lihtne säästunipp

Ausalt, kui ma sellest esimest korda lugesin, ma ei uskunud. Arvasin, et pigem see tähendab suuremat kulu toidule. Eriti, kuna ma olen võimalusel õhtusöögi inspiratsiooniks allahinnatud (viimase müügipäevaga) tooteid kasutanud. No esiteks ei jaksa ju kogu aeg mõelda, mida teha; ja teine asi on ikka raha.

Kuid siis ma otsustasin proovida ja kuigi ma olen seda kasutanud vaid umbes kuu aega, võin öelda, et mu kulutused toidukorvile on vähenenud. Ma ei pane oma kulusid küll kirja, aga see on tuntav muudmoodi. Ja allahinnatuid tooteid valikus enam ei ole.

Ei, see pole mingi tont-teab-mis-imetrikk või -skeem.
E-pood!

Aasta tagasi olin ma skeptiline, et toitu ma küll ei hakka e-poest ostma. Tegelikult oli siis esimene ost või paar tehtud, aga pigem seepärast, et kassiliivaga on mugav, kui kuller toob, no ja siis sai ikka jahu vms lisatud, et tuleks tasuta transport kätte, kui juba. Nii et kuller käis harva ja tõi pikema säilivusega kaupa, kohati tööstuskaupa (tualettpaberit pole ma sellest ajast saadik ise poest toonud).
Ükskord nüüd sügisel aga, vaadates läbi soodushinnaga tooteid, tuli pähe paar toitu, mida soodsaid aevilju-liha kombineerides teha saaks. Tellisin ära, võtsin siis saia-leiba ka juurde, kuna nagunii oleks vaja olnud ja – tulemus oli see, et nädala sees käisin lisaks poes veel korra või kaks, vaja oli a la piima ja leiba (ja “midagi head”, mis poes alati teemaks kipub olema, isegi ostunimekirjaga). Ehk siis algul oigasin, et näe, suhteliselt kallis ostukorv tuli, aga kui nädala peale üle vaatasin, siis juurde ei tulnud ju praktiliselt midagi.

Nüüd olen seda rida ajanud 5-6 nädalat ja vähemalt minu puhul see toimib. Natuke pean ette mõtlema, et mida võiks süüa teha. Natuke otsustan soodustoodete põhjal ka. Vahel käin ikka turult liha ostmas (sest mis puudutab sealiha, siis see on meie turul värske, kvaliteetne ja soodsa hinnaga). Munad tulevad maalt ja juurikad on vanemate juures keldris (aga see on aastaid niimoodi olnud). Ja see “midagi head” jõuab ka minuni endiselt. Lihtsalt kui ma seda ei ole tellinud, siis ostan kohalikust väikepoest, kus pole ohtu riiulite vahele ära kaduda ja veel poole e-poe nädala ostukorvi summa eest midagi soetada.

Et palju siis on mu keskmine ostukorv? Ca 40 eurot. Puuviljad, midagi magusat, lapse Värskad jms. Muidugi varieerub summa, aga mitte kuigi palju. Ning muidugi ostan ma ka neid asju, mida vaja, mitte ainult soodustooteid. Tööstuskaupa on ka sees.

Muidugi on sellega nii, et igaühele oma. Aga teisalt, see mina, kes arvas, et netist toidu tellimine ei tule kõne allagi, ei ole üldse kaugel minevikus.
Ainus probleem siiani on olnud üks katkiläinud Nutella purk (nutt ja hala), aga selle raha sain ma tagasi ilma mingi tõestuseta (sest nagu ikka, kulleril oli kiire, võtsin kotid vastu, andsin allkirja ja siis läksin lahti pakkima.. ja isegi fotot ei teinud). Muud tooted on olnud alati kvaliteetsed ja värsked (ei ole kunagi liha tulnud järgmise päeva säilivusajaga, ikka mitu päeva saab muretult kapis hoida; aedvili on ilus), isegi pakendamisega pole nad väga hoogu läinud. Ja see harvem poeskäimine tähendab automaatselt vähem kulu. ja lisaks üks auto mitmele inimesele kaupa laiali vedamas on mõistlikum kui igaüks oma autoga poes.

Võtan nüüd klaasikese glögi, kuller käis just paar tundi tagasi 🙂

PÖFFist ka

Kuna ma olen kirjutamisega laisk olnud, siis tulevad nelja seansi arvamused järest. Ma olen osanud valida filmid, kuhu ei ole tungi. Et ehk ilmselgelt ei ole festivali mõttes popid. Samas need soovitused, mis nad ise jagavad igapäevaselt, on veidi minu maitsest mööda. Kuigi elu on näidanud ka seda, et see, mis on tutvustuses kirjas ja see, mis toimub ekraanil, ei ole alati väga seotud miskipärast..

Kristall-luik
Mingi äratundmisrõõm, kuigi lugu ise oli minu elust ikka väga erinev. Aga noor naine 90ndatel on just see, mida minagi olen kogenud. No ja Ikarus-bussid, lagunev riigkord, palga maksmine natuuras, mehkeldamine – korraga on see aeg väga elavalt silme ees. Aga see on ainult väliskiht.
Mina liigitaksin selle suhtefilmiks. SuheTEfilmiks. Mõtlen praegu, kuidas sellest õieti kirjutada, aga ei oskagi.
Algul tundub, et tegu on üsna naljaka filmiga ja no mingis mõttes ongi. Kuni välja tulles on selge, et see oli üsna tõsine film. Natuke oli isegi kurb, et Lina ja Stepani lugu lõppes täpselt nii, nagu lõppes. Järgmisel päeval (või õigemini juba samal päeval) toimunud pulm oli täiega mnjah.
Üks meeldejäävamaid tegelaskujusid oli Alik, keda ekraanil ei olnud küll väga pikalt, kuid see-eest värvikalt.
Veel kord üle mõeldes: see film võiks kinodesse või telekasse hiljem ka tulla. Sest see näitab üsna lihtsalt, kuidas muidu kena ja viks inimene võib käituda väga kohutavalt – ja keegi ilmselt ei usuks.

Pärijannad
Teistsugune suhtefilm teistsuguses ühiskonnas. See LGBT pole muide üldse oluline sisuliselt. Sama filmi oleks võinud teha ka heterodest. Et ehk ei tasu lasta end hirmutada mingitest siltidest.
Sissevaade täiesti võõrasse ühiskonda, siin ei olnud äratundmist pea üldse.
Ma ei kujuta ette, millest peategelane tegelikult üldse elas ja kuidas sa saad lihtsalt kõik oma ümbert maha müüa? Aga ilmselt sellest nad elasidki. Neid tagamaid liigselt ei lahatud.
Ladina-Ameerika film, kus peategelane peaaegu et ei rääkinudki. Rääkis, aga tõesti vähe. Samas teised tegelased andsid sellist meile teadaolevat sealset õhkkonda edasi küll. Aga peategelane oleks olnud nagu kusagilt täiesti mujalt. Mis muidugi tõi teda väga hästi esile.
Vangla korraldus tundus täiesti ebareaalne, aga ilmselt just selline seal ongi.
Ning üllatuslikult tabasin poole filmi pealt selle, et ma ei ole nii palju suitsetamist üheski uuemas filmis näinud.

Pärijannad

Celeste García ebatavaline reis
Selle filmi kohta tahaks küll öelda, et kui keegi ütleb, et “helge” ja “hoidke piip ja prillid”, siis tegelikult ootaks helgemat ja naljakamat lugu. Kuigi filmil ei olnud midagi viga, aga kui ma kutsusin sõbranna kaasa jutuga, et komöödia, siis oli pärast natuke piinlik küll. Kuid minu info oli ka ainult tutvustusest ju.
Kuuba olme oli muidugi just selline, nagu on. Väga palju seda ei näidatud, aga ometi. Ma pidingi rääkima, et jah, just nii seal asjad ongi.
Naerda sai. Kurbi hetki oli ka. Reetmist ja pettumust. Tundus, et lõpp jääbki nukraks, aga õnneks siiski mitte. Hea seegi.

Leedu lood
Selle vastand Eestis võiks olla Karikakramäng (II). Ehk siis noorte tehtud lühilood.
Järjekord oli vale. Viimased filmid jäid kuidagi poolikuks ja mõne puhul oleks küll tahtnud autorilt küsida, et mis ikkagi selle mõte pidanuks olema. Samas mõned olid kenasti lood.
Ma üldiselt ei arvagi, et kõik peab väga valmis olema ja mul pole midagi filmida vastu, mis jätavad lahtiseid otsi. Lihtsalt mingil juhul on need põhjendatud ja mingil mitte ning siin ma ei saanud aru, miks just nii. Ehk paar lisasõna oleks aidanud mõista?
Igal juhul oli mõningaid häid vaateid ja mõned pikad kaadrid.

teekond

PÖFF on teemaks, vägagi. Ja sellest peaks ma ka kirjutama. Ning kirjutangi, kunagi, homme?, sest hetkeks on vaadatud kolm filmi, mis on tekitanud omajagu emotsioone ja mõtteid,

Aga hetkel on mu mõtted hoopis sellel, kuidas mingid asjad-emotsioonid-suunad meie ellu tulevad. Kui võtta eelnenud lauset kui küsimust, siis minu vastus on – asjad, mis peavad tulema, tulevad. Fatalistlik? Jaa. Jätab persooni kõrvale? jah, mingis mõttes kindlasti

Ühelt poolt: me kindlasti määrame oma elu. Sest me teeme ise mingeid valikuid. Valikuid, mida pole mõtet kahetseda, sest valiku tegemise hetkel, kõike teadaolevat (ja iseenda heaolu) arvestades on hetkevalik absoluutselt alati parim ja õige. Kui mitte lähedaste silmis, kui mitte ühiskonna silmis, kui mitte takkajärgi vaadates.. – aga hetkel, kui me selle valiku teeme, on see ainuõige. Ei, ma ei õigusta sellega kindlasti neid, kes astuvad üle ühiskonna kokkuleppe piiride. Kuigi isegi need inimesed on vastavalt oma teadmistele ja tundmistele teinud hetkes iseenda jaoks parima valiku.
Aga ka nende jaoks on olnud mingid eelnevad valikud, mis on viinud nad just sinna, kuhu nad jõudnud on.
Kusagil on alati mingi ettemääratus antud valikute piires. Ükskõik kui palju me ka ei usu, et kogu saatus on me endi teha.
Ega ikka täies mahus ei ole küll.

Muutujaid on muidugi palju ja võimalusi ka. See jätabki võimaluse teha valikuid. Ma ei tea, kui petlik see võimalus on või mitte. Või kui palju see jätab võimaluse “süüdistada” saatust ja kõiki teisi.
Meil on valikud ja on mitte.
Elu on valikute jada.
Ja seal on oma ettemääratused. Asjad, mida me ei saa muuta. Mida me võime pidada heaks või halvaks saatuseks. Süüdistada olusid või kiita olusid. Aga on asjad, mis peavad tulema ja olema. Ühel või teisel moel. Sest on midagi, mida me veel ei tea, aga peaksime. Ilma, et me ise seda teaksime või teadvustaksime.
Elus on alati midagi õppida.
Süüdistades ei saa me sellest aru.
Paljud ei tahagi õppida, muutuda, liikuda. Elu mõte on .. olla?
Kes üldse mõtleb, mis on elu mõte?

Jah, me võime jõuda üles või alla. Aga see kõik on kusagil valikutes, mis ei sõltu mitte ainult meist, vaid ka kõigest meie ümber. Lähedal ja kaugel.
Võtta natukeseks aeg maha ja mõelda, miks on teadmine ühest ja teistest? Kuidas jõudis mu ellu see mõte, see info, see luule, see muusika? Sest kõigel on oma tähtsus. Mida ma tegin ja mõtlesin, kui olin 13? Aga siis, kui olin 23? Või 33? Ja kas 63 olen ma pigem kui 13 või 43? Või hoopis kusagil veel mujal? Ja palju ma mäletan siis sellest, mis ma olin 13selt? Ja kui palju see minu edasisi valikuid mõjutanud on? Kas ma olen neile, kes on minu elus olnud 20 aastat tagasi, pigem tänulik või mitte? Isegi, kui tol hetkel ma neis head ei näinud? Kas nad õpetasid mulle midagi? Kas nendega läbikäimine õpetas mulle midagi? Kas ma õppisin sellest hiljem midagi?
Minu kohta? Teiste kohta? Maailma kohta? Selle kohta, miks ma olen nüüd siin, kus ma olen, ja see, kes ma olen?

Kas ma oskan hinnata kõiki neid võimalusi, mida elu mulle pakkunud on? Kõiki neid valikuid, mida ma teinud olen?

Alati on kusagil parem ja mõni valik oleks ehk viinud lõpuks mingis mõttes parema olevikuni; aga alati oleks võinud minna kehvemini.
Mis üldse on “parem”? Rohkem – raha? võimalusi? sõpru? asju?
Kas üldse peab olema “parem”?

Kui sa pole rahul sellega, mis sul on, miks sa arvad, et sa saaksid olla rahul rohkemaga?
Kas elu polegi selleks, et võtta oma valikutest parim? Õppida sellest, millega takkajärgi rahul ei ole? Õppida ka sellest, mis tundub hea? Teha valikuid võimaluste piires ja teada, et samas sa ei ole siiski kõikvõimas? Et su võimalused sõltuvad eelnevatest valikutest, ja et mingid asjad lihtsalt peavad olema ja tulema. Nii head kui halvad,

Ning lõpuks on elu ikkagi tasakaalus. Halb, mida me teeme teistele; hea, mida me teeme teistele. Halb, mida me teeme iseendale; hea, mida me teeme iseendale. Väärtused on muidugi suhtelised. Iseenda ees nullijäämine – ilmselt ka paljud sarimõrvarid õigustavad end sellega, sest nende maailmas ongi selline tasakaal. Jätame äärmused kõrvale..

Aga, tasakaal on ka see, mis annab elule mõõtme.
Elada nii, et ma annaksin rohkem kui saan.
Austades seda, mida ma saanud olen. Austades teisi elusid. Austades teiste valikuid.
Hinnates valikuid, mida elu on mulle andnud. Hinnates valikuid, mida ma nende hulgast olen teinud.

Ja liikudes edasi.

November

No nüüd on küll täiega November. Selline, et valget aega lihtsalt ei ole. Mingi hall ja hall ja hall.
Ja mina olen seisus, et õhtuks on silmad ja nahk täiega väsinud. Nahk? Nahk jah, näoonahk kisub ja kipitab. See on mul hooajaline ja just pimedal ajal. Novembris, noh. Aga silmad pole nii pikaajaliselt varem tunda andnudki.
Ebameeldiv.

Koormus on ometi väiksem kui suvel. Et võiks ju tore olla?
Kuigi seda, mis on sügisväsimus, tean ma hästi. Kevadväsimust mitte nii väga. Sest siis on valge ja kõik on kohe puhkemas ja jaksabki olla. Sügiseti on mul aastate kaupa tunne, et tahaks talveunne kerida. Kui mingi hetk on lund ja päikest, siis läheb paremaks.

Kuigi ma nüüd sain lõpuks selgust, miks sel aastal nii raske on. Ja miks üldse mingid asjad on, nagu on. Mitte, et ma põhjuseid muuta saaksin. Lihtsalt teadmine on parem kui mitteteadmine, saab energiaid suunata. Või siis vastupidi, mitte suunata sinna, kuhu see ainult lõpmatult neeldub.

rutiinivaba

Täiesti hullumeelne äge päev!

Pärdi keskus, keeleõpe, tagasi maapiirkonda, lambarümp autosse, kiire söök, väikese tööstusliku meierei külastus, pimedas veel raba peale, istumine tipitelgis lõkke ääres, miljon korda miljon tähte taevas.
No ja muidugi seal suure vaikse taeva all olles on just täpselt see, et ma ei taha ära tulla.
Muidugi olid hilisemaks mingid kokkulepped ja kohustused, isegi lisaminuteid lihtsalt olemiseks näpsata oli keeruline.

Algul puujuurikate vahel (et läbi metsa rabani jõuda) hämaras kõndides oli tunne, et vist oleks valges võinud. Tegelikult muidugi, siis me oleksime jõudnud pikemalt rabas päris käia ja näha ka midagi. Nüüd oli selline teaser. Mitte mulle, mina olen selle raja läbinud. Aga kes ei olnud, need ei saanudki aru, kui mitmekesine rada see on.
Muidugi ei olnud mul kaasas suurt kaamerat ja kui oleks ka olnud, siis statiivi poleks sellisel koosolemisel kaasa tassinud. Nii et ei mingeid ööpilte.

Juust on söömisel (suurtest poodidest seda ei saa) ja Pärdi keskus tahab veel kogemist.

Öö lõpp

Jättes kõrvale aja, mil töötasin teatris, tuleb mul pähe üks teatrietendus, mida ma käisin vaatamas kaks korda. See oli Noorsooteatri “Valge tee kutse” väga ammu aega tagasi. Esimene kord olin ma veel kindlasti kooliõpilane, teine kord vist juba olin keskkoolijärgses tehnikumis. See oli hea tükk, aga pigem oli tookord vist see asi, et mind kutsuti seda kahel erineval korral kahe erineva inimese poolt vaatama – ning ma ei näinud põhjust keelduda ka teisel korral. Aga ise ma vist ikkagi ei oleks läinud.
Muidugi on tükke, mida on teinud eri teatrid või eri trupid ja mida ma olen näinud erinevates esitustes rohkem kui korra.
Nüüd juhtus nii, et käisin ühte ja sama asja vaatams teist korda üsna lühikese vahega.

“Öö lõpp”, Rainer Sarneti lavastus Vabalaval.
See ei olegi mingi konkreetse teatri tükk, vaid kuraatorprogrammi raames.
“Öö lõpp” on haaravalt lummav. Tekst moodustab kogu tükist vaid mingi murdosa, mille ümber on loodud Lavastus. Jusnimelt suure tähega. See on nii detailideni läbi mõeldud, nii üksteisega seotud ja põimitud; kogu see tekstiväline osa on palju olulisem ja suurem, kui enamasti. Samas on tegu visuaalselt minimalistliku tükiga, vähemalt esmapilgul. Lavakujundust ja butafooriat praktiliselt ei olegi. On valgus, helid, liikumised, plastika. Saali astudes on see lausa ehmatav: toolid neljas küljes ning keskel suhteliselt väike moodustis, mida võib sümboolselt lavaks nimetada; nurgas klaas, peegel, juuksehari, väike pudleike ja veidi eemal saapad. Kõik.
Esimene kord ma lausa mõtlesin, et sattusin mingi jama otsa, no neljas suunas toolid, ei saa ju ometi olla, raudselt istun mingil suunal, kuhu poole ei mängita.
Eksisin väga karmilt.
Täna istusin hoopis teises kohas ja ei olnud samuti kordagi tunnet, et mängitakse mööda. Päriselt – see ongi lavastus, mida saab vaadata igalt küljelt.
Kui enne ütlesin, et visuaal tundub algul minimalistlik, siis etenduse lõpuks seda tunnet enam ei ole. Kogu mänguruum saab vägagi hästi täidetud. Valgustus pole selles etenduses mitte lihsalt abivahend, vaid lavakujundus.

Sarnet on tuntum ilmselt läbi oma filmide; tema etendusi ma ei olegi varem vaadanud. Aga kuna ta filmid on üsna erinäolised, vähemalt need, mida ma näinud olen, siis võib seda arvata ka ta teatrilavastusest. Siiski ei saa ma mainimata jätta, et tema “Idioot” on üks film, mida ma ikka ja jälle vaatan. Pean mainima, atmosfäärilt, detailide peensuselt, teatud minimalistlikkuselt, visuaalile keskendumiselt (mitte, et tekstiga probleemi oleks) on “Idioodis” ja “Öö lõpus” teatavaid ühiseid jooni. Neis mõlemis ei ole tekst domineeriv vahend, vaid üks mitmest vahendist, et luua just see, mida näha on.

Ma ei saa lubada, et ma seda tükki veel kord vaatama ei lähe. Sest selles on mingi visioonimaagia, mis ei lase mind lahti.


Foto: Vabalava veebileht, autor Gabriela Liivamägi.

.. aga keda need fotod ikka huvitavad?

Edusammud. Ma juba tegin ära aprillikuised Itaalia fotod. Kui hästi läheb, jõuan varsti jaanuari Kuubani. No ja ülejäänud tuleb siis väiliselt kettalt võtta ja ka ära teha. Veel vanemad, tähendab see.
Hea asendus, kui mingeid soojamaasõite plaanides ei ole. Kuigi see on suuresti kättevõtmine asi. Või mis soe, äkki oleks detsember või jaanuar nt Lapimaal ka äge? St, pole küsimustki, nagunii oleks.

P.S. Kuidas teha endale selgeks, et ma olen ainult palgaline ja firma heaolu ei pea minu mure olema?

enesekaotus

See viimane aasta, või natuke rohkem, või natuke vähem, on kulgenud kuidagi teistmoodi. Väga – lineaarselt.

Ei kirjutamist, ei (väga) pildistamist.
Ei suuri rõõme, ei suuri kurbusi.
Kõik on tehtud, paremini või halvemini, nagu ikka. Lihtsalt ilma suurema õhinata. Ka need asjad, mis peaksid hingele rõõmu pakkuma.

Ma vaatasin täna filmi, mis pisarad välja kiskus. Ma ei mäleta, millal ma viimati nutsin. Kus mu emotsioonid küll on?

Kuigi, ma tean seda päeva, sellest ei olegi palju möödas, kui ma istusin mere ääres ja vaatasin pilvi ja mul oli hea olla. Ja siis seda, mil ma sõitsin päikesest udu sisse ja see oli lihtsalt imeline hetk, kuigi mul ei olnud aega seal pikemalt olla. Või õhtune päike, vaikus ja jahtuv õhtune õhk, aeg iseendale.
See kõik on olemas, see pole kusagile kadunud, see ei ole muutunud.
Mina olen muutunud.

Ma olen ennast nagu kusagile ära kaotanud. Ma ei tunne isegi end alati ära. Ja ometi pean ma iseendaga koos elama. Iseendaga leppimine on üks raske ülesanne, seda ma juba tean. Kui on tunne, et olen sellega enam-vähem ühele poole saanud, selgub, et mina ei ole enam see, kes varem.

Ei saa mitte kõrvale võrdlusest EKG-ga. Kuni inimese süda lööb ja inimene elab, on tõusud ja mõõnad. Kui need kaovad, siis..
Ehk ilmselt mingis vaimses mõttes ongi mul (olnud) varjusurm.

Suvepilved

Kui..

Ma vahel siin ikka mõtlen, et mis ajab inimesi korduvalt abielluma?
Aastate jooksul on ikka olnud neid juhuseid, kus mõni tuttav on kolmandas või neljandas või x-ndas abielus ja kui kunagi tundus mõte abielust midagi hullult romantilist, siis hetkel on seis et – ma ei saa aru? Olgu, et esimene kord läheb nässu, ikka juhtub – aga sealt edasi? Et läheb ka teine ja kolmas kord nässu? Ei pea ju suhe tähendama tingimata abielu?
Või on asi defineerimises? Või milleski veel?

Sellel alal, kuidas suhted nässu lähevad, olen ma ilmselgelt ekspert. Tähendab, mitte niivõrd küsimuses, et miks suhted sassi lähevad, kuivõrd tõdemuses, et lähevad ja korduvalt..
Nii et ma saan täiesti hästi aru, et asjad ei toimi ja inimesed lähevad laiali. Küsimus ei ole selles.

Ma olen ehk selline mingis mõttes vanamoodne (ja oma suhteid vaadates jälle üldse mitte), et kui abielluda, siis on see midagi sellist, mis on ja on ja on. Mul on miskipärast arvamus, et enamus naisi (ja miks mitte ka mehi) arvab sama.
Mis ongi see põhjus, miks mina abiellunud EI ole.
Ilmselt on see nii mõnelgi hetkel olnud vale otsus.
Võib-olla on see kõik mind millestki säästnud. Võib-olla on jäänud palju head olemata.

Mind on naiseks palutud. Rohkem kui kord. Rohkem kui ühe inimese poolt.
Ma olen alati eemale põigelnud.
Seesmine ebakindlus?
Seepärast olengi siin ja selline, kus ja mis olen?
Kas see on üldse halb?
Või kas oleks teistpidi parem?
Ma ei tea.
Ma ei tea, mis mu elus oleks teistmoodi, kui ma oleksin vastanud jah ja jah ja jah.
Kas üldse oleks olnud peale ühte korda enam võimalusi jah öelda? Aga peale teist?
Kus ma oleksin?
Milline ma oleksin?
Mis mõte on abielluda n+x korda?

Ma tean küll, mida tähendab hoolida kellestki. Isegi, kui see alati välja ei paista ja kui ma ka vahel selle ise unustanud olen.
See on see, kui mul on hea meel, kui keegi, kes on mulle oluline, on oma eluga rahul. Kui tal on oma pere ja neil läheb hästi. Kui nemad austavad mina ja mina neid.
Mis sellest, et kunagi oleks olnud minu võimalus.
Tolle hetke otsus oli tolles hetkes ainuvõimalik.

Ennast takkajärgi tundes olen ma teinud õigesti, et pole neid jah-sõnu öelnud.
Olen säästnud ennast ja teisi hilisemast suuremast pettumusest. See on ju keskmiselt tubli saavutus?
Peale abielu oleks see pettumus vist veel suurem?
Ega ma ei saagi seda ilmselt teada.

reiside valu ja võlu

Ausale öeldes ei kirjuta ma siia suuresti lihtsalt seepärast, et mul on tunne, et ma olen juba kõik ära kirjutanud.
Siis aga tundub mulle, et see on lihtsalt vabandus minu enda jaoks. Sest kui ma olengi mingil teemal kirjutanud x-aastat tagasi, siis ilmselgelt ma enam päris nii ei mõtle. Lisaks koguneb nii ehk naa uusi asju, millest ei olegi varem juttu olnud.

Näiteks see, et kui olen kümne päeva jooksul kolme eri riiki külastanud (vahepeal kenasti ikka Tallinnas tööd tehes, mitte mingi lõburingreis selline), sobitanud neid käimisi kogu muu eluga (et näiteks lapse lõpuaktusel ikka kodumail olla), siis jaani ajal ei tahagi kusagile minna. Tegemist on koduski küllalt ja see ei tähenda, et ma hullunult näiteks koristaksin – mida on ka vaja. Kodukontoritöö pigem. Aga ikka mahub sisse natuke lugemist ja jaaniõhtul osalemine pooletunnise jalutuskäigu kaugusel.

Või taas üle väga tüki aja kogemus, et liiga tihe reisiprogramm ei ole tore. Rääkides just mõnepäevasest käimisest. Ma saan aru, et projektipõhine õppereis, aga lõunamaalastele omaselt kippus ajakava ikka väga umbe jooksma ja vähe sellest, et vaba aega lõpuks ei jäänudki, no näiteks et külastada linna suveniiripoode või kasvõi kohalikku jäätisekohvikut, ka uneaega oli vähe. Minu jaoks peale pikka päeva ei ole 5 tundi und üldse mitte normaalne. Selgus, et ka paljude teiste jaoks mitte. Järgmisel ööl saime 7 tunni kanti. Need, kes õhtul (või öösel) linna peale ei läinud, muidugi – nagu mina.

Ja mingil hetkel tüütab väga ühesugune traditsiooniline söök ka ära. Kui ikka teisel päeval algab taas see sink/juust-veelmingisuupiste-veelükssuupistetaldrik-pasta-riis-liha7kala-magus-kohv ring, siis hakkan isegi mina vahelduseks vähemalt pitsat tahtma. Või kui seda ei saa, siis vähemalt salatit, palju värsket salatit! Isegi oliive nappis.
Ühel korral juhtus nii, et üks võõrustajatest ei söönud liha ja talle oli tehtud pannitäis, mis oli värviline, sest seal oli ka (küll kuumutatud kujul) ka rooma salatit ja paprikat. Kuna see toodi koos teiste toitudega, siis me koos naabriga arvasime, et oo, lõpuks ometi midagi teistmoodi ja tõstsime omale sealt natuke. Saadi küll kiirelt jaole, et see ei ole meile. Õnneks jagus piisavalt sellele, kellele see oli, aga praktiliselt kogu ülejäänud seltskond vahtis meid kadedalt.
Hommikusöögilauas oli ka salatiga kehvasti, ma lõpuks tirisin juustu alla garneeringuks pandud salatilehe lihtsalt omale taldrikusse 😛

Lisaks muidugi on lõunapool kilomeeter ja minut pikemad kui meie siin harjunud oleme. Pluss muud iseärasused. No et ongi normaalne, et kõik on (lõunal) lõpuks söönud (see on selline paaritunnine ettevõtmine, nagu aru võis saada), siis selmet vaikselt edasi liikuda, on aeg mölutamiseks. Bussi istudes lubatakse, et järgmine koht ei ole kaugel ja see lootus on kõigil, sest tegelikult on plaanijärgne aeg möödas. No ja siis sõidame.. tunni. Või umbes nii.
Või kui öeldakse, et oo, see on 200 meetri kaugusel ja siis lähme ja lähme ja lähme.. nojah. Üldiselt sai samme ikkagi vähem, kui ma lootsin.

Sellest ei olekski viga, kui plaani tehes oleks lähtutudki sellest, et kõik venib. Aga nagu juba öeldud, sõitis see lihtsalt uneaega sisse. Ja selle juures jäidki eriti arusaamatuks need tunnid, mil me lihtsalt kusagil tegime mittemidagi. Enamasti asustusest eemal.

Ma nüüd virisesin ära ja ütlen, et tegelikult oli lahe. Lihtsalt siiani on need reisid, kus ma grupiga käinud olen, olnud sellised, kus on ikka iseolemise aega ka. Isekäimistest rääkimata.
Aga kahtlemata me nägime palju, maitsesime palju ja huvitav oli igati. Lisaks hästi hariv. Ütlesin emale ka, et mis ta nendest peenardest rohib, seal on kõik maheaiakesed umbrohtu täis. Ei kaevata ka, ainult tõmmatakse natuke mingi vidinaga mulla sisse triipe. Või et on olemas villast riiet, millest mitte iialgi seda ei arvaks – nii õhuke, kortsumatu ja üldse mittekuidagi villast meenutav (hinda ma parem ei tahagi teada). Või et tegelikult eestlased ei ole mingid tagasihoidlikud, ning see ei sõltu ärajoodud veini kogusest. Ning kas teie teadsite, et on olemas selline, hm, ala, nagu kullasõelumine, ja selles peetakse isegi maailmameistrivõistluseid?
Omamoodi kummaline on olla ristimiskabelis, mille vanimad osad on pärit 9ndast sajandist. Päris mitmes kohakeses tervitas meid linnapea isiklikult, aga need ongi sellised mägilinnad, kus me ei räägi kümnetest tuhandetest elanikust.
Vahe kahe kuu tagusega: siis oli 1600m peal lumi, aga nüüd enam mitte.