suvesüda

päevad on tegevusi täis ja raske on planeerida isegi kokkusaamist sõbrannaga. vahepeal on paaritunnised hetked, mil midagi ei tee, kuid ei oska ette näha, millal need on.
ja ometi on mul samas päris tihti tunne, et ma nagu ei tee midagi.

viimaseid moose külmikusse pannes olin juba mures. plaan on vähemalt ühte sorti veel teha, aga kuhu ma mahutan? igal asjal on oma plussid ja miinused, igatahes korterielu üks suurimaid miinuseid on sahvri puudumine. või ruumi, kuhu paigutada lisakülmik. või ka korraliku jaheda keldri.
muidugi pole see ainus miinus.
aga õnneks on plusse ka piisavalt.

ilus suvi on.
maitsev ka. ega muidu siin nii palju retseptivabu toidupilte pole.
seekordne lillkapsa püreesupp on kana asemel praetud peekoniga, porgandi asemel on brokkoli ja koore asemel toorjuust. aga kes teeb üldse sellist suppi retsepti järgi?

dinner718

india stiilis kanapilaff ja hakklihasupp sulajuustuga

vahepeal peab ikka mõne retsepti ka ära fikseerima, et poleks kaugelt otsida.

see esimene on tegelikult lapse telefoni mingist äpist pärit. pojake nimelt leidis eelmisel nädalavahetusel keset kaubanduskeskust korraga, et äpiretsepti järgi võiks ju süüa teha küll. ma küll ei saa siiani aru, mis vahet on niisama raamatust või netist leitud retseptil ja äpil (ega seal ei olnud ka mingeid eriti uuenduslikke juhtnööre), aga no samas ei ole vahet.
igatahes osutus ta valikuks india stiilis kanapilaff. pettumus oli muidugi see, et ajaks oli märgitud 40 minutit, kuid ettevalmistamine võttis muidugi kauem ning meil oli pruun riis, mis kees ka kauem.
kuna äppi mul ei ole ja netist niisama päris seda versiooni ei leidnud, siis panen vabas vormis kirja.

koori ja tükelda 1 sibul, sama tee paari küüslauguküünega ning ühe suurema porgandiga. lõika kaks kanafileed tükkideks. rohelised oad lõika lühemaks (meil olid külmutatud oad ja me murdsime).
siis on vaja veel maitseaineid. kuna ma ei saanud kohalikult poest kõike, siis ostsime masala maitseaine (tegelikult oli retseptis kurkumi, köömne, masala, cajenne segu, kokku ca 20g – ma panin samas kaalus seda santa maria segu). ingverit oli ka, et 50g riivida, mul oli mingi pisike jupp ja tükeldasin (ja vist palju rohkem polekski tahtnud, kuigi ingver meile muidu meeldib).
100g või umbes nii maitsestamata jogurit, umbes pool liitrit kanapuljongit (mul oli aedviljapuljongi kontsentraat, läks see), võid, hakitud koriandrilehti (noh, petersell sügavkülmast..).
riisi, meil on pruuni riisi ca 300ml, retseptis oli muidugi basmati riis. riis loputa külma veega ja jäta seisma.
ja üks selline suurem pann või paksupõhjaline pott.

mingi 25-30g võid poti põhja, kesmisel kuumusel lase sulada, lisas sibul-küsla. segades hautapaar minti, siis lisa kana. küpseta segades (ei pea pruunistama) ca 6-7 minti, kuni kana on pehme. tõsta kana-sibul-küsla kuskile muusse anumasse kõrvale. nüüd sulata samas potis vms, kus kana tegid, veel umbes 20g võid ja lisa maitseained + ingver. sega paar minti, kalla potti jogurt, keera see ühtlaseks massiks kokku. lisa riis ning kuumuta gemüüset jälle mõned minutid (3-5), enne kui oad-porknad kõigele seltsi torkad. põmst tahab siukst segamist, sest päris kuiv on see mass siiani. aga kui porknad ja oad on ka paar minutit maitsestunud, lisa puljong. nüüd võib natuke soola-pipart ka panna.
lase keema ja siis keera tuli vaikseks ning hauta, kuni riis pehme. mõne riisiga on see 10min, meil läks pigem 25 kanti. no vahepeal peab kontrollima, et ei hakkaks kõrbema – meil läks hästi, vedelikukogus oli suht paras.
kui riis pehme, siis kalla kanavärk potti tagasi, petersell pane kah ja sega korralikult läbi. lase paar minti veel haududa, et kana soojeneks – ja valmis ongi.

sellest on pilt ka:
kanapilaff

teisest roast, sulajuustuga supist, pilti ei ole. eks natuke selline piima-aedviljasupi moodi näeb välja, aga maitselt on ikka täitsa erinev. valmib kiirelt, mis on hea.

ajasin supipotis ca 1,5l vett keema, lisasin veidi kontsentreeritud aedviljapuljongit (võib kakanapuljongit kasutata, kuubikust) , valasin sisse paar peotäit punaseid läätsesid. ca 5 min pärast lisasin 400g külmutatud aedviljasegu (porgand, brokkoli, lillkapsas; aga võib ka muu olla). pudistasin peale natuke nõmm-liivateed (tüümian sobib ka hästi, mul lihtsalt ei ole aed-liivateed hetkel).
kuni supp uuesti keema tõusis, praadisin pannil 500g hakkliha, maitsestasin pipra ja soolaga. sibulat ei olnud, muidu oleks peeneks tükeldatud sibula ka koos lihaga pannilt läbi lasknud.
kui supp oli nüüd natuke keenud, nii et kapsad enamvähem pehmed, kallasin hakkliha potti. lasin uuesti keema tõusta.
keerasin tuld vähemaks ja segasin supi sisse kaks seda tavalist karpi Merevaiku (200g on need vist?). nüüd ei tohi enam keema lasta, juust tuleb korralikult supi sisse segada. lõpuks lisada veel maitse järgi soola, kui on tunne, et on vaja, ning veidike värsket muskaatpähklit.
maitseroheline peale ja head isu 🙂

selline rahulik pühapäev..

see pühapäev, kui pole mingeid plaane ja mõte on päev läbi raamatut lugeda. no nii enam-vähem.
ja siis teed kaks plaaditäit suitsulõhepirukaid, plaaditäie kana kartuli ja tomatiga ning kuus plaaditäit šokolaadiküpsiseid. ning vajud pool seitse diivanile, et lõpuks natuke- hinge tõmmata ja telekat vaadata.
kaks masinatäit pesu ei lähe arvesse, sest pesu peseb end ise.
homme tegelen pakkimisega.

aga küpsistega on nii, et võtsin raamatukogust krimka, eksole, ja siis selgus, et see on retsepte täis. ja kuna küpsised tulid head, siis märgin ära, et alljärgnev retsept on Joanne Fluke raamatust “Mõrv šokolaadiküpsistega”.

küpsised ja kana

Krõpsud šokolaadiküpsised

Kuumuta ahi 190 kraadini, küpseta ahju keskosas.

225g võid
200g suhkrut
220g fariinsuhkrut
2tl küpsetuspulbrit
2tl vanilliekstrakti (asendasin 3tl vanillisuhkruga)
2 muna
310g jahu
470ml purustatud maisihelbeid
170-340g šokolaaditükke

Sulata või, lisa mõlemad suhkrud ja sega. Lisa küpsetuspulber, vanilliekstrakt ja kahvliga lahti löödud munad. Sega hästi läbi. Lisajahu (sõeluda pole vaja) ja seda see ka taignasse. Viimasena lisa käte vahel purustatud maisihelbed ja šokolaaditükid ning sega tainas veel kord korralikult läbi.
Vormi taignast sõrmede vahel väikesed pallid (ühe palli jaoks võiks olla ca 1,5tl taigent, silma järgi,minu täiendus) ja tõsta need ahjuplaadile asetatud küpsetuspaberile, tavalisele plaadile peaks mahtuma 12 küpsist. Vajuta tainapallid kergelt jahuse või õlise pannilabidaga veidi laiaks (mina vajutasin lihtsalt näppudega).
Küpseta ahju keskosas 190 kraadijuures 8-10 minutit. Jahuta ahjuplaadile 2 minutit ja tõsta siis küpsised ahjurestile jahtuma. Rest on oluline – küpsised tulevad siis krõpsud.
Kogus: 72-96 küpsist, olenevalt küpsiste suurusest.
Minul tuli 72.

igapäevast rooga..

ja ikka on see seis, et mul on umbes kolm kuni viis asja, millest tahaks kirjutada, aga miskipärast ma lihtsalt ei võta seda aega, et need mõtted kirja panna.
ning õhtul, kui asjad, mida on vaja teha, on tehtud, siis lihtsalt logelengi niisama ja ei olegi tahtmist mingit seostatud juttu kirjutada. kuigi ma tean, et ka väsinuna ja hilisel ajal tuleb see mul täiesti veenvalt välja, kui ma vähegi tahan.

mulle tundus muide täitsa toredana eile naljana välja käidud idee, et ma võiksin minna näiteks Tartusse kokakursustele. palunväga, meelsasti, eriti päevases vormis. saaksin paar kuud mingitest igapäevastest kohustustest puhata. ma küll ei tea, mis sel juhul mu töö(de)st saaks. aga kuna tegu on mõttemänguga, siis see ei ole oluline, eksole?
tegelikult ma ei saa tõesti aru, kus ja mida ma olen valesti teinud, et ma tunnen aina enam ja enam, et ma olen kokk-koristaja-rahamasin ja ma ei jaksa lihtsalt seda kõike olla. võinoh, jaksan ju isegi (ega see ei võta ju päevas nii mitmeid tunde ka ega pole reeglina füüsiliselt västiav), aga ma ei taha. lõppeks käin ma üsna mitmel kohal tööl ka ja vahepeal võiks mõni päev veidi lihtsam olla ometi. ausalt, kasvõi kolm päeva juttis, kus ma ei pea mõtlema, et mida jälle süüa teha (küsimusele, et mida teha, ei saa enamasti miskit kuigi asjalikku vastust) ega lugematu arv kordi päevas nõusid pesema.
jajah, nõudepesumasin. ma tahaksin ise ka teada, kas ma loobun näiteks pottidest või taldrikutest või millest, et see masin kööki ära mahutada.
ning, mis teha, minu jaoks ei ole päris normaalne lahendus, kui kasvav ja trenniv poisslapsuke toitubki kolm päeva külmutatud pitsast, makaronidest ja pelmeenidest. ilmselt enamike jaoks oleks see täiesti okei lahendus küll. seega jääb ikka küsimus, kus ja mida ma olen valesti teinud? näiteks iseenda peas?

ah, mingid esimese maailma probleemid tegelikult. sest ilmselgelt meil on võimalus mitmekülgselt toituda ja mul on aega ise süüa teha ja ka nõude pesemiseks on aega.

ega selle jutu kõrvale muidugi muud pilti panna ei saa, kui üks toidutegemisepilt..

praer2imed_6996

küülikuraguu aedviljadega veini-meesoustis

kuna tänane toit tuli välja liiga hea, siis panen kirja just seepärast, et teinekord sama üritada teha. üldiselt mul ei ole küll nende jänesetoitudega mingit jama – alati lakutakse pärast näppe.

mul on kusagile salvestatud paar küülikuretsepti ühest Malta kokaraamatust. seal süüakse (kuuldavasti) jänest päris palju, ometi on neid retsepte seal vaid mõni ja veidi ühesugused. inglise keel on seal raamatus ka täpselt niisugune, et ega ameeriklased vist sotti ei saaks. aga klassikalise briti inglise keele baasil (eriti, kui see ei ole emakeel), loeb need retseptid välja küll. alljärgnev on siiski minu mugandus ja kuigi ma kohati ilmselt kasutan sõna “jänes”, on see toit siiski tehtud kodujänesest ehk küülikust; metsjänes tahab ilmselt veidi pikemat lähenemist.

alustuseks tuleb jänes muidugi ära tükeldada. kuna loom on pisike, on see ka toorena üllatavalt lihtne. isegi selgroo õnnestub lihtsalt ära murda, kui liha on kõrvalt lahti lõigatud. jäsemed saab kaüsna lihtsalt küljest ära.
“vasakule” panin ära kõik koivad (koivaotsad muidugi jäid raguusse), nö sadula koosfileedega (tükeldasin karreeviiludeks ja ilmselt lähevad kunagi mingi salati lisandiks) ja kõhunahad (proovin nendest mingi rulaadi teha). nii et raguu jaoks olid siis koivaotsad, ribid, kõik selgrooga seotud tükid, kael. kaalult siis ehk kilo kanti, huupi pakkudes.

j2neseraguu7012

ca 1kg küüliku tükke, kontidega
3-4 porgandit, lõigatud diagnoaalis ketasteks
1 keskmine sibul, puhastatud ja lõigatud mitte väga väikesteks tükkideks
veidi külmutatud herneid
2-3spl õli
150ml punast kuiva veini
150ml tomatipüreed või paksu maitsestamata tomatimahla
100ml aedviljapuljongit
2-3 loorberilehte
6-8 tera vürtsi
1tl vahemerepärast või provanssaali ürdisegu
1,5spl mett
soola

võta suur pann, aseta tulele (kõrge kuumus) ja vala õli pannile. kui õli on soojenenud, aseta pannile jänesetükid, ühes kihis. kui ei mahu, jäta osad ootele. pruunista ühelt küljelt 3-5 minutit (sõltub pliidist ja pannist jms, vajadusel vaata ühte tükki korra), siis keera külge ja pruunista ka teine külg. kui kõik tükid ei mahu pannile, siis tõsta esimesed taldrikule (või ka haudepotti, kuiplaanid toidu lõpuni selles teha), lisa vajadusel veidi õli ja pruunista ülejäänud samamoodi. suurema panni puhul pane kõik jänesetükid pannile tagasi ja lükka ühte serva ning aseta pannile ka porgandi- ja sibulatükid, kui teed edasi haudepotis, siis läheb küülik haudepotti ning pannile sibulad-porgandid. kuumuta läbi. pannil tehes jätka samas, potis tehes vala porgand-sibul potti koos õliga pannilt ning aseta pott tulele.
nüüd lisa vein ja lase korraks keema. lisa tomatipüree, aedviljapuljong, loorberilehed, vürts ja ürdid. hauta vaiksel kuumusel minutit 30. lisa mesi ja hauta edasi. vahepeal võid segada ka.
nii 15-20 minuti pärast kalla pannile-potti herned (kogus vastavalt soovile) ja maitse järgi soola. kuumuta veel 5-10 minutit.

serveerisin koduse friikartuli ja värske salatiga 🙂

nädalavahetuse nimekiri

millal algab nädalavahetus?
igatahes.
telekast, Aadama passioon.
pähklid, korjatud ja puhastatud, kuivamas. palju sealt on veel nt mädasid või tühjasid, ei tea. sarapuuseguses võlumetsas oli ilus.
sütel grillitud lambakarree.
öised küünlad mälestusmärgi juures.
virmaliste vilksatused. ma ikka ei oska neid pildistada. ilmselt selle kaamera suur iso pole ka kuigi kvaliteetne.
kala, värske. lest. puhastamata, veel. igaühele üks. kassidele kassikala.
kala, suitsutatud. algul ahven. siis lest ka. jagus jagamisekski.

tihe nädal ees.

150913_7825

vihmase juuliõhtu mugavustoit

ausõna, kuigi siin see ei kajastu väga, ma täiesti teen süüa. isegi, peaaegu, võiks öelda, enam-vähem, iga päev. nojah, väikeste mööndustega. vahel on midagi soojendada ja vahel mind pole lihtsalt kodus ja vahel neil mittekodusolemise juhtudel ma lausa ei peagi ka mujal süüa tegema. mis on tore, sest siis kodus jälle ei ole tunnet, et ma ei jaksa iga päev jälle toidule mõelda.

okei.
kui päev on selline, et kuiv püsib just siis, kui on vaja et ehk jõuab turult värske kartuli ka võtta, aga ikka on selline niiske ja mitte kuigi soe, siis tuleb üks vihmase juuliõhtu lihtne roog kokku keerata. selline, mis oleks mõnus ja ei laseks vihmal päeva halliks teha, ja selline, millega pole palju vaeva ja selline, mis maitseb noortest kohalikest köögiviljadest hea.
ingliskeelsed toidublogijad kasutaksid siinkohal kindlasti selliseid sõnu, nagu ‘comfort food’ ja ‘rustic’. aga meie oleme napisõnalised eestlased ja seega lepime lühida mugavustoiduga, tähendagu see siis kelle jaoks mida iganes.
aedviljaahjukas457

retsepti kui sellist ju ei olegi.
lao ahjuplaadile kondiga kanatükid (või kui ei taha, siis jäta liha üldse ära või pane seda liha, mida tahad, searibi või -kaelakarbonaad peaksid ka kenasti niimoodi ära küpsema) ja nende vahele värskeid aedvilju.mitte liiga peeneks tükeldatud, muidu ei ole piisavalt .. rustikaalne 😛
täna olid mul seal porknad, lillkapsas, pool rullkõrvitsat (ehk kabatšokki), sibulat. aga võib panna ka kaalikat, peeti, baklazaani, naerist …eee.. kartult.
nõrista üle oliivõliga, lisa maitseaineid ja ürte. nt kogu plaaditäiele panin soola ja siis kanale suitsupaprikat ja aedviljale peterselli. maitse asi noh.
ja kogu kupatus ca 180 kraadisesse ahju enam-vähem tunniks. välja võttes on muidugi arukas värsket maitserohelist ka peale panna.

kartul, mis ei ole minu suurim sõber, läks seekord hoopiski potti. nagu värske kartul ikka, soolasesse keevasse vette, lõikasin enne pooleks, just selle roa jaoks. kui oli keend, siis vesi pealt ära ja asemele hakitud värske till ja sibul, tilk sidrunimahla, veidi soola ja värskelt jahvatatud pipart. kaas peale ja loksutasin korralikult läbi.
siis veel törts hapukoort ja mahedat sinepit. läbi segada ja valmis ongi.

head värsked aedviljad 🙂

kiirkülastus Haapsallu

põhimõtteliselt oli eile õhtul tunne, et reedene Haapsalus käik oli nii umbes nädal tagasi.
suhtkoht lambist sai mindud ka. peale vanamööblipoode sai ‘korraks’ Rannarootsi muuseumis käidud. üle tunni läks. ise ka ei uskunud, kui kella vaadata.
jahtklubis hulkumise asemel olime tükk aega autos vihmavangis.

õhtusöögiga läks hästi, mööda tänavat aina edasi vaadates Dietrichi silti nähes meenus, et oot-oot, see on mingi hea koht – ning sattus moment, kus oli ruumi ka (no õues ei istunud ju kedagi, märg!).
hästi läks. isegi koogitüki pealtnäha kõrge hind oli seda täiesti väärt, ütlen mina, kes ei ole suur koogisõber.

tagasiteel oli vapustav metsmaasikapeenar.

‘moonipõldu’ olen ka juba mitu korda imetlenud.

moonid564

tuuline

appike, see tuul! just avastasin, et ma pole saanud sel aastal suvekübaraid õieti kanda, sest no – tuul! ja mul ei olekübaranõela. selle jaoks oleks muidugi ka soengut alla vaja, et kuhu see nõel lükata. ajusse päris ei taha ju 😛
leidsin ka, et kena suvine linnaseelik on sellise tuulega üpris vallatu. jah, kui kogu aeg käega kinni hoida, pole vigagi. õnneks vooder on väheke kitsam ja lendab vähem.

lõunasöök oli täna hiline ja a la carte. minu krevetivardad olid mõnusad, kuid kaaslase forellipraad oli rohkem nagu laisa inimese kalasupp, kus kala ühes suures tükis sees ja aedvili samuti unund hakkimata. esimese hooga hoiatati, et forell on otsas, siis öeldi, et tegelikult on üks lisand otsas. ma küll ei tea, kas see lisand oleks seda praadi tegelikult päästnud. igatahes naersime, et on jah nagu jääkidest tehtud.

suvelilled näitavad nägu. küll tuul mängib ‘armastab – ei armasta’ mängu nendega.

karikakrad209

Lendav Taldrik

viimase aasta jooksul on Telliskivi Loomelinnaku kanti siginenud hunnik uusi söögikohti. kuidagi pole nendesse väga jõudnudki, Foody Allenist on Vabalaval käimistel ainult lonks juua ostetud. ja Tio Leot sai kaemas käidud, täna oli see jälle otsapidi kinni, näis, mis nad mõtlevad.

igatahes, täna juhtus nii, et astusime sisse Lendavasse Taldrikusse ja sinna jäimegi õhtusöögile.
et tegu on India mõjutustega kohale oli juba enne silma jäänud. nii et selles mõttes üllatusi ei olnud. nö päris-India toiduks ma seda siiski ei peaks, vähemalt oma proovitud roogade põhjal.
lendavtaldrik299

toidu valisime ilma teenindajalt nõu küsimata.
lillkapsa pakora oli isegi juba päris huvitav, mündine kaste tekitas vaat et liigagi palju maitseid. aga ei kurda.
lucknowi lamba biryani oli kerge pettumus. okei, et plovilaadne, kuid vürtsikam riisitoit – aga oleks oodanud seal ikkagi veidikene ka aedvilja või vähemalt salatit kõrvale. põhimõtteliselt oli tegu hulga üsna (kuid mitte liiga) vürtsika riisiga, milles oli veidike päris maitsvat liha ning peal ohtralt koriandrit. kõrvale hapukoor.
kana tikka kuubikutega wrap oli küll päris suur portsjon; indiapärane oli seal liha (mida oli taas mitte just kuigi palju) ning mündikaste. peamise osa wrapi sisust moodustas aga hiinakapsas.
tellimust esitades, enne, kui jõudsime põhjalikumalt ringi vaadata, ei maininud teenindaja, et tegelikult on kannuvett võimalik ise vabalt võtta. nii tuli üks pudelivesi arvele otsa.

et ehk söödud toit oli küll maitselt hea, aga mingi kerge pettumus jäi sisse. et nagu oleks tahtnud veidi rohkem saada, kui saime. ei, mitte koguselt, vaid koostiselt.
samas, arvata on, et lähen proovin sealt veel muid asju ikkagi ka.