Rubriik: toit

tõvehooaeg

Posted on by PilleRiin

lapsel jäävad järjest tunnid ära, sest õpetajad on haiged.
nagu ma isegi olen.
kuigi täna on juba nagu parem. pea polegi paks, kogu see jama on kõrvadesse liikunud 😛 aga vähemalt kurk enam ei anna väga tunda ja ninaalune saab pidevnuuskamisest terveneda.
pole ka ime, kui õue vaadata. talv või asi, ma ütlen.

see-eest olen ma kokanud. nt tegin riisi, kana ja jalopenoga ühepannirooga (jah, poest saingi jalopenot!) ning eile taas midagi aasiapärast. muidugi on selliseid uusi asju päris huvitav teha, kui ise maitseid korralikult ei tunne 😛 vähemalt mulje on siiski, et on õnnestunud.
kapis ootab jänes, õhtul tuleb värsket ahvenat ning sibulapirukas on ka plaanis.

aastapäevamenüü

Posted on by PilleRiin

palju õnne, kodumaa!

tänase vihmase ilmaga, mil kogu üritus on kusagil kaugel, kadus fookus vahepeal ära. aga õhtuks oli vähemalt mingi menüüplaan.
tegelikult unustasin selle kodumaise maheveise sisefilee päris õigel ajal sulama võtta, sai eile hilisõhtul sügavkülmast välja. AGA selle tulemusel oli liha hommikul just paras carpaccioviilude lõikamiseks.
kuna tükk oli üsna pisike, tulid ka õhemad viilud praadimiseks, kui ma tahtnuksin – teine probleem oli muidugi see, et laps tahab läbiküpset liha.

igatahes. pearoog: tüümianiga kartulitornikesed, pannil grillitud maheveise sisefilee (pooltoores ning küps variant), koore-rosepipra kaste, rukola-granaatõunasalat.
aastap2evaroog016

kartulitornikestest veidi pikemalt. kuskil jäi see retsept silma ja tundus piisavalt atraktiivne proovimaks. aga see hirm, mis mul oli, et kui võtta muffinivormist välja, et kuidas need siis koos püsivad, oli üsna tõene. pooled vajusid ikka täiega laiali ja ülejäänud olid enamvähem. just vormilt siis. samas jäin mõtlema, et võib-olla oli liiga palju võid lihtsalt..
aga muidu olid väga head ja igatahes visuaalselt efektsed. ning maitseainetega ei tasu koonerdada, see üks küüslauguküüs nt on minu meelest pigem vähe.

no ja muidugi siis veiseliha-carpaccio soolahelveste ja rosmariiniga. isegi mu toorest liha mittearmastav laps proovis tüki ja leidis, et on täitsa okei.
eile Dereku burgeris einestades tuli sõbraliku personaliga ka kuidagi sellest carpacciost juttu, eks see ka võib-olla innustas last proovima.
carpaccio021

magusaks oli eile sünnipäevalt kaasasaadud tort (hea sünnipäev, kust koju tullakse tordiga) ning noh, tegin ka ühe maasikaunistuse moodi koogi, külmutatud maasikatega vahel ja kaunistusteta peal. kuna välja ei näinud (no lihtsalt vahukoor peal), on ka pildistamata. aga see besee ja mandlilaastude kooslus on igal juhul hea.

jahu ja rasvata šokolaadikook

Posted on by PilleRiin

ausalt, mul ei ole probleemi ei jahu ega võiga kookide sees. ma ei ole see, kes igaks juhuks väldiks gluteeni (siinkohal üks tore artikkel) või arvaks, et rasv ongi see, mis teeb paksuks. kaugel sellest.
aga selle retsepti pildistasin ajakirjast Naised üles seepärast, et tundus väga lihtne.
jah, ma viimasel ajal lihtsalt pildistan neid retsepte, mis mulle kuskil paberajakirjanduses silma jäävad – ning seejärel unustan 😛 väga mõistlik muidugi. et ehk parim on võimalikult kiirelt järgi proovida.

shokolaadikook010

tegelikult ma ei hakkagi retsepti ümber kirjutama, sest mul on sellest ju pilt. ja jagan, sest on hulk tuttavaid, kelle peredes on inimesi, kes ei saa gluteeni tarbida.
aga täpsustan natuke suuremad kogused. sest no esiteks mul ei ole sellises suuruses vormi ja teiseks tundus, et šokolaadikooki peab siin majas rohkem tegema. ja no mul oli just 250g Fazeri tumedat küpsetusšokolaadi käepärast.

niisiis kulus mul 250g šokolaadi, 5 muna ja peaaegu 2spl tärklist. küpsetasin ka kauem, pool tundi tuli ära, vahepeal torkisin puutikuga.
ning vormi põhja tuleb kindlasti panna küpsetuspaber ja servad määrida võiga 🙂 ning kõrvale sobib ka mõni muu hapukam hoidis. miskipärast ma püreestasingi külmutet vaarikad ära, kuigi just ülessulatatud vaarika-punasesõstra toormoos oleks ju ideaalne olnud.

shokokoogiretsept977

tavaline puhkepäev

Posted on by PilleRiin

nojah, ma ei saa ise ka õieti aru, et millest ma nagu väsinud olen.. sest et mida ma niiväga teinud olen?

hommikusöögiks tegin sedapuhku magusa riisipudru. nädala sees on nagunii enamasti võileivad, munaroog oli eile ja helbeid pudru jaoks oli natuke vähe. riisi oli palju ja see viimane riis on hästi paisuv. puder, kohv, pikk hommik.
poeskäik. igasugu träni, nagu jahu ja suhkur jms olid otsa saamas.

lapsega Nõmmele uisutama. ühest bussist jäime maha, ootasime teist. Kullo kõrval oli mingi müstiline laat, kus paistis hunnik valimisreklaamtelke, Nõmmel jäid kultuurimaja ette vaid kaks. sain esimese nänni, pildiga šokolaadi. süüa kõlbab ikka.
luiväljal selgus, et neil pole üldse iluuiske et ehk eest sakkidega, vaid ainult sakkideta uisud. ma olin tõsiselt mures, kas tulen toime, aga täitsa tulingi. kogu see tund aega tulin.
mõnus ilm oli muidugi ka, ma ikka tükk aega ootasin, et tuleks selline, mil jää peal vett pole.
peale uiskamist turutiir. kiire kohtumine ühe köögikuningaga, kes soolamiseks silku otsis. sai ka, nagu hiljem selgus. mina ostsin ootamatult hoopis haugi. tegelikult oli kalasupikogu külmas ootamas.

korra arutasime, kas koduteel minna Kullo kõrvalt laadalt läbi, aga ei hakanud. muidu tuleb jälle busse rihtida.
kodus väikehingetõmbepaus.
taigen kerkima. nojah, pärm oli veidi aegunud, aga lootusrikkalt siiski proovisin. juba eelkergituse ajal oli aimata, et suurt asja vist ei saa. no siis saab väikese. igatahes laps uhmerdas kardemoni ja ohkas, et kui nii head lõhnaga asja taignasse segada, siis peab tulemus hea olema.
munad keema. kartulid ja pastinaak koorida. laps tõmbab tolmuimejaga tuba. munad jahtuma, kartulid-pastinaak keema. külmutatud herned vähese veega teise potti. teen aknast paar pilti loojangust.
asun kala rookima. mõten veidi, mis teha, ning juba peaaegu hakkan fileerima, kui tuleb pähe, et võtan ikka soomused ka maha, et jätan naha praadimisel peale. haugisoomused on suured, lendavad hästi ja alluvad kehvemini kui nt forelli omad. aga mina jään peale. fileerin kala ära. kassid saavad haugiribid ja uimed, pea ja selgroog lähevad sügavkülma järjekordeks supikoguks. viskan kalale natuke soola selga ja jätan lauale tõmbama. pidevalt pean peale passima, et kassid eemale hoiaksid.
herned tulelt ära, püree jaoks piim tulele. avastan, et võid on majapidamises veidi vähe. aga peab hakkama saama. pressin munad kahvliga sodiks. kartul ja pastinaak on pehmed, nii et vesi pealt ära ja püreetampimine. või, piim, sool, valge pipar.
võiga pott ühele tulele, võiga pann teisele. haugifileed kumbki kolmeks tükiks ja esimene pool kala pannile või sisse, tsärrrr.. ja siis teine külg. teise potti või sisse natuke keevat vett ja soola, tulelt maha. tegelikult takkajärgi saan aru, et seda potitäit poleks üldse pidanud nii tegema, aga nojah.
esimene ports kala taldrikule, natuke soola ja valget pipart peale, veidi uut võid ja teine ports kala pannile. paar minutit ühelt poolt, paar teiselt. taldrikule, maitseained.
või-veesegu potist pannile. kaabin suuremad panni külge jäänud kalatükid soustist välja. lisan majoneesi, veidi soola, lasen keema tõusta, keeran tule alt ja kallan munapudi sousti sisse.
söögiaeg. teatan taaskord lapsele, et Meisterkoka saatesse pole mul asja, kuna mul võtab see söögitegemine meeletult aega.
laps, kes valgest kalast väga lugu ei pea ja kalaluid pelgab, kiidab toidu heaks. positiivne üllatus.

taigen kausis on ikka selline õnnetu.
rullides meenutan, kui juhtusin elus esimest korda pidusaia tegema, aga see on omaette lugu. praegu ei kirjuta.
panen viimase või kaneelirullidesse, ohtralt suhkrut ja kaneeli ja muskaatpähklit. viskan käkid ahju, et ehk natuke kerkivad. maitse on ju hea.
veidike kerkivadki. ja maitsevadki väga head. isegi pehmed on.

pesen nõud, täidan pesumasina ja vajun diivanile.
ja mõtlen, et millest ma väsinud olen, polegi õieti midagi teinud?
triikima peaks..

uisutamas024

nädalavahetus, õnnestunult ja mitte

Posted on by PilleRiin

nädalavahetus. jälle kuidagi nii, et kuigi järgmine nädal tuleb tihe, töiselt ja muidu, ootan ma juba tööpäevi.
kui eile oli veel suhteliselt rahulik, siis tänane on küll kuidagi lennanud.

laupäeva varasel pärastlõunal tuli äkk-kutse külla. tegelikult sünnipäevale. hilinemisega jõudsingi, sest mingit muud logistikat oli ees.
päeva kulinaaria oli krõbedaks praetud nahaga lõhefileetükid. vot pannil niimoodi ma ei olegi kala teinud, kummalisel kombel. aga tulemus on see, et teen veel. sest jube hea oli!

tänasesse jäi hommikune teistmoodi munaroog (nämma!), lapse sünnipäevapidu klassikaaslastega ja noh, ebaõnnestunud kevadrullid. neid tegin ka esimest korda ja inspiratsiooniks olid kodus olevad riisipaberi lehed. nii et tegin imelise täidise.. ja esimene rull läks aia taha sellega, et paber ei andnud korralikult rullima. okei, veest läbi ja andis.. rullisin mingi hulga valmis ning asusin frittima ja siis läk skõik aia taha. rullid kleepusid üksteise külge, panni külge, läksid katki ja üleüldse.
see oli muidugi paras hetk natuke lisa guugeldada ja leida, et tegu oli vietnami kevadrullide lehtedega ning need nimelt ei ole frititud rullid. tuju oli selleks ajaks kuskile kadunud, mul oli õnnestunus pool wokitäit kuuma õli pliidi kõrvale plärtsatada, viimast rulli välja koukida üritades ja nii sõime lihtsalt täidist tšillikastmega.

üks suur asi, mis täna veel tehtud sai, enne ja pärast pidu ja kevadrulle ja puha, oli see, et laps sai oma kirjutuslaua puhtaks, viis osa arvutiträna suurest toast sinna ja siis sai kogu see ‘tehnikaosakond’ siin ümber mööbeldatud. üle pika aja sai juhtmetest sotti (ning korralikult uuesti pandud, mingid asjad ära likvideeritud, midagi ümber tõstetud.. eks siin on natuke veel sortida pudipadi, aga tulemus on hetkel igatahes kena.
ning tegelikult ma olen üllatunud, et see niimoodi äkitselt tehtud sai. kuigi raamaturiiuliga oli sama asi.

leidsin, et mu paremal õlal on üks nukk ikka oluliselt rohkem püsti kui vasakul. et midagi ongi paigast ära. kiropraktik?

pühadeaegseid tegemisi

Posted on by PilleRiin

mul tiksub juba pikka aega (no ligi kaks nädalat) mõte, et kirjutaks. aga tegudeni pole jõudnud.
lühidalt öeldes on vahepeal üsna rahulikult kulgenud, midagi põrutavat toimunud ei ole.

kasside abil koristasin oma raamaturiiulit:
volliraamatud267
lihtsalt ma käin päris palju raamatukogus ja ei näe mõtet, et kõik raamatud peaksid omal riiulis olemas olema. sain tõesti riiulise ja sellega kuidagimoodi kogu tuppa õhku juurde:
riiul271
hästi lahe oli see, et üleliigsed raamatud viidi mu juurest ära. olgu, üks väike kastike ootab veel ärasaatmist, aga see on ka ainus, millega ma ise tegelema pean.

samuti kasside abil sain üle tüki aja ühe tooli korda:
tiugutool281
selle tooli (ja veel paar, mis siin ootavad) probleem oli puitosas. kuni asi puudutab sadulsepatöid, tulen ma toime. puitosaga pole mul õieti vahendeid ega ruumi. ega seegi sai korda välise abiga (ja ma ei pea silmas ainult kasse).

enne jõule tegime emmega natuke vorste:
vorstid323
kuigi algul tundus, et vere saamine on probleem, läks sellega lõpuks vägagi hästi. osa andsin edasi. sest sel aastal me suurt vorstitegu ei teinud.

üks hullu logistika päev oli ka, kusjuures minust sõltus seal vähe. aga lõpuks said kõik lihad-vorstid-singid-linnud sinna, kuhu vaja. kas siis minu juurde või minu juurest ära.

jõuluõhtuks oli toas kuusk ja midagi kuuse all:
kuuseall
siinkohal, jajah, eelmise nädala ainsad kapsad olid võis praetud rooskapsad ja seapraadi ka ei peaaegu et ei olnud. jõuluõhtul oli üldse ainult külmlaud. ei mingit söömaorgiat.

no ja õues on ka käidud. nii linnast väljas:
keilajoa395
kui ka linnas:
koplipark407
lumest rääkides on mul hea meel, et lõpuks mingi enam-vähem lumi tulnud on; kurb aga, et juba umbes homme sulale kisub.

mõned külaskäigud ühte- ja teistpidi. sõbrad ja veelkord sõbrad. laps ja kassid ja palju mandariine.

aga lühidalt saigi kõik 🙂

toit, mittekodune ehk arvamused kahe söögikoha kohta

Posted on by PilleRiin

eile oli selline kummaline päev, mil sai lausa kahel söögikorral proovitud mingeid uusi kohti.
viimasel ajal pole ma väga väljas söömas käinud, jättes mõne odava lõuna pikal tööpäeval kõrvale. eile aga juhtus nii, et hommikusöök oli Ristikheina kohvikus ja õhtusöögiks oli Brgr Grlli burks.

Ristikheina kohvik on Pelgulinna uus kohvik. mul on hea meel, et Kalamaja kandist hakkab söögikohti ka edasi levima. ega Pelgus väga midagi pole olnud. bussiga sealt mööda sõites (mis see nüüd avatud on olnud, ca kolm nädalat ehk?) on enamasti ikka üsna täis tundunud olema, sõltumata kellaajast.
eile, kui kellelgi polnud vaja hirmvara kusagile minna, suundusime sinna hommikusöögile. no et nagunii jääb enamvähem tee peale.
hommikusöögiks oli puder ja pirukalised-koogilised. menüüs oli munatoite jms ka, aga ei hakanud seekord tellima, võtsime selle, mis letil oli.
tjah, tegelikult ma ei ole suur saia-inimene, nii et kuigi pirukas ja šokolaadicroissant maitsesid hea, tundus mulle, et kui seal oleks olnud midagi quiche-laadset (selle saab ka varem ju terves tükis valmis teha), siis see oleks mulle rohkem meeldinud. või siis minu tavapärane hommikusöök: võileib. kuigi olgu, see pole ilmselt nende kontseptsiooniga väga kokkuminev ja eks ma seepärast ka läksin välja sööma, et süüa just midagi sellist, mida ma ise ei viitsi hommikul teha.
koht oli muidu hubane, vast veidi kitsavõitu, aga kui ruum on nii väike, siis on see paratamatus. suured kardinad välisukse ees on väga praktilised ja ma tegelikult olen ammu mõelnud, miks just väiksemad kohad sellist lahendust ei kasuta, vaid niipea, kui keegi välisukse avab külmal hooajal, tulvab külm õhk uksest peale. Ristikheinas seda muret pole.
kooke ei proovinud, seega hinnata ei oska. välja nägid head. nii et sellise klassikalise kohvikuna ehk kohvi-koogi kohana peaks Ristikheina kohvik täiesti toimima 🙂

Brgr Grlli said kunagi mingid voucherid ostetud. sest kõik burksid ei ole automaatselt ebatervislikud. nagunii pole see meil põhitoit ja mõned korrad aastas on ka hea burks täitsa mõnus suutäis.
Brgr Grllis talvel kohapeal söömise võimalust ei ole, kui just väliterrassil istuda ei taha. meie ei tahtnud, nii et tellimise oma burksid ette ja siis kihutasime nendega koju. nagu poiss telefonis ütles, et läheb 12 minutit, nii ka läks.
burksid ei olnud väga suured, kukkel oli üsna väikese läbimõõduga, nii et kätte saime pallikujulised burksid – kõrgust nii palju. menüüs on ka topeltpihviga burksid, need on ilmselt päris tornid 🙂
üldiselt on burksisöömine minu jaoks alati selline keeruline tegevus, ikka saab ühelt poolt sai enne otsa jms. selles mõttes see kodussöömine, kus ma võin mäkredada palju just tuleb, sobib mulle hästi. eriti veel sellise kõrgema burksi puhul 🙂
aga mäkerdamine mäkerdamiseks, veisepihv oli aus, marineeritud sibul mitte niivõrd hapu (nagu tavaliselt), vaid pigem magus (aiai, lisasuhkur), meeldides mulle rohkem kui hapu, kastet ei olnud nii palju, et kuskilt meeletult välja pressiks.. tšilliburger, mida ma maitsta ei saanudki, ajas lapsel igatahes nina jooksma.
ehk siis igati ausad burksid, võib-olla suurema/näljasema inimese jaoks mitte just piisavad, aga mulle just paras portsjon. nii et teinekordki.

kummalisel kombel mahtus koduskokkamist ka päeva sisse.
ja täna ootab oma korda jänese hautamine.

nädal on läinud lennates

Posted on by PilleRiin

nojaa, pole vist mõtet küsida, kuhu kaob aeg. sest ma ei saa kurta, nö oma aega on olnud küll ja küll. lihtsalt kirjutama pole juhtunud. eks siis nüüd kirjutan.

nädal tagasi oli see õhtu, mille kohta hiljem kirjutasin FB-s: püüdsin üksõhtu baltijaamast jänese. nüüd on potipirukas sellest ahjus.. kommentaariks sain, et; Karm…mupo teeks piletita sõidu eest trahvi ja õiendaks…aga näe PR lööb maha ja küpsetab pirukaks 😀
potipirukas oli küll paar päeva hiljem. proovisin tatraga retpseti Oma Maitsest – aga tulemus oli see, et samahästi oleks võinud sinna toppida kana, sest tatar tappis selle jänkumaitse üsna ära. kuigi see oli kodujänes ja seega maitsekam kui poes müüdav Rannamõisa oma. aga vähemalt oli see roog jube toitev.

neljapäeval sai omale pai tehtud ja OKOs söömas käidud, nende restoraninädala raames. Tallinna oma kihutas kuidagi mööda.
igatahes oli see meeldiv aeg iseendale hea toiduga. vahel peab ennast hellitama ometi.
pärast sai veel Linnamäe hüdroleketrijaama juures ka jalutatud. jäin mõtlema, et ma polegi seal sel ajal käinud, kui asi uuesti töötab. küll aga meenub turnimine kunagi ammu, fotokaga ja puha. ilusaid pilte sain tookord. seekord halliga mitte niiväga.

reedel oli esimene PÖFF. sõber kutsus. omapärane film, päris ise vist poleks vaatama läinud. aga selgus, et hoolimata kergest ‘nüansist’ on tegu päris hea filmiga inimsuhetest väga laialt. igatahes täiesti vaatamist väärt elamus.
samas kurb, et tuttavate hulgas on suur hulk selliseid, kes ei lähe iial ometi ‘midagi sellist’ vaatama. et ehk taas see kogemus, et ma ei ole üldse keskmiselt sallimatu eestlane, kelleks ma end ise pidanud olen..

laupäev oli linnast-väljas päev. bussisõit, lausa kaks sõitu, külla ja sama rada õhtul tagasi.
kaugsõit sinna oli küll tüütu, sest buss oli üsna täis ja otse mu ees istus selline keskmine wannabe meesterahvas, kes põhimõtteliselt enamvähem kogu tee oli telefoni otsas. ning kuna mul olid klapid teise kotti unund, kuulsin ma tahes-tahtmata osa ta juttu. ega ta vaeva ei näinud, et vaiksemalt rääkida.
ja ma ausalt ei taha mõelda, mida tundis see naine, kes ta kõrval istus ja kellel ja klappe ei olnud.
külas oli vahva ja tagasitee kulges rahulikult.
kuni Tallinnas selgus, et mulle oli vastu tuldud, aga mul ei olnud sellest aimugi.. ning sain kerge ehmatuse, kui mulle selja tagant ligi joosti.

pühapäev oli päike-päike ja palju toimetamist kodus ning mõned jalutuskäigud õues.

eilsesse jäi külastus kohta, kust minu kassid pärit on. olen sõbrale siin ajanud, et võtku ikka ka kass. ta küll mõtleb veel teema üle, aga igatahes käisime loomakesi vaatamas. neid on nüüd veidi vähem kui ligi kaks aastat tagasi ja toad on veidi korralikumad, aga ikka jäi üldmulje veidi nukker. samas, ega sellisest kohast ei olegi muud ju tahta..

õhtusse mahtus aga veel teater. seekord veendusin selles, mida ammu tean: ega Linnateatri kõik etendused ei ole väga head, pigem on probleem saalide väiksuses ja seetõttu ongi pidev piletikriis. ‘Surnud hinged‘ tuli lavale alles laupäeval, nii et nägime ühte esimestest etendustest.
jah, seal oli ägedaid karaktereid ja häid kohti, aga üldmulje jäi mu jaoks kuidagi.. lapitud. ja seejuures on kummaline, et nö lappidest koosnev ‘Maailmale nähtamatud pisarad‘ on minu meelest isegi terviklikum. muidugi, ma ei ole mingi selline teatriinimene, nii et seda arvamust ei pea liiga tõsiselt võtma. et ehk elamus oli täpselt selline, et oli tore teatris käia, näha oli, et etendusega on vaeva nähtud, aga tulemus on selline.. emotsioonitu.

loomulikult mahub eelnenud päevadesse hästi palju erinevaid muid mõtteid ka, nt täiesti omaette teema oleks rääkida jõulukinkidest õpetajatele, aga seda ma ei hakka avalikult lahkama. küll aga tuli sealt mulle muid ideid, millest kunagi kirjutada võiks.

141113_3947

porgandikoogikatsetus

Posted on by PilleRiin

ma kunagi olen mingit porgandikooki teinud, keeksina. eriti detaile ja retsept ei mäleta.
nüüd sai siis taas proovitud. aluseks mõned ingliskeelsed retseptid, eriti see, aga mitte ainult.
vahtisin tükk aega retseptile otsa ning otsustasin rasvainekogust küll vähendada. ja üleüldse sulatasin sisse võid.
tulemus: siuke läägemagus kook, et isegi laps ei suuda üle ühe väikese tüki korraga süüa.

seega, järgmine kord tuleb kasutada kindlasti valget suhkrut (muskovado on ju olemuseltki magusam, hetkel meenutas isegi lausa piparkooki kohati) ning vähemalt poole vähem; kreemi osas pean ka natuke juurdlema.
aga kindlasti kordan, kuni õnnestub 🙂
loodetavasti järgmisel korral.

141108_3913