kusagil tasakaalu ja usu vahel

ma ei saa kohati ikka enam üldse aru, mis toimub. üldpilt on väga kaootiline ja katkine (aga augukohtadest paistab Päike). püüan süveneda üksikasjadesse (mitte kõigisse, iseenda huvides), samm-sammuhaaval. väikesed sammud, iga päev mõni plusspunktike, omale südamesse-hinge kirja.
mõni pusletükk kukub ootamatult ja valusalt ära, mõni teine tuleb aga kõrvale-asemele. hea ja halb käivad ikka käsikäes, vahel rohkem koos, vahel suurema distantsiga. mingitpidi peab ju kõik tasakaalu jääma. kuigi vahel ma ikka imestan, et kuidas see lõpuks välja kukub. aga küll jääb.

viimane sofasurfar uuris just, et kuidas meil siin religiooniga lood on, et mis on levinud. ohh.. ma muidugi teatasin, et ilmselt me oleme üks ateistlikumaid riike maailmas. kuigi mul on tunne, et pigem on meil tegemist teadmatu ateismiga, mitte niivõrd teadlikuga. et ehk enamik inimesi ei mõtle sellele lihtsalt ega ei vastanda end otseselt religiooniga. aga üldiselt pakkusin huupi, et meil on siiski levinuim luterlus ning ka õigeusk on oma mõlemas suuremas arvestatavalt olemas ning hilisem kontroll kinnitas seda.
ning iseeenda puhul, pidin tunnistama, on mul lausa raske öelda. sest ma olen, tahes-tahtmata, kristliku taustaga; kristluse erivoolusid-suundasid väga hästi ei tunne (või siis nende erinevusi), samas ma ei saa öelda, et ma usun Jumalasse kristluse mõttes. küll aga ei saa salata, et teatud saatusesse ma ikkagi usun. no et igaühe elus on mingid nö määratud asjad, mis ühel või teisel tingimusel-kujul peavad olema ja mida inimene ise väga muuta ei saagi. et ehk teistpidi.. on see teema ju igas religioonis sees, nii et.. ilmselt ma usun kõiki jumalaid?
kuigi jaa, ma tean, tänapäeval on popimad need teooriad, mis siiski ütlevad, et kõik on iseenda teha ja ‘sina oled oma elu peremees!’. ma kogu mahus ei vaidlegi, aga mingi ettemääratus on ometi kusagile ‘sisse kirjutatud’.
et kõik ikka lõpuks tasakaalu jääks.

nothing-everything