Itaallaste Pisut põrunud on taaskord film, mille kirjelduses esineb sõna ‘komöödia’, kui tegelikult seal komöödiat väga ei ole. aga ega ma ei oskagi žanri määratleda selle filmi puhul. otseselt pole ju psühholoogiline draama ka. nii et olgu öeldud, et see ei ole samuti film, kus saaks ohjeldamatult naerda.
aga, erinevalt eelmisest, oli see film kuidagi helgem ja meeldis mulle väga. pisaraid küll ei saanud, nagu Oliivipuus, kuid oli samuti hingeminev film. küll hoopis erinevalt muidugi. kella ei vaadanud sellegi filmi ajal.
läbi filmi oli muidugi kõige muu kõrval põnev ka see liin, et kumb naistest siis on tegelikult rohkem põrunud. Beatrice oligi ikkagi ootamatuma käitumisega ja nö must lammas, kuigi algul arvanuks isegi vastupidi. kohati väga raevukas ja kohati väga kaval ja kohati naiivne nagu koolieelik. Donatella oli … lihtsalt väga-väga katki.
ma rohkem siiski ei saa sellel peatuda, et filmi mitte liiga lahti rääkida.
reedel linastub veel korra. kui ei taha mingit ägedat komöödiat, aga veidi valusat (mitte liiga valusat õnneks) vaadet katkiläinud naiste maailma, siis soovitan. Itaalia päikest on seal samuti.
kusjuures eile õhtul just mõtlesin, et kõik siiani nähtud kolm filmi on tegelikult road-movied, vähemalt mingis osas. suur osanende filmide sisust on kusagile minemine.
ingliskeelne arvustus ka, aga hoiatan, seal on sisust rohkem juttu.