorme, mida ära ei tunne. Siis saab alati ka manuaalselt lisada.
Ehk siis, siin ei ole küll mu isiklik retseptikogu, aga samas on täpselt selline koht, et ma enam ammu ei tunne mingit survet siin oma toidutegemisi jagada. Tore on aga, et üks ja teine tuttav vahel ikka kiidab, et teeb siiani mõnda rooga siit pärit retsepti järgi.

Niisiis, üle tüki aja midagi kokanduslikku. Kunstvalgus köögis on mul nagu on, nii et pilt ei ole mingi tipptase, aga nii on see siin ka alati olnud.

Kooresed kanakintsud šampinjonidega

See on lihtne argiroog, mis valmib ühel pannil, ainult lisand on vaja eraldi teha. Üsna kiirelt saab valmis ka, ca 40 minutit koos ettevalmistustega. Antud kogusest jagub ca neljale korralikule sööjale. Kiiremini saab, kui kintsude asemel on fileed, siis lühenda algset pruunistusaega ja lõpus hautamisaega julgelt poole võrra.

50g võid
8 kanakintsu
6-9 küünt küüslauku
100g šampinjone (soovi ja võimaluse korral kasuta metsaseeni)
100ml kanapuljongit (mina teen vedelast kontsentraadist)
150ml toidukoort
soola, pipart, paprikapulbrit, peterselli

Koorene kana šampinjonidega

Puhasta küüslauk, viiluta – nagu ka šampinjonid.
Aja suur pann kuumaks, sulata 40g võid. Kanakintsud pannile, nahk allapoole, ja lase neil seal olla julgelt oma viis minutit. Vahepeal võid neid pannil liigutada, et põhja kinni ei jääks. Umbes 5-6 minuti pärast vaata, kas nahk on kenasti pruunistunud. Kui mitte, lase veel olla. Kui on juba meeldivat tooni, keera kanatükid ringi. Maitsesta kergelt soolaga. Paar minutit las olla veel päris kuuma peal, siis keera kuumust veidi maha ja prae veel – isegi kuni 10 minutit. Kaant pole vaja peale panna, muidu hakkab hautama. Kana ei pea päris valmis saama, aga siiski peaaegu.
Tõsta kanatükid pannilt taldrikule, pannile pane ülejäänud 10g võid. Kuumus las olla madalam edasi.
Nüüd lähevad pannile küüslauk ja seened. Aegajalt segades kuumuta neid 3-4 minutit (sõltuvalt kuumusest võib see aeg olla ka veidi lühem või pikem). Kui kanast on midagi panni külge jäänud, kraabi see ettevaatlikult lahti. Lisa paprikapulber (ca 0,5tl), sega. Kalla pannile kanapuljong, enne koore lisamist lase korras keema tõusta. Kui koor on lisatud, sega kuni keematõusmiseni. Maitsesta soola ja pipraga ning aseta kanatükid sousti sisse. Pane pannile kaas peale ja lase kanal soustis veel haududa, kuni 10 minutit, keerates korra või kaks.
Kõige lõpuks lisa hakitud petersell.

Serveerisin keedetud pruuni riisi ja porgandi seguga, kõrvale värske salat.

Natuke PÖFFi

Ma lugesin kaks kuud peaaegu et mitte midagi (ehk väga vähe), nüüd lasin nädalaga kolm raamatut läbi, lisaks PÖFFil kaheksa päevaga kolm filmi, kaks on veel ees. Viis filmi ei ole palju, aga ma ei suuda ikka väga juttis vaadata – mingi aeg peab vahel olema, et muljed endast läbi lasta.

Raamatutest, kusjuures, ainult üks oli põnevik. Ehk siis ma ei arvanud, et nii kiirelt läheb. Üks oli üle hiiglama pika aja Isaac Asimov ja ilmselgelt loen ma teda varsti veel, sest tema teemad on täiesti mitteulmelised. No nagu Strugatskitelgi.

Esimene PÖFFikas oli Madre. Seal on žanrina kirjas ka põnevik, aga see on liialdus. Põnevuseotsijatele on see igav.
Mulle meeldis. Kohati oli napp, nagu Eesti film. Kogu aeg taustal olev ookean tekitas igatsust. Eks see ookean seal üks sümbol oligi, mille kõrval kulgesid inimsuhted omasoodu.

Gutterbee ei olnud ka puhas komöödia, küll aga kindlasti poliitiline satiir. Draama sugemed olid seal ka täitsa olemas. Head olid lõpuks kõik elus ja terved, aga sellega käisid ikkagi suured kaotused juures. Teravus oli detailides. Tuum: sa ei saa elada isoleeritult omas mullis. Või noh, saad, aga kas sellel on mõtet ja kellele see hea on?

Kaader filmist Gutterbee

Pimestatud oli TV Beats programmis ja ma arvasin, et ehk seriaali avaosa, omaette vaadatav, nagu need vahel on. Aga ei! Meile näidati põneva sarja kaks esimest osa ja nüüd peab ootama, kas see kusagile kättesaadavasse levisse ka jõuab. Sõbranna, kes kaasas oli, on pangas töötanud ja sellega seoses ka Rootsis pankades päris palju käinud, talle oli see veel eriti lähedane. Minu jaoks pigem lihtsalt põnev.

Ja nüüd – kas lugeda või vaadata, kas viimase nädala jooksul telekast midagi vaadatavat ka tulnud on? 🙂

suletud uste taga

Meil ei ole tegelikult aimugi, mis toimub teiste kodudes. Mitte, et alati (või lausa enamasti) peakski, aga vahel võiks ju.

Sain täna kokku endise sõbrannaga, kellega nooruses tutvusime ja päris tükk aega suhtlesime. Ka siis, kui ta Tallinnast ühte väikelinna ära kolis, seal abiellus, maja soetati, lapsed sai. Mingil hetkel jäi suhtlus kuidagi soiku ja nüüd tõi FB meid taas kokku. Näost näkku kohtumine võttis küll veidi rohkem aega, aga tehtud sai.
Istusime koos kauem, kui ma algul arvasin. Jutt jooksis ja eks vahepealsete aastate rääkimine võtabki aega.
Aga ma ei oleks osanud kunagi aimata, et tema mehest lahkumineku taga on koduvägivald.

Ma ju käisin neil külas. Ma ööbisin nende juures. Viimati siis, kui nad olid ca 5 aastat koos olnud, Ja ma sain alles nüüd teada, et juba siis oli see vägivald olemas. Mitte igapäevane peksmine, aga aegajalt. Sel hetkel pigem peamiselt see vaimne pool, et naise tegemised ei olnud kunagi piisavalt head. Kusjuures, see isegi meenub, et ükskord ma küll imestasin, kui mees mu sõbrannale midagi laitvat ütles, üsna halvustavalt. Õhku tekkis mingi kummaline pinge, kuid sõbranna ütles mulle hiljem lihtsalt, et mees oli väsinud. Ma olin muidugi noorem ja nendel teemadel sel ajal veel ei kõneletud ka, ma ei olnud sel ajal veel isegi selleni päriselt jõudnud, et minu oma mõni aasta varem lõppenud suhe võttis ka vaikselt vaimse vägivalla tunnuseid, kus mees vaikselt minu tegevusraadiust piirama hakkas ja alati leidis põhjuseid minuga mitte rahul olla (ometi vahepeal meeldiv olles, nii et klassika: ma pingutasin, et talle meele järgi olla, aga kunagi ei olnud piisavalt hea). Mulle tundus see olukord veidi ebamugav, aga kuna sõbranna ise ei kurtnud ega ei teinud (nähtavalt) numbrit, ei teinud mina ka.
Täna sain teada, et see oli just täpselt sama klassikaline skeem, nagu mul omalgi. Lihtsalt mina sain kuidagi sellest jamast välja enne, kui päris hulluks oleks võinud minna ja boonus oli see, et minul ei olnud sellest suhtest last-lapsi. Sõbrannal aga oli. Ja nagu nendest lugudest teada, teeb see olukorra keerulisemaks. Naine tahab ikka kodurahu hoida ja et lastel oleks mõlemad vanemad. Lisaks on ju mees vahepeal tore ja hea ka. Ning loomulikult ei ole näkku kirjutatud, et ta on tegelikult vägivallale kalduv. Seda enam, et konkreetse inimese puhul oli tegemist tuntud linnakodanikuga, olles pikalt oma asula ühe õppeasutuse direktor. Ma tean, et sellistel teemadel rääkides on alati kohal need, kes ütlevad parastavalt, et ise tegid lapsed sellise mehega. Minu kogemus ütleb siinkohal, et esiteks “selline” avaldub vähehaaval aja jooksul, aina süvenevalt; teiseks isegi see, kui ühes suhtes on mees vägivaldne, siis ta ei pruugi seda olla ka igas suhtes (kuigi pigem ikkagi on) ja kolmas ongi see, et neid, kes on algusest peale kohe vägivaldsed, on vähe. Targutamise asemel võiks tegelikult mõelda, kuidas toetada neid, kes sellistes suhetes on ja tihtipeale isegi aru ei saa, et midagi on valesti, sest mees on enesehinnangu suutnud vaikselt täiesti maha tampida.
Igal juhul oli väga ootamatu kuulata, kuidas pealtnäha ja teadaolevalt viks ja viisakas mees peksis aegajalt naist ja vahel natuke ka tütart, kuni poeg nii palju suureks kasvas, et vahele astus – mispeale nüüdseks täiskasvanud tütar keeldub isaga igasugusest suhtlusest. Ning kuidas naisel võttis aega, et sellest olukorrast välja tulla ja kuigi kolis lahku juba aastaid tagasi, ei ole kõik kaasnevad protsessid siiani lõppenud, sest mees lihtsalt keeldub normaalselt kokku leppimast.

Muidugi rääkisime me ka muudest, toredatest asjadest.
Aga ma tulin ära ja peas keerlevad mõtted, mida mina oleksin saanud teistmoodi teha? Ehk oleks abi olnud sellestki, kui ma oleksin meie sidet hoidnud? Kui ma oleksin avalikult reageerinud mehe poolt öeldud imelikule repliigile?
Ma ei tea. Aeg oli siis nii palju teine ja mina ei olnud see, kes ma olen täna. Poole noorem mina ilmselgelt ei saanudki näha ja suhtestuda asjadesse nii, nagu täna. Nüüd ma tean, et selliste ütlemiste ja pingete taga enamasti ongi midagi, kahjuks.

Mul on hea meel, et sõbranna on eluga edasi liikunud.

Politseiapark