mõnusaid ning rahulikke pühi kõigile!
soovin kõigile vaid südamest tulevaid kinke ja mitte liiga palju sööki 🙂
Rubriik: kass
kassipostitus
kassidest pole ammu kirjutanud, elavad siin oma elu.
Tiuks ronib lapsele kõhule ja mulle käe peale, kui teda diivanil silitada ja sügada, veeretab end igatpidi ja vahel kukub maha ka 😛 öösel mängib mul teki peal tellist ikka.
Volts on endiselt veidi arglikum, aga kui kenasti vaikselt läheneda, saab tallegi üsna kenasti pai teha. vahel võtan ta harjutamise mõttes sülle ja paitan (see võtmise moment on keeruline, kui juba on, siis väga ei rabele). laua alt leidis ühe kastikese, mille sees vahel tukub. üldse on kuidagi kassilikum kass, Tiuks on siuke rohkem mömmim 😛
aga mõlemad on omamoodi vahvad muidugi. hooti on küll tunne, et söövad mind vaeseks ja hetkel oleks taas soov Feliwayd proovida, agregaat on isegi olemas, aga vedeliku ostmine ootab natuke.
ja siis meenus, et keegi rääkis, et neil on kassi kratsismispuu kokkupakitud kujul kusagil, peaks vist uurima, kas saaks ehk omale, äkki mu tohlemitele meeldiks..
pühapäevaseisund
miks ma hommikul sinna kaalule ronisin, ei tea isegi. igatahes oli see väike ehmatus. aga miskipärast mitte väga üllatav.
puder ja kohv selle peale.
ma olen saanud kinnitust siit ja sealt, et praegune aeg ongi selline. keeruline ja raske. vähemalt osale. jõudu, ehedust ja ausust nõudev kohanemisaeg. ma ei ole alati nii tundlik, kui seekord.
läheks see nüüd ometi uue kuu loomisega natukenegi kergemaks.
kuigi ka see on õige, et ‘Igal asjal on põhjus ja uus algab peale seda kui vana on lõpuni mõistetud’. aga hetkel ei ole ainult see.
kassid saavad ka nagu aru, et midagi on lahti ning on viimastel päevadel omavahel oluliselt rahulikumad. ilmselgelt ei ole neil hetkel ka minu jagamisega probleeme, sest ma olen neile olemas.
FWP: kassiliivahala
halaks vahelduseks ka või? no et väga üksluiseks ei muutuks..
ma siin kasside liivakastist kirjutasin, aga üldse on loomapoodidega mingi ikaldus. mõni nädal tagasi toitu ostes sai käidud paaris poes ja lõpuks ikkagi midagi võetud, valik oli kuidagi kokku kuivanud. nädal tagasi otsustasin kassiliiva vahetada, see mingi suhteliselt odav supermarketivärk nende kahe kassiga ikka ei toimi. vahepeal on paremaid ka olnud, seda enam.
liiv, lihtne – lähed loomapoodi ja ostad. onju?
läksime siis. no ja selgus, et mittepaakuvat on umbes kahte sorti. paakuvat ma ei soovi. pikemalt süvenemata võtsin siis ühe ja see ei olnud just odav. ühtegi tuttavat nime ei olnudki.
kaaslane võttis mingi suure koti paakuvat. tundmatu sort, aga välja nägi normaalne.
kodus oma paberkotti avades selgus, et seal on sellised graanulid, nagu näriliste alla pannakse. nagu et WTF? igatahes oli peal kirjas, et kassidele. muidugi, ise ei loe kogu kotipealset infot läbi, ise rumal. teisalt, no ei tulegi sellise asja peale. appi, kuidas ma sealt kätte saan, mis vaja? no vaatame.
ja ega väga ei saanudki, hulka graanuleid kaasa haaramata. lisaks muidugi kõik, mida kassid kraapisid, muutus peenikeseks saepuruks, see kõik paisus hullult ja hakkas väga käbedalt haisema. bff!
reedel Haapsalust tulles astusin läbi Konsumist, et teele natuke näksi kaasa osta ja ohoo, täiesti viisakas kassiliiv müügil. teada firma, sort küll tundmatu, aga põhimõtteliselt just see bränd, mida vaja. kotid 4l, kirjas, et see ongi üks ports. einoh, minusuure kasti ja kahe poisiga.. ostsin kaks kotti ära. Haapsalust. kassiliiva. tavalist sellist.
graanulid oli selle ajaga paisunud nii palju, et originaalkotti ära ei mahtunud.
paar päeva tagasi lähen mina ületeepoodi, selline väike nurgapoeke, milliseid eksisteeribki veel väga vähesel arvul ja mille tasuvusest mitteüks hing aru ei saa. no oli vaja lihtsalt hapukoort, mille jaoks ma ei hakka tont teab kuhu kihutama. letiteendindus, ees üks inimene, vaatan ringi ja näen kapi otsas absoluutselt seda (mitteodavat) kassiliiva, mida ma ideaalis soovikski kasutada. saadaru! minut lennult vähem kui 100m kaugusel suvalises poekeses on see hea kraam, mida ma loomapoodides ei leia!
absurdne.
ühtlasi selgus, et kaaslase ostetud paakuv liiv väga ei paakugi, pidavat suhteliselt laiali pudisema.
nojah. eks peab hakkama liiva varuga ostma, kui normaalne kuskil imekohas silma alla satub.
kassikat ka
tähendab, need elukad on siis üle poole aasta siin olnud ja ausalt öelda ma ei näe väga, et ära minemas ka kumbki oleks. jah, ma tean, mis oleks mõistlik, aga..
ja mul on sellest karvamajandusest kõrini, pidevast liivakasti puhastamisest (rääkimata sobiva liiva otsimisest), nende tohutust isust jms. aga siis nad tulevad hommikul oma pai nõutama, mõlemad, Volli koperdab mul pidevalt jalus ja Tiuks tuleb sirutab oma kõhu sügamiseks lae poole üles – ning ma ei pea mitte kunagi tulema tühja koju.
liivakastijutt
on aeg jutuks võtta, et mul on endiselt kaks kassi. ma ei saa ise ka täpselt sellest aru, miks ikka veel, aga on, näe. kaklevad, söövad ja ajavad karvu. ja käivad kastil.
millega on mõningaid probleeme.
et nimelt kas mõlemad või üks lasevad aeg-ajalt mööda.
ma ei ole päris kindel, et see pole ka kaklemisega seotud. äkki nad vahel jagelevad seal kasti juures, ma ei tea ju.
nojah, vahet pole. vist. igatahes pean ma mingite intervallidega kasima kastialust ja põrandat ja see ei ole just väga lõbus. lisaks hais, sest no kes ei teaks, et kassikusi haiseb päris vingelt. liiv tõmbab sisse, aga plaaditud põrand mitte.
kui ma nüüd üleeile jälle kasisin, viskas korraga räige kopa ette. kusjuures, eelmisest lühidast kahe kassi perioodist oli ju kinnine kast olemas, aga see sai muidugi eelmisel aastal kirbukal maha müüdud. no et mis seisab keldris ja võtab ruumi ometi.
Murphy.
noh, mõeldud-tehtud. vaja uut kinnist kasti.
eile siis võtsime ette. teadagi, igas kaubanduskeskuses on ju loomapood, mõneski mälu järgi isegi mitu. mis see siis nüüd ära pole? lähme kohale ja ostame ära..
paramparaa.
Roccas oli kahest poest jäänud üks, ei ühtki kinnist kasti. Prismas ka mitte.
esimene õlekõrs: helistan sõbrale. noh, sõbrannale. saan info, et Mustikas on suur pood (ähmaselt mäletan isegi) ja et Kristiines on ikka kaks poodi.
suuremat logistikat tegemata suundume Kristiinesse. esimene on sama keti pood, mis Roccas, ei ühtegi kinnist kasti. jalutame sinna, kus peaks teine pood olema – aga ei ole. mhh. käpin natuke majajuhti ja selgub, et ei olegi. toreon.
kaaslane ütleb, et Magistralis peaks ka paar loomapoodi olema. olen nüüd juba kavalam, võtan moblas neti lahti ja uurin. näe, ongi kaks poodi, ühel telefoninumber juures, teisel mitte. noh, lähme kohale. leiame ÜHE poe. jälle sama kett, ei ühtegi kinnist kasti.
majajuhi kõrval on LHV poisid, kellele ma sedapuhku üsna inetult näkku kargan. skeemil on küll kaks loomapoodi, aga reaalselt jalutasime ju mööda ja seal oli tolle teise asemel hoopis muu pood ometi.
olgu, Mustikas. sest tõesti, mälusopist mäletan isegi mingit üüratut loomapoodi seal. aga juba õues haarab mind kahtlus, sest pool keskust näib remondis olevat. aga no ehk sees kõik toimib? ei, muidugi mitte!
selleks ajaks on juhe koos (ega eelnev umbses kontoris istumine annab oma osa), tuju kusagil kaugel ära ja mingi kole ärritus peal.
aitab küll, rohkem ei kima. hulk aega-energiat raisatud ja mitte ainult minu oma.
koduteel haaran vähemalt lubatud lohevarda ligi. millal ja kuidas ma sellega tegelen, ei tea, sest ilmselgelt pole mul kõiki vajalikke vahendeid + täppissaagimine ei ole ilmselt minu ala. aga vähemalt on varras olemas.
kodus googledan natuke ja leian, et näedsiis, Bosse pood (veebi järgi on neil kinniseid kaste ka) oleks olnud nt Haabersti Rimis et ehk kohe Rocca kõrval. kaalutlen mõttes ja löön käega, no ei hakka ühistransaga sinna minema.
selle asemel hoopis kontakteerub sõbranna, kellel oli eile sünnipäev ja kellele ma helistasin ajal, kui neil just tööl sünnasööma oli. vabandab, et ta ei saanud palju rääkida ja nö suu oli täis. aga et peame ikka koos ka pidu. mispeale ma arvan, et teeme kohe ära. kaks hetke mõtlemist ja ongi kokku lepitud.
teel sõbranna juurde käin läbi suvalisest tema kodu lähedasest kvartalisisesest poest. ostan külakosti kaasa, maksan ära ja vaatan, et samas kassade vastas on mingi lemmikloomapoeke. muu nimega kui külastatud poed. piilun sisse, selline kitsas paksult asju täis väike putka. ja tagumise seina ülemiselt riiulilt vaatab mulle vastu kolm(!) kinnist liivakasti! hiilin uskumatult lähemale ja müüja pakub abi. vaatan kaste, vaatan hindasid, vaatan mõõtusid. täiesti olemas. üks nendest just selline suuuuuur kast pealegi. nende kahe tugeva noormehega pole mõtet mingit tillukest asja osta.
mis siin siis ikka mõelda, küll kuidagi koju ka saab. monteerime sanga kasti külge, lisavidinad pakin käekotti ja ongi kast olemas.
muidugi õnnestub sellega veel sõbrannat ja ta meest šokeerida.
ja lõpuks kenasti ka koju saada.
nüüd peaks veel tegelema ühekassiliseks jäämise teemaga. ja seniks kassid ära üritama kammida..
ning lohe korda tegema.
külakassid
suhteliselt (ja teistmoodi) väsinud olemine. vaheldus ikkagi. võib-olla õhtune peavalu oli värskeõhumürgitus?
soe
umbes kuu tagasi oli veel tunne, et kevad on ropult hiljaks jäänud, aga nüüd teeb suurte sammudega tagasi. tore 🙂
unenäod, mida ma vahepeal kuude kaupa ei näinud, on tagasi. ma mõtlen seda positiivselt. sest ühtlasi tähendab see, et ma magan paremini.
soojade ilmade valguses on muidugi vastu selga magav kass liigne radikas. mõnikord on üks ühel ja teine teisel pool ka veel.
nõme on aga see, et taas on olukord, kus ma pean kõigis ja kõiges kahtlema. aga no ilmselgelt minus paranoia-geeni ei ole – muidu ma oleksin juba ammu tont teab kus omadega. näiteid pole vaja kaugelt otsida..
nädalavahetus mai algul
üks pilt pidi ütlema rohkem, kui tuhat sõna. nii et lugege nüüd need minimaalselt kuus tuhat sõna ära..
nädala pilte
kirjasoolikat väga ei ole. nädal on jälle mööda lennanud. nädala teine pool oli kuidagi uimasem. pool pühapäeva sai kassidega voodis loetud. odavad raamatud on endiselt liiga ahvatlevad. rattahooaeg sai siiski alustatud. Jazzkaar sai kirja. üle tüki aja lilled, nelkide seekord oma põhjus.
vaatan, et hea valgusega teeb see mobla täitsa normaalseid pilte. kehvemate valgusoludega jätab muidugi soovida.
