Rubriik: arvamus

Itaallaste Pisut põrunud on taaskord film, mille kirjelduses esineb sõna ‘komöödia’, kui tegelikult seal komöödiat väga ei ole. aga ega ma ei oskagi žanri määratleda selle filmi puhul. otseselt pole ju psühholoogiline draama ka. nii et olgu öeldud, et see ei ole samuti film, kus saaks ohjeldamatult naerda.

aga, erinevalt eelmisest, oli see film kuidagi helgem ja meeldis mulle väga. pisaraid küll ei saanud, nagu Oliivipuus, kuid oli samuti hingeminev film. küll hoopis erinevalt muidugi. kella ei vaadanud sellegi filmi ajal.
läbi filmi oli muidugi kõige muu kõrval põnev ka see liin, et kumb naistest siis on tegelikult rohkem põrunud. Beatrice oligi ikkagi ootamatuma käitumisega ja nö must lammas, kuigi algul arvanuks isegi vastupidi. kohati väga raevukas ja kohati väga kaval ja kohati naiivne nagu koolieelik. Donatella oli … lihtsalt väga-väga katki.
ma rohkem siiski ei saa sellel peatuda, et filmi mitte liiga lahti rääkida.

reedel linastub veel korra. kui ei taha mingit ägedat komöödiat, aga veidi valusat (mitte liiga valusat õnneks) vaadet katkiläinud naiste maailma, siis soovitan. Itaalia päikest on seal samuti.

kusjuures eile õhtul just mõtlesin, et kõik siiani nähtud kolm filmi on tegelikult road-movied, vähemalt mingis osas. suur osanende filmide sisust on kusagile minemine.

ingliskeelne arvustus ka, aga hoiatan, seal on sisust rohkem juttu.

eile õnnestus lausa üritusele sattuda – maailma esilinastus filmile Idapoolne bisnis.

lootsin miskit jaburat komöödiat, nagu Must kass, valge kass ja mis need veel sellises stiilis on, kus saab jaburalt naerda (ja kus olme on ikka üsna nukker), aga minu jaoks jäi see film küll rohkem selle sotsiaalselt teadliku tragöödia poolele (väljend filmi tutvustusest). režissöör ja peaosa näitleja ja kes kõik olid kohal ja režissöör ütöes enne filmi, et see on komöödia ja loodab kuulda palju naeru, aga seda naeru jäi väheks. ise jäin mõtlema, et äkki ikka see kohutav olme seal filmis nullis suure osa naerukohti ära? see oli nagu hullemgi, kui Baikali ääres, majad ja tänavad ja kogu elukeskkond. mul on tunne, et nii hull ei olnud meil isegi 90ndate alguses.
lugu ise oli selline, et mul oli sellest peaosalises täitsa kahju. natuke selline Väikevenna ja Karlssoni lugu, kus üks vastik tüüp naiivsemat suht julmalt ära kasutab.
ok, oli naljakaid kohti ka muidugi, aga need ei domineerinud.

nii et komöödia pähe ei tasu seda vaatama minna. pigem on üsna nukker lugu. erinevalt eelmisest filmist, mis ei olnud komöödia.

peale filmi käisime aga NO99 jazziklubis Villu Veskit kuulamas. päeval mailisin, et kas peaks laua broneerima, vastust ei saanud, pileteid oli palju, nii et arvasin, et pole probleemi. reaalsus oli see, et 20min enne väljakuulutatud algust jõudes oli restoran sünnaseltskondi täis ja kontserdi jaoks olid pandud mõned tooliread. ok, paar vaba lauda oli ka, aga me ei lähe ju kahekesi ca kuuesesse lauda ometi?
trepil aga olid istematid ja sättisime end trepile. mis oligi hea, sest siis saime kuulata muusikat ja samal ajal ka omavahel lobiseda. seal tooliridadel istudes poleks seda saanud teha.

selline kultuurne reede-õhtu siis.

ma leidsin, et ma ei saa ikka eelmise postituse lugemissoovitustest tekkinud mõtetest üle ega ümber. et ehk siis sellest, millist reaalsust keegi omale konstrueerib. ning jah, läbi selle prisma, kui palju ikka ongi just seda soovmõtlemist, et naised ongi rumalamad/saamatumad/võimisiganespidikehvemad (füüsilise jõu jätame hetkel välja, sest mitte kangitõstetest ega kaubaalustest ei taha ma rääkida).
tegelikult see, millest ma kirjutan, ei ole isegi mitte feminisim. lihtsalt väike kirjanduslik üldistamine.
alustuseks ütlen ära ka selle, et allpoolkirjutatu ei tähenda, et kõik mehed niimoodi mõtlevad-arvavad – õnneks mitte. tegelikult ma olen üsna kindel, et lausa enamus mitte. samas on ilmselt ka hulk naisi, kes suhtuvad asjadesse kuidagi nii, et no nad ongi ju vähemväärsemad. paljudele neist on see ilmselt kodust kaasa antud “väärtushinnang”.

alustame kodumaisest statistikast, et kõrgharitud naisi on rohkem kui kõrgharitud mehi. ilmselt hulgale inimestele ei ole see mingi näitaja. kusjuures, ma olen nõus, haridus kui selline ei pruugigi alati otseselt midagi väga põrutavat juurde anda, aga minu meelest mängib pigem rolli soov areneda. mispidi ma jõuan taas igasuguste koolitusteni ja selleni, et neis osalemise ülekaal on naistel. ka sellistel, kus isegi “naiste tööd – meeste tööd”-loogika kohaselt võiks olla meestel.
karta on, et koolitused muidugi ei klassifitseeru ka, sest see ju ise näitab juba, et naised “ei oska”, onju? mees ei lähe kusagile kursusele, sest ta ju oskab kõike, mida vaja. no juba kasvõi seepärast, et ta on mees ja seega automaatselt teab ja oskab kõike?
ning muidugi, kuna tema on mees ja teab täpselt, kuidas kõik peab käima, siis tema ongi kõrgemal või igal juhul paremini tasustatud kohal. sest mehel on ju vastutus (naisoost ei ole vist paljude teiste meeste meelest suuteline vastutama, vähemalt mitte väljaspool kodu, sest kodus jäetakse ju enamus asju naise teha ehk siis ka vastutada!) ja muidugi pere ülal pidada (haha, kui palju meil täpselt on üksikvanemaid ja milline protsent neist naisi?), aga ühel õigel naisel peab ju olema mees, seega pole naisel vaja vastutada ega ka eriti raha. ja kui meest ei ole, siis on tal kindlasti omal midagi viga ju. äkki mõtleb endast liiga palju? äkki arvab, et ta mõtleb nagu mees? ega keegi sellist ei taha ju tõesti. (tõe huvides mainin, et kummalisel kombel mul ei ole seda probleemi siiani, isegi kui ma päris avameelselt oma nö feministlikke jooni välja näitan)

no ja siis on need suurte poiste liivakastid, kus sellised poisid (vabandust, mehed) omavahel äritegemist mängivad. käivad tähtsalt ringi, peavad koosolekuid, aegajalt isegi otsustavad midagi. neil on vastutus ja tähtis töö. et miks naisi seal siis vähe on? justnimelt seepärast, et see on meeste liivakast ning kui mõni tark tüdruk sinna ära eksib, siis poisid leiavad, et see lööb nende mängu uppi ja nii ei saa. ning peletavad tüdruku ära. enamus lööbki käega (targem annab järele, ka siis, kui tegelikult ehk polegi targem järele anda) ja jalutab eemale. mõni eriti kangekaelne aga sätib end sinna liivakasti nurka. heal juhul pikapeale mõned poisid sõbrunevad ka temaga..
töölaua taga aga on nendes firmades hunnik naisi, kes teevad ära töö, et firmad toimiksid, lähevad koduteel läbi poest, toovad lapse lasteaiast, teevad süüa, koristavad elamise.. ja ei tahagi mühkamist harimatute meestega tegemist teha rohkem kui töö juures, kus teda ei väärtustata. selle asemel lähevad kusagile kursusele, et silmaringi laiendada. või reisima.
ah et miks siis ise oma andeid/oskusi välja ei näidata ja neid ei rakendata? vaat just seepärast, et kõigepealt peab paljudel juhtudel (mees)ülemusele tõestama, et ei, sa ei ole kaamel; ning kui siis midagi omal initsiatiivil teha, siis kui see just hetkel kohe räiget kasu ei too, leitakse, et loll mõte oli. mingi naise mõte, kas seda peaks tõsiselt võtma või?
ning need liivakastipoisid ei saagi aru saama, et needsamad naised tegelikult teevadki töö ära, et tüüp saaks rahus liivakastis teiste poistega koos nõõta, kellel on pikem ja kes pissib kaugemale. et kaudselt või otseselt on neil meestel toit ees ja pesu pestud nende “mõttetute” naiste poolt. koos otsustega, mida süüa saab ja vastutusega söögi valmimise eest (ärge võtke seda liiga otse!).
ning muidugi nad ei tahagi sellest reaalsusest lahkuda. päriselu on hirmutav..

täiesti kõrvalt jäid siit need mehed, kes lihtsalt arvavad, et iga naine peakski tegema seda, mida mehed või siis konkreetne mees talle ütleb, sõltumata naise soovist ja väljaütlemisest. liiga palju korraga ei saa ja nagunii põhimõte on sama.

kätt südamele pannes, eelpoolkirjutatu ei põhine ainult minu otsestel kogemustel, vaid päris palju ka elementaarsel vaatlusel nii elus kui netis. ja hästi nukraks teeb, kui palju on olukordi, kus hea potentsiaaliga naine teeb tööd, mis on kõvasti allpool ta taset, samal ajal kui mehed, kellel pole taset ollagi, mängivad ülemusi. ning kuna on poiste liivakast, siis väga ei kiputa välja ka lükkama.
tore on aga, et aina rohkem on ka meie maal olukordi-firmasid, kus kirjutatu ei kehti ja inimesed töötavad vastavalt oma oskustele, sõltumata soost või ülemuse soost.
nii et mina konstrueerin siiski seda reaalsust, et aju kasutamise oskus ei sõltu soost.

ja lõppu üks võõrkeelne artikkel ka: Companies run by women perform better.

eile oli naiste teatriõhtu. taaskord väike mitteproff teater Kalamajas ja nende üpriski uus tükk Tunnete maastik.
kirjelduse järgi ootasin natuke midagi muud, pigem mingit suhtejärgset suhtelahkamist, kuid seda õnneks oluliselt ei olnud. sisu suhtes oli seega täiesti etteaimamatu. ja oli ka.
see suhtevärk ja otsesed suhetest tingitud emotsioonid ei olnud aga minu jaoks kuigi veenvad. jah, täna takkajärgi tajun ma neid küll, kuid tükk ise oli pigem selline, et .. no ei toiminud need tasemed. kusjuures ma ei saagi aru, kas asi oli lavastuses kui sellises või pigem on juba see algtekst pisut tuimavõitu.
küll aga oli päris tabav kellegi nö võrku mässimise teema. et kuidas mõjutada inimesi asju tegema, kui nad tegelikult väga ei taha.
lõpp, erinevalt mitmest teisest, ei toonud mulle vett silma. minu jaoks olid seal pigem nagu sõnakõlksud.

niisiis, kui ma sama teatri etendust Naine ja klarnet soovitan kohe väga, siis käesolevaga olen veidi tagasihoidlikum. samas, kui on vaba õhtu ja mõte, et väike hubane teater oleks tore mõte, siis miks mitte. tükk ei ole liiga tõsine ja oma humoorika külje andis ka pidev lavakujunduse ümbertõstmine näitlejate poolt. kohati oli juba tunne, et peaks kihla vedama, kas on pilt pikem kui ümbertõstmine või mitte.