kassiehmatus ehk pilguheit ühele õnnelikult lõppenud äpardusele

ma vist peaksin kirjutama sellest, kuidas mu kass eile kapi taha kukkus. aga ma ei tea ise sellest rohkem kui telefonis kuulsin. kuigi emotsiooni sain sellestki piisavalt.

ehk siis, mul on suures toas üks imelik kapp nurgas. sai aastat 12 tagasi soetatud ajutiselt, et oleks toas mingi asjade panemise koht. selline jupp 80ndate sektsiooni, maksis vist lausa 80 krooni, värvisin ise heledaks üle, et tuppa sobituks. ja nii ta ongi siia jäänud. igasugu vajalikku ja vähemvajalikku träna täis, nurgakapi peal veel suuremaid fotosid-joonistusi hea hoida.
Volli on aegajalt ikka sinna otsa hüpanud ja seal ringi tuustinud, tavaliselt küll öösiti või siis, kui kedagi kodus pole. ma ei saa öelda, et see mulle väga meeldiks, aga kass tahab kõrgel olla ja no siis pigem seal kui nt raamaturiiuli peal, eksole.

novot, ja kui eile pärastlõunal ema mulle helistas, et tuli korra siit läbi (ma olin ise ära kodust) ja Volli on suures toas kapi TAGA, ei saanud ma esimese hooga mitte midagi aru.
siis aga koitis, et see nurgakapp ei ulatu ju nurgani välja – et kapp oleks ligipääsetavam, on tagumine sein diagonaalis nö ära lõigatud. ning ilmselt kas mõni paber oli seal üle selle tagumise serva ning kassike astus sinna peame või pani Volli ise ilge hooga sinna üles ja oligi sinna taga kukkunud.
ema räägib, et tulid mu juurde, Tiugu tuleb vastu, Vollit mitte. no olgu, ju magab, kuigi ta on selline väga agar uksele tulija muidu. aga siis ikka ei tule ja kusagilt on kuulda, et hädaldab nagu. ei saa aru, ka, et kus. aga siis hakkas Tiugu ka selle kapinurga juures midagi sahmina ja nii siis selle peale tulidki.
appike!

et seda liigutada – no igast träni täis, raske ju. isa oli küll ka siin, aga nad on ju vanemad inimesed juba.
arutasime siis, et alumise kapiosa tagasein vaja maha lõhkuda sel juhul. juhendasin veel tööriistu ja ütlesin, et saagigu või lõhkugu maha, mis vaja.
õnneks see päris tagumine diagonaalsein oli mingist vineerist ning isa sai selle osaliselt tagant lahti taotud, just nii palju, et loom välja sai.
oeh.

täna siis tagusin seda ülejäänud seina lahti, et põrandal olnud mingi sotapota ja kassikese häda (ju ta ikka oli seal mõne tunni kindlasti) ära koristada. päris kenasti nägime pojaga vaeva, et ülejäänud tagasein lahti taguda. riiul oli ka ees, see ei käi välja, selle sain ikkagi kapi põhja kuidagi. ning kui pärast tagasi tahtsin panna, ei õnnestunud, murdsin hoopis ühe riiulihoidmisnupsu ära. nii et nüüd on kapp riiulita.
mingi hulga träna sain sealt ära ka visatud, aga mul on ikka täiesti lootusetu tunne.
et tegelikult tahaks umbes kolida ja võtta kaasa ainult need asjad, mida ma tõesti tahan. jättes ka kogu nostalgia kõrvale.
aga see on juba teine teema.

mingi kohutav väsimus on kuidagi.
ei jaksa kogu aeg olla mõlema vanema ja mõlemast soost pereliikme eest..

tore, et siiski need teise liikmed, mu tubli poeg ja vahvad kassid, on 🙂
ja vanemad, kellest kassipäästjad said 🙂

kassid_1919

hetked siit ja sealt

mina ka ei tea, miks siin viimasel ajal peamiselt vaikus on. ju mul ei ole midagi öelda?
üldiselt kulgeb kõik tasapisi omasoodu. peamiselt üles, vahel veidi alla.
inspiratsioon puhkab vist.

nädalavahetusel istusin aida taga tuulevarjus, nina päikese poole. mõnus. poolpehme rehviga rattasõit pehmetel pinnaseteedel nii mõnus ei olnud. süüa sai palju ja hästi, teadagi.

aprill tähendab kevadet. isegi kui hommikul on miinuskraadid ja hall maas.
miskipärast pole kuidagi jalutama jõudnud küll väga.

mingid toimetused on kohati mitte minust sõltuvalt ripakil ja veidi kiusavad mind. et võiksid juba tehtud olla. aga kuna ma ei saa osasid protsesse kiirendada, siis on nagu on.

kassid, tänanväga, tunnevad end hästi.

pirita978

kass ja kala

päriskala peale on nad pöördes, eriti Volli. aga kui ma rapped neile ette panin, siis oli Tiuks see, kes käpaga Voltsile alustuseks kähmas – aga varsti kaotas huvi.
omale sai häid kotlette 🙂

vollikala447

aasta kahe kassiga

et oleks ära mainitud, siis aasta tagasi sai ühest varjupaigast koju tuldud kahe kassiga, kellest üks oli mõeldud ajutisse hoiukodusse. nii palju siis sellest.
algul oligi plaan üks ära anda, aga hetkel enam ei oskakski valida, et kummast siis loobuda. kumbki on oma iseloomuga, kumbki isemoodi tore. kaklevad ikka.
head värsket pilti polegi lisada.

pühadejärgselt

vaiksed pühad.
kuigi ma võin vabalt öelda, et ma olin suurema osa neist päevadest üksi, jagus igasse päeva siiski häid inimesi ka. no ikka täiesti kehtib see, et alati on kusagil mingi positiivsem väljapääs olemas, kui esimesel hetkel näha oskad.

kuni selleni, et jõululaupäeval oleks võinud umbes ujuma minna, basseini ikka. kutse ma sain, aga sel hetkel oli jahedus sees, nii et jäi ära.
jõululaual oli sink, juust, tomat, kurk, pasteet. taustaks suvaline film telekast ja siis mitte nii suvaline videolaenutusest. ning naistejutud. ja öine jalutus koju.

esimesel pühal käisin ratsutamas. nojust. oleks olnud mingi külm, siis vist poleks tahtnud, aga õnneks püsis isegi kuiv. sedapuhku oli taas pisem ring.
jah, et kuidas see mu seljale mõjub, tekkis korraga küsimus. ma ise arvan, et nagu võimlemine. sest selge on, et ratsutamisel tuleb a) selga hoida b) selg liigub teistmoodi kui ise kõndides. siiani pole mul hiljem tunda andnud ning kui oleks see hetk, kui nagunii oleks tunda, siis ma ilmselt ei roniks hobuse selga.
aga peab ütlema, et see on üks kummaliselt meeldiv tegevus, kuigi ma ise ei tunne end seal hobuse seljas üldse liiga kindlalt ja üle sammu ei julge lasta. st isegi aeglast traavi mitte. veel. aga aeg-ajalt tekib juba tunne, et me saame hobusega enamvähem hakkama.

eilne päev oli perekondlikum.
õhtu päädis kerge apelsinisalati ja pardifileega. nagu restoran, ma ütlen 😛

üllatuskingitusi kogus viimase kuu jooksul mitmeid. häid soove veel rohkem. südamest tulevad soovid ongi kõige olulisemad. südamest tulevad tänud ka.

volli186

sama tool, teine kass. Volli muidugi ei lase end mingi mütsiga narritada 😛

kassipostitus

kassidest pole ammu kirjutanud, elavad siin oma elu.
Tiuks ronib lapsele kõhule ja mulle käe peale, kui teda diivanil silitada ja sügada, veeretab end igatpidi ja vahel kukub maha ka 😛 öösel mängib mul teki peal tellist ikka.
Volts on endiselt veidi arglikum, aga kui kenasti vaikselt läheneda, saab tallegi üsna kenasti pai teha. vahel võtan ta harjutamise mõttes sülle ja paitan (see võtmise moment on keeruline, kui juba on, siis väga ei rabele). laua alt leidis ühe kastikese, mille sees vahel tukub. üldse on kuidagi kassilikum kass, Tiuks on siuke rohkem mömmim 😛
aga mõlemad on omamoodi vahvad muidugi. hooti on küll tunne, et söövad mind vaeseks ja hetkel oleks taas soov Feliwayd proovida, agregaat on isegi olemas, aga vedeliku ostmine ootab natuke.
ja siis meenus, et keegi rääkis, et neil on kassi kratsismispuu kokkupakitud kujul kusagil, peaks vist uurima, kas saaks ehk omale, äkki mu tohlemitele meeldiks..

kassid393