kui lõpuks väsinuna diivanile jõuan ja tean, et päev pole veel läbi

Väljakutsete ja tegevuse puudust ei ole mitte. Pigem tunnen viimasel ajal, et tahaks mõne päeva olla niisama. Et ei ole mingeid koduväliseid asju, mida peab tegema või kusagile sõita või midagi.
Kuigi, nagu ma ütlen, on mul isegi aega raamatut lugeda, nii et millest ma räägin?
No eks ikka sellest, et kui seda raamatuaega ka üldse ei oleks, oleks ikka päris niru olukord.

Samas on osa neid väljakutseid kuidagi imelikud. Et kui nagu on mingi ühing, kus võiks tegemist vaikselt ikka olla, aga kõik umbes soikub peale kolme maili ja edasi lihtsalt ei toimugi midagi. Ei kellegi poolt. No mis ma ikka oskan või mitte, laiutan käsi. Ja ilmselt natuke olen rahul ka. Aga teisalt mitte, sest niimoodi pole neil ühingutel ka mõtet. Minu arvates.
Oh, well, nagu see neid huvitaks, kes selle asjaga pikemalt seotud on.

Ja siis on ka sellised veidrad väljakutsed, mis ei kutsu väga kusagile. Ehk lähevad pigem lahtrisse: küll lähevad mööda. Peaga vastu seina pole ka mõtet joosta. Möödaminek võtab mõnel juhul pikalt, räägime siin.. aastatest. Aga ükskord peab kõik jama mööduma.

R. sisendab mulle miskipärast teadmist, et mu jamad ongi möödas ja elu läheb aina lillemaks. Oleks see siis nii. On juba aeg.

Talve nägin ma Soomes.

Share