kinosaalist: Minu ema

suvi möödus hoogsalt ja polnudki ammu kinno jõudnud. vahepeal ikka üht-teist oli, mida tahtnuks näha, kuid ikka jäi kuidagi käimata.
eilne oli üsna äkkmõte ning noh, selgus, et veel Eesti Naise eriseanss, mis tähendab, et Artise fuajees oli igasugu asju võimalik proovida (nii pealemääritavat kui seespidiselt tarbitavat) ning seansi algul jagati sponsornänni. ja saal oli suhteliselt täis.
räägiks siiski veidi filmist.

itaalia film “Minu ema” / “Mia madre”, kus peategelane Margherita püüab seostada oma era- ja tööelu. et ehk nagu ei midagi uut. tööks on siis filmi tegemine, eraelu sisaldab perekondlikke suhteid. ning filmi pealkirjale kohaselt on päris suur roll Margherita emal.
huvitav on see, et minu meelest need kaks liini – töö ja eraelu – räägivad suuresti samast asjast: mingit tüüpi kohanemisest, olukorraga leppimisest. tööelus esindab seda justnimelt tehtava filmi temaatika. ei, ma ei räägi seda lähemalt lahti, igatahes see film, mida filmis tehakse, ei ole suhtefilm. aga minu jaoks tekkisid mingid paralleelid.
selle taustal peategelase areng. ilmselt kohati välistest asjaoludest lähtuvalt ta kuulab seda, mida ta pole aastaid kuulnud.

kõige juures ääretult sügav ja südamlik film.
ei soovita neile, kes ei kannata eesti filmide tempo(tus)t.

eraldi väljatoomist väärib, et täiesti kummastav oli mandri teises servas tehtud filmis tunda ära kodumaist muusikat. vaatasin spetsiaalselt järgi: soundtrackil on seitse Arvo Pärdi pala kirjas.