Lendav Taldrik

viimase aasta jooksul on Telliskivi Loomelinnaku kanti siginenud hunnik uusi söögikohti. kuidagi pole nendesse väga jõudnudki, Foody Allenist on Vabalaval käimistel ainult lonks juua ostetud. ja Tio Leot sai kaemas käidud, täna oli see jälle otsapidi kinni, näis, mis nad mõtlevad.

igatahes, täna juhtus nii, et astusime sisse Lendavasse Taldrikusse ja sinna jäimegi õhtusöögile.
et tegu on India mõjutustega kohale oli juba enne silma jäänud. nii et selles mõttes üllatusi ei olnud. nö päris-India toiduks ma seda siiski ei peaks, vähemalt oma proovitud roogade põhjal.
lendavtaldrik299

toidu valisime ilma teenindajalt nõu küsimata.
lillkapsa pakora oli isegi juba päris huvitav, mündine kaste tekitas vaat et liigagi palju maitseid. aga ei kurda.
lucknowi lamba biryani oli kerge pettumus. okei, et plovilaadne, kuid vürtsikam riisitoit – aga oleks oodanud seal ikkagi veidikene ka aedvilja või vähemalt salatit kõrvale. põhimõtteliselt oli tegu hulga üsna (kuid mitte liiga) vürtsika riisiga, milles oli veidike päris maitsvat liha ning peal ohtralt koriandrit. kõrvale hapukoor.
kana tikka kuubikutega wrap oli küll päris suur portsjon; indiapärane oli seal liha (mida oli taas mitte just kuigi palju) ning mündikaste. peamise osa wrapi sisust moodustas aga hiinakapsas.
tellimust esitades, enne, kui jõudsime põhjalikumalt ringi vaadata, ei maininud teenindaja, et tegelikult on kannuvett võimalik ise vabalt võtta. nii tuli üks pudelivesi arvele otsa.

et ehk söödud toit oli küll maitselt hea, aga mingi kerge pettumus jäi sisse. et nagu oleks tahtnud veidi rohkem saada, kui saime. ei, mitte koguselt, vaid koostiselt.
samas, arvata on, et lähen proovin sealt veel muid asju ikkagi ka.

sinepised jänesekoivad

selline argipäeva õhtusöök. originaalretsept lubab küll krõbedat katet, aga minu tulemus ei luba krõbedat pealkirja lisada. eesti keelde ka, kogusteta:

jänesekoibi vastavalt sööjate arvule
teralist sinepit (ma kasutasin inglise poolmagusat sinepit, mitte prantsuse teravat)
riivsaia – pigem jämedamat, mida mul ei olnud
2spl oliivõli

sinepijanes075

pane ahi sooja 200 kraadi juurde. kui ahi on soe, vala ahjuvormi põhja õli ja aseta ahju, et õli soojeneks.
vahepeal määri koivad korralikult sinepiga sisse ning kata korralikult riivsaiaga. aseta sooja õli sisse ahjuvormi, küpseta minutit 20-25 (ahjud on erinevad). siis keera külgeka küpseta veel 15-20 minutit.

kõrvale tegin mitte kartulipüreed, nagu tundub, vaid kollase peedi – pastinaagipüreed (või ja piima ja vähese soolaga), klassikalist punase veini kastet ning salatiks on punapeediidandid.

aasiapärased praetud nuudlid sealihaga

ma olen viimasel ajal täheldanud, et kui ikka kirja ei pane mingit järgiproovitud asja, siis järgmine kord päris sama retsepti enam ei pruugi leida. no ja muidugi, enamasti ma ei tee ju mingi ühe konkreetse retsepti järgi.
novot, igatahes:

250g (muna)nuudleid ja vett nende keetmiseks
paar porgandit
üks punane paprika
0,5k väherasvast sealiha(sobivad ka nt strooganovilõiked)
2 küünt küüslauku
paar peotäit külmutatud rohelisi herneid
paar vart rohelist sibulat
pool pisemat tšillipipart
paar cm jupp ingverit
5spl sojakastet
2spl mett
2spl magusat tšillikastet
2spl riisiäädikat
3spl oliivõli (või kui on, siis seesamiõli)
2spl maisitärklist
veidi vett

nuudlidnotsuga034

keeda nuudlid vastavalt juhendile. kurna, loputa külma veel all, nõruta ära.
sega sojakaste, mesi, äädikas, tšillikaste, 2spl õli omavahel. vala makaronid kaussi, sega maisitärklisega ning seejärel vala peale kokkusegatud vedelik. sega korralikult ja jäta seisma. muude ettevalmistuse vahel võid sedaveel segada, et nuudlid paremini maitsestuksid.
lõika sealiha peenikesteks ribadeks. ribasta samuti paprika ja porgand, viimaseks võid ka jämedat riivi kasutada (selle tavalise neljakandilise püstise riivi jäme on selle jaoks siiski liiga peenike). puhasta ja purusta küüslauk, haki tšillipipar peenikeseks, koori ingver ja haki samuti võimalikult peenikeseks. sibulatest lõika 2-3cm pikkused jupid.
vala 1spl õli wok-pannile (või suurele, soovitatavalt malmpannile), aja kuumaks ning kalla liha pannile. pruunista ja küpseta, kuni liha on pehme, umbes 6-8 minutit (sõltub kuumusest ja pannist). tõsta liha vahukulbiga pannilt, vajadusel lisa veel veidi õli. vala pannile ingver, tšilli, küüslauk, porgand, paprika ja herned ning kuumuta neid kõrgel kuumusel 2-3 minutit.
lisa pannile taas liha, samuti rohelised sibulad ning nuudlid koos vedelikuga ning 2-3spl vett. kuumuta segades veel 2-3 minutit.
ja valmis ongi 🙂

aprillimaasikad

emake hellake mõtles, et ostab lapsele head-paremat. muuhulgas rändas poekotti ka karbike maasikaid, esimesed, mis sel aastal osta olen julgenud.
lapsuke valis välja ühe kenama, pesi ära, võttis esimese suutäie ja ütles, et teeme nii, et nüüd rohkem ei osta, enne kui oma maasikad tulema hakkavad. et need ei maitse ju.
proovisin ka ühe kaunitari ära. maitset oli vähem kui sügavkülmast võetud maasikamoosil (no külmal veel, noh, mitte sulatatul).
ei osta jah.

aprillimaasikad815

märksõnu

hommikumunad, peekon ja roheline sibul. jättes kõrvale värvitud kümme muna, oli reedest tänaseni munade kulu 19 tükki. ja ma ei teinud midagi erilist! kahel hommikul munahommikusöök, laavakoogid, tänased küpsetised..

küpsetised täna: lõhepirukas porruga, teisest poolest taignast kohupiimapirukad. kui kilo sulatatud taigent tuleb ära teha, siis tuleb ära teha. kala fileerimine pole ammu enam probleem. piruka kõrvale polnd kartulit vaja. mugav.

pikk vann, millega veeprotseduurit ei lõppenud. nimelt sättisin end ujulasse. mitte veekeskusesse, vaid ujulasse. 750m konna, 250m selili. laps õpetas natuke. vaatab, mis mu õlg selle peale lähipäevil ütleb. muidugi on see mu jaoks päris hea koormus ka.

rammestus.

lohepirukas742

tavaline mittevaikne laupäev

ma sain lapse käest võtta, et ise ma teen nii palju /süüa/, et ei ole vaikset laupäeva. et telligu pitsa ja rahu majas.
nomaeitea..
see veiserulaad olid vaja ära teha, ma homseks enam poleks julgend seda liha jätta, ja maksa pole ka kusagile lükata. ning munad said ka värvitud.

hommikul hakkasin kohvi jahvatama, aga veski keeldus koostööst. tegin nii lahti, kui sain, puhastasin ära, ei midagi. tükk aega ikka proovisin, ei midagi. õnneks on üks käsiveski ka, ketrasin siis sellega kohvi läbi ja panin saiad rösterisse. aeg läheb ja läheb, toimetan köögis, korraga meenuvad saiad. ma tean, et röster vahel jamab ja ei lükka üles, aga kõrbelõhna ka polnud. vaatan – röster puha külm.
pekki, siis sain aru, et probleem on mujal – röster ja veski on ühe pikenduse taga. selline lülitiga, aga lüliti punane tuli põles kenasti. lülitasin välja, võtsin pikenduse seinast, panin tagasi, lülitasin sisse ja kõik töötas taas.

munade värvimine oli ka trikiga. nimelt keegi levitas ühte lahedat söögivärvidega värvimise ideed, mida mõtlesin kuidagi kombineerida sibulakoortega. kui mul eile lõunal oli sibulakoori, noh, kahe muna jagu, siis õhtuks oli kingakarbitäis.
hommikul uurisin, kust toiduvärve saab ja leidsingi poest mingid värvilehed, 5tk pakis. lehed siis lehed.. tulen koju, teen paki lahti ja värvid on: kollane, punane, oranž, lilla, roheline. et ehk 4/5 sellised, mida saab ka sibulakoortest (mul oli punaste sibulate koori ka).
ning kui ma olin need lehed lauale jätnud ja korraks tuppa tulnud, siis tagasi minnes olid lehed põrandal ja roheline kadunud. peale väikest vaatlust leidsime rohelise kahes tükis ja läbinätsutatult põrandalt. kass.. et ehk ainus värv, mida võinuks kasutada, läks prügikasti.
munad said tehtud sibulakoorte, mustikate ja punakat tooni siidlipsuga. nii ongi.

pilt pole munadest, nagu arugi saada, vaid pahategijast.

volli584

tõvehooaeg

lapsel jäävad järjest tunnid ära, sest õpetajad on haiged.
nagu ma isegi olen.
kuigi täna on juba nagu parem. pea polegi paks, kogu see jama on kõrvadesse liikunud 😛 aga vähemalt kurk enam ei anna väga tunda ja ninaalune saab pidevnuuskamisest terveneda.
pole ka ime, kui õue vaadata. talv või asi, ma ütlen.

see-eest olen ma kokanud. nt tegin riisi, kana ja jalopenoga ühepannirooga (jah, poest saingi jalopenot!) ning eile taas midagi aasiapärast. muidugi on selliseid uusi asju päris huvitav teha, kui ise maitseid korralikult ei tunne 😛 vähemalt mulje on siiski, et on õnnestunud.
kapis ootab jänes, õhtul tuleb värsket ahvenat ning sibulapirukas on ka plaanis.

aastapäevamenüü

palju õnne, kodumaa!

tänase vihmase ilmaga, mil kogu üritus on kusagil kaugel, kadus fookus vahepeal ära. aga õhtuks oli vähemalt mingi menüüplaan.
tegelikult unustasin selle kodumaise maheveise sisefilee päris õigel ajal sulama võtta, sai eile hilisõhtul sügavkülmast välja. AGA selle tulemusel oli liha hommikul just paras carpaccioviilude lõikamiseks.
kuna tükk oli üsna pisike, tulid ka õhemad viilud praadimiseks, kui ma tahtnuksin – teine probleem oli muidugi see, et laps tahab läbiküpset liha.

igatahes. pearoog: tüümianiga kartulitornikesed, pannil grillitud maheveise sisefilee (pooltoores ning küps variant), koore-rosepipra kaste, rukola-granaatõunasalat.
aastap2evaroog016

kartulitornikestest veidi pikemalt. kuskil jäi see retsept silma ja tundus piisavalt atraktiivne proovimaks. aga see hirm, mis mul oli, et kui võtta muffinivormist välja, et kuidas need siis koos püsivad, oli üsna tõene. pooled vajusid ikka täiega laiali ja ülejäänud olid enamvähem. just vormilt siis. samas jäin mõtlema, et võib-olla oli liiga palju võid lihtsalt..
aga muidu olid väga head ja igatahes visuaalselt efektsed. ning maitseainetega ei tasu koonerdada, see üks küüslauguküüs nt on minu meelest pigem vähe.

no ja muidugi siis veiseliha-carpaccio soolahelveste ja rosmariiniga. isegi mu toorest liha mittearmastav laps proovis tüki ja leidis, et on täitsa okei.
eile Dereku burgeris einestades tuli sõbraliku personaliga ka kuidagi sellest carpacciost juttu, eks see ka võib-olla innustas last proovima.
carpaccio021

magusaks oli eile sünnipäevalt kaasasaadud tort (hea sünnipäev, kust koju tullakse tordiga) ning noh, tegin ka ühe maasikaunistuse moodi koogi, külmutatud maasikatega vahel ja kaunistusteta peal. kuna välja ei näinud (no lihtsalt vahukoor peal), on ka pildistamata. aga see besee ja mandlilaastude kooslus on igal juhul hea.

jahu ja rasvata šokolaadikook

ausalt, mul ei ole probleemi ei jahu ega võiga kookide sees. ma ei ole see, kes igaks juhuks väldiks gluteeni (siinkohal üks tore artikkel) või arvaks, et rasv ongi see, mis teeb paksuks. kaugel sellest.
aga selle retsepti pildistasin ajakirjast Naised üles seepärast, et tundus väga lihtne.
jah, ma viimasel ajal lihtsalt pildistan neid retsepte, mis mulle kuskil paberajakirjanduses silma jäävad – ning seejärel unustan 😛 väga mõistlik muidugi. et ehk parim on võimalikult kiirelt järgi proovida.

shokolaadikook010

tegelikult ma ei hakkagi retsepti ümber kirjutama, sest mul on sellest ju pilt. ja jagan, sest on hulk tuttavaid, kelle peredes on inimesi, kes ei saa gluteeni tarbida.
aga täpsustan natuke suuremad kogused. sest no esiteks mul ei ole sellises suuruses vormi ja teiseks tundus, et šokolaadikooki peab siin majas rohkem tegema. ja no mul oli just 250g Fazeri tumedat küpsetusšokolaadi käepärast.

niisiis kulus mul 250g šokolaadi, 5 muna ja peaaegu 2spl tärklist. küpsetasin ka kauem, pool tundi tuli ära, vahepeal torkisin puutikuga.
ning vormi põhja tuleb kindlasti panna küpsetuspaber ja servad määrida võiga 🙂 ning kõrvale sobib ka mõni muu hapukam hoidis. miskipärast ma püreestasingi külmutet vaarikad ära, kuigi just ülessulatatud vaarika-punasesõstra toormoos oleks ju ideaalne olnud.

shokokoogiretsept977

tavaline puhkepäev

nojah, ma ei saa ise ka õieti aru, et millest ma nagu väsinud olen.. sest et mida ma niiväga teinud olen?

hommikusöögiks tegin sedapuhku magusa riisipudru. nädala sees on nagunii enamasti võileivad, munaroog oli eile ja helbeid pudru jaoks oli natuke vähe. riisi oli palju ja see viimane riis on hästi paisuv. puder, kohv, pikk hommik.
poeskäik. igasugu träni, nagu jahu ja suhkur jms olid otsa saamas.

lapsega Nõmmele uisutama. ühest bussist jäime maha, ootasime teist. Kullo kõrval oli mingi müstiline laat, kus paistis hunnik valimisreklaamtelke, Nõmmel jäid kultuurimaja ette vaid kaks. sain esimese nänni, pildiga šokolaadi. süüa kõlbab ikka.
luiväljal selgus, et neil pole üldse iluuiske et ehk eest sakkidega, vaid ainult sakkideta uisud. ma olin tõsiselt mures, kas tulen toime, aga täitsa tulingi. kogu see tund aega tulin.
mõnus ilm oli muidugi ka, ma ikka tükk aega ootasin, et tuleks selline, mil jää peal vett pole.
peale uiskamist turutiir. kiire kohtumine ühe köögikuningaga, kes soolamiseks silku otsis. sai ka, nagu hiljem selgus. mina ostsin ootamatult hoopis haugi. tegelikult oli kalasupikogu külmas ootamas.

korra arutasime, kas koduteel minna Kullo kõrvalt laadalt läbi, aga ei hakanud. muidu tuleb jälle busse rihtida.
kodus väikehingetõmbepaus.
taigen kerkima. nojah, pärm oli veidi aegunud, aga lootusrikkalt siiski proovisin. juba eelkergituse ajal oli aimata, et suurt asja vist ei saa. no siis saab väikese. igatahes laps uhmerdas kardemoni ja ohkas, et kui nii head lõhnaga asja taignasse segada, siis peab tulemus hea olema.
munad keema. kartulid ja pastinaak koorida. laps tõmbab tolmuimejaga tuba. munad jahtuma, kartulid-pastinaak keema. külmutatud herned vähese veega teise potti. teen aknast paar pilti loojangust.
asun kala rookima. mõten veidi, mis teha, ning juba peaaegu hakkan fileerima, kui tuleb pähe, et võtan ikka soomused ka maha, et jätan naha praadimisel peale. haugisoomused on suured, lendavad hästi ja alluvad kehvemini kui nt forelli omad. aga mina jään peale. fileerin kala ära. kassid saavad haugiribid ja uimed, pea ja selgroog lähevad sügavkülma järjekordeks supikoguks. viskan kalale natuke soola selga ja jätan lauale tõmbama. pidevalt pean peale passima, et kassid eemale hoiaksid.
herned tulelt ära, püree jaoks piim tulele. avastan, et võid on majapidamises veidi vähe. aga peab hakkama saama. pressin munad kahvliga sodiks. kartul ja pastinaak on pehmed, nii et vesi pealt ära ja püreetampimine. või, piim, sool, valge pipar.
võiga pott ühele tulele, võiga pann teisele. haugifileed kumbki kolmeks tükiks ja esimene pool kala pannile või sisse, tsärrrr.. ja siis teine külg. teise potti või sisse natuke keevat vett ja soola, tulelt maha. tegelikult takkajärgi saan aru, et seda potitäit poleks üldse pidanud nii tegema, aga nojah.
esimene ports kala taldrikule, natuke soola ja valget pipart peale, veidi uut võid ja teine ports kala pannile. paar minutit ühelt poolt, paar teiselt. taldrikule, maitseained.
või-veesegu potist pannile. kaabin suuremad panni külge jäänud kalatükid soustist välja. lisan majoneesi, veidi soola, lasen keema tõusta, keeran tule alt ja kallan munapudi sousti sisse.
söögiaeg. teatan taaskord lapsele, et Meisterkoka saatesse pole mul asja, kuna mul võtab see söögitegemine meeletult aega.
laps, kes valgest kalast väga lugu ei pea ja kalaluid pelgab, kiidab toidu heaks. positiivne üllatus.

taigen kausis on ikka selline õnnetu.
rullides meenutan, kui juhtusin elus esimest korda pidusaia tegema, aga see on omaette lugu. praegu ei kirjuta.
panen viimase või kaneelirullidesse, ohtralt suhkrut ja kaneeli ja muskaatpähklit. viskan käkid ahju, et ehk natuke kerkivad. maitse on ju hea.
veidike kerkivadki. ja maitsevadki väga head. isegi pehmed on.

pesen nõud, täidan pesumasina ja vajun diivanile.
ja mõtlen, et millest ma väsinud olen, polegi õieti midagi teinud?
triikima peaks..

uisutamas024