tuuline

appike, see tuul! just avastasin, et ma pole saanud sel aastal suvekübaraid õieti kanda, sest no – tuul! ja mul ei olekübaranõela. selle jaoks oleks muidugi ka soengut alla vaja, et kuhu see nõel lükata. ajusse päris ei taha ju 😛
leidsin ka, et kena suvine linnaseelik on sellise tuulega üpris vallatu. jah, kui kogu aeg käega kinni hoida, pole vigagi. õnneks vooder on väheke kitsam ja lendab vähem.

lõunasöök oli täna hiline ja a la carte. minu krevetivardad olid mõnusad, kuid kaaslase forellipraad oli rohkem nagu laisa inimese kalasupp, kus kala ühes suures tükis sees ja aedvili samuti unund hakkimata. esimese hooga hoiatati, et forell on otsas, siis öeldi, et tegelikult on üks lisand otsas. ma küll ei tea, kas see lisand oleks seda praadi tegelikult päästnud. igatahes naersime, et on jah nagu jääkidest tehtud.

suvelilled näitavad nägu. küll tuul mängib ‘armastab – ei armasta’ mängu nendega.

karikakrad209

ümbritsev sallimatus hakkab väsitama

tähendab, see pagulaste teema, mis praegu nii popp on, ma ei saa ikka täitsa vait siiski jääda.
et oleks kohe selge, siis siit ei tule mingit hala, kui jube see on, kui meile tuleb mingi käputäis pagulasi. sest kuigi ilmselgelt lõplikku arvu ei teagi keegi, on see hetkel tõesti käputäie tasemel.

teiseks, et oleks selge, siis minu arvamus on, et põhimõtteliselt peaksid nad olema võrdsed kõigi siin maal sotsiaaltoetuste saajatega. et misiganes tingimusi peab täitma suvaline Eestis sündinud inimene, et toetusi saada, neid peab täitma ka uustulnuk. ilmselt on mingid nüansid, mida ei saa üks ühele rakendada, aga kuna ma ei ole selle süsteemiga kursis, siis ma neid loetlema ei hakka.
mööndusi olen nõus tegema küll selles osas, et kui nad panna elama mingitesse pooliti väljasurnud asulatesse (millel oleks jumet, et elu sinna tuua), siis elamised võiks neile küll spetsiaalse toetusrahaga elatavaks kõpitseda. kaev võib muidugi välja jääda, aga no et maja peaks sooja, ahi tõmbaks ja elekter oleks olemas. ning aknad-uksed ees ja katus ka peaks.
inimene, kes on siiralt sõjakoleduste eest pagenud, peaks oskama seda hinnata.

ning sellistel tingimustel ei ole tuhatkond pagulast mingitpidi hirmutav. mulle küll mitte. mingitest muudest arvudest rääkides võib olukord muidugi muutuda ka minu jaoks.
palju rohkem aga hirmutab mind see, et paljud asulad on tühjaks jäänud viimase kümnekonna aasta jooksul ja põhjuseks ei ole vaid loomulik negatiivne iive.

tegelikult aga, lugesin seda tänast ENK juttu Postimehes ja ma võin sealt osaga nõus olla ja osaga mitte, aga minu jaoks kõige-kõige lause oli:

Kui suurt osa ühiskonnast on võimalik veenda, nagu ohustaks tuhande sõjapõgeniku Eestisse asumine meie eksistentsi, siis näitab see suure osa ühiskonna täielikku enesekindlusetust.

et ehk see vist võtabki kokku, miks keskmine eestlane on pimesi mingite asjade vastu. teistpidi ka selle, miks alati on hädades süüdi keegi teine, nt Ansip (see, kuidas mina antud poliitikusse suhtun, ei puutu siinkohal ka asjasse).
kui enesekindlust ei ole, on hea leida vaenlane, siis ei pea muule mõtlema.

mõtleks vahelduseks parem, mille poolt me oleme, mitte mille vastu.

kuidas olla salliv?

Lendav Taldrik

viimase aasta jooksul on Telliskivi Loomelinnaku kanti siginenud hunnik uusi söögikohti. kuidagi pole nendesse väga jõudnudki, Foody Allenist on Vabalaval käimistel ainult lonks juua ostetud. ja Tio Leot sai kaemas käidud, täna oli see jälle otsapidi kinni, näis, mis nad mõtlevad.

igatahes, täna juhtus nii, et astusime sisse Lendavasse Taldrikusse ja sinna jäimegi õhtusöögile.
et tegu on India mõjutustega kohale oli juba enne silma jäänud. nii et selles mõttes üllatusi ei olnud. nö päris-India toiduks ma seda siiski ei peaks, vähemalt oma proovitud roogade põhjal.
lendavtaldrik299

toidu valisime ilma teenindajalt nõu küsimata.
lillkapsa pakora oli isegi juba päris huvitav, mündine kaste tekitas vaat et liigagi palju maitseid. aga ei kurda.
lucknowi lamba biryani oli kerge pettumus. okei, et plovilaadne, kuid vürtsikam riisitoit – aga oleks oodanud seal ikkagi veidikene ka aedvilja või vähemalt salatit kõrvale. põhimõtteliselt oli tegu hulga üsna (kuid mitte liiga) vürtsika riisiga, milles oli veidike päris maitsvat liha ning peal ohtralt koriandrit. kõrvale hapukoor.
kana tikka kuubikutega wrap oli küll päris suur portsjon; indiapärane oli seal liha (mida oli taas mitte just kuigi palju) ning mündikaste. peamise osa wrapi sisust moodustas aga hiinakapsas.
tellimust esitades, enne, kui jõudsime põhjalikumalt ringi vaadata, ei maininud teenindaja, et tegelikult on kannuvett võimalik ise vabalt võtta. nii tuli üks pudelivesi arvele otsa.

et ehk söödud toit oli küll maitselt hea, aga mingi kerge pettumus jäi sisse. et nagu oleks tahtnud veidi rohkem saada, kui saime. ei, mitte koguselt, vaid koostiselt.
samas, arvata on, et lähen proovin sealt veel muid asju ikkagi ka.

kaktus

no igatahes viimased päevad ei ole olnud mitte nagu kaktused. vaikselt olen virgumas.
Kolm Sibulat, ammune koht, ning Tio Leno, päris värske, järgi proovitud. esimese koha hea toidu juures järgmine emotsioon on siiani: koriander! teise kohta veel väga ei ütle midagi, liiga uus. seega ju loksuvad maitsed paika. salsakogused ka.
tantsuüritus. rattasõit läbi sadamate.

kaktus.
kaktus056

teatrimõtteid

sel aastal olen seni kaks korda teatrisse jõudnud.

aasta algul oli Draamas “Teed juuakse kell viis“. arvestades näitlejaid ning tüki kirjeldust, ootasin küll midagi ägedamat.
hästi on tehtud küll, aga välja tulles kaob emotsioon (kui seda oligi) enam-vähem hetkega. isegi ei oska rohkem nagu kommentaarida seda. lihtsalt, et kui tahta Draamas komöödiat vaadata, siis tasub valida nt “Kõik on täis“, mis on suurepärane monotükk.

nädalavahetus viis Teoteatrisse “Kõik armastavad Roosit” vaatama.
mingil määral on need etendused võrreldavad: mõlemis on peategelaseks karismaatiline vanaproua, kelle ümber sebib mingi kahtlane element. lihtsalt et.. Roosist jäi mingi soe tunne sisse. koomikat oli ka nagu rohkem, kui eelmises tükis. narda sain küll kindlasti rohkem.

et ehk veendusin taas, et etendusest jäävat emotsiooni ei määra teatri suurus ega kuulsus.

maksudest, lihtsalt

kuigi ma siin eelmisel nädalal olin uue valitsuse suhtes kriitline (ja olen siiani), on mul siiski hämming selle aktsiisitõusu-jama üle.
jah, ma saan aru, et maksutõus tundub alati väga ebaõiglane. ma saan ka sellest aru, et mitmed arvutused ei näita üldist kaupade hinnatõusu selle kütuseaktsiisiga seoses. jah, see ilmselt ei ole väga läbipaistev kuskiltpidi ja rahvast ääritab muuhulgas ka see, et see raha ei lähe vaid teede korrashoiuks, nagu see aktsiis peaks minema.

teisalt aga: ka väiksed muutused selles osas, palju inimesed kusagilt võidavad, nõuavad tegelikult suurt raha. nii suurt, et nii valitsuse kui riigikogu madalamad palgad, mida ikka ja pidevalt nõutakse, ei kataks seda ära (sotsiaalne ebavõrdsus on siin juba teine teema). mind hämmastas ja hämmastab siiani, ühe näitena, see 1000-eurone alampalk. ei, samas see pole hea näide, see on juba liiga üle võlli. aga no igatahes neid lubadusi, mis panid mind kulmu kergitama, et kust ikkagi see raha tuleb, oli palju. sest ikka oli reklaamidel see, et langetame toda maksu ja tõstame seda toetust, aga ei meenu mitte, et oleks olnud kirjas, et selle toetuse tõsmiseks tuleb tõsta mingit maksu. mmh, artiklites ikka leidis, aga tänavalt mitte.

kuna pealkiri lubab aga lihtsalt postitust, siis palunväga. võtame aluseks pere rahakoti.
ütleme, näiteks, et ma, vastu tulles lapse nõutele ja püüdes tema jaoks ka popp olla, otsustan tõsta ta kuu taskuraha 30 euro võrra, ilma et mul oleks palgatõus. kena, eksole. aga – see raha peab kusagil tulema. seega ütlen lapsele, et näe, taskuraha tõusis, aga nüüd sööme 2x nädalsa praekartuleid sibulaga, ilma mingi lihata. sest see raha pidi kusagilt tulema ju ja siit tulebki. selline 10+ laps saab juba väga hästi aru sellest loogikast.
no ja nüüd mõtleme, et mis see riigi rahakott teistsugune on? kui eksport (tooted ja teenused) ei suurene, siis võib öelda, et “palgatõusu” ei ole. ja – nii ongi. tuleb lihtsalt olemasolevat raha ümber paigutada.
sai vist lihtsalt? tegelikkuse kohta lausa liiga lihtsalt.

ja kes tahab riigi rahakotiga natuke ise mängida, siis selleks on vahend olemas: Meieraha. muuhulhas saab seal ka täpse ülevaate, kui palju su palgast kusagile valdkonda läheb (kalkulaator).

ja kui enam ei taha-jaksa maksudest mõelda, siis: sadamates hakkab juba looma 🙂
150423_5973

poliitikarant

ma olen endiselt selline poliitikakauge inimene, aga no tänase Ekspressi Bääd ütles just seda, mida ma isegi mõtlen: Eesti Vabariigi uus valitsus ei tundu ka sel nädalal parem kui eelmisel.

ja ma ei räägi siinkohal aktsiisidest või midagi. lihtsalt et mu meelest ei pea selleks olema ei Lauristin ega Simson, et öelda välja, et nelja aastat see valitsus ei püsi.
Ekspressi juurde tagasi minnes: Kranaadis oli ka päris lustakas ennustusvõistlus, kus üks küsimus oligi, et mis ajaks see valitsus kokku variseb. ega see väga huumorina ei tundunudki.
ma muide ei salga üldse, et ma olen see tüüpiline eestlane, kes ei ole rahul, aga omalt poolt põrutavat lahendust välja ei paku. ma pole ei poliitik ega majandusinimene ja ei peagi tingimata mingeid mõtteid välja käima. aga mul on tunne, et kogu see asi käib kusagilt valest otsast..
tegelikult on esimest korda elus mul tunne, et – ma ei taha sellises riigis elada. riigis justnimelt. geograafiliselt, klimaatiliselt jms tahan ma siin elada küll.

igal juhul kui mul isegi on käinud hooti uitmõtted auto soetamise osas, siis hetkel ma ikkagi jätan täiega oma “kodanikukohuse” kütuseaktsiisi osas täitmata ning endiselt ei osta autot. kuigi toosama aktsiis ei ole küll see põhjus, eksole.

tegelikult peaks minema kive vette loopima.

ebakorrektseid arvamusavaldusi

sirvisin täna mingit ajakirja, kus järjekordselt keegi kuulutas, et väikelaste pärast ei ole neil midagi tegemata jäänud. ja nagu näha, mõjus see mulle trigger-ina. sest mul ajavad sellised väited karvad turri. ma olen ju teada-tuntud lastevihkaja ometi, vähemalt mingi seltskonna silmis. näiteks väikelapsega reisimisest olen ma kunagi juba kirjutanud, seda ma nüüd ei korda.
vahele aga ütlen siiski, et kui me nüüd reisil käisime, siis sõbrannaga mõlemad lootsime, et lennukis ühtegi väikelast meile liiga lähedale istuma ei satu. õnneks ei sattunudki. sest üks asi on mõte sellest, kas mingi reis on lapsele hea, teine aga see, et nad suure tõenäosusega mingil ajal röögivad või vähe suuremad jooksevad mööda lennukit ringi. vanemad reeglina (sõbranna teab sellest kordades rohkem kui mina) vaatavad heldinult pealt, kui nende võsuke jookseb teistel reisijatel jalus ning vahekäikude ääres istujaid vahelduseks natuke möödaminnes käperdab. keelata muidugi ei tohi..

põhimõtteliselt on muidugi tore, et vanemad ei lase end sellisest pisiasjast, nagu lapsed, häirida, vaid elavad nagu enne. sh käivad igal pool, ka mõnekuuse lapsega kaugetel reisidel. mis siis veel rääkida kodumaistest söögikohtadest ja ka nt kontserditest. kui julged sellises kohas mingi märkuse teha, et laps sind kuidagi segab, siis, teadagi, oled lapsevihkaja.
vanemad ometi ei ole ju. kuigi minul on hooti tunne, et natuke ikka on küll. sest no endiselt ma jõuan tagasi sinna, et kas väikelapse arenevale närvikavale on ikka jube hea igal pool käia või tehakse sellega karuteene? igasugused mürarikkad kohad jmsnt? lisaks muidugi just see nüanss, et kui last ei keelata ega piirata, siis mismõttes hiljem imestatakse, et koolieas ta üldse ei allu mingile distsipliinile? ja selline mittepiiramine tundub nende hulgas, kes oma elustiili laste pärast ei muuda, üsna popp olevat.

nii et ma olen täiesti suu ammuli vaadanud, kuidas päris viisakas restoranis, mis täiesti aktsepteerib lapsi, on mingi 4-5sed jooksnud laudade vahel niimoodi ringi, et ma paar korda hoidsin pöidlaid, et kelner tasakaalu säilitaks, kui talle jalgu joosti.. seda, et kontserdi (ja ma ei pea silmas mingeidvabaõhu-läbuüritusi, mis nagunii ei ole laste kohad.. minu arvates) suudab üks jonniv jõnglane ära rikkuda, on vist pea kõik kogenud. pole ka tore olla rahulikult spaas, kui möödaminnes mingid armsad lapsukesed (kes ilmselgelt on seal koos vanematega) sind veega üle pritsivad – ja mitte mingi väikepritsimise mõttes, vaid üksteisele veeloopimise mõttes.
au Viimsi spaale, kus on lastevaba ala ja ma loodan, et vähemalt aeg-ajalt toimuvaid lastevabu päevi tuleb spaadesse rohkem. no ja mujale ka.
aa, muide, ma ei ole selle vastu, et mingitel hetkedel hakatagi lapsega kusagil käima ja seejuures teda suunata. sest ega nad peavad ju ka õppima, kuidas kusagil käituda ja olla. isegi kui see laps tormab ringi, aga vanem reageerib, noh, selle ma elan üle.

nii, vahetame teemat.
ma suutsin viimati mingi jutuajamise käigus välja öelda, et enamik neid tänapäeva uusi elamisi on ilma suure toata. et on suur köök, kus on televiisor ja diivan (ja see on ok ometi), aga suurt tuba ei ole.
mitte, et see oleks laias laastus probleem. ilmselt paljude jaoks on see väga okei.
lihtsalt mina olen see imelik, kes tahab ka suurt tuba. ja ikka sellist, mis tegelikult ei oleks köök. liiga palju on neid uusi arendusi, kus köök on ühes seinas ja asja nimi on tuba. no olgu siis mingi osaline vaheseingi vahel või midagi.. aga ei. eks ta ole avaram jah niimoodi. ja külas ei häiri see mind üldse.
lihtsalt omale ei tahaks. st suurt kööki tahaks küll, aga see ei ole sama, mis suur tuba. huvitav on, et viimasel ajal on päris mitu tuttavat sama arvamust avaldanud.

aga kirjutaks millestki heast ka.
näiteks, et mulle meeldib, et Noblessnerisse tuleb elukvartal. kui see nüüd tuleb selline, nagu planeeringust näha.
ma olen nõus, et põhimõtteliselt on Kalamajas kohati juba liiga palju arendatud. kuid ei saa salata, et mõte, et väikealuste sadam on osa nö tavalisest linnakeskkonnast, mitte asi omaette kusagil, on suurepärane. mul on hea meel, et see ka teostuma hakkab. mujal maailmas on seda päris palju, sh Helsinki kesklinnas. aga meil on sadamad nagu on.. ka Pirital ei ole seal ju päris elurajoon ümber.

eriti hea on see, et kui Kaubamajas olid punased apelsinid ja granaatõunad üpris kallid, Rimis ei olnud neid üldse, siis Jaama turult sai mõlemad sõbraliku hinnaga 🙂

150325_678

ma tahtsin millestki heast veel kirjutada, aga see läks nüüd meelest ära.

mõtteuiud

loen päevi. ja siis loen veel päevi.

ma olen sel talvel kuidagi vähe teinud. käsitööd, muid nikerdamisi, kinoskäimisi, linnast välja küllakäimisi. või vähemalt mulle omale tundub nii. vähemalt hetkel tundub nii. teatrisse olen siiski jõudnud ja mõned piletid on veel varuks ka.
põhjuseid ma ei otsigi. ju siis polnud vaja. sest sellist tunnet ei ole ju ka, nagu midagi oleks tegemata jäänud.
ehk eks tegelikult tehtud on ju ka päris mõndagi.

valimisjärgsed tähelepanekud sotsiaalmeediast panevad kukalt sügama. just selles osas, et mingi seltskond jahub ja jahub, kuidas e-valimine on täiesti ebaturvaline koll ja seepärast ongi tulemused nagu on.
einojah, aga kui ma mõtlen pabervalimistele, siis minu meelest seal midagi oma kasuks keerata on nagu kordades lihtsam. kes mõtleb, saab isegi aru, ma ei hakka siin lahti kirjutama.
tegelikult hea, et taas on suhteliselt kiire olnud ja ilmselt mõnigi arutelu seega nägemata jäänud.

teadmine, et Tallinn oli talvel Eesti kõige päiksevaesem paik ei mõju üldse üllatavalt. mu sisetunne ütles seda ammu.

seega lisame hoopis ühe päikest täis pildi..

stromka3443

enne valimisi korra ikka poliitikast

selline aeg, mil ei saa poliitikast üle ega ümber. isegi eilsel istumisel sõpradega tuli ikka veidi poliitikast juttu. ja muuhulgas tõdemus, et seekord on kuidagi eriti hästi aru saada, et midagi peab muutuma (ilmselt küll ei muutu väga siiski). sest isegi need inimesed, kes siiani on probleemitult valinud (pikalt ühte parteid enamasti) ütlevad seekord, et pole kedagi/midagi valida. et ehk mingi.. ma ei tea, pettumus vast?.. on väga laiapinnaline seekord.
siinkohal ütlen ka kohe ära, et järngev on lihtsalt suhteliselt poliitika- ja rahanduskauge inimese diletantlik nägemus. aga ma arvan, et ka sellisel on siiski vaja oma arvamus öelda, kasvõi seepärast, et need, kes teemast rohkem teavad, saaksid aru, kui kauge see on tavainimestele.

ning jah, need loosungid on ka üks hullem kui teine. seekord siis peamiselt raha baasil. ei saa salata, tuhat eurot miinimumpalka tundub hetke miinimumiga töötajale ilmselt väga hea mõttena, aga palju on sellest arusaajaid, et sellise ‘unistuse’ täitumine tähendab lihtsalt töötute arvu suurt kasvu just nendesamade hetkel miinimumi või miinimumilähedast saavate töötajate arvel? mingid maksureformid oleksid ilmselgelt vajalikud, aga kuidas ja mis, ei oska mina öelda. sest kuskilt peab riik ju toimiseks vajaliku raha ka kätte saama.

rahast veel, küll mitte valimiste kontekstis, aga kui nii saab öelda, siis mu laps sündis valel ajal ja ma käisin koolis valel ajal. et ehk emapalk tuli veidi hiljem, ma jäin üsna napilt ilma. see, et lapsega kustutatakse pool õppelaenu, kadus vahetult enne mu diplomisaamist. valimistega on küll nii palju, et kui nüüd ikka läheb selle peale, et tulumaksutagastus ka esimese lapse pealt (aasta või kaks oli kunagi, mäletan), siis jõustub see kindlasti just umbes siis, kui mu laps saab selle seaduse/määruse mõistes täisealiseks.
muidugi, minu laps ja minu kasvatada-ülalpidada, kuid samas ikkagi kuidagi nõme. teoreetiliselt on tegu samasuguse tulevase maksumaksjaga nagu need, kes sündisid aasta hiljem või kelle vanemad lõpetasid kõrgkooli aasta varem kui mina. aga no ega kellegi peale näpuga näidata pole ja teha pole midagi ja eks ma olen selle ammu alla neelanud. lisaks palju muud seoses lapse kasvatamisega ja selle rahalise poolega.

aga tagasi valimiste juurde.
käisin kõik valijakompassid ka läbi. ega need eriti ei aidanud. tegelikult meeldisid mulle need diagrammid kõige enam, sest selgus, et meil on enamik poliitilisi jõudisid üsna ‘ühte auku’. ning minu lähikonnas ei olnud suurt kedagi. teisalt, eks need küsimused seal kompassides olid ka nagu olid. täpselt nagu eile keegi ütles, et võib-olla mingi küsimuse suhtes võibki ju olla kattuvus 100% ja mina panin kaalud, et minu jaoks oluline, kuid samas selle partei jaoks on see kirjas kui mingi asi, mida nad võib-olla teeksid.
et ehk kusagil ei ole kirjas parteilubaduste kaalusid: millistest oma ideedest nad loobuksid esimesed järjekorras ja millest üritaksid ikka lõpuni kinni hoida. ometi oleks see ka väga oluline. ma saan küll ka aru, et poliitika on üks igavesti keeruline teema ja sõltuvalt nendest, kellega koostööd teha, tuleb vahel ka iseendi jaoks oluliselt teemast tegelikult väga kiirelt loobuda, kuid siiski! minu jaoks on oluline, et valitavad jõud ei viskaks just minu jaoks olulisi teemasid esimesena ‘prügikasti’. hetkel ma seda ei tea.

hea soovitus oli, et kirujta kõigile oma piirkonna kandidaatidele ja küsi nii nende programmi kui enda jaoks oluliste asjade kohta ja otsusta vastuste järgi. ajafaktorit arvestades (vt tänast kuupäeva ja valimiste aega) saaks siin juba plusspunkti see, kes üldse vastab. samas on see hea mõte kõrva taha panna järgmiseks korraks, sest need mailid oleks mõistlik välja saata kohe nimekirjade avalikustamisel. see annab ühtlasi võimaluse hiljem oma valitu käest tagasisidet nõuda mailis olnud teemade osas. mis omakorda aitab järgmist valikut teha.

kuna aga seekord, nagu öeldud, on tunne, et olen nende mailidega hiljaks jäänud, siis võtsin lahti järgmise ‘valimiskompassi’, mis algul tundub hea huumorina, aga viie minuti pärast on selge, et see aitab rohkem kui need Postimehe või Rahvusringhäälingu omad. isegi, kui kõigega seal päris nõus ei ole, aga see lihtsustatud lähenemine on parem kui mingi ebamäärane udu.

üks minu mõjutaja on see, et naine valigu naist. sest naisi on poliitikas niigi vähe (ja ma saan umbes ka aru, miks), kuid võiks olla rohkem. naisi on ju riigis rohkem kui mehi, ometi laseme meestel määrata riigi suunda? muidugi, taas, poliitika on nii keeruline, et ega paar naist poliitikas juures kohe ei muuda midagi, aga protsess on oluline. naised toovad poliitikasse teisi tuuli, teistmoodi sügavust, isegi suhtlemisstiil on naiste juuresolekul teine (seda teame me kõik ometi!) ning lisaks on oluline ka see, et kes siis naisi veel toetab kui mitte me ise? feminismiga, muide, pole seal seost.

muidugi peab lõpuks mainima ka seda, et varsti hakkab mind mõjutama vist see, et kes tüütab mind kõige vähem oma reklaamidega (ma olen seda kirjutanud juba 4a tagasi ka, selgub :p). kergelt on juba kopp ees. või siis mitte enam nii kergelt. kuidagi oli meeles, et kui eelhääletamine algab, siis kaovad ka reklaamid, aga ilmselt mäletasin valesti. seadust pole ka nüüd hakanud üles otsima, mis värk sellega on (tänavarklaamid vist peavad olema kadunud..).
kuigi ma pääsesin isegi kergelt, ukse taga pole mul ükski poliitik käinud ja tänavalt olen ka täpselt ühe šokolaadi näppu saanud.

ja valitud on muide ka.
naine.