Rubriik: mõtisklused

mulle on viimastel aastatel aina enam ja enam tundnud, et see, kuidas meil (minul ja ühel teisel isikul siis, täpsustamata) see asi (loe: suhtelõpp) omal ajal läks et ehk me ei suhtle, on jätnud ära palju jama. mitte, et alati peaks jama tulema. aga mingeid muid kummalisi situatsioone.

nagu, ma olen nii iseenda kui teiste pealt näinud, et teatud hetkedel tekib mingi kontrolli omamise küsimus. et ehk, olgem ausad, kui just ilgelt tülis pole eksiga (vahel ka siis), siis kuni omal mingit uut kaaslast pole, on jube lihtne iga probleemi (ja mitte ainult) korral pöörduda eksi poole. onju? no et kraan tilgub või et pole kellegagi lõunale minna (kuigi muidu said ju käidud suvaliste sõpradega) või et korraga tahaks koos eksiga minna tema sõbra juurde, kuhu kunagi varem pole oma nina toppinud, kuigi on kutsutud.
ma olen seda teinud ise, seda on tehtud minuga, no ja teevad teised ka. nähtud kõrvalt küll ja küll.

saaremaal sõbrannaga just arutasime, et tegelikult on see veider teema. kusjuures see, et mahajäetud pool (olgu, ma tean, et need asjad ei ole nii ühesed enamasti ka) üritab väikeste abipalvetega ja huviga teise poole vastu veel enda jaoks mingit pettekat tekitada, on isegi nagu mõnevõrra mõistetav. kuigi, noh, mitte kõige taiplikum käitumine (tohib, ma vaatan ka peeglisse nüüd?). teistpidi on aga veel arusaamatum, et ehk kui nö mahajätja ikka muudkui edasi torgib. nagu H. väljendas, et kui on läbi, ega siis pole midagi parata, peab leppima ja pole mõtet mingeid imelikke viisakussidemeid hoida rohkem, kui hädavajalik.
aga igal juhul on tegemist kontrolliga. pisike check, kui palju sa teist veel mõjutada suudad. kuidas ja kas ta reageerib. pisike kerge teadmatu manipulatsioon. äkki..
ning jah, eks reageerimine on kohati harjumuslik, kohati ehk mingi südametunnistuse teema, kohati mõtlematus. kohati allumine natuke teadlikumale manipulatsioonile (mida muidugi manipuleeritav sellisena ilmselt ei näe).

aga just viimastel aastatel olen adunud, et selline kontrolli kontrollimine pole kohe üldse mõistlik ning jah, minimaalsel suhtlusel (kasvõi mingi perioodi jooksul) on ilmselgelt ka omad plussid täitsa olemas.

korraga kõmatab äike, avan silmad enne, kui akna taga ladistama hakkab.
mõne hetke pärast on õues läbipaistmatu vihm. kõla järgi nagu toas ka, aga ei ole. kardinat natuke eest nihutades on vihma näha. sirutan varbad teki alt välja ja vaatan aknast välja. natuke tahaks sinna vihma kätte minna ka, sest tegelikult on ju soe. aga ma ei lähe. sest siin on ka soe või vähemalt nii mulle tundub.
veel.
suvi kestab.

‘Kas Sa mängid võidule .. või kaotuse vältimisele?’, küsiti mult täna. ilmselgelt see küsija ei tunne mind.

sest mängida ei ole ju üldse mõtet, kui ei ole tillukestki lootust võidule. elementaarne ometi? ja mitte ainult minu puhul ju.. lisaks on kaotus ja võit nagunii üsna suhtelised, vahel rohkem, vahel vähem. nagu enamus asju siin elus (sünd ja surm on ühesed, ma lisaksin siia ka veel õnnetunde, aga tänapäeva inimestele nõuaks see liiga palju seletamist..). alati ei saa ja pole vaja niimoodi vastandada. sest no.. nagu öeldud, on see suuresti nagunii suhteline. jah, vahel on mõnigi võit või kaotus määratud mingite reeglite või normidega, aga – igas mängus on vähemalt kaks osapoolt ja tegelikult saavad mõlemad sellest midagi. ka see pool, mis pealtnäha (või reeglite järgi) kaotab.

muidugi, teisalt, kaotuse vältimine on minu juures ometi loomulik. isegi, kui vahel on tunne, et ma olen kaotanud. see hetk, kui libisemine algab ja ma üritan vastumäge klammerduda, selmet end lõdvaks lasta.
maandumise hetkeks olen ikkagi käppadel.

ABBA ‘The Winner Takes It All’ oleks siia liiga labane. üks kena tango sobib oluliselt paremini, sest teadagi, it takes two to tango, ning alla kahe ei saa rääkida ka kaotustest ja võitudest.

ma ei tea jah, romantic is so overrated. no veidike võib ju olla ka, now and then, aga no liigagi tihti kipub mingi jama kaasnema. okei, alati on hetked, mis jäävad kusagile igaveseks alles ja see on hea; aga selleni jõudmine, et lihtsalt neid hetki hoida ja hinnata (ja võimalik jama unustada) võtab aega. sest no ei ole vaja mingi hea emotsiooni ümber hiljem tekitada hala. mul on kahtlus, et on inimesi, kellel ei õnnestu see kunagi. kuigi just, see ei ole ka lihtne, et seepärast siis ka ettevaatust romantikaga.
ma siiski suudan selliseid helgeid hetki enda sees kokku lugeda küll kenasti. ilma selle emotsioonita, et ‘pekki, miks see oli ainult see hetk?’. või no midagi sinnakanti, see emotsioon võib olla suhteliselt erinev, ma tean küll. aga oh, õnneks suudan ma kuidagi need emotsioonid (heaolemine vs hala) vahel päris kenasti üksteisest eemaldada. teadlikult. et hoida seda, mida mul vaja on (õnnetunnet..?)
praktiline romantik vms? et ehk vt plakatit 🙂

tööl on laual Fazeri vodkakommid. võtaks suutäie magusat küll, aga sellisel kellaajal sellist kommi? :O