solvumishooaeg

solvuda on tänapäeval popp, tundub.
mehed solvuvad pagulaste peale, sõna võtvate eesti naiste peale, üksteise peale, poliitikute peale.
Normet solvub Laasneri peale, et üks laul osutub hiljem reklaamlauluks. Laasner vastu ei solvugi kummalisel kombel.
mitu tuttavat on solvunud, et naine kirjutab sellise artikli, ja veel rohkem solvunud, et see avaldatakse ka nö tõsiseltvõetavates kanalites. siis solvutakse selle peale, et mõnedki naised aplodeerivad selle artikli peale.
solvutakse selle peale, kui ütled, et Eestis on metsa veel küll. solvutakse selle peale, et naabril läheb natuke paremini. treener solvub selle peale, kui tema õpilased ei saa küsitud toetust. solvutakse, kui ütled, et tahad külmemat, lumisemat ja pikemat talve. solvutakse selle peale, kui ütled meesterahvale, et tema tehtud töö ei kõlba kusagile (see on eriti karm solvumine, sest mees teab ju alati kõike paremini kui naine vm). ja hoidku, kui ütled kellelegi, et ta on lumehelbeke, see garanteerib topetsolvumise.
name it – ja selle peale kindlasti keegi solvub.

päriselt.
kogu selle solvumise juures tuleb pähe, et inimestel on liiga hea elu. sest muidu ei oleks aega solvuda nii palju.
keegi solvub selle arvamuse peale ka nagunii.

natuke naljakas on ka kogu see solvumisevärk. eriti kõrvalt vaadata.

Share