August

Mai ja juuni: kõik loob, on värske, päevad on lõputud. Juulipäike käib kõrgelt ja juuli ise tundub nii lõputu, kuni kestab. Iga hetk, sekund, minut on nii hinnaline. Ometi tuleb ühel hetkel keerata kalendris ette august ja tõdeda, et seegi juuli läks liiga kiirelt. Mitte muljetelt, ajaliselt.

Kusagil mu sünnipäeva kandis augusti algul on ehmatus, et misasja, juba nii vara läheb pimedaks? Ja seejärel läheb paar päeva, et sellega harjuda.
Siis tuleb see aeg, kui tahaks näha perseiide, kuid pean tegema aega parajaks, et öö oleks piisavalt pime. Ning siis on see augustikuu tähistaevas ja tõdemus, et pikad valged ööd on mõnusad, aga ma igatsen neid tähti ja pimedaid öid ka (peaasi, et poleks november, mis ei ole teatavasti vaid kuu!).
Augusti soojus, sumedus ja küpsus.
Ei ole kõik päevad ja ööd soojad, aga neid on. Mõnel päeval, õhtul ja ööl lausa liigagi.
Päike käib iga päevaga grammike madalamalt, kuid see ei ole veel probleem. Augustiöö keerleb mu ümber pehmelt, kandes veel suvehõngu.
Raamatud leiavad taas tee mu juurde ja õhtuti kuulan märjal asfaldil veervate autode hääli.
Enam ei kisa akna taga kajakad.
Ja ma vaatan korduvalt ilmaprognoose, et sõita selgel õhtul linnast välja augustitaeva alla.