sünnipäeva eelõhtul

Väikesest poisist on saanud suur poiss. Paljude meelest tundub ta vanem, kui ta tegelikult on – aga ta on ikka alles alaealine koolilaps.
Mina vist näengi seda poolt temast kõige rohkem. Sest ta ongi muidu selline asjalik tegelane. Samas lapsed ongi kodus ja emaga teistsugused kui mujal.
Tegelikult ongi mul hingel see praegune vanus või sellest sõltuvad teemad. Nagu et ühelt poolt oleks nagu suur ja võiks (ja muidugi tahab) ise hirmus palju otsustada ja valida, aga teisalt on ta ju veel jupp aega minust sõltuv ja seega peaks ka mul olema sõnaõigus tema tegemisest. Siia on ilmselt aegade hämarusest mingi konflikt sisse kirjutatud ja meil just see konflikt õhus ongi. Ning ma ei oska seda kuidagi lahendada nii, et lambad on terved ja hundid söönud.
Ma saan väga hästi aru, miks ta tahab, mida ta tahab. Ma üldiselt toetan ta tegevusi (sest ta ei tee taunimisväärseid asju). Kuid seekord ma leian, et pole mõistlik konkreetset asja toetada, üsna mitmel põhjusel. Oleme arutanud, kompromissile jõudmata. Suurt poissi ei saa naljalt lihtsalt keelata, kuni tegu pole millegi ohtliku, seadusevastase vm tegevusega. Aga nagu näha, ei suuda ma talle selgeks teha, miks see üks kord niimoodi ja mitte teistmoodi. Ning iga kord, kui see teemaks on, tunnen ma end täiesti läbikukkunud lapsevanemana. Sest ma ei oska argumenteerida? Sest ma olen oma lapse ära hellitanud? Sest ma lihtsalt ei jaksa ega taha kõike “kanda”? Sest ma pole suutnud talle selgeks teha, et õigustega käivad kaasas kohustused? See viimane on keeruline, sest ta teeb ju kohustuslikud asjad kenasti ära, selles osas, mis puudutab kooli ja trenni ja kodutöid, mida ma palun..
Ma annan ka sellest aru, et eks see on osa “suureks kasvamisest” ja lapse lahtilaskmisest – kui rääkida, mida see olukord mulle õpetama peaks, ilmselt. Kuid teine pool on ju siis see, et ta teeks need asjad ära ilma minu sekkumiseta, seekord? Mis ei tundu KA toimivat.

Homme saab ta aasta vanemaks. Ta on muidugi ikka minu armas poeg.
Lihtsalt ajas probleemid lastega muutuvad. Aga ma tean, et nad kasvavad lõpuks kõigest välja.

Hirm metsa majandamise ees?

Tundub täiesti pentsik sel teemal kirjutada, aga lõppeks võin ma siin ju kirjutada, mida ja millest tahan.
Me oleme ilmselgelt jõudnud heaoluriiki. Me näeme kaugemale ainult iseenda heaolust ja omale leiva lauale saamisest ning see on muidugi iseenesest rõõmustav. Me väljendame oma meelsust asjades, mis otseselt ei mõjuta meie toimetulekut. Viimastel aastatel on väga levinud millegi vastu olemine. Olgu selleks pagulased, Rail Baltic, tuulegeneraatorid või metsa majandamine. Muidugi on teemade ring laiem, see on lihtsalt suvaline väljavõte kõigest, mille vastu me oleme.
Või ma ma siin ikka “meietan”, mulle väga ei meeldi mustvalgelt millegi vastu olla. Üleüldse on pooltolemine minu meeletele meeldivam protsess kui vastuolemine. Vähemalt siis, kui valida saan.

Igatahes, see va mets.
Kes ei oleks kuulnud seda, et Eesti on kohe-kohe metsast täitsa lage, kõik loomad ja taimed on sellega seoses ka kohe kadunud ja üleüldse meie maa müüakse maha.
Oeh.
Ma isegi ei tea, kust otsast alustada ja kas tegelikult peakski? Sest ma tean ka seda, et millegi vastu olles on väga raske asju teise nurga alt näha. Aga ehk on mul vaja kirjutada iseenda jaoks?
Näiteks seda, et metsa on meil päris palju, palju rohkem kui eelmise sajandi algul kahe suure sõja vahel. Või et me keegi ei taha päris majandamata metsa, enamasti see ei ole just selline, kuhu minna tahaks. Või et tegelikult on mets alati olnud inimesele pigem hirmutav?

See metsarahva retoorika on viimase väite mõttes tegelikult päris intrigeeriv. Ehk siis, kuigi ka mina käin tuttavates metsades ja ka võõrastes palumännikutes astun (suhteliselt) julgelt radadelt kõrvale, ei pea ma ennast metsainimeseks. Või no miks ma peaksin üldse kuidagi eristuma niimoodi?
Mõni aeg tagasi oli üks arutelu sel teemal ja kõlas läbi, et “me oleme ju kogu aeg metsas seenel/marjul käinud.” Jah – tuttavas metsas. Seal, kus käisime vanaema-vanaisaga; või mõne muu täiskasvanuga lapsest saati; või kuhu on viinud keegi, kes seda metsa teab ja tunneb. Või siis tõesti, stiilis palumännikusse ehk ka niisama, sest suure tõenäosusega on seal mustikad ning on valge ja nähtavus hea.
Aga võõras nö metsik mets ei ole küll see koht, kuhu keegi väga minna tahaks. Pole kunagi tahtnud, kui hädavajadust olnud pole. Ning muidugi vanasti tuntigi oma koduümbruse metsi ja soid, sest seal liiguti palju ja eks ikka kanti teadmisi edasi nii marja- kui seenekohtadest ja ka sellest, kuhu end vajadusel halbade eest peita. Sest kodumets (ja -soo) andsid just selle eelise, et sa tunned seda.
Võõrasse metsa huupi minnes aga ei olnud mingit kaitset ega teadmist kohalikest ohtudest.
Punamütsikese muinasjutt hoiatas lapsi üksi metsamineku eest. Hansuke ja Greteke samamoodi. Nö metsarahvast legendid, muinasjutud, mütoloogiad on üsna täis lugusid, mis näitavad metsa pigem hirmutavana kui mingi toreda sõbraliku kohana.

Kui kõik metsad oleksid majandamata, siis oleks ikka veel meil hulk kenasid palumännikuid või sarnaseid, kuhu on mõnus minna ja mis on linnainimese lemmikmetsatüüp. Aga nii mõnigi selline kena valgusrikas metsatukk on selliseks saanud tänu majandamisele, hooldusraidele. Korraliku puidu saamiseks on puudel vaja valgust ja ruumi ja seega hooldusraiete tulemuseks ongi kena metsapilt. Just selline unistuste mets.
Aga ühel hetkel saab puu raieküpseks ja majandaja võtab selle päris maha.
Arvutame nüüd natuke.
Kui kahe sõja vähel oli metsa oluliselt rohkem, siis ilmselt suurem osa praegust täiskasvanud metsa hakkas kasvama 1940ndatel. Mis tähendab, et enamus nendest puudest on nüüd ligi 80 aastat vanad. Mis on selline päris kena vanus keskmise majandatava okaspuu jaoks. Mis tähendab, et kuna peale vähest metsasust hakkas suur hulk metsa kasvama suhteliselt ühel ajal, saavad need metsad raieküpseks ka üsna samal ajal.

Muidugi pole tore minna metsa, kus sa oled kogu aeg seenel käinud, ja leida korraga, et alles on ainult raiesmik. Pettumus on suur ja muidugi ka see tunne, et kõik mets raiutakse kohe maha, sest paar lanki oli veel kusagil näha. Lähed tagasi oma palkmajja (sest puu on ju loodussõbralik materjal ja sulle meeldib palkmaja rohkem kui kivimaja) ja kirjutad internetti, et näe, see mets on KA maha võetud. Ilmselgelt ei mõtle sa sellele, et veel aastat 10-20, võib-olla 30, ja puud hakkaksid ise ümber kukkuma ja siis on probleem, et sa ei saa seal enam hästi käia, sest mingi kuradi risu on kogu aeg jalus. Lõpuks pole seal risu all enam su lemmikseeni ka..
Muidugi ei tule sa selle peale, et mõne aasta pärast on seal langil suurepärased metsmaasika kohad; mõneski kohas hakkavad õitsema lilled, mida seal ammu nähtud ei ole ja muutuvad ka elusolendid, kes seal käivad-elavad. Muidugi pole see enam see mets, see on uus väike ökosüsteem.

Muide, mitu puud sa istutanud oled? Kolm õunapuud ja kaks ploomipuud oma aeda? Tööt käisite RMK talgutel ja sa panid koguni 50 puud maha, olles tublim kui su kolleegid?
Oeh.
Ka see on muidugi parem, kui mitte midagi.
Aga kui sa päriselt tahad meie metsade heaks midagi teha, siis istuta metsa paar päeva järjest. Tööna, mitte mingi üritusena. Usu, sellest on rohkem kasu kui kõigest muust. Ja iga normaalne metsaomanik taastab oma metsamaadel metsa. Sellise metsa, kus sulle käia meeldib.

Mispeale mulle tuleb pähe hoopis üks teine pilt. Üks koht, maal, (palu)metsa sees (endise) raba kõrval, kus ma vahel käin. Aastat 15+ tagasi oli maja akendest näha, kui auto põhja poolt lähenes. Sest tee ja maja vahel oli noor männik ja autotuled paistsid üle, seejärel läbi. Ka autost oli alati näha, kas tuli põleb või mitte. Nüüd aga pole sellist rõõmu ammu, sest puud on nii kõrged, et seda vaadet enam ei ole.

P.S. Muidugi tuleb metsade juures arvestada, et jääksid “rohelised koridorid” suurulukite jaoks. Aga see on juba natuke ka planeeringute küsimus ja ma olen ise näinud, kuidas kohalik omavalitsus julmalt sülitab maakonna rohealade planeeringu peale ja laseb ühe võimaliku rohekoridori maju täis ehitada. Ehk sinna ei tule metsa enam kunagi, erinevalt raiesmikest.

P.P.S Kui sa tahad jalutada majandamata metsas, mis ei ole kena palumännik, anna teada. Teeme ära. Siis näed, et on veel “päris” metsa küll.

lihtne säästunipp

Ausalt, kui ma sellest esimest korda lugesin, ma ei uskunud. Arvasin, et pigem see tähendab suuremat kulu toidule. Eriti, kuna ma olen võimalusel õhtusöögi inspiratsiooniks allahinnatud (viimase müügipäevaga) tooteid kasutanud. No esiteks ei jaksa ju kogu aeg mõelda, mida teha; ja teine asi on ikka raha.

Kuid siis ma otsustasin proovida ja kuigi ma olen seda kasutanud vaid umbes kuu aega, võin öelda, et mu kulutused toidukorvile on vähenenud. Ma ei pane oma kulusid küll kirja, aga see on tuntav muudmoodi. Ja allahinnatuid tooteid valikus enam ei ole.

Ei, see pole mingi tont-teab-mis-imetrikk või -skeem.
E-pood!

Aasta tagasi olin ma skeptiline, et toitu ma küll ei hakka e-poest ostma. Tegelikult oli siis esimene ost või paar tehtud, aga pigem seepärast, et kassiliivaga on mugav, kui kuller toob, no ja siis sai ikka jahu vms lisatud, et tuleks tasuta transport kätte, kui juba. Nii et kuller käis harva ja tõi pikema säilivusega kaupa, kohati tööstuskaupa (tualettpaberit pole ma sellest ajast saadik ise poest toonud).
Ükskord nüüd sügisel aga, vaadates läbi soodushinnaga tooteid, tuli pähe paar toitu, mida soodsaid aevilju-liha kombineerides teha saaks. Tellisin ära, võtsin siis saia-leiba ka juurde, kuna nagunii oleks vaja olnud ja – tulemus oli see, et nädala sees käisin lisaks poes veel korra või kaks, vaja oli a la piima ja leiba (ja “midagi head”, mis poes alati teemaks kipub olema, isegi ostunimekirjaga). Ehk siis algul oigasin, et näe, suhteliselt kallis ostukorv tuli, aga kui nädala peale üle vaatasin, siis juurde ei tulnud ju praktiliselt midagi.

Nüüd olen seda rida ajanud 5-6 nädalat ja vähemalt minu puhul see toimib. Natuke pean ette mõtlema, et mida võiks süüa teha. Natuke otsustan soodustoodete põhjal ka. Vahel käin ikka turult liha ostmas (sest mis puudutab sealiha, siis see on meie turul värske, kvaliteetne ja soodsa hinnaga). Munad tulevad maalt ja juurikad on vanemate juures keldris (aga see on aastaid niimoodi olnud). Ja see “midagi head” jõuab ka minuni endiselt. Lihtsalt kui ma seda ei ole tellinud, siis ostan kohalikust väikepoest, kus pole ohtu riiulite vahele ära kaduda ja veel poole e-poe nädala ostukorvi summa eest midagi soetada.

Et palju siis on mu keskmine ostukorv? Ca 40 eurot. Puuviljad, midagi magusat, lapse Värskad jms. Muidugi varieerub summa, aga mitte kuigi palju. Ning muidugi ostan ma ka neid asju, mida vaja, mitte ainult soodustooteid. Tööstuskaupa on ka sees.

Muidugi on sellega nii, et igaühele oma. Aga teisalt, see mina, kes arvas, et netist toidu tellimine ei tule kõne allagi, ei ole üldse kaugel minevikus.
Ainus probleem siiani on olnud üks katkiläinud Nutella purk (nutt ja hala), aga selle raha sain ma tagasi ilma mingi tõestuseta (sest nagu ikka, kulleril oli kiire, võtsin kotid vastu, andsin allkirja ja siis läksin lahti pakkima.. ja isegi fotot ei teinud). Muud tooted on olnud alati kvaliteetsed ja värsked (ei ole kunagi liha tulnud järgmise päeva säilivusajaga, ikka mitu päeva saab muretult kapis hoida; aedvili on ilus), isegi pakendamisega pole nad väga hoogu läinud. Ja see harvem poeskäimine tähendab automaatselt vähem kulu. ja lisaks üks auto mitmele inimesele kaupa laiali vedamas on mõistlikum kui igaüks oma autoga poes.

Võtan nüüd klaasikese glögi, kuller käis just paar tundi tagasi 🙂

PÖFFist ka

Kuna ma olen kirjutamisega laisk olnud, siis tulevad nelja seansi arvamused järest. Ma olen osanud valida filmid, kuhu ei ole tungi. Et ehk ilmselgelt ei ole festivali mõttes popid. Samas need soovitused, mis nad ise jagavad igapäevaselt, on veidi minu maitsest mööda. Kuigi elu on näidanud ka seda, et see, mis on tutvustuses kirjas ja see, mis toimub ekraanil, ei ole alati väga seotud miskipärast..

Kristall-luik
Mingi äratundmisrõõm, kuigi lugu ise oli minu elust ikka väga erinev. Aga noor naine 90ndatel on just see, mida minagi olen kogenud. No ja Ikarus-bussid, lagunev riigkord, palga maksmine natuuras, mehkeldamine – korraga on see aeg väga elavalt silme ees. Aga see on ainult väliskiht.
Mina liigitaksin selle suhtefilmiks. SuheTEfilmiks. Mõtlen praegu, kuidas sellest õieti kirjutada, aga ei oskagi.
Algul tundub, et tegu on üsna naljaka filmiga ja no mingis mõttes ongi. Kuni välja tulles on selge, et see oli üsna tõsine film. Natuke oli isegi kurb, et Lina ja Stepani lugu lõppes täpselt nii, nagu lõppes. Järgmisel päeval (või õigemini juba samal päeval) toimunud pulm oli täiega mnjah.
Üks meeldejäävamaid tegelaskujusid oli Alik, keda ekraanil ei olnud küll väga pikalt, kuid see-eest värvikalt.
Veel kord üle mõeldes: see film võiks kinodesse või telekasse hiljem ka tulla. Sest see näitab üsna lihtsalt, kuidas muidu kena ja viks inimene võib käituda väga kohutavalt – ja keegi ilmselt ei usuks.

Pärijannad
Teistsugune suhtefilm teistsuguses ühiskonnas. See LGBT pole muide üldse oluline sisuliselt. Sama filmi oleks võinud teha ka heterodest. Et ehk ei tasu lasta end hirmutada mingitest siltidest.
Sissevaade täiesti võõrasse ühiskonda, siin ei olnud äratundmist pea üldse.
Ma ei kujuta ette, millest peategelane tegelikult üldse elas ja kuidas sa saad lihtsalt kõik oma ümbert maha müüa? Aga ilmselt sellest nad elasidki. Neid tagamaid liigselt ei lahatud.
Ladina-Ameerika film, kus peategelane peaaegu et ei rääkinudki. Rääkis, aga tõesti vähe. Samas teised tegelased andsid sellist meile teadaolevat sealset õhkkonda edasi küll. Aga peategelane oleks olnud nagu kusagilt täiesti mujalt. Mis muidugi tõi teda väga hästi esile.
Vangla korraldus tundus täiesti ebareaalne, aga ilmselt just selline seal ongi.
Ning üllatuslikult tabasin poole filmi pealt selle, et ma ei ole nii palju suitsetamist üheski uuemas filmis näinud.

Pärijannad

Celeste García ebatavaline reis
Selle filmi kohta tahaks küll öelda, et kui keegi ütleb, et “helge” ja “hoidke piip ja prillid”, siis tegelikult ootaks helgemat ja naljakamat lugu. Kuigi filmil ei olnud midagi viga, aga kui ma kutsusin sõbranna kaasa jutuga, et komöödia, siis oli pärast natuke piinlik küll. Kuid minu info oli ka ainult tutvustusest ju.
Kuuba olme oli muidugi just selline, nagu on. Väga palju seda ei näidatud, aga ometi. Ma pidingi rääkima, et jah, just nii seal asjad ongi.
Naerda sai. Kurbi hetki oli ka. Reetmist ja pettumust. Tundus, et lõpp jääbki nukraks, aga õnneks siiski mitte. Hea seegi.

Leedu lood
Selle vastand Eestis võiks olla Karikakramäng (II). Ehk siis noorte tehtud lühilood.
Järjekord oli vale. Viimased filmid jäid kuidagi poolikuks ja mõne puhul oleks küll tahtnud autorilt küsida, et mis ikkagi selle mõte pidanuks olema. Samas mõned olid kenasti lood.
Ma üldiselt ei arvagi, et kõik peab väga valmis olema ja mul pole midagi filmida vastu, mis jätavad lahtiseid otsi. Lihtsalt mingil juhul on need põhjendatud ja mingil mitte ning siin ma ei saanud aru, miks just nii. Ehk paar lisasõna oleks aidanud mõista?
Igal juhul oli mõningaid häid vaateid ja mõned pikad kaadrid.

teekond

PÖFF on teemaks, vägagi. Ja sellest peaks ma ka kirjutama. Ning kirjutangi, kunagi, homme?, sest hetkeks on vaadatud kolm filmi, mis on tekitanud omajagu emotsioone ja mõtteid,

Aga hetkel on mu mõtted hoopis sellel, kuidas mingid asjad-emotsioonid-suunad meie ellu tulevad. Kui võtta eelnenud lauset kui küsimust, siis minu vastus on – asjad, mis peavad tulema, tulevad. Fatalistlik? Jaa. Jätab persooni kõrvale? jah, mingis mõttes kindlasti

Ühelt poolt: me kindlasti määrame oma elu. Sest me teeme ise mingeid valikuid. Valikuid, mida pole mõtet kahetseda, sest valiku tegemise hetkel, kõike teadaolevat (ja iseenda heaolu) arvestades on hetkevalik absoluutselt alati parim ja õige. Kui mitte lähedaste silmis, kui mitte ühiskonna silmis, kui mitte takkajärgi vaadates.. – aga hetkel, kui me selle valiku teeme, on see ainuõige. Ei, ma ei õigusta sellega kindlasti neid, kes astuvad üle ühiskonna kokkuleppe piiride. Kuigi isegi need inimesed on vastavalt oma teadmistele ja tundmistele teinud hetkes iseenda jaoks parima valiku.
Aga ka nende jaoks on olnud mingid eelnevad valikud, mis on viinud nad just sinna, kuhu nad jõudnud on.
Kusagil on alati mingi ettemääratus antud valikute piires. Ükskõik kui palju me ka ei usu, et kogu saatus on me endi teha.
Ega ikka täies mahus ei ole küll.

Muutujaid on muidugi palju ja võimalusi ka. See jätabki võimaluse teha valikuid. Ma ei tea, kui petlik see võimalus on või mitte. Või kui palju see jätab võimaluse “süüdistada” saatust ja kõiki teisi.
Meil on valikud ja on mitte.
Elu on valikute jada.
Ja seal on oma ettemääratused. Asjad, mida me ei saa muuta. Mida me võime pidada heaks või halvaks saatuseks. Süüdistada olusid või kiita olusid. Aga on asjad, mis peavad tulema ja olema. Ühel või teisel moel. Sest on midagi, mida me veel ei tea, aga peaksime. Ilma, et me ise seda teaksime või teadvustaksime.
Elus on alati midagi õppida.
Süüdistades ei saa me sellest aru.
Paljud ei tahagi õppida, muutuda, liikuda. Elu mõte on .. olla?
Kes üldse mõtleb, mis on elu mõte?

Jah, me võime jõuda üles või alla. Aga see kõik on kusagil valikutes, mis ei sõltu mitte ainult meist, vaid ka kõigest meie ümber. Lähedal ja kaugel.
Võtta natukeseks aeg maha ja mõelda, miks on teadmine ühest ja teistest? Kuidas jõudis mu ellu see mõte, see info, see luule, see muusika? Sest kõigel on oma tähtsus. Mida ma tegin ja mõtlesin, kui olin 13? Aga siis, kui olin 23? Või 33? Ja kas 63 olen ma pigem kui 13 või 43? Või hoopis kusagil veel mujal? Ja palju ma mäletan siis sellest, mis ma olin 13selt? Ja kui palju see minu edasisi valikuid mõjutanud on? Kas ma olen neile, kes on minu elus olnud 20 aastat tagasi, pigem tänulik või mitte? Isegi, kui tol hetkel ma neis head ei näinud? Kas nad õpetasid mulle midagi? Kas nendega läbikäimine õpetas mulle midagi? Kas ma õppisin sellest hiljem midagi?
Minu kohta? Teiste kohta? Maailma kohta? Selle kohta, miks ma olen nüüd siin, kus ma olen, ja see, kes ma olen?

Kas ma oskan hinnata kõiki neid võimalusi, mida elu mulle pakkunud on? Kõiki neid valikuid, mida ma teinud olen?

Alati on kusagil parem ja mõni valik oleks ehk viinud lõpuks mingis mõttes parema olevikuni; aga alati oleks võinud minna kehvemini.
Mis üldse on “parem”? Rohkem – raha? võimalusi? sõpru? asju?
Kas üldse peab olema “parem”?

Kui sa pole rahul sellega, mis sul on, miks sa arvad, et sa saaksid olla rahul rohkemaga?
Kas elu polegi selleks, et võtta oma valikutest parim? Õppida sellest, millega takkajärgi rahul ei ole? Õppida ka sellest, mis tundub hea? Teha valikuid võimaluste piires ja teada, et samas sa ei ole siiski kõikvõimas? Et su võimalused sõltuvad eelnevatest valikutest, ja et mingid asjad lihtsalt peavad olema ja tulema. Nii head kui halvad,

Ning lõpuks on elu ikkagi tasakaalus. Halb, mida me teeme teistele; hea, mida me teeme teistele. Halb, mida me teeme iseendale; hea, mida me teeme iseendale. Väärtused on muidugi suhtelised. Iseenda ees nullijäämine – ilmselt ka paljud sarimõrvarid õigustavad end sellega, sest nende maailmas ongi selline tasakaal. Jätame äärmused kõrvale..

Aga, tasakaal on ka see, mis annab elule mõõtme.
Elada nii, et ma annaksin rohkem kui saan.
Austades seda, mida ma saanud olen. Austades teisi elusid. Austades teiste valikuid.
Hinnates valikuid, mida elu on mulle andnud. Hinnates valikuid, mida ma nende hulgast olen teinud.

Ja liikudes edasi.

November

No nüüd on küll täiega November. Selline, et valget aega lihtsalt ei ole. Mingi hall ja hall ja hall.
Ja mina olen seisus, et õhtuks on silmad ja nahk täiega väsinud. Nahk? Nahk jah, näoonahk kisub ja kipitab. See on mul hooajaline ja just pimedal ajal. Novembris, noh. Aga silmad pole nii pikaajaliselt varem tunda andnudki.
Ebameeldiv.

Koormus on ometi väiksem kui suvel. Et võiks ju tore olla?
Kuigi seda, mis on sügisväsimus, tean ma hästi. Kevadväsimust mitte nii väga. Sest siis on valge ja kõik on kohe puhkemas ja jaksabki olla. Sügiseti on mul aastate kaupa tunne, et tahaks talveunne kerida. Kui mingi hetk on lund ja päikest, siis läheb paremaks.

Kuigi ma nüüd sain lõpuks selgust, miks sel aastal nii raske on. Ja miks üldse mingid asjad on, nagu on. Mitte, et ma põhjuseid muuta saaksin. Lihtsalt teadmine on parem kui mitteteadmine, saab energiaid suunata. Või siis vastupidi, mitte suunata sinna, kuhu see ainult lõpmatult neeldub.

rutiinivaba

Täiesti hullumeelne äge päev!

Pärdi keskus, keeleõpe, tagasi maapiirkonda, lambarümp autosse, kiire söök, väikese tööstusliku meierei külastus, pimedas veel raba peale, istumine tipitelgis lõkke ääres, miljon korda miljon tähte taevas.
No ja muidugi seal suure vaikse taeva all olles on just täpselt see, et ma ei taha ära tulla.
Muidugi olid hilisemaks mingid kokkulepped ja kohustused, isegi lisaminuteid lihtsalt olemiseks näpsata oli keeruline.

Algul puujuurikate vahel (et läbi metsa rabani jõuda) hämaras kõndides oli tunne, et vist oleks valges võinud. Tegelikult muidugi, siis me oleksime jõudnud pikemalt rabas päris käia ja näha ka midagi. Nüüd oli selline teaser. Mitte mulle, mina olen selle raja läbinud. Aga kes ei olnud, need ei saanudki aru, kui mitmekesine rada see on.
Muidugi ei olnud mul kaasas suurt kaamerat ja kui oleks ka olnud, siis statiivi poleks sellisel koosolemisel kaasa tassinud. Nii et ei mingeid ööpilte.

Juust on söömisel (suurtest poodidest seda ei saa) ja Pärdi keskus tahab veel kogemist.

Öö lõpp

Jättes kõrvale aja, mil töötasin teatris, tuleb mul pähe üks teatrietendus, mida ma käisin vaatamas kaks korda. See oli Noorsooteatri “Valge tee kutse” väga ammu aega tagasi. Esimene kord olin ma veel kindlasti kooliõpilane, teine kord vist juba olin keskkoolijärgses tehnikumis. See oli hea tükk, aga pigem oli tookord vist see asi, et mind kutsuti seda kahel erineval korral kahe erineva inimese poolt vaatama – ning ma ei näinud põhjust keelduda ka teisel korral. Aga ise ma vist ikkagi ei oleks läinud.
Muidugi on tükke, mida on teinud eri teatrid või eri trupid ja mida ma olen näinud erinevates esitustes rohkem kui korra.
Nüüd juhtus nii, et käisin ühte ja sama asja vaatams teist korda üsna lühikese vahega.

“Öö lõpp”, Rainer Sarneti lavastus Vabalaval.
See ei olegi mingi konkreetse teatri tükk, vaid kuraatorprogrammi raames.
“Öö lõpp” on haaravalt lummav. Tekst moodustab kogu tükist vaid mingi murdosa, mille ümber on loodud Lavastus. Jusnimelt suure tähega. See on nii detailideni läbi mõeldud, nii üksteisega seotud ja põimitud; kogu see tekstiväline osa on palju olulisem ja suurem, kui enamasti. Samas on tegu visuaalselt minimalistliku tükiga, vähemalt esmapilgul. Lavakujundust ja butafooriat praktiliselt ei olegi. On valgus, helid, liikumised, plastika. Saali astudes on see lausa ehmatav: toolid neljas küljes ning keskel suhteliselt väike moodustis, mida võib sümboolselt lavaks nimetada; nurgas klaas, peegel, juuksehari, väike pudleike ja veidi eemal saapad. Kõik.
Esimene kord ma lausa mõtlesin, et sattusin mingi jama otsa, no neljas suunas toolid, ei saa ju ometi olla, raudselt istun mingil suunal, kuhu poole ei mängita.
Eksisin väga karmilt.
Täna istusin hoopis teises kohas ja ei olnud samuti kordagi tunnet, et mängitakse mööda. Päriselt – see ongi lavastus, mida saab vaadata igalt küljelt.
Kui enne ütlesin, et visuaal tundub algul minimalistlik, siis etenduse lõpuks seda tunnet enam ei ole. Kogu mänguruum saab vägagi hästi täidetud. Valgustus pole selles etenduses mitte lihsalt abivahend, vaid lavakujundus.

Sarnet on tuntum ilmselt läbi oma filmide; tema etendusi ma ei olegi varem vaadanud. Aga kuna ta filmid on üsna erinäolised, vähemalt need, mida ma näinud olen, siis võib seda arvata ka ta teatrilavastusest. Siiski ei saa ma mainimata jätta, et tema “Idioot” on üks film, mida ma ikka ja jälle vaatan. Pean mainima, atmosfäärilt, detailide peensuselt, teatud minimalistlikkuselt, visuaalile keskendumiselt (mitte, et tekstiga probleemi oleks) on “Idioodis” ja “Öö lõpus” teatavaid ühiseid jooni. Neis mõlemis ei ole tekst domineeriv vahend, vaid üks mitmest vahendist, et luua just see, mida näha on.

Ma ei saa lubada, et ma seda tükki veel kord vaatama ei lähe. Sest selles on mingi visioonimaagia, mis ei lase mind lahti.


Foto: Vabalava veebileht, autor Gabriela Liivamägi.

.. aga keda need fotod ikka huvitavad?

Edusammud. Ma juba tegin ära aprillikuised Itaalia fotod. Kui hästi läheb, jõuan varsti jaanuari Kuubani. No ja ülejäänud tuleb siis väiliselt kettalt võtta ja ka ära teha. Veel vanemad, tähendab see.
Hea asendus, kui mingeid soojamaasõite plaanides ei ole. Kuigi see on suuresti kättevõtmine asi. Või mis soe, äkki oleks detsember või jaanuar nt Lapimaal ka äge? St, pole küsimustki, nagunii oleks.

P.S. Kuidas teha endale selgeks, et ma olen ainult palgaline ja firma heaolu ei pea minu mure olema?

enesekaotus

See viimane aasta, või natuke rohkem, või natuke vähem, on kulgenud kuidagi teistmoodi. Väga – lineaarselt.

Ei kirjutamist, ei (väga) pildistamist.
Ei suuri rõõme, ei suuri kurbusi.
Kõik on tehtud, paremini või halvemini, nagu ikka. Lihtsalt ilma suurema õhinata. Ka need asjad, mis peaksid hingele rõõmu pakkuma.

Ma vaatasin täna filmi, mis pisarad välja kiskus. Ma ei mäleta, millal ma viimati nutsin. Kus mu emotsioonid küll on?

Kuigi, ma tean seda päeva, sellest ei olegi palju möödas, kui ma istusin mere ääres ja vaatasin pilvi ja mul oli hea olla. Ja siis seda, mil ma sõitsin päikesest udu sisse ja see oli lihtsalt imeline hetk, kuigi mul ei olnud aega seal pikemalt olla. Või õhtune päike, vaikus ja jahtuv õhtune õhk, aeg iseendale.
See kõik on olemas, see pole kusagile kadunud, see ei ole muutunud.
Mina olen muutunud.

Ma olen ennast nagu kusagile ära kaotanud. Ma ei tunne isegi end alati ära. Ja ometi pean ma iseendaga koos elama. Iseendaga leppimine on üks raske ülesanne, seda ma juba tean. Kui on tunne, et olen sellega enam-vähem ühele poole saanud, selgub, et mina ei ole enam see, kes varem.

Ei saa mitte kõrvale võrdlusest EKG-ga. Kuni inimese süda lööb ja inimene elab, on tõusud ja mõõnad. Kui need kaovad, siis..
Ehk ilmselt mingis vaimses mõttes ongi mul (olnud) varjusurm.

Suvepilved