ajajoon

Peale aktiivset perioodi saabunud vaikus tõi kaasa mingi tühjuse. Nädala sees oli veel piisavalt järeltegevust ja -mõtlemist, aga ka tööd. Eile õhtuks olin üksi koos kassidega, kuulasin vihma akna taga ja tundsin korraga totaalset tühjust.

Võib-olla andis oma osa varem vaadatud film. The Million Dollar Hotel on minu meelest hea film, kuigi omal ajal ‘meerikas ei läinud kaubaks. Veidi unenäoline ja hõljuv, täis detaile, ja muidugi see muusika. Aga ilmselgelt mitte parim vaatamine, kui on selline periood, nagu hetkel siin. Võib-olla oleks veidi parem olnud, kui ma poleks peale vaatamist üksi jäänud. Või kui ma oleksin algusest peale üksi vaadanud.
Kinoõhtu kahekesi, ühe inimesega minevikust, kellega nüüd aastaid on aeg-ajalt mingeid kaootilisi kokkupuutepunkte. Need kohtumised on samuti kuidagi filmilikud ja veidi unenäolised. Nagu et ma tean ja tunned inimest ja saan aru, mida ta ütleb ja samal ajal ütlemata jätab ja oskan kõigele reageerida kuidagi väga täpselt – aga see kõik toimuks nagu väljaspool päris-maailma. Minevik toob mingi ajanihke sisse.  Ja piinlikult detailselt väldime teineteise füüsiliselt puudutamast. Sest selles oleks mingi oht ja haavatavus samal ajal ja me kumbki ei tea, kuidas see lõppeks. Ning kas see oleks see, mida me tahaksime (ükskõik, mis siis juhtuks või mitte).
Ma tean, et nii, nagu on, ongi hea. See, mis kunagi oli, peabki jääma minevikku.

Tegin õhtul aruka otsuse ja läksin lihtsalt varakult magama. Polegi ammu 10 tundi juttis maganud.

Muljed

Erinevad muljed inimestest on natuke nagu eilse teema jätk. Selles mõttes ka, et see on taas seotud eelmise nädala üritusega, kitsamas mõttes. Laiemas mõttes pole tegu uue avastusega.

Mingeid isiklikumaid teemasid olen ma siin viimastel aastatel vältinud – seekord saaks ka muidugi üldistada, aga ei hakka.
Oli üritusel üks meesterahvas, kellega oli eelnevalt veidi suhtlemist (nagu paljudega), aga kes, erinevalt enamikest teistest, hakkas kohapeal mulle üsna ühemõttelisi vihjeid tegema. Iseenesest ju kena, et keegi mulle tähelepanu pöörab, aga see oli minu jaoks veidi vales stiilis. Ma lausa küsisin mingil hetkel, et kas me ikka oleme pubekad, et see nii “nurga taga” käima peab – ja minust kümmekond aastat vanem meesterahvas naeris, et jaa, muidugi oleme pubekad. Minu elukogemus ütleb aga, et muidugi ei pea iga ligiajamist väga avalikult tegema, aga normaalsete täiskasvanute puhul ei pea ka mingit hullu konspiratsiooni tekitama. Niisiis, sisemine radar pani paika, et tegu on mingi saagiotsijaga. Kuna mul oli ka päriselt väga palju tegemist, siis ma küll lubasin ühe kiire sõbraliku neljasilma-kohtumise, mis lõppes minu soovide järgi, aga ilmselt mitte teise poole soovide järgi. Muidugi, seejärel huvi minu vastu vähenes. Mitte päris (mulle tuldi lausa spetsiaalselt ikkagi head-aega ültema, väljaspool kõiki üritusi), aga tuntavalt.
Aus olla, siis mingi väike osake mu sees oli isegi natuke nukker tähelepanu kadumise üle, aga üldiselt see eemaldumine pigem sobis. Sest no oli aru saada, et seikleja mis seikleja. Mis on ju ka täiesti okei, kui ma ise oleks sama seisukoha võtnud ja mul selleks aega oleks olnud. Lihtsalt, mu “probleem” on, et ma ei viitsi nende seiklejatega tegeleda – ka siis, kui mul aega on. iga naisterahvas teab ju, et lihtsalt seksi jaoks ei ole vaja meest. Novot. Ja lihtsalt meelitustega mind enam ära ei sebi. Ei tööta ka see, et “luba omale natuke head, kui pakutakse”. Ma ju ei tea, kas saab hea olema või mitte! Ei ole iga mehega tingimata hea; ja seda ei tea ju enne, kui asi läbi.
Ehk siis panin tüübi enda jaoks mingisse lahtrisse, lähtuvalt suhtumisest minusse.

Aga lähme edasi.
Nädala teisel poolel oli ka üks koosolek, selle üritusega iga-aastaselt seotud. Ma juba tean, et seal läheb ära mingiks lahmiseks, üüratuks jutuvestmiseks ja konkreetset koosolekult ei ole lootagi. No paras laat. Eelmisel aastal oli meid ca kümmekond ja asi valgus väga laiali, sel aastal ootasime umbes poole rohkem, aga tuli veelgi enam inimesi kokku. Ja otse loomulikult läks kirelt laadaks ära.
Vaikselt hakkas seesama tüüp, üsna uustulnuk seltskonnas, olukorda ohjama. Ei sekkunud julmalt, aga viitas osadele, et need teisi ei segaks ja vait oleksid, võttis mingitest teemadest kinni ja suunas neid üsna konkreetselt; kui koosoleku nö juhid jäid mingi detailiga toppama, siis võttis selle sujuvalt üle.. Ja tegi seda kõike kuidagi nii, et ei sõitnud kellestki üle ega keegi (vist) ei tundnud, et teda on kõrvale lükatud. Ja tal õnnestus paari tunniga ära lõpetada asi, millest ma kartsin kujunevat mitmetunnist peavalu. No päris mitu tundi poleks saanud, sest koht, kus me istusime, oleks teoreetliselt pidanud kinni minema, aga ju nad oleksid sellise inimhulgaga (nende mahutavuse piir) ka kauem lahti hoidnud.
Aga, minu mõte: see inimene omandas minu silmis hoopis uue mõõtme. Ma olin nagu, vauu! Mitte üksi see, et ta suutis selle asja lõpuks ära ohjata, aga ka see, kuidas ta seda tegi. Kuidagi pehmelt ja konkreetselt samal ajal. No nagu uskumatu, ma pole ammu midagi sellist kogenud!

Ehk, kuigi ma endiselt arvan, et vastassoo osas on ta nagu on, siis laias laastus minu arvamus sellest inimesest tõusis kõvasti. Sest ma nägin seda poolt temast, millest ta oma mesijuttudes aimugi ei anna, aga mis on väga äge pool.  Ja selle koha pealt respekt.

Ei, see ei ole esmakordne selline kogemus mu elus. Seda on ikka ja jälle ette tulnud, et mees, kes oma suhtluses vastassooga on “lihtsa lahenduse” peal väljas või lihtsalt otsustusvõimetu, suudab mingites mitte-isiklike-suhete-olukordades asju väga kenasti juhtida. Aga eraelus hulbitakse, otsides aina paremat. Ega muud polegi, lihtsalt selle juures ilmselt unustatakse teine pool (või pigem isegi mitmuses, teised pooled), kes võivad kõvasti haiget saada. Olen minagi elus selliste otsa põrganud ning pärast üksi haavu lakkunud – ja pole ime, et ma olen jõudnud sinnani, et pigem tõrges igasuguste meelituste suhtes olen.
Ning natuke nukker on ka, sest liigagi tihti sellised mehed samas kurdavad, kuidas neil eraelus vedanud ei ole (konkreetse eksemplariga nii palju ei suhelnud, et selleni jõudnud oleks), aga nad ei kipu kuidagi aru saama, et ise nad seda endale teevad.  Ja vaadates muud käitumist, siis on see nende oma valik. Sest kuna nad muud olukorrad haldavad ära, siis ongi asi valikutes ja nende aktsepteerimises.

Mina – mina olen hetkel rahul, et niipea mingit kohtumist selle inimesega ette näha ei ole. Mulle ikkagi meeldiks hästi mõelda ja pigem selle koosoleku haldamise muljega edasi elada 🙂

Tagasiside

Täiesti normaalne on, et peale ürituse korraldamist tuleb see päev, mil ainus tunne on, et “oli seda siis nüüd vaja”. Paari päevaga selgub, milline osa kriitikast oli hetkeemotsioon ja milline mitte ja see aeg on käes. Üks kriitika läks oma elu elama.

Peab muidugi ütlema, et kuigi see solvunult igas kanalis pasundatav etteheide on täiesti põhjendatud, on siiski üllatav, et see annab tulemuseks umbestäpselt 1% tõsist negatiivset tagasisidet. Mida on täpselt 1% liiga palju, aga keskmiselt võttes on see väga hea saavutus. Enamus kohapealseid tormakaid ütlemisi on jäänudki selleks esimeseks emotsiooniks. Pai saime ka, kiideti päris palju. Isegi see 1% ei ole tegelikult mind puudutav.
Lihtsalt ma ise tunnen, et puudutab küll. Reaalsus on ju see, et mina olin korraldamise ja asjatamise juures nö parem käsi; ja seega kõik, mis puudutab üritust, on minu asi ka. Mis sellest, et minu asi oligi pealtnäha vastutus enda pealt ära lükata ja pigem ümmargusi vastuseid anda. Paljud küsimused ja ka probleemid, mis minuni jõudsid, ei olnudki minu vastutusala ja ma ei saanudki midagi konkreetset vastata. Ometi, olulise asjapulgana võtsin ma neid rohkem hinge, kui ehk pidanuks.

Aga kui nüüd mõelda selle ühe probleemi peale, siis ei häiri mind mitte probleemi olemus ja selle väljatoomine, vaid kuidas sellega edasi minnakse. Inimene sai viisaka, viga tunnistava ja vabandava vastuse oma meilile – ja peale seda paiskas FB erinevad kanalid oma probleemi täis. Tal oleks olnud võimalus täita mõned dokumendid ja apelleerida jms, mis oleks olnud täiesti normaalne. Selle asemel käib nüüd siin ja seal mingi kohutav pläma, et mis ja kes ja kus ja miks ja kes kõik teeks paremini ja mis veel kõik halvasti oli (tegelikult kirjutatakse ikka sellest ka, et kõik ei olnud halvasti). Ja mina mõtlen, et ma sain selle inimese kohta, keda ma muidu täiesti toredaks pidasin, teada hoopis uusi asju. Ja ei saa teiselt poolt üldse aru, kas see üritus ja võimalik tiitel on ühe 50+ meesterahva jaoks tõesti elu ja surma küsimus? Järeldusena, et ju siis ongi jah. No ja et tema elu, ise teab.

Mina kuulasin eile päeval Airi, miksides seda teisest kanalist tuleva ookeanimühaga, ja mõtlesin end õnnelikuks. Mis sellest, et täna sai sellest taas mingi rabe närvilisus, sest järelkajana oli veel paberimajandust (sõna otseses mõttes, üle 1000 lehe printimist ja Venemaale saatmist; pitsatite kohta ütlesin, et unustagu ära). Ma juba tean, et pikema perspektiivi emotsioon ongi positiivne.

harakale haigus

Sirvisin täna, olude sunnil, vanu ja päris vanu postitusi ja jõudsin selleni, et kusagile ma peaksin ikkagi kirjutama edasi. Kasvõi mitteavalike positustena iseendale. Sest, selgub, ikkagi on huvitav lugeda neid vanu asju, vähemalt minul omal küll.

Viimased nädalad on olnud hullumaja. Rahvusvaheline üritus oli vaja kiirelt viia teise riiki ja kogu see asi üleviimisest ürituse lõpuni võttis aega ca 3 nädalat ja ma olen sellest umbes 4-5 päeva ennast tervena tundnud. Kas ka terve tegelikult olin, ei tea. Alustuseks, peale tutvumist oludega, oli nagu lihtsalt külmetus. Aga ei läinud ega läinud paremaks, hommikuti ärgates ei saanudki aru, kas olen ärkvel või näen veel und. Nina õnnestus täpselt nii palju lahti hoida, et läbi suu hingama ei pidanud.

Kui ikka kuues päev jooksis, ei jäänud üle muud kui minna arstile. Tasulisele, sest oli nädalavahetus. EMOsse sellise asjaga nagu ei hakka trügima. Nutsin ja maksin. Aga põletikunäitaja oli laes ja sain antibiotsid peale.
Mis tähendas, et ajaks, kui Eestist lahkuma pidin, sai kuur täpselt läbi ja üsna inimese tunne oli. Ega muidugi väga palju ravimeid kaasa ei võtnud ka, sest kui äsja oled terveks saanud, siis uus asi ei tule ju peale kohe? Ega ma muidugi nüüd ei teagi, kas see, mis mõni päev hiljem taas ründas, oli uus või vana. Igal juhul on jube täpselt meeles, et sellel päeval oli nagu kogu aeg külm, kuigi temperatuur oli täiesti normaalne ja ma olin korralikult riides. Aga ma külmetasin kogu aeg ja öösel oli nohu platsis taas.

Tagasi sõites oli osa teed täpselt see teadmine, et ma ei tohiks sellisena roolis olla. Õnneks oli liiklus suhteliselt ja apteegipeatus aitas ka natuke. Ja muidugi see, et ma tee ära jupitasin ehk vahepeal ööbimispeatuse tegin. Järeltulija muidugi ütles, et oleks võinud juttis sõita, kui selle peatuse hinda kuulis; aga selle teine hind oli täpselt minu enesetunne ja võimekus pooltõbisena sõita ning seda ei saa rahasse panna.

Oluline on, et ilmselt ürituse raames keegi ei saanudki aru, kui läbi ma tegelikult olin.

Ilmast inimesteni

Veidigi külma ja lund ei paista kusagilt. Isegi lootust ei ole. Talv või asi..
Ilmast rääkides saab aga inimeste kohta muudki teada. Täiesti kogemata sain natuke kinnitust sellele, millest kirjutasin räuskamise artiklis. Kohe ütlen ära, et räuskamist ei toimunud.

Ehk tegin väga labase talve puudutava küsitluse ühes FB grupis, valikutes põhimõtteliselt külm ja lumega talv, selline sodi nagu praegu ja siis üks neutraalne variant ka. Ilmselt oleks pidanud panema ka neljanda, aga kuna see oleks meie kliimavöödet ja laiuskraadi arvestades siiski üsna utoopiline (no et oleks päris soe ja päikseline), siis ma üsna teadlikult seda ei pannud. Üks põhjus ka see, et tänapäeval ei takista miski kolimast sinna, kus talve sisuliselt ei olegi. Omalt poolt lisasin kommentaariks, et mina ootan talve.

Hetkeks on vastanud 699 inimest, nendest 68% on need, kes tahavad sellist talve, kus on ka külma ja lund; 24,3% on neid, kellele meeldib see hetkeseis ning 7,7% neid, kellel on ükskõik (või siis ilmselt ei sobi kumbki variant). Selge ülekaal suhtumises on näha. Igaks juhuks väike diagramm ka, visuaalselt on ju ikka parem.

Kommentaare lugedes aga jääb mulje, et umbes pooled või isegi veidi üle selle on rahul praeguse ilmaga, või tahavad, et talve üldse ei oleks. Kellele ei meeldi külm ja kes on rahul, et küttele kulub vähem raha ning ei pea lund rookima vms. Kuna ma tegelikult ei tee ju uuringut, siis ma ei võtnud nüüd kõiki kommentaare ette, pannud ühe autori omasid kokku ja seejärel arvutanud, mis välja tuleb; ehk seepärast ütlengi, et umbes pooled. Lihtlabaselt lugesin üle, et palju on neid, mis ütlevad konkreetselt, et praegune või veel soojem on hea. Teise poole sees on nii neid, mis talve tahavad kui neid, mis räägivad erinevatest prognoosidest jms.

Kordan veel, ma ei teinud seda kuigi tõsiselt ja ei mõelnud, et ma seda üldse hiljem analüüsiksin. Kuid kogu pilti vaadates tuleb tõdeda, et kommentaaridest jääb hoopis teine mulje, kui tulemustest – jääb kõlama nende hääl, kes ei ole minuga samal seisukohal ehk tahavad seda, mis tegelikult ei ole meie oludes päris normaalne (kuigi kindlasti osaliselt mugavam kui lumi ja külm). Tulev seos: normaalsuse (kordan veel, meie kliimavööndis ja laiuskraadil on miinuskraadid ja lumi talvel normaalsed; reeglina on meie laiuskraadil talved märksa külmemad kui meil siin Atlandist vägagi mõjutatud alal) soovijad on pigem vait ja ei arva midagi, vaid lihtsalt annavad oma hääle. Sõna võtavad pigem need, kes ei ole suurema hulga meelsusega rahul.
Mis jõuabki otsapidi tagasi selle eespool lingitud teksti juurde: kommentaaridest jääv mulje on pigem moonutatud ja võib tekitada hiljem arvamusi, et uuringute tulemused on võltsitud vm. Sest häält teevad pigem need, kes tahaksid elada mingis teises normaalsuses ja (vist?) tunnevad end ebakindlalt või vähemalt mitte kuigi hästi selles, mis hetkel on.

Võtke seda lihtsalt kui väikest meelelahutust, sest kindlasti ei ole see siin kuidagigi teaduslik. Aga ma järelduses ise siiski väga ei kahtle. Võib-olla sellepärast, et ma olen lugenud päris palju artikleid, mis samast asjast räägivad ja ka sellepärast, et ma tegelikult usun ka uuringufirmade küsitluste tulemusi, nähes samal ajal ka seda, mis toimub kommentaariumites.

Lihtsalt selline päev

Mõni päev on selline, et juba hommikust tead, et selline imelik tuleb. Kuigi otseselt ju ei olegi põhjust.
Pannkoogid jäid ära, sest mina neid ei tee ja ärkasin ikka jupp maad varem kui pannkookmeister. Köögiaknast paistis päikseline tänav ja muidugi see, kui must aken õieti on. Murakami ja aeglane kohv on tegelikult hea päeva algus, aga ikkagi oli mingi nukker tunne sees. Ma võin enese sees näha põhjuseid, enamus eelmises postituses välja toodud, aga kuna need käivad minuga kaasas juba mõnda aega ja enamasti tekitavad lihtsalt mingit ärritust, siis on selline nukrus ootamatu. Aga võib-olla on põhjused kusagil mujal ja ma ei tea neid, see võib ju ka olla?

Näiteks see, et ma olen hädas vabade nädalavahetustega, mida on viimastel kuudel palju ja ma ei ole sellega enam harjunud. Muidugi võiks koristaa ja sõita kusagile loodusesse, aga ma ei ole koristaja tüüp (mul ei ole mõtet ennast petta), pigem tekitab see minus stressi; ja üksi autoga kusagile kõndima sõita on ju tore, aga viimasel ajal mõtlen, et mitte just arukas. Kodukandi jalutuskäigud on juba veidi ära tüüdanud..
Kui natuke planeerida, siis saab aja ära sisustatud muidugi, kuid lihtsalt selle fakti tabamine, et ma oleksin hooti nagu vales aegruumis, ei mõju eriti positiivselt. Kuigi ka mitte kurvastavalt.
Täna, näiteks, seda probleemi ei olnud. Vanemaid sai külastatud ja köögis kraanikausi kohal olev lamp taas seina ja veel seda ja teist ja kolmandat. Isegi sellest hommikul alanud ja vahepeal päeval eriti intensiivne olnud nukrusest sain jagu. Aga mingit rahulolutunnet ei ole, ikka on selline tunne, et midagi on valesti.

Või siis see igavesti vinduv november, mis algas juba üsna oktoobri algul ja kestab siiani ja see pidev hallus võib ju lõpuks kurvaks teha ka? Pidev madalrõhkkond, keskpäeval vaid grammi võrra heledam kui öösel ja ilus päev on juba see, mil vihma ei saja. Külma ja päikest tuleks minna Lapimaale otsima? Kuigi miks siis just sellel päeval peaks kurb olema, kui haruldasel kombel on päikest?

Igal juhul mõned päevad lihtsalt on sellised ja ei jää üle oodata muud, kui järgmist päeva. Või üritada midagi muuta ja vaadata, kas sellest midagi muutub. Sest tegelikult peab see põhjus olema kusagil minu sees. Kuigi ehk ei peaks üldse mõtlema, sest päevad ei ole vennad.

Täna on tähtpäev tegelikult ka, seitse aastat oleme kahekassilised 🙂

2019

Paar tundi tagasi oli sõbrannaga põgusalt juttu, et lõppev aasta oli – kummaline. ma ei saa öelda, et halb, aga eriti hea ka justkui mitte.
Kuigi head ja toredat oli ju nagu küll ja küll, kui mõtlema hakata. Aasta lõpp vajus aga kuidagi ära – vist seetõttu, et eriti midagi ei toiminud. No ja seepärast ongi vist mulje, et kogu aasta oli natuke emotsioonitu.

Oma osa on siin kindlasti selles, et, nagu ema ikka, elan ma lapsele kaasa ja tal on suve lõpust peale olnud mõne teemaga segased ajad. Täpsemalt siis trenniga seotud, ma ei oska detailsemalt isegi väga lahata ja arvata, sest mina võin arvata ühte, aga see ei pruugi olla tõene. Laias laastus on see seotud olümpiaklassi vahetumisega, mis peaks nagu tähendama klassivahetust tema jaoks ka, teisalt on selle juures päris palju erinevaid küsimärke. Ma ei hakka nüanssidesse laskuma: lühidalt, nagu ikka, on laial alal erinevad klassid ja distsipliinid ning see põhidistsipliin nendele klassidele ei ole meil (eriti suurte seas) kuigi popp. Selle distsipliini jaoks on ka erinevaid klasse, meil on esindatud väga vähe ja see teeb veel keerulisemaks. Muidugi võib teha teisi distsipliine, aga need eeldavad tugevamat tuult ja nende jaoks ei ole eraldi trenne. Nojah.

Siis see remont, mida siin peaks ammu tegema ja milleni ma ei jõua. Nendest, kes siin vaatamas on käinud, ainult üks olnud valmis tööd tegema, aga tema hind ja ajaprognoos olid nagu kuu pealt. Teised on lihtsalt ära kadunud ehk ilmselgelt pole see töö neile sobiv.
Selline ümberehitusega remont on nagunii üks peavalu ja ma ei suuda sellega hetkel tegeleda (kuidas ja kas siin olla ja pikalt läheb ja oeh..), ometi tiksub kogu aeg kuklas ja poeg ka aeg-ajalt küsib. Muidugi, eeldatav rahakulu tekitab omakorda peavalu ja nii see läheb.
Lisaks tuleb järjest pähe, mida võiks sama remondi juures veel ümber teha – sellega kaasneb muidugi jälle kulu ja …

Ning muidugi see november, mis algas juba üsna oktoobri alguses ja kestab siiani. Ehk enamus aega on hall ja niiske. Päikest on loetud hetked, talvest võib und näha. See väsitab ka kohutavalt.

Lisaks on mul tunne, et ma olen sel aastal rohkem iseendaga olnud ja tuttavad vist väheke unarusse jätnud. On väike seltskond, kellega suhtlen tihedalt ja nö südamest südamesse, samas laiema ringiga (kes on ka ometi ju toredad) olen tegelenud vähem. Kas tõesti lihtsalt energiahulk on vähenenud või võtab kohati väga intensiivne koordineerimistöö seda nii palju, et ma tunnen, et vabal ajal nii palju suhelda ei jaksa?

Kuigi ma mingitest tegevustest olen viimasel aastal-paaril kõrvale jäänud (sest elu liigub edasi), on mõned uued juurde tulnud. Sel aastal olin mitu korda vee peal võistlusametnikuna, mitte ei sahminud niisama abijõuna ringi. Sügisestest laagritest on kahju, aga kuna pojal on teised laagrid, siis oleks ju veider ka, kui ma end mujale kaasa sokutaksin. Ilmselt peaks lihtsalt kas sügisel või kevadel kusagile päikese kätte reisima niisama, et natuke suve pikendada. Järgmiseks sügiseks tulekski plaanid teha, sest üllatavalt kombel mul paluti seda teha.

Meretaguse suveteemaga on nii ja naa. Muidugi olin ma üsna kurb, kui meid suviti aidanud pere mõni aastat tagasi välja vahetati. Uued inimesed, uued tuuled. Esimene suvi oli päris katastroof, siis tundus, et hakkab sujuma ja sel suvel läks kõik jälle kuidagi allamäge, kuni sügisel öeldi, et inimesi ei ole ja järgmisel hooajal nad teenuseid pakkuda ei saa. Hetkel otsisime ja osaliselt leidsime ka mingeid lahendusi, kuigi külalistele läheb see mõnevõrra ebamugavamaks. Kohati on tunne, et äkki peaks siis ära lõpetama sellega tegelemise, kui sellised jamad on? Praegu siiski otsustasime vaadata, kuidas kulgeb.

Kindlalt plussi lähevad ägedad reisid ookeani taha ja mere taha. Aasta algul Wisconsinis käies ei olnud küll aega ringi vaadata, aga kesklääne emotsiooni sai kätte. Napilt peale suurt külma jõudsime ehk õnneks olime seal normaalses kliimas. Lapimaa puhul oleks tahtnud vist veidi rohkem sügist, aga esimese õhtu imesoe oli ka hea. Veidi vähem vihma oleks võinud ka olla, kuigi üldiselt väga hull ei olnudki. Isegi Nordkapil suutsime päikese ära oodata.

Oli toredaid suveõhtuid, päikesest kõrbenud nina, juunikuus soojas merevees ujumist, sörkimist vihmases sügises, hetki olla uhke ja rahulolev ja tänulik ja tänatud.

Põhja-Norra, august

puhatud pühad

Need päevad jõulude ja aastavahetuse vahel, kui pole aimugi, mis päev on, mida tegema peaks või kes sa üldse oled..
Sel aastal on veel eriti nii, et vabu päevi on palju (mis on tore) ja vahepeal on üksikud päevad, mil enamus kontorirahvast vist küll tööl ei käi. Mul kolleegid viskasid nalja, et mul on sõltuvus, kui teatasin, et lähen täna ikka kontorist läbi, no lilled kasta ja paar töist liigutust. Aga see aitab vähegi järjel hoida ennast, sest tegelikult ikka ei ole ju puhkus.

Puhata on see-eest saanud küll. Viimase nädalaga olend vist 3 või 4 raamatut, vaadanud telekat rohkem kui pea kogu aasta peale kokku ja no natuke söönud ka. Vorstitegu oli, traditsioonilised kohupiimaküpsised ka. Mõned kingid jagatud, mõned saadud.
Üldiselt selgub, et ma olen telemaailmast ikka päris võõrunud. Lugemisega on nii, et raamatute vahele tahaks mingi pausi jätta, et muljeid pisut koguda (mõne raamatuga on see aeg pikem ja mõnega lühem) ning siis nagu polegi väga midagi muud teha, kui näputöö kätte ja teleka ette. Umbes 2-3 asja oli, mida ma tahtsin vaadata; mõne mõttetu filmi vaatasin veel. Ja edasi olen hädas, sest no pole vaadata. Mul ei ole uhkeid filmikanaleid tellitud, ometi veidi rohkem kui miinimumpakett, isegi Huub on ja puha. Pojale sai just Netflix aktiveeritud, Witcheri jaoks, sirvisin sedagi, aga kuna ma otseselt otsin väga väheseid filme või veel vähesemaid seriaalne, siis ei ole sealgi midagi.
Mõningad asjad on mu Dallase-sõbra Plexis ja sain oma NASil leiduvad üksikud filmid ka kenasti Plexi kaudu vaadeldavaks teha, aga tahaks ju mingeid uusi asju ometi. Plexi teeb veidi ebamugavaks veel see, et mu telekas seda ei toeta ja ma pean arvuti telekaga juhtmega ühendama. Natuke nagu ogar, aga hetkel ma pole suutnud midagi paremat välja mõelda. Telekavahetus oleks ilmselt järgmine idee, aga natuke ogar on suhteliselt uut ja täiesti toimivat telekat sellepärast välja vahetada, et tarkvara teeb kiireid samme. Seegi on juba nõme, et üldiselt normaalsed telefonid tuleb tarkvara pärast välja vahetada..

Kuna ilm on selline 80. novembri oma, siis käin väljas vähem, kui tahaks. Lihtsalt ei suuda selle märja halliga end õue sundida. Kui poodi või kusagile mujale lähikonda asja on, siis lähen ringiga või, nagu täna, jalutan paar peatusevahet. Ootan kannatamatult talvist kõrgrõhkkonda, mis toob külma ja päikese. Tundub, et sel aastal seda ei tule.
Aga uus aasta ei ole enam kaugel.

Täiskasvanu või asi

Pole mõtet kartagi, et elu igavaks läheb. Mulle omale võib ju vahel tunduda, et ma olen suhteliselt paikseks ja rahulikuks jäänud, aga ümbritsev maailm pakub piisavalt “põnevaid” väljakutseid. Enamus neist sellised, mida ei saa homse varna ka visata, et ehk läheb mööda.
Nendega tegeledes jõuan ma aga ikka ja jälle sinna, et mis täiskasvanu mina ka olen?!

Ehk see tõdemus, et tõesti, mina pean otsustama, vastutama, arvama – sest mina olen väljakutse üks aktiivne osapool, kuigi ma ei taha. Ikka ja jälle on vahel tunne, et kuulge, kusagil peaks olema mingi vastutav täiskasvanu, kes asja ära teeb-otsustab; ning siis tõden, et näe, ongi, mina ise. Ja absoluutselt alati see üllatab mind. Sest no mina olen ju napilt noorusest väljas ja ei tea maailma asjadest veel väga midagi.. kuni matemaatika ütleb, et vanuse järgi peaksin nagu juba ammu väga täiskasvanu olema. Mäletate ju küll, isegi 15-aastaselt tundusid ca 10 aastat vanemad juba hullult täiskasvanud ja targad ja puha. Kusjuures, võib-olla ma 25selt olingi täiskasvanum kui praegu, sest siis ma olin veel natuke nooruse must-valge.
Praeguseks on aga pilt kirjum ja, kuigi ilmselt igapäevaselt tuleb mul see täiskasvanu-olemine isegi välja, siis on ikkagi olukordi, kus ma tunnen, et keegi teine peaks selles rollis minu asemel olema. Enamasti juhtub see siis, kui asi on minu jaoks veidi ebamugav, kuigi mitte minust põhjustatult ja enamasti sellistel juhtudel ei ole ka välist põhjust, miks mul peaks ebamugav olema. Teine vaade on see, et kui ma ei taju end konkreetses olukorras täiskasvanuna, siis see tekitabki seda ebamugavust. Mispidi see täpselt on, ma ei saagi aru. Alati on muidugi tegu olukordadega, mida ma üldse väldiksin, kui võimalust oleks.
Pean ütlema, et reeglina need ei olegi mingid lõpptähtsad asjad, kus ma end niimoodi tunnen. Mingite suurte ja oluliste väljakutsetega (mida ma ka ehk eelistaksin vältida) enamasti ei olegi probleemi (kuigi see ei tähenda, et ma endas inimlikult ei kahtleks vahel), aga siis tulevad mingid vähemolulised asjad, mis mõjuvad laastavalt ja millest ma lõpuks, hambad ristis, läbi närin, tundes end ca 20-aastasena ja võimetuna teiste osalistega normaalselt suhtlema. Jajaa, suhtlemata ei jää, aga see nõuab umbes sama palju energiat, nagu mingi lõpueksami tegemine. Lõpuks on see läbi ja mina tõden, et ma ei ole ikka piisavalt täiskasvanu, sest ma ei tule mänglevalt iga olukorraga toime.
Ma arvan muidugi, et ega keegi vist ei tule. Ja ega vist ei peagi.

Selleks nädalaks on need olukorrad vist lahendatud.

Vaikimine kuld?

Ma ei pea kellelegi midagi tõestama, ei pea. Kui keegi näeb mind ja mu tegevusi väga teises perspektiivis, nagu ma ise, siis – nähku.
Aga see ei ole siiski minu jaoks lihtne. Ikka tahaks ju ennast õigustada, näidata oma poolt, tõestada oma seisukohta. Vaikida ja käega lüüa ei ole üldse lihtne. Mõtle, mis pilt minust maalitakse..
Elus laiemalt aga ei tohigi vait olla.

Öeldakse, et targem annab järele ja rääkimine hõbe, vaikimine kuld ja mis kõik veel.
Ning siis on see N. Mandela ütlus:

“Fools multiply when wise men are silent.”

Vabas tõlkes kõlab see umbes: “Kui arukad vaikivad, siis rumalus levib.” Ja ei saa salata, viimastel aastatel olen ma hakanud tajuma, et ei saa alati vaikida. Iseenda koha pealt võib, aga paljusid puudutavate teemade puhul mitte – kui neid esitatakse mingis rumalas soustis.
Muidugi, normaalne inimene ei lähegi kusagile kommentaariumisse räuskama; ka on meie loomuses see, et kui me millegagi nõus oleme, siis me oleme seda vaikselt ja passiivselt, ehk vaikimine ongi nõusoleku märk. Lihtsalt selle tulemuseks on see, et mingid kommentaariumid (ja mõnel puhul ka sisu) jätvad mulje, et rumalus ja räuskamine on normaalne ja levinud; samuti mulje, et mass arvabki seda, mida räuskajad. Sest nemad jäävad kõlama, sest teised lihtsalt ei kommenteeri. Ja siis on hiljem põhjust räusata, et nt uuringufirmad valetavad, võltsivad tulemusi, on kinni makstud või ära häkitud.
“Lisand” on veel see, et kui siis keegi arukalt kommenteerib, siis räuskajad võtavad sellised kommentaatorid ette ehk lisaks artiklile (või enamasti artikli autorile muidugi) hakatakse ka teist kommenteerijat ja tema arvamust maha tegema. Enamasti mitte kõige viisakamas vormis.
Otseseid ähvardusi ma väga näinud ei ole, aga ma tegelikult ei loe palju artikleid ja nende kommentaare netis, seega ma ei üldista selle põhjal. Aga no juba see on vastik, kui hakatakse isiklikult sõimama. See ei ole just haruldane. See hoiab omakorda arukaid kõrvale, sest kes tahab vabatahtlikult sõimuobjektiks saada?

Üldse on praegu ülilihtne oma sõnumit levitada, olgu see siis milline tahes. Väga odavalt saab panna püsti veebisaidi, mis näeb välja nagu mingi adekvaatne leht; sotsiaalmeedias on saab samuti üsna odavalt või ka päris tasuta oma ideid levitada ning kui õigeid hoobasid vajutada, siis jõuavad need väga paljudeni. Enne sotsiaalmeediat (sel ajal, kui ainult oma pere ja naabrid teadsid, kes loll on) jõudsid “püünele” peamiselt ikkagi need, kellel oli midagi asjalikku öelda ning kes oskasid seda arukal moel teha. Poliitikud jms ei lähe siia alla muidugi, neid ei võetud ka siis liiga tõsiselt. Tänapäeval tuleb aga infot üldse väga palju ning enamasti minnakse kaasa sellega, mis omale sobiv tundub; ja valikut on. Muidugi on vaja omale sobivaid mõtteid ka levitada ja no tulemus ongi selline, nagu on.
Loomulikult, keegi ei saa kellelgi keelata uskumast seda, mida tahab. Siiski võiks kuidagi, just kommentaariumites, seda arukust rohkem olla, et veidigi muljet tasakaalustada.
Ma ise vahel panustan ka. Enamasti hiljem ei vaata, sest see on üks väheseid võimalusi iseennast ja oma närve säästa. Aga kogu aeg vait olla lihtsalt ei saa. Ei peagi. Ka minul on õigus oma arvamusele.

P.S. Siinne blogi, muidugi, ei üritagi olla mingi arvamuste mõjutaja, vaid on täis täiesti isiklikke mõtteid, millega võib nõus olla ja võib ka mitte.