Rubriik: mõtisklused

see on ikka totaalne Murphy – kui on mingid ideed, mida kirjutada, on arvuti kas kaugel või kinni. ja no siis kaovad mõtted pooliti ära.
igatahes.
nagu ma mingil päeval just mõtlesin, on suur osa mu asjalikest tegevustest nö vabatahtlikud. ehk siis need, mis ei ole mingid kodu või lapsega või iseendaga seotud nö isikliku elu tegevused. kuigi, kellega need asjad siis veel seotud on, kui mitte mu iseenda? 🙂

no igatahes ei oska ma, käsi õieli, iga oma liigutuse eest raha küsida. kohati ka olukordades, kus ilmselt mõnigi teine seda teeks. ja üldse mitte seepärast, et mu rahaline olukord oleks liige helge. pigem arvan ma, et elus on väga palju asju, mida ei ole võimalik rahas mõõta. või kui ka on, siis ma ei näe mõtet.
sest kui teha meeldivaid asju, siis tuleb see kuidagi teistmoodi tagasi. läbi mingi rahulolu, näiteks.
jah, mingit rahulolu saab ka raha eest osta, aga teispidi meenutab see lugu neegrist, banaanist ja ameeriklasest. et ehk miks peab selleks vahetama mingeid materiaalseid asju?

üldse olin ma mingil päeval veidi imestunud, kui ikka veel räägiti, et tänapäeva maailmas on oluline ikka kiirus ja tige efektiivsus jms. mul on just tunne, et need ongi suuresti kogu maailma poolhulluse, stresside ja suure hulga probleemide taga.
et ehk, kuigi ma raban hetkel ka ise mitme asjaga, on tegelikult mingi asjade aeglaselt võtmine ja laias plaanid mittetormamine ilmselt päris heaks eelduseks suhteliselt tervena ellu jääda.
ja minu tegevused, no nagu öeldud, suur osa on üsna vabatahtlikud. et kui enam ei jaksa, siis keskendun jälle paarile asjale.
teisalt pole ükski mu asjadest väga kiire 🙂

siinkohal meenus veel üks mingi semianr, kus sai käidud juba paar kuud tagasi. iseensest oli päris huvitav ja sain sealt minagi midagi – aga korraga tabasin, et seal oli kõik väga otseselt konkreetsele materiaalsusele suunatud. eesmärgiks tundus olevat – raha.
see vist oligi see hetk, mil ma tunnistasin, et vabandust, aga mina ei ole nii materiaalne.
ja ma lepin, et paljude jaoks olen ma seega mingi tobuke ilmselt 🙂

mingi imelik nädal on olnud. täiesti ebamääraselt on suhteliselt pidevalt kuidagi väsinud olla ja meeleolu, noh, eriti ei ole. ilma mingi nähtava põhjuseta.

no ja siis ma jõudsin täna jälle kuidagi selleni, et kui ma kohati olen või tundun mingi jube bitch, siis kohati jälle tundub mulle, et ma olen liiga hea ja arvestav ja midagi. et ma annan inimestele tihtipeale mitmeid võimalusi ning ei ole kärme kedagi hukka mõistma.. või et miks peaks üldse hukka mõistma.
ja alati on võimalus osade inimestega lihtsalt suhtlust piirata, kui midagi enam üldse ei sobigi.
lihtsalt selleni kipub tavaliselt minema aega. ja mõnigi kord (või siis lausa enamasti) selle aja võimaldamine (kuigi keegi ei sunni) tuleb minu enese arvelt.
mõned sõbrannad on öelnud ka, et ma olen liiga hea. aga nagu ühega siin nädalavahel arutasime, siis olen milline olen, ega seda vägisi muuta ei saa. bitchimaks siis või mitte.
ja tegelikult ei tea ju keegi, kuidas on parem või õigem.
kunagi on kõik nagunii tasakaalus. vist hakkabki olema.

juhe on koos.
aga ma tean, et see on väga lokaalne.

.. so how can I afford to lose one of those?

ma ei saa kardinat kinni panna, sest täiskuu ei lase.

…

see Kuu särab hilisõhtuses taevas. kummaline, et ma ei pannud seda enne tähele. ometi ma olin väljas ja siis veel liikvel ja kõike. ja ma ei saa öelda, et ma vaatasin vales suunas. või et oli liiga palju valgust. enne ma ei olnud nii linnas, nüüd aga olen ma keset linna ja see Kuu jälgib igat mu sammu.
sammu, mida ma pooliti jooksen, sest korraga olen ma eksinud, selles linnas, sellel teel.
tegelikult ei ole, ma tean täpselt, kus ma olen, aga..

taevas on kuidagi kõrge ja külm, ma ei saa aru, kust see tuleb, alles oli hall ja vihmane. aga nüüd kõrgub kaugel, ülbelt, külmalt.
üksikud rünkpilved peidavad ennast majade varju, ma tajun neis ohtu nagu ei iial varem.
sest need pilved, need helkivad kuuvarjused pilved on veelgi külmemad kui see täiskuu ise.
ma ei ole kunagi varem koduteel jooksnud, peitumaks näkkuirvitava külma kuu ja salalike pilvede eest.
ma ei saa aru, miks nii?
ja ma ei leia mitte ühtki tähtkuju, mis annaks mulle natukenegi tuge ja kindlust, taevas on öö kohta üllatavalt sinine, kuu on hullunult irvitavtäis ja need pilved..
neetud täiskuu!
kuidagi jõuan siiski majaseinte vahele.

mul on kohutavalt külm, liikumine ei anna tolligi sooja, ma pelgan Kuud ja midagi on temas sellist, et ma Ei Saa kardinat ette tõmmata. ma ei sula vist enam iial üles.
ainus lootus on, kui Kuu kaob nurga taha, olen ma pääsenud.
vist.
mul on hirm.