August

Mai ja juuni: kõik loob, on värske, päevad on lõputud. Juulipäike käib kõrgelt ja juuli ise tundub nii lõputu, kuni kestab. Iga hetk, sekund, minut on nii hinnaline. Ometi tuleb ühel hetkel keerata kalendris ette august ja tõdeda, et seegi juuli läks liiga kiirelt. Mitte muljetelt, ajaliselt.

Kusagil mu sünnipäeva kandis augusti algul on ehmatus, et misasja, juba nii vara läheb pimedaks? Ja seejärel läheb paar päeva, et sellega harjuda.
Siis tuleb see aeg, kui tahaks näha perseiide, kuid pean tegema aega parajaks, et öö oleks piisavalt pime. Ning siis on see augustikuu tähistaevas ja tõdemus, et pikad valged ööd on mõnusad, aga ma igatsen neid tähti ja pimedaid öid ka (peaasi, et poleks november, mis ei ole teatavasti vaid kuu!).
Augusti soojus, sumedus ja küpsus.
Ei ole kõik päevad ja ööd soojad, aga neid on. Mõnel päeval, õhtul ja ööl lausa liigagi.
Päike käib iga päevaga grammike madalamalt, kuid see ei ole veel probleem. Augustiöö keerleb mu ümber pehmelt, kandes veel suvehõngu.
Raamatud leiavad taas tee mu juurde ja õhtuti kuulan märjal asfaldil veervate autode hääli.
Enam ei kisa akna taga kajakad.
Ja ma vaatan korduvalt ilmaprognoose, et sõita selgel õhtul linnast välja augustitaeva alla.

Kaks õhtut merel, et natukenegi leebem oleks.

Täna seisime sadamas, aga ikkagi merel. Päris tugevaid puhanguid viskas sisse ja ka püsituul oli pikalt 10 m/s kandis, nii et see ei oleks olnud mingi kena õhtune seltkondlik väljasõit.
Ja ega merel ei oleks ka just jahedam olnud. Sest ega see tuul ju ei jahutanud ka. Mingil hetkel viskas värsket peale, aga kui ära tulles juba paarsada meetrit majade vahel jalutada, kadus ka mälestus sellest.
Vähemalt pole enam 30 ligi.

Aju oli täna päeval üsna sulanud. Nii, et tahad mõelda, aga see lihtsalt väga ei õnnestu. Mitte mingit teravust ei ole. Päris harjumatu. Kuigi viimasel ajal on seda üldse rohkem olnud, aga põhjused on teised.

Kusagil oli täna suurt tormi ja hirmsat rahet, aga mul on siiani mingi usk, et see meile ei jõua. Mitte lambi-usk, aga põhinevalt mitmel prognoosil. Eks vastu hommikut midagi vist tuleb.
Täna ka keerutasid tumedad pilved üle, aga midagi peale väikese temperatuuri kukkumise ikkagi ei juhtunud. Üldse, Eestis, et kukkus 23 peale! Rõhk sõnal “kukkus”.
Ja kella 23 kandis koju jalutades, kui öö juba hakkab peale tulema, on lühikeste varrukatega kleit piisav. Mitmes õhtu.

Soojus

See troopiline niiske palavus ja maandumine üllatavalt tihedast juulist on mõjunud kuidagi – halvasti.

Juuli, ikka ja jälle juuli, mis tundub nii pikk ja lõputu, aga läheb linnulennul. Mul on juba sassis, mis järjekorras midagi toimus, aga õnneks on kalender. Pendeldasin lähiriikides rohkem, kui veel jaanide ajal oleksin arvanud. Võistlused, puhkus. Päevad, mil tõusen varem, kui tavalisel töisel ajal. Päevad, mil pole aega mõelda millelegi muule kui sellele, mis parasjagu käsil. Päevad, mille lõppedes olen väsinud, aga rahulolev. Meres ujumised. Tuhanded roolikilomeetrid. Ja juuli, mis oma lõpuga tõi tagasi argipäeva.

See on ju teada, et tiheda perioodi lõpus on mingi tagasilöök. Ega seegi kord ilma ei jäänud.
Üks oli õhtul, kui me ei saanud ühte kauaoodatud kohtumist klappima ja kui mul oli lõpuks aega, kuid kohtumise teine, vaat et rohkemgi huvitatud osapool, otsustas, et tal on sel õhtul muud tegemist. Paar õhtut täitsin ära lugemise ja kinoga, ja teiste tuttavatega.

Kino: avastasin kuidagi ootamatult, et suvel on Kai välikino ja nii läksin kohe vaatama filmi “Karge meele igavene sära“. Ma veidi pelgasin, et äkki on Carrey näoväänamine, aga päris muljetavaldav film oli ikkagi. Mingt äratundmist: kui olulised võivad olla mingid detailid.

Lugeda jõudsin sel nädalal ka suve kohta täitsa tempokalt ja ka see raamat oli selline, mida siiani enda sees seedin. “Pikk ergas jõgi“. Ma ei tea, kes selle mingil põhjusel on krimi alla toppinud, Raamat, kus tegelasteks on politseinikke (nii häid kui halbu) ja narkomaanidest pätte, ei ole seepärast veel tingimata krimi. See oli ikka puhas suhteraamat, aga mitte lääge ega midagi, vaid – ergas.

Eile siis see oodatud kohtumine toimus. Ikkagi läks lõpuks natuke nihu, kuigi kogu eelhäälestus oli õige. Kõik oligi õige, kuni-kuni… Nüüd lakun veidi haavu ja elan edasi. Nagu ikka.
Aga võib-olla ma seesmiselt siiski olengi praegu liiga vastuvõtlik ja reageerisin lihtsalt üle. Sest mul on üle väga tüki aja kuidagi see tunne, et mingid asjad on jõudnud mu hingepõhja. Et see suvi ei ole lihtsalt selline malbe kulgemine, nagu vahepeal tundunud on. Et ka eilse malbe, vaikiva merega õhtu taga olin ma tegelikult natuke vastuvõtlikum, kui ehk hea oleks.

See troopiline palavus, mis ergutab taju, mis uinutab taju.

Ja augusti pimedad, pikad, soojad õhtud.

noctilucent clouds