Viies “püsi-kodus”-nädal

Sellesse nädalavahetusse jäid ka lihavõtted, mille puhul sotsiaalmeedias visati nalja, et oo, vaba reede, saab kogu päeva kodus olla!
Mina ei olnud.
Kolmest päevast kahel külastasin vanemaid ja tegime pojaga õppesõitu. Ühe päeva mölutasin suures osas kodus maha, aga siis tegime sõbraga linna peal jalutustiiru ikkagi. Ühele teisele sõbrale viisin taas poest asju. Poeg viis jalgratta kodus mu vanemate juurde, kus ta hetkel elab – et oleks võimalusi värskes õhus olla ja natuke liikuda. Oma hoovis võib võimelda jms. Enamus fotovarustust on ka seal tema käes, katsetab ja möllab nendega.

Kui mõni ütleb, et kodu on juba mitu korda üle lakutud, siis minul seda ei ole. Ma olen ju läbi aastate saanud suhteliselt palju kodus olla ja seega mul ilmselgelt ei ole probleemi aja sisustamisega. Kui ma ütlen, et “mölutan”, siis ma ilmselt loen midagi kerget, mis ei nõua väga süvenemist, või (uue asjana) jookseb Netflixist või Huubist mingi suvaline seriaal, mille taustal kas püüan värviraamatus midagi ära teha või on mingi labane mäng lahti vm. Vahel tuleb muidugi ette ka neid lugemisi ja vaatamisi, mis tähelepanu nõuavad.

Õues meeldib mulle käia pigem siis, kui on mingi eesmärk. Tavalisel ajal on vabalt see, et leib on otsas, siis jalutan poodi (tihti mitte kõige lähemasse) ja teen selle juures väikese ringi. Praegu iga pisiasja pärast poodi ei lähe ja seega püüan leida muid põhjuseid välja minemiseks. Ega neid väga palju ei olegi, nii et mõne korra olen ka läinud lihtsalt jalutama. Mis on mõnevõrra nüri, minu arvates. St, kui minna kellegagi koos, ei olegi hullu. Linnatänavad ei ole praegu kuigi rahvastatud, kõige rahulikum jalutuskäik oli ühe toopäeva õhtul kalmistul.

Viiruse kohta loen pigem muukeelset materjali kui kodumaist. Pigem väldin liigset infot ja ei kaevu sellesse eriti. Paanikat ei ole, hirmu ei ole. Kui, siis muretsen vanemate pärast. Või ka lapse. Iseenda pärast küll mitte.
Kokkuvõte infost on, et konkreetseid teadmisi on päris palju. Nii selle osas, kuidas see viirus levib (kui keegi näkku köhib, siis kindlasti, aga nt pindade osas ei ole üksmeelt) kui ka ravi osas (on väiteid arstide poolt, et tegu on pigem mäestikuhaiguse-tüüpi asjaga, mille ravi peaks olema erinev pneumoonia omast). Näiteid on veel. Kuna mina ei ole arst ega üldse mingi teadlane, siis ma lihtsalt võtan need asjad teadmiseks, mingi võimalusena.
Millised on mõjud rahvatervisele (mis nõme sõna!) pikemas perspektiivis, võttes aluseks kiire ja suure majanduslanguse, ei oska ka üldse ette kujutadagi. Need Ühendriikide paari viimase nädala töötuse kasvu numbrid (graafik on eriti ilmekas) on küll päris kohutavad. Ameerika kontekstis võiks see tähendada veel rohkem odava rämpstoidu tarbimist ja sellest tulenevaid tervisehädasid, aga miks mitte ka otsest nälga. Need numbrid ei kajasta veel illegaalseid töötajaid, keda seal riigis on ka ju väga palju.
Lisaks selline artikkel UK-st, kus väljaöeldud numbri allikas jääb segaseks (ja ma ei hakanud otsima edasi ka), kuid tuuakse välja, et praegu isolatsiooniolukord kasvatab enesetappude, koduvägivalla ja loomulikult depressiooni hulka.
Siit tuleb ka see, miks ma käin väljas – ma tean, et kui ma ei käi, siis on stress kergem tulema.
Selles lõiku sobib ka öelda, et see valitsuse meediakampaania mustal taustal, mille sõnumites kajastub see, et kui õue lähed või kellegagi kokku puutud, siis kohe sured. on ääretult vastutustundetu ja paanikat tekitav ning ei lähtu faktidest.

Poes käies mõtlen ikka, et kuidas siis on hea: kui ühes käes on kinnas ja teises mitte (no et ühe käega ei puuduta poes midagi, korv on käevangus lihtsalt), siis hiljemalt maksmise juures jõuan selleni, et ma pean rahakotist saama kätte pangakaardi ja selleks on vaja kahte kätt. Mõni juba kirjutab, et ei kannagi rahakotti kaasas, vaid kaarti lahtiselt, aga eks see on igaühe oma asi. Mina siiski eelistan rahakotti. Lisaks maksan ma vahel sularahas üldse.
Ehk siis ma püüan käsi desinfitseerida peale kassat ning olen üllatunud, et see variant ei ole igal pool võimalik. Poodi sisse minnes on, nad ei saa muidu lahtigi olla ju, aga kui see on peale väravatest läbi minekut, siis ma ei hakka seal ju tiirutama veel.
Ei, mul ei ole sellega mingit paanikat ega hirmu ega midagi. Tulen koju ja pesen käed, vahepeal nägu käppimata.

Ja lõpetuseks toidujuttu ka. Ma üldiselt ei ole nende kevadiste poemaasikate fänn (õige maasikas on üldse enam-vähem otse peenralt), aga täna sattusin üsna osavate ja üsna hästi lõhnavate otsa; ning kuna ma teadsin, et kodus on beseeküpsiseid, tegin ma midagi ebatavalist ning ostsin natuke neid maasikaid. 35% koort ka ning kokku tuli Eton mess. Ma küll ei tea, kes selle kõik ära jõuab süüa.

Neljas nädal piirangutega

Pole nagu isu kirjutada olnud. Kolme ja poole nädalaga on natuke juurvilja tunne tekkinud
Esimesel nädalal ei saanud väga midagi aru, mölutasin kodus ja liikumist oli vähe. Hiljem olen ikka hakanud rohkem väljas käima ka.

Enne kellakeeramist sai paar korda pimedal ajal (mis ei olnudki eriti hilja) Stroomi rannas käidud. Mõned korrad olen linnast välja sõitnud ja suutnud leida kohad, kus on mõni üksik auto ees. Surnuaed oli ka hea rahulik koht jalutada.
Üllatav oli üks öine Türisalu panga külastus – mõtlesin, et katsetan natuke ööpildistamist ja kui kohale jõudsin, oli olukord normaalne, üks auto. Siis aga avastasin taevaservalt kauged virmalised ja jäin passima, kas need lähemale ka tulevad. Ning millalgi kesköö paiku oli parklas 7 autot! Jutukatkete järgi, mis minuni jõudsid, ei olnud keegi seal küll virmaliste vm sellise pärast. Ei olnud suured-uhked ehk kes ei oska, ei näinudki. Tegelikult oli hele kuma silmaga ka aimata. Pildid väga ei õnnestunud, sest ma ei kuula ju oma last. Lihtsalt üks nupuke jäi õigesse asendisse panemata ja nii jäid kõik ikkagi kergelt softid. Nojah.
Viimasel nädalal olen jalutanud peamiselt linna vahel. Kui mereääred (Stromka, Reidi tee) ja nt Kadrioru park on üsna rahvast täis, siis vanalinn on ikka täiega tühi (kuigi nädalavahetusel istus seal kohalikke isegi) ja kesklinn ka, Telliskivist rääkimata. Reidi tee oli eile päevasel ajal siiski päris talutav, võrreldes sellega, mis ma autoaknast nädalavahetustel näinud olen.
Telliskivis oli tore eile lõunat süüa. Hea rahulik. Ei mingeid inimesi ega sebimist.
Täna jõin lõunal kohvi Vanasadama piirkonnas. Turistivabalt. Pingid olid kenasti vabad, ainult Porto Franco (öäk) ehitusmüra häiris.

Kaks päeva olen kontoris käinud. Kolisime ju just sel päeval, kui sisuliselt kogu kontsern karantiini saadeti. Nüüd sain oma asjad paika sättida ja imetleda kauget merevaadet, mille keskel on alkoholireklaam. Kontoris on ka hea rahulik. Mulle põhimõtteliselt ei meeldi üldse see, et meie urkasse saamiseks tuleb läbi suure avatud kontori jalutada (ja on hea meel, et meil on see urgaski omaette ruumina olemas), aga praegu on imeline, ei ühtegi inimest. Võinoh, ühte inimest olen ma näinud mõlemal päeval, aga ta ei tööta üldse samal korrusel ja oleme näinud fuajees-parklas. Vanas majas olime samal, nii et nüüd ta tervitas mõlemil korral mind nagu head tuttavat. Vanas majas oli see rohkem viisakustervitus.

Meil on kodust töötamine endiselt võimalik ja kõike, aga ma ei näe sel hetkel mõtet. Nagunii ma ju liigun ja täiesti mõistlik on sõita tühja trammiga tööle ja pärast, kodu poole liikudes, osa maad käia jala. Päeval on vähem inimesi liikvel.
Ainult kodus istumine – ma ei tea. Ma saan aru, miks tuleb kontakte vältida ja seda ka üldiselt teen. Ei käi poes iga päev, isiklik desinfitseerimispudelike on taskus, kummikindad ka. Jalutamiseks valin, nagu juba öeldud, pigem neid kohti, kus on vähem inimesi.
Vanemate juures käin ka.
Külla ei roni teistele, aga sõpru aidanud olen. Küll sõidutanud, küll poest asju toonud. Ühe inimese olen drive-in testi viinud (tulemus negatiivne; aga mis mõttes saab testi teha ainult autoga? leidke võimalus ka autota inimeste testimiseks ilma, et ta peaks olema seisukorras, et kiirabi on vaja!), ühe olen lennujaamast koju viinud (ei mingeid haigustunnuseid kummalgi 2 nädala jooksul). Ühe sisemaise planeeritu ööbimisega väljasõidu olen ära jätnud.
Toidupoes käin ise. Vastutustundlikult: tean, et kuller on hädavajadus neile, kes on kohustuslik karantiinis, haigusega (võib olla ka mingi muu haigus, immuunsüsteem on ju nõrk ikka) kodus või ärevushäirega, kes ei suuda hetkel kusagile minna. Ehk mul ei ole õigust neilt kulleriaegu, millega on niigi kitsas, eest ära võtta, kuni ma ise terve olen. Õue ja õuest tuppa astudes ninanuuskamine ei loe. Mul on mingi tatt reeglina oktoobrist aprilli lõpuni, vähemalt. Sel aastal olen hästi pääsenud: sisuliselt terve veebruari olin küll haige, aga väga muud ei olegi olnud.

Nädalavahetusel osalesin koolitusel, üle neti. Palju tüütum ja väsitavam kui füüsiliselt koosistumine. Testi ja praktilise töö tegin siiski 98% peale ära.

Kodus olen ma muidu harjunud olema, nii et ma ei korista siin rohkem, kui tavaliselt, ei arenda ennast kuidagi rohkem vm. Mul on seda vaba kodusmölutamise aega kogu aeg olnud. Pigem, nagu algul öeldud, tüütab see lihtsalt ära, mitte ei motiveeri siin midagi tegema.

Sakslased valmistuvad reegleid vähendama, sama ka taanlased ja vähemalt osa Hispaaniast.

Võrgul

Mõtteid karantiiniajal

Eile oli kaubanduskeskus, kuhu sõbra mõneks ajaks tööle viisin ja ära tõin, meeldivalt tühi. Toidupood ka. Inimestest siis, kaupa oli küll. Mingit võimalustki ei olnud kellelegi palju lähemale, kui 5 meetrit, sattuda. Kui, siis kusagil nö nurga peal ainult.
Eriti midagi osta ei tahtnudki, kapid-riiulid on endiselt täis.

Erinevast (sotsiaal)meediast püüan end distantseerida või silmitseda valikuliselt. Meie tüüpiline meedia, nagu ikka, pealkirjastab kõik väga hirmutavalt ja umbes nii, nagu see haigus viiks vähemalt pool inimkonda kaasa. Hetkel teaduspool seda ei kinnita.
Nädalavahetusel tutvusin hulga peamiselt võõrkeelsete artiklitega, uurisin leviku kohta ja selle kohta, miks mingid protsendid (sh suremus) on väga erinevad riikides, kus on laustestimine ja kus testitakse ainult neid, kes juba on ilmselgelt tõbised; igasuguseid võrdluseid, analüüse jms. Allikakriitiliselt.
Sain selgeks, et päris suure tõenäosusega ei sure sellesse lähiajal ei mina ega rõhuv enamus mu tuttavaid. Sain aru, et massidest tasub mingi aja hoiduda (aga reeglina ma polegi masse armastanud). Sain ka sellest aru, et igaks juhuks ei suhtle praegu oma vanematega näost näkku. Kuigi millalgi ju peab ja lõppeks ei ole nad ju ka isoleeritud.
Mõnedest rakendatud meetmest ma ei saa väga hästi aru ja olen nurgast nõus selle artikliga. Eks aeg annab muidugi arutust. Mõtlen siiani, et kui viirus pea igal pool sees, siis kas piiride suhteliselt totaalse sulgemise mõte on peamiselt selles, et inimesed ikka kindlasti kodus püsiksid? Või veelgi rohkem selle üle, et kui välismaalt (kust iganes tulles) peab olema 14 päeva karantiinis, siis peaks ju peale igat kodumaal väljaskäimist sama olema? See ei ole teostatav, aga ma ei näe sisulist vahet.
Aga ma muidugi ei arvagi, et ma päris kõike tean ja aru saan. Lihtsalt, mida rohkem ma tean, seda vähem on võimalik hirmutada.

Majanduskriisi oli oodata, aga et see päris nii saabub, ei osanud vist keegi arvata. See paneb mind kõige rohkem muretsema.
Palju arvavad, et hetkeolukord muudab inimeste suhtumist ja elu. Mina sellesse üldiselt ei usu. Mõni kindlasti muutub, enamus mitte (ilmselt laias laastus ka mina ei muuda midagi ega muutu väga). Majanduskriisist tulenevalt on hiljemalt aasta pärast ilmselt veel rohkem neid, kes eluga rahul ei ole ja süüdistavad selles kõiki teisi.
Mul jäi ära mõnigi kultuuriüritus.

Eile õhtul köhisin mõne korra ja täna on pea kergelt uimane. Kui see jätkub, siis ma tahaksin testi kusagil teha küll. Väga loodan, et on see koroona kallal ja saab läbi põdeda ajal, kui enamus nagunii karantiinis on. Oleks pärast muretum.

Ma jätangi mingid väited lahtiseks, sest selge on see, et selle viiruse ja kaasneva kohta ei ole kõik teada.

Poepaanikata

Ootamatult selgub, et ma olen nö kriisiolukorraks päris hästi valmistunud. Mul ei tulnud hetkekski mõtet, et ma peaksin poest kärutäite kaupa aasju ostma, et võimalikuks koduspüsimiseks valmis olla. Sest mul lihtsalt on toiduriiulid täis! On konserve (kala, liha, aedvili), on kodused hoidised (soolased ja magusad), on kuivaineid (jahu lausa 4kg!), kuivatatud puuvilju ja pähkleid, kohvi, teed.. Kartulit on tõesti umbes 4 söögikorra jagu, aga normaaloludes ongi see meie kahe nädala kartulikogus. Sügavkülmas on nii aedvilju, marju-puuvilju, pagaritooteid, erinevat liha (sh pelmeene), kala, võid, jäätist..
Ja selline seis on mul üsna stabiilselt. Millekski valmistumata.
Pehmet paberit reeglina varuks just ei osta, aga päris siis ka poodi ei torma, kui viimane rull otsakorral. Ehk kuna seda müüakse nagunii mitme rulli kaupa, siis mingi varu on ju alati olemas ka.
Hügieenitarbeid on kapis varuga. Jälle, alati on.

Mida muidugi pikalt ette ei osta, on piim ja leib-sai. Sügavkülma mulle leiba lihtsalt ei mahu, muidu ilmselt oleks sedagi. Tavakülmikute sügavkülmad on jube väikesed ka. Vahepeal hoidsin pakki kõrgpastöriseeritud piima ka varuks, aga lõpuks tuli sellest ikkagi mingi küpsetis teha. Teisalt, peamine piimakulu on minu kohvipiim ja pühapäevahommikused pannkoogid. Ehk kui piima ei ole, siis midagi hullu tegelikult ei juhtu. Peaasi, et juustu on – see on kõige minevam piimatoode meil.

Tikke ja soola on ka. Ja küünlaid.
No ja suhkrut. Ma ei täheldanud, et suhkruriiulid väga tühjad oleksid. Tegelikult on suhkur ju hea energiaallikas: kui juua väga magusat teed vm, siis saab energialaksu küll. Kuubal vist suures osas suhkruenergial elataksegi (mitte päris, aga nende suhkrutarbimise suurus siiski sellele viitab).

Lisan ka seda, et toitu üldiselt prügikasti meil ei lähe. Ilmselt just seetõttu, et selline varu ja ka ostmisel enam-vähem arvestamine, palju kusagile midagi mahub (nt ei osta palju liha, kui sügavkülm on ikka väga täis) on tekkinud aja jooksul. Nii ei ole ka kaupa, mis korraga halvaks hakkaks minema.

Tegelikult ma ei plaani päris kodus püsida. Mõni päev lugeda ja võib-olla isegi Netflixist või videolaenutusest mõnda filmi vaadata on tore. Aga pigem läheks kenade ilmadega linnast välja loodusesse. Ilma, et peaks mõtlema, et peab poest läbi käima 🙂

Hea uni

Üks väike elumuutus, mida ma midagi kellelegi (ka iseendale) lubamata vaikselt sügisel ellu hakkasin viima, oli see, et minna varem magama ja rohkem magada. Paistab, et sellega on kõik hästi läinud. Lausa nii, et kui ma väga midagi ei tee (st kellegagi aktiivselt ei suhtle), siis ongi hiljemalt kell 23 tunne, et peaks magama minema. See asjandus mu käe peal ei fikseeri mingeid lambiaegu, vaid pulsi järgi loeb, millal ma päriselt magan ja millal mitte.

Liikumisega on selles mitmekuises novembris kehvasti olnud. Pole olnud mingit tahtmist niisama jalutama minna, kui on pidev niiske plussmõnikraad ja madalpilvisus. Korralikus talves oleksin ma ka rohkem liikunud kui selles hallis olluses. Nüüd on küll endiselt peamiselt niisked läänetuuled, aga päikest ka aegajalt ja paistab, et liigun kohe natuke rohkem.

Jumal on olemas, Tema nimi on Petrunya

Ma tean, et ma olen selle filmi sisukirjeldust varem kusagil näinud, nii et kui ma sain info, et seda Euroopa Parlamendi Eesti büroo poolt näidatakse, boonusena sobival ajal ja päeval, topeltboonusena tasuta, siis pikka mõtlemist ei olnud. Sõbranna ja tema elukaaslane liitusid ka.

Olin varakult kohal, nii et rääkisin büroo naistega natuke juttu. Selgus, et seda filmi on üks kord varem Eestis näidatud, mingil eriseansil. Hetkel isegi kahtlen, kas ma saan ikka mäletada seda sisukirjeldust või on see deja-vu, aga lõpuks ei olegi see ju oluline.
Ajakohaselt korjati enne filmi allkirju, et ma ei ole olnud koroonaviiruse piirkonnas viimase 14 päeva jooksul. Sõbranna mees viilis kõrvale, sest GDPR ja üldse. Ma olen nõus – anda oma isikuandmeid mingile suht suvalisele paberile, mille kohta büroo naised samuti käsi laiutasid, et anti neile viimasel hetkel kätte..
Film ise, “Jumal on olemas, Tema nimi on Petrunya” oli aga väga mitmetahuline ja vaatamist väärt. Vaatajaid oli vaid veidi rohkem, kui kahe käe sõrmedel lugeda saab, millest on tegelikult kahju.

Panen siia nüüd kokku mõned mõtted, mis meil aruteluks tulid: nii ühe PÖFF-i inimesega, keda natuke tean ja peale seanssi pisut arutasime kui sõpradega filmijärgselt istumisel.
See ei olnud mingi lihtne film. Algul võib tunduda selline feministlik, aga seal oli ka religiooni, suhteid (lapsed-vanemad; sõbrannad; töökaaslased; tärkav sümpaatia), sotsiaalseid probleeme, ühiskonna suhtumist – ja muidugi segu neist kõigist. Peaaegu uskumatu, et tänapäeva Euroopas on endiselt need riigid, kus töövestlusel naise seeliku üleslükkamine on ilmselt norm; kus politsei käitub umbes nii, nagu meil ehk 90ndatel, mängides väikeseid jumalaid; kuidas olulistel kohtadel olevate meeste sõprus määrab paljusid nende otsuseid; kuidas naine peab tõestama, et ta ei ole idioot; kuidas kirik on olemuselt populistlik..
Jah, muidugi see räägib laias laastus sellest, kuidas naine tegi midagi, mis on kogu aeg meeste pärusmaa olnud. “Reeglid on sellised,” öeldakse – aga neid reegleid ei ole kusagil kirjas, Mõistetamatuks jääb, kuidas ja mille alusel politsei üldse selle teemaga nii pikalt tegeles. Veel mõistetamatuks jääb see meestemass, kes pimedalt on nõus ühe traditsiooni pärast normaalsusest üle sõitma – ehk usuhullus ei ole piiratud islamistidega. Käituda ise nagu peast nõder ja karjuda seepeale teisele, et sa saad kõik ringiga tagasi – tõesti see karjuja ja märatseja ei saa aru, et see tuleb talle omale tagasi?
Neli olulist naist filmis: Petrunya, reporter, Petrunya ema ja sõbranna. Esimene: töötu 32-aastane naine, elab koos vanematega. Tema ema peab teda kohati veel lapseks ja kohati alavääristab teda. Reporteril on oma probleemid nii kaameramehega kui oma lapse isaga, kes ei ole just väga vastutustundlik. Sõbranna on suhtes abielumehega. Me kõik teame mõnda nendest tüpaažidest.

Muuhulgas meenutasid mingid hetked Eestist millalgi 90ndatel. Filmi tegevus muide on aastas 2018. Mul on hea meel, et me oleme meie 90ndatest nii palju edasi arenenud.

Ja muidugi, see filmi lõpp, mida saab ka mõista mitut moodi. Sõbranna mees küsis, et kas see ei olnud lõpuks ikka allaandmine, aga mina arvasin, et ei. Tegelikult see lõpp ongi täpselt filmi peakiri – kes on see, kes lõpuks teeb kõige andestavama sammu, ilma, et teised seda tegelikult vääriksid.

Kui saaks, vaataks teist korda veel.

Kiired plaanid

“Ei ole ju võimalik, et laupäeva hommikul kohvi juues alles leppisite kokku, et teete selle ürituse?” öeldi mulle laupäeva õhtul, kui vähem kui 24-tunnise etteteatamisega pühapäeval ühe kodumaise talispordivõistluse korraldasime. “Laupäeva hommikul kohvi juues ei olnud mul õrna aimugi, et midagi tulemas on,” vastasin mina. Sest just nii see oligi. Laupäeva pärastlõunal olime oludega tutvumas ja potentsiaalne võistlusjuht otsustas, et teeme ära.

Laupäeva õhtu läbi sadanud lörts tegi mind murelikuks, aga mis seal ikka, eks kohapeal selgub, mis olud täpselt on.
Olud olid. Inimesi oli ka, kohe suhteliselt palju ala kohta. Ainus võimalus sel talvel midagi kodumaal teha ajas pea kõik kohale ja mitte asjata – päev sai kenasti kirja.

Tegelikult jäin, taaskord, juurdlema hoopis inimeste ja suhete üle. Mitte romantiliste suhete, vaid tavaliste inimsuhete: kes kellega läbi saab või koos toimetada suudab või mitte.
Seesama võistlusjuht on selline, kelle kohta mõnigi ütleb, et temaga on keeruline koos toimetada. Ma isegi saan sellest aru, sest ta on kohati natuke jäik ja üsna reeglites-raamides kinni. Teda ei ole võimalik nö ära rääkida, mõni ütleb lausa, et teda ei ole üldse võimalik milleski ümber veenda. Aga samas ma saan ka sellest aru, et teistmoodi on temal raske toimetada. Sa ei saa olla võistlustel selline, kes sülitab reeglitele ja on heitlik nagu tuulelipp. Üldise ümberveenmise mõttes ma ei ole nõus – see on täiesti võimalik ja ei tähenda tingimata mingit pikka “moosimist”. Ehk meie koostöö sujub kenasti ja ma näen veel hulka inimesi, kellel ei ole sellega probleeme. Tundub, et küsimus ongi olnud pigem nendel, kes tahavad temast “üle sõita” ja kellel see ei õnnestu. Võimuvõitlus. Vist.

Minule on temaga koostöötamised aga õpetanud päris palju, nii võistluste kui iseenda suhtes.
Ja tegelikult on tore üleöö midagi korraldada, teades, et meie kahe-inimese-meeskond on piisavalt hea ja koostööaldis selle jaoks.

 

Reede

Bussipeatusesse tormates mõtlen, kas mul selles käekotis on taskurätte või mitte – ma ei ole seda kotti talvisel ajal kasutanud ja kui ma paar minutit varem rahakoti, huulepulga ja võtmed sinna panin, ei tulnud pähe vaadata. Lihtsalt ei tahtnud õhtul suure kotiga välja minna ja viimasel hetkel vahetasin koti väiksema vastu. Hetk peale seda salli suurema vastu ja siis oli juba mure, et kas jõuan bussile.
Nagu ikka, isegi õhtul kell 8, see buss hilineb.
Oodates tuvastan ka taskurättide olemasolu kotis.

Hilinedes baari jõudes on sõbranna juba kohal ja ruum üsna tühi. Ongi võimalik rahulikult vestelda. Mõtlen, kas veidi eemal, popimas piirkonnas asuvad kohad on sel kellaajal rohkem täis? Kui novembri teisel poolel väikese pundiga ühel kenal reedeõhtul sealkandis istumiskohta otsisime, oli see üsna võimatu ülesanne. Aga on nagu on, täna võime rahul olla.
Päris mitu laudkonda on ainult mehi; meie oleme ainus puhtalt naistest koosnev laudkond. Natuke tundub kummaline, arutame seda ka hetkeks, aga vahet ju pole. Me suudame enda ümber selle mulli tekitada küll, et isegi ei arva, et keegi võiks meid häirida.

Mitteüllatavalt on meie peamine jututeema inimsuhted. Praegu ja minevikus; praktikas ja teoorias. Kummalgi oma mured ja hirmud ja ootused ja kogemused. Kumbki ei ütle teisele, et tee nii või naa.
Vahel saab mõne mõtte selgemaks ka lihtsalt seda jagades.

Paar tundi hiljem tuleb kohale muusikatausta tekitaja ja ka rahvahulk tiheneb.
Lahkume enne, kui omavaheline rääkimine päris võimatuks muutub.

ohu on niipalju taandunud, et taskurätti mul ei läinudki vaja.

järelkajad

Äsjamöödunud sündmusest peamine järeldus: isegi, kui on viimase hetke muutused, tuleb kõik, mis puudutav rahasid, fikseerida kirjalikult.

Rahaasjad ei ole seekord kohe üldse minu mure, aga olles “parem käsi,” arutatakse neid asju minuga ka. Kellegagi ju peab. Ja hetkel on tulemus see, et kõik, mis oli jutuks, et “tehakse ära,” sai tehtud, kuid mingite asjade eest on esitatud ka arve. Ilma, et see oleks varem jutuks tulnud ja sellega arvestada oleks saanud.
Igaüks saab aru, et kui rahvusvaheline üritus kolib Eestist Soome, siis kulud ilmselgelt kasvavad, Sponsoreid ja toetajaid saime natuke juurde, aga see läks juba kõik hädavajalike kulude katteks ära, Kuigi muidugi, võinuks ju nt lõputseremoonia kohvist ja koogist loobuda, kui oleks teadnud kõiki muid lisanduvaid kulusid. Kehvemal juhul poolest meeskonnast ka, mis oleks jälle teistpidi halb olnud.
Igatahes ei saa mina nüüd muud teha, kui loota, et kõik kenasti läheb ning lõpuks on hundid söönud ja lambad terved. Ei taha ju inimestele, kes tegelikult omalt poolt väga kaasa aitasid, ka liiga teha. Eks mina elan oma kütusekulud ja laevapiletid kuidagi üle. Ja väikese nänni, mis kõigile jagamiseks tellisin, selle arvestasin nagunii oma kuludeks.

Laias laastus on tulemus muidugi see, et niipea enam midagi sellist ei korralda.
Me saime muidugi ka positiivset tagasisidet, väga mitmes vormis ja avalikku, aga probleem on pigem sellest, et kogu ala on üsna kaootiline ja on üksteisele vastukäivaid reegleid. Või siis selliseid, mida saab tõlgendada mitmeti. Lõpuks loebki üks välja ühe ja teine teise ja nö organisatsiooni (mis ei ole organisatsioon, vaid sõpruskond) esindaja mõtleb ühe otsuse osas kahe tunni jooksul kolm korda ümber. Sest et ongi võimalik tõlgendada nii ja naa.
Katsu siis selliselt teha midagi, mis oleks tõsiseltvõetav neile, kes seda tõsiselt võtavad; ja lust ja lõbu ja festival neile, kelle jaoks on tegu rahvakogunemisega.

No pluss see rahateema. Kodumaal olid lepped olemas ja täpselt teada, mis ja kuidas. Kolimise tingimus oligi ju see, et me peame rahaliselt toime tulema ja tundus, et see ei ole probleem. Mingid asjad sai ju kenasti kokku lepitud ja nendega on korras. Lihtsalt, osa infot on kuidagi puudu jäänud.

Takkajärgi tarkused.

P.S. Poolakad kutsuvad nüüd suvel oma võistlustele. Ei, mitte noored, aga need kaks veidi vanemat meest, kes väga mingeid keeli ei rääkinud, aga sellest hoolimata alati ülisõbralikud olid. Ma küll arvan, et mu noormees ei soovi minna.

 

ajajoon

Peale aktiivset perioodi saabunud vaikus tõi kaasa mingi tühjuse. Nädala sees oli veel piisavalt järeltegevust ja -mõtlemist, aga ka tööd. Eile õhtuks olin üksi koos kassidega, kuulasin vihma akna taga ja tundsin korraga totaalset tühjust.

Võib-olla andis oma osa varem vaadatud film. The Million Dollar Hotel on minu meelest hea film, kuigi omal ajal ‘meerikas ei läinud kaubaks. Veidi unenäoline ja hõljuv, täis detaile, ja muidugi see muusika. Aga ilmselgelt mitte parim vaatamine, kui on selline periood, nagu hetkel siin. Võib-olla oleks veidi parem olnud, kui ma poleks peale vaatamist üksi jäänud. Või kui ma oleksin algusest peale üksi vaadanud.
Kinoõhtu kahekesi, ühe inimesega minevikust, kellega nüüd aastaid on aeg-ajalt mingeid kaootilisi kokkupuutepunkte. Need kohtumised on samuti kuidagi filmilikud ja veidi unenäolised. Nagu et ma tean ja tunned inimest ja saan aru, mida ta ütleb ja samal ajal ütlemata jätab ja oskan kõigele reageerida kuidagi väga täpselt – aga see kõik toimuks nagu väljaspool päris-maailma. Minevik toob mingi ajanihke sisse.  Ja piinlikult detailselt väldime teineteise füüsiliselt puudutamast. Sest selles oleks mingi oht ja haavatavus samal ajal ja me kumbki ei tea, kuidas see lõppeks. Ning kas see oleks see, mida me tahaksime (ükskõik, mis siis juhtuks või mitte).
Ma tean, et nii, nagu on, ongi hea. See, mis kunagi oli, peabki jääma minevikku.

Tegin õhtul aruka otsuse ja läksin lihtsalt varakult magama. Polegi ammu 10 tundi juttis maganud.