Rubriik: arvamus

kenal laupäeva hommikul, kui tõbine lapsuke alles magas (pool ööd ei maganud tõve tõttu), ja mina olin just putru hakanud keetma, helises uksekell. tähendab, fonolukk. tormasin kahe sammuga köögist ukseni (okok, pigem ca 10 sammu), et ometi rohkem ei piiksuks esikus, mõtlemata pikalt, kes või mis.
mingi naine, viisakalt tutvustas end, ja et tal on mulle läbi fonoluku üks küsimus. oeh. nojah, okei. ma olen ju hea inimene, või vähemalt mulle omale meeldib mõelda nii.
küsimus ise oli midagi stiilis, et kas ma usun, et inimese suhtumine mõjutab seda, kuidas ta keerulistes olukordades toime tuleb. valikvastused olid ka olemas, jah, ei ja sõltub olukorrast.
kuna oli oht, et täpsustades läheks vähe keerulisemaks vestluseks ära ja vaikselt hakkas juba koitma, millega tegu, siis valisin nendest lihtsatest lähima vastuse, et ehk “jah”.
tundus, et küsijaid see rõõmustas ja et nemad tahavad mulle vastavat kirjandust anda. köögist aga kostus selliseid hääli, et tunnistasin täiesti ausalt, et pean kööki tormama. seepeale lubati kirjandus lahkelt postkasti panna.

köögis putru segades lõi mulle aga pähe, et tegelikult minu vastusega inimesed on nende jaoks kadunud, nad ju peaksid sellest aru saama? neile on vaja neid inimesi, kes ütlevad, et “ei” – et ehk kelle meelest kõige eest, mis nendega juhtub, on vastutus kusagil mujal. ehk, minu arvates, inimene, kes on veendunud, et tema oma suhtumine, meeleolu vms ei mõjuta tema elu, on see, kellel on vaja kedagi-midagi teist, kes vastutab tema elu eest. ilmselgelt ta ise ju ei vastuta. ning eks see kontingent olegi see, kes on vastuvõtlik usule, püramiidskeemidele ja muule sellisele.
konkreetses kontekstis, ma arvan, oli neile lihtsalt oluline saavutada kontakt (hoolimata vastusest) ja oma ajakiri postkasti poetada.

aga päeva jooksul edasi tulid veel kummalised mõtted seoses juhtunuga. näiteks, ma olen viimasel ajal lugenud päris palju psühholoogilisi krimkasid ja thrillereid, erinevatelt autoritelt. ning üsna läbivalt jookse läbi selliste kurjategijate teema, kes ei vastuta oma elu eest. et ehk kui neil lähe midagi valesti, siis nad hakkavad lõpuks teistele viga tegema, sest kõik teised, ühiskond jm on süüdi selles, et neil on halvasti ja nemad teevad ju kõik õigesti. vähe sellest, neil on lausa õigustus oma jamasid teha, sest no.. nemad ei ole ju midagi valesti teinud.
teiselt poolt, ilmselt liigne kindlus, et “mina suudan maailma muuta”, on ka äärmuslik. ilmselt ei tasu näiteid otsida palju kaugemalt, kui Odini sõdurid vms. kuigi ma ei ole kindel, palju seal on neid, kes tegutsevad, sest nad on veendunud, et muidu ei muutu midagi (selles suunas, nagu nemad tahavad) ja palju noidsamu, kes lihtsalt lohisevad sabas.. sest nende elu probleemides on süüdi, noh, loll valitsus, must rass, tolerastid, ja üldse kõik teised, mitte nemad ise.
(ma ei saa siinkohal jätta mainimata, et mul on tunne, et need isased, kes kõige rohkem õiendavad teemal, et tuleb must mees ja võtab valge naise ära, on see, kes kodus vahel mõnitab, halvimal juhul peksab, oma valget naist, sest naine, raisk, ei kuula sõna ja teeb, nagu ise tahab. ja ise seda endale tunnistamata tahaks tegelikult sellist alandalikku, mehe jaoks kõike tegevat naist – kes tänapäeval suure tõenäosusega lihtsalt ei oleks valgest rassist).

siinkohal ma tänaseks lõpetan. kui mõni b-täht on puudu, siis see on järgmine asi, mis klaviatuuril jamama hakkas, lisaks tühikule. ma seda veel ei suuda väga täpselt jälgida, liiga uus teema 🙂

laisaks olen jäänud.
eile oli peale tööd veel üks asi vaja ära teha, kusagil Tondi-Järve kandis. mingi hetk, kui töölt sinna sõitsin (ahjaa, raamatukogu oli veel ka vahel), mõtlesin, et autoga oleks kiiremini saanud.
aga kui juba tagasi kodu poole liikusin, siis mõtlesin hoopiski, et parkimine oleks ikka päris kalliks läinud ja üldse on mugav rahulikult istuda ja kellelgi teisel see liikluse jälgimine ja juhtimine ära teha.
ei olnud veel tipptundki ja liiklus oli sujuv. ja mulle ju meeldib tegelikult autot juhtida.
aga näed siis.
ja kui rääkida sellest teemast veel, siis tõesti, umbes üks päev nädalas on mul selline, mil tõesti ongi kiirem ja mugavam autoga mingid asjad ära teha. ühel tavalisel päeval aga mitte. liikumisvabadus ei seisne autos. mugavus ka mitte.

värvi mõttes mõni suvine moon siia novembri näoga veebruari.

mõnepäevane puhkus lõunas oli mõnus, aga mitte sellest ei tahtnud ma hetkel kirjutada.
hoopis et loen siin värsket Digi ja seal oli ka juttu sellest aasta parima telefoni valimisest. Geeniuses oli see juba mingi pea kuu tagasi. no ja ma saan aru, et tehnoloogiaajakirjanikud ja puha, aga ma ei saa seda tõsiselt võtta, sest vabandust, aga umbes pooled telefonikasutajatest on naised, samas valiku teinud 14 inimese seas oli täpselt ÜKS naine! millest me õige räägime?

Digi juures ei saa ma äpihullusest ka aru. ajakirja lugedes jääb mulje, et telefonid peavadki äppe täis olema. ma ei tea, reaalselt, vaatan, kasutatakse ikka vaid üksikuid.
no ja siis tänases numbris üllatas ka see, et kui pole telefonis nett ja GPS kogu aeg sees, siis on see sama kui autoga mäest alla sõites mootor üldse välja lülitada. nagu.. misasja? miks mul peaks kogu aeg nett telefonis sees olema? et kohe kõik mailid jm mudru kohale jõuaks? aga kas ikka peaks või? tõsiselt? st, ilmselt mingitel ametitel vms on see abiks ja vajalik, aga enamusel tavainimestel.. ma ei tea. minu meelest on täiesti ok ja tore, kui mingid äpid läbi gpsi koguaeg ei anna teada, kus ma olen ning see on ka tore, kui kõiksugu teavitused ja mailid ei tule kohe piiksuma, vaid vajadusel valin ise, millal ja mida ma neist (telefonis) vaatan.

siinkohal peab mainima, et sellessamas uues ajakirjas on artikkel ka nutisõltuvusest. ajakirja vaadates on mul juba aastaid tunne, et kui keskmine telefonikasutaja on nagu sealsed kirjutajad, siis mina olen oma nutikakasutuses sõltuvusest väga kaugel. kuigi ma vahel tunnen, et kasutan nagunii liiga palju.
uut telefoni nillin ka, samas kolm aastat tagasi ostetu töötab täiesti kenasti ja 98% vastab mu vajadustele. kasutasin nüüd külmaga õues ka ja vot, pole nett kogu aeg taga ja ei pea igal öösel laadima.

pilt on puhkusest: