õhtu. kodutee

Veidi peale nelja pannakse tänavalambid põlema ja ongi piisavalt hämar. Keset päeva ei ole just kuigi palju valgem. Kell viis õue minnes on väike hämmastus, et linn liiklust ja inimesi täis, sest hilisõhtul ja pimedas seda ei tohiks ju olla. Aaa, muidugi, november!

Jalutan läbi vanalinna. Jõuluturg ja jõulukuusk on kuidagi kohatud. Vara ka ju, ütleb hääleke peas. Aga kui on kõik müügiks, siis kõik müügiks. Müüjad ajavad sõpradega juttu.
Avastan, et Clazzist on saanud Itaalia restoran. See, et poed ja restoranid vanalinnas vahetuvad, on muidugi ammu teada. Siiski on kummastav lugeda vana nime täiesti teises kontekstis. Korraks mõtlen, et millal ma viimati vanalinnas jalutasin, aga siis meenub, et vähem kui kuu aega tagasi käisin läbi mingite teiste tänavate.
Aga see ei ole enam ammu koht, kuhu kohalikel inimestel asja oleks. Või siis selline koht, kuhu minnakse ainult siis, kui asja on.
Kunagi olid seal kinod, erinevad poed, kohvikud.. isegi nö uue aja alguses oli põhjust vanalinna minna. Või olin ma lihtsalt noorem ja leidsin selle põhjuse?

Mälestuskild, mõni aasta tagasi. Tulime pojaga Nigulistest saksofonikontserdilt, detsembri algus ehk. Veidi lund oli sadanud ja jalutasime jõuluturule. Võtsime glögi ja poiss valis omale ühe maalitud siidlipsu. Ta oli siis veel minust lühem ja see õhtu on mälestuses kuidagi pehme..

Lõpuks istun trammile ja liigun läbi õhtuse Põhja-Tallinna. Olen mõtteisse vajunud ja peaaegu sõidan oma peatusest mööda.

5 minutit reede õhtust

Kellel ei oleks aeg-ajalt mingeid sürreaalseid kogemusi? No nagu et avastad end öösel kusagil tümpsuva muusikaga üritusel hoopis luuleraamatut lugemas või lendab su sünnipäevaseltskonnale peale mingi uimas tegelane, kes ilmselgelt tahab kellegagi kakelda või kui sa seletamatutel põhjustel avastad end jalutuskäigu ajal jooksmast?

Kenal reedeõhtul ootasime sõbrannaga baarileti taga. Päris jupp aega tuli oodata, sest enamik inimesi soovis mingeid uhkemaid asju, kui meie. Vaatasime, kuidas mõne kokteili tegemine ehk isegi viie minuti kanti läks. Aga ei hullu, seisame, ajame juttu. Kena koht, ikkagi Telliskivi, ei mingeid kakluseid ega midagi. Elav muusika ja hea olemine.
Tulen üks noormees ka baarileti äärde, vaatab meie poole ja teretab. Mõtlen, et kas ma peaksin teda tundma. Siis mõtlen, et äkki on hoopis sõbranna tuttav. Vestleme omavahel edasi, teemaks just midagi fototeemalist. Noormees läheb ümber meie sõbranna kõrvale ja asub kuulama. Noogutab kaasa, ütleb paar repliiki vahele. Jutt kaldub reisifotodelt pressifotodele ja tüüp korraga küsib minult, kas ma olen ajakirjanik. Kuna ma ei ole, siis seda ka ütleme, ja jutt libiseb edasi, kuni jõuab sinna, et sõbrannal on paar minu tehtud fotot siiani seinal ja üldse ma peaksin neid rohkem tegema. Selle peale tüüp elavneb ja pakub, et me oleme kunstnikud. Sõbranna teatab lahkelt, et me kumbki ei ole ja tema on üldse IT-valdkonnas. Tüüp maigutab natuke suud, aga vestleb edasi, pakkudes välja teatud-tuntud tõe: fotode juures on oluline lugu, mis nendega kaasa käib. Mõne minuti vestleme veel ja siis on baaridaam valmis meid teenindama. Noormees saab ka oma joogi ja läheb oma seltskonda tagasi.
Ja ma saan aru, et ma ei pidanudki teda tundma. Sõbranna ka mitte.
Lihtsalt selline hetk elus.

Kirjalikult võib-olla ei mõjugi. Aga kella 23 paiku rahvast ja kunstsuitsu täis mürtsuva muusikaga baaris on see just üks selline veidi sürreaalne seik.
Olgu see siis siin jäädvustatud.

uste vahelt läbi

Mis värk meil nende kaubanduskeskuste ja poodide poolsuletud ustega ikkagi on? Teate küll, see, et kui poel (koondame siia alla ka kaubanduskeskused) on kaks paari uksi, siis vähemalt pool aastat ei ole need kõik avatud, vaid nö diagonaalis on lahti. Paljudel juhtudel ei avane veel lõpuni ka, vaid mingi väike praoke. Ja on neid poode, kus kõik uksed kenasti töötavad ehk umbes 4 kuud aastast, muul ajal on see tobe diagonaalitamine.
Soojuse ja energia kokkuhoid, keskkonnasäästlik, nõus.
Ometi tundub see kuidagi ogar lähenemine. Neid poode planeerides on ju teada, et meie kliima on just selline, nagu on. Planeerige siis juba kohe vähem uksi. Pole ju probleemi. Suvel on poed minu meelest üldiselt tühjemad nagunii, ei pea poole rohkem uksi olema.
Avaneda võiksid küll lõpuni. Üsna ebamugav on poolenisti avatud uste vahel läbi trügida, kui keegi teises suunas ka liikumas on. Päriselt on olemas sellised poed, kus mittesoojal hooajal ei mahu kaks inimest uste vahel teineteisest normaalselt mööda. Ma mõtlen, mingi soojuse kokkuhoiu saavutaks ju sellega ka, kui uksed lühemat aega lahti oleksid – ei?
See ka, et absoluutselt igal ajal on näha inimesi, kes seisavad hetke või kaks või kolm nõutult selle ukse ees, mis ei avane. On ta siis juba ühe läbinud või mitte, ei omagi tähtsust. Kusagil on mingid nooled, aga kogu kaubandus on igasugust tilulilu täis ja enne probleemi ei pruugigi fikseerida, et seekord see nool tähendab midagi muud.

Ma eelistan võimalusel väikepoode, kullerit või üldse mitte poes käia (pagana tüütu ja väsitav), kuid täna lihtsalt fikseerisin taas. Siin kodulähedases “kaubanduskeskuses” ma ei pane seda enam tähelegi, sest siin enamus aastast just nii ongi ja suvel tundub väga absurdne otse teise ukseni minna.

Just jäin mõtlema, et veel keerulisem küsimus on, miks meil on üldse nii palju poode?
Mul on umbes kilomeetri raadiuses 8 ketipoodi, mõned väikepoed, spetspoed ja alkoholipoed otsa; kohe varsti on 10. Kaks ketipoodi jäävad veel lisaks 1,5km sisse. Selle kõrval on see, kas uksed avanevad või mitte, päris väike probleem..

novembris alati väsinud hani

Kell kaheksa on juba tunne, et tahaks magama vajuda. Kell kümme, kui tegelikult voodisse lähen, võtan igaks juhuks palderjanitableti, sest umbes nädalajagu õhtuid olen õhtuti voodis rähklemas ja poole ööni und ootamas. Sõltumata väsimusest. See on täiega arusaamatu, kuidas niimoodi üldse olla saab – jutt pole ju üleväsimusest. Või peakski kell kaheksa magama minema? Kindlasti siis ma ärkaksin ikkagi mingi kell kümme õhtul ja passiksin mitu tundi, nagu öökull. Või mis, hiljuti nägin ühte venekeelset naljapilti inimtüüpide kohta: et pole mitte ainult hommikused lõokesed ja õhtused öökullid, vaid ka alati väsinud haned. Vot just nii ma end tunnengi. Kuigi viimasel ajal magan ikkagi 8 tunni ringis (magan, mitte ei ole voodis).
Aga mida sa selle lõputu halliga tahadki? Päikeseta ongi väsitav.

Mul on vahepeal tunne, et läheks kusagile lõunasse. Aga siis hoopis, et läheks põhja. Sest kui on külm ja lumi ja päike, on ikka parem kui see hall-hall-hall.
Tegelikkus on see, et ei lähe ma kusagile mittehalli lähimal ajal. Mittehall peab ise minu juurde tulema.

Siiski, värvide tekitamiseks ostsin mõned PÖFFi piletid ja mõned kontserdipiletid. Asi seegi.

digi teine külg

Täna leidsin taas, et internet (ja üldse moodsad vahendid) on mõnikord saadanast.

Käsitöönurkasid sobrades jäi ette üks poolik heegeltöö. Mõtlesin mis ma mõtlesin, meenus, et muster oli netis ja seepärast ei olegi mustrilehte seal kõrval. Tubli inimesena olin ma kenasti järjehoidjatesse lisanud. Ainult et seda lehte nüüd lihtsalt enam ei ole.
Teiselt poolt, no mida ma selle heegeldatud linikuga ikka peale hakkaksin. Ehk ongi hea, et ei leidnud.
Nüüd tuleb mõelda, mida siis teha. Sest mulle täitsa meeldib vahel heegeldada ja kududa.

Digifotode juures ma ka vahel ikka oigan. Negatiividele sai tehtud vähem kaadreid ja mõned siis paberile ja/või digitaliseeritud. Nüüd on osa ühel välisel kettal ja ligi saab ainult läbi kaabli, teine ports vähemalt võrgukettal ehk ligi saab igal ajal. Ja mul on need fotod isegi kuidagi katalogiseeritud. Aga kui midagi vaja on, siis on lihtsam võtta ette negatiivikarp kui neid lõputuid foldereid sobrada. Lisaks tuleb kogu aeg mõelda sellele, et kõik peab olema dubleeritud, nii igaks juhuks. NAS ongi dubleeritud ketastega, aga see üksik vana väline ketas ei ole. Osaliselt on CD-de/DVD-de peal, aga, teadagi, ka need otsustavad ühel päeval otsad anda. Negatiivikarp aina seisab ja seisab, peaasi, et vett ega tuld ei saa.
Sellest rääkimata, et põhimõtteliselt on nett otse telefonidest tulevad fotoprügi täis. Pealtnäha tundub ju tore, ei mingeid kemikaale ega paberikulu. Serverite tootmiseks kuluvad materjalid, nende töös hoidmiseks kulutav elekter ja nende jahutamiseks kulutav elekter ei röögi niimoodi silma. Kauge probleem. Elagu paberivabadus!

Nüüd läks jutt sujuvalt telefonidele. Mis on see näitaja, mis tänapäeval telefoniarvustustes peaaegu kõige olulisem on? Kaamera! Telefon ei ole enam ainult suhtlemise ja planeerimise abivahend, vaid kui ikka igas olukorras ja igas asendis head pilti ei saa, siis on enamike arvustuste põhjal kehv telefon. Täiesti müstika. Muud tehnilised näitajad oleks nagu teisejärgulised. Muidugi, parim kaamera on see, mis on käepärast ja ma kasutan ise ka telefonikaamerat küll ja küll, aga mitte siis, kui ma tean, et ma tahan päriselt ka pildistada. Selle jaoks on olemas – fotoaparaat. Aga ma olen selle koha pealt ilmselgelt mammut.
Telefonide suurus on mu jaoks samuti müstika. Mäletate, nuputelefonidega oli lõpuks mingi see teema, et kes kui väikese suudab teha? Nüüd on enamvähem vastupidi. Jaa, ekraan ei saa hirmus väike olla, sest siis ei mahu sinna palju sisu ja mõne jaoks ongi telefon peamine internetivahend, aga miks neid väiksemaid alternatiive nii häbematult vähe on?

Aga aitab küll, ma nüüd loen e-raamatukogust võetud e-raamatut edasi.

varblane peos või tuvi katusel?

See enese müümine on ikka veidi keeruline teema.
Eile oli mul lühike vestlus ühe õige kaugelt tuttava inimesega, kes palus mult teenet. Midagi, mida ma nagunii teen, aga üldiselt mitte tasuta. Loomulikult olin ma nõus oma abi pakkuma ja ütlesin ka tasu suuruse (kenasti kõikide maksudega ja puha, sest nagunii käib see läbi ettevõtte). Selle peale tuli teiselt poolt negatiivselt üllatunud reaktsioon. No umbes, et kuidas nii palju ja kas ma tõesti aru ei saa, et peaksin odavamalt tegema.
Mõtlesin, et ei saa jah. Sest minu aeg ja teadmised maksavad ju ometi. Vastasin muidugi viisakalt, aga sinnapaika see asi hetkel jäigi.

Ma ei jaksa ega taha enam iga varblase pärast jageleda. Elu on näidanud, et just need korrad, kui sellistele pealehüppamis-stiilis soodustuse palujatele vastu tulla, siis tegelikult töömaht kipub minema suuremaks, kui eeldatud. No ja miks ma peaksin üldse sellepärast vastu tulema, et kellelegi tundub mingi asi kallim, kui ta on valmis maksma? Poes ma ju lihtsalt jätangi asja ostmata, kui hind ei sobi.
Seekord ei olnud see pakkumine isegi sellel põhimõttel, et “nii, et omal natuke piinlik on.” Täiesti tavaline tase.

Nagu näha, jäi siiski midagi kripeldama.
Nimelt see, et miks ikka on väga levinud see, et me heidame teistele ette, et ta müüb oma tööd (ehk oma aega ja oskuseid) liiga kallilt? Mitte, et ma ise seda kunagi ei teeks – viimati remonditeemaga, aga seal keegi pakkujatest ei vaevunud mulle seletama ka, kust pagan selline hind tuleb (ilmselt mingi kenasti lahtikirjutatud eelarve puhul mul ei oleks olnud tunnet, et mult lihtsalt üritatakse võtta seda, mis võtta annab). Päris palju on sellest juttu olnud käsitöögruppides ja seal ma tõesti ei julgeks küll kellelegi öelda, et ta töö on kallis. Võib-olla seetõttu, et ma oskan ise enamikku nendest asjadest, mis seal teemaks, teha. See aga tähendab, et ma kujutan ette töömahtu, lisaks materjalid ja töövahendid.

Teisalt on olemas ka see seltskond, kes võtab raha ja pakub vastu kehva teenust. Sel suvel oli vähemalt kahe (või isegi kolme) sellisega kokkupuude, laiaks teemaks retked. Kahel puhul olin maksnud klient ja matkajuhi eeltöö oli mõlemil puhul nõrguke. Ühel puhul teadsin juba peast rohkem, teisel juhul leidsin jooksvalt lisainfot (millest ka teised huvitusid). Lisaks see, kui juhtusin kõrvalt kuulma, kui mõned päevamatka grupijuhid omavahel rääkisid, kuidas nad ise olid esimest korda antud kohas, klientidele selle kohta valetasid ning lisaks jagasid ka teadlikult valeinfot (mult küsiti, mis see on, ma siis lihtsalt ütlesin mingi “asja” jms).

Seda enam pole mul põhjust oma neid oskuski, mis, nagu aja jooksul on selgunud, on mul üllatuslikult väga heal tasemel (ma olen mitme asja puhul arvanud, et kõik oskavad ja teavad samamoodi või rohkemgi..), kopikate eest pakkuda.
Vabatahtlikku tegevust teen ma nagunii piisavalt.

kui kõik lihtsalt ON

Kaugelt sugulane saatis mulle mingi aja tagasi ühe oma kirjatüki lugemiseks. Üsna isiklikku laadi, samas ikkagi ilukirjanduslik. Ma ei osanudki tükk aega kuidagi reageerida ja võtsin alles üsna mitme nädala järel ühendust, et väga sügav ja hingeminev lugu. Vastuseks sain, et ilmselt ma olen kas õnnelik või õnnetu, kui nii arvan, sest kui ma ei oleks kumbagi, siis see lugu mind ei mõjutaks.
Mispeale ma olen nüüd sellest kirjast saati üritanud aru saada, kas ma olen õnnelik, õnnetu või õieti ei kumbagi?
Mu oma kaalukauss kaldub viimase poole.

Niisiis, ma ei ole õnnetu. Olen vahel ärritunud, pettunud, segaduses, kurb ja eelkõige tüdinud, aga mitte õnnetu.
Õnnelik teadlikult ka mitte. Mul on teatav rahu, aega iseendale, väike hea lähimate sõprade ring ja igas nädalas häid hetki – aga mitte väga neid, mil ma saaksin sisimas endale öelda, et ma olen õnnelik (mis on tegelikult ainus viis üldse õnnelik olla).

Ning nüüd olen ma jälle sellega kimpus, et mida siis vastata. Kuigi ma võin sellest teemast lihtsalt mööda ka minna muidugi.
Iseenda sisse vaatamiseks aga peaksin küll natuke aega tekitama, selmet raamatutesse põgeneda. Ja kirjutama peaks ka muidugi. Kuigi võiks ju olla rahul sellega, et olemine on lõpuks ometi selline tüüne. Aga see on natuke nagu kuldvarbadest puuris olemine.. kuhu ma ise rahulikult olen läinud.

Sügis

Ei saa üle ega ümber..

Nädalavahetuse kevad on asendunud taas novembriga. Aga meie aprill ongi selline. Hullem, et hetkel on poliitika ka pigem aprilli nägu. Lisaks tuleb seda igast uksest ja aknast, nii et isegi minusugune on sellega mingil määral tahes tahtmata kursis. Ja ausõna, ma ei taha sellest kirjutada, aga üle ja ümber ka ei saa. Sest see, mis toimub, on lihtsalt kaugelt liiga ilge.

Ma isegi ei hakka kobisema teemal, et nende õiguste piiramine, mis meil praegu on, on saadanast. Selge on see, et mingeid õiguseid peab piirama, kriminaalseid ja selliseid; aga hakata piirama kellegi kooselusid või aborte vms, no vabandust. Kui viimasest rääkida: juhul, kui see oleks naiste jaoks tõesti probleem, peaks algatus tulema naistelt. Aga et mehed sel teemal midagi arvavad, eriti arvestades Eesti üksikemade hulka – vabandust, see ajab päriselt öökima. Rõhuval enamikel juhtudel ei ole nii (nagu vahel juttu keeratakse), et laps on ema rahaprojekt vms. Ma arvan, et suurem osa neid üksikemade laste isasid on pigem sellised, kes ei suuda iseennasti õieti ülal pidada, saati siis veel oma 3-6 last, eri naistega muidugi. Ning kui siis üks nendest naistest teeb abordi, on see tegelikult lihtne lahendus ka sellele mehele, kes ilmselgelt normaalse Eesti mehena kondoomi kasutada ei taha. See kondoomi (mitte)kasutamine on teema, millest ma tean rohkem, kui ma tahaksin, nii et kui mõni mees tahab sellel teemal minuga vaielda, siis ma küsin vastu, et “mitme mehega sul suhe on olnud, et sa arvad sellest midagi teadvat?”
Ja ei aita siin see ka, kui mehi utsitada naiste juurde jääma, sest teine pool on see, et koduvägivalla hulk on meil just selline nagu on ning päris paljude naiste jaoks on vabanemine oma mehest justnimelt vabanemine.
Okei, see läheb nüüd väga ühe teema poole ära, aga see on teema, mis tegelikult puudutab isiklikumalt või vähem isiklikumalt küll iga naist.

Laiemalt aga häirib mind see, kuidas, kui öelda midagi kaabude partei vastu (no ma loen kommentaare selliste artiklite-postituste alt), ilmub alati varem või hiljem – pigem varem – välja keegi, kes hakkab pröökama, kuidas saja tuhande valija hääled tahetakse ära visata. Ja minu jaoks lähebki mingi mõistusliku lähenemise piir kusagilt siit.

Inimesed ei suuda teha lihttasemel matemaatikat või siis isegi otsida vastavaid andmeid netist. Kui tõsiselt saab selliseid üldse võtta? Valijaid oli kokku ca 560 tuhat, ümardatult. Kui nüüd teha kõige lihtsam tehe, siis 560 000 – 100 000 on 460 000. Kui tundub keeruline, võib kõik nullid tagant ära võtta. igal juhul on 46 nagu PALJU suurem kui 10. Isegi protsentarvutust ei ole sellest arusaamiseks ju vaja.
Võtame teise, vasakäärmuse. Nemad said ümmarguselt 160 tuhat häält (ümardatuna allapoole, kui 100 tuhat oli ümardatud ülespoole). 160 on ka ilmselgelt oluliselt suurem kui 100.
Ehk kui nüüd 100 000 hulgas olles lüüa lärmi, nagu mingi enamuse hääled tahetaks “ära kaotada”, siis see jätab ütlejast küll väga lolli mulje. Aga kuna neid on päris palju (või siis paar trolli eri nimede all, kurat seda teab), siis jätabki see kaabusid valinutest üsna rumala mulje, massina. Muidugi on seal ka helgeid päid, ma ei ütle seda.

Sellest massivärgist, täna saiakesi ostes olid mu taga kaks noormeest, kes arutasid mingeid geeniteooriaid ja -uuringuid. Ja see oli igatahes väga huvitav arutelu, palju ägedam kui see, kui (loodetavasti mitte) tulevane majandusminister ütleb otse, et mingeid aktsiismuutusi, mida (loodetavasti mitte) tulevane rahandusminister nagu lubaks, loomulikult ei tule (see on ka huvitav, sest nad ju nagu teeksid koos valitsust ja selline suhtumine näitab juba sisseprogrammeeritud konflikti). Igatahes, nad rääkisid seal seal just sellest, et saab geeniuuringutega selgeks teha küll, kas nende kahe vanema laps tuleb tark – aga see ei kehti üksiktasandil, vaid massi tasandil. Ehk mingeid järeldusi saab teha ca 10 000 paari baasil, et tõenäoliselt nende laps on tark, aga see ei tähenda, et neil kõigil niimoodi veab.

Hästi hea seletus oli (ja tore, et teenindajal kaua läks). Aga ma näen sama asja selle 100 000 seas. Ja ma ei taha neid halvustada, aga nad ise tõestavad seda iga jumala päev mitmeid kordi, et ega eriti palju teri nende hulgas ei ole. Ja nagu ikka – terad on pigem vaiksemad ja ei torka silma.

Mul on nüüd vist mitme aasta poliitiline postitus tehtud.
Ja täiesti esimest korda elus mõtlen ma, et võib-olla tuleb mõelda poliitika muutumise pärast ärakolimisele. Ühelt poolt on see nõrk, aga teisalt, isegi 90nda algul tulin ma Kanadast kenasti tagasi täpselt etteostetud lennupiletitega. Tuttavad kuude kaupa muudkui imestasid, et miks ma tagasi tulin, sest sel ajal ju kõik jäid sinna, kes korra juba läksid. Tänaseks on enamus küll juba ammu tagasi.

Ja tegelikult taandub suur osa sellest poliitikast vist ikkagi sinna, et aastasadu kummardatud mees (põhjamaade kultuur on läbi aegade veidi nihkes olnud, kristlus muutis seda peamiselt, naiste kahjuks; aga see on veel omaette teema) pelgab oma koha pärast. Saagu üle.

rahulik märts

Märts oligi väga kodulähedane, kuigi juba peale kahte nädalat tulid juba uued reisimõtted. Hetkel lükkasin need edasi.
Ehk üsna rahulik ja vaikne on olnud, suhteliselt. Meeleolud seoses tööga on küll süvenevalt kehvad, aga õnneks muud asjad kulgevad tavapäraselt. Või siis ikkagi rahulikult. Mingi laiskus on peal ja väga rabeleda ei viitsi. Tihe soojem poolaasta on nagunii kohe algamas, siis ei ole ilmselt väga hoo ja hoobi vahet. Võib küll praegu lihtsalt raamatuid lugeda õhtud läbi. Teoteatrisse sai ka korra. No ja mõned projektikohtumised ja asjad.
Jäähooaeg lõppes sel aastal varakult, aga edukalt. Järgmiseks aastaks on juba plaanid töös.
Mulle meeldib, et oleme jälle suveajal, pikad valged õhtud on nii mõnusad 🙂

tükike veebruari

Veebruar lihtsalt kihutas mööda. Ameerika – Võrtsjärv – Soome. Nüüd on kodus hea. Tööle pigem ei taha, on see periood. Ilmselt peaks aktiivselt tööportaale kammima, aga ma juba tean, et see ei vii väga kusagile.
Kõigest hoolimata oli huvitab kuu. Täis väga erinevaid kogemusi.

Näiteks kui autorendi kirjaliku info järgi sobivad kõik kaardid ja sularaha, aga reaalselt öeldakse sulle, et ainult krediitkaart. Polegi muud teha, kui teise putkasse astuda, kus (nagu hiljem selgub) teenindaja loeb nädalaks miskipärast neli päeva (või ajab sassi kuupäeva ja kellaaja, kuigi viimane on õige) ja ütleb selle järgi hinna, mis muidugi tundub üsna okei. Ja peale pikka lennusõitu muidugi ei suuda enam pabereid üle kontrollida ning lõpuks läheb see rent poole kallimaks, kui plaanitud.
Aga siis jõuad keset ööd hotelli, kaardil päevalimiit serva peal ja seal tullakse vastu, et bronnime hetkel ühe öö raha ära ja vaatame homme edasi. Homme sai kõik korda.
Ja edasi kulges kõik kenasti (kuni auto tagastamiseni). See toidukoht, kus ma tundsin end lapsena, sest teenindaja oli ca 70nene käbe proua ja suhtuski meisse mõlemisse emalikult. Või see koht, kus teisel hommikul tüdruk tuleb ja ütleb, et hei, sulle kohv ja sulle tee, eksole? Sest eile me tellisime just nii. Ehk ühelt poolt on küll selline natuke võlts kiipsmailing, aga teisalt nad päriselt ka siiski huvituvad ja jätavad meelde.
Suurlinna lennujaam, mis on maailma esikümnes või esikahekümnes (neid edetabeleid on erinevaid), aga mis koosneb täiesti mitteseotud terminalidest ja see meie oma on üllatavalt väike ja hubane. Peaaegu nagu meie kodunegi. Või suurlinn ise, kus ei ole küll aega ringi vaadata, vaid ainult läbi sõita. Ikka läbi kesklinna, pilvelõhkujate vahelt. Ja siis, vaevalt mõnisada meetrit kaugemal bensiinijaam, kus teenindajad on konkreetselt (ilmselt kuulikindla) klaasi taga ja kus kütus on nagu palju kallim kui maapiirkonnas või kasvõi lennujaama lähistel (kus teenindaja ei ole klaasi taga). Ja siis ilmsel latiinolinnaosa, sest sildid viitavad sellele ja söögikohad samuti.
Sellega, et söögiportsjonid kipuvad hiiglaslikud olema (v.a. mingid ketikohad, kust me üritasime nt hommikusööki saada ja mingi väikese kuklikese singiga saime ropu raha eest), harjud lõpuks ära. Mitte, et see normaalne tunduks. Hommikusöögi koha pealt – tuleb leida need kohad, kus kohalikud söövad ja saad oma muna ja värgi kätte. Ei maksa rohkem, kui ketis, aga toit on mõnusam ja mõistlikus koguses. Ja siis ongi seal need kohad, mis on lahti hommikul kuuest keskpäevani või kella kaheni ja mis on kell 8 hommikul rahvast täis. See kontseptsioon ühe keskmise eestlase pähe ei mahu.
“Kõik on nagu Ameerika filmides ja arvutimängudes,” tõdeb laps ja muidugi nii see ongi. Lihtsalt mingi hetkeni vist ei taju ära, et nende filmide tegevuskohad ongi reaalsed. Ja toiduportsjonid.
Ma usun, et kesklääne väikelinn ongi mingis mõttes vist kõige ehedam Ameerika. Vähem väliseid mõjusid kui ookeanide ääres.

Tagasi kodumaal. Korraldatav üritus rabab sellega, et osalejaid ilmub pea poole rohkem, kui ette oli teada. Tore ja mittetore. Tegelikult pigem tore.
Ebameeldiv üllatus, kui avastad korraga, et majutusasutuse omanikud istuvad õhtul sõpradega jooma klientide söögisaali. Ja ka teisel õhtul. Ma olin naiivselt arvanud, et selliseid asju enam ei juhtu. Siis satud sõitma nende ATV taga olevas kärus, kus ei ole õieti servasid, küll aga kaks lahtist pinki. Ega juht sõidab ikka hooga, päris ebaturvaline on. Kõik vist ikka jäid ellu ja terveks. Ikkagi, uskumatu!
Muidu – kiire ja veel natuke kiire. Tuuline ja pisut porine. Ja see, et “ära kamanda mind, ma teen ka asju ja mitte vähe!” Sauna väljavõitlemine ja teise päeva õhtuks ülessoojenenud tuba (aga mitte vannituba). Ning kõik need, kes pärast pikalt tänavad.
Hiljem see üks mail, mis kunagi oleks sind põdema pannud, aga enam mitte. Sest sa oled jälle sammu täiskasvanumaks saanud, tundub. Ja sa tead, et sa oled tegelikult selles, mida teed, hea, ning ei pea kahtlema ei selles ega paljuski muus.

Soomest ei kirjuta ma täna. Kui üldse.