Tere, kevad!

Ma ei tea, kas eilne massaaž aitas või oli see mingi muu uss, mis nüüd lahkuda otsustas. Alates reedest oli lihtsalt kohutavalt kummaliselt kehv olla. Pea tuikas või lausa valutas, oli uimane ja sees keeras. Laupäeval ma ei teinudki praktiliselt midagi. Pühapäeval tegin. Isegi autoga sõitsin linnast välja. Keskendudes ei olnudki nii hull.
Omaärane oli ka see, et kui tavaliselt mingite haiguste puhul on õhtuti hullem, siis seekord oli õhtuti hoopis kuidagi parem.

Peale eilset massaaži tukkusin veel natuke – ma ei ole ammu nii roidunud olnud massaažijärgselt. Täna on enesetunne juba palju parem.

Ega ma muidugi mõtlesin ka, et mul on päris mitu lõpetamata kohustust “turjal”, nii et pole ime, et see lõpuks füüsiliselt mõjuma hakkab. Pluss lapse kohustused ja katsed ja värk.
Vaikselt harutan omi asju lahti. Koos uute tekitamisega 😛 Ja järgmine massaaž on järgmisel nädalal.

Kevad algas just. Talve sel aastal jälle õieti ei olnudki ja eks see mõjub ka, kui õues on üks november. Naaatuke oli talve ka, aga ikka vähe. No mis see praegugi muu on, kui november, hommikul sadanud ja päeva jooksul suures osas veeks muutunud lumega.

kõnelusi R-ga

einoh. kui inimene peab aega surnuks lööma, siis peab. ma tean seda tunnet väga hästi.
valitud, maailmamuutvaid katkeid katkeid vestlustest.

R: missa arvad kui palju porknat peab karu ära sööma, et jäneseks muutuda ?
m: jeesus
m: see on mingi trikiga küsimus?
R: jumala eest ei ole…niisama torkas pähe
R: mina ple süüdi
m: oled jah
m: mul on porgandid otsas

m: sõber just helistas, et ma tean kõike, et kui pikad on passisabad
R: ma tean kah…ja võin öelda, et Rapla passisaba on lühike..tallinna oma pikk
m: no seda ma usun
R: mul onu käis ka id kaardi asju ajamas raplas
R: kuna siin järks ja ei viitsinud oodata
m: rakveres saab ka kindlasti kiirelt
m: ja võrus vm
R: narvas pole isegi teenindajat..järjekorrast rääkimata😀
m: novot, kindel värk, et järtsu pole
m: riik saab öelda, et Narvas ei ole passi taotlemisel mingit järjekorda

R: tulles tagasi porgandite juurde, siis
R: kui palju porgandeid peab rebane sööma, et jänese moodi silkama hakata?!
m: kas rebane on porgandi värvi?

m: ja üldse, meil oli diil, et sina ostad lotopileti ja mina saan su võidust milli
m: ma küll ei tea, kuidas sa siis mulle tasuda mõtled, kui sa võidad nt pool milli
m: siis jääd pool milli võlgu mulle veel
R: nojah..eks ma seepärast kardangi võita

pilt on aga pärit hetke lugemisvarast:

Märtsikultuuri

Enamasti on tunne, et ei jõua ei teatrisse ega kinno ega üldse. Aga siis vaatan, et saab ju käidud küll.
Kui teatriga jääb enamasti küsimus piletite taha (ei jõua just tihti jaole, kui neid saada on), siis kino puhul pigem kättevõtmise taha. Mõnigi silma jäänud film on tulnud, olnud, läinud – ja jäänud nägemata.

Pühapäeval jõudsin vaatama filmi “Kolm reklaamtahvlit linna servas.” Esimene sõbranna, keda kutsusin, ütles ära, sest kartis, et see film on liiga masendav. Tegelikkuses aga masendust seal filmis küll läbivalt ei olnud.
Jah, oli mõni ülepaisutatud julm koht, aga laias laastus oli see vägagi inimlik lugu. Ilmselt peegeldab üsna hästi tüüpilist Ameerika väikelinna, kus kõik kõiki tunnevad ning inimestevahelised suhted ei ole sugugi tingimata väga sirgjoonelised ja must-valged. Või kas see on nii ainult Ameerika väikelinnades? Kindlasti mitte.
Oli irooniat, naerukohti, väga tõsiseid stseene, küsimärke tekitavaid detaile – nagu ka lõpp jättis minu jaoks ikkagi õhku ühe suure küsimärgi.
Igatpidi rahul, et kinno jõudsin.

Teisipäeval juhtus selline asi, et peaaegu juhuslikult sattusin Sadamateatrisse. Nimelt oli Tartus üks üritus ja Tallinnast minevast pundist üks inimene pakkus, et teeks õhtul midagi kultuurset. Mina olin see, kes liitus ja üldse ei vaevunud süvenema, mis toimub või mitte. Andsin nõusoleku, et tema valib sündmuse ja mina maksan oma osa kinni.
Niimoodi juhtusingi vaatama värsket lavastust “Kalevipoeg.”
Ma ei osanud sellest midagi oodata. Ühelt poolt ma vist ei ole eepost kunagi täielikult läbi lugenud (kuigi lapsepõlve raamaturiiulis oli see täitsa olemas ja mingeid katkendeid olen kindlasti lugenud) ning isegi sisukokkuvõte jäi ilmselt kusagile kooliaegadesse. Eks mingeid detaile teame me kõik: Tuuslar, siil, Lennuk jms.
Lavastus oli originaaltekstiga, kuigi muidugi kärbitud kujul ja välja olidki toodud ikka need tuntumad kohad. Üks näitlejateansambel mängis kõiki rolle, muutumatud olid jutustaja ja Kalevipoeg.
Huvitav on see, et enamus kõrvalrolle olid päris silmatorkavad, karakterid väga välja toodud; samas Kalevipoja olemus tuli välja pigem just nende teiste tegelaste kaudu. Mitte, et näitlejatöö oleks halb, pigem ehk oligi see taotuslik, et Kalevipoeg karakterina ei ole nii kontrastne kui enamik teisi. Ehk siis tema olemus kujunebki etenduse käigus. Seda enam, et tegelasena, kes on läbivalt tükis, on see võimalus.
Taaskord, oli üsna erinevaid nüansse, ka neid, mis itsitama ajasid – ja need olid enamasti just karakterite pisiasjades.
Takkajärgi sain teada, et see oli üldse teine etendus mängukavas ja kevadised piletid on kõik välja müüdud. Omalt poolt ütlen, et kui õnnestub jaole saada, siis tasub minna. Arvestama peab küll, et see on minu arvates seda tüüpi tükk, mis kas meeldib või ei, vahepealset väga vist ei ole.

Pilt etenduse kodulehelt, autoriks Gabriela Liivamägi.

solvumishooaeg

solvuda on tänapäeval popp, tundub.
mehed solvuvad pagulaste peale, sõna võtvate eesti naiste peale, üksteise peale, poliitikute peale.
Normet solvub Laasneri peale, et üks laul osutub hiljem reklaamlauluks. Laasner vastu ei solvugi kummalisel kombel.
mitu tuttavat on solvunud, et naine kirjutab sellise artikli, ja veel rohkem solvunud, et see avaldatakse ka nö tõsiseltvõetavates kanalites. siis solvutakse selle peale, et mõnedki naised aplodeerivad selle artikli peale.
solvutakse selle peale, kui ütled, et Eestis on metsa veel küll. solvutakse selle peale, et naabril läheb natuke paremini. treener solvub selle peale, kui tema õpilased ei saa küsitud toetust. solvutakse, kui ütled, et tahad külmemat, lumisemat ja pikemat talve. solvutakse selle peale, kui ütled meesterahvale, et tema tehtud töö ei kõlba kusagile (see on eriti karm solvumine, sest mees teab ju alati kõike paremini kui naine vm). ja hoidku, kui ütled kellelegi, et ta on lumehelbeke, see garanteerib topetsolvumise.
name it – ja selle peale kindlasti keegi solvub.

päriselt.
kogu selle solvumise juures tuleb pähe, et inimestel on liiga hea elu. sest muidu ei oleks aega solvuda nii palju.
keegi solvub selle arvamuse peale ka nagunii.

natuke naljakas on ka kogu see solvumisevärk. eriti kõrvalt vaadata.

Kompliment

Kontekst: võistlus, mina lapse taustajõuna. Mees, minu laps ja veel mõned – üks meeskond. Mitu päeva lähivälismaal. Ma olen kõike, mida vaja: autojuht, tassin asju, käin tööriistapoes, teen pilte, organiseerin jooke. Õhtusest ja hommikusest tegemistest oma pesakonna heaks rääkimata. Suhtleme niisama, oleme asjalikud, viskame nalja. Mõni on vahepeal natuke endast väljas ka. Nagu ikka, kui on võistlus ja palju tegemist.

Ühel mingil tegutsemise hetkel ütleb meesterahvas midagi stiilis, et mida ma veel osata võiksin. Neil päevil on vastastikku igasuguseid kilde õhku visatud, nii tuleb nüüdki mu suust, et “I thought I am perfect!”
Sellele järgneb pikk pilk, mis mõõdab mind, õigemini mu mitut kihti talveriideid alt üles ja ülevalt alla ja seejärel vastus “Yes, you are.”

Iseenda jaoks keeran selle tavapäraseks norimiseks ja ei reageerigi kuidagi. Sest eestlane ei oska ju ometi komplimendile reageerida. Kui see oli kompliment?

Midagi selles kummitab mind mitmendat päeva.
Võib-olla see, et isegi naljana ei kinnitata tihti, et jah, ma olengi täiuslik nagu ma olen. Ja kui keegi seda ütleb, siis on raske uskuda.

maailma avastamine

Ajavahega tulin ma seekord küll päris hästi toime. Kuigi mingi pärastlõunane ebaloogiline unisus on siiani teema. Ebaloogiline, sest see langeb reisiaja hommikule.
Kui kusagile minnes tavaliselt ei ole aega ajavahe põdeda, sest kohe peab tegutsema hakkama + reisiväsimus (reisijuht muidugi ütles, et esimesel hommikul oleme kõik kell 4-5 üleval, ma ärkasin kell 7 äratuse peale tundega, et tahaks veel paar tundi magada); siis koju naastes läheb harilikult ikka aega. Seekord mitte. Kas aitas see üks öö Istanbulis või ikkagi lihtsalt tuli tempo kohe peale – ei teagi.

Eile ajasime sõbraga juttu ja muuhulgas tuli juttu, kui palju elus tehtud ja veel tegemata on. Tema leidis, et ma olen nüüd juba küll palju teinud, mina leidsin, et ma olen väga vähe teinud. Ja siis kulges jutt edasi sellele, kuidas ta praegu mitmel rindel rabab, et oma väikese lapsega peret majandada. Ning et see on väga koormav ja väsitav.
Täna hommikul kohvi juues meenus see mulle ja jäin mõttesse. Tema on päris palju mööda maailma ringi käinud enne pere loomist. Võib-olla mitte geograafiliselt (kuigi Uus-Meremaa mahub sinna sisse), küll aga ajaliselt. Töötanud mujal jms. Nagu tänapäeva noored ikka toimetavad. Võimalused, mida minu põlvkonnal sellisel kujul ei olnud. Isegi Kanadasse 90ndate algul ma ei jäänud, nagu enamus noori, kes sel ajal sinna sugulastele külla läksid, tulin kenasti tagasi.
Mina käisin enne last küll korra üle ookeani (toosama Kanada), ise veel peaaegu lapsena; ning hiljem olid mõned Euroopa-reisid, kuid sellised pikemad otsad on olnud nüüd, hiljem. Ja äkki sedapidi ongi mingitmoodi hea? Sest võib-olla on lihtsam tegeleda lapse sünniga kaasnevate muutustega, kui maailm ei ole veel liiga lai? Ma muidugi ei tea, sest võrdlus puudub. Ning lapse sünd on väga karm elumuutus nagunii; ma ei tea, kui ma oleksin harjunud nt iga aasta tagant pool aastat mujal olema või kasvõi kakskorda aastas lühemal reisil käima, kuidas ma siis üldse toime oleksin tulnud. Aga vähemalt seda tunnet mul ei olnud, et ma jään nüüd ootamatult paikseks. Ma olin paikne nagunii (no riigi piires; tegelikult oli stress seegi, et ma ei saa vabalt toimetada kõike, mida seni). Vaikselt avardan nüüd oma maailma, vastavalt võimalustele (ja selle juures põen natuke, et näiteks raha, mille võiks kasutada korteri remondile, läheb hoopis lapse hobile ja minu reisidele – aga kus on tasakaal selle vahel, et elamine on viimase peale korralik ning korras või et me lapsega saame mõleamd teha asju, mis meile meeldivad?)

Mitte, et sõbral tingimata see paikseks jäämise probleem oleks. Ilmselt on alati võimalus, et tegelikult on paikseks jäämine otsustatud ja lapse tulekuks moraalselt valmis (no nii valmis, kui olla saab üldse). Me ei arutanud seda eile, sest siis mu mõtted sedapidi ei liikunud. Aga ma tean, et minu puhul oleks see olnud üks lisanduv stressor.

P.S. sõber, kellest ma räägin, on meessoost.

2018 – ma ei luba midagi

ühel hetkel, kui ma mõtlesin, et kirjutaks siia midagi, ei saanud ma sisse. niipea, kui https-i maha võtsin, sain jälle. kunagi sai mingi logimise suunamine tehtud, aga seda pluginatki, tundub, ei ole enam mul. samas suunamine toimib, aga miks https selle segamini ajas, ei tea.

eelmise aasta ülevaatega on siis nagu on. ehk kunagi kirjutan ka. eile sõbranna torkis, et siin on nii kaua vaikus olnud ja ma võiksin ikka kirjutada. ja mul mõned mõtted on olemas, muidugi.
kuid ma ei luba midagi, et püüan nii tihti kirjutada või trenni alustada või dieeti pidada või midagi sellist. ehk võin lubada seda, et ma arvan, et mina ja mu harjumused suures pildis ei muutu.

aga tegelikult nüüd ma lähimal ajal ikkagi väga ei kirjuta midagi, sest üsna netivaba puhkus ootab.

siia muidugi lisan, et jube unine on olla. läksin varakult voodisse ja vährkesin ja vähkresin. ma ei tea, kas ikkagi mingi reisiärevus või logistav tuul või mis. teisalt annab see lootust, et ehk õnnestub lennukis magada. sest lennukis saan ma nüüd olla öökimiseni.

hasta luego!

november, ikka veel

siis, kui ma ühel õhtul avastan et see kuu on peaaegu läbi ja tegelikult ma ei olegi seda maha maganud. kuigi maganud olen ka, palju. mis on ju hea. eriti, kuna ka närvilisi hetki on olnud omajagu.
õhtuti lihtsalt vajun ära.

kuu on täitunud tööga ja mittetööga. magamisega, nagu juba ütlesin.
ma olen teinud midagi, mida arvasin, et ma ei tee kunagi: käin linna peal kirjute kummikutega. sest ma ei taha, et jalad oleksid märjad.
ma käisin korra trennis. ma ostsin omale kirjud retuusid (talvel teise pükste alla panna, või milleks muuks ikka?). ma käisin PÖFFil kahte filmi vaatamas ja ühe korra teatris. ma käisin lapsega kaasas, kui ta kaks meistritiitliga kaasnevat medalit sai. ma sain ühe üllatava kallistuse ja ühe üllatava diagnoosi (millega peaks vist nüüd küll korras olema ka). koolitused, muidugi, pigem võrgustiku jaoks. juukur, veinikoolitus. kaks uut kohvrit.
talveootus.
või siis tahaks sinna sooja tagasi.
lemmikmütsi kaotasin eile ära. päriselt, mitte nagu jaki, mis sai leitud. aga ma ei oska samasugust järgi teha.
kogu unest hoolimata olen ma ikka kuidagi väsinud.

naasmine reaalsusesse

kuu teine pool läks kiirelt. ja no ei tahtnud head sooja ja päikest kaotsi lasta ka.
kummaline muidugi, kui kiirelt ühes laagis kaob aeg. ma ei aidanud väga isegi toiduga, rohkem lihtsalt olin ja pildistasin. või roolisin. või liikusin punktist punkti. või töötlesin pilte.

vähemalt soovitud veinipiirkonnas sai käidud. head sööki väikekülas sai ka. mitte-eriti-head linnas turistilõksus. ja lõpuks ometi meres ujutud, lausa mitu korda.
see 10 päeva oli ilma suhtes küll parem, kui keskmine Eesti suvi. ja just sellisel sügisesel ajal väga vajalik. ma täitsa heal meelel oleksin jäänud sinna umbes novembri lõpuni. aasta algul on lootust siiski külmale ja lumele ja see mulle jälle meeldib. et sellist päris-kliimapagulast minust ei saaks. aga see sopane ja hall aeg..

kui me maandusime, siis just selline oli. poeg küsis, et miks me küll tagasi tulime ja ega omalgi oli sama mõte. a no kohustused, teadagi. nii temal kui minul.
reisil sain läbi vähesema unega, aga nüüd on jälle nii, et hetkel on kell pool seitse ja ma jääksin vist meelsasti kohe magama ning ilmselt magaks hommikul äratuseni välja.
üritan natuke veel tiksuda ikkagi. mõni asi on vaja veel teha.

keskoktoober (kultuuri ja klaasi ja katsetusi)

Möödunud nädalal lugesin vist 3 või 4 raamatut. Lihtsalt praktiliselt kogu kodus oldud aja lugesin ja lugesin. Eile enam ei jaksanud. Liiga palju sai vist. Tõmbasin hinge ja otsisin paar asja, mida telekast vaadata. “Mees nimega Ove” oli igatahes selline, et ei tundunud raisatud ajana.
Hommik vihmases sadamas, pärastlõunal veel paar kotti asju Paavlisse. Pirukad ja muffinid.

Täna ei saanud hommikul magada, oli vaja varustust võistlustele transada, koos lapsega. Ainult et nad tiksusid ja tiksusid ja midagi kirja ei saanud, sest seda tuult oli ikka liiga vähe.

Mina istusin sel ajal kinos ja vaatasin “Väikelinna mõrvareid“. Peale ühte imelikku seika PÖFFil mõni aasta tagasi olen ma mustadesse komöödiatesse suhtunud natuke reservatsioonidega, sest tookord jäi komöödia elementi aina vähemaks, aga sellevõrra muutus kõik mustemaks.
Seekordne film aga ei toonud selliseid ebameeldivusi, oli päris ogaraid kilde, absurdseid sündmusi ja õnnelik lõpp. Isegi üks palgamõrvar muutus filmis üsna sümpaatseks.

Joogikatsetustega (pohlas ja jõhvikast teha erinevaid alkohoolseid jooke, mis ei ole vein) jõuan enne ärasõitu ühele poole. St sinna, et võivad lihtsalt omaette seista.
Kollaseid lehti aga pildistada ei jõudnudki. Liiga tihedaks kiskus.

Natuke klaasi olen ka nokkinud. Vaikselt hakkab tekkima mõtteid ja ideid, sest mingi arusaamine on juba, mis võiks umbes juhtuda, kui teha nii või naa. Mõnus on ka, hea seltskond ja mulle sobiv tehnika. Tähendab, selline, mis enamasti andestab paarimillimeetrised vead.