Jehoovale oleks siinmail jüngreid küll..

kenal laupäeva hommikul, kui tõbine lapsuke alles magas (pool ööd ei maganud tõve tõttu), ja mina olin just putru hakanud keetma, helises uksekell. tähendab, fonolukk. tormasin kahe sammuga köögist ukseni (okok, pigem ca 10 sammu), et ometi rohkem ei piiksuks esikus, mõtlemata pikalt, kes või mis.
mingi naine, viisakalt tutvustas end, ja et tal on mulle läbi fonoluku üks küsimus. oeh. nojah, okei. ma olen ju hea inimene, või vähemalt mulle omale meeldib mõelda nii.
küsimus ise oli midagi stiilis, et kas ma usun, et inimese suhtumine mõjutab seda, kuidas ta keerulistes olukordades toime tuleb. valikvastused olid ka olemas, jah, ei ja sõltub olukorrast.
kuna oli oht, et täpsustades läheks vähe keerulisemaks vestluseks ära ja vaikselt hakkas juba koitma, millega tegu, siis valisin nendest lihtsatest lähima vastuse, et ehk “jah”.
tundus, et küsijaid see rõõmustas ja et nemad tahavad mulle vastavat kirjandust anda. köögist aga kostus selliseid hääli, et tunnistasin täiesti ausalt, et pean kööki tormama. seepeale lubati kirjandus lahkelt postkasti panna.

köögis putru segades lõi mulle aga pähe, et tegelikult minu vastusega inimesed on nende jaoks kadunud, nad ju peaksid sellest aru saama? neile on vaja neid inimesi, kes ütlevad, et “ei” – et ehk kelle meelest kõige eest, mis nendega juhtub, on vastutus kusagil mujal. ehk, minu arvates, inimene, kes on veendunud, et tema oma suhtumine, meeleolu vms ei mõjuta tema elu, on see, kellel on vaja kedagi-midagi teist, kes vastutab tema elu eest. ilmselgelt ta ise ju ei vastuta. ning eks see kontingent olegi see, kes on vastuvõtlik usule, püramiidskeemidele ja muule sellisele.
konkreetses kontekstis, ma arvan, oli neile lihtsalt oluline saavutada kontakt (hoolimata vastusest) ja oma ajakiri postkasti poetada.

aga päeva jooksul edasi tulid veel kummalised mõtted seoses juhtunuga. näiteks, ma olen viimasel ajal lugenud päris palju psühholoogilisi krimkasid ja thrillereid, erinevatelt autoritelt. ning üsna läbivalt jookse läbi selliste kurjategijate teema, kes ei vastuta oma elu eest. et ehk kui neil lähe midagi valesti, siis nad hakkavad lõpuks teistele viga tegema, sest kõik teised, ühiskond jm on süüdi selles, et neil on halvasti ja nemad teevad ju kõik õigesti. vähe sellest, neil on lausa õigustus oma jamasid teha, sest no.. nemad ei ole ju midagi valesti teinud.
teiselt poolt, ilmselt liigne kindlus, et “mina suudan maailma muuta”, on ka äärmuslik. ilmselt ei tasu näiteid otsida palju kaugemalt, kui Odini sõdurid vms. kuigi ma ei ole kindel, palju seal on neid, kes tegutsevad, sest nad on veendunud, et muidu ei muutu midagi (selles suunas, nagu nemad tahavad) ja palju noidsamu, kes lihtsalt lohisevad sabas.. sest nende elu probleemides on süüdi, noh, loll valitsus, must rass, tolerastid, ja üldse kõik teised, mitte nemad ise.
(ma ei saa siinkohal jätta mainimata, et mul on tunne, et need isased, kes kõige rohkem õiendavad teemal, et tuleb must mees ja võtab valge naise ära, on see, kes kodus vahel mõnitab, halvimal juhul peksab, oma valget naist, sest naine, raisk, ei kuula sõna ja teeb, nagu ise tahab. ja ise seda endale tunnistamata tahaks tegelikult sellist alandalikku, mehe jaoks kõike tegevat naist – kes tänapäeval suure tõenäosusega lihtsalt ei oleks valgest rassist).

siinkohal ma tänaseks lõpetan. kui mõni b-täht on puudu, siis see on järgmine asi, mis klaviatuuril jamama hakkas, lisaks tühikule. ma seda veel ei suuda väga täpselt jälgida, liiga uus teema 🙂

jääpoid

mugavuse suhtelisus

laisaks olen jäänud.
eile oli peale tööd veel üks asi vaja ära teha, kusagil Tondi-Järve kandis. mingi hetk, kui töölt sinna sõitsin (ahjaa, raamatukogu oli veel ka vahel), mõtlesin, et autoga oleks kiiremini saanud.
aga kui juba tagasi kodu poole liikusin, siis mõtlesin hoopiski, et parkimine oleks ikka päris kalliks läinud ja üldse on mugav rahulikult istuda ja kellelgi teisel see liikluse jälgimine ja juhtimine ära teha.
ei olnud veel tipptundki ja liiklus oli sujuv. ja mulle ju meeldib tegelikult autot juhtida.
aga näed siis.
ja kui rääkida sellest teemast veel, siis tõesti, umbes üks päev nädalas on mul selline, mil tõesti ongi kiirem ja mugavam autoga mingid asjad ära teha. ühel tavalisel päeval aga mitte. liikumisvabadus ei seisne autos. mugavus ka mitte.

värvi mõttes mõni suvine moon siia novembri näoga veebruari.
moonid307

netiriik või midagi..

seoses ühe teenuse kadumisega vaatasin korra üle, et milliseid pakette pakub mu sidefirma. no et ehk vahetaks millegi vastu, sest (kuigi mul veel ei ole mailile vastust) ilmselt selle lisateenuse saaks mingile moekamale paketile juurde tellida. kontrollisin, lapsel toimib see nt endiselt. tema pakett ei ole ka kõige uuem, kuid siiski värskem, kui minul. minu oma on äkki mingi 5-6 aasta tagune.

igatahes, viskasin pilgu peale ja veendusin, et tühja need kõneminutid ja sms-id, neid jääb mul alati üle (okei, hetke paketis on sms siiski tasuline, tervelt 1 sent tükist), aga on perioode, kus mu mobiilse neti kasutamise maht on päris arvestatav. peamiselt suvel, kui olen rohkem liikumas ning vähem laua taga.
no ja selgus, et moekas pakett samas hinnas, mis mu praegune (millelt on veel mingi soodukas mul ka), pakub küll minuteid ja smse nõrkemiseni, aga netti poole vähem ning kui üle läheb, peab maksma, mitte ei lähe aeglasemaks, nagu hetkel. ja see poole vähem on enamvähem just selle piiri peal, kus mu maksimaalne netikasutus on.

meenus ka, et umbes pool aastat tagasi helistati mulle ka ja pakuti uut paketti. kallimat, kui praegust. loeti mulle kenasti ette, et mida see sisaldab, ma tegin kiire ebamäärase arvutuse (sest ma ju tean, mis mu arved on, st ma isegi ei arvutanud väga) ja küsisin, et kas ta on vaadanud mu telefonikasutust ka? no ei olnud, selle peale vaatas ja siis ei olnudki vaja pikemalt rääkida, kui lihtsalt öelda, et see vahetus ei ole minule küll mitte mingit moodi kasulik. hea küll, seal olnuks netti sama palju kui praegu, aga taas, mida ma teen nende kõneminutite ja smsidega? ning maksma peaks ca 50% oma praeguse paketi hinnast rohkem.
jah, arvudena me räägime sisuliselt taskurahast, et ehk summad ei ole suured – kuid ikkagi.
ma siis ei vaheta, kuni ühel heal päeval teatatakse, et nüüd peab. see lisateenus ei ole selline eluks vajalik kah, puhtalt mugavusteenus.

ning jutujätkuks, kui juba korra tehnikast rääkida, vaatasin praegu mingite tehnikapoodide kodukaid, otsisin ühte suurt kodumasinat. vähe sellest, et enamikes on valikufiltreid vähe, siis leidsin ka sellise, kus toote juures on, et saadaval ainult e-poes ning mitteüht kirjeldust. isegi mitte mõõte, muust rääkimata. pilt ja kõik.
täiesti wtf-tunne.
lähen nüüd päris-poodi, kus tooteid on vähem, aga vähemalt on info olemas.

tuisuliikluskultuur

novot, normaalne talv on käes ja sotsiaalmeedias on hala, kuidas pooled autojuhid ei oska sõita ja kasutagu pigem ühistransporti selmet teistel jalus olla. aga samas ütles täna vähemalt kaks igapäevast autosõitjat, et ühistransport on ilge jama. nii et – enne osade autojuhtide ühistransporti saatmist võiksid saatjad korra ise mõelda, kas nad ise läheksid sinna?
et ehk kas ikka on mõtet loopida selliseid soovitusi, kui ise selle järgi nagunii käia ei tahaks? miks mõni teine autoinimene peaks siis?

ja mina olen muidugi see tüüp, kes sõidab ühistransaga vabalt ja kellel ei tule mõttessegi, et oma linnaotsad peaks sellise ilmaga autoga sõitma.. või no igapäevastest teekondadest rääkides, üldse iga päev autot kasutama. võite öelda küll mulle, et ma olen veidrik, ma ei pane pahaks. sest mis parata, kui meil on selline suhtumine, et autota inimene on ikka natuke kiiksuga küll. või siis ehk parimal juhul ekstreemselt vaene, kuigi ma üldiselt pole näinud väga meesterahvaid (vabandust, et ma nüüd diskrimineerin), kellel ka vähese raha tingimustes ei oleks autot. sest mis mees ta muidu on, eksole?

tulles talve juurde tagasi, siis muidugi õige juht ei ole mingi pehmo ning teatavasti lubatud kiirus on ju madalaim lubatud kiirus, sõltumata sellest, mis ilm jms on. nii et kui mõned inimesed teel sõidavad nii, kuidas neil parajasti turvaline tundub (jättes kõrvale muidugi ekstremistid, kelle meelest on ok iga ilmaga maanteel 50ga keset teed sõitmine ja iga vastutuleva auto lähenedes ning igas kurvis veel 10km/h aeglasemalt), siis need on mingid tropid, kes peaksid ühistransat kasutama, kui sõita ei oska. ja ilmselgelt ei oska, sest miks nad muidu lubatud kiirusega ei sõida?
sellele pole vaja mõelda, et kui need kõik sõidaksidki nagu, noh, suvel kuiva ilmaga, siis oleks õnnetusi ilmselt kordades rohkem ja ka nende “oskavate” sõitjatega. ju mõnigi õnnetus jääb seetõttu hetkel olemata, et ühel osalisel on sobiv kiirus ja ta suudab vältida mingit jama.

kuna ma nüüd olen kõigi “heade” juhtide viha oma peale juba tõmmanud, siis ühtlasi mainin ära, et kõik need, kes kasutavad naastrehve ja kelle sõidud on selle juures 99% linna- ja suuremaanteesõidud, olgu kevadel, kui teed jälle auklikud on, heaga kuss. või vaadaku peeglisse ja õiendagu seal oleva tüübiga.

ongi kõik.
tänast ilma iseloomustav pilt ka:

tuisk977

tehnoloogiarindelt

mõnepäevane puhkus lõunas oli mõnus, aga mitte sellest ei tahtnud ma hetkel kirjutada.
hoopis et loen siin värsket Digi ja seal oli ka juttu sellest aasta parima telefoni valimisest. Geeniuses oli see juba mingi pea kuu tagasi. no ja ma saan aru, et tehnoloogiaajakirjanikud ja puha, aga ma ei saa seda tõsiselt võtta, sest vabandust, aga umbes pooled telefonikasutajatest on naised, samas valiku teinud 14 inimese seas oli täpselt ÜKS naine! millest me õige räägime?

Digi juures ei saa ma äpihullusest ka aru. ajakirja lugedes jääb mulje, et telefonid peavadki äppe täis olema. ma ei tea, reaalselt, vaatan, kasutatakse ikka vaid üksikuid.
no ja siis tänases numbris üllatas ka see, et kui pole telefonis nett ja GPS kogu aeg sees, siis on see sama kui autoga mäest alla sõites mootor üldse välja lülitada. nagu.. misasja? miks mul peaks kogu aeg nett telefonis sees olema? et kohe kõik mailid jm mudru kohale jõuaks? aga kas ikka peaks või? tõsiselt? st, ilmselt mingitel ametitel vms on see abiks ja vajalik, aga enamusel tavainimestel.. ma ei tea. minu meelest on täiesti ok ja tore, kui mingid äpid läbi gpsi koguaeg ei anna teada, kus ma olen ning see on ka tore, kui kõiksugu teavitused ja mailid ei tule kohe piiksuma, vaid vajadusel valin ise, millal ja mida ma neist (telefonis) vaatan.

siinkohal peab mainima, et sellessamas uues ajakirjas on artikkel ka nutisõltuvusest. ajakirja vaadates on mul juba aastaid tunne, et kui keskmine telefonikasutaja on nagu sealsed kirjutajad, siis mina olen oma nutikakasutuses sõltuvusest väga kaugel. kuigi ma vahel tunnen, et kasutan nagunii liiga palju.
uut telefoni nillin ka, samas kolm aastat tagasi ostetu töötab täiesti kenasti ja 98% vastab mu vajadustele. kasutasin nüüd külmaga õues ka ja vot, pole nett kogu aeg taga ja ei pea igal öösel laadima.

pilt on puhkusest:

Talvemaastik

lihtsalt laupäev

päeval sai mindud, et toome poest paar vajalikku asja, no nagu fotokale uus aku ja pudelike torusiili või midagi (ehituspoes oli küll pisim kogus torusiili 5 liitrit, nii palju pudelikesest), aga siis tuli üks telefonikõne ja päevase chillimise asemel oli, võiks öelda, tootmiskoosolek. noh, kohvikus ja blabla. saime end kõik hetkeks olulistena tunda 🙂

õhtul vaatasime lõpuks viimase Bondi ära.
film nagu Bond ikka. palju etteaimatavust, kohati klišeedki. aga ega seda filmi ei lähegi süžee pärast vaatama, selge see.
Skyfall meeldis mulle ikkagi rohkem. oli vist veidi originaalsem.

küll aga häiris jubedalt see, et enne filmi lasti lisaks treileritele nagu räige hulk reklaami. selliseid, teleekraanireklaame. ja, nagu öeldud, neid oli palju. mitte paar tükki, nagu, umm, varem.
ja ma ei saa parata, et mulle ei meeldi see, kui toidukohareklaamis on kõik tegelased oma näod toiduga ära mäkerdanud. täiskasvanud võiks ju isegi bbq-ribi süüa ikka nii, et kogu nägu bbq-soustiga koos pole? või ei jagu salvrätikuid seal..?

sensorit puhastades mõtlesin, et ikkagi võiks vähe uuem ja parem kaamera olla. kuigi see olemasolev on olnud ca aasta ja laias laastus olen rahul, siis hämarates, et mitte öelda, et pimedates oludes on see ikka nõrk.
vot.

vaatasin, et praeguse seisuga lubatakse sinna, kus ma kolmapäeval olen, päeva kõrgeimaks temperatuuriks -19 🙂

Äärelinna bluus

teatriskäigust saab varsti kaks nädalat. Ugala Äärelinna bluus.
etendus oma ütlemiste ja ütlematajätmistega. mõni tegevus, tundmus, mõte on pigem aimatav kui otseselt edasi antud. midagi, millest ei saa aru, kas see on reaalne või on hulluksminemise piiri peal või unenägu. mingid naermaajavad situatsioonid, mis tegelikult ei olegi naljakad.kummaliselt keriv pinge ka siis, kui nagu midagi otseselt pingettekitavat ei olnud. hea tekst? hea tõlge? hea lavastaja? head näitlejad?

korralikku arvustust saab lugeda Sirbist. minu täiendused: see unenäolisus oli minu poolt nähtud etenduses olemas. ning jah, Vabalaval töötas see kujundus vägagi.

ning muidugi:

linnakodanik ja linnaruumi arengud

mitte, et ma kogu linnaruumiga kursis oleksin, nii et tekst on peamiselt Põhja-Tallinna näitel. või siis meräärte näitel 🙂

igatahes, see uus Kalaranna tänav mulle meeldib. hetkel on selline suhteliselt vaikne (kuigi mitte igal ajal). samason karta, et linna poole liikumisel jääb varsti see fooritsükkel seal Põhja-Mere pst ristil lühikeseks.
see, et Kalaranna tänava teeääred tihedalt täis ehitatakse, mitte nii väga. kuigi ma saan aru, et kesklinna lähedal selliseid maa-alasid tühjana hoida tundub igale kinnisvarainimesele õudusunenäona. jääb üle loota, et linnahallist Noblessnerini ikka tuleb mingi kena, lai, roheline promenaad. Kalaranna liivariba ja nö rand võiks ka siiski säilida selle juures. oeh. kahtlane.
seda olen ka natuke mõelnud, et kui nüüd Noblessnerisse elurajoon ehitatakse (mis on ju hea areng minu meelest), siis kuidas sealt Kalaranna tänavalt Noblessnerisse saab – aga ju vist siis mööda seda hetkel mitteolemasolvat Lennusadama teed.. vist?
(kindlasti on planeeringute registris seda võimalik näha, aga no ma ei hakka otsima hetkel. Noblessneri planeering on nähtud ja tundub pealtnäha okei, ju see ligipääs ka laheneb).

mereäärest rääkides, see Admiraliteedi teema on küll päris kohutav. mismõttes meil ei planeerita linnakui tervikut? mismõttes kesklinna mereääre planeering on mingi eraettevõtte suva härgi toimiv protsess? mitte, et see mitteplaanerimine meie röövkapitalismis uudis oleks, aga no kuuuuulge, selline asukoht lihtsalt nõuab veidi rohkem kui labast raha võimu. minu arvates.
konkreetses kohas on ühelt poolt vaade merele ja jahisadamale, teiselt poolt vaade sadamast (sh reisisadamast, mis linna poolt ju kuigi nähtav ei peagi olema) meie suurepärasele vanalinnale. ning jah, selline piirkondpeaks kindlasti olemaavatud, avar, vaba linnaruum.
ei taha veel ühte kohutavat kaubanduskeskust. st, mitte, et seal ei tohiks üldse poode olla. lihtsalt see ei pea olema suletud keskus, eksole. ausalt öelda ma teeksin isegi poodidele konkursi. vist.
aga no eks ärimees ongi ärimees sellepärast, et ta loeb hetke raha. ja mina ei ole ärimees.
kuid nii olulise asukoha korral võin ma ka lihtsalt asjast huvitatud linnakodanikuna arvamust avaldada.
siinkohal peab muidugi ka seda mainima, et kui veel kümmekond aastat tagasi planeerimisega seotud kohtuprotsessidel võitis ikka eraomanik, siis nüüd vaikselt on hakanud muutuma ja eraomand ei olegi enam 100% puutumatu ja püha, kui läheb vastuollu mingite muude oluliste reeglitega. et ehk ka omavalitsused on planeeringualased kohtuprotsesse võitnud. näiteid otsige ise, see siin ei ole referaat.

ah et mis vahe on sellel Vanasadamal ja Noblessneril, et ühe täisehitamine sobib ja teise mitte? minu meelest ei ole siin küsimustki. üks on suur linna värav, teine on elu toomine mere äärde, piirkonda, mis veel siiani on suure osa inimeste meelest suletud ala.

liigume mere äärest rohkem sisemaale ja hopsti, kaubandusse. siin liigub asi klassikalisest ala ruumiliselt planeerimisest eemale, pigem nagu sellise moraalse planeerimise juurde.
mis päeval see oli, umbes eelmisel nädalal või veidi varem, kui täheldasin, et Sitsi Säästumarket on kinni ja siis korraga hakati seda lammutama. vaatasime veel aiapeal olevat silti ja seal olid kirjas ainult lammutustööd. mina pakkusin, et ju sinna mingi Rimi tuleb. tänu inimesele, kes planeeringu ette söötis, selgus, et tulebki. suurem, kui Säästukas oli, Kodurimi. lähima Rimini on sealt.. vähe. lähima väike-Maximani veel vähem.
olgu, tõesti, võime öelda, et mööda mere lähedast piirkonda ei ole Põhja-Tallinna ühtegi suuremat poodi peale Soo tänava Rimit.
kuid sellel asjal on “aga” ja konkreetne “aga” on see, et umbes samal ajal hakati Erika-Tööstuse ristis Arsenali keskusega pihta. see planeering oli ka ammu kuuldud (aga mitte üle vaadatud) ning tähendab lühidalt seda, et tegu on kaubanduskeskusega, kuhu tuleb Selver.
ja nüüd ongi mul hämming, et kui mingi hetk Põhja-Tallinnas oli väga kehv poevalik, nüüd juba mõnda aega on enam-vähem kõik ketid esindatud, kasvõi väikeste poodidega (ning nt Kristiine, Merimetsa Selver või ka Norde keskus on suhteliselt lähedal), siis .. mis nüüd toimub? mikssiia nii palju poode vaja on? miks üldse nii palju igasuguseid kaubanduskeskuseid vaja on? müüjate jm palgad on nagu on, neid tõsta ei saa, aga uued keskused kerkivad endiselt.
ning kui siinkohal tuleksid ilmselt paljud ütlema, et enne pidid käima poes kaugel (Tallinnas, tundub, on juba 500m “kauge”) ja nüüd on korralikum pood lõpuks ometi kodu lähedal.. siis see ikkagi ei veena mind.
Eestis on niigi kaubanduspindade osakaal hullumeelne.

aga rohkem mul ei olegi öelda hetkel.
lisan ühe linnapildi oma seitsme päeva linnapiltide seeriast.

seb_madisson969

kinosaalist: Minu ema

suvi möödus hoogsalt ja polnudki ammu kinno jõudnud. vahepeal ikka üht-teist oli, mida tahtnuks näha, kuid ikka jäi kuidagi käimata.
eilne oli üsna äkkmõte ning noh, selgus, et veel Eesti Naise eriseanss, mis tähendab, et Artise fuajees oli igasugu asju võimalik proovida (nii pealemääritavat kui seespidiselt tarbitavat) ning seansi algul jagati sponsornänni. ja saal oli suhteliselt täis.
räägiks siiski veidi filmist.

itaalia film “Minu ema” / “Mia madre”, kus peategelane Margherita püüab seostada oma era- ja tööelu. et ehk nagu ei midagi uut. tööks on siis filmi tegemine, eraelu sisaldab perekondlikke suhteid. ning filmi pealkirjale kohaselt on päris suur roll Margherita emal.
huvitav on see, et minu meelest need kaks liini – töö ja eraelu – räägivad suuresti samast asjast: mingit tüüpi kohanemisest, olukorraga leppimisest. tööelus esindab seda justnimelt tehtava filmi temaatika. ei, ma ei räägi seda lähemalt lahti, igatahes see film, mida filmis tehakse, ei ole suhtefilm. aga minu jaoks tekkisid mingid paralleelid.
selle taustal peategelase areng. ilmselt kohati välistest asjaoludest lähtuvalt ta kuulab seda, mida ta pole aastaid kuulnud.

kõige juures ääretult sügav ja südamlik film.
ei soovita neile, kes ei kannata eesti filmide tempo(tus)t.

eraldi väljatoomist väärib, et täiesti kummastav oli mandri teises servas tehtud filmis tunda ära kodumaist muusikat. vaatasin spetsiaalselt järgi: soundtrackil on seitse Arvo Pärdi pala kirjas.

esimene Pärt

muidugi, midagi peab ka ajakohast kirjutama.
et ehk.. minu esimene, teadvustamata seos Pärdi teostega.

aeg oli.. ammu. väga ammu. ma olen nii vana, et ütlen, et julgelt rohkem kui pool mu eluiga tagasi. aastanumbrid algasid siis 199-ga. edasise saab juba välja tuhinida, viiteid tuleb piisavalt.
minu esimene töökoht ameti omandamise kõrvalt oli Estonia teatris. üldse mitte erialane töö, vaid ma olin nime poolest juuksur-jumestaja. palju ma seal just ühe hooajaga ametit selgeks sain.. (aga peale kahte kuud töötamist arvas paar vanaema tuttavat, et no juuksur, lõigatagu neid. ma siis lõikasin. jäid rahule. elu jooksul olen päris mitmeid juukseid lõiganud. erinevaid.. mälestusi..).
lava tagant nägime-kuulsime paljut (no heli on ju lava taha kõik kosta, peab olema), kardinate vahelt sai ka mõndagi piilutud,oma müsteeriume oli eriti algul palju (no et kui kui hooaja avaetenduseks oli Kevade ja kogu koor oli blondides patsiparukates ja proovid olid kogu mu sisseelamisaja.. ja järgmiseks oli mingi Mozarti oooper, kus kogu see naistehulk oli muidugi klassikalistes barokkparukates ja mu jaoks oli see nagu Väga Räige moondumine. edaspidi harjusin ära). aga boonus oli see, et vahel, kui oli vähem tööd ja saalis kohti, sai ka saali lavastust vaatama mindud.

ühed õhtud, kui mind tööl väga ei vajatud, olid nn modernse balleti õhtud. nii et ükskord võtsin kätte ja leppisin kokku, et lähen vaatan saalist “Kuritöö ja karistust”. Murdmaa moderne ballett, Murdmaa oli siis juba kõva sõna.
see, et helilooja oli keegi Pärt, ei öelnud selles hetkes mulle midagi.
ja mis on mul sellest lavastusest meeles?
see, kuidas ma istusin, kohati sulgesin silmad, ja kuulasin muusikat.
koreograafia oli muidugi hea.
aga muusika-muusika..
koor, muide, oli rõdul. sinna ei müüdudki kohti.
sisu, ma ei olnud siis raamatut lugenud.
aga muusika-muusika..
ma ei mäleta detaile.
ma ei käinud uuslavastust vaatamas (Vene Teater, 2011). tahtsin, ei läinud kohe – ja oligi juba kavast maas.

läks hulk aastaid, enne kui tabasin, et see õhtu oligi mu jaoks muusika.
ja mul on hea meel, et Murdmaa selle balleti lavastas. kuigi, arvatagi, et enamasti oli saalis vähem inimesi, kui laval, orkestris ja kooris kokku. sest see oli elamus. Elamus.
ma olin siis purunoor.