asjadest ja shoppamisest, eriti (mitte)shoppamisest

reede õhtul läksid kõik plaanid vastu taevast. sest kui ikka on vaja arved klappima saada ja, mis seal salata, ka täiesti minu tõttu ikka asjad ei klapi, siis jääbki linnast ära minemata, et numbrid paika ajada ja vajalikud asjad ära teha. ei, ma ei ole raamatupidajaks hakanud.
aga nüüd on ilmselt elu lõpuni meeles ja kontrollin kõik juba varem korduvalt üle.

nii et sai siis linnas rattaga sõidetud, üle tüki aja mingi tooliga toimetatud ja ee.. nojah, pudipadi. loetud näiteks päris palju ka.

mitte, et siin poleks vaja asjalikke asju teha. sorteerida ja koristada ja – mida ma küll natuke nurgast teen kah. aga liiga vähe, et sellel püsivat tagajärge oleks.
ja muidugi tuikab ikka kusagil mõtteke, et koliks hoopis ära siiski. saaks hulgast asjadest muretult lahti, nagu kolimise käigus ikka. sest noh, lõpuks on ikkagi selline kiirsortimine, kus prügikotti läheb vähegi kõik, mis ei tundu hädavajalik.
või nagusõbrannaga just arutasime, et vahel lihtsalt tahaks uusi taldrikuid või potte või midagi, kuigi vanad on täiesti kõlbulikud. aga vaheldust näiteks? mispeale ma arvutasin, et mu põhipotid on vist küll umbes 20a vanad, hobbyhallist ostetud kunagi, järelmaksuga. kesse küll mäletab, mis need siis maksid, ma arvan, et ikka lausa paarsada krooni..
kuigi hädasti on mul vaja hoopis uut telekat, mikserit ning fööni. sest esimene jääb moraalselt ajale jalgu ja teised kaks füüsiliselt (ja need kaks on ka umbes 20a vanad või isegi rohkem).

samas, igasuguste asjade ostmine on nagu on.
ühelt poolt on elu nagu lihtsam, et saab netist, aga kõike ei tihka ka. poti ja fööni ja mikseri vist julgeks. telekat aga, õigemini teleka poolt ekraanile kuvatavat pilti tahaks aga reaalis näha.
ja näiteks on mul mure saabastega – oleks vaja ühtesid ning kuigi ma üldiselt olen jalatseid netist ostnud küll ja üsna õnnestunult, siis vot saabastega on jama, sest sääred kipuvad laiad olema. mis ma parata saan, et mul sellised kepjad jalad on? no ja seeliku ja poolsaapa puhul on eriti rõve, kui see sääreots seal selline lotendav on. vähemalt iseenda juures see häirib mind üliväga.

aga päris-poodidega on see et – need on hakanud mind jubedalt väsitama. noh, esiteks, ega sealgi väga mu maitsele midagi ei ole. ja teiseks on need poed enamasti mingites hiiglaslikes keskustes ja ma lihtsalt ei suuda (toitugi eelistan osta mingist pisemast poest, igasugused prismad ja hüperpoed on väga jõledad).
nii et ma kirjutan tegelikult kahe käega alla sellele arvamusloole. sest mulle tundub, et neid, kes ei taha-jaksa-vaja sellised suurpoode, on aina rohkem – või on see mingi ealine omapära ja see on ainult ca minuvanuste hulgas nii?

igatahes ma üritan muudkui edasi lükata nii saabaste ostmist (jah, see on ilmselgelt pikajaline protsess, mõõdetav nädalates) kui tehnikapoe külastust.
sest see hall ei ole ikka üle ja ma ei jaksa niimoodi ju seal poes olla.

141011_3574

lihtne liigitav mõtteke

see on ikka kummaline, kuidas vahel mingid põhimõtteliselt ammu teada olevad asjad saavad selgemaks, kui need verbaalselt ära vormida.
nädalavahetusel jõudsin mingi palava ilma arutelu käigus selleni, et nn naistemehi on põhimõtteliselt kahte tüüpi: ühed on need, kellel on kõrge enesehinnang ja ego ja kes lihtsalt suhtuvadki nii, et kõik naised muidugi tahavad neid (ning seetõttu end ühega pikemalt siduda on ilmselt ogar); teised aga need, kellel on enesehinnang madal ning iga nais(t)epoolne vastureaktsioon tõstab seda (kasvõi ajutiselt) ja lihtsalt enesehinnangu jaoks tundub seega kvantiteet olulisem (ikkagi mitu naist huvitub) kui kvaliteet (ning seetõttu end ühega pikemalt siduda on ilmselt ogar).
muidugi on see väga lihtsustatud skeem.
aga sellise palavaga ei suuda midagi peenemalt kirja panna.

üle päevade lennates

elu veereb mingeid omi veidraid radu. vahel ei oska muud teha, kui kaasa lohiseda. vahel tuleb aga ise lükata-tõmmata-suunata.

linnast väljasõit venis taas igatpidi pikemaks, kui eeldada võis. mõni takistus oli ette näha ja mõne asjaga lihtsalt läks nagu läks. oluline on lõpuks ikkagi kohale jõuda.

mõningad puhkepäevased poolkohustused. keegi ei sunni, ise teen. sügaval sees on see keegi-miski, mis takka utsitab.
seekord oli mu abi kuidagi tajutavalt vajalik. õhtuks olin kuidagi läbi ja veidi tujutu. kontsertüritusele lasin end üsnagi moosida. st mitte ma ei teinud seda nimme, aga mul oligi tõesti tunne, et no – ei jaksa, ei taha.. natuke läbikülmunud olemine ka.
ikkagi läksin, sest teised ootasid ja omal hakkas juba teistpidi nõme.
lõpuks oli täitsa tore. üks ülimalt ootamatu kohtumine ning samavõrra ootamatu tantsulõvi.
öösel sai kogemata osaleda peaaegu-et-tulekahju ennetamisel.

paar tundi veidraid jutte ja avanemisi.
teadagi, garantiisid ei ole kellelgi. ning armumine on änksam feeling kui hoolimine. kes ei teaks? aga kummas on rohkem sügavust ja tasakaalu? või kas üldse saab võrrelda? või peab?
mingi ebamäärane selgus. vist. nüüd on vaja kohanemisaega.
pimedat aega peaaegu et polnudki.

pühapäev oli haprapoolne. suitsuahvenaline. eelnevaga võrreldes kontrastselt suvine.
õhtus oli Bond ja äraolemine.

karikakrad, moonid, tulikad, valmivad metsmaasikad. kohutavalt hulgal erinevaid taevavaateid.
ma sain lugeda peaaegu et rohkem, kui soovinuks.

kakrad147

tegutsemislaine

suvi läheneb ja lebotamisaega on aina vähem. ma lihtsalt oskan end igale poole toppida ja nii jagubki tegevust. aga peaasi, et endal seejuures hea oleks, ma arvan.
kuigi protsessi käigus on mõnikord küll tunne, et oh põder, millesse ma end jälle mässinud olen! 😉
samas kohutavalt lahe on, kui midagi tehtud saab. ja see on ka lahe, et olen sattunud tegutsema koos inimestega, kellelt saab positiivset tagasisidet. nagu polekski eestlased 😛

mingi väsimus on selle kõrval tühiasi. viimasel ajal olen teadlikult end nö normaalsel ajal magama üritanud saada. hooti täitsa õnnestub.
veidi murelikuks teeb see, et vasak jalg on viimasel ajal taas veidike tunda andnud. nii et ma siiski üritan lebotada muidu ka. jah, kui tegevust on, unub ära ja .. nii see läheb.

küll ma jõuan lebotada ka. tegelikult ma ei tee ju kogu aeg midagi asjalikku ometi. kõigi nende asjade hulgas on omajagu fun-tegevusi ka.
ja üldse, kui kõik läheb nii, nagu tundub, tuleb taas üks tore suvi. ehk veidi erinev (nagu ikka), aga tore.
selline tunne on kohe sees.

momo194

et läheks ikka hästi / uus mänguasi

kui mult küsitakse, kuidas mul läheb, vastan ma ikka, et hästi. ja üldiselt olengi ma selle juures siiras. sest kui ka kõik asjad ei olegi hästi, siis suurem osa ju ometi on?
sest see ikkagi ongi suuresti suhtumise küsimus.
tean minagi, et hetkel on FBs ja osades blogides levimas 100 õnneliku päeva meem. tegelikult on see päris hea iseenda koolitamine. et leida see hea üles, mis argipäevas vahel kaduma kipub. et teadvustada seda endale. et kujundada suhtumist.
just nii see ju käibki.

muidugion ka minu elus asju, millest ma ei saa mitte kuidagi aru. ja vahel ma poetan mõnele heale sõbrale ka neid mittehäid hetki. jagatud mure on pool muret. ja südame tegi soojaks, kui M. mulle hommikul tagasi helistas, sest mingi mu õhtune sõnum oli teda murelikuks teinud.
selleks sõbrad ju ongi.

aga tänane suurim rõõm on uus ‘mänguasi’ 🙂

eosm144

ajast, rahast, rikkusest ja valikutest

see nädal libiseb jälle ära. aga ise olen nii valinud.
tegelikult, kui eile küsiti, et millega ma siis tegelen, vastasin pikemalt mõtlemata, et ‘elamisega’. selle peale tehti suuri silmi ja siis leiti, et väga hea vastus. aga nii ongi.

tegelikult enamus inimesi hakkaks selle peale ilmselt rääkima oma tööst. no nagu kui küsida, et ‘kes sa oled’, öeldakse tihtipeale oma amet.
kuigi töö moodustab suure osa enamike inimeste elust ja paljud ilmselt tõesti defineerivad end iseendagi jaoks läbi töö, tundub see ikkagi kuidagi vale. isegi, kui töö meeldib (no nagu mulle üldiselt). aga ma ei ole oma töö ega oma amet, mu elu koosneb väga paljust muust. nii et ma ei kipu kuidagi vastama, et ma tegelen .. oma tööga. noh, sellega KA muidugi.
teisalt on see muidugi mugav ja lihtne – ei pea kaugemale mõtlema. et kes ma tegelikult olen ja mida ma tegelikult teen..

ja ikka see viimase aja avastus, et materiaalsus ei ole mu jaoks eesmärk omaette. mitte, et neid, kes väidaks, et neile on, väga palju oleks. samas hooti tundub, et paljud lihtsalt ei näe oma nö töönarkomaania taga pigem mingit rahaihalust. mingi müstiline soov rikkaks saada on vist üsna inimlik – aga unustame seejuures ära, et rikkus ei ole ainult rahahulk. kuigi taas, nii on seda kõige lihtsam defineerida ja teistega võrrelda.
mul tekib küsimus, et kas peaks.. või milleks see hea on?
pidev võrdlemine kipub tekitama stressi, kas pole?

paar nädalat tagasi olin ühel muidu päris toredal üritusel, kus taaskord samas rõhuti pidevalt sellele, et vot kui teil siin oleks rohkem raha ja rohkem aega, et mis te teeksite siis ja üleüldse see oleks ju tore? ja et tõstke käsi, kes siis iga päev tööle ei läheks. või kes üldse ei läheks.
ning mina tundsin, et ma ei samastu nende inimestega.
sest kuigi mul ei ole kuhjadena raha, on mul see-eest aega. ja iga päev ei lähe ma tööle ka nüüd..
aga ma saan aru, kui lihtne on selliste argumentidega mõjutada. eriti neid inimesi, kes pole oma tööga seesmiselt rahul, ei teeni ehk väga palju (kuigi kunagi pole liiga palju, teadagi) ning kulutavadki suure osa ajast töötamisele. mingites aspektides või osades ei suuda mina samastuda selle sihtgrupiga.
või on see pigem mu teadlik valik?

muidugi elab igaüks nii, kuidas talle hea tundub ja ei näita mina kellegi poole näpuga. ma ei saagi, sest igaüks on oma valikud, olgu need teadlikud või mitte, teinud ise. oma rahulolematus on ka meie sees. ja arvamus, mis on meie jaoks rikkus ning kas seda või mis kujul vaja on, samuti.

mul on aega

veider on tõdeda, et kogu oma töökoormuse kiuste on mul aega.
aega, et istuda päeval päikese käes ja süüa jäätist (taas). aega, et lihtsalt jalutada, kasvõi kodu ja töökohtade vahet. aega, et küsimuse peale, kas te ei sooviks rohkem vaba aega saada, ei oska ma muud, kui õlgu kehitada. aega, et hommikul peale lapse koolisaatmist (vahel) taas tagasi voodisse minna. aega, et lugeda.
‘kas sa ikka tead, et lugemine on tänapäeval luksus?’

jah, ma võin mingitel hetkedel tormata ja tegeleda erinevate asjadega ja olla hullult väsinuks hõivatud.
aga siis on taas see periood, mil kulgen nii, et mul on aega.

iga asja (mitte ainult materiaalses mõttes asja) hind on aeg, mis sa selle asja saamiseks panustad.
keegi mõtles selle suuruse mõõtmiseks välja raha.
aega see ometi ei asenda.
mul on aega ja see rõõmustab mind.

ei isuta

mul on viimasel ajal mingid imelikud söögiprobleemid. no näiteks, nagu näha, pole ma siingi ammu söögist kirjutanud. et ma teen süüa küll, aga ei midagi vapustavat. lihtsalt hädapärast midagi.
kusjuures ma loen ka mingeid retsepte ja panen vasakule, kuid miskipärast teen ikka mingeid igavaid turvalisi toite. isegi mitte et ma neid tahaksin väga. pigem lihtsalt, et oleks söök.

või et nagu hetkelgi istun hommikusöögilauas ja mõtlen, et mida siis võtta. soolasiiasai kuidagi ei isuta lihtsalt; singileib tundub kuiv ja ka ei isuta; juustusai oleks ehk mõte, kui tomatit oleks, ilma on ka kuiv; munaga midagi ette võtta ei viitsi ja tegelikult ükski munaroog hetkes ei isuta ka ning nende kõrvale võiks samuti salat olla; õhtust jäänud külmad kanatiivad tunduvad hommikuks liiga suure närimisena.. isegi kook tundub kuidagi mõttetu. kapp süüa täis, aga midagi ei taha. puder pole mu jaoks miskipärast lahendus, sellega on mingid oma teemad, nt taldrikutäie pudruga läheb kõht pärast kiiremini tühjaks miskipärast kui kahe võikuga.

ja mul tõesti ei ole mingit toidufoobiat ega allavõtmise mõtet. ma söön ju ometi päris korralikult. paar korda nädalas isegi mingi asi isutab (nagu eile kanatiivad, millest ma lõpuks sõin ehk veerandi ostetud kogusest, sest isu läks üle ja rohkem ei jaksanud..).
lihtsalt mingi imelik error..

hetked siit ja sealt

mina ka ei tea, miks siin viimasel ajal peamiselt vaikus on. ju mul ei ole midagi öelda?
üldiselt kulgeb kõik tasapisi omasoodu. peamiselt üles, vahel veidi alla.
inspiratsioon puhkab vist.

nädalavahetusel istusin aida taga tuulevarjus, nina päikese poole. mõnus. poolpehme rehviga rattasõit pehmetel pinnaseteedel nii mõnus ei olnud. süüa sai palju ja hästi, teadagi.

aprill tähendab kevadet. isegi kui hommikul on miinuskraadid ja hall maas.
miskipärast pole kuidagi jalutama jõudnud küll väga.

mingid toimetused on kohati mitte minust sõltuvalt ripakil ja veidi kiusavad mind. et võiksid juba tehtud olla. aga kuna ma ei saa osasid protsesse kiirendada, siis on nagu on.

kassid, tänanväga, tunnevad end hästi.

pirita978

killukesi

mitte, et mul ei oleks kirjutada – on küll. mingi päev fikseerisin kohe päris mitu mõtet ära ja küll ma kirjutan ka.
aga miskipärast pole lihtsalt sellist tunnet väga, et kipuks kirjutama. ma isegi ei aja tegevuse süüks (tegemist nagu jagub), sest vahel ma ometi lihtsalt toksin mõnda totrat arvutimängu mänguda. sel ajal ju ometi võiks.. aga jah.

mingid asjad jooksevad kokku, mingid asjad jooksevad lahku.
kohati on deja-vu ja samas ma tean, et ei ole. igaüks peab oma elu ise elama ja oma õppetunnid ise saama. ja ma ei aseta ennast sellest väljapoole.
vahel lihtsalt unustan piisavalt sügavalt ja mõttega hingata ja siis on vaja ennast pisut kauem lappida. vahel läheb mõni asi rohkem hinge, kui hea oleks ja vahel tuleb ette lambanahas hunt, kelle tehtud haavu pole lakkumas peaaegu keegi. kuni taipan ise abi küsida. ja näe, paranevadki.

kolm kollast roosi jäid jäädvustamata, kuid püsisid laual päikese käes päris mitu päeva. isegi kassid ei ajanud vaasi ümber.

paar kuud ma peaaegu et ei jalutanudki. aga nüüd on skooriks mõnedki tunnid jalutamist ning üle 20km rattasõitu. sellised mittesportlase jaoks on seda märtsi keskpaigaks omajagu 🙂

beach1835