perplexed

mul oli vahepeal puhkus, aga see oli nii kiire, et ma ei tea, kas ja millal ma sellest kirjutan. kui ma mõtlen puhkuse esimestele päevadele, siis oleks need olnud nagu kuu aega tagasi.

aga täna käisin ma teatris. talvel ei jõudnudki ja isegi kinos pole ammu käinud. ausalt, no lihtsalt mölutasin pimeda aja õhtud maha. ja ega nüüd ka palju parem pole, kui ma kodus juhtun olema. või siis ikkagi on parem (kui see on parem?), sest ma ei ole õhtuti nii palju kodus.

teater.
alustuseks ütlen, et ongi kuidagi nii, et nö suurtese teatritesse ei olegi ammu sattunud. ja et viimane pettumus oli Linnateatris (kas selle fenomen ei ole ikka mitte see, et ruumid on väikesed, pileteid ei ole saada ja siis on tunne, et kui saad, oled kuldmuna võitnud? kuigi tegelikult ei pruugigi olla?). ja kuigi suurtesse teatritesse jagub ka häid kogemusi, on põnevamad olnud pisemates, kohati lausa peaaegu-hobiteatrites (nagu Teoteater).

Polygon teater on aga selline, mille kohta kogemuse põhjal tean juba, et nende lavastused onkindlasti suhteliselt huvitavad. ma ei räägi lihtsalt tekstidest või näitlejatöödest. kuidagi, kogu kompott. näiteks Meeletu, mis on üks film, mida maumbes kord aastas vaatan, nad suutsin selle lavastusega, nende teatrikooli õpilaste poolt, ikka üllatada.

ning täna oli Perplex. mis oligi täiesti, perplex.
esimesed 15 minutit oli selline, veidi arusaamatu segadus, ootamatu korraks oli tunne, et misasja, jama. ja siis hakkas paremaks minema. sellest hetkest, kui jõudis pärale, et siin ei olegi midagi oodata. et nagunii ei tea ette, mis tuleb. et mingit loogikat ei ole. et see on nagu rodu etüüde, mis kohati üksteisega põrkuvad, läbi põimuvad ja siis oma teed lähevad. et taas hetkeks kohtuda. ja mis kokku annavad omapärase terviku.
kõige häirivam hetk oli see, kui ma kusagil üsna etenduse algul vaatasin, et Ragne nagu lihtsalt seisab ja vestleb, aga keha ei ela kaasa ja käed liiguvad ka ainult siis, kui ta ise räägib. filmides on ta muidu ju hea mulje jätnud. aga edaspidi paranes see ka etenduses, ta nagu hakkas end laval vabamalt tundma etenduse kulgedes. hea, et sedapidi – oleks lõpupoole jamad olnud, oleks see äkki üldmuljet mõjutanud.
täiesti oma dimensiooni andis Mart Soo live-muusika ja heliefektid. etenduse lõpus, kui ta veidi pikemalt mängis, panin lihtsalt silmad kinni ja nautisin. sest siis oligi hetk muusika jaoks. isegi kahju, et seda pikemalt ei olnud.

hea meel, et end kokku võtsin ja otsustasin minna.

liinide kadumine

vaatasin täna pilte Kopli liinide mahatõmbamisest ja hunnik mälupilte tuli ette.

lapsepõlves oli see mulle päris võõras kant, aga kui omaette elama hakkasin ja eriti siis, kui siia põhja poole kolisin, tekkisid seosed. nii pool eluiga tagasi olen Kopli liinidel külaski käinud. mitmel korral ja korralike inimeste juures. et ei olnud seal ainult mingi eluheidikud. maja oli muidugi veidi räämas barakk, aga inimesed olid oma elamised üles vuntsinud ja peldik kannatas ka kasutamist.
mingil ajal, kui juba kaabeltelevisioon levis, oli seal veel ikka hunnik satelliiditaldrikuid üleval. majad, millel mõni aken on ehk kinnigi löödud, ees aga uhke auto või kaks (lisaks poolromudele) ning suur satipann.
kümmekond aastat tagasi sai lapsega seal mänguväljakulgi käidud. viisakas linna poolt loodud väljak, lapsed nii eesti- kui venekeelsed. hea, roheline, vaikne, kõrval garaažide juurde viiv tupiktee, hooti võis unuda, et oled linnas.
sealsest kivisest rannast ja hoovides toimunud suvisest elust ei hakka rääkimagi. see on siis ka ajast nii 10 aastat tagasi. palju rohelist, palju rahvast väljas, mõned joomased seltskonnad ja samas lapsed ja koertega jalutajad. väikesed majad, mis kadusid rohelusse. juba veidi vähem maju kui 15 aastat tagasi. valgel ajal ei olnud midagi karta.
sofasurfreid sai sinna ikka viidud – kuni midagi näidata oli. kui juba liiga hõredalt hakkas maju olema, oli mõttetu.

see kõik kaob. jääb üle loota, et loodav ei ole liigavõõras, liiga arrogantne, liiga suur, liiga kinnine, liiiga vähe roheline.
kunagi, aastal 2006, kirjutasin vist viimati sellest kandist.

P.S. pealkirja kirjutasin lõpuks ja panin tähele, et see on mitmetähenduslik. trolliliinid akna all on veel alles, aga enam neid ei kasutata. varsti vist ei ole neidki.

seadused on lollidele?

kui ma selle politsei poolt kummuli sõidetud mootorratta teemal ühes lõimes veidi sõna võtsin, sain ma ühe päris omapärase privaatjutu. nimelt et reeglid ja seadused olevat lollidele (see oli läbiva suure tähega kirjutatud).
ja seda ei öelnud mingi poisike, üsna minu põlvkonna inimene.

peale väikest mõtlemist jõudsin järeldusele, et sellisel juhul on suurem osa inimkonnast lollid.
sest mingid reeglid ja normid on olnud igas ühiskonnas juba üsna aegade hämarusest saati. ilmselt ei ole nende kujunemise põhjuseks ainult ja peamiselt need inimesed, kes on tahtnud võimul olla, nagu võiks ju tunduda. või et keegi alati on põhimõtteliselt tahtnud teisi piirata (muidugi on ka neid juhuseid olnud). või et keegi on pidanud kõiki teisi lollideks. või mingid muud sarnased põhjused.
mis vahel ja mingites oludes on võinud ka olla põhjused, muidugi.
aga kõige olulisem on ikkagi see, et kui ühiskond (suuremas või väiksemas mõttes; see võib olla pere, riik vm) tahab normaalselt toimida, siis on mingid kokkulepped vajalikud. nõus? päris ilma ei saa ometi kuidagi.
umbes et kui ma lepin lapsega kokku, mis kell ta peab õhtuti kodus olema, siis see on meie reegel. riigi tasemel saavad mingid reeglid seaduseks. nagu ikka, laps ei ole nõus kellaajaga ja iga kodanik ei ole nõus iga seaduse nüansiga.

ometi need reeglid aitavad meil ühiskonnana toimida.
see on raamistik, mille puhul me oskame sättida oma tegemisi ja teame ka, kuidas toimetavad teised, kui nendega kokku puutume. et me sõidame õigel teepoolel, et me ei müü lastele alkoholi, et iga tööandja ei määra ise puhkuse pikkust, et lennukid lendavad lennuplaani järgi jnejne. need kõik (ja tuhanded teised igapäevased toimingud) on piiritletud mingi raamistikuga, mingite reeglite, kommete, traditioonide (mis on ka ju komberuum), seadustega.

raamistikud on muidugi ka erinevad. erinevate kultuuriruumide kombed ja reeglid võivad olla väga vastuolulised. näiteks veritasu, mis mõnel pool maailmas on auasi, on teisel pool täiesti tavaline mõrv. nemad seal on mingil vaikival kokkuleppel, et veritasu on okei. meie siin selle kokkuleppega nõus ei ole.
või siis kasvõi Suurbritannias liigeldes on esimesel päeval kõik sassis ja vahidki igal ristmikul 360 kraadi, enne kui teele julged astuda (ja siis ikka auto tuleb kusagilt meie jaoks ootamatust kohast). sest nemad on kokku leppinud vasakpoolses liikluses, kui meie oleme parempoolses.

võib küsida, et mis siis ikkagi juhtub, kui need reeglid ja raamistikud ära unustada?
võiks ju hea elu olla, igaüks teeb, mis tahab?
ainult et liiklushuligaan ei sõida surnuks ainult ennast, vaid ka teisi. see, kes otsutab, et ei taha poes toidu eest maksta, aga ise kasvatada ka mitte, võtab lihtsalt oma kauba niisama?
ma ei hakka siin hunnikut näiteid tuua, las jääb midagi ka igaühe oma fantaasiaks.

mis siis ikkagi juhtuks, jäi õhku.
kujutage korraks veel ette, kui iga inimene elaks nii, kuidas talle meeldib?
ilma raamideta ühiskond ei ole demokraatia*, sotsialism ega lihtsalt hea elu, vaid kaos ja anarhia.
kuni keegi uuesti mingid raamid tekitab. sest raamideta, reegliteta, seadusteta ühiskond ei ole enam ühiskond.

* – tegelikult ei ole täielist demokraatiat ka olemas. püüdke vähegi suuremas pundis (ca 10+ inimest) otsustada midagi nii, et 100% on poolt? kõige lihtsam näide: mingi kokkusaamise aeg ja koht, mis sobiks kõigile. ka demokraatias on lõpuks tulemus ikka see, et keegi peab mingid otsused ära tegema, sest enamasti ei saa 100% nõusolekut. ma ei kujuta ette, et riik saaks üldse toimida rahva 100% nõusolekuga. sest see ei ole 99,9% juhtudest võimalik. ok, ehk 99,7%. pigem siiski mitte.

pilt on kontekstivaba. vaadake ja rahunege. banaanid ja apelsinid ja talvised tomatid on meil võimalikud tänu mingitele kokkulepetele.

suhteline vabadus

ma olen mugav. ja laisk.

lugedes kusagilt järjekordselt lugu, et ettevõtjaks olemine annab vabaduse, teadsin ma korraga täpselt: see on minu jaoks sama tüüpi vabadus nagu see, mille auto annab. et ehk tegelikult teistpidi toob ellu lisakohustusi. et vabadus, mis ei olegi vabadus. et võid ju tõesti, heal juhul, kaks kuud järjest puhata – aga kindlasti mitte ettevõtluse algusetapis. ja nagu näha, siis suur hulk ei saa isegi ühte kuud puhata ükskõik mis etapis. ma ei arvesta seda, et paljud ehk ei tahagi.

mina olen mugav, ja laisk.
mulle meeldib, et ma ei pea mõtlema firma asjaajamistele. olgu need misiganes. et mul on tööaeg ja palk ja puhkus ja kõik selline. ja et sellele mõtleb keegi teine.
mitte, et ma ei võiks, või ei oskaks. ilmselt tean ma mõnestki firmajuhtimise detailist sama palju kui mõni firmajuht.
lihtsalt, minul on ilma sellega mugavam ja mul on vabadus sellele kõigele mitte mõelda. ning et mul on konkreetne vaba aeg.

vabadus on suhteline. mõnede jaoks on ettevõtjaks olemine ilmselt vabadus. aga ei saa arvata, et kõigi jaoks oleks.

PÖFF: Pisut põrunud

pisut põrunud

Itaallaste Pisut põrunud on taaskord film, mille kirjelduses esineb sõna ‘komöödia’, kui tegelikult seal komöödiat väga ei ole. aga ega ma ei oskagi žanri määratleda selle filmi puhul. otseselt pole ju psühholoogiline draama ka. nii et olgu öeldud, et see ei ole samuti film, kus saaks ohjeldamatult naerda.

aga, erinevalt eelmisest, oli see film kuidagi helgem ja meeldis mulle väga. pisaraid küll ei saanud, nagu Oliivipuus, kuid oli samuti hingeminev film. küll hoopis erinevalt muidugi. kella ei vaadanud sellegi filmi ajal.
läbi filmi oli muidugi kõige muu kõrval põnev ka see liin, et kumb naistest siis on tegelikult rohkem põrunud. Beatrice oligi ikkagi ootamatuma käitumisega ja nö must lammas, kuigi algul arvanuks isegi vastupidi. kohati väga raevukas ja kohati väga kaval ja kohati naiivne nagu koolieelik. Donatella oli … lihtsalt väga-väga katki.
ma rohkem siiski ei saa sellel peatuda, et filmi mitte liiga lahti rääkida.

reedel linastub veel korra. kui ei taha mingit ägedat komöödiat, aga veidi valusat (mitte liiga valusat õnneks) vaadet katkiläinud naiste maailma, siis soovitan. Itaalia päikest on seal samuti.

kusjuures eile õhtul just mõtlesin, et kõik siiani nähtud kolm filmi on tegelikult road-movied, vähemalt mingis osas. suur osanende filmide sisust on kusagile minemine.

ingliskeelne arvustus ka, aga hoiatan, seal on sisust rohkem juttu.

PÖFF: Idapoolne bisnis

eile õnnestus lausa üritusele sattuda – maailma esilinastus filmile Idapoolne bisnis.

lootsin miskit jaburat komöödiat, nagu Must kass, valge kass ja mis need veel sellises stiilis on, kus saab jaburalt naerda (ja kus olme on ikka üsna nukker), aga minu jaoks jäi see film küll rohkem selle sotsiaalselt teadliku tragöödia poolele (väljend filmi tutvustusest). režissöör ja peaosa näitleja ja kes kõik olid kohal ja režissöör ütöes enne filmi, et see on komöödia ja loodab kuulda palju naeru, aga seda naeru jäi väheks. ise jäin mõtlema, et äkki ikka see kohutav olme seal filmis nullis suure osa naerukohti ära? see oli nagu hullemgi, kui Baikali ääres, majad ja tänavad ja kogu elukeskkond. mul on tunne, et nii hull ei olnud meil isegi 90ndate alguses.
lugu ise oli selline, et mul oli sellest peaosalises täitsa kahju. natuke selline Väikevenna ja Karlssoni lugu, kus üks vastik tüüp naiivsemat suht julmalt ära kasutab.
ok, oli naljakaid kohti ka muidugi, aga need ei domineerinud.

nii et komöödia pähe ei tasu seda vaatama minna. pigem on üsna nukker lugu. erinevalt eelmisest filmist, mis ei olnud komöödia.

peale filmi käisime aga NO99 jazziklubis Villu Veskit kuulamas. päeval mailisin, et kas peaks laua broneerima, vastust ei saanud, pileteid oli palju, nii et arvasin, et pole probleemi. reaalsus oli see, et 20min enne väljakuulutatud algust jõudes oli restoran sünnaseltskondi täis ja kontserdi jaoks olid pandud mõned tooliread. ok, paar vaba lauda oli ka, aga me ei lähe ju kahekesi ca kuuesesse lauda ometi?
trepil aga olid istematid ja sättisime end trepile. mis oligi hea, sest siis saime kuulata muusikat ja samal ajal ka omavahel lobiseda. seal tooliridadel istudes poleks seda saanud teha.

selline kultuurne reede-õhtu siis.

PÖFF: Oliivipuu

eile õhtul tegin selleaastase PÖFFi ukse lahti.
nagu ikka, valiku tegin üpris suvaliselt, sest ei jõua kõikide filmidega tutvuda. lisaks oli veebileht ka hirmus aeglane, nii et tegelikult oli paras peavalu see ostmine üldse. aga midagi igatahes sai valitud ja ostetud ja peab ütlema, et see esimene film läks küll täppi.

Hispaania-Saksa film Oliivipuu (El Olivo) oli selline film, et kella ma ei vaadanud – vahel ikka vaatan, et kaua juba on oldud kinos. algus oli väheke veniv, aga edasi läks tihedamaks.
mulle meeldis see, et tagasivaated jäid üsna visandlikuks ja ütlesid vaid kõige olulisema. ka paljud stseenid olid mingis mõttes visandlikud: minimaalsete vahenditega öeldi kõik, mida on vaja teada. ei mämmutatud liiga ära. samas oli kõik loo jaoks vajalik info edasi antud.
muidugi ütlen ka, et kui on film, mille jooksul ma naeran ja poetan pisaraid, siis on hea film minu jaoks. sest mingite klišeedega minult pisaraid kätte ei saa; ma olen selle koha pealt üldse tuim tükk.

kuigi kirjas on, et see on ühe perekonna lugu, on minu meelest see siiski veidi suurem lugu. pigem üldisemalt sellest, et mida me elus väärtustame.

PÖFFi raames linastub veel kahel korral, ühe pieltid on välja müüdud. nii et kes soovib, tasuks pilet vist kohe ära osta. mina küll soovitan.
üks ingliskeelne arvustus ka: El Olivo 2016

veel väikestest rõõmudest

eile hommikul, läbides korraks Stockmanni hullusid päevasid, rabasin hullusest haaratuna väikese reisikohvri ja suundusin kassasappa. siis aga tuli mõistus koju ning viisin kohvri tagasi. peas põhjenduseks, et lapsele on uut kalipsot vaja ja minul seda kohvrit tegelikult väga vaja ei ole*. ja et mõlema jaoks hetkel läheb rahaliselt kitsaks.

ja see tõi taas pähe mõtted, et:
muidugi ma kombineerin ja mõtlen ja arvestan ja püüan võimalusel odavamalt läbi saada. mul ei ole probleemi osta toitu, mis on alla hinnatud ja kuupäev kohe kukkumas. mul ei ole probleemi osta asju ja riideid vanakraamipoodidest-kaltsukatest; kuigi seal ei ole põhjuseks sugugi mitte ainult raha, vaid ka teine valik, üllatusmoment ning no, tagasi raha juures, võimalus garderoobi kiirelt vahetada. asjad, mis on korras ja mida ma enam ei soovi, viin täiesti muretult sarnasesse poodi tagasi, ilma et tuleks mõttessegi seda rahasse panna.
no ja mingid muud sellised asjad.
aga teisalt, kuigi vahel on näpud üsna põhjas, ei saa ma öelda, et ma halvasti elan. materiaalses mõttes.
iseennastki üllatab, mida kõike ma lubada saan või siis lihtsalt luban endale. ei ole ju põhjust üldse kurta, kui suudan lapse saata kaugemale võistlema ning samas ise kaasa minna, kuigi vaja ei ole. või et käiagi suvel paar korda lõuna pool võistlustel, kogu muu suvise elu kõrvalt. või et tegeleda hobiga, mis on kudumisest igal juhul kallim. või osta resq-st õhtusöök – odavamalt, kui restos koha peal saaks, aga ikka kallimalt, kui ise nullist tehes.

selle arvestamise juures ma ei arvesta ega kombineeri matemaatiliselt. ma ei pea mingeid tulude ja kulude arvestusi, pigem toimetan lähtuvalt olemasolevast rahast, vajadustest ja soovidest intuitiivselt.
kaks korda elus olen ma üritanud mingeid selliseid arvestusi pidada. ei, valetan, kolm, ühe telefoniäpiga proovisin paar aastat tagasi ka. aga ma ei saa. mitte, et ma ei suudaks kirja panna – lihtsalt kolme päeva pärast olen ma stressihunnik. sest ma ei plaanigi loobuda väikesest šokolaadist (mis ei ole hädavajalik) või veel ühest tükist juustust või kaltsukas silmahakanud ilusast käekotist (mis sellest, et mitu kotti on olemas).
üldiselt olen ma korralik, kasutan poenimekirja jms. kuid mis rõõm on elust ilma nende impulssostudeta, mis aga nimekirjas olles üritavad südametunnistusele koputada? muidugi lähen ma seejärel iseendaga seemiselt riidu (sest suur osa minust on rahul ostuga; ma tean, enese emotsionaalne premeerimine – tegelikult olen ma selleski mingisuguse teadlikkuse saavutanud siiski) ja kui ma siis jätan midagi ostmata ja säästangi mõne euro, ei kaalu see üles tekkinud masendust.
sest olgem ausad, mida on elu väärt, kui ei saa lubada vahel väikeseid elule väärtust lisavaid väljaminekuid? olgu selleks tõesti see šokolaad, käekott, kinopilet või lambist väljasõit loodusesse (kütusekulu, kindlasti siis läheb kõht tühjaks ja tuleb väljas süüa vms)? isegi, kui tegelikult loed raha järgmise palgapäevani? pigem teen mingi väljamineku, mis hoiab mu tuju üleval selle rahalugemise juures kui et hambad ristis ei kuluta ja, no, vajun kuskile musta olematusse, kus eesmärgiks on ainult järgmise päevani toimetulek. kui ainsaks meeleolu tõstvaks tegevuseks on linna piirides õues jalutamine, siis ühel hetkel on sellest siiski veidi vähe. eriti pimedatel sügisõhtutel.

ma tean, selline isikliku majandamise teooria ei ole tänapäeval popp ja ilmselt kõlab veidi süüdimatult ja ebaküpselt. teisalt, ma olen seemiselt veendnud, et neid minusuguseid on tegelikult päris hea hulk. et igasuguste soovituste kiuste paljud ei tahagi minged tabeleid pidada, et isiklik eelarve hullult tasakaalus oleks. põhimõtteliselt, jättes kõrvale kiirlaenud vms jama, on lõpuks ikkagi ju tasakaal: sa ei saa kulutada rohkem, kui sul on.

lisaks veel, et ilmselt üsna samasugusel põhjusel ei suuda ma dieete pidada. see on samasugune majandamine ja väikesestest söögirõõmudest ilmajääamine.
ma lähen võtan söön nüüd ühe ekleeri ära.
sest mul on hea elu 🙂

* – kas keegi saab mulle nädala pärast ca nädalaks laenata käsipagasi mõõtu kohvri? 😛

merelinn Tallinn

üldiselt, kuigi see tuul vahel närvidele käib, ei kujuta ma oma elu mereta ette. st ilmselgelt on see võimalik, aga no mis elu see oleks? 🙂

ühel õhtul käisime beetapromenaadil jalutamas – see on siis projektipõhine viis saada mere äärt pidi Kalarannast Nobmessnerisse või ka vastupidi.
huvitav oli see, et me vapralt arvasime, et tagasi tulle läbi selle Patarei-osa ei liigu (see maja ja müüri vahel olev tee on kuidagi suruv) ning tahtsime Lennusadama väravast Kalaranna tänavale minna, kuid selgus, et värav on kinni. õnneks tuli just üks selline auto, mis värava lahti manas, aga tegelikult oli esimene hetk küll väga nõutu olemine. kell oli muidugi juba palju ka, 23 läbi. samas promenaad kui selline oli ju lahti.
ma loodan, et see promenaad saab väga päriselt ka teoks ja väga tore, kui mere pool mingit müüri eest ei ole, eriti seal Patarei kandis.

ühel teisel õhtul mõtlesime, et läheks kusagile mere äärde sööma. või no merevaatega.
üritasime mõelda, mitu sellist kohta Tallinnas on ja see arv jäi ühekohaliseks. ma ei tea peast, kui pikk on Tallinna rannajoon, pakun et umbes 50km. osa on kinnised sadamad jms, no julgelt 30km peaks ikka jääma. et ruumi nagu oleks ju?
jah, ruumid tuleb leida, tasuvus on mingi teema jms. Linnahalli juures oli paar suve kohvik Nord, sel suvel nad ei tegutse. ju ei tulnud välja omadega. samas, kui mõtled, et kuhu siis minna, ei olegi väga valikut. ausalt öelda Kalevi Jahtklubi ja Noble on pigem sadamavaatega, ühte “kaunistab” vaade roostetatnud konteineritele, teist ehitusele.
kuidagi – imelik.
igakord ei taha ju sõita Lohusallu või Kaberneeme või isegi Viimsisse.

ja rohkem kui ühel korral, liikudes mööda Vanasadama piirkonnast (mis jääb mu trajektooridele väga tihedalt), olen ma ikka ja jälle hämmastunud kerinud majajurakatest.
sel alal on mitu omanikku ja mitu projekti, ma olen aru saanud. ühe vastu oli kisa ja igasugu kummalisi asju tuli välja – ja mis sellest edasi sai, enam ei mäletagi. ümbertegemisele?
aga igatahes on kaks miskit kohutavat kasti kerkinud just linna ja jahisadama vahele. et ehk kui ma olin harjunud trammis-bussis mööda sõites merd jalaevu vahtima, siis nüüd on, piraki, kohe tee servas mingid ilmetud kastid.
et vabandust, kui võtate vaate ära (magus maatükk, oeh-oeh), siis tehke sinna vähemalt midagi esteetilist! pagan küll, sellised majad sobiksid sinna autoturu taha või midagi, aga vanalinna ja sadama vahele? isegi suvalises elurajoonis on peenemalt ja sobivamalt lahendatud suuri maju.
kurb, väga kurb, et niimoodi me oma väärtuslikku avalikku ruumi hindamegi.
ega see Exploreri maja ka midagi erilist ei ole, see talvine valgusreostus on eriti kohutav, aga no vähemalt ei mõju nii kastina.
ja Noblessneri arendus mind ei häiri, arvestades, et see on väga pikalt olnud suletud ala ning inimesed ei ole harjunud seal käima. et ehk see ei võta midagi ära. ega sinine Sailinvesti plekkhall seal ka mingi iludus ei olnud.

kaader Tallinna Vanasadama Jahisadamast. (peaaegu) ilma kastideta.

vanasadam3369

feminisminurgake

ma leidsin, et ma ei saa ikka eelmise postituse lugemissoovitustest tekkinud mõtetest üle ega ümber. et ehk siis sellest, millist reaalsust keegi omale konstrueerib. ning jah, läbi selle prisma, kui palju ikka ongi just seda soovmõtlemist, et naised ongi rumalamad/saamatumad/võimisiganespidikehvemad (füüsilise jõu jätame hetkel välja, sest mitte kangitõstetest ega kaubaalustest ei taha ma rääkida).
tegelikult see, millest ma kirjutan, ei ole isegi mitte feminisim. lihtsalt väike kirjanduslik üldistamine.
alustuseks ütlen ära ka selle, et allpoolkirjutatu ei tähenda, et kõik mehed niimoodi mõtlevad-arvavad – õnneks mitte. tegelikult ma olen üsna kindel, et lausa enamus mitte. samas on ilmselt ka hulk naisi, kes suhtuvad asjadesse kuidagi nii, et no nad ongi ju vähemväärsemad. paljudele neist on see ilmselt kodust kaasa antud “väärtushinnang”.

alustame kodumaisest statistikast, et kõrgharitud naisi on rohkem kui kõrgharitud mehi. ilmselt hulgale inimestele ei ole see mingi näitaja. kusjuures, ma olen nõus, haridus kui selline ei pruugigi alati otseselt midagi väga põrutavat juurde anda, aga minu meelest mängib pigem rolli soov areneda. mispidi ma jõuan taas igasuguste koolitusteni ja selleni, et neis osalemise ülekaal on naistel. ka sellistel, kus isegi “naiste tööd – meeste tööd”-loogika kohaselt võiks olla meestel.
karta on, et koolitused muidugi ei klassifitseeru ka, sest see ju ise näitab juba, et naised “ei oska”, onju? mees ei lähe kusagile kursusele, sest ta ju oskab kõike, mida vaja. no juba kasvõi seepärast, et ta on mees ja seega automaatselt teab ja oskab kõike?
ning muidugi, kuna tema on mees ja teab täpselt, kuidas kõik peab käima, siis tema ongi kõrgemal või igal juhul paremini tasustatud kohal. sest mehel on ju vastutus (naisoost ei ole vist paljude teiste meeste meelest suuteline vastutama, vähemalt mitte väljaspool kodu, sest kodus jäetakse ju enamus asju naise teha ehk siis ka vastutada!) ja muidugi pere ülal pidada (haha, kui palju meil täpselt on üksikvanemaid ja milline protsent neist naisi?), aga ühel õigel naisel peab ju olema mees, seega pole naisel vaja vastutada ega ka eriti raha. ja kui meest ei ole, siis on tal kindlasti omal midagi viga ju. äkki mõtleb endast liiga palju? äkki arvab, et ta mõtleb nagu mees? ega keegi sellist ei taha ju tõesti. (tõe huvides mainin, et kummalisel kombel mul ei ole seda probleemi siiani, isegi kui ma päris avameelselt oma nö feministlikke jooni välja näitan)

no ja siis on need suurte poiste liivakastid, kus sellised poisid (vabandust, mehed) omavahel äritegemist mängivad. käivad tähtsalt ringi, peavad koosolekuid, aegajalt isegi otsustavad midagi. neil on vastutus ja tähtis töö. et miks naisi seal siis vähe on? justnimelt seepärast, et see on meeste liivakast ning kui mõni tark tüdruk sinna ära eksib, siis poisid leiavad, et see lööb nende mängu uppi ja nii ei saa. ning peletavad tüdruku ära. enamus lööbki käega (targem annab järele, ka siis, kui tegelikult ehk polegi targem järele anda) ja jalutab eemale. mõni eriti kangekaelne aga sätib end sinna liivakasti nurka. heal juhul pikapeale mõned poisid sõbrunevad ka temaga..
töölaua taga aga on nendes firmades hunnik naisi, kes teevad ära töö, et firmad toimiksid, lähevad koduteel läbi poest, toovad lapse lasteaiast, teevad süüa, koristavad elamise.. ja ei tahagi mühkamist harimatute meestega tegemist teha rohkem kui töö juures, kus teda ei väärtustata. selle asemel lähevad kusagile kursusele, et silmaringi laiendada. või reisima.
ah et miks siis ise oma andeid/oskusi välja ei näidata ja neid ei rakendata? vaat just seepärast, et kõigepealt peab paljudel juhtudel (mees)ülemusele tõestama, et ei, sa ei ole kaamel; ning kui siis midagi omal initsiatiivil teha, siis kui see just hetkel kohe räiget kasu ei too, leitakse, et loll mõte oli. mingi naise mõte, kas seda peaks tõsiselt võtma või?
ning need liivakastipoisid ei saagi aru saama, et needsamad naised tegelikult teevadki töö ära, et tüüp saaks rahus liivakastis teiste poistega koos nõõta, kellel on pikem ja kes pissib kaugemale. et kaudselt või otseselt on neil meestel toit ees ja pesu pestud nende “mõttetute” naiste poolt. koos otsustega, mida süüa saab ja vastutusega söögi valmimise eest (ärge võtke seda liiga otse!).
ning muidugi nad ei tahagi sellest reaalsusest lahkuda. päriselu on hirmutav..

täiesti kõrvalt jäid siit need mehed, kes lihtsalt arvavad, et iga naine peakski tegema seda, mida mehed või siis konkreetne mees talle ütleb, sõltumata naise soovist ja väljaütlemisest. liiga palju korraga ei saa ja nagunii põhimõte on sama.

kätt südamele pannes, eelpoolkirjutatu ei põhine ainult minu otsestel kogemustel, vaid päris palju ka elementaarsel vaatlusel nii elus kui netis. ja hästi nukraks teeb, kui palju on olukordi, kus hea potentsiaaliga naine teeb tööd, mis on kõvasti allpool ta taset, samal ajal kui mehed, kellel pole taset ollagi, mängivad ülemusi. ning kuna on poiste liivakast, siis väga ei kiputa välja ka lükkama.
tore on aga, et aina rohkem on ka meie maal olukordi-firmasid, kus kirjutatu ei kehti ja inimesed töötavad vastavalt oma oskustele, sõltumata soost või ülemuse soost.
nii et mina konstrueerin siiski seda reaalsust, et aju kasutamise oskus ei sõltu soost.

ja lõppu üks võõrkeelne artikkel ka: Companies run by women perform better.