käisin taas lõunas

ei saa kurta, et sel suvel lõunas pole käinud. kaks korda Lätis lausa!
ilmaga on ka mõlemil korral just nii vedanud, et no ongi lõunamaa reisid.

seekord oli taas väga super rannailm (kuigi ma ei päevitanud ega ujunud üldse), lisaks veel tore kohvik, kus nädalavahetustel ka päevasel ajal DJ muusikat valis.
võistlejaid ja kaaskondlasi toideti seekord paremini kui Liepajas, ka õhtuks oli midagi süüa. laupäeva õhtul koguni päris palju ja väga head.

muidugi nukker oli see, et laps lootis paremat kohta, kui sai. kaotas trennikaaslasele ka, kellest muidu parem on. võistlusnärvi teema ikka, vist. või harjumatu järvetuule või ma ei tea. aus olles oli minul kaldal vahepeal pisar silmas. et ehk kaasaelamine on ikka raske.

auto üllatas positiivselt, isegi selle koormaga ja tuuletakistusega oli kütusekulu talutav.

kisezers778

halli ilma kiuste..

tegelikult pole üldse nii hull. hall, aga vihmata ja suhteliselt soe. kusagil lehel oli just hala, et suve nagu ei olekski, ma siinkohal kinnitan, et mu meelest ikka täitsa on. et kui ma ka vihma kohta midagi ütlesin, siis see ei olnud üldse hädaldamisena mõeldud, vaid just et kuiva on ometi ka kenasti. ja keskmiselt soe on ikkagi.

isegi merel ei hakanud oluliselt jahe. kuigi ma olen ikka nii palju tuult saanud, et buff oli peas. lihtsalt seis on selline, et muidu see tuul kumiseb veel mitu päeva peas. no ja kurk annab ka tunda miskipärast, kuigi seda buff ümber kõrvade ilmselt väga ei mõjuta.
aga täna oli päris kena purjetamine. olgu mainitud, et tavaliselt olen ma jahtide peal ainult ilusa ilmaga, lühidalt ja lihtsalt ilus. seekord ilm oli ka üsna kena, st ei mingit hirmsat tuult ega lainet, sõitsime natuke alla kahe tunni, kuid lihtsalt ilus olla ei õnnestunud. üsna arvestatava aja olin roolis.
laps muidugi arvas, et natuke igav oli, sest no ilm oli igav ja purjedega toimetamist vähe. aga mulle täitsa sobis.

Elektra puri

pärast sõime OKOs, hea nagu ikka. lammas minul ja kana pojal.
toidupilti ei teinud 🙂

muidugi suve praeguse osa juures on kõige toredam see, et igasugused asjad hakkavad valmima. korraks vanemate juurest läbi ja ongi laud saaki täis. täiesti vaimustav.
ega muud ei olegi lisada.

aedviljad674

aga millal sa viimati Lätis ringi vaatasid?

pool puhkust sai Lätis veedetud, sedapuhku Liepajas. lapse võistlus viis sinna.
algul oli teada, et võistlus peaks olema Riia lähistel, ca nädal varem aga selgus, et hoopis Lipeajas. et ehk ligi poole pikem reis. aga kuna poiss oli selle võistluse omale pähe võtnud ja mina puhkuse vastavalt planeerinud, sai mindud.

kuid mitte võistlustest ei plaani ma kirjutada (endise sõjaväelinnaosa liivarannas, üsna tuuline, õnneks muulidega kaitstud ala), vaid pigem sellest, et kõikide suurte välismaareiside kõrval oleme unustanud sellise naabri nagu Läti. okei, viimastel aastatel on seal vist veidi rohkem käidud, aga kui tuttavatelt küsida, millal nad viimati Lätis käisid (no jätame kõrvale Riia tööreisid), siis enamus ei oskagi väga midagi kosta.
miskipärast tundub kuidagi, et Läti, noh, mis seal teha ja vaadata ja olla. aga mina aina üllatun ja üllatun.
jah, mingis mõttes on kohati tõesti märgata mingit mahajäämust. mõneti aga mitte. ning ega ei peagi kõik hästi fancy olema. pole ka mujal, kui aus olla.

et ehk Liepaja on täiesti mõnus linnake pika-pika rannaalaga, muuseas kesklinnast jalutusteekonna kaugusel. häid söögikohti on (ja enamasti on hinnad väga normaalsed). rattalaenutused ja rattateed on (seekord ei kasutanud). eriilmelist arhitektuuri on, kuigi suur hulk kauneid puitmaju on üsna kehvas olukorras. samas on ka nendes oma võlu.
pole selline lastelinn, nagu Ventspils, kuid rannapargi mänguväljak oli päris uhke.
Liepajas on muide ka tramm! nii väikesest linnast seda ei ootakski.
ja ülestõstetav, rohkem kui 100-aastane puusild, millest iga päev korduvalt sai üle sõidetud.
päris uhke turg – ning nende tomatid olid täitsa õige maitsega. rääkimata sellest, et suure pundi tilli ja paar sibulat (värsked mugulad koos pealsetega) sain 30 sendi eest.
no ja huvitavad pingid rannapargis, palju skulptuure siin-seal, sh lilledest ja veel mitmed pisiasjad.

lühidalt võiks öelda, et enne kaugemale põrutamist tasub tutvuda naaberriigiga. eelmisel suvel oli plaan Kuramaad avastada, aga jäime Ventspilsi pidama, sest lihtsalt oli selline linn, kust ei saanud tulema. seekord oli lapse võistlus see, miks ei saanud ümbrust avastada. kuid seda enam on plaan millaski vähe suurem ring teha. lihtsalt aina avastan kohti, kus tahaks käia ja mida näha. turismiinfo ja kaartide põhjal, pluss muidugi oma väikesed kogemused.

pildid on suures osas teises arvutis, nii et ei mingit linnapilti.

Liepaja Karosta surfiklubi

suurepärane suvepäev

mingitmoodi on juhtunud, et siin on lausa kuu aega vaikus olnud. igatahes, et keegi ei hakkaks mõtlema, et Portugal ongi selline maa, kust tulema ei saa – siis ma olen juba ammu tagasi. lihtsalt kohe läks tempo üles.

aga no seda päeva lihtsalt ju peab jagama:
kui oled eelmisel õhtul ostnud kahe külapoe valikust ainukese ämbris šašlõki, sest metsmaasikaid on ju vaja korjata ja tühja sest tootest seal ämbris (mis sai küpsetatud ja söödud muidugi), ämber on oluline! no ja siis tuleb hommikune hoovihm, aga igaks juhuks võtad ikka ämbri ligi ning avastad, et maasikate juures ei olegi nii märg ja leiad oma kolmveerand tundi, et korjata. vähe on sel aastal ja väikesed, aga pool ämbrit on täielik võit. kolm korda suvise päikesega pannkooke talve jooksul;
kui siis tuleb korraga selline hoovihm peale, et oled hooga täiesti märg. kuiva kohta jõudmine võtab nii paarkümmend minutit, aga siis on lahke pererahvas ja tuli pliidi all. vähe sellest, et saad sooja kohvi ja suppi ja pannkooke, leitakse kuiv seelik ning saad kleidi (t-särk jäi jope all kenasti kuivaks; korralik vihmakindel tööjope) kuivama panna. tagasiliikumise ajaks on päike taas väljas ja õhk lämbesoe;
kui siis lähed ikkagi põlvini märja rohu sisse ja siis lausa jalgupidi vette, et leida ja näidata mõnda orhideed, aga see on juba puhas rõõm. siis leiad koha, mis on täielik neiuvaiba-vaip, korjad veel mõne maasika, suhu; ning tuvastad ära meriski;
kui korraga avastad, et merevesi on ca paarkümmend kraadi soe, käid esimest korda sel suvel kodumaises meres ujumas ning pärast on nii palav, et jagad sõbrannaga pool pudelit head külmavalget veini ära. ning sõbranna teeb õhtused võikud ja tuul on taas vaibumas..

mida veel ühelt päevalt tahta? 🙂

vihmataevas153

Portugal 4

Ikka napiks jääb see kirjutamine.
Albufeiras sain lõpuks ookeanis käidud. Üldiselt tundub kogu see linn olevat turistidele orienteeritud, veidi palju mu maitse jaoks. Väidetavalt on hetkel veel vähe rahvast, kuid kesklinn oli õhtul küll peletav.
Üks hea asi, et need nn sisseviskajad jäävad viisakaks ja viisakama keeldumise peale soovivad veel kena päevagi.
Eile kõrvetasin end Sagreses veidi äragi: ei määrinud kreemi ja sai tunnike õues oldud. Tänane pikk päev õues oli leebemgi, sest kogu aeg sai kreemitatud.
Tee pealt ostsime apelsine, mida on keeruline harjumuspäraselt süüa. Noaga neljaks lõigates on kõige puhtam, kuid laud ujub mahlast ikka. Magusad on ka.

Pilt muidugi rannast.

IMG_20160526_180054

Portugal 3

Pole vahepeal kirjutanud, sest viimastes ööbimiskohtades on netiga kehvasti olnud. Nüüdki istun fuajees ja pikka juttu ei tule. Mägedest ammu ära, 55km veinimõisast mööda põrutatud, sajune õhtu Portos, imeline väikelinn Obeidos ja see, mille nimi hetkel ei meenu ja kus 19 sajandi turule sattusime. Simbra Pena loss, vaikne soe ookean ja külm ohtlik ookean. Kaheksajalg, vutt, hiikrevetid, kuldmerikoger. Oliivid ja erinevad juustud.

IMG_20160524_215532

Portugal 2

Eile oli pikem sõidupäev, liikusime pöhja suunas.
Hommikul käisime Lissaboni okeanaariumis (oi kui ammu see tundub..) ja siis panime Serra da Estrela poole liikuma.
Peamiselt olime tasulistel kiirteedel. Mis mulle meeldis, et iga mõne kilomeetri tagant on sos-telefon teeservas, teedel on perved (mitte kohe kraav nagu meil) ja no muidugi kohati teeääre umbrohuna vohavad moonid..

Õhtupoole jõudsime Manteigase väikelinna. 3500 püsielanikuga asula mäenõlvadel. Suurim pood, mille leidnud oleme, on keskmise külapoe mõõtu; erinevaid poekesi on aga palju. Söögikohti on ka üsna mitmeid.
Eile külastasime üht. Kui enamus võttis vasikaliha, siis mina lammast. Väga hea oli. Ilmselgelt elaval tulel, maitseks ainult sool, kuid ikka väga mõnus. Maitse oli vähe teine, kui kodumaisel määl, aga eks kliima mõjutab ja tõugudest ei tea ma nagunii midagi.
Veini, vinho verde, lasti kraanist ehk tünnist ja liitri hinnaks 6€. Söögikohas, eksole!

Täna oli ka autopäev. Väiksemad ja laiemad mägiteed, mis laias laastus täitsa heas korras. Palju ägedaid vaateid ja vahvat loodust.
Lõunaks sättisime Gouveia linna. Kummalisel kombel õnnestus turismiinfo leida enne siestat (kusagil oli üks viit, aga rohkem mitte ja kui lõpuks juhuslikult nägime, oli kohe selge, et niimoodi me seda leidnud ikka poleks). Turismiinfos sain täpselt teada, mis nägemata jääb 😉 Aega ju väga polnud.
Otsustasime korralikumalt süüa.. ja kuigi toitu lubati 10 minuti pärast, sai sellest 45.
Toitudest siiani: liha-kala on head, salatit pigem vähe ja pigem on seal roheline salat, sibul ja ehk ka tomat, heal juhul kaste ka; kartulit on siiani olnud nagu räigelt palju. Täna jäi küll 2/3 järgi..

Pärastlõunal sõitsime mandri-Portugalu kõrgeima tipu juurde. Torre mägi, napilt alla 2km, Portugali ainus talispordikeskus. Lund oli seal nüüdki.

Kuna sõime kõva lõuna, jäi suur õhtusöök ära. Päris väss on ka kuidagi. Homme on kõige põhjalikum kõndimispäev, peab ka magama kerima.
Magamisest: tekkidega nad siin ei koonerda. Siin majas on isegi mingi veider graanulitega kamin, samas suure toa kohta üks väike radikas, öösiti on õues ca 9 kraadi.. aga kuna tekke on mitu, on magada väga hea. Kirikukelli, mis löövad siin ikka neli korda tunnis, kuulsin ka ainult paar korda öö jooksul. Ainult varaste ärkajate hääled ajasid üles.
Täna kasutan kõrvatroppe.

Tahvel suure kaamera pilte ei lae hästi ära, aeglane lugeja on ka muidugi; õnneks väikesest saan midagi kätte. Nii et pilt on kusagilt Penhas Doradase lähedalt.

Seradaestrela

Portugal 1

Eilne päev möödus peamiselt lennujaamades ja lennukites. Õhtu enam siiski mitte. Lissabonis väike jalutus ja kena õhtusöök.
Korter on nummi, lausa kahju, et vaid üheks ööks. Asukohta ei oska hetkel hinnata, samas ikka kesklinnas.
Lennujaam on ka pea kesklinnas, nii et maandusime üle linna ja nüüd on ka pidevalt lennukid siitsamast liikumas.

Hommikul hakati küll varakult sebima. Võinuksin umbes praegu tõusta, aga nüüd juba ca tunnike üleval. Õhtul polnud tunnet, et oleks kõrvatroppe vaja, hommikul ei hakanud enam otsima.

Muidugi on kahe päeva eelarve juba läinud, aga ehk saab maapiirkondades kokkuhoidlikumalt. Ega lõuna Brüsseli lennukas oli ise kirves. Mis teha, kui pagasi koha pealt ei olnud odavlennukad, aga toidu koha pealt küll. Et ehk lendudel süüa ei saanud ja no ma lihtsalt ei olnud selle peale tulnud ega midagi kaasa näksimiseks võtnud.
No küll saan hakkama 🙂

Ma nüüd ei tea, kui suur see pilt jääb, ei suutnud tahvlis õigesse suurusesse lõigata. Lustlik oli aga pildi ümbernimetamine wp-s: kirjutama hakkasin “sardiinid”, automaatselt pakuti “sardiinipilt”, mille ka võtsin, aga edasi pakkus ka, “kassidele” 🙂

Sardiinipilt

mai alguse nopped

nii ebatore, kui keegi unustab mingi kokkuleppe ning see unustamine mõjutab lõpuks minu elu ja toimetulekut. ehk et isegi väga toreda nädalavahetuse kiuste (hm, pühapäevane traumapunkt välja jätta) on nädala alguses ikka täiesti trööstitu olemine. lausa nii, et ühe plaanitud suurema tegevuse jätsin ära.

nädalavahetus oli palju tööd, aga ka mõned tedrekanad, hulk merikotkaid, palju vanu maju, palju toredaid inimesi. sinililled, ülased, imeline loojang.
ja see räige varbavalu, mis siiski ei olnud õnneks luumurd.

kui ma tahan liikuvat loodust pildistada, pean ikka paremale torule mõtlema. kunagi.

Merikotkas lennul
Merikotkas lennul

kevadesse

ma olen nädala jälle maha lugenud.
hämmastunult avastasin, et kohe on kevad käes. talve õieti ei olnudki ja see ebamäärane hall aeg on absoluutselt määramatult kulgenud. kuni basseinis ujuda üritades (ma ikka olen individualist, viiekesi rajal on juba väga ebameeldiv, neljakesi lihtsalt ebameeldiv..) korraga päike hakkas silma särama.
muidugi, päeva pikenemist on ammu märgata.
ühtlasi ilmselt jääb peatselt lugemist vähemaks ja muud tegemist on rohkem. sest lugeda on mõnus ju siis, kui on hämar või pime või külm või vihmane ja muud väga teha ei viitsi. teadagi.

muide, Jaama turu kõrvalt on trammiga linna suunas praegu päris õõvastav mööda veereda. seal käivad ehitustööd ja suur sügav auk on trammiteest mõne meetri kaugusel. ma veenan end igal hommikul, et seal on ju toestused ja ilmselt on kõik välja arvutatud ja arvestatud, et see mitmekümnetonnine tramm võibki sealt vabalt mööda veereda – aga ometi ei ole seal trammis hea tunne.
tuleb rattale ümber kolida

mälestus ca aasta tagant:
bluemosque465