Keskkonnasõbraliku nõudepesušvammi otsingutest

Juba ligi nädal sellest, kui sai sõbrannaga arutatud, et kirjutamist peab ikka aeg-ajalt harjutama. No nagu ikka, kõik, mida ei tee, läheb pikapeale rooste.

Juba mitu päeva mõtlen, et paneks kirja oma kogemused keskkonnasäästlikemate nõudepesusvammide teemal. Mitte, et ma neid mingi kohutava hunniku proovinud oleksin, aga otsa olen lahti teinud.

Keskkonnateemad on muidugi üldse üsna keerulised – ainult algaja “roheline” võib arvata, et selles osas on kõik väga must-valge. Ei ole, ja mida rohkem tead, seda keerulisemaks läheb. Sinnani välja, et tarbijana saame tegutseda peamiselt suurte firmade etteantud raames ning tihti ei ole võimalik rahakotiga hääletada. Selle üks osa on ka see, et mingil hetkel võib tekkida tunne, et mida ma üldse eraisikuna pingutan, kui tootjad jm suurkontsernid ei tee midagi. Samas, päris palju on tehtav üsna lihtsalt ja kui see on juba elu osa, siis ei ole see ka pingutamine. Iga asjaga alustamine tahab veidi mõtlemist, see on loomulik. Mõni asi jääb kergemini külge, mõni mitte. Ja mõni on puhtalt valikute küsimus.

Nõudepesuga on nii, et isegi uut kööki planeerides ma ei suuda sinna väga leida ruumi nõudepesumasina jaoks. Ma tean, et see on tänapäeval nagu säästlikum, kui käsitsi pesta – aga kas ka kogu masina eluringi arvestades, ma ei tea. Iga asja kohta ei jaksa netist info ka otsida. Igatahes toimub nõudepesu meil käsitsi ning ökomärgiseda tooted on selleks ammu kasutusel. Lisaks suurema rasva jaoks sinepipulber ja kõrbenud anumate jaoks sooda. Aga füüsiliseks küürimisvahendiks ikka klassikaline nõudepesusvamm. Mis, nagu teada, kuigi kaua vastu ei pea ja koledaks minnes lendab olmeprügisse.

Niisiis mõtlesin, et ka selles osas peab saama midagi ette võtta. Muidugi on need valikud tänapäeval olemas, lihtsalt ma ise ei olnud mõelnud. Aga selle peale tellisin alustuseks kookoskiust švammi. Kasutatakse ära kookoskiudu, peaks olema vastupidav ja kindlasti on biolagunev. Selgus aga, et see on pigem hea küürimiseks ehk sinna, kus muidu sai metallnuustikut kasutatud. Selline suhteliselt karm ja jäik švamm on, nõudepesuks tahaks pehmemat, et kumerustega paremini toime tulla. Küürimiseks aga, nagu öeldud, väga super, nii et leiab kasutust ikka.

Järgmiseks tuli siia majja linavildist nõudepesunuustik, mis tegelikult ei olegi nagu nuustik, aga lapp. Üks pool on linavilt ja teine linane kangas. Ja see on just see, mida mul vaja oli. Olemuselt on pehme, aga linavilt on selline, et võtab sellise igapäevase mustuse lahti, no nagu svammi kare pool. Tehtud ümbertöödeldud materjalist ja oma aruga paneksin selle ka linna bioprügisse, mis läheb nagunii tööstuslikku kompostrisse, kus ka see linane kangas ja niit võiksid taas loodusega üheks saada.

Kummalisel kombel see kuivab üsna kiiresti (meil on siin muidugi suhteliselt kuiv õhk), ei ole siiani mingit läpatanud haisu juurde võtnud, on pesumasinas pestav ja selle teise poolega saab kergelt ka laua jms üle tõmmata, eraldi lappi võtmata. Ma ainult tunnen, et äkki võiks veidi suurem olla, just sellise lapina kasutamiseks. Äkki saaks siis mikrofiiberlapid ka igapäevaelust välja. Praegu on ikka tavapäraseks pühkimiseks mikrofiiber kastusel. Aga ma juba mõtlen, et neid ka enam juurde ei osta – paar tükki on sahtlis varuks ja no nendest jagub pikaks ajaks, sest neid lappe saab edukalt pesta ikka väga mitmeid kordi. Mõne asja jaoks ongi hea ka muidugi, nt pliidi läikivaks saamiseks jms. Lihtsalt kui igapäevalappidena kasutada muud, siis peavad need fiibrid ilmselt peaaegu mu elu lõpuni vastu.

Eks aasta pärast selgub, mis ma siis nendest toodetest ja nende vastupidavusest arvan. Hetkel tunduvad mõlemad oma kategoorias täiesti okeid valikud, kuigi esimene ei täitnud päriselt seda funktsiooni, mis mul mõttes oli.

 

P.S. ma tean, et õpilasfirma Luffa teeb ka linavildist lappe, aga kusagilt lugesin, et see miskipärast ei kuiva väga kiirelt.

Kaneelilõõts

Kogemus näitab, et retseptide linkimisest ei pruugi tulevikus kasu olla: blogid ja lehed kaovad või muudavad linke vms. Ehk et tuleb ikka omale ka kopeerida. Kaneelilõõtsa retsept, järgi proovitud ja töötav, on pärit blogist “Maitsev seiklus”. Pilte ei kopeeri siia, autoriõigused ja värk.

Taigen:
5,5 dl jahu
0,5 dl suhkrut
2 tl kuivpärmi
0,5 tl soola
60 g võid
0,6 dl piima
0,5 dl vett
2 muna
1 tl vanilliekstrakti (ma olen kasutanud kas vanillisuhkrut või üldse ilma teinud)

Täidis:
2 dl suhkrut
2 tl kaneeli
0,5 tl muskaati
60 g võid
(katsetan ka kardemoniga järgmine kord)

Taigna jaoks sega suures kausis kokku 4 dl jahu, suhkur, pärm ja sool.
Klopi teises kausis lahti munad.
Kuumuta väikses potis piima ja võitükke seni, kuni või on sulanud. Tõsta pott tulelt ja vala juurde vesi ja vanilliekstrakt, sega ning lase veidi jahtuda. Vala vedelik jahusegu hulka ja sega, seejärel lisa munad ja ülejäänud jahu ning sega kuni tainas on ühtlane. Tainas jääbki selline kleepuvat sorti.
Pane tainapall suurde õlitatud kaussi toidukille ja rätiku alla ja jäta tunniks sooja kohta kerkima.
Kuni tainas kerkib, valmista täidis- selleks sega kokku suhkur, kaneel ja muskaat. Sulata või ja lase sellel isegi veidi pruunistuda.
Kerkinud tainasse sõtku umbes 2 supilusikatäit jahu ja lase 5 minutit kerkida. Seejärel rulli tainas kergelt jahusel laual õhukeseks ja ristkülikukujuliseks.
Seejärel pintselda tainas üle sulavõiga ja puista peale kaneelisegu.
Lõika tainas noaga kuueks pikaks ribaks ja tõsta üksteise peale ning see kuhi lõika omakorda kuueks ruuduks. Nüüd on Sul kuus kuhja, mis tuleb võitatud keeksivormi laduda nagu raamatulehed.
Lase siis saial vormis veel 30- 45 minutit rätiku all kerkida ja küpseta eelkuumutatud ahjus 180 kraadi juures 30- 35 minutit.
Lase saial vormis 30 minutit jahtuda ja eemalda seejärel vormist ning serveeri.

Mere raamat

Tore, et PÖFF näitab filme veebis nüüd aastaringselt. Eile võtsime ette ühe NÖFFi (Naiste Ööde Filmifestival) filmi, sest neid saabki näha ainult väga piiratud ajal. Talvel külma maa emotsiooni ehk Tšukotka poolsaarega seotud animadokumentaali: “Mere raamat”. Just, osaliselt on tegu väga imepäraselt filmitud dokumentaalfilmiga ja sellega paralleelselt jookseb animeeritult kaks jupik-eskimote legendi.

Dokumentaalis jälgitakse peamiselt kohalikke mehi süüa jahtimas. Sealkandis (filmitud on kõige idapoolsemates piirkondades) väga midagi kasvatada ilmselgelt ei õnnestu ning inimeste eluspüsimiseks on mereloomade jahtimine kriitilise tähtsusega. Võib tunduda, et tänapäeval enam mitte, aga ilmselgelt see päris nii ei ole, sest rõõm püütud loomadest oli ehtne. Ja ega see linnumunade korjaminegi oli omamoodi jaht. Turvasüsteem köieronimisel ajal muigama, aga teistalt, tegutsetakse nii, kuidas võimalik on.

Legendideski tuleb välja, kui oluline on merest saadava saagi tähtsus kohalikele rahvastele. Vaal on saakloom, aga ka püha loom. Hiiglane on natuke maavärin ja natuke see aasta, kui meri saaki ei anna. Tule hoidmine on oluline – mitte, et sellele tähelepanu eraldi pöörataks, aga tuld on eluasemetes palju ja pidevalt.

Täiesti vapustav ja imeline film.
Intervjuu režissööriga on inglise keeles siin. Avab palju tagamaid.

Juudit

Täiesti ootamatult läks nii, et käisin enne järjekordset suursulgemist vaatamas etendust, mille ametlik esietendus on homme. Kutsuti avatud peaproovile. VAT Teatri lavastuses Kivirähu “Juudit“.

Juudit on selline lugu, mille päris aluslugu on piiblis, selle põhjal kirjutas A.H. Tammsaare omal ajal näidendi ja nüüd on Kivirähk sellest teinud oma versiooni. Ma seda Tammsaare varianti ilmselt olen kunagi lugenud, aga ei mäleta; mälus oligi ainult põhiliin (Juudit meelitas Olovernest ja tappis ta, et kodulinn piiramisrõngast pääseks). Ehk oligi hea.
Olemuslikult toimub selle näidendi tegevus tänapäevas: on nutitelefonid, sotsiaalmeedia, triatlonid ja … mõjukad vanamehed, kelle taktikepi järgi käib elu. Head ja targad vaikivad, sest ei taha probleeme. Samal ajal raiutakse metsi, kõrb laieneb, kaevuvesi on rikutud kaevanduse poolt, mesilased surevad. Juudit tahab seda muuta, aga Petuulia Osiasest, kes Juuditile silma heidab, selleks ilmselt tolku ei ole. Lootes, et Olovernes on asjalikum, nõuabki Juudit võimalust Petuuliast assüürlaste juurde minna. Sõbranna Susanna küll hoiatab, et pole üks vanamees parem kui teine, tuues näiteid oma võimuka isa käitumisest, aga see Juuditi otsust ei muuda.

Mulle meeldis. Mitte seetõttu, et see oli suhteliselt (öko)feministlik tõlgendus, aga sellepärast, et see oli lahedalt tehtud. Tantsu, päris mitmeid muigama ja naerma ajavaid hetki; üpris piiritletud karakterid. Võib-olla Juuditist endast oligi karakterina kõige raskem aru saada.

Igatahes, kui sa ei ole oma noorpõlve kinni jäänud keskealine või vanem mees, siis soovitan. Neile soovitan ka, aga neile ei pruugi see meeldida.


Foto: VAT Teatri koduleht

Väljas söömine ongi ülehinnatud

Mitte, et mul ei oleks aeg-ajalt mõtteid, mida kirjutada – ikka on, aga miskipärast kirjutamiseni jõuan harvem.

Aga hetkel viskas üle see, et muidugi on teatrid, kinod ja söögikohad viiruse leviku valukohad, või vähemalt selline mulje jääb. Ma ei ole kusagilt välja lugenud, mille pealt selline otsus. Ausalt öelda on need kõik sellised kohad, kus saab täituvust kenasti reguleerida. Nagunii kinodesse ja teatritesse ei müüdud täissaale, vaid osalise täituvusega; lisaks tundus viimastel kordadel, et ega rahvas väga palju kinos käigi (hetkel), ka toidukohtades on väga lihtne kontrollida, et ainult pooled lauad täis või no korjaku poole lauad ära vms. Las see piirang olla, et ööni ei saa istuda, ülejäänu on juba “delo tehniki”. Aga lihtsam on lajatada ja sellega edasi venitada.
Mul on söögikohtadest küll täiesti kahju. Ma ei käi tihti väljas söömas, aga tore ju, kui vahel saab. Ja nüüd vaatan, kuidas nad rabelevad, et jumala eest neilt tellitaks ja ostetaks kaasa. Eile juhtusin ühes söögikohas rääkima teenindajaga, kuni oma küpsiseid ostsin, ja ega ta üleliia optimistlik ei olnud. Lisaks ütles, et toidu koguste planeerimine on hetkel raskem, kui muidu.

No ja need spordisaalid, ja siis oldi imestunud ja pahased, et minnakse mujale sporti tegema. Koondise tasemel võis siin Harjumaal ka sportida ja, tahtmata kedagi solvata, siis mingid pallimängud, kus on mingi ca 20 higist ja sülge suust välja pritsivat mängijat ühel väljakul koos on minu loogikale nagu oluliselt hullem kui mingi piiratud täituvusega bassein või, hoidku selle eest, talisport. Jättes hoki kõrvale ei tule mul hoobilt pähe ühtegi talispordiala, kus mingi mass lähestikku pikemat aega koos oleks. Olgu nende võistlustega kuidas on, aga trenn just.
Ja siin ei sa öelda, et mingi oma huvi oleks, sest kui üldse, siis ma käingi just basseinis ja ei juhtu ka midagi, kui ma ei käi; ning poeg teeb praegu nagunii oma trenne rohkem omaette ja mitte jõusaalides. Aga see otsuste loogika, noh!
Siseruumide puhul ma saan mingil määral aru, et riietus- ja pesuruumid, aga kui nagunii nt lubada piiratud arvul külastajaid sisse, siis võib vabalt vähemalt pooled kapid kinni panna. Või nagu need viimase aja kitsad kapid, iga viies või kuues üldse lahti jätta (need kapid on muidugi mingid sellised, mis toimivad ilmselt hästi seal, kus ei kanta talveriideid..).

Ma üldiselt ei kipu neil teemadel väga sõna võtma, sest ega ma ka tegelikult oska öelda, mis on õige ja mis mitte, kuid näe, ei suuda vaiki ka olla. Soomlaste statistika pidi olema, et nakatutakse tööl ja pereringis, Šveitsis oli koolide sulgemine aidanud. Kino, teater, söögikohad ja sport ei ole vist kusagil väga suur teema.

Igatahes, Riigikogu kohvik on muidugi lahti. Piiranguga küll, et 1 inimene lauas – aga ausalt, hetkel oleks tore ka üksinda laua taga tore kohvikus olla.

Lõppu veel, et mul on tegelikult isegi päris hästi ja meil siin ongi kõik suhteliselt avatud, aga ometi hakkab see pikapeale ajudele. Ma ei taha mõeldagi, millised on kogu selle jama hilisemad vaimse tervise tagajärjed. Artikleid selle kohta leiab küll ja need ei ole just meeliülendavad.

Update: mõni aeg peale kirjutamist tuli uudis, et esmaspäevast saavad toidukohad siiski ka kohapeal süüa pakkuda, osalise täituvusega.

keskdetsember

Eelmine nädal oli positiivne. Nädala algul päike, hiljem tihedalt tegemist. Päike tegi küll olemise väga rõõmsaks ja helgeks, päevaprobleemid libisesid ära ja mõnus oli jalutada. Jahedam oli ka, mis tähendab kuivemat – ja jääd.
Kummaline, kuidas isegi suhteliselt sooja ilma järel jää päris kiirelt tekib. Nädala algul ei uskunud, et nädala lõpus võistluse peetud saab. Viimasel hetkel pealegi, mitmeski mõttes, nagu selgus.

Täna on, vastupidiselt eelmisele nädalale, tiheda päeva kiuste kuidagi ebahea olla. Hall päev ka, selline, kus keskpäev ei ole just palju heledam kui kesköö.
Ennist just kirjutasin sõbrale, et kontorist peab liikuma hakkama, pood, koju süüa tegema, siis veel paar vajalikku liigutust ja edasi nagu ei jaksa ega tahagi midagi teha. Kell pool seitse on tunne, et saab veel ainult lugeda või midagi vaadata telekast (või teleteenusest). Ometi ajaliselt võiks jõuda kõike, aga kas ma olen vanaks jäänud või mis, kuidagi ei taha. Motivatsiooniga on ju ka nii, et kui kellegagi midagi kokku leppida, siis pole probleemi, aga lihtsalt ise ei kipu midagi tegema.

Natuke luku taga olemise tunne on ka. Mitte, et ma ilma viiruseta hullult reisida vehiksin, aga kui mingi tegevus on kohustuslikult piiratud, siis see mõjub kuidagi teistmoodi. Mõtlen, et kui hull see kõik võib olla inimestel, kelle vaimne tervis on kehvemas olukorras kui minul. Mitte reisimise mõttes, aga üldse.

üks öölulla

Vahel olen ikka kirjutanud “sahtlisse” mingeid mõtisklusi. Ehk võib vahel mõne siia ka paisata.

Sel ööl ei olnudki algust
Vaid see tuuline soojus
kusagil su ümber
embamas sind selles
kaitsvas linnas mille
kivide vahele oled taas
pugenud peitu
Kus sulle on
alati olemas koht kui
mujal seda pole
Selg vastu päikesesooje kive
annab tuge ja
meenutab ammust hetke
…vaid öö meie ümber ja sees…
Ning enne kui sa
vôiksidki muutuda kurvaks
mähib soe öö sind
endasse ja suigutab
unne

2013

PÖFF vol 3

Ikka tuleb mitu filmi korraga, kui neid juttis vaadata. Ja ma ei saa aru, kuidas mõni vaatab 55 filmi vm ja siis jaksab neid veel järjestada ka. Ilmselgelt olen nõrk. Mul on vaadatud 7 ja vbolla sel nädalal veebis vaatan veel midagi, aga peale seda kindlasti mõnda aega kinno ei lähe.

Mina ei hakka mingit järjestust tekitama, aga “Lapsuke” (Baby) oli küll üks neid, mis eristus. Tegelikult eristuski, sest selles filmis inimesed ei rääkinud: ei olnud ühtegi dialoogi ega ka monoloogi. Mõni häälitsus ja palju lapse nuttu, aga artikuleeritud teksti mitte. Ometi inimesed suhtlesid selles filmis päris palju ja takkajärgi ei ole üldse tunnet, et midagi oleks puudu jäänud. Kohapeal ka ei olnud.
Nagu režissöör ise ütles, on tegu muinasjutuga ja kuigi seda võiks algul arvata ainult loo kohta, on seda tegelikult ka filmi ruumid ja tegelased. Taaskord oli tegelasi pigem vähe ja ruumid piiratud, kuigi liiguti maa ja linna vahet ja õueski. Enamus tegelasi olid üsna selgepiirilised, nagu muinasjutule kohane. Kui hakata mõtlema, oleks küsimuste kohtasid küll, aga nagu muinasjutuski, sa selle filmi ajal lihtsalt väga ei mõtle kõigele sellele.
Kohati tundus, et see film võiks olla ka must-valge, sest isegi värvi kiuste oli küll ja küll tabamist, et foto on valguse kunst (ja sealt edasi film ka).
Ilus ja teistmoodi.

“Inglite klubi” (“O Clube dos Anjos”)vaatasime peale õhtusööki kodustes oludes ja see oli mõistlik, sest suur osa sellest filmist möödus söögilaua taga. No kui
just parajasti kalmistul ei oldud. Seltskonna arvamused selle filmi osas olid ka erinevad – mina jäin kergelt positiivse poole kaldu. Võib-olla ma pidanuks seda ikka veel korra üle vaatama, üksinda ja süvenedes, hetkel on tunne, nagu oleksid mingid lõigud puudu jäänud.
Samas ideena on tore ju surra kiirelt peale head õhtusööki. Filmi lõpu ärimõte ei tekitanud ka võõristust.
Selles filmis kasutati kohati rõhutatult teatrivõtteid, nt enamike telefonikõnede puhul, aga ka mujal.
Taas film, kus ei olnud liiga palju tegelasi ega ruume. Kummaline küll, selle aasta PÖFFist jääb see vist peamiseks üldmuljeks.

Viimaseks kinofilmiks jäi “Aitäh kõige eest” (Merci pour tout), mille nime sümboolsusele viimase päeva kontekstis mõtlesin alles siis, kui sõbrannat fuajees ootasin.
See oli üsnagi selline laiatarbefilm: jõuluaeg, keegi sureb, mingid sassis suhted (mitmel tasandil), natuke põnevust, natuke nalja, hea lõpp. Palju muusikat; talveigatsuse ajas see film ka peale, kuigi seal ei olnud mingi sügav talv.

Nüüd ikkagi võtan PÖFFi lehe uuesti lahti ja vaatan ilmselt midagi veebist veel. Nõme on, et üldse mitte vana telekas ei võta vahel arvutist pilti taha, sest leiab, et tema seda formaati ei mängi; ja otse veebist jõuab seal enamike filmidega samasse seisu.

Veel PÖFFi

Vahepeal on läinud nii, et kolm filmi veel vaadatud. Üks kodukinos ja kaks päriskinos.

“Ülakorruse rahvas” oli jälle üks neid filme, mille kirjeldus ei valmista reaalsuseks kuidagi ette. Mis on kellegi ontlikkus või mitte ja kas see on kerge argiõhtu meelelahutus, jääb igaühe oma otsustada.

Niisiis, vein ja õhtusöök. Jälle üsna suletud ruum ja vähe tegelasi. Ootamatuid hetki ja tajutavaid kultuurierinevusi: peale klaasi veini ei hakkaks keskmine eestlane sisuliselt võõrastega iial rääkima teemadel, mis filmis jutuks tulid. Ilmselt ka peale kolmandat klaasi veini naljalt mitte. Aga tegelikult taandub kõik ikkagi ühe paari suhteprobleemidele ja sellele, et üksteisega ei ole südamest südamesse räägitud. Eks on teada, et see ongi keeruline ja vahel ongi selleks vaja ebaharilikku olukorda ja ebaharilikke inimesi. Natuke jäi kripeldama see, et näe, terapeut kohe võtta.

“Kui tuul peaks vaibuma” oli, hoolimata jälle kirjeldusest, üsna staatiline olemise-film. Mägi-Karabahhist liiga palju teada ei saanud, oodanuks rohkemat. Huvitav oli see, et kõik, mis seal toimus, oli peaaegu nagu möödaminnes. Isegi kulupõleng oli rohkem nagu mingi suvaline asi. Veidi tõsisemaks kiskus siis, kui välismaalane tahtis öösel piiri äärde minna. Kuna filmis olid mingid viited sõjaväele kogu aeg olemas (film on tehtud rahuajal ja rahuajast), siis ei olnud keeruline tajuda, et see pole koht, kus öösiti piirile ronida. Aga heaoluühiskonnast tulnu seda ilmselgelt ei oskagi aru saada.
Kummaline oli vaadata, kuidas täiesti mittetoimiv lennujaam on täis inimesi, kes seda korras hoiavad ja kogu olek on selline, et kohe tuleb rahvas.
Allpool olev pilt ei ole filmist, vaid iseseisev foto Stepanekerti lennujaamast.

“Rätsep” oli film, mis jäi mulle silma vist juba mingis PÖFFi reklaamis. Isegi ei tea miks, sest hoolimata oma õpingutest mulle siiani ei meeldi õmmelda. Aga see selleks. Algselt püüdsin kaasa meelistada sõbrannat, kellega koos õppisime ja kes siiani on õmblustööstuses, kuid ma saan väga hästi aru, et mõni seanss ongi üsna hiline ja see ei sobi kõigile.

Kui ma sellele filmile mõtlen, siis esimene asi on see, et on väga ilusalt tehtud ja kuidagi õhuline. Debüütfilm, aga kui lugeda, et režissöör on olnud filmikunstnik, siis see seletab palju. Lugu ise oli kohati natuke traageldatud, mitte korralikult kokku õmmeldud – aga mitte rohkem, kui suur hulk teisigi Euroopa filme. Konkreetsed pöördekohad olid kenasti markeeritud.
Jäin mõtlema, et selles filmis ei räägitud üldse väga palju, mida oleks ehk Kreeka filmilt oodanud. Ometi ei jäänud midagi “ütlemata”.
Alatoon jäi siiski natuke nukraks – seekord ma vist oleksin oodanud õnneliku lõpuga filme, kuigi tavaliselt mitteõnnelik lõpp ei ole mu jaoks probleem. Teisalt, ega see lõpp õnnetu ka ei olnud, sest peategelane läks oma eluga ju ometi edasi.

Nädalavahetuse lõunaklassika

Täna ahjukana tehes tuli pähe, et ehk võiks ka mõned mälestused kirja panna. Isiklik minevik on selline asi, mis on minuga kaasas ja normaalne ja ma lihtsalt ei tule enamasti selle peale, et mingeid eluolu detaile kirjeldada, aga samas ma olen viimasel ajal hakanud tundma, et äkki peaks. Kirja pandud ajalugu, ükskõik kui tühiasjana see ei tundu, on see, millel on lootust siiski alles jääda.
Liigagi hästi olen hakanud aru saama, et lood, mida vanaema mulle rääkis, ei ole enam meeles ja muidugi ma ei pannud neid siis kirja, kui võimalus oli. Vanemate lugusid ma ka ei pane kirja, aga ehk peaks..

Tagasi kana juurde.
Ahjukana keedukartuli või -riisiga ning stoovitud (piima-jahukastmes) porganditega on roog, mis mul alati seostub lapsepõlve nädalavahetustega. Ma ei mäleta, kui tihti seda just oli, oli ka muid roogasid (eriti on meeles jahus-munas paneeritud seakarbonaadi viilud; aga oli ka lihtsalt seapraadi), kuid ma arvan, et paar korda kuus kindlasti.
Tavapärase köögis väikese laua taga söömise asemel sai laud kaetud suurde tuppa (see pikendatav laud on mul siiani alles), linad ja piltidega joogiklaasid ja serviisitaldrikud ja teised noad-kahvlid. Asjad, mis käisid koos sünnipäevade ja nädalavahetuselõunatega. Ei, ma ei mäleta ka seda, kas me igal nädalavahetusel sõime ühe lõuna niimoodi.
Kana kenasti serviisivaagnal ja muu toit ka sobivalt serveeritud. Klaaskannus kodune morss. Söömine noa ja kahvliga.
Ema sõi tiibu, isa kintsusid, vend eelistas alati rinnaliha, väiksemana mina ka. Aga siis liikusin samuti kintsude-tiibade juurde. Praegu, juba aastaid, eelistangi nn tumedamat kanaliha ehk fileed kasutan ainult nende roogade juures, kus on tõesti oluline, et oleks filee. Mugavus vist, sest fileed on kõige keerulisem valmistada.

Vahel olid lõunad vanavanemate juures ja rohkem mäletan just aega peale vanaisa surma. Vanaemal olid liikumisprobleemid ning varakevadel ja hilissügisel, kui me nädalavahetustel käisime suvilas esimesi ja viimaseid töid tegemas, tegi tema meile hilise lõuna oma juures valmis, nii et läksime peale mõnda töötundi otse tema juurde ja sõime. Ka seal oli tihti kana – aga alati samuti pidulikult kaetud laua taga. Suvisemal ajal ei teinud, sest siis ta elas suvilas ja sõime seal kõik koos nagunii.

Kana oli ilmselt üks liha, mid tol ajalgi üsna kättesaadav oli ja millest ema mitu rooga lõpuks tegi – ikka jäi ju midagi järgi. Kasutan samuti tihti osa ahjukana jääke mitte soojendamiseks, vaid mõne muu toidu sisse ära. Kana maitsestamisest: sool, pipar, vürts, loorber ja mugulsibul olid tavalised. 80ndatel aga saatsid sugulased välismaalt meile karrit ja nii oli karriga maitsestatud kana meil menüüs juba siis, kui keegi õieti ei teadnudki, mis see karri on. Mingil hetkel sai seda isegi kuidagi palju ja mõni aasta ma karrit ise üldse ei kasutanud, kui nö oma elu peale läksin ja seda saada hakkas olema.
Ja stoovitud porgandite kastmes on meil alati natuke muskaatpähklit.