November

No nüüd on küll täiega November. Selline, et valget aega lihtsalt ei ole. Mingi hall ja hall ja hall.
Ja mina olen seisus, et õhtuks on silmad ja nahk täiega väsinud. Nahk? Nahk jah, näoonahk kisub ja kipitab. See on mul hooajaline ja just pimedal ajal. Novembris, noh. Aga silmad pole nii pikaajaliselt varem tunda andnudki.
Ebameeldiv.

Koormus on ometi väiksem kui suvel. Et võiks ju tore olla?
Kuigi seda, mis on sügisväsimus, tean ma hästi. Kevadväsimust mitte nii väga. Sest siis on valge ja kõik on kohe puhkemas ja jaksabki olla. Sügiseti on mul aastate kaupa tunne, et tahaks talveunne kerida. Kui mingi hetk on lund ja päikest, siis läheb paremaks.

Kuigi ma nüüd sain lõpuks selgust, miks sel aastal nii raske on. Ja miks üldse mingid asjad on, nagu on. Mitte, et ma põhjuseid muuta saaksin. Lihtsalt teadmine on parem kui mitteteadmine, saab energiaid suunata. Või siis vastupidi, mitte suunata sinna, kuhu see ainult lõpmatult neeldub.

rutiinivaba

Täiesti hullumeelne äge päev!

Pärdi keskus, keeleõpe, tagasi maapiirkonda, lambarümp autosse, kiire söök, väikese tööstusliku meierei külastus, pimedas veel raba peale, istumine tipitelgis lõkke ääres, miljon korda miljon tähte taevas.
No ja muidugi seal suure vaikse taeva all olles on just täpselt see, et ma ei taha ära tulla.
Muidugi olid hilisemaks mingid kokkulepped ja kohustused, isegi lisaminuteid lihtsalt olemiseks näpsata oli keeruline.

Algul puujuurikate vahel (et läbi metsa rabani jõuda) hämaras kõndides oli tunne, et vist oleks valges võinud. Tegelikult muidugi, siis me oleksime jõudnud pikemalt rabas päris käia ja näha ka midagi. Nüüd oli selline teaser. Mitte mulle, mina olen selle raja läbinud. Aga kes ei olnud, need ei saanudki aru, kui mitmekesine rada see on.
Muidugi ei olnud mul kaasas suurt kaamerat ja kui oleks ka olnud, siis statiivi poleks sellisel koosolemisel kaasa tassinud. Nii et ei mingeid ööpilte.

Juust on söömisel (suurtest poodidest seda ei saa) ja Pärdi keskus tahab veel kogemist.

Öö lõpp

Jättes kõrvale aja, mil töötasin teatris, tuleb mul pähe üks teatrietendus, mida ma käisin vaatamas kaks korda. See oli Noorsooteatri “Valge tee kutse” väga ammu aega tagasi. Esimene kord olin ma veel kindlasti kooliõpilane, teine kord vist juba olin keskkoolijärgses tehnikumis. See oli hea tükk, aga pigem oli tookord vist see asi, et mind kutsuti seda kahel erineval korral kahe erineva inimese poolt vaatama – ning ma ei näinud põhjust keelduda ka teisel korral. Aga ise ma vist ikkagi ei oleks läinud.
Muidugi on tükke, mida on teinud eri teatrid või eri trupid ja mida ma olen näinud erinevates esitustes rohkem kui korra.
Nüüd juhtus nii, et käisin ühte ja sama asja vaatams teist korda üsna lühikese vahega.

“Öö lõpp”, Rainer Sarneti lavastus Vabalaval.
See ei olegi mingi konkreetse teatri tükk, vaid kuraatorprogrammi raames.
“Öö lõpp” on haaravalt lummav. Tekst moodustab kogu tükist vaid mingi murdosa, mille ümber on loodud Lavastus. Jusnimelt suure tähega. See on nii detailideni läbi mõeldud, nii üksteisega seotud ja põimitud; kogu see tekstiväline osa on palju olulisem ja suurem, kui enamasti. Samas on tegu visuaalselt minimalistliku tükiga, vähemalt esmapilgul. Lavakujundust ja butafooriat praktiliselt ei olegi. On valgus, helid, liikumised, plastika. Saali astudes on see lausa ehmatav: toolid neljas küljes ning keskel suhteliselt väike moodustis, mida võib sümboolselt lavaks nimetada; nurgas klaas, peegel, juuksehari, väike pudleike ja veidi eemal saapad. Kõik.
Esimene kord ma lausa mõtlesin, et sattusin mingi jama otsa, no neljas suunas toolid, ei saa ju ometi olla, raudselt istun mingil suunal, kuhu poole ei mängita.
Eksisin väga karmilt.
Täna istusin hoopis teises kohas ja ei olnud samuti kordagi tunnet, et mängitakse mööda. Päriselt – see ongi lavastus, mida saab vaadata igalt küljelt.
Kui enne ütlesin, et visuaal tundub algul minimalistlik, siis etenduse lõpuks seda tunnet enam ei ole. Kogu mänguruum saab vägagi hästi täidetud. Valgustus pole selles etenduses mitte lihsalt abivahend, vaid lavakujundus.

Sarnet on tuntum ilmselt läbi oma filmide; tema etendusi ma ei olegi varem vaadanud. Aga kuna ta filmid on üsna erinäolised, vähemalt need, mida ma näinud olen, siis võib seda arvata ka ta teatrilavastusest. Siiski ei saa ma mainimata jätta, et tema “Idioot” on üks film, mida ma ikka ja jälle vaatan. Pean mainima, atmosfäärilt, detailide peensuselt, teatud minimalistlikkuselt, visuaalile keskendumiselt (mitte, et tekstiga probleemi oleks) on “Idioodis” ja “Öö lõpus” teatavaid ühiseid jooni. Neis mõlemis ei ole tekst domineeriv vahend, vaid üks mitmest vahendist, et luua just see, mida näha on.

Ma ei saa lubada, et ma seda tükki veel kord vaatama ei lähe. Sest selles on mingi visioonimaagia, mis ei lase mind lahti.


Foto: Vabalava veebileht, autor Gabriela Liivamägi.

.. aga keda need fotod ikka huvitavad?

Edusammud. Ma juba tegin ära aprillikuised Itaalia fotod. Kui hästi läheb, jõuan varsti jaanuari Kuubani. No ja ülejäänud tuleb siis väiliselt kettalt võtta ja ka ära teha. Veel vanemad, tähendab see.
Hea asendus, kui mingeid soojamaasõite plaanides ei ole. Kuigi see on suuresti kättevõtmine asi. Või mis soe, äkki oleks detsember või jaanuar nt Lapimaal ka äge? St, pole küsimustki, nagunii oleks.

P.S. Kuidas teha endale selgeks, et ma olen ainult palgaline ja firma heaolu ei pea minu mure olema?

enesekaotus

See viimane aasta, või natuke rohkem, või natuke vähem, on kulgenud kuidagi teistmoodi. Väga – lineaarselt.

Ei kirjutamist, ei (väga) pildistamist.
Ei suuri rõõme, ei suuri kurbusi.
Kõik on tehtud, paremini või halvemini, nagu ikka. Lihtsalt ilma suurema õhinata. Ka need asjad, mis peaksid hingele rõõmu pakkuma.

Ma vaatasin täna filmi, mis pisarad välja kiskus. Ma ei mäleta, millal ma viimati nutsin. Kus mu emotsioonid küll on?

Kuigi, ma tean seda päeva, sellest ei olegi palju möödas, kui ma istusin mere ääres ja vaatasin pilvi ja mul oli hea olla. Ja siis seda, mil ma sõitsin päikesest udu sisse ja see oli lihtsalt imeline hetk, kuigi mul ei olnud aega seal pikemalt olla. Või õhtune päike, vaikus ja jahtuv õhtune õhk, aeg iseendale.
See kõik on olemas, see pole kusagile kadunud, see ei ole muutunud.
Mina olen muutunud.

Ma olen ennast nagu kusagile ära kaotanud. Ma ei tunne isegi end alati ära. Ja ometi pean ma iseendaga koos elama. Iseendaga leppimine on üks raske ülesanne, seda ma juba tean. Kui on tunne, et olen sellega enam-vähem ühele poole saanud, selgub, et mina ei ole enam see, kes varem.

Ei saa mitte kõrvale võrdlusest EKG-ga. Kuni inimese süda lööb ja inimene elab, on tõusud ja mõõnad. Kui need kaovad, siis..
Ehk ilmselt mingis vaimses mõttes ongi mul (olnud) varjusurm.

Suvepilved

Kui..

Ma vahel siin ikka mõtlen, et mis ajab inimesi korduvalt abielluma?
Aastate jooksul on ikka olnud neid juhuseid, kus mõni tuttav on kolmandas või neljandas või x-ndas abielus ja kui kunagi tundus mõte abielust midagi hullult romantilist, siis hetkel on seis et – ma ei saa aru? Olgu, et esimene kord läheb nässu, ikka juhtub – aga sealt edasi? Et läheb ka teine ja kolmas kord nässu? Ei pea ju suhe tähendama tingimata abielu?
Või on asi defineerimises? Või milleski veel?

Sellel alal, kuidas suhted nässu lähevad, olen ma ilmselgelt ekspert. Tähendab, mitte niivõrd küsimuses, et miks suhted sassi lähevad, kuivõrd tõdemuses, et lähevad ja korduvalt..
Nii et ma saan täiesti hästi aru, et asjad ei toimi ja inimesed lähevad laiali. Küsimus ei ole selles.

Ma olen ehk selline mingis mõttes vanamoodne (ja oma suhteid vaadates jälle üldse mitte), et kui abielluda, siis on see midagi sellist, mis on ja on ja on. Mul on miskipärast arvamus, et enamus naisi (ja miks mitte ka mehi) arvab sama.
Mis ongi see põhjus, miks mina abiellunud EI ole.
Ilmselt on see nii mõnelgi hetkel olnud vale otsus.
Võib-olla on see kõik mind millestki säästnud. Võib-olla on jäänud palju head olemata.

Mind on naiseks palutud. Rohkem kui kord. Rohkem kui ühe inimese poolt.
Ma olen alati eemale põigelnud.
Seesmine ebakindlus?
Seepärast olengi siin ja selline, kus ja mis olen?
Kas see on üldse halb?
Või kas oleks teistpidi parem?
Ma ei tea.
Ma ei tea, mis mu elus oleks teistmoodi, kui ma oleksin vastanud jah ja jah ja jah.
Kas üldse oleks olnud peale ühte korda enam võimalusi jah öelda? Aga peale teist?
Kus ma oleksin?
Milline ma oleksin?
Mis mõte on abielluda n+x korda?

Ma tean küll, mida tähendab hoolida kellestki. Isegi, kui see alati välja ei paista ja kui ma ka vahel selle ise unustanud olen.
See on see, kui mul on hea meel, kui keegi, kes on mulle oluline, on oma eluga rahul. Kui tal on oma pere ja neil läheb hästi. Kui nemad austavad mina ja mina neid.
Mis sellest, et kunagi oleks olnud minu võimalus.
Tolle hetke otsus oli tolles hetkes ainuvõimalik.

Ennast takkajärgi tundes olen ma teinud õigesti, et pole neid jah-sõnu öelnud.
Olen säästnud ennast ja teisi hilisemast suuremast pettumusest. See on ju keskmiselt tubli saavutus?
Peale abielu oleks see pettumus vist veel suurem?
Ega ma ei saagi seda ilmselt teada.

reiside valu ja võlu

Ausale öeldes ei kirjuta ma siia suuresti lihtsalt seepärast, et mul on tunne, et ma olen juba kõik ära kirjutanud.
Siis aga tundub mulle, et see on lihtsalt vabandus minu enda jaoks. Sest kui ma olengi mingil teemal kirjutanud x-aastat tagasi, siis ilmselgelt ma enam päris nii ei mõtle. Lisaks koguneb nii ehk naa uusi asju, millest ei olegi varem juttu olnud.

Näiteks see, et kui olen kümne päeva jooksul kolme eri riiki külastanud (vahepeal kenasti ikka Tallinnas tööd tehes, mitte mingi lõburingreis selline), sobitanud neid käimisi kogu muu eluga (et näiteks lapse lõpuaktusel ikka kodumail olla), siis jaani ajal ei tahagi kusagile minna. Tegemist on koduski küllalt ja see ei tähenda, et ma hullunult näiteks koristaksin – mida on ka vaja. Kodukontoritöö pigem. Aga ikka mahub sisse natuke lugemist ja jaaniõhtul osalemine pooletunnise jalutuskäigu kaugusel.

Või taas üle väga tüki aja kogemus, et liiga tihe reisiprogramm ei ole tore. Rääkides just mõnepäevasest käimisest. Ma saan aru, et projektipõhine õppereis, aga lõunamaalastele omaselt kippus ajakava ikka väga umbe jooksma ja vähe sellest, et vaba aega lõpuks ei jäänudki, no näiteks et külastada linna suveniiripoode või kasvõi kohalikku jäätisekohvikut, ka uneaega oli vähe. Minu jaoks peale pikka päeva ei ole 5 tundi und üldse mitte normaalne. Selgus, et ka paljude teiste jaoks mitte. Järgmisel ööl saime 7 tunni kanti. Need, kes õhtul (või öösel) linna peale ei läinud, muidugi – nagu mina.

Ja mingil hetkel tüütab väga ühesugune traditsiooniline söök ka ära. Kui ikka teisel päeval algab taas see sink/juust-veelmingisuupiste-veelükssuupistetaldrik-pasta-riis-liha7kala-magus-kohv ring, siis hakkan isegi mina vahelduseks vähemalt pitsat tahtma. Või kui seda ei saa, siis vähemalt salatit, palju värsket salatit! Isegi oliive nappis.
Ühel korral juhtus nii, et üks võõrustajatest ei söönud liha ja talle oli tehtud pannitäis, mis oli värviline, sest seal oli ka (küll kuumutatud kujul) ka rooma salatit ja paprikat. Kuna see toodi koos teiste toitudega, siis me koos naabriga arvasime, et oo, lõpuks ometi midagi teistmoodi ja tõstsime omale sealt natuke. Saadi küll kiirelt jaole, et see ei ole meile. Õnneks jagus piisavalt sellele, kellele see oli, aga praktiliselt kogu ülejäänud seltskond vahtis meid kadedalt.
Hommikusöögilauas oli ka salatiga kehvasti, ma lõpuks tirisin juustu alla garneeringuks pandud salatilehe lihtsalt omale taldrikusse 😛

Lisaks muidugi on lõunapool kilomeeter ja minut pikemad kui meie siin harjunud oleme. Pluss muud iseärasused. No et ongi normaalne, et kõik on (lõunal) lõpuks söönud (see on selline paaritunnine ettevõtmine, nagu aru võis saada), siis selmet vaikselt edasi liikuda, on aeg mölutamiseks. Bussi istudes lubatakse, et järgmine koht ei ole kaugel ja see lootus on kõigil, sest tegelikult on plaanijärgne aeg möödas. No ja siis sõidame.. tunni. Või umbes nii.
Või kui öeldakse, et oo, see on 200 meetri kaugusel ja siis lähme ja lähme ja lähme.. nojah. Üldiselt sai samme ikkagi vähem, kui ma lootsin.

Sellest ei olekski viga, kui plaani tehes oleks lähtutudki sellest, et kõik venib. Aga nagu juba öeldud, sõitis see lihtsalt uneaega sisse. Ja selle juures jäidki eriti arusaamatuks need tunnid, mil me lihtsalt kusagil tegime mittemidagi. Enamasti asustusest eemal.

Ma nüüd virisesin ära ja ütlen, et tegelikult oli lahe. Lihtsalt siiani on need reisid, kus ma grupiga käinud olen, olnud sellised, kus on ikka iseolemise aega ka. Isekäimistest rääkimata.
Aga kahtlemata me nägime palju, maitsesime palju ja huvitav oli igati. Lisaks hästi hariv. Ütlesin emale ka, et mis ta nendest peenardest rohib, seal on kõik maheaiakesed umbrohtu täis. Ei kaevata ka, ainult tõmmatakse natuke mingi vidinaga mulla sisse triipe. Või et on olemas villast riiet, millest mitte iialgi seda ei arvaks – nii õhuke, kortsumatu ja üldse mittekuidagi villast meenutav (hinda ma parem ei tahagi teada). Või et tegelikult eestlased ei ole mingid tagasihoidlikud, ning see ei sõltu ärajoodud veini kogusest. Ning kas teie teadsite, et on olemas selline, hm, ala, nagu kullasõelumine, ja selles peetakse isegi maailmameistrivõistluseid?
Omamoodi kummaline on olla ristimiskabelis, mille vanimad osad on pärit 9ndast sajandist. Päris mitmes kohakeses tervitas meid linnapea isiklikult, aga need ongi sellised mägilinnad, kus me ei räägi kümnetest tuhandetest elanikust.
Vahe kahe kuu tagusega: siis oli 1600m peal lumi, aga nüüd enam mitte.

kevade kiired sammud

Päris tore, et soe on. Jaguks seda nüüd suve peale ka, oleks veel toredam.

Kui olen sellise ilmaga kaks tundi konditsioneerita autos sõitnud (hingamispeatustega loomulikult), ei oma mõni sääsk värskes õhus enam mingit rolli. Nagunii imestati, et mismõttes temal on terve parv kallal ja minul ainult mõni. No mis ma teha saan? Mulle sobib nii. Info sääskede rohkusest lõpp-punktis jõudis minuni nii hilja, et ma ei jõudnud enam isegi pikki pükse ja jakki kaasa haarata.
Lõpuks sõime kõik värskes õhus, koos sääskedega.
Muidugi ma ei planeerinud üldse sööma jäämist ega midagi, muidu oleks võinud ju tagasituleku üldse hommikusse jätta. Aga ega ma ei tea, kas ma seepärast kell kuus ikka oleksin tahtnud ärgata, et lihtsalt õhtu kusagil küll kaunis ja mõnusas kohas, aga suhteliselt võõraste (ja sääskede) keskel veeta.

Pealegi siis ma ilmselt ei oleks avastanud seda kullerkupulist (ja nurmenukulist ja pääsusilmalist) rannakarjamaad. Sinna sõites ma otsisin lõpupoole sihtkohta ja kui tee peal sain karukellad üle vaadatud ja mõnda kullerkupupuhmast nägin ka (teate, kui raske on tegelikult autost aru saada, kas on varsakabi või kullerkupp seal kraavipervel?), siis viimasel lõigul ei olnud selleks silmi. Aga tagasi pöördudes, peatselt loojuva päikese valguses oli korraga näha, et terve tee ja mere vaheline karjatamata karjamaa on kollaseid nupse täis. Sain just karjavärava lähistel pidama ja tühjeneva kaameraakuga mõned klõpsud tehtud. Ja hindamatu mälupildi, muidugi.

Absoluutne boonus kevadesse. Kogu see õhtune vaatepilt: lilled, maastik, meri, valgus.. Ma ei üritanudki tervikut pildile saada. Alati pole vaja.

tüüne aasta algus

Eile jäi silma ühe tuttava postitus, et käesolev aasta on raske ja kummaline. Sõnastus oli teistmoodi, aga mõte oli just selline.
Jäin ka hetkeks mõttesse ja pidin tõdema, et minul on käesolev aasta olnud täiesti kena. Jah, vahel kiire ja väsitav ja kõike muud, mida elu ikka pakub. Aga samas kuidagi rahulik ja vähem närviline, kui nii mõnigi viimastest. Eelmisel aastal oli samaks ajaks juba hullumaja ja see süvenes. Sel aastal on olnud mõned hullumaja-hetked, mis siiski on rahulikult ära kadunud. Isegi seda ei mäleta, et sel talvel väga tõbine oleks olnud. Ainult mingid tavalised külmetused, mis kadusid, sest mul ei olnud aega haige olla.

Ja siis jalutan kodu poole, kotis kodupoe värsked soolakurgid, mis ei maksa mitte 12 eurot ega 10 eurot ega isegi mitte 7 eurot kilo, vaid 4 (neli!) eurot kilo, päike paistab ja mõtlen, et nii võib täitsa elada.
Ehk siis R.-il oligi võib-olla õigus, kui ütles, et mu suuremad jamad on möödas.
Kuigi see võib olla seotud ka vanusega. Aga mis vahet seal on?

Lisaks leidsin ma tasuta fototöötlusprogrammi, mis teeb kõike (ja rohkemgi), kui vähenõudlikul minul vaja. Ja kui rohkem vaja, siis lightroomile on ka tasuta alternatiiv olemas.

mitte spordist..

Tuleb välja, et kõik see aeg, mis ma oma meelest magan, ma ikka väga ei maga ka. Huvi pärast on nüüd vidin olnud käe peal enam-vähem aasta algusest ja statistika on huvitav. Jaanuaris tuli keskmisi unetunde ehk 7,5 kanti, aga aprillis juba praktiliselt 8 täis. Ehk siis selline uni-uni, mitte voodis vähkremine.
Tõesti, ma olen ka teadlikult varem magama läinud, mitte et ma magaksin paremini (või halvemini) kui jaanuaris.
Aga keskmine on selline petlik ka. Ega neid 8-tundi-täis öid ei ole väga palju juurde tulnud – pigem kui magan aja üle, siis hetkel on võimalik teha seda pikemalt ja see tõstab keskmist.

Sammudega on umbes sama. Keskmine on üle 10 tuhande sammu päevas, aga see tuleb pigem nende päevade arvelt, mil liigun palju (no siin räägime paarikümnest tuhandest, mis ei ole ka üle mõistuse palju). Väga selgelt joonistuvad aga välja päevad (ja need on enamus), mis ma liigun töö ja kodu ja võib-olla ka poe vahet ja kus sammude arv jääb just sinna, kuhu ta jääb.
Ma ei ole muidugi kunagi arvanud, et sellise info omamine mind rohkem liikuma/magama vm paneb ning seega ma ka väga tükk aega kahtlesin, et kas sellist monitoorimist on ikka vaja. Tõsi: rohkem tegema see mind ei pane, aga näiteks voodisse sätin end küll veidi varem ja no sammude keskmine on ju täitsa kena 😀

Traktorisõidu loeb ta muidugi ikka rattasõiduks, aga mul on tunne, et see kastis rappumine põletab kaloreid kõvasti.