elustiilikeskused?!?

me oleme oma tarbimisühiskonnaga ikka ajast maas: “Eestlastele meeldib suur, ameeriklastele väike”.

muuhulgas on täisartiklis kirjas, et “Keskuste arendajad on vaeva näinud, et pakkuda mugavat juurdepääsu (sealhulgas ühistranspordiga) /-/)”..
ausõna, kas ma olen millestki valesti aru saanud, aga jättes kõrvale Kristiine, millele saab ühistransaga miskitest suundadest niimoodi ligi, et ei pea meeletuid ristmikke ületama ega läbi autoparkla liikuma, ning kesklinnas oleva Viru keskuse – siis milline nendest suurtest on veel üt-ga mõistlikult ligipääsetav? ahjaa, Ülemistes on peatus vist kah kusagil seal külje peal, et kõrvaltuksest saab nagu ligi. ja siis toidupoodi marsi mitusada meetrit.
aga ega see olukord väiksemate poodide juures parem ole, nii kodu-Rimisse kui -Selverisse minekuks pean seiklema läbi parkla. vähemalt on see parkla pisem ja kui tõesti on palju asju tuua, siis peatusesse ei pea löntsima pool kilomeetrit (olgu see keskuses sees lontsimine või väljas).

ning ma ei väida, et ma ei ostle üldse või ei käi üldse suurtes keskustes või midagi sellist. ikka käin, ikka ostan. aga aina vähem saan ma aru sellest “tarbijad hindavad suurte keskuste avarust ja meeldivat ostukeskkonda, kus on mõnus kogu perega oste teha”. kui ma satun, no see on lihtsalt näide, Roccasse ja mul on soov käia toidupoes (Prisma) JA Marks&Spenceris, siis kuni ma ühest teise läbi selle “avaruse” kappan, olen ma sellest tüdinud. kui ma vahepeal veel mõnda poodi peaksin kiikama (mis oleks ju nagu asja mõte), siis on tunne, et ma ei jõua sinna teise otsa mittekunagi ja aidake mind siit välja!
aga kui poed ongi kõik sellistes kohtades koos, siis pole väga valikut, peab sammud aegajalt keskusesse seadma. ja poed, ning mitte ainult, on keskustes, sest “tarbija nõuab”. nuuks!
just, muidugi laiendatakse seal teenuseid ka ning nimetatakse “elustiilikeskusteks” – ainult et miks ma pean mulle võõra stiiliga sunniviisiliselt kaasas käima? ning lahendus ei ole see, et “tee ise oma äri!”. ma ei taha lihtsalt, ma ei pea end pädevaks oma äri tegema!

ei saa mainimata jätta, et näiteks selline linnaruum, nagu Rotermannis, all pildil, on, on meeldivam kui kaubakeskused – ometi on seegi suunatud tarbimisele.

Rotermann_linnaruum

toit, mittekodune ehk arvamused kahe söögikoha kohta

eile oli selline kummaline päev, mil sai lausa kahel söögikorral proovitud mingeid uusi kohti.
viimasel ajal pole ma väga väljas söömas käinud, jättes mõne odava lõuna pikal tööpäeval kõrvale. eile aga juhtus nii, et hommikusöök oli Ristikheina kohvikus ja õhtusöögiks oli Brgr Grlli burks.

Ristikheina kohvik on Pelgulinna uus kohvik. mul on hea meel, et Kalamaja kandist hakkab söögikohti ka edasi levima. ega Pelgus väga midagi pole olnud. bussiga sealt mööda sõites (mis see nüüd avatud on olnud, ca kolm nädalat ehk?) on enamasti ikka üsna täis tundunud olema, sõltumata kellaajast.
eile, kui kellelgi polnud vaja hirmvara kusagile minna, suundusime sinna hommikusöögile. no et nagunii jääb enamvähem tee peale.
hommikusöögiks oli puder ja pirukalised-koogilised. menüüs oli munatoite jms ka, aga ei hakanud seekord tellima, võtsime selle, mis letil oli.
tjah, tegelikult ma ei ole suur saia-inimene, nii et kuigi pirukas ja šokolaadicroissant maitsesid hea, tundus mulle, et kui seal oleks olnud midagi quiche-laadset (selle saab ka varem ju terves tükis valmis teha), siis see oleks mulle rohkem meeldinud. või siis minu tavapärane hommikusöök: võileib. kuigi olgu, see pole ilmselt nende kontseptsiooniga väga kokkuminev ja eks ma seepärast ka läksin välja sööma, et süüa just midagi sellist, mida ma ise ei viitsi hommikul teha.
koht oli muidu hubane, vast veidi kitsavõitu, aga kui ruum on nii väike, siis on see paratamatus. suured kardinad välisukse ees on väga praktilised ja ma tegelikult olen ammu mõelnud, miks just väiksemad kohad sellist lahendust ei kasuta, vaid niipea, kui keegi välisukse avab külmal hooajal, tulvab külm õhk uksest peale. Ristikheinas seda muret pole.
kooke ei proovinud, seega hinnata ei oska. välja nägid head. nii et sellise klassikalise kohvikuna ehk kohvi-koogi kohana peaks Ristikheina kohvik täiesti toimima 🙂

Brgr Grlli said kunagi mingid voucherid ostetud. sest kõik burksid ei ole automaatselt ebatervislikud. nagunii pole see meil põhitoit ja mõned korrad aastas on ka hea burks täitsa mõnus suutäis.
Brgr Grllis talvel kohapeal söömise võimalust ei ole, kui just väliterrassil istuda ei taha. meie ei tahtnud, nii et tellimise oma burksid ette ja siis kihutasime nendega koju. nagu poiss telefonis ütles, et läheb 12 minutit, nii ka läks.
burksid ei olnud väga suured, kukkel oli üsna väikese läbimõõduga, nii et kätte saime pallikujulised burksid – kõrgust nii palju. menüüs on ka topeltpihviga burksid, need on ilmselt päris tornid 🙂
üldiselt on burksisöömine minu jaoks alati selline keeruline tegevus, ikka saab ühelt poolt sai enne otsa jms. selles mõttes see kodussöömine, kus ma võin mäkredada palju just tuleb, sobib mulle hästi. eriti veel sellise kõrgema burksi puhul 🙂
aga mäkerdamine mäkerdamiseks, veisepihv oli aus, marineeritud sibul mitte niivõrd hapu (nagu tavaliselt), vaid pigem magus (aiai, lisasuhkur), meeldides mulle rohkem kui hapu, kastet ei olnud nii palju, et kuskilt meeletult välja pressiks.. tšilliburger, mida ma maitsta ei saanudki, ajas lapsel igatahes nina jooksma.
ehk siis igati ausad burksid, võib-olla suurema/näljasema inimese jaoks mitte just piisavad, aga mulle just paras portsjon. nii et teinekordki.

kummalisel kombel mahtus koduskokkamist ka päeva sisse.
ja täna ootab oma korda jänese hautamine.

veel PÖFFi

kuigi ma paar nädalat enne PÖFFi algust mõtlesin, et ei suuda end filmidega kurssi viia (üle paarisaja filmi on ju kavas), siis ikkagi võtsin ühel hetkel kätte, tegin mingi ebamäärase valiku ja ostsin isegi piletid ära. pluss lisaks üks seanss, kuhu mind kaasa kutsuti ja mida ma lühidalt mainisin. aga nüüd kenasti järjekorras.

Armastus on kummaline“:
hea film lähisuhetest ja inimsuhetest üldse. läbi veidi teistsuguse prisma, kui klassikalised suhtefilmid. aga elu on elu ja probleemid on sarnased.
siin oli ka suur rõhk suhetel teiste lähedaste inimestega. kuidas ikkagi olude muutudes muutuvad ka suhted. kuidas igaühel on oma privaatsus.
et kui kirjelduses on küll, et paari suhe pannakse proovile, siis tegelikult minu meelest olid suuremad probleemid pigem muudes suhetes. paariliikmete suhetes teistega.
meeldis.

Hectori õnneotsingud“:
ma ei mäleta, et ma oleksin väga vaadanud neid uue aja filme, kus inimesed lähevad reisima, et ennast leida. no nagu “Söö, palveta, armasta” või mis need ongi. sellest hoolimata tuli mingil hetkel pähe, et see on just mingit seda tüüpi film. aga väga hea film!
emotsioone oli selles loos päris palju ja päris erinevaid. leidmist oli palju. tegelikult need mõtted, mis Hector kirja pani, oleks pidanud omale paralleelselt ka panema. sest seal oli asju. päris lihtsaid kohati. ja mitte nii lihtsaid. neidki, mis jäid sisse keerama ja polnud mitte väga otse välja öeldud.
praegu, kirjutamise ajal, mõtlesin, et mulle tihti ei meeldi sellised õnnelikud lõpud – aga seekord oli see täiesti kohane.
see film oli täielikult vitamiinilaksu programmis olemist väärt ja minu lemmik seekord nähtutest. kinost lahkudes oli kuidagi helge olla 🙂

Metsikud lood“:
selle filmi puhul ütlen kohe ära, et kui see oleks olnud mõnes teises programmis, mitte vitamiinilaksu all, siis võib-olla ma arvaksin sellest teistmoodi. aga võib-olla ka mitte.
et minu meelest kui asja esitatakse nagu musta komöödiat, aga kolmandiku filmi järel on komöödia kadunud ja alles ainult must.. siis ma ei tea. olgu, ka hiljem mõni koht tekitas küll mingi irooniamuige, aga pigem oli.. must ja nukker.
ma ei näe midagi naljakat selles, et lahutust nõudnud naine on peale mehe massikangelaseks saamist tal lapsega vanglas sünnipäeval rõõmsalt külas (mehe tegu oli selline, mis viis ta trellide taha). või et käib mingi tobe ja ääretult karm ning fataalne meestevaheline võimuvõitlus, kuna üks sõitis teisest veidi ebaviisakal moel mööda. või et täiesti süütu mees, kes on valmis endale võtma karistuse kellegi teise teo eest, lüüakse lihtsalt maha (veritasu, eksole). või noh, sellest pulmast ma pigem ei räägigi.
mingit vitamiini ma sealt ei saanud, pigem oli tunne et .. jookseks kusagile ära ja vaataks midagi head peale.

Poolel teel“:
erinevalt eelmisest oli see täiesti hea must huumor. kuigi ka seal tundus kohati, et läheb liiga mustaks, aga püsis kenasti nö õigel pool piiri.
kuigi tegevust toimus põhimõtteliselt ühes majas ja õige natuke ka selle ümber, tegelasi ei olnud ka kuigi palju, lendas see paar tundi üsna toredalt mööda.
ning muidugi oli ka siin oma roll inimsuhetel, väga erinevatel taas. et ehk tõesti, emotsioone ja mõtlemist jagus. naerukohti ka.
samas lugu oli üpris lihtne, et väga migit edasimõtlemist peale filmi ei olnud. lõppmulje oli aga positiivne ja seda võib nimetada selliseks heaks kergeks meelelahutuseks.
meeldis.

oma kavas oli mul veel filme, ilmselt saaks veel mõnelegi piletid, aga liiga palju korraga pole ka hea. ma arvan, et neli filmi on täiesti hea tulemus 🙂

Naine ja klarnet

ka eile oli teatriõhtu, sedapuhku mitte profiteater, vaid Kalamajas asuv Teoteater. tükiks “Naine ja klarnet“.
ega selle tüki kohta kodulehelt väga midagi välja ei loegi. lisaks tundub tund ja viiskümmend minutit ilma vahetajata natuke pelutav.
aga.. ma sain sealt oluliselt suurema elamuse kui esmaspäevasest Linnateatrist. sest see tükk on kuidagi väga naiselik.. mitte, et mehed seda vaadata ei võiks.
nagu ma pärast ütlesin, tekitas see minus mingit samastumist, kuigi laval olevad situatsioonid ei olnud väga sarnased minu elu situatsioonidele. samas on seal ilmselt teatavat äratundmist väga paljudele.
ning kui mõni pelgab, et väiketeatri näitlejatööd on kuidagi kodukootud, siis unustage ära.
väärt etendus, mida siiralt soovitan. eriti neile, kelle suhted pole alati väga sirgelt kulgenud.

nädal on läinud lennates

nojaa, pole vist mõtet küsida, kuhu kaob aeg. sest ma ei saa kurta, nö oma aega on olnud küll ja küll. lihtsalt kirjutama pole juhtunud. eks siis nüüd kirjutan.

nädal tagasi oli see õhtu, mille kohta hiljem kirjutasin FB-s: püüdsin üksõhtu baltijaamast jänese. nüüd on potipirukas sellest ahjus.. kommentaariks sain, et; Karm…mupo teeks piletita sõidu eest trahvi ja õiendaks…aga näe PR lööb maha ja küpsetab pirukaks 😀
potipirukas oli küll paar päeva hiljem. proovisin tatraga retpseti Oma Maitsest – aga tulemus oli see, et samahästi oleks võinud sinna toppida kana, sest tatar tappis selle jänkumaitse üsna ära. kuigi see oli kodujänes ja seega maitsekam kui poes müüdav Rannamõisa oma. aga vähemalt oli see roog jube toitev.

neljapäeval sai omale pai tehtud ja OKOs söömas käidud, nende restoraninädala raames. Tallinna oma kihutas kuidagi mööda.
igatahes oli see meeldiv aeg iseendale hea toiduga. vahel peab ennast hellitama ometi.
pärast sai veel Linnamäe hüdroleketrijaama juures ka jalutatud. jäin mõtlema, et ma polegi seal sel ajal käinud, kui asi uuesti töötab. küll aga meenub turnimine kunagi ammu, fotokaga ja puha. ilusaid pilte sain tookord. seekord halliga mitte niiväga.

reedel oli esimene PÖFF. sõber kutsus. omapärane film, päris ise vist poleks vaatama läinud. aga selgus, et hoolimata kergest ‘nüansist’ on tegu päris hea filmiga inimsuhetest väga laialt. igatahes täiesti vaatamist väärt elamus.
samas kurb, et tuttavate hulgas on suur hulk selliseid, kes ei lähe iial ometi ‘midagi sellist’ vaatama. et ehk taas see kogemus, et ma ei ole üldse keskmiselt sallimatu eestlane, kelleks ma end ise pidanud olen..

laupäev oli linnast-väljas päev. bussisõit, lausa kaks sõitu, külla ja sama rada õhtul tagasi.
kaugsõit sinna oli küll tüütu, sest buss oli üsna täis ja otse mu ees istus selline keskmine wannabe meesterahvas, kes põhimõtteliselt enamvähem kogu tee oli telefoni otsas. ning kuna mul olid klapid teise kotti unund, kuulsin ma tahes-tahtmata osa ta juttu. ega ta vaeva ei näinud, et vaiksemalt rääkida.
ja ma ausalt ei taha mõelda, mida tundis see naine, kes ta kõrval istus ja kellel ja klappe ei olnud.
külas oli vahva ja tagasitee kulges rahulikult.
kuni Tallinnas selgus, et mulle oli vastu tuldud, aga mul ei olnud sellest aimugi.. ning sain kerge ehmatuse, kui mulle selja tagant ligi joosti.

pühapäev oli päike-päike ja palju toimetamist kodus ning mõned jalutuskäigud õues.

eilsesse jäi külastus kohta, kust minu kassid pärit on. olen sõbrale siin ajanud, et võtku ikka ka kass. ta küll mõtleb veel teema üle, aga igatahes käisime loomakesi vaatamas. neid on nüüd veidi vähem kui ligi kaks aastat tagasi ja toad on veidi korralikumad, aga ikka jäi üldmulje veidi nukker. samas, ega sellisest kohast ei olegi muud ju tahta..

õhtusse mahtus aga veel teater. seekord veendusin selles, mida ammu tean: ega Linnateatri kõik etendused ei ole väga head, pigem on probleem saalide väiksuses ja seetõttu ongi pidev piletikriis. ‘Surnud hinged‘ tuli lavale alles laupäeval, nii et nägime ühte esimestest etendustest.
jah, seal oli ägedaid karaktereid ja häid kohti, aga üldmulje jäi mu jaoks kuidagi.. lapitud. ja seejuures on kummaline, et nö lappidest koosnev ‘Maailmale nähtamatud pisarad‘ on minu meelest isegi terviklikum. muidugi, ma ei ole mingi selline teatriinimene, nii et seda arvamust ei pea liiga tõsiselt võtma. et ehk elamus oli täpselt selline, et oli tore teatris käia, näha oli, et etendusega on vaeva nähtud, aga tulemus on selline.. emotsioonitu.

loomulikult mahub eelnenud päevadesse hästi palju erinevaid muid mõtteid ka, nt täiesti omaette teema oleks rääkida jõulukinkidest õpetajatele, aga seda ma ei hakka avalikult lahkama. küll aga tuli sealt mulle muid ideid, millest kunagi kirjutada võiks.

141113_3947

valik olla autota

aegajalt tabab mind mõte, et: ostaks auto.
enamasti juhtub see siis, kui mõni rohkem või vähem tuttav oma auto müümisele vihjab. siis ikka aegajalt käib kihvatus läbi, et äkki..
viimane selline juhus oli täna.
aga alati sumbub see kusagile pealiskaudsesse matemaatikasse ja mugavusse ära. jah, mugavusse! kõikide autoinimeste suureks arusaamatuseks.

pealiskaudne matemaatika on see, et kui ma mõtlen, et lisaks otsestele liikumisega seotud kuludele on autol veel ka püsikulud. mugavus on see, et auto tahab tegelemist.
auto omamine tegelikult ikka maksab päris palju, nagu ma tuttavate autoomanike pealt näen. lisaks veel kipub alati midagi autoga juhtuma kõige ebasobivamatel hetkedel, ka rahaliselt. ning siis nõuab see remondijama aega veel ka lisaks rahale.
ja üleüldse tundub mulle aina enam, et paljudel juhtudel auto dikteeribki elu. ja natuke laiemalt, kui üksikisiku tasandil. meie koduriigis on siiani popid autokesksed lähenemised..

nojah, ma tean, öeldakse, et on mugav. eks kohati ongi. meie ühistransport (ÜT) ei ole üldse ideaalne – aga mida rohkem autosid ja vähem üt kasutajaid, seda vähem on midagi paremaks muutumas. selge samas, et on trasse, mille läbimine ilma autota on üks igavene nuhtlus. või siis ei klapi mingid ajad vms.
aga teisalt on jube mugav üt-s istuda ja tegeleda millegi meeldivaga, selmet kusagil liikluses juhina rabeleda.
ei, ärge mõistke mind valesti, mulle meeldib autot juhtida. ainult et liiklus on muutunud aina närvilisemaks (tegelikult paaril viimasel aastal on paranemise märke siiski) ning vähemalt linnaliikluses toimetamine ei ole enam ammu mingi rahustav tegevus. olid ajad, mil ma kasutasin autojuhtimsit teatava teraapiana..
nii et tramm, rong, vajadusel troll ja buss pole tegelikult üldse halvad valikud, kui vähegi kattuvad sobivate marsruutidega. palju rahulikum. ja selle vastu vaidlevad ka pigem need, kes ise üt-d väga ei kasuta ning harvadel kordadel oskavad sealt välja tuua pigem ebameeldiva. jah, muidugi on seal ebameeldivusi ka, olen nõus.
see, et auto annab vabaduse, on ka selline mu jaoks mitme otsaga väide. lõppeks tuleb autoga otsida, kuhu parkida ja kui kallilt; nõuab hooldust jms, nagu öeldud. külla minnes tuleb kolm korda kaaluda, kas võtad klaasikese veini või mitte. ning teadagi, lõpuks kasutad autot ka neil puhkudel, kus seda üldse tingimata vaja ei oleks.

üks isevärki ja väga seonduv teema on üldine elustiili küsimus: muidugi, kui elada nö põllu peal majas, kus üt-d õieti ei käi, on auto hädavajalik. meil pole infra käinud nende arendustega kaasas. aga siit tulebki see teine teema, et äkki oleks mõistlik elada oma igapäevakäimistele lähemal? jaa, meil pole see mõtteviis popp muidugi 🙂

nii et kuigi mul on auto olnud, olen ma hetkel selle omamist siiski edasi lükanud, sest see tundub mulle lihtsalt hullu lisakohustusena. lisakuluna ka. ja see tunne on ka, et auto hakkab mind piirama.
lõppeks saab alati vajadusel kasutada taksot või laenata autot tuttavatelt või rendist. siiani olen toime tulnud. ei meenu, et midagi oleks tegemata jäänud või kusagile minemata, kuna mul ei ole autot.

kusjuures viimase paari aasta trend on see, et kuna mul pole autot, siis päris mitmed tuttavad on imestunud, kui selgub, et mul on load ja ma täitsa sõidan.

aga üldiselt olen ma nüüd valmis tuttavate autoomanike käest igasuguseid kommentaare saama, kus tõestatakse ära, et ilma autota pole elu. nagu ühes FB grupis keegi ütles midagi stiilis, et ega meil on selline suhtumine, et kui sul ikka autot pole, siis oled üks mõttetu tropp. ju siis 🙂

44. nädala kultuurist

rahulik sügisene kulgemine. tegelikult ma ootan külma ja lund ja sellega kaasnevat päikest. ilmateade näitab endiselt +10, tuult ja vihma.

eelmisse nädalasse jäi kaks kultuuriüritust, mis on siiani fikseerimata. tuleb ära teha, enne, kui hilja.

esmaspäeval oli Endla teatri “Titanic” Tallinnas. otsisin, peale üht kevadist äpardust, mil komöödia asemel sattusime mingi veidra meestevihkajaliku asja peale, sellist kerget komöödiat. mitte ameerika stiilis, muidugi. ning see näidend vastas ootustele. et ehk ilma sügavalt millegi peale mõtlemata saab küll naerda, küll muiata. kui millegi peale mõelda, siis selle peale, et soovitus enne etendust “Titanicu” film läbi vaadata on täiesti asjakohane. aga kui isegi ei mäletanud kõiki asju originaalis, oli situatsioonikoomikat piisavalt.
näitlejad tegid ka kena tööd, mängides kahekesi tegelikult ju päris mitut tegelast ja kuidagi nii, et need ei läinudki sassi. vahepeal ju vahetati rolle ka. kindlasti on oma osa ka tekstil, aga arvan, et ikkagi õnnestuks erinevad inimesed vaataja jaoks sassi ajada.
kusjuures ei kao kusagile hetkekski ka see mõõde, et tegutsevad restorani koristajad.
teise vaatuse ajal, tundus, sai vähem naerda. aga no seal oli see laevahukk ka ja selge, et see tõmbas tempot veidi maha.
ning muidugi, hukkusid kartulipüügil, jäid korvi kinni – ajab siiani itsitama.
seega, kes tahab kerget naerukat, siis soovitan.

pühapäeval oli tõsine kino. sain ühes Facebooki mängus piletid Prantsuse filmile “Tuhk ja veri” Artises. ausalt, ega muidu poleks osanud minna, Ardant’i nimi ei ütle mulle midagi (aga ma ei ole mingi filmiinimene ka) ning kui ma mingi hetk vaatasin, mis kinodes on, siis tundusid need filmid kõik kuidagi sellised, mida halli ilmaga vaatama ei kipu.
aga kui tasuta pilet käes, siis ikka tasub ära käia.
ning ma ei kahetse üldse.
tegu oli päris huvitava filmiga. ei, mingit olulist actionit ei olnud enamus aega. kuigi veidi oli ka. et kes on harjunud Hollywoody asjadega, selle jaoks ilmselgelt veniv ja jama. kuid lugu oli seal piisavalt ning Euroopa filmile omaselt ka natuke selliseid isemõtlemise kohti. kõik seosed ei olnud koheselt ilmselged. tegelikult isegi see, et tegevus toimus Rumeenias, jõudis kohale alles peale seanssi.
mingit arvustust lugesin, et liiga visandlik ja arusaamatu – ma ei tea, minu meelest oli seal karaktereid ja tegelikult lõpuks oli arusaamine ka. visandlik läheb vist taas selle alla, et kohati tuli ise mõelda.
tööd oli aga tehtud. vanad kummalised traditsioonid, huvitavad visuaalid ja valgus.. ning kui ma mingil hetkel arvasin, et filmi lõpp saab olema väga laipu täis, siis selles mõttes tuli positiivne üllatus.

reedeõhtuse külalise mainin ka ära – kuigi oli katkendlik õhtu, oli vahva istuda ja lobada üle tüki aja.

kusjuures just lõi pähe, kuidas üks tuttav ca nädal tagasi ütles, et küll ma ikka jõuan palju kirjutada – ja nüüd kohe oligi pikem paus. üleüldse ma olen hakanud vähem kirjutama.

üksikema aus purse, pereväärtustest ja üldse

nädalavahetuse sünnipäeval ei saanud muidugi üle ega ümber kooseluseadusest. põhimõtteliselt ei olnud mul probleemi suu kinnihoidmisega, kuni tõstatus isade teema. või siis klassikalise pere küsimus, sh isade teema. siis lõi küll kaane pealt ära.

et ehk kui palju on meil neid lapsi, kelle vastu isa mingit huvi ei tunne (ma ei ütle, et me kuulume nende hulka, see oleks vale)? kui palju on neid, keda isa kunagi ei toeta, moraalselt aga finantsiliselt? kui palju on üksikemasid? ning kas keegi küsib, kas need emad tahavad lastesse rohkem panustada kui nende mittepanustavad isad? et miks emal peab alati olema aega-raha-tahtmist lapse jaoks? või kas peab? aga kui ei ole, siis pole ju hea ema? ja et ausalt, ei jaksa ja ei taha jah! teen, sest loomulikult ma armastan oma last ja mul ei ole valikuid, aga kui oleks võimalik kogu kaasnevat vastustust jagada ning mitte olla ise kogu selle pagana traditsioonilise pere eest üksinda, siis..
ning ma ei saa sellest ka siiralt aru, et kui ma avaldan arvamust, et laps võiks vahepeal elada mingi pikema perioodi isa juures, siis enamik teisi emasid sisiseb mu peale. et kuidas võib üks ema nii mõelda. võib, näed.
sellist skandinaavia mudelit, et nädal või kaks ühe vanemaga ja teist samapalju teisega, ei pea ma õigeks. sest siis poleks lapsel nagu üldse kodu mu meelest. aga rääkides aastast või nii – ning see ei tähenda, et ma sel perioodil lapsega ei kohtuks. lihtsalt ma ei peaks selle pagana argieluga üksi tegelema kogu aeg. ja tegema nägu, et omasooliste armastuses või kooselus on midagi kohutavamat või rohkem traditsioonilist peremudelit rikkuvat kui tuhandete üksikemade elu.

nii et igatahes tunnistasin ma sama hooga seal seltskonnas ja tunnistan ka siin, et ei, mina ei ole hea ema. ma ei arva, et ma olen hirmus halb ema, aga kindlasti ei ole ma kategoorias hea ema. sest ma tunnen, et mul ei pea kõiki ressursse alati lapse jaoks olema. ning väljendan seda ka lapsele. kui isal pole võimalust midagi lapsele teha või osta, siis ei pea seda ka minul olema. elukoha, toidu ja nii palju armastust, kui just jaksan, võimaldan ma ju nagunii. sest ma olen ema.
ning vähemalt üks teine naissoost külaline oli minuga täiesti nõus.

omamoodi naljakas (heas mõttes) oli see, kui hiljem püüti meid lohutada, et tegelikult me oleme ikka toredad inimesed ja ju pole meil emadena ka väga viga. no ju pole muidugi, aga – kas meil on valikut? ning muidugi me oleme toredad inimesed selle juures. vähemalt püüame, palju jaksame selle üksi pere vedamise kõrvalt..

P.S. mulle meeldiks, kui need traditsiooniliste pereväärtuste eest seisjad kulutaksid hulga oma energiat ka üksivanematega perede peale, juhtides tähelepanu nende probleemidele samuti.

P.P.S. kusjuures, muidugi, selle olen ma ka ammu selgeks saanud, et ikka mina ise olen süüdi oma olukorras. sest ega lapse tegemiseks tuleb valida “normaalne” mees. elus ongi garantiid kõigel olemas.
(märkusena: ma arvan siiani, et mu lapse isa ongi tegelikult normaalne mees. lihtsalt meil kahel asjad ei sujunud erinevatel põhjustel.)

asjadest ja shoppamisest, eriti (mitte)shoppamisest

reede õhtul läksid kõik plaanid vastu taevast. sest kui ikka on vaja arved klappima saada ja, mis seal salata, ka täiesti minu tõttu ikka asjad ei klapi, siis jääbki linnast ära minemata, et numbrid paika ajada ja vajalikud asjad ära teha. ei, ma ei ole raamatupidajaks hakanud.
aga nüüd on ilmselt elu lõpuni meeles ja kontrollin kõik juba varem korduvalt üle.

nii et sai siis linnas rattaga sõidetud, üle tüki aja mingi tooliga toimetatud ja ee.. nojah, pudipadi. loetud näiteks päris palju ka.

mitte, et siin poleks vaja asjalikke asju teha. sorteerida ja koristada ja – mida ma küll natuke nurgast teen kah. aga liiga vähe, et sellel püsivat tagajärge oleks.
ja muidugi tuikab ikka kusagil mõtteke, et koliks hoopis ära siiski. saaks hulgast asjadest muretult lahti, nagu kolimise käigus ikka. sest noh, lõpuks on ikkagi selline kiirsortimine, kus prügikotti läheb vähegi kõik, mis ei tundu hädavajalik.
või nagusõbrannaga just arutasime, et vahel lihtsalt tahaks uusi taldrikuid või potte või midagi, kuigi vanad on täiesti kõlbulikud. aga vaheldust näiteks? mispeale ma arvutasin, et mu põhipotid on vist küll umbes 20a vanad, hobbyhallist ostetud kunagi, järelmaksuga. kesse küll mäletab, mis need siis maksid, ma arvan, et ikka lausa paarsada krooni..
kuigi hädasti on mul vaja hoopis uut telekat, mikserit ning fööni. sest esimene jääb moraalselt ajale jalgu ja teised kaks füüsiliselt (ja need kaks on ka umbes 20a vanad või isegi rohkem).

samas, igasuguste asjade ostmine on nagu on.
ühelt poolt on elu nagu lihtsam, et saab netist, aga kõike ei tihka ka. poti ja fööni ja mikseri vist julgeks. telekat aga, õigemini teleka poolt ekraanile kuvatavat pilti tahaks aga reaalis näha.
ja näiteks on mul mure saabastega – oleks vaja ühtesid ning kuigi ma üldiselt olen jalatseid netist ostnud küll ja üsna õnnestunult, siis vot saabastega on jama, sest sääred kipuvad laiad olema. mis ma parata saan, et mul sellised kepjad jalad on? no ja seeliku ja poolsaapa puhul on eriti rõve, kui see sääreots seal selline lotendav on. vähemalt iseenda juures see häirib mind üliväga.

aga päris-poodidega on see et – need on hakanud mind jubedalt väsitama. noh, esiteks, ega sealgi väga mu maitsele midagi ei ole. ja teiseks on need poed enamasti mingites hiiglaslikes keskustes ja ma lihtsalt ei suuda (toitugi eelistan osta mingist pisemast poest, igasugused prismad ja hüperpoed on väga jõledad).
nii et ma kirjutan tegelikult kahe käega alla sellele arvamusloole. sest mulle tundub, et neid, kes ei taha-jaksa-vaja sellised suurpoode, on aina rohkem – või on see mingi ealine omapära ja see on ainult ca minuvanuste hulgas nii?

igatahes ma üritan muudkui edasi lükata nii saabaste ostmist (jah, see on ilmselgelt pikajaline protsess, mõõdetav nädalates) kui tehnikapoe külastust.
sest see hall ei ole ikka üle ja ma ei jaksa niimoodi ju seal poes olla.

141011_3574

päevapoliitilist teemat kah ikka

nagu ma olen kogu aeg rääkinud, poliitika jms on minu jaoks kauge teema. aga ei saa minagi alati päris vaiki olla. näiteks on täiesti arusaamatu, mis puhul täna nagu kõik (või no enamvähem) meediaväljaanded loetlevad ette, kes pooldas ja kes mitte seda kooseluseadust. wtf, ausalt? ma pean kohe meenutama.. oot, kas riigieelarve puhul ka selliseid nimekirju ilmub või? samas jään ootama samasugust reaktsiooni nt sellele puudega inimeste tööhõive sedusele, või mis selle täpne nimi ongi. ai, et ei tule või? sest puudega inimesed ei mölla? või?
muidugi leiab selle info Riigikogu lehelt huvi korral üles, aga siiski.

ja üleüldse vaatan hämmeldusega mäsu selle asja ümber. siinkohal tähelepanek, et sõna võtavad (vähemalt minu nähtavas ringis) pigem meesoost ja asja vastu olevad isikud. ja kohati täiesti nii, et kuigi ma FBs lasen silma diagonaalis üle, olen ma ikkagi kuidagi tüdinud. ja kohati üllatunud.
ei, ma ei ole seda seadust lugenud. kui vaja on, ju siis loen.
ning ma üldiselt arvan, et ma olen üsna keskmine selline veidi sallimatu, poolrassistist eestlane. aga hetkel tundub, et ma olen end valesti hinnanud. sest ausalt, mind selle seaduse olemus ei häiri. elagu koos kes tahavad ja olgu neil siis mingid asjaajamised ka veidi lihtsamad. mingit propagandat ma küll kuidagi ei taju.
või kui, siis ainult läbi selle vastandumise. et see antipropaganda teeb rohkem propagandat, kui seadus iial teeks.

niigi on headust ja armastust siin elus vähe. jah, võib öelda, et seda ei pea mingi seadusega reguleerima ja oioi, mis nüüd saama hakkab – aga no tõesti, keda peaks huvitama, kas ma elan koos naise või mehega ja kui, siis miks?
sest siiralt, ma ei välista üldse, et mingis kõrgemas vanuses, mil on tunne, et päris üksi ei tahaks elada, aga vastassoost isikut pole võtta, siis miks mitte elada koos mõne samasuguse sõbrannaga? et üksteist aidata ja toetada ja mitte üksi olla. ning kooselu ei tähenda ühte voodit, eksole. ning miks mitte see ka registreerida, et teatud varalised jms asjad oleksid fikseeritud ühe liigutusega? 🙂