August

Mai ja juuni: kõik loob, on värske, päevad on lõputud. Juulipäike käib kõrgelt ja juuli ise tundub nii lõputu, kuni kestab. Iga hetk, sekund, minut on nii hinnaline. Ometi tuleb ühel hetkel keerata kalendris ette august ja tõdeda, et seegi juuli läks liiga kiirelt. Mitte muljetelt, ajaliselt.

Kusagil mu sünnipäeva kandis augusti algul on ehmatus, et misasja, juba nii vara läheb pimedaks? Ja seejärel läheb paar päeva, et sellega harjuda.
Siis tuleb see aeg, kui tahaks näha perseiide, kuid pean tegema aega parajaks, et öö oleks piisavalt pime. Ning siis on see augustikuu tähistaevas ja tõdemus, et pikad valged ööd on mõnusad, aga ma igatsen neid tähti ja pimedaid öid ka (peaasi, et poleks november, mis ei ole teatavasti vaid kuu!).
Augusti soojus, sumedus ja küpsus.
Ei ole kõik päevad ja ööd soojad, aga neid on. Mõnel päeval, õhtul ja ööl lausa liigagi.
Päike käib iga päevaga grammike madalamalt, kuid see ei ole veel probleem. Augustiöö keerleb mu ümber pehmelt, kandes veel suvehõngu.
Raamatud leiavad taas tee mu juurde ja õhtuti kuulan märjal asfaldil veervate autode hääli.
Enam ei kisa akna taga kajakad.
Ja ma vaatan korduvalt ilmaprognoose, et sõita selgel õhtul linnast välja augustitaeva alla.

Kaks õhtut merel, et natukenegi leebem oleks.

Täna seisime sadamas, aga ikkagi merel. Päris tugevaid puhanguid viskas sisse ja ka püsituul oli pikalt 10 m/s kandis, nii et see ei oleks olnud mingi kena õhtune seltkondlik väljasõit.
Ja ega merel ei oleks ka just jahedam olnud. Sest ega see tuul ju ei jahutanud ka. Mingil hetkel viskas värsket peale, aga kui ära tulles juba paarsada meetrit majade vahel jalutada, kadus ka mälestus sellest.
Vähemalt pole enam 30 ligi.

Aju oli täna päeval üsna sulanud. Nii, et tahad mõelda, aga see lihtsalt väga ei õnnestu. Mitte mingit teravust ei ole. Päris harjumatu. Kuigi viimasel ajal on seda üldse rohkem olnud, aga põhjused on teised.

Kusagil oli täna suurt tormi ja hirmsat rahet, aga mul on siiani mingi usk, et see meile ei jõua. Mitte lambi-usk, aga põhinevalt mitmel prognoosil. Eks vastu hommikut midagi vist tuleb.
Täna ka keerutasid tumedad pilved üle, aga midagi peale väikese temperatuuri kukkumise ikkagi ei juhtunud. Üldse, Eestis, et kukkus 23 peale! Rõhk sõnal “kukkus”.
Ja kella 23 kandis koju jalutades, kui öö juba hakkab peale tulema, on lühikeste varrukatega kleit piisav. Mitmes õhtu.

Soojus

See troopiline niiske palavus ja maandumine üllatavalt tihedast juulist on mõjunud kuidagi – halvasti.

Juuli, ikka ja jälle juuli, mis tundub nii pikk ja lõputu, aga läheb linnulennul. Mul on juba sassis, mis järjekorras midagi toimus, aga õnneks on kalender. Pendeldasin lähiriikides rohkem, kui veel jaanide ajal oleksin arvanud. Võistlused, puhkus. Päevad, mil tõusen varem, kui tavalisel töisel ajal. Päevad, mil pole aega mõelda millelegi muule kui sellele, mis parasjagu käsil. Päevad, mille lõppedes olen väsinud, aga rahulolev. Meres ujumised. Tuhanded roolikilomeetrid. Ja juuli, mis oma lõpuga tõi tagasi argipäeva.

See on ju teada, et tiheda perioodi lõpus on mingi tagasilöök. Ega seegi kord ilma ei jäänud.
Üks oli õhtul, kui me ei saanud ühte kauaoodatud kohtumist klappima ja kui mul oli lõpuks aega, kuid kohtumise teine, vaat et rohkemgi huvitatud osapool, otsustas, et tal on sel õhtul muud tegemist. Paar õhtut täitsin ära lugemise ja kinoga, ja teiste tuttavatega.

Kino: avastasin kuidagi ootamatult, et suvel on Kai välikino ja nii läksin kohe vaatama filmi “Karge meele igavene sära“. Ma veidi pelgasin, et äkki on Carrey näoväänamine, aga päris muljetavaldav film oli ikkagi. Mingt äratundmist: kui olulised võivad olla mingid detailid.

Lugeda jõudsin sel nädalal ka suve kohta täitsa tempokalt ja ka see raamat oli selline, mida siiani enda sees seedin. “Pikk ergas jõgi“. Ma ei tea, kes selle mingil põhjusel on krimi alla toppinud, Raamat, kus tegelasteks on politseinikke (nii häid kui halbu) ja narkomaanidest pätte, ei ole seepärast veel tingimata krimi. See oli ikka puhas suhteraamat, aga mitte lääge ega midagi, vaid – ergas.

Eile siis see oodatud kohtumine toimus. Ikkagi läks lõpuks natuke nihu, kuigi kogu eelhäälestus oli õige. Kõik oligi õige, kuni-kuni… Nüüd lakun veidi haavu ja elan edasi. Nagu ikka.
Aga võib-olla ma seesmiselt siiski olengi praegu liiga vastuvõtlik ja reageerisin lihtsalt üle. Sest mul on üle väga tüki aja kuidagi see tunne, et mingid asjad on jõudnud mu hingepõhja. Et see suvi ei ole lihtsalt selline malbe kulgemine, nagu vahepeal tundunud on. Et ka eilse malbe, vaikiva merega õhtu taga olin ma tegelikult natuke vastuvõtlikum, kui ehk hea oleks.

See troopiline palavus, mis ergutab taju, mis uinutab taju.

Ja augusti pimedad, pikad, soojad õhtud.

noctilucent clouds

Kevad, mis nagu ei olekski kevad

Viimase paari kuuga on maailm pea peale pööratud. Ilmselt muidugi mitte kogu maailm, sest vaevalt et suur hulka Aasiat, mõlemat Ameerikat ja Aafrikat see Ukraina-Vene sõda väga huvitab või puudutab. Nagu meie oleme olnud suhteliselt kaugel sellest, mis toimub nendes kohtades. Jah, Põhja-Ameerikas ilmselt mingi huvi on, aga see jääb neist ka siiski kaugeks. Veidi kummaline on sotsiaalmeedias vaadata toiduretsepte, Oscarite gala probleeme või ka nt keskkonnateemasid – viimane võiks ju ometi mind kõnetada.

Lihtsalt minu jaoks on see sõda liiga lähedal, liiga kohal.
Võib-olla olen ma liiga palju põgenikele silma vaadanud, nende lausehaaval mitme kohtumise jooksul saadud lugusid kuulnud, nende koduigatsust tajunud. Mu viimase paari kuu eelarvest on neile kulunud ilmselt rohkem, kui oma oma söögiraha on olnud. Üksi ei kulu väga ja järeltulija on Kaitseväes enamuse ajast. Ja selles konteksis, ei, ma ei mõtle liiga palju sellele, et ta on aega teenimas, kui Euroopas on sõjaolukord. Nagunii elan hetkel päevakaupa.
Mingis mõttes olen see paar kuud olnud pooltardunud. Esimene nädal oli kõige rängem, siis ei suutnud väga midagi muud teha, kui ainult hädavajalikku, ka töiselt. Edasi aga võtsin pähe, et meil on ja on veelgi tulemas siia inimesi, kellel on reaalselt kohapeal vaja abi. Ja mitte lihtsalt raha ja asju kusagile, vaid ka inimest. Olengi suutnud otsekontakte tekitada. Nö ühekordseid kohtumisi on päris palju, aga on mõned pered, kellega suhtlen regulaarselt. Naised-lapsed, kes ei taha väga midagi küsida ja kes pika pinnimise peale poetavad ikka, mida neil võiks hetkel vaja olla. Üks asi on ju selline ellujäämiseks vajalik, mille ikka saab, aga teine asi on see, mis aitab ennast inimesena tunda. Ma ju tean, millest ma räägin, olles ise aastaid sisuliselt peost suhu elanud: moraalselt on ikkagi väga oluline, et oleksid ka väikesed rõõmud. Olgu selleks puuviljad või kohalikuga linna peal jalutamine või tunnike kohvikus.

Aga siis ma tulen koju ja olen ise seesmiselt pooltühi.
Mu viimase kahe kuu lugemistempo on üks kerge raamat nädala-pooleteise peale. Aasta algus (ja üldse talvine poolaasta) on muidu ca raamat kahe-kolme päevaga. Nüüd aga vahin lehti ja tekst ei jõua kohale. Toksin telefonis värvimisäppi, vahel panen mingi kerge seriaali jooksma. Ja mõtteid ei ole. Aga see pole nii, nagu mediteerides, et kerge ja vabastav, pigem vastupidi. Hommikuks on tavaliselt parem, nagu ikka. Aga mitte alati ei ole hommik õhtust targem.
Tunnen, et ka töiselt olen kuidagi aeglasem, kuigi olen nüüd ikka järjele saanud.

Märtsi teises pooles olin paar päeva Vaasas. Üks üritus pluss paar vaba päeva. Aga just nädal tagasi avastasin, et ma pole Eestis käinudki kevadet vaatamas. See sai ka parandatud.

Ja ometi on mõni päev selline, nagu täna, mil valitsev emotsioon on raev ja tühjus segamini. Kuigi päike on õues ja eilne õhtupoolik oli ometi üsna kena. Aga midagi jäi torkima eilsest ja tänased hommikused jupikesed otsa ja tulemuseks ongi päev, mil tahaks kas kerida nurka kerra või lahustuda. Või lausa seda, et keegi hoiaks mind, ja see on juba tõsine näitaja.
Ma tean ka, mis aitab – segane energia tuleb suunata tegutsemisse. Pean lihtsalt otsast pihta hakkama.

Kulgemine

Elu, teadagi, on juhuste jada, millel võib olla lõpmatult võimalusi, aga kõikidest nendest olen ma just siin ja just see, kes praegu. Läbi oma valikute.

Ning kuna selles juhuste jadas on hulk inimesi, kellega olen olnud tihedamalt seotud, on läinud mõtted ka nende suhete radadele. Kuidagi on minu elu kulgenud nii, et ma saan enamusega oma endistest partneritest ka hiljem läbi. Kellega rohkem, kellega vähem, aga ütleksin, et pigem siiski suhtlen nendega ka praegu. Muidugi, eranditega. Aga paljudel on pigem vastupidi. Mingi aeg tagasi rääkis sõbranna, et tal on kaks eksi, kellega ta suhtleb ja neist ühega on ta seotud lapse kaudu. Jäin mõtlema, et ikka päris erinev sellest, mis minul on.
Kõige parem on ilmselt see, kui enamuse elust oled ühe inimesega koos. Asi, mis minul ilmselgelt ei ole õnnestunud ja ega ma ei hakka siin näpuga näitama kellegi peale – mina olen neis suhetes olnud alati üks osapool ja küllap on omajagu ka minu osa selles, et on läinud nii, nagu on.
Ja – tegelikult on ju hea näitaja, kui endiste partneritega suhelda saab: näitab, et tegelikult pole mu valikud olnudki väga halvad, sest need inimesed on ilmselt suhtlemist väärt; isegi kui suhe ei õnnestunud.

Nende post-relationship suhtlemiste käigus on tulnud välja ka nii mõndagi huvitavat või ootamatut. Nii head kui halba. Muuhulgas nii mõndagi sellist, mida juba palju varem teades oleks ilmselt elu kulgenud päris teistmoodi.  Poleks pidanud raiskama aastaid enda väärtuse leidmisele..

Aga kahetsemine on nagunii mõttetu ja asju, mis olnud, muuta ei saa. Hetkes on ju kõik vist umbes nii hästi, nagu olla saab ja see ongi oluline.

 

 

See kiire suvi

Ja-jaa, vanusega läheb aeg kiiremini ja miskit, aga tegelikult on päris tihe suvi olnud. Läti jäi küll ära (nutan natuke), Rootsi oleks ka tahtnud seiklema minna (nutan natuke) – need jäid selle taha, et ma üksi ja ilma nö mõjuva põhjuseta sellist pikemat maad ikka sõita ei taha, nagu selgub. No et plaanis ei olnud Riia, vaid lõunapoolsemad alad, ja Rootsi on üldse hästi suur, kusagile suunas mõnisada kilti oleks olnud mõte.

Küll aga on kirjas: Vormsi, Soome jahiga, üsna mitu trippi väikesaarele, Soome autoga, Hiiumaa. Mitu võistlust ja kuidagi hullult sebimist. Kodu on koht, kus väga olla ei jõuagi.

Vormsil olime sõbrannaga juba umbes väga ammu. See hetk, kui tagasi tulles istusime jakki peale panemata praamil ja oigasime, et seda peab ära kasutama, sest selliseid ilmu ei ole palju. Autokülmik väga ei töötanud, kuid seepeale poeg võttis kätte ja tegid isaga selle paremaks. Nüüd päriselt jahutab ka. Vormsi äge hetk 1: kohalik, kes viitas kuldkingade asukohale ja seepeale me need üles leidsime ka. Vormsi äge hetk 2: kui selgus, et saarel on suvisel pühapäeval enamus toidukohti kinni, mingis olime juba veendunud, Krogis mingi ülbik signaalitas mu rohelise lehega auto peale (tal oli ruumi seal maa ja ilm) ja saatis naise kõrtsu ette, aga kui selgus, et kinni on, siis nad vist ei teadnud, mis valikud veel on, aga meie teadsime ja jõudsime avatud kohta suht kiirelt. Kui nemad tulid, öeldi ooteajaks neile mingi üüratus. Kahjurõõm on eestlaste suurim rõõm?

Rumpö poolsaarel
Rumpö poolsaarel

Jahiga Soome sattusin kuidagi kaootiliselt. Mul oli jaanideks paar valikut, aga seekord otsustasin purjekaga Soome liikumise kasuks. Ise olin veidi närvis, et kuidas ma piiratud oludes seltskonnaga toime tulen, kaks inimest olid mulle ikka täitsa võõrad. Aga suhteliselt lühike aeg ei olnud probleem, ka oli piisavalt aega aeg-ajalt kusagile saarele-mandrile eralduda. Elamusi oli sellest retkest palju: pea tuuletu ülesõit, saabumine öösel, järgmise päeva riiulpilv, sadamake Viking Line terminali kõrval, Helsinki biennaal, allveelaev ja peaaegu-päästeoperatsioon sellel pikal tagasisõidul. Sellest peaks kirjutama mingi omaette jutu, aga juba on tunne, et ma olen sellega hiljaks jäänud, sest hulk uusi muljeid on peal. Aga mine tea..

Õhtuvaade Valkosaarilt
Õhtuvaade Valkosaarilt

 

Teine Soome-reis tuli ärajäänud Läti reisi asemel. Läti oli ka suhteliselt üleöö planeeritud, aga ikkagi läks nii, et sõbrannal jooksid muud asjad kokku. Olin mingi päeva nagu peata kana, aga siis suutsin end kokku võtta. Käisin Espoos sõbranna juures, ajasin mõnda tööasja, jõudsin otsapidi Kotka-kanti ja lihtsalt tegutsesin suuresti planeerimatult. Lausa nii, et ujumisriided unustasin sõbranna juurde maha, kui päevaks eemale läksin, ja ostsin lihtsalt uued, sest ujuda oli ju vaja. Erilisi hetki märkida ei ole, kui, siis vast see, kui läksin peale esmakordset ülemuse maja külastamist ka teist korda nukrat tomatit kastma ja siis selgus, et kraan veidi jupsib ja ma ei olnud vett korralikult kinni saanud, nii et maja ees oli väike lõbus purskkaev.. Hea, et ikka läksin ja selle kinni sain!

Porvoo vanalinn
Porvoo vanalinn

 

No ja siis kõik need võistlused, kus ma küll maal, küll merel toimetanud olen. Hiiumaale minek on samas kompotis: üsna viimasel hetkel selgus, et on vaja inimest, mul just jäi mingi teine asi ära ja nii ma sinna maandusin. Jõudsin Kärdla peal ka rattaga tiiru teha ja no see juuli lõpp oli täis just neid värve ja lõhnu, mida ma mäletan. Vaateid väga enam mitte, ajad muutuvad. Enamuse olin siiski Orjakul ja siiani on ikka imelik, et Kassari polegi enam omaette saar, vaid Hiiumaa.

Õhtu Kärdla sadamas
Õhtu Kärdla sadamas

No ja siis kõik muud sebimised, siin ja seal. Lihtsalt korraga avastasin, et käes on suve sume teine pool ja kuigi on tunne, nagu ei oleks väga midagi teinud, siis tegelikult on see vaid emotsioon, mitte tegelikkus. Ning kõikide asjade vahele lõpetas minu “väike” poeg gümnaasiumi.

Suvi läheb ikka edasi.

 

 

 

Millest ma parem ei kirjutaks

Eile, mingi suvaline väikeasula Soomes, üks väike hõre tänav. Istun autos ja mõtlen edasist marsruuti läbi, kui korraga keegi kõrval hõiskab: “Tere!” Häälest saan aru, et pole meie firma ainus sealkandis olev eestlasest töötaja, sest viimane on, noh, mu isiklik lapsuke. Pööran pilgu: mingi umbes 30ndate teises pooles mees jalgrattal.
“Eesti keelt räägid või?”
“Ikka jah”
“Ma olen siin näinud neid eesti numbriga masinaid, kus eesti keelt ei räägita.”
Järgnes lugu sellest, kuidas kusagil olid sõbraga kokku puutunud autoga, kus inimene olla lausa eesti kodanik olnud, aga sõnagi keelt ei osanud ega saanud aru. Kuidas nad täpselt selle kodanikuteemani jõudsid, ei tulnud jutuks, aga sõber olnud väga marus olnud. Nojah.

“Kuidas praegu piiril on ka?”
“Ei olnud midagi väga hullu, vaktsiinid tehtud, pidin tõendi ette näitama ja teine tüüp küsis üle, et mis asjus, aga läks ludinal.”
“Ma korra mõtlesin ka, et äkki teeks vaktsiinid ära, et jõuluks koju saada, aga kurat, ei hakka ikka. See on kõik ikka üks väga imelik teema..”
Ja edasi läks lappama. Et tavaline gripp ja täpselt sama tüvi oli olemas 20 aastat tagasi ja et Eestis turvamees ei lasknud maskita inimest algul poodi ja pärast välja (“internetis oli see video”) ja mis kõik veel.

Istusin autos ja mõtlesin, et millega ma selle olen nüüd ära teeninud? No tõesti, mulle ei meeldi maskid ega piirangud; ma olen pääsenud ühtegi testi tegemata; ma kahtlen ka nii mõneski infos, mida loen, aga samas ma ei arva, et kõik on mingi hull vandenõu..
Veidi aja pärast sain ikka sõna vahele öelda, et ma pean nüüd minema.

Eellugu on ka see, et lätlasest kolleeg, kes muidu väga tore ja asjalik on, üllatas mind nädala algul ühel õhtul jutuga, kuidas kogu see koroonavärk ja vaktsiinid ja testid on ainult raha saamiseks. “Jah, inimene ise ei maksa, aga riik ju maksab. Ja kohe tuleb hakata uuesti vaktsineerima, mõtle, milline raha.”
Ma tean jah, et raha. Aga tegelikult ka haiglad olid täis, see ei olnud väljamõeldis. Ja tegelikult on vaktsiinid varem ka aidanud haiguseid peatada. ja eriti tegelikult ma ikka väga tahan, et elu oleks taas enam-vähem selline, nagu ma normaalsuseks pidama olen hakanud. Ja et needsamad tüübid teevad kõik selleks, et see ei juhtuks eriti kiirelt.

Ja see teeb mind natuke tigedaks ja natuke kurvaks.

Jääkohvi(tu)sest

Sellise kestva palavusega lihtsalt peab kirjutama jääkohvist. Ma ei ole mingi hull kohvijooja, aga hommikukohvita ma ei saa ja mõnikord lisandub päeval veel üks tassike. No ja palavaga meeldib, kui on jääkohv. Tavaline, ilma imemaitseteta – sest kohv peab ikka maitsema nagu kohv. Isegi kookuspiimaga kohv ei ole enam “päris” mu jaoks.
Aga olgu, mõned jääkohviseiklused viimasest ajast.

Mõni nädalake tagasi, kui veel nii pikalt kuum ei olnud olnud, aga oli juba kuum, sattusime sõpradega Kakumäe sadamasse. Muude asjade hulgas ka sööma. Toiduga oli kõik hästi, kuid ma otsustasin, et võtaks ühe jahutava kohvijoogi. Kohas, kus oli kohvimasin, kus šeigiti jääga kokteile kokku ja seega nagu kõik vajalik olemas. Aga teenindaja teatas kalanäoga, et ei, jääkohvi nad ei tee.
Olgu, jäi võtmata. Siiani ei saa aru, miks. Polnud kassasüsteemis? Tavakohvina ei oleks saanud läbi lüüa?

Vahepeal kogesin paar korda tanklas “külma kohvi” võttes, et seal jääb see vist tasemele, et kuuma kohvi sisse külm piim. Ehk pigem nagu jahtunud kohv. Muidu on tanklakohvid juba päris head meil; ja ilmselgelt on meil siiski vajadus kuuma kohvi järele suurem kui külma.

Sel nädalal kontori kõrval ühes kohvikus otsustasin samuti jääkohvi võtta. Menüüs olemas kenasti ja selles mõttes ei mingit probleemi. Lubati lauda tuua. Ja ootame ja ootame ja juba tekkis tunne, et unustati ära, kui tuligi. Ei olnud teisi kliente sel ajal, et oleks olnud mingi mõistetav põhjus. Mõistetav ei olnud ka see, et jääkohv oli kolmandik kallim, kui tavaline, aga koguseliselt isegi pigem vähem. Mis siis maksab? Vesi (jää)? Šeikimise liigutus 15 sekundit (cappuccino piima vahustaks kauem)? Šeikeri pesu?

Ma nüüd räägin, kuidas mina jääkohvi teen – tegelikult täiesti klassikaliselt. Ehk täidan käpa õige natuke rohkema kohviga ja teen veidi kangema joogi, kui muidu, jääga ju lahjeneb veidi. Segan kuuma kohvi sisse oma suhkrulusikatäie. Šeikerisse mingi suvaline kogus jääd (ei ole väga palju), veidi piima, kuum kohv peale ja ca 15 sekundit šeikimist. Ning valmis ongi. Ilma mingi kosmoseteaduseta, lisaaja või -materjalikuluta. Noh, jää.

Selle peale teen ühe külma Värska-sidrunijoogi.

Keskkonnasõbraliku nõudepesušvammi otsingutest

Juba ligi nädal sellest, kui sai sõbrannaga arutatud, et kirjutamist peab ikka aeg-ajalt harjutama. No nagu ikka, kõik, mida ei tee, läheb pikapeale rooste.

Juba mitu päeva mõtlen, et paneks kirja oma kogemused keskkonnasäästlikemate nõudepesusvammide teemal. Mitte, et ma neid mingi kohutava hunniku proovinud oleksin, aga otsa olen lahti teinud.

Keskkonnateemad on muidugi üldse üsna keerulised – ainult algaja “roheline” võib arvata, et selles osas on kõik väga must-valge. Ei ole, ja mida rohkem tead, seda keerulisemaks läheb. Sinnani välja, et tarbijana saame tegutseda peamiselt suurte firmade etteantud raames ning tihti ei ole võimalik rahakotiga hääletada. Selle üks osa on ka see, et mingil hetkel võib tekkida tunne, et mida ma üldse eraisikuna pingutan, kui tootjad jm suurkontsernid ei tee midagi. Samas, päris palju on tehtav üsna lihtsalt ja kui see on juba elu osa, siis ei ole see ka pingutamine. Iga asjaga alustamine tahab veidi mõtlemist, see on loomulik. Mõni asi jääb kergemini külge, mõni mitte. Ja mõni on puhtalt valikute küsimus.

Nõudepesuga on nii, et isegi uut kööki planeerides ma ei suuda sinna väga leida ruumi nõudepesumasina jaoks. Ma tean, et see on tänapäeval nagu säästlikum, kui käsitsi pesta – aga kas ka kogu masina eluringi arvestades, ma ei tea. Iga asja kohta ei jaksa netist info ka otsida. Igatahes toimub nõudepesu meil käsitsi ning ökomärgiseda tooted on selleks ammu kasutusel. Lisaks suurema rasva jaoks sinepipulber ja kõrbenud anumate jaoks sooda. Aga füüsiliseks küürimisvahendiks ikka klassikaline nõudepesusvamm. Mis, nagu teada, kuigi kaua vastu ei pea ja koledaks minnes lendab olmeprügisse.

Niisiis mõtlesin, et ka selles osas peab saama midagi ette võtta. Muidugi on need valikud tänapäeval olemas, lihtsalt ma ise ei olnud mõelnud. Aga selle peale tellisin alustuseks kookoskiust švammi. Kasutatakse ära kookoskiudu, peaks olema vastupidav ja kindlasti on biolagunev. Selgus aga, et see on pigem hea küürimiseks ehk sinna, kus muidu sai metallnuustikut kasutatud. Selline suhteliselt karm ja jäik švamm on, nõudepesuks tahaks pehmemat, et kumerustega paremini toime tulla. Küürimiseks aga, nagu öeldud, väga super, nii et leiab kasutust ikka.

Järgmiseks tuli siia majja linavildist nõudepesunuustik, mis tegelikult ei olegi nagu nuustik, aga lapp. Üks pool on linavilt ja teine linane kangas. Ja see on just see, mida mul vaja oli. Olemuselt on pehme, aga linavilt on selline, et võtab sellise igapäevase mustuse lahti, no nagu svammi kare pool. Tehtud ümbertöödeldud materjalist ja oma aruga paneksin selle ka linna bioprügisse, mis läheb nagunii tööstuslikku kompostrisse, kus ka see linane kangas ja niit võiksid taas loodusega üheks saada.

Kummalisel kombel see kuivab üsna kiiresti (meil on siin muidugi suhteliselt kuiv õhk), ei ole siiani mingit läpatanud haisu juurde võtnud, on pesumasinas pestav ja selle teise poolega saab kergelt ka laua jms üle tõmmata, eraldi lappi võtmata. Ma ainult tunnen, et äkki võiks veidi suurem olla, just sellise lapina kasutamiseks. Äkki saaks siis mikrofiiberlapid ka igapäevaelust välja. Praegu on ikka tavapäraseks pühkimiseks mikrofiiber kastusel. Aga ma juba mõtlen, et neid ka enam juurde ei osta – paar tükki on sahtlis varuks ja no nendest jagub pikaks ajaks, sest neid lappe saab edukalt pesta ikka väga mitmeid kordi. Mõne asja jaoks ongi hea ka muidugi, nt pliidi läikivaks saamiseks jms. Lihtsalt kui igapäevalappidena kasutada muud, siis peavad need fiibrid ilmselt peaaegu mu elu lõpuni vastu.

Eks aasta pärast selgub, mis ma siis nendest toodetest ja nende vastupidavusest arvan. Hetkel tunduvad mõlemad oma kategoorias täiesti okeid valikud, kuigi esimene ei täitnud päriselt seda funktsiooni, mis mul mõttes oli.

 

P.S. ma tean, et õpilasfirma Luffa teeb ka linavildist lappe, aga kusagilt lugesin, et see miskipärast ei kuiva väga kiirelt.

Kaneelilõõts

Kogemus näitab, et retseptide linkimisest ei pruugi tulevikus kasu olla: blogid ja lehed kaovad või muudavad linke vms. Ehk et tuleb ikka omale ka kopeerida. Kaneelilõõtsa retsept, järgi proovitud ja töötav, on pärit blogist “Maitsev seiklus”. Pilte ei kopeeri siia, autoriõigused ja värk.

Taigen:
5,5 dl jahu
0,5 dl suhkrut
2 tl kuivpärmi
0,5 tl soola
60 g võid
0,6 dl piima
0,5 dl vett
2 muna
1 tl vanilliekstrakti (ma olen kasutanud kas vanillisuhkrut või üldse ilma teinud)

Täidis:
2 dl suhkrut
2 tl kaneeli
0,5 tl muskaati
60 g võid
(katsetan ka kardemoniga järgmine kord)

Taigna jaoks sega suures kausis kokku 4 dl jahu, suhkur, pärm ja sool.
Klopi teises kausis lahti munad.
Kuumuta väikses potis piima ja võitükke seni, kuni või on sulanud. Tõsta pott tulelt ja vala juurde vesi ja vanilliekstrakt, sega ning lase veidi jahtuda. Vala vedelik jahusegu hulka ja sega, seejärel lisa munad ja ülejäänud jahu ning sega kuni tainas on ühtlane. Tainas jääbki selline kleepuvat sorti.
Pane tainapall suurde õlitatud kaussi toidukille ja rätiku alla ja jäta tunniks sooja kohta kerkima.
Kuni tainas kerkib, valmista täidis- selleks sega kokku suhkur, kaneel ja muskaat. Sulata või ja lase sellel isegi veidi pruunistuda.
Kerkinud tainasse sõtku umbes 2 supilusikatäit jahu ja lase 5 minutit kerkida. Seejärel rulli tainas kergelt jahusel laual õhukeseks ja ristkülikukujuliseks.
Seejärel pintselda tainas üle sulavõiga ja puista peale kaneelisegu.
Lõika tainas noaga kuueks pikaks ribaks ja tõsta üksteise peale ning see kuhi lõika omakorda kuueks ruuduks. Nüüd on Sul kuus kuhja, mis tuleb võitatud keeksivormi laduda nagu raamatulehed.
Lase siis saial vormis veel 30- 45 minutit rätiku all kerkida ja küpseta eelkuumutatud ahjus 180 kraadi juures 30- 35 minutit.
Lase saial vormis 30 minutit jahtuda ja eemalda seejärel vormist ning serveeri.