See kiire suvi

Ja-jaa, vanusega läheb aeg kiiremini ja miskit, aga tegelikult on päris tihe suvi olnud. Läti jäi küll ära (nutan natuke), Rootsi oleks ka tahtnud seiklema minna (nutan natuke) – need jäid selle taha, et ma üksi ja ilma nö mõjuva põhjuseta sellist pikemat maad ikka sõita ei taha, nagu selgub. No et plaanis ei olnud Riia, vaid lõunapoolsemad alad, ja Rootsi on üldse hästi suur, kusagile suunas mõnisada kilti oleks olnud mõte.

Küll aga on kirjas: Vormsi, Soome jahiga, üsna mitu trippi väikesaarele, Soome autoga, Hiiumaa. Mitu võistlust ja kuidagi hullult sebimist. Kodu on koht, kus väga olla ei jõuagi.

Vormsil olime sõbrannaga juba umbes väga ammu. See hetk, kui tagasi tulles istusime jakki peale panemata praamil ja oigasime, et seda peab ära kasutama, sest selliseid ilmu ei ole palju. Autokülmik väga ei töötanud, kuid seepeale poeg võttis kätte ja tegid isaga selle paremaks. Nüüd päriselt jahutab ka. Vormsi äge hetk 1: kohalik, kes viitas kuldkingade asukohale ja seepeale me need üles leidsime ka. Vormsi äge hetk 2: kui selgus, et saarel on suvisel pühapäeval enamus toidukohti kinni, mingis olime juba veendunud, Krogis mingi ülbik signaalitas mu rohelise lehega auto peale (tal oli ruumi seal maa ja ilm) ja saatis naise kõrtsu ette, aga kui selgus, et kinni on, siis nad vist ei teadnud, mis valikud veel on, aga meie teadsime ja jõudsime avatud kohta suht kiirelt. Kui nemad tulid, öeldi ooteajaks neile mingi üüratus. Kahjurõõm on eestlaste suurim rõõm?

Rumpö poolsaarel
Rumpö poolsaarel

Jahiga Soome sattusin kuidagi kaootiliselt. Mul oli jaanideks paar valikut, aga seekord otsustasin purjekaga Soome liikumise kasuks. Ise olin veidi närvis, et kuidas ma piiratud oludes seltskonnaga toime tulen, kaks inimest olid mulle ikka täitsa võõrad. Aga suhteliselt lühike aeg ei olnud probleem, ka oli piisavalt aega aeg-ajalt kusagile saarele-mandrile eralduda. Elamusi oli sellest retkest palju: pea tuuletu ülesõit, saabumine öösel, järgmise päeva riiulpilv, sadamake Viking Line terminali kõrval, Helsinki biennaal, allveelaev ja peaaegu-päästeoperatsioon sellel pikal tagasisõidul. Sellest peaks kirjutama mingi omaette jutu, aga juba on tunne, et ma olen sellega hiljaks jäänud, sest hulk uusi muljeid on peal. Aga mine tea..

Õhtuvaade Valkosaarilt
Õhtuvaade Valkosaarilt

 

Teine Soome-reis tuli ärajäänud Läti reisi asemel. Läti oli ka suhteliselt üleöö planeeritud, aga ikkagi läks nii, et sõbrannal jooksid muud asjad kokku. Olin mingi päeva nagu peata kana, aga siis suutsin end kokku võtta. Käisin Espoos sõbranna juures, ajasin mõnda tööasja, jõudsin otsapidi Kotka-kanti ja lihtsalt tegutsesin suuresti planeerimatult. Lausa nii, et ujumisriided unustasin sõbranna juurde maha, kui päevaks eemale läksin, ja ostsin lihtsalt uued, sest ujuda oli ju vaja. Erilisi hetki märkida ei ole, kui, siis vast see, kui läksin peale esmakordset ülemuse maja külastamist ka teist korda nukrat tomatit kastma ja siis selgus, et kraan veidi jupsib ja ma ei olnud vett korralikult kinni saanud, nii et maja ees oli väike lõbus purskkaev.. Hea, et ikka läksin ja selle kinni sain!

Porvoo vanalinn
Porvoo vanalinn

 

No ja siis kõik need võistlused, kus ma küll maal, küll merel toimetanud olen. Hiiumaale minek on samas kompotis: üsna viimasel hetkel selgus, et on vaja inimest, mul just jäi mingi teine asi ära ja nii ma sinna maandusin. Jõudsin Kärdla peal ka rattaga tiiru teha ja no see juuli lõpp oli täis just neid värve ja lõhnu, mida ma mäletan. Vaateid väga enam mitte, ajad muutuvad. Enamuse olin siiski Orjakul ja siiani on ikka imelik, et Kassari polegi enam omaette saar, vaid Hiiumaa.

Õhtu Kärdla sadamas
Õhtu Kärdla sadamas

No ja siis kõik muud sebimised, siin ja seal. Lihtsalt korraga avastasin, et käes on suve sume teine pool ja kuigi on tunne, nagu ei oleks väga midagi teinud, siis tegelikult on see vaid emotsioon, mitte tegelikkus. Ning kõikide asjade vahele lõpetas minu “väike” poeg gümnaasiumi.

Suvi läheb ikka edasi.

 

 

 

Millest ma parem ei kirjutaks

Eile, mingi suvaline väikeasula Soomes, üks väike hõre tänav. Istun autos ja mõtlen edasist marsruuti läbi, kui korraga keegi kõrval hõiskab: “Tere!” Häälest saan aru, et pole meie firma ainus sealkandis olev eestlasest töötaja, sest viimane on, noh, mu isiklik lapsuke. Pööran pilgu: mingi umbes 30ndate teises pooles mees jalgrattal.
“Eesti keelt räägid või?”
“Ikka jah”
“Ma olen siin näinud neid eesti numbriga masinaid, kus eesti keelt ei räägita.”
Järgnes lugu sellest, kuidas kusagil olid sõbraga kokku puutunud autoga, kus inimene olla lausa eesti kodanik olnud, aga sõnagi keelt ei osanud ega saanud aru. Kuidas nad täpselt selle kodanikuteemani jõudsid, ei tulnud jutuks, aga sõber olnud väga marus olnud. Nojah.

“Kuidas praegu piiril on ka?”
“Ei olnud midagi väga hullu, vaktsiinid tehtud, pidin tõendi ette näitama ja teine tüüp küsis üle, et mis asjus, aga läks ludinal.”
“Ma korra mõtlesin ka, et äkki teeks vaktsiinid ära, et jõuluks koju saada, aga kurat, ei hakka ikka. See on kõik ikka üks väga imelik teema..”
Ja edasi läks lappama. Et tavaline gripp ja täpselt sama tüvi oli olemas 20 aastat tagasi ja et Eestis turvamees ei lasknud maskita inimest algul poodi ja pärast välja (“internetis oli see video”) ja mis kõik veel.

Istusin autos ja mõtlesin, et millega ma selle olen nüüd ära teeninud? No tõesti, mulle ei meeldi maskid ega piirangud; ma olen pääsenud ühtegi testi tegemata; ma kahtlen ka nii mõneski infos, mida loen, aga samas ma ei arva, et kõik on mingi hull vandenõu..
Veidi aja pärast sain ikka sõna vahele öelda, et ma pean nüüd minema.

Eellugu on ka see, et lätlasest kolleeg, kes muidu väga tore ja asjalik on, üllatas mind nädala algul ühel õhtul jutuga, kuidas kogu see koroonavärk ja vaktsiinid ja testid on ainult raha saamiseks. “Jah, inimene ise ei maksa, aga riik ju maksab. Ja kohe tuleb hakata uuesti vaktsineerima, mõtle, milline raha.”
Ma tean jah, et raha. Aga tegelikult ka haiglad olid täis, see ei olnud väljamõeldis. Ja tegelikult on vaktsiinid varem ka aidanud haiguseid peatada. ja eriti tegelikult ma ikka väga tahan, et elu oleks taas enam-vähem selline, nagu ma normaalsuseks pidama olen hakanud. Ja et needsamad tüübid teevad kõik selleks, et see ei juhtuks eriti kiirelt.

Ja see teeb mind natuke tigedaks ja natuke kurvaks.

Jääkohvi(tu)sest

Sellise kestva palavusega lihtsalt peab kirjutama jääkohvist. Ma ei ole mingi hull kohvijooja, aga hommikukohvita ma ei saa ja mõnikord lisandub päeval veel üks tassike. No ja palavaga meeldib, kui on jääkohv. Tavaline, ilma imemaitseteta – sest kohv peab ikka maitsema nagu kohv. Isegi kookuspiimaga kohv ei ole enam “päris” mu jaoks.
Aga olgu, mõned jääkohviseiklused viimasest ajast.

Mõni nädalake tagasi, kui veel nii pikalt kuum ei olnud olnud, aga oli juba kuum, sattusime sõpradega Kakumäe sadamasse. Muude asjade hulgas ka sööma. Toiduga oli kõik hästi, kuid ma otsustasin, et võtaks ühe jahutava kohvijoogi. Kohas, kus oli kohvimasin, kus šeigiti jääga kokteile kokku ja seega nagu kõik vajalik olemas. Aga teenindaja teatas kalanäoga, et ei, jääkohvi nad ei tee.
Olgu, jäi võtmata. Siiani ei saa aru, miks. Polnud kassasüsteemis? Tavakohvina ei oleks saanud läbi lüüa?

Vahepeal kogesin paar korda tanklas “külma kohvi” võttes, et seal jääb see vist tasemele, et kuuma kohvi sisse külm piim. Ehk pigem nagu jahtunud kohv. Muidu on tanklakohvid juba päris head meil; ja ilmselgelt on meil siiski vajadus kuuma kohvi järele suurem kui külma.

Sel nädalal kontori kõrval ühes kohvikus otsustasin samuti jääkohvi võtta. Menüüs olemas kenasti ja selles mõttes ei mingit probleemi. Lubati lauda tuua. Ja ootame ja ootame ja juba tekkis tunne, et unustati ära, kui tuligi. Ei olnud teisi kliente sel ajal, et oleks olnud mingi mõistetav põhjus. Mõistetav ei olnud ka see, et jääkohv oli kolmandik kallim, kui tavaline, aga koguseliselt isegi pigem vähem. Mis siis maksab? Vesi (jää)? Šeikimise liigutus 15 sekundit (cappuccino piima vahustaks kauem)? Šeikeri pesu?

Ma nüüd räägin, kuidas mina jääkohvi teen – tegelikult täiesti klassikaliselt. Ehk täidan käpa õige natuke rohkema kohviga ja teen veidi kangema joogi, kui muidu, jääga ju lahjeneb veidi. Segan kuuma kohvi sisse oma suhkrulusikatäie. Šeikerisse mingi suvaline kogus jääd (ei ole väga palju), veidi piima, kuum kohv peale ja ca 15 sekundit šeikimist. Ning valmis ongi. Ilma mingi kosmoseteaduseta, lisaaja või -materjalikuluta. Noh, jää.

Selle peale teen ühe külma Värska-sidrunijoogi.

Keskkonnasõbraliku nõudepesušvammi otsingutest

Juba ligi nädal sellest, kui sai sõbrannaga arutatud, et kirjutamist peab ikka aeg-ajalt harjutama. No nagu ikka, kõik, mida ei tee, läheb pikapeale rooste.

Juba mitu päeva mõtlen, et paneks kirja oma kogemused keskkonnasäästlikemate nõudepesusvammide teemal. Mitte, et ma neid mingi kohutava hunniku proovinud oleksin, aga otsa olen lahti teinud.

Keskkonnateemad on muidugi üldse üsna keerulised – ainult algaja “roheline” võib arvata, et selles osas on kõik väga must-valge. Ei ole, ja mida rohkem tead, seda keerulisemaks läheb. Sinnani välja, et tarbijana saame tegutseda peamiselt suurte firmade etteantud raames ning tihti ei ole võimalik rahakotiga hääletada. Selle üks osa on ka see, et mingil hetkel võib tekkida tunne, et mida ma üldse eraisikuna pingutan, kui tootjad jm suurkontsernid ei tee midagi. Samas, päris palju on tehtav üsna lihtsalt ja kui see on juba elu osa, siis ei ole see ka pingutamine. Iga asjaga alustamine tahab veidi mõtlemist, see on loomulik. Mõni asi jääb kergemini külge, mõni mitte. Ja mõni on puhtalt valikute küsimus.

Nõudepesuga on nii, et isegi uut kööki planeerides ma ei suuda sinna väga leida ruumi nõudepesumasina jaoks. Ma tean, et see on tänapäeval nagu säästlikum, kui käsitsi pesta – aga kas ka kogu masina eluringi arvestades, ma ei tea. Iga asja kohta ei jaksa netist info ka otsida. Igatahes toimub nõudepesu meil käsitsi ning ökomärgiseda tooted on selleks ammu kasutusel. Lisaks suurema rasva jaoks sinepipulber ja kõrbenud anumate jaoks sooda. Aga füüsiliseks küürimisvahendiks ikka klassikaline nõudepesusvamm. Mis, nagu teada, kuigi kaua vastu ei pea ja koledaks minnes lendab olmeprügisse.

Niisiis mõtlesin, et ka selles osas peab saama midagi ette võtta. Muidugi on need valikud tänapäeval olemas, lihtsalt ma ise ei olnud mõelnud. Aga selle peale tellisin alustuseks kookoskiust švammi. Kasutatakse ära kookoskiudu, peaks olema vastupidav ja kindlasti on biolagunev. Selgus aga, et see on pigem hea küürimiseks ehk sinna, kus muidu sai metallnuustikut kasutatud. Selline suhteliselt karm ja jäik švamm on, nõudepesuks tahaks pehmemat, et kumerustega paremini toime tulla. Küürimiseks aga, nagu öeldud, väga super, nii et leiab kasutust ikka.

Järgmiseks tuli siia majja linavildist nõudepesunuustik, mis tegelikult ei olegi nagu nuustik, aga lapp. Üks pool on linavilt ja teine linane kangas. Ja see on just see, mida mul vaja oli. Olemuselt on pehme, aga linavilt on selline, et võtab sellise igapäevase mustuse lahti, no nagu svammi kare pool. Tehtud ümbertöödeldud materjalist ja oma aruga paneksin selle ka linna bioprügisse, mis läheb nagunii tööstuslikku kompostrisse, kus ka see linane kangas ja niit võiksid taas loodusega üheks saada.

Kummalisel kombel see kuivab üsna kiiresti (meil on siin muidugi suhteliselt kuiv õhk), ei ole siiani mingit läpatanud haisu juurde võtnud, on pesumasinas pestav ja selle teise poolega saab kergelt ka laua jms üle tõmmata, eraldi lappi võtmata. Ma ainult tunnen, et äkki võiks veidi suurem olla, just sellise lapina kasutamiseks. Äkki saaks siis mikrofiiberlapid ka igapäevaelust välja. Praegu on ikka tavapäraseks pühkimiseks mikrofiiber kastusel. Aga ma juba mõtlen, et neid ka enam juurde ei osta – paar tükki on sahtlis varuks ja no nendest jagub pikaks ajaks, sest neid lappe saab edukalt pesta ikka väga mitmeid kordi. Mõne asja jaoks ongi hea ka muidugi, nt pliidi läikivaks saamiseks jms. Lihtsalt kui igapäevalappidena kasutada muud, siis peavad need fiibrid ilmselt peaaegu mu elu lõpuni vastu.

Eks aasta pärast selgub, mis ma siis nendest toodetest ja nende vastupidavusest arvan. Hetkel tunduvad mõlemad oma kategoorias täiesti okeid valikud, kuigi esimene ei täitnud päriselt seda funktsiooni, mis mul mõttes oli.

 

P.S. ma tean, et õpilasfirma Luffa teeb ka linavildist lappe, aga kusagilt lugesin, et see miskipärast ei kuiva väga kiirelt.

Kaneelilõõts

Kogemus näitab, et retseptide linkimisest ei pruugi tulevikus kasu olla: blogid ja lehed kaovad või muudavad linke vms. Ehk et tuleb ikka omale ka kopeerida. Kaneelilõõtsa retsept, järgi proovitud ja töötav, on pärit blogist “Maitsev seiklus”. Pilte ei kopeeri siia, autoriõigused ja värk.

Taigen:
5,5 dl jahu
0,5 dl suhkrut
2 tl kuivpärmi
0,5 tl soola
60 g võid
0,6 dl piima
0,5 dl vett
2 muna
1 tl vanilliekstrakti (ma olen kasutanud kas vanillisuhkrut või üldse ilma teinud)

Täidis:
2 dl suhkrut
2 tl kaneeli
0,5 tl muskaati
60 g võid
(katsetan ka kardemoniga järgmine kord)

Taigna jaoks sega suures kausis kokku 4 dl jahu, suhkur, pärm ja sool.
Klopi teises kausis lahti munad.
Kuumuta väikses potis piima ja võitükke seni, kuni või on sulanud. Tõsta pott tulelt ja vala juurde vesi ja vanilliekstrakt, sega ning lase veidi jahtuda. Vala vedelik jahusegu hulka ja sega, seejärel lisa munad ja ülejäänud jahu ning sega kuni tainas on ühtlane. Tainas jääbki selline kleepuvat sorti.
Pane tainapall suurde õlitatud kaussi toidukille ja rätiku alla ja jäta tunniks sooja kohta kerkima.
Kuni tainas kerkib, valmista täidis- selleks sega kokku suhkur, kaneel ja muskaat. Sulata või ja lase sellel isegi veidi pruunistuda.
Kerkinud tainasse sõtku umbes 2 supilusikatäit jahu ja lase 5 minutit kerkida. Seejärel rulli tainas kergelt jahusel laual õhukeseks ja ristkülikukujuliseks.
Seejärel pintselda tainas üle sulavõiga ja puista peale kaneelisegu.
Lõika tainas noaga kuueks pikaks ribaks ja tõsta üksteise peale ning see kuhi lõika omakorda kuueks ruuduks. Nüüd on Sul kuus kuhja, mis tuleb võitatud keeksivormi laduda nagu raamatulehed.
Lase siis saial vormis veel 30- 45 minutit rätiku all kerkida ja küpseta eelkuumutatud ahjus 180 kraadi juures 30- 35 minutit.
Lase saial vormis 30 minutit jahtuda ja eemalda seejärel vormist ning serveeri.

Mere raamat

Tore, et PÖFF näitab filme veebis nüüd aastaringselt. Eile võtsime ette ühe NÖFFi (Naiste Ööde Filmifestival) filmi, sest neid saabki näha ainult väga piiratud ajal. Talvel külma maa emotsiooni ehk Tšukotka poolsaarega seotud animadokumentaali: “Mere raamat”. Just, osaliselt on tegu väga imepäraselt filmitud dokumentaalfilmiga ja sellega paralleelselt jookseb animeeritult kaks jupik-eskimote legendi.

Dokumentaalis jälgitakse peamiselt kohalikke mehi süüa jahtimas. Sealkandis (filmitud on kõige idapoolsemates piirkondades) väga midagi kasvatada ilmselgelt ei õnnestu ning inimeste eluspüsimiseks on mereloomade jahtimine kriitilise tähtsusega. Võib tunduda, et tänapäeval enam mitte, aga ilmselgelt see päris nii ei ole, sest rõõm püütud loomadest oli ehtne. Ja ega see linnumunade korjaminegi oli omamoodi jaht. Turvasüsteem köieronimisel ajal muigama, aga teistalt, tegutsetakse nii, kuidas võimalik on.

Legendideski tuleb välja, kui oluline on merest saadava saagi tähtsus kohalikele rahvastele. Vaal on saakloom, aga ka püha loom. Hiiglane on natuke maavärin ja natuke see aasta, kui meri saaki ei anna. Tule hoidmine on oluline – mitte, et sellele tähelepanu eraldi pöörataks, aga tuld on eluasemetes palju ja pidevalt.

Täiesti vapustav ja imeline film.
Intervjuu režissööriga on inglise keeles siin. Avab palju tagamaid.

Juudit

Täiesti ootamatult läks nii, et käisin enne järjekordset suursulgemist vaatamas etendust, mille ametlik esietendus on homme. Kutsuti avatud peaproovile. VAT Teatri lavastuses Kivirähu “Juudit“.

Juudit on selline lugu, mille päris aluslugu on piiblis, selle põhjal kirjutas A.H. Tammsaare omal ajal näidendi ja nüüd on Kivirähk sellest teinud oma versiooni. Ma seda Tammsaare varianti ilmselt olen kunagi lugenud, aga ei mäleta; mälus oligi ainult põhiliin (Juudit meelitas Olovernest ja tappis ta, et kodulinn piiramisrõngast pääseks). Ehk oligi hea.
Olemuslikult toimub selle näidendi tegevus tänapäevas: on nutitelefonid, sotsiaalmeedia, triatlonid ja … mõjukad vanamehed, kelle taktikepi järgi käib elu. Head ja targad vaikivad, sest ei taha probleeme. Samal ajal raiutakse metsi, kõrb laieneb, kaevuvesi on rikutud kaevanduse poolt, mesilased surevad. Juudit tahab seda muuta, aga Petuulia Osiasest, kes Juuditile silma heidab, selleks ilmselt tolku ei ole. Lootes, et Olovernes on asjalikum, nõuabki Juudit võimalust Petuuliast assüürlaste juurde minna. Sõbranna Susanna küll hoiatab, et pole üks vanamees parem kui teine, tuues näiteid oma võimuka isa käitumisest, aga see Juuditi otsust ei muuda.

Mulle meeldis. Mitte seetõttu, et see oli suhteliselt (öko)feministlik tõlgendus, aga sellepärast, et see oli lahedalt tehtud. Tantsu, päris mitmeid muigama ja naerma ajavaid hetki; üpris piiritletud karakterid. Võib-olla Juuditist endast oligi karakterina kõige raskem aru saada.

Igatahes, kui sa ei ole oma noorpõlve kinni jäänud keskealine või vanem mees, siis soovitan. Neile soovitan ka, aga neile ei pruugi see meeldida.


Foto: VAT Teatri koduleht

Väljas söömine ongi ülehinnatud

Mitte, et mul ei oleks aeg-ajalt mõtteid, mida kirjutada – ikka on, aga miskipärast kirjutamiseni jõuan harvem.

Aga hetkel viskas üle see, et muidugi on teatrid, kinod ja söögikohad viiruse leviku valukohad, või vähemalt selline mulje jääb. Ma ei ole kusagilt välja lugenud, mille pealt selline otsus. Ausalt öelda on need kõik sellised kohad, kus saab täituvust kenasti reguleerida. Nagunii kinodesse ja teatritesse ei müüdud täissaale, vaid osalise täituvusega; lisaks tundus viimastel kordadel, et ega rahvas väga palju kinos käigi (hetkel), ka toidukohtades on väga lihtne kontrollida, et ainult pooled lauad täis või no korjaku poole lauad ära vms. Las see piirang olla, et ööni ei saa istuda, ülejäänu on juba “delo tehniki”. Aga lihtsam on lajatada ja sellega edasi venitada.
Mul on söögikohtadest küll täiesti kahju. Ma ei käi tihti väljas söömas, aga tore ju, kui vahel saab. Ja nüüd vaatan, kuidas nad rabelevad, et jumala eest neilt tellitaks ja ostetaks kaasa. Eile juhtusin ühes söögikohas rääkima teenindajaga, kuni oma küpsiseid ostsin, ja ega ta üleliia optimistlik ei olnud. Lisaks ütles, et toidu koguste planeerimine on hetkel raskem, kui muidu.

No ja need spordisaalid, ja siis oldi imestunud ja pahased, et minnakse mujale sporti tegema. Koondise tasemel võis siin Harjumaal ka sportida ja, tahtmata kedagi solvata, siis mingid pallimängud, kus on mingi ca 20 higist ja sülge suust välja pritsivat mängijat ühel väljakul koos on minu loogikale nagu oluliselt hullem kui mingi piiratud täituvusega bassein või, hoidku selle eest, talisport. Jättes hoki kõrvale ei tule mul hoobilt pähe ühtegi talispordiala, kus mingi mass lähestikku pikemat aega koos oleks. Olgu nende võistlustega kuidas on, aga trenn just.
Ja siin ei sa öelda, et mingi oma huvi oleks, sest kui üldse, siis ma käingi just basseinis ja ei juhtu ka midagi, kui ma ei käi; ning poeg teeb praegu nagunii oma trenne rohkem omaette ja mitte jõusaalides. Aga see otsuste loogika, noh!
Siseruumide puhul ma saan mingil määral aru, et riietus- ja pesuruumid, aga kui nagunii nt lubada piiratud arvul külastajaid sisse, siis võib vabalt vähemalt pooled kapid kinni panna. Või nagu need viimase aja kitsad kapid, iga viies või kuues üldse lahti jätta (need kapid on muidugi mingid sellised, mis toimivad ilmselt hästi seal, kus ei kanta talveriideid..).

Ma üldiselt ei kipu neil teemadel väga sõna võtma, sest ega ma ka tegelikult oska öelda, mis on õige ja mis mitte, kuid näe, ei suuda vaiki ka olla. Soomlaste statistika pidi olema, et nakatutakse tööl ja pereringis, Šveitsis oli koolide sulgemine aidanud. Kino, teater, söögikohad ja sport ei ole vist kusagil väga suur teema.

Igatahes, Riigikogu kohvik on muidugi lahti. Piiranguga küll, et 1 inimene lauas – aga ausalt, hetkel oleks tore ka üksinda laua taga tore kohvikus olla.

Lõppu veel, et mul on tegelikult isegi päris hästi ja meil siin ongi kõik suhteliselt avatud, aga ometi hakkab see pikapeale ajudele. Ma ei taha mõeldagi, millised on kogu selle jama hilisemad vaimse tervise tagajärjed. Artikleid selle kohta leiab küll ja need ei ole just meeliülendavad.

Update: mõni aeg peale kirjutamist tuli uudis, et esmaspäevast saavad toidukohad siiski ka kohapeal süüa pakkuda, osalise täituvusega.

keskdetsember

Eelmine nädal oli positiivne. Nädala algul päike, hiljem tihedalt tegemist. Päike tegi küll olemise väga rõõmsaks ja helgeks, päevaprobleemid libisesid ära ja mõnus oli jalutada. Jahedam oli ka, mis tähendab kuivemat – ja jääd.
Kummaline, kuidas isegi suhteliselt sooja ilma järel jää päris kiirelt tekib. Nädala algul ei uskunud, et nädala lõpus võistluse peetud saab. Viimasel hetkel pealegi, mitmeski mõttes, nagu selgus.

Täna on, vastupidiselt eelmisele nädalale, tiheda päeva kiuste kuidagi ebahea olla. Hall päev ka, selline, kus keskpäev ei ole just palju heledam kui kesköö.
Ennist just kirjutasin sõbrale, et kontorist peab liikuma hakkama, pood, koju süüa tegema, siis veel paar vajalikku liigutust ja edasi nagu ei jaksa ega tahagi midagi teha. Kell pool seitse on tunne, et saab veel ainult lugeda või midagi vaadata telekast (või teleteenusest). Ometi ajaliselt võiks jõuda kõike, aga kas ma olen vanaks jäänud või mis, kuidagi ei taha. Motivatsiooniga on ju ka nii, et kui kellegagi midagi kokku leppida, siis pole probleemi, aga lihtsalt ise ei kipu midagi tegema.

Natuke luku taga olemise tunne on ka. Mitte, et ma ilma viiruseta hullult reisida vehiksin, aga kui mingi tegevus on kohustuslikult piiratud, siis see mõjub kuidagi teistmoodi. Mõtlen, et kui hull see kõik võib olla inimestel, kelle vaimne tervis on kehvemas olukorras kui minul. Mitte reisimise mõttes, aga üldse.

üks öölulla

Vahel olen ikka kirjutanud “sahtlisse” mingeid mõtisklusi. Ehk võib vahel mõne siia ka paisata.

Sel ööl ei olnudki algust
Vaid see tuuline soojus
kusagil su ümber
embamas sind selles
kaitsvas linnas mille
kivide vahele oled taas
pugenud peitu
Kus sulle on
alati olemas koht kui
mujal seda pole
Selg vastu päikesesooje kive
annab tuge ja
meenutab ammust hetke
…vaid öö meie ümber ja sees…
Ning enne kui sa
vôiksidki muutuda kurvaks
mähib soe öö sind
endasse ja suigutab
unne

2013