kui lõpuks väsinuna diivanile jõuan ja tean, et päev pole veel läbi

Väljakutsete ja tegevuse puudust ei ole mitte. Pigem tunnen viimasel ajal, et tahaks mõne päeva olla niisama. Et ei ole mingeid koduväliseid asju, mida peab tegema või kusagile sõita või midagi.
Kuigi, nagu ma ütlen, on mul isegi aega raamatut lugeda, nii et millest ma räägin?
No eks ikka sellest, et kui seda raamatuaega ka üldse ei oleks, oleks ikka päris niru olukord.

Samas on osa neid väljakutseid kuidagi imelikud. Et kui nagu on mingi ühing, kus võiks tegemist vaikselt ikka olla, aga kõik umbes soikub peale kolme maili ja edasi lihtsalt ei toimugi midagi. Ei kellegi poolt. No mis ma ikka oskan või mitte, laiutan käsi. Ja ilmselt natuke olen rahul ka. Aga teisalt mitte, sest niimoodi pole neil ühingutel ka mõtet. Minu arvates.
Oh, well, nagu see neid huvitaks, kes selle asjaga pikemalt seotud on.

Ja siis on ka sellised veidrad väljakutsed, mis ei kutsu väga kusagile. Ehk lähevad pigem lahtrisse: küll lähevad mööda. Peaga vastu seina pole ka mõtet joosta. Möödaminek võtab mõnel juhul pikalt, räägime siin.. aastatest. Aga ükskord peab kõik jama mööduma.

R. sisendab mulle miskipärast teadmist, et mu jamad ongi möödas ja elu läheb aina lillemaks. Oleks see siis nii. On juba aeg.

Talve nägin ma Soomes.

maailma avastamine

Ajavahega tulin ma seekord küll päris hästi toime. Kuigi mingi pärastlõunane ebaloogiline unisus on siiani teema. Ebaloogiline, sest see langeb reisiaja hommikule.
Kui kusagile minnes tavaliselt ei ole aega ajavahe põdeda, sest kohe peab tegutsema hakkama + reisiväsimus (reisijuht muidugi ütles, et esimesel hommikul oleme kõik kell 4-5 üleval, ma ärkasin kell 7 äratuse peale tundega, et tahaks veel paar tundi magada); siis koju naastes läheb harilikult ikka aega. Seekord mitte. Kas aitas see üks öö Istanbulis või ikkagi lihtsalt tuli tempo kohe peale – ei teagi.

Eile ajasime sõbraga juttu ja muuhulgas tuli juttu, kui palju elus tehtud ja veel tegemata on. Tema leidis, et ma olen nüüd juba küll palju teinud, mina leidsin, et ma olen väga vähe teinud. Ja siis kulges jutt edasi sellele, kuidas ta praegu mitmel rindel rabab, et oma väikese lapsega peret majandada. Ning et see on väga koormav ja väsitav.
Täna hommikul kohvi juues meenus see mulle ja jäin mõttesse. Tema on päris palju mööda maailma ringi käinud enne pere loomist. Võib-olla mitte geograafiliselt (kuigi Uus-Meremaa mahub sinna sisse), küll aga ajaliselt. Töötanud mujal jms. Nagu tänapäeva noored ikka toimetavad. Võimalused, mida minu põlvkonnal sellisel kujul ei olnud. Isegi Kanadasse 90ndate algul ma ei jäänud, nagu enamus noori, kes sel ajal sinna sugulastele külla läksid, tulin kenasti tagasi.
Mina käisin enne last küll korra üle ookeani (toosama Kanada), ise veel peaaegu lapsena; ning hiljem olid mõned Euroopa-reisid, kuid sellised pikemad otsad on olnud nüüd, hiljem. Ja äkki sedapidi ongi mingitmoodi hea? Sest võib-olla on lihtsam tegeleda lapse sünniga kaasnevate muutustega, kui maailm ei ole veel liiga lai? Ma muidugi ei tea, sest võrdlus puudub. Ning lapse sünd on väga karm elumuutus nagunii; ma ei tea, kui ma oleksin harjunud nt iga aasta tagant pool aastat mujal olema või kasvõi kakskorda aastas lühemal reisil käima, kuidas ma siis üldse toime oleksin tulnud. Aga vähemalt seda tunnet mul ei olnud, et ma jään nüüd ootamatult paikseks. Ma olin paikne nagunii (no riigi piires; tegelikult oli stress seegi, et ma ei saa vabalt toimetada kõike, mida seni). Vaikselt avardan nüüd oma maailma, vastavalt võimalustele (ja selle juures põen natuke, et näiteks raha, mille võiks kasutada korteri remondile, läheb hoopis lapse hobile ja minu reisidele – aga kus on tasakaal selle vahel, et elamine on viimase peale korralik ning korras või et me lapsega saame mõleamd teha asju, mis meile meeldivad?)

Mitte, et sõbral tingimata see paikseks jäämise probleem oleks. Ilmselt on alati võimalus, et tegelikult on paikseks jäämine otsustatud ja lapse tulekuks moraalselt valmis (no nii valmis, kui olla saab üldse). Me ei arutanud seda eile, sest siis mu mõtted sedapidi ei liikunud. Aga ma tean, et minu puhul oleks see olnud üks lisanduv stressor.

P.S. sõber, kellest ma räägin, on meessoost.

november, ikka veel

siis, kui ma ühel õhtul avastan et see kuu on peaaegu läbi ja tegelikult ma ei olegi seda maha maganud. kuigi maganud olen ka, palju. mis on ju hea. eriti, kuna ka närvilisi hetki on olnud omajagu.
õhtuti lihtsalt vajun ära.

kuu on täitunud tööga ja mittetööga. magamisega, nagu juba ütlesin.
ma olen teinud midagi, mida arvasin, et ma ei tee kunagi: käin linna peal kirjute kummikutega. sest ma ei taha, et jalad oleksid märjad.
ma käisin korra trennis. ma ostsin omale kirjud retuusid (talvel teise pükste alla panna, või milleks muuks ikka?). ma käisin PÖFFil kahte filmi vaatamas ja ühe korra teatris. ma käisin lapsega kaasas, kui ta kaks meistritiitliga kaasnevat medalit sai. ma sain ühe üllatava kallistuse ja ühe üllatava diagnoosi (millega peaks vist nüüd küll korras olema ka). koolitused, muidugi, pigem võrgustiku jaoks. juukur, veinikoolitus. kaks uut kohvrit.
talveootus.
või siis tahaks sinna sooja tagasi.
lemmikmütsi kaotasin eile ära. päriselt, mitte nagu jaki, mis sai leitud. aga ma ei oska samasugust järgi teha.
kogu unest hoolimata olen ma ikka kuidagi väsinud.

naasmine reaalsusesse

kuu teine pool läks kiirelt. ja no ei tahtnud head sooja ja päikest kaotsi lasta ka.
kummaline muidugi, kui kiirelt ühes laagis kaob aeg. ma ei aidanud väga isegi toiduga, rohkem lihtsalt olin ja pildistasin. või roolisin. või liikusin punktist punkti. või töötlesin pilte.

vähemalt soovitud veinipiirkonnas sai käidud. head sööki väikekülas sai ka. mitte-eriti-head linnas turistilõksus. ja lõpuks ometi meres ujutud, lausa mitu korda.
see 10 päeva oli ilma suhtes küll parem, kui keskmine Eesti suvi. ja just sellisel sügisesel ajal väga vajalik. ma täitsa heal meelel oleksin jäänud sinna umbes novembri lõpuni. aasta algul on lootust siiski külmale ja lumele ja see mulle jälle meeldib. et sellist päris-kliimapagulast minust ei saaks. aga see sopane ja hall aeg..

kui me maandusime, siis just selline oli. poeg küsis, et miks me küll tagasi tulime ja ega omalgi oli sama mõte. a no kohustused, teadagi. nii temal kui minul.
reisil sain läbi vähesema unega, aga nüüd on jälle nii, et hetkel on kell pool seitse ja ma jääksin vist meelsasti kohe magama ning ilmselt magaks hommikul äratuseni välja.
üritan natuke veel tiksuda ikkagi. mõni asi on vaja veel teha.

keskoktoober (kultuuri ja klaasi ja katsetusi)

Möödunud nädalal lugesin vist 3 või 4 raamatut. Lihtsalt praktiliselt kogu kodus oldud aja lugesin ja lugesin. Eile enam ei jaksanud. Liiga palju sai vist. Tõmbasin hinge ja otsisin paar asja, mida telekast vaadata. “Mees nimega Ove” oli igatahes selline, et ei tundunud raisatud ajana.
Hommik vihmases sadamas, pärastlõunal veel paar kotti asju Paavlisse. Pirukad ja muffinid.

Täna ei saanud hommikul magada, oli vaja varustust võistlustele transada, koos lapsega. Ainult et nad tiksusid ja tiksusid ja midagi kirja ei saanud, sest seda tuult oli ikka liiga vähe.

Mina istusin sel ajal kinos ja vaatasin “Väikelinna mõrvareid“. Peale ühte imelikku seika PÖFFil mõni aasta tagasi olen ma mustadesse komöödiatesse suhtunud natuke reservatsioonidega, sest tookord jäi komöödia elementi aina vähemaks, aga sellevõrra muutus kõik mustemaks.
Seekordne film aga ei toonud selliseid ebameeldivusi, oli päris ogaraid kilde, absurdseid sündmusi ja õnnelik lõpp. Isegi üks palgamõrvar muutus filmis üsna sümpaatseks.

Joogikatsetustega (pohlas ja jõhvikast teha erinevaid alkohoolseid jooke, mis ei ole vein) jõuan enne ärasõitu ühele poole. St sinna, et võivad lihtsalt omaette seista.
Kollaseid lehti aga pildistada ei jõudnudki. Liiga tihedaks kiskus.

Natuke klaasi olen ka nokkinud. Vaikselt hakkab tekkima mõtteid ja ideid, sest mingi arusaamine on juba, mis võiks umbes juhtuda, kui teha nii või naa. Mõnus on ka, hea seltskond ja mulle sobiv tehnika. Tähendab, selline, mis enamasti andestab paarimillimeetrised vead.

nädalavahetuse (toidu)värvid

eile magasin 11 tundi, täna ligi 10. rütm on selline, et kukun vara ja ärkan, noh, mitte hirmus vara, aga ka mitte kuigi hilja. see unehulk on siiski hirmutav.

ei, ma mu nädalavahetus ei piirdunud ainult söögiga. kuigi sellel on olnud suur osa. kartulid ja porgandid ja õunad ja pirnid. sügavkülmutatud moosi ümberkeetmine – sest on vaja veidi aega säilitada suvalistes tingimustes. üks marjaliköör läks tõmbama. ja hommikusöök ja lõuna-õhtu ja juust.

neli kotti läks kaltsukasse. mitte suurt, aga suuremad, kui poekotid. ega kapp palju tühjem ei tundu. jalanõusid läks ka, pluss müüki.
asju on liiga palju, aga ma ei oska neid hästi ära heita oma elust. vahel siiski õnnestub. alati on peale seda parem olla. teadagi, igasugused teooriad korras elamise ja korras elu kohta. ainult et see ikka ei ole enamasti nii ühene.

endiselt peidan ma end raamatute taha. võtan e-raamatukogust, aga varsti vist ei oska sealt leida. midagi tõsisemat ei taha, naistekaid ammugi mitte.
vahel on telekastki midagi vaadata. vahel. harva.

suvi tagasivaates

nagu ikka, tagasi vaadates on perspektiiv teine. aju teeb oma selektsiooni ja jätab meelde selle, mida tahab. emotsioonid teevad sama. mingid toonid ja kontrastid kaovad. ehk kõige heledam muutub heledamaks ja kõige tumedam tumedamaks, kõik muu koondub kusagile kokku.

nüüd tundub suvi kuidagi kergem, õhulisem, soojem (tonaalsuselt soojem), kui jooksvalt. suve sees olles oli kogu aeg mingi tunne, et midagi on puudu. et midagi võiks olla sujuvam ja rahulikum. et iga sirge lõpus on mingi ootamatu kurv ja kurvi taga tõus või langus ja et pikapeale see väsitab, kuigi algul oli isegi põnev.
aga nüüd, suve meenutades, on see rappumine kusagile kadunud, kurvid ja mäed on laugemaks muutunud ja kõik mahub kenadesse piiridesse ära.
või peaaegu kõik. nagu ikka, tume on tumedam ja hele on heledam.
mõned nüansid tulevad enne uinumist tuju rikkuma. talvel saan küll nendest puhata, aga järgmisel kevadel ja suvel uuesti kogeda ei tahaks. ning kui see osutub vältimatuks, on vist küll ainult üks tee sellest mööda.
sinna on veel aega, pole mõtet ette mõelda.

mõtlen sellele, kui palju ma olen mere ääres kohvi joonud. või lihtsalt kaldal kaasa elanud. pildistanud, küll üsna ühekülgselt, aga siiski. seminar ja 500km sõit läbi öö – siiani imestan, et kõik nii hästi läks. moonid ja päevalilled ja märjad püksisääred. vihma, ojaaa, aga ka päikesest ärapõlenud nina, korduvalt. tuul ja peaaegu ookeani meenutavad lained. hetked, mis lubavad unustada. hetked, mis lubavad unistada. hetked, milles leian iseennast ja suuna, kuhu võiks liikuda. kui vaid oma seesmistest piirangutest lahti saaks..

kummaline vastuolu: negatiivse tajumiseks on meil ajus rohkem ruumi, kui positiivse, aga sõelale jääb lõpuks ikkagi see teine, suuresti. see, mis on helge.

kalapäev, kalatult

tahtsin alustuseks öelda paar krõbedat sõna klientide kohta, aga siis meenus, et tegelikult on enamus neist ikkagi ilusad ja head. ja et tegelikult, kui poleks omal seda tunni-kaupa-elamise perioodi (jess, jälle üks tund edukalt möödas!), siis ilmselt ei oleks kahte korda mõelnudki. kuigi, samas, vist ikka oleks küll. sest kell 8 õhtul ei saadeta maile, kus on selge sõnaga öeldud, et vastus peab olema hommikul sisuliselt tööaja alguseks käes. ja vastuseks oleks dokument, mitte lihtsalt jah-ei. nii et põhimõtteliselt mul on ometi õigus talle homme hommikul soovitud ajal kirjutada, et kena, ma sain maili just kätte? mul ei ole mingit 24h vastamise ega jälgimise kohustust.
väike täpsustus, ma ei räägi hetkel sellest kontoritööst, kus ma igapäevaselt istun, vaid ühest teisest. Hunt Kriimsilm, endiselt…
et ehk saigi öeldud.

nojah.
igatahes on üsna ootamatult homme esimene september. minu meelest on veidi ogar lapsi reedel hetkeks kooli ajada – no ajastagu see mingile esmaspäevale, vast esimene klass võiks jääda septembri algusesse. aga see on omaette teema täiesti, tühja sellega.
igatahes lilli ei ole, aga on mõned kaustikud. viisakad riided pidid tal väidetavalt olemas olema. nii suur, et pole minu asi enam torkida ja kontrollida. eks hommikul paistab.

nagu näha, siis õhtuks on pea täiesti mõttevaba ja midagi hakkab liikuma ilmselt vaid vahetult enne uinumist.
igatahes mõni tüüp teadb päris hästi, kuidas vihmast kalapäeva õhtut veeta. vt fotot allpool.

mis meenutab, et kala -> fotokala -> MinuMaja ja et taas ei ole.

p.s. kadunud pintsaku leidsin ka, täiesti lambist ja täiesti väikeselt pinnalt.

hetked

pärastlõunal peale massaaži teen silmad aeglaselt lahti ja vahin punastest tellistest võlvlage. on soe, on rahulik, ainult kõrvalkrundil müttava ehitusmasina tagurdamise juures kõlav piiks-piiks-piiks on kohatu. ma ei tahagi väga tõusta, aga viisakas poleks ka venitada. ma ei tea, kui palju on aega järgmise kliendini. sirutan käed ja üritan verd liikuma saada. liiga järsku minu olematu vererõhuga tõusta ei saa.
teejoomine on massaaži hinna sees. pärastlõunane päike soojendab tuba, istun tugitoolis ja räägime mingitest tühistest asjadest.
mõtlen, et tahaksin veel mõnda sellist päeva. järjest. võib-olla lausa mõnda nädalat.

mõni päev varem olin päev otsa vihma käes.
tormikate püksid pidasid vastu ja jalad jäidki kuivaks. kummikud aastast ca 1986 pädevad ka täiesti. kollane tööjope, vihmakindlam kui kõik spodripoodides pakutavad super-hüperasjad, aga nendest umbes 5 korda odavam, jäi sellele hulgale siiski alla. aga mitte kuigi hullult. ainult pealmine fliis oli märg, alumine vaid veidi niiske.
niiskus ja jahe ajas aga ikkagi sauna. teistest inimestest oma linnariiete ja kilekeepidega oli kahju.
eile kaalusin kollast kena mitmekordset vihmakeepi vaadata, aga lõin käega. nüüd natuke kahetsen – looduses jääks see igale poole kinni, aga linnas oleks abiks. aga firmakeep, olnuks siis odavam.

peale massaaži aedviljad potti hauduma ajanud, tuli eilsest jäänud väsimus peale. see päevakruiis ikkagi on päris karm.
seekord mahtus päeva ka loodus. ja angry birdsi mänguväljak, mille ümber olid üldse mitte pelglikud ja kohati päris tigedalt kluugutavad lagled. natuke oli tunne, et kas ma olengi nüüd samas olukorras, nagu need sead seal mängus. õnneks mitte.
võid tõin koju, ja juustu. sest olid palju odavamad, kui meil siin. toiduturist, ma ei või..

kõik need pildid, mida pole kellelgi vaja olnud, on siiani töötlemata kujul arvutis.
millal ma Aksil käisingi? varsti saab kolm kuud. pilte ei ole keegi näinud.

neid vabu päevi oleks ikkagi vaja, rohkem kui üksikud teiste vahele. sest mul on seis, et ma ei taha ega jaksa iga päev midagi asjalikku teha. kuigi nagunii teen.

lambad, Aksil. et midagigi oleks.

kuidas ma jälle Lätis käisin (ehk ära lase end pikast algusest petta)

täiesti tüüpiline on, et kui ma istun kusagil, kus mul ei ole arvutit käepärast, või ka lihtsalt näiteks enne uinumist, on pea täis mõtteid, mida kirjutada. ja kui olen arvuti taga, on kas kiire või pea tühi.
jah, ma olen viimasel ajal sellel teemal suhteliselt iga kirjutise juures midagi hädaldanud, aga just nii ongi.

ma tean, et telefonis saab ka kirjutada, ma olen kirjutanud isegi. lihtsalt ma olen selle põlvkonna inimene, kes arvutis trükib peaaegu et klahve vaatamata ja üpris kiiresti, (eiei, 10-sõrme süsteemist me ei räägi, mul on rohkem selline kuuesõrmesüsteem, 4 vasaku käe sõrme ja 2 parema, no ausalt, ma ka saan aru, et see ei ole väga normaalne). igasugune moblades ja tahvlites toksimine on paras tüütus, millele oma osa annab see, et ma ei ole väga tegelenud sellega, et autokorrekt maha keerata (mul on tunne, et tahvlis väga ei saagi, ma kunagi otsisin). mis tähendab, et oma meelest kirjutad mingi sõna ära, aga ekraanile ilmub korraga midagi hoopis muud. arvutis halvimal juhul lähevad tähed nihkesse ja see jääb tekstis silma ning on kiirelt parandatav. aga nutiseadmetes on vahel iga pagana sõna juures vaja enne sisestamist üle kontrollida, et ega see vidin ei taha midagi muud teele saata, kui ma kirja panin.
üldse, miks peaks mingi vidin minust paremini teadma, mida ma kirjutada tahan? sest tee mis tahad, vahel ju pakubki õigeid sõnu, aga enamasti mitte. ja kui pakub kolm õiget sõna juttis, siis see uinutab valvsuse ja neljandaks paneb midagi eriti absurdset.

tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest, kuidas ma taas Liepajas käisin ja kuidas ma kogu aeg tunnen, et peaks Lätis rohkem vaba aega tekitama. et ehk mitte olla ainult transpordiühik. näiteks tahtsin minna Pape loodusparki, aga sinna suurelt teelt ära keeranud jupp oli nii kohutavalt treppis kruusatee, et ma ei hakanud võistlemast tulnud noortega seal seiklema. süüa oli ka vaja teha. ehk jah, muudes oludes oleks võinud seda teed ignoreerida ja jalutada. aga kui aega väga ei ole, siis ei ole.
ja see tee, ausalt, ma ei mäleta, millal ma nii treppis kruusateel Eestis sõitnud olen. mitte kunagi?
vähemalt Liepaja põhjamuulil sai seekord käidud. kindustusteni veel ei jõudnud. randa suurtesse lainetesse sooja vette ujuma ka mitte. ainult põlvini vette, nii, et püksisääred märjad. nüüd juba kahetsen, et rohkem mitte.
õppetund noortele liivaluidete tekkest. viis minutit rannas ja pea oli paksult liiva täis.

seekord jõudsin ka siseturule. peale seda, kui olin lugenud, et see on spetsiaalselt turuks projekteeritud ja natuke juugend pealegi. eelmisel aastal õnnestus mul turuhoonet täiega ignoreerida.
turul ei jõudnud ikka ära imestada, värske kohalik kartul algas 15 sendist (või oli see 10st) ja lõppes nii umbes 60 juures. 25 sendised kartulid olid just sellise mõnusa suurusega. kas meie turgudel alla euro leiab üldse mingit kodumaist kartulit? ei ole Läti nii palju rohkem lõunas midagi. porgandi sain ka alla euro kätte. Rimis oli Läti tomat ca 1.50. no ausalt.
liha oli küll umbes samas hinnas, mis meil siin.
odavat alkoholi ei otsinud.

Liepaja on endiselt armas linnake. kontrast korda tehtud ja korda tegemata majade vahel on suur. ja Karosta ning nö päris linna vahel. rand ja rannapark teeb natuke kadedaks, sest rand on pikem ja pargis on kuidagi rohkem asju kui näiteks Stromkal. rannakohvikutest ei räägigi. aga kontserdiala ja suur rulapark ja staadion ja veel mitu kohvikut ja .. no ikka on seal parem, kus meid ei ole?
(ma hakkasin selle peale natuke Portugali igatsema ka)

sünnipäev möödus kaldal närvitsedes ja pilti tehes ja pakkimise ajal puhata püüdes ja siis oodates ja oodates ja oodates ja siis sõites. piiri ületasime veel mu sünnipäeva sees, esimene vihm tuli Tallinnast veidi lõunas, Tallinnasse jõudsime ikka väga öösel. ma ise ka ei tea, kuidas ma selle ära sõitsin ainult paari üksiku peatusega. liiga viimasel minutil ei hakanud tee peale öömaja ka otsima ju.
oligi väga teistmoodi sünnipäev.

edasi on olnud peamiselt töö. ja töö. ja töö. ja laupäev, mil kõrvetasin õlad ära, tegin 1000 fotot ja õhtul saime karmi vihma.