Rubriik: arvamus

kuigi ma paar nädalat enne PÖFFi algust mõtlesin, et ei suuda end filmidega kurssi viia (üle paarisaja filmi on ju kavas), siis ikkagi võtsin ühel hetkel kätte, tegin mingi ebamäärase valiku ja ostsin isegi piletid ära. pluss lisaks üks seanss, kuhu mind kaasa kutsuti ja mida ma lühidalt mainisin. aga nüüd kenasti järjekorras.

“Armastus on kummaline“:
hea film lähisuhetest ja inimsuhetest üldse. läbi veidi teistsuguse prisma, kui klassikalised suhtefilmid. aga elu on elu ja probleemid on sarnased.
siin oli ka suur rõhk suhetel teiste lähedaste inimestega. kuidas ikkagi olude muutudes muutuvad ka suhted. kuidas igaühel on oma privaatsus.
et kui kirjelduses on küll, et paari suhe pannakse proovile, siis tegelikult minu meelest olid suuremad probleemid pigem muudes suhetes. paariliikmete suhetes teistega.
meeldis.

“Hectori õnneotsingud“:
ma ei mäleta, et ma oleksin väga vaadanud neid uue aja filme, kus inimesed lähevad reisima, et ennast leida. no nagu “Söö, palveta, armasta” või mis need ongi. sellest hoolimata tuli mingil hetkel pähe, et see on just mingit seda tüüpi film. aga väga hea film!
emotsioone oli selles loos päris palju ja päris erinevaid. leidmist oli palju. tegelikult need mõtted, mis Hector kirja pani, oleks pidanud omale paralleelselt ka panema. sest seal oli asju. päris lihtsaid kohati. ja mitte nii lihtsaid. neidki, mis jäid sisse keerama ja polnud mitte väga otse välja öeldud.
praegu, kirjutamise ajal, mõtlesin, et mulle tihti ei meeldi sellised õnnelikud lõpud – aga seekord oli see täiesti kohane.
see film oli täielikult vitamiinilaksu programmis olemist väärt ja minu lemmik seekord nähtutest. kinost lahkudes oli kuidagi helge olla 🙂

“Metsikud lood“:
selle filmi puhul ütlen kohe ära, et kui see oleks olnud mõnes teises programmis, mitte vitamiinilaksu all, siis võib-olla ma arvaksin sellest teistmoodi. aga võib-olla ka mitte.
et minu meelest kui asja esitatakse nagu musta komöödiat, aga kolmandiku filmi järel on komöödia kadunud ja alles ainult must.. siis ma ei tea. olgu, ka hiljem mõni koht tekitas küll mingi irooniamuige, aga pigem oli.. must ja nukker.
ma ei näe midagi naljakat selles, et lahutust nõudnud naine on peale mehe massikangelaseks saamist tal lapsega vanglas sünnipäeval rõõmsalt külas (mehe tegu oli selline, mis viis ta trellide taha). või et käib mingi tobe ja ääretult karm ning fataalne meestevaheline võimuvõitlus, kuna üks sõitis teisest veidi ebaviisakal moel mööda. või et täiesti süütu mees, kes on valmis endale võtma karistuse kellegi teise teo eest, lüüakse lihtsalt maha (veritasu, eksole). või noh, sellest pulmast ma pigem ei räägigi.
mingit vitamiini ma sealt ei saanud, pigem oli tunne et .. jookseks kusagile ära ja vaataks midagi head peale.

“Poolel teel“:
erinevalt eelmisest oli see täiesti hea must huumor. kuigi ka seal tundus kohati, et läheb liiga mustaks, aga püsis kenasti nö õigel pool piiri.
kuigi tegevust toimus põhimõtteliselt ühes majas ja õige natuke ka selle ümber, tegelasi ei olnud ka kuigi palju, lendas see paar tundi üsna toredalt mööda.
ning muidugi oli ka siin oma roll inimsuhetel, väga erinevatel taas. et ehk tõesti, emotsioone ja mõtlemist jagus. naerukohti ka.
samas lugu oli üpris lihtne, et väga migit edasimõtlemist peale filmi ei olnud. lõppmulje oli aga positiivne ja seda võib nimetada selliseks heaks kergeks meelelahutuseks.
meeldis.

oma kavas oli mul veel filme, ilmselt saaks veel mõnelegi piletid, aga liiga palju korraga pole ka hea. ma arvan, et neli filmi on täiesti hea tulemus 🙂

ka eile oli teatriõhtu, sedapuhku mitte profiteater, vaid Kalamajas asuv Teoteater. tükiks “Naine ja klarnet“.
ega selle tüki kohta kodulehelt väga midagi välja ei loegi. lisaks tundub tund ja viiskümmend minutit ilma vahetajata natuke pelutav.
aga.. ma sain sealt oluliselt suurema elamuse kui esmaspäevasest Linnateatrist. sest see tükk on kuidagi väga naiselik.. mitte, et mehed seda vaadata ei võiks.
nagu ma pärast ütlesin, tekitas see minus mingit samastumist, kuigi laval olevad situatsioonid ei olnud väga sarnased minu elu situatsioonidele. samas on seal ilmselt teatavat äratundmist väga paljudele.
ning kui mõni pelgab, et väiketeatri näitlejatööd on kuidagi kodukootud, siis unustage ära.
väärt etendus, mida siiralt soovitan. eriti neile, kelle suhted pole alati väga sirgelt kulgenud.

rahulik sügisene kulgemine. tegelikult ma ootan külma ja lund ja sellega kaasnevat päikest. ilmateade näitab endiselt +10, tuult ja vihma.

eelmisse nädalasse jäi kaks kultuuriüritust, mis on siiani fikseerimata. tuleb ära teha, enne, kui hilja.

esmaspäeval oli Endla teatri “Titanic” Tallinnas. otsisin, peale üht kevadist äpardust, mil komöödia asemel sattusime mingi veidra meestevihkajaliku asja peale, sellist kerget komöödiat. mitte ameerika stiilis, muidugi. ning see näidend vastas ootustele. et ehk ilma sügavalt millegi peale mõtlemata saab küll naerda, küll muiata. kui millegi peale mõelda, siis selle peale, et soovitus enne etendust “Titanicu” film läbi vaadata on täiesti asjakohane. aga kui isegi ei mäletanud kõiki asju originaalis, oli situatsioonikoomikat piisavalt.
näitlejad tegid ka kena tööd, mängides kahekesi tegelikult ju päris mitut tegelast ja kuidagi nii, et need ei läinudki sassi. vahepeal ju vahetati rolle ka. kindlasti on oma osa ka tekstil, aga arvan, et ikkagi õnnestuks erinevad inimesed vaataja jaoks sassi ajada.
kusjuures ei kao kusagile hetkekski ka see mõõde, et tegutsevad restorani koristajad.
teise vaatuse ajal, tundus, sai vähem naerda. aga no seal oli see laevahukk ka ja selge, et see tõmbas tempot veidi maha.
ning muidugi, hukkusid kartulipüügil, jäid korvi kinni – ajab siiani itsitama.
seega, kes tahab kerget naerukat, siis soovitan.

pühapäeval oli tõsine kino. sain ühes Facebooki mängus piletid Prantsuse filmile “Tuhk ja veri” Artises. ausalt, ega muidu poleks osanud minna, Ardant’i nimi ei ütle mulle midagi (aga ma ei ole mingi filmiinimene ka) ning kui ma mingi hetk vaatasin, mis kinodes on, siis tundusid need filmid kõik kuidagi sellised, mida halli ilmaga vaatama ei kipu.
aga kui tasuta pilet käes, siis ikka tasub ära käia.
ning ma ei kahetse üldse.
tegu oli päris huvitava filmiga. ei, mingit olulist actionit ei olnud enamus aega. kuigi veidi oli ka. et kes on harjunud Hollywoody asjadega, selle jaoks ilmselgelt veniv ja jama. kuid lugu oli seal piisavalt ning Euroopa filmile omaselt ka natuke selliseid isemõtlemise kohti. kõik seosed ei olnud koheselt ilmselged. tegelikult isegi see, et tegevus toimus Rumeenias, jõudis kohale alles peale seanssi.
mingit arvustust lugesin, et liiga visandlik ja arusaamatu – ma ei tea, minu meelest oli seal karaktereid ja tegelikult lõpuks oli arusaamine ka. visandlik läheb vist taas selle alla, et kohati tuli ise mõelda.
tööd oli aga tehtud. vanad kummalised traditsioonid, huvitavad visuaalid ja valgus.. ning kui ma mingil hetkel arvasin, et filmi lõpp saab olema väga laipu täis, siis selles mõttes tuli positiivne üllatus.

reedeõhtuse külalise mainin ka ära – kuigi oli katkendlik õhtu, oli vahva istuda ja lobada üle tüki aja.

kusjuures just lõi pähe, kuidas üks tuttav ca nädal tagasi ütles, et küll ma ikka jõuan palju kirjutada – ja nüüd kohe oligi pikem paus. üleüldse ma olen hakanud vähem kirjutama.

nagu ma olen kogu aeg rääkinud, poliitika jms on minu jaoks kauge teema. aga ei saa minagi alati päris vaiki olla. näiteks on täiesti arusaamatu, mis puhul täna nagu kõik (või no enamvähem) meediaväljaanded loetlevad ette, kes pooldas ja kes mitte seda kooseluseadust. wtf, ausalt? ma pean kohe meenutama.. oot, kas riigieelarve puhul ka selliseid nimekirju ilmub või? samas jään ootama samasugust reaktsiooni nt sellele puudega inimeste tööhõive sedusele, või mis selle täpne nimi ongi. ai, et ei tule või? sest puudega inimesed ei mölla? või?
muidugi leiab selle info Riigikogu lehelt huvi korral üles, aga siiski.

ja üleüldse vaatan hämmeldusega mäsu selle asja ümber. siinkohal tähelepanek, et sõna võtavad (vähemalt minu nähtavas ringis) pigem meesoost ja asja vastu olevad isikud. ja kohati täiesti nii, et kuigi ma FBs lasen silma diagonaalis üle, olen ma ikkagi kuidagi tüdinud. ja kohati üllatunud.
ei, ma ei ole seda seadust lugenud. kui vaja on, ju siis loen.
ning ma üldiselt arvan, et ma olen üsna keskmine selline veidi sallimatu, poolrassistist eestlane. aga hetkel tundub, et ma olen end valesti hinnanud. sest ausalt, mind selle seaduse olemus ei häiri. elagu koos kes tahavad ja olgu neil siis mingid asjaajamised ka veidi lihtsamad. mingit propagandat ma küll kuidagi ei taju.
või kui, siis ainult läbi selle vastandumise. et see antipropaganda teeb rohkem propagandat, kui seadus iial teeks.

niigi on headust ja armastust siin elus vähe. jah, võib öelda, et seda ei pea mingi seadusega reguleerima ja oioi, mis nüüd saama hakkab – aga no tõesti, keda peaks huvitama, kas ma elan koos naise või mehega ja kui, siis miks?
sest siiralt, ma ei välista üldse, et mingis kõrgemas vanuses, mil on tunne, et päris üksi ei tahaks elada, aga vastassoost isikut pole võtta, siis miks mitte elada koos mõne samasuguse sõbrannaga? et üksteist aidata ja toetada ja mitte üksi olla. ning kooselu ei tähenda ühte voodit, eksole. ning miks mitte see ka registreerida, et teatud varalised jms asjad oleksid fikseeritud ühe liigutusega? 🙂