Märtsikultuuri

Enamasti on tunne, et ei jõua ei teatrisse ega kinno ega üldse. Aga siis vaatan, et saab ju käidud küll.
Kui teatriga jääb enamasti küsimus piletite taha (ei jõua just tihti jaole, kui neid saada on), siis kino puhul pigem kättevõtmise taha. Mõnigi silma jäänud film on tulnud, olnud, läinud – ja jäänud nägemata.

Pühapäeval jõudsin vaatama filmi “Kolm reklaamtahvlit linna servas.” Esimene sõbranna, keda kutsusin, ütles ära, sest kartis, et see film on liiga masendav. Tegelikkuses aga masendust seal filmis küll läbivalt ei olnud.
Jah, oli mõni ülepaisutatud julm koht, aga laias laastus oli see vägagi inimlik lugu. Ilmselt peegeldab üsna hästi tüüpilist Ameerika väikelinna, kus kõik kõiki tunnevad ning inimestevahelised suhted ei ole sugugi tingimata väga sirgjoonelised ja must-valged. Või kas see on nii ainult Ameerika väikelinnades? Kindlasti mitte.
Oli irooniat, naerukohti, väga tõsiseid stseene, küsimärke tekitavaid detaile – nagu ka lõpp jättis minu jaoks ikkagi õhku ühe suure küsimärgi.
Igatpidi rahul, et kinno jõudsin.

Teisipäeval juhtus selline asi, et peaaegu juhuslikult sattusin Sadamateatrisse. Nimelt oli Tartus üks üritus ja Tallinnast minevast pundist üks inimene pakkus, et teeks õhtul midagi kultuurset. Mina olin see, kes liitus ja üldse ei vaevunud süvenema, mis toimub või mitte. Andsin nõusoleku, et tema valib sündmuse ja mina maksan oma osa kinni.
Niimoodi juhtusingi vaatama värsket lavastust “Kalevipoeg.”
Ma ei osanud sellest midagi oodata. Ühelt poolt ma vist ei ole eepost kunagi täielikult läbi lugenud (kuigi lapsepõlve raamaturiiulis oli see täitsa olemas ja mingeid katkendeid olen kindlasti lugenud) ning isegi sisukokkuvõte jäi ilmselt kusagile kooliaegadesse. Eks mingeid detaile teame me kõik: Tuuslar, siil, Lennuk jms.
Lavastus oli originaaltekstiga, kuigi muidugi kärbitud kujul ja välja olidki toodud ikka need tuntumad kohad. Üks näitlejateansambel mängis kõiki rolle, muutumatud olid jutustaja ja Kalevipoeg.
Huvitav on see, et enamus kõrvalrolle olid päris silmatorkavad, karakterid väga välja toodud; samas Kalevipoja olemus tuli välja pigem just nende teiste tegelaste kaudu. Mitte, et näitlejatöö oleks halb, pigem ehk oligi see taotuslik, et Kalevipoeg karakterina ei ole nii kontrastne kui enamik teisi. Ehk siis tema olemus kujunebki etenduse käigus. Seda enam, et tegelasena, kes on läbivalt tükis, on see võimalus.
Taaskord, oli üsna erinevaid nüansse, ka neid, mis itsitama ajasid – ja need olid enamasti just karakterite pisiasjades.
Takkajärgi sain teada, et see oli üldse teine etendus mängukavas ja kevadised piletid on kõik välja müüdud. Omalt poolt ütlen, et kui õnnestub jaole saada, siis tasub minna. Arvestama peab küll, et see on minu arvates seda tüüpi tükk, mis kas meeldib või ei, vahepealset väga vist ei ole.

Pilt etenduse kodulehelt, autoriks Gabriela Liivamägi.