juulisuvi

istun köögis ja tõmban hetke hinge, kuni koogitaigen külmikus veel ‘aega parajaks teeb’. üks kass magab kõrvaltoolil, teine teeb kassiasju, laps kihutas midagi oma purjelaua tuunimiseks ostma.

juulisuvi.
õhtul käisingi poes kleidiväel. laud on saaki täis. maasikad on läbi, aga oma murelid, esimesed tomatid ja kurgid.. metsaalused on mustikaid täis, peab sinnagi jõudma. nõmmliivatee on kuivatatud, pärnaõied ootavad noppimist.
maasikad, tegin avastuse, et kuigi muulukad on mõnusad, siis kui on üsna kõrvuti nüüd juba täisküpse muulukas ja ammu täisküpse metsmaasikas, siis ma ikkagi eelistan viimast. sügavkülmas on ka, pühapäevast pannkoogihommikute jaoks jahedal talvel.

aga praegu on veel suvi.
see suvi, mil peaks mõne päevalille koju tooma.

suvesaak413

päike keerab juulisse

ma ei leidnudki täna seda nurka, kus oleks päike, aga poleks tuult. ma olen sellest lõpmatust tuulest kuidagi väsinud. see on kuidagi liiga.. pidev. tahaks kolme tuulevaba päeva järjest.
mitte, et mulle aegajalt mingid tormid ei meeldiks.

pärastlõunad on juba natuke lõputu juuli nägu. aeglaset õhtusse veerev terav päike. vari on veidi pikem, kui paar päeva tagasi.
aga kõik on veel suvi, suvi, suvi. rauge, malbe, leebe.. tuuline. veidi-veidi pleekinud.
moonidel on esimesed kuprad.
nina on taas punane, selles tuules ei saa arugi, miks ja kuidas.

merel2ige395

päike, ümbernurga

ometi läheb veidi soojemaks ja suvisemaks. kuigi päris paljasääri pole veel olnud. aga ehk varsti saab?
ninalt on nahka tulnud ainult kaks korda. aga päikesekreem on juba mitu korda ka näkku jõudnud.

aga muidu, teate ju küll seda, kui vahel vaatad päikesesse läbi mingite okste ja kissitad silmi ja pilt muutub ebamaiseks ning tabamatuks?
6htup2ike789

***

ma nüüd ei oskagi hinnata, kas see, et ma vähem kirjutan on hea või halb?
ilmselgelt üks põhjuseid on see, et mul ei ole aega. jälle – kas see on hea või halb? samas raamatute jaoks mul jagub ju aega, noh, vähemalt vahel.
äsja muidugi meenus, et fotosid jaguks siin küll nüüd igasse päeva, sest vahepeal veidi soikunud pildistamine on otsapidi tagasi 🙂
või ongi asi selles, et kuna keskeltläbi kulgeb kõik kenasti, siis ei olegi mingit vajadust end pikalt väljendada? tegelikult võiks siis ju kirjutada ikkagi, postiivseid asju.
hetkel küll ei jõua, vaja jälle lipata!

maikuu

ma ei oota veel jaanipäeva, mis kuu pärast nagunii tuleb. ma ei oota, et oleks juba suur suvi ja kool läbi. ei-ei. jaanipäev tähendab ju, et kõik hakkab talve poole veerema. veel ei ole seda vaja.
mulle meeldivad need praegused õhtud, mis kisuvad veel jahedaks, aga on pikalt valged. mulle meeldib see värskus, noor rohelus, mis päev-päevalt silmnähtavalt vanemaks muutub. mulle meeldivad sinililled, kullerkupud, maikellukesed. õites puud ja maailmatäis linnulaulu.

seda pole vaja võtta nii, nagu mul oleks midagi lõputu, pea alati vähe pleekinud juuli vastu. või augusti, mil sumedad soojad ööd annavad loodusele küpseid värve. või mõne muu aastaaja vastu.
aga ma lihtsalt tahan ka hetkes olla.
ja leida ikka aega seda enda ümber tajuda rohkem, kui linn võimaldab.

kevad497

ebakorrektseid arvamusavaldusi

sirvisin täna mingit ajakirja, kus järjekordselt keegi kuulutas, et väikelaste pärast ei ole neil midagi tegemata jäänud. ja nagu näha, mõjus see mulle trigger-ina. sest mul ajavad sellised väited karvad turri. ma olen ju teada-tuntud lastevihkaja ometi, vähemalt mingi seltskonna silmis. näiteks väikelapsega reisimisest olen ma kunagi juba kirjutanud, seda ma nüüd ei korda.
vahele aga ütlen siiski, et kui me nüüd reisil käisime, siis sõbrannaga mõlemad lootsime, et lennukis ühtegi väikelast meile liiga lähedale istuma ei satu. õnneks ei sattunudki. sest üks asi on mõte sellest, kas mingi reis on lapsele hea, teine aga see, et nad suure tõenäosusega mingil ajal röögivad või vähe suuremad jooksevad mööda lennukit ringi. vanemad reeglina (sõbranna teab sellest kordades rohkem kui mina) vaatavad heldinult pealt, kui nende võsuke jookseb teistel reisijatel jalus ning vahekäikude ääres istujaid vahelduseks natuke möödaminnes käperdab. keelata muidugi ei tohi..

põhimõtteliselt on muidugi tore, et vanemad ei lase end sellisest pisiasjast, nagu lapsed, häirida, vaid elavad nagu enne. sh käivad igal pool, ka mõnekuuse lapsega kaugetel reisidel. mis siis veel rääkida kodumaistest söögikohtadest ja ka nt kontserditest. kui julged sellises kohas mingi märkuse teha, et laps sind kuidagi segab, siis, teadagi, oled lapsevihkaja.
vanemad ometi ei ole ju. kuigi minul on hooti tunne, et natuke ikka on küll. sest no endiselt ma jõuan tagasi sinna, et kas väikelapse arenevale närvikavale on ikka jube hea igal pool käia või tehakse sellega karuteene? igasugused mürarikkad kohad jmsnt? lisaks muidugi just see nüanss, et kui last ei keelata ega piirata, siis mismõttes hiljem imestatakse, et koolieas ta üldse ei allu mingile distsipliinile? ja selline mittepiiramine tundub nende hulgas, kes oma elustiili laste pärast ei muuda, üsna popp olevat.

nii et ma olen täiesti suu ammuli vaadanud, kuidas päris viisakas restoranis, mis täiesti aktsepteerib lapsi, on mingi 4-5sed jooksnud laudade vahel niimoodi ringi, et ma paar korda hoidsin pöidlaid, et kelner tasakaalu säilitaks, kui talle jalgu joosti.. seda, et kontserdi (ja ma ei pea silmas mingeidvabaõhu-läbuüritusi, mis nagunii ei ole laste kohad.. minu arvates) suudab üks jonniv jõnglane ära rikkuda, on vist pea kõik kogenud. pole ka tore olla rahulikult spaas, kui möödaminnes mingid armsad lapsukesed (kes ilmselgelt on seal koos vanematega) sind veega üle pritsivad – ja mitte mingi väikepritsimise mõttes, vaid üksteisele veeloopimise mõttes.
au Viimsi spaale, kus on lastevaba ala ja ma loodan, et vähemalt aeg-ajalt toimuvaid lastevabu päevi tuleb spaadesse rohkem. no ja mujale ka.
aa, muide, ma ei ole selle vastu, et mingitel hetkedel hakatagi lapsega kusagil käima ja seejuures teda suunata. sest ega nad peavad ju ka õppima, kuidas kusagil käituda ja olla. isegi kui see laps tormab ringi, aga vanem reageerib, noh, selle ma elan üle.

nii, vahetame teemat.
ma suutsin viimati mingi jutuajamise käigus välja öelda, et enamik neid tänapäeva uusi elamisi on ilma suure toata. et on suur köök, kus on televiisor ja diivan (ja see on ok ometi), aga suurt tuba ei ole.
mitte, et see oleks laias laastus probleem. ilmselt paljude jaoks on see väga okei.
lihtsalt mina olen see imelik, kes tahab ka suurt tuba. ja ikka sellist, mis tegelikult ei oleks köök. liiga palju on neid uusi arendusi, kus köök on ühes seinas ja asja nimi on tuba. no olgu siis mingi osaline vaheseingi vahel või midagi.. aga ei. eks ta ole avaram jah niimoodi. ja külas ei häiri see mind üldse.
lihtsalt omale ei tahaks. st suurt kööki tahaks küll, aga see ei ole sama, mis suur tuba. huvitav on, et viimasel ajal on päris mitu tuttavat sama arvamust avaldanud.

aga kirjutaks millestki heast ka.
näiteks, et mulle meeldib, et Noblessnerisse tuleb elukvartal. kui see nüüd tuleb selline, nagu planeeringust näha.
ma olen nõus, et põhimõtteliselt on Kalamajas kohati juba liiga palju arendatud. kuid ei saa salata, et mõte, et väikealuste sadam on osa nö tavalisest linnakeskkonnast, mitte asi omaette kusagil, on suurepärane. mul on hea meel, et see ka teostuma hakkab. mujal maailmas on seda päris palju, sh Helsinki kesklinnas. aga meil on sadamad nagu on.. ka Pirital ei ole seal ju päris elurajoon ümber.

eriti hea on see, et kui Kaubamajas olid punased apelsinid ja granaatõunad üpris kallid, Rimis ei olnud neid üldse, siis Jaama turult sai mõlemad sõbraliku hinnaga 🙂

150325_678

ma tahtsin millestki heast veel kirjutada, aga see läks nüüd meelest ära.

postitus piltidest, mitte piltidega

täitsa huvitav on, kui vanade piltide seast midagi otsides jään mingeid suvalisi katalooge sirvima. vähe sellest, et pildid toovad eredaid mälestusi (ja mitte ainult pildistatud hetkedest, reeglina meenub palju rohkem), vaid nii võib mingeid pilte nö avastada. et ehk mõnigi pilt, mis algul väga muljet ei jätnud, “töötab” hiljem väga kenasti. nii et avastamisrõõmu jagub.

kuigi siis ma mõtlen hoopis seda, et ilmselt olen mina muutunud ja lihtsalt “näen” teistsuguseid pilte kui nende tegemise ajal. tajun neid teistmoodi. mis on ka ometi täiesti normaalne, sest inimene ju muutub ja areneb. nii et päris veider oleks, kui ma hindaksin siiani 100% samu pilte, mis nt 3a tagasi, rääkimata siis veel pikemast ajast.
muidugi on hulk pilte, mis on läbi aastate head – ja ka neid, mis ei meeldinud minevikus ega meeldi ka nüüd. aga neid mittemeeldivaid on üldiselt vähe. iga pilt on ju nö oma laps ja kuigi kõik ei ole head, on tegelikult raske leida neid, mis no kohe üldse ei meeldi.

kuigi kogu see teema läheb sinna, et uut suurt kaamerat on vaja. ikka veel.
aga küll see tuleb ka 🙂

pilt on täitsa selleaastane.

lumitee_4699

väike mõttepaus

eile jäi jutt nagu pisut poolikuks, sest tegemised tulid vahele. aga samas sai suur osa öeldud ka.

seda peab ka mainima, et selline tunne on, et aasta aastalt läheb elu paremaks. kusjuures paremaks mitte mingite mõõdikute-näidikute järgi, vaid enesetunde suhtes, üldise rahulolu suhtes. arusaamine sellest, mis mulle sobib ja mis mitte ning et ma ei pea asju tegema kellegi teise pärast või kellelegi teisele mulje jätmiseks. ning iseennast petan ma ära aina vähem.
kuigi see ei tähenda, et ikka ei oleks kõhklusi ja kahtlusi, kogu mu nö suhteliselt sinisilmse oleku juures. aga seda enam on selliseid loomulikke kaitsemehhanisme vaja – ma niigi olen oma elus selliseid mehhanisme liigagi palju ignoreerinud ja need korrad ongi lõppenud mingi jamaga.

veel üks tähelepanek: mind jätavad külmaks igasugused artiklid ja õpetused teemal, kuidas rohkem teenida või kuidas oma aega efektiivsemalt kasutada. pigem loen just aja aeglustamise teemalisi asju ning kummalisel kombel on mulje, et nende abil olen ma hoopiski efektiivsem. palju väikeseid vajalikke mõtteid.

tegelikult on see hetk, et otsused-otsused..
ja ilma nendeta ei saagi ükski unistus, suur või väike, teoks. kusjuures selle ühe suurema kõrval lendas eile üks väike peale ning pani mind taas juurdlema raha ja soovide seoste üle.. et kas ma riskin või mitte. kuigi, jänes šampust ei joo 🙂

taevasse vaatamine aitab unistada:
september_3279

meil on aega veel..

mingipärast jõuan viimasel ajal kogu aeg oma mõtetes aja juurde, olgu siis kontekst selline või teistsugune. näiteks, kui ma eile teatasin, et nädalavahetus on kiirelt läinud ja nädala sees pole ka ühtegi täiesti vaba õhtut, soovitati mulle muidugi mõni vaba õhtu teha. aga – kui ma käin tunnikese kusagil ära.. või tulen koju, peale tööd küll kusagilt läbi käies, kella kuue ajal – siis tegelikult ei saa öelda, et need konkreetsed õhtud väga kinni oleksid.
ilmselt ma lihtsalt hindan väga just seda aega, mils ma saan katkestamatult mitte midagi olulist teha. või siis just neid asju, mis mulle hetkel kõige rohkem meeldivad tunduvad. võinoh, kodus rahus ka vajalikke asju – st mitte nii, et mingi kell tiksub kuklas.

mis muidugi on tänapäeva tüüpilisels maailmas out.
sest alati peab olema kiire, alati peab olema to-do list eest, alati tuleb rohkem teha. kui just mitte raha sisse toovat tööd (mis on ilmselt esimene eelistus), siis kindlasti midagi muud. ebapopp on öelda, et mul on tegelikult aega küll ja päris tihti ei ole kiiret kusagile. peab olema, aina kiirem..
samas, utreeritult, kõik ju kurdavad, et vaba aega on vähe.

olen lugenud selle kohta mitmeidki artikleid ja mõelnud veidi iseendale ja veel üsna mitmele tuttavale ning olen nõus sellega, et tegelikult küsimus pole selles, et vaba aega ei ole, vaid inimeste suhtumises sellesse. ühelt poolt ilmselt ei osata seda vaba aega väärtustada. et ehk sisustatakse ka mingite tegevustega, mis on vähem või rohkem kohustuslikud.
aga olulisem on minu meelest hoopis see, et see vaba aeg tuleb enda jaoks ära fikseerida. kas juba ette oma päevaplaanis või lihtsalt ka jooksvalt. et ma nüüd ütlen omale mõttes, et see ongi mu vaba aeg. ja ongi! mis ei tähenda tingimata voodis niisama lebamist (aga seda peab ka tegema!). see vaba aeg võib tähendada käsitööd, aega lastega, jalutamist.. igaühele oma.

muidugi on veel see teema, et kes kuidas seda vaba aega defineerib – ja see on ilmselt muutuv elu jooksul. mõne jaoks ongi see nö lebotamisaeg, mõne jaoks ilmselt selline, nagu mul: vaba ebameeldivatest kohustustest ning aja survest käsiolevate asjade tegemisel. et ehk kui ma peangi nt koristama, aga sisuliselt on ükskõik, millal täpselt ma seda teen, siis see polegi enam selline kuri kohustus, vaid asi, mida ma teengi oma vabal ajal siis kui mulle sobib. ning eks neid definitsioone on veelgi.

aga üldiselt – vaba aega on vaja ja tegelikult seda enamikel ilmselt on ka, kui ainult osata tähele panna 🙂

üks väljamaakeelne artikkel ka siia: How to Beat the Twisted Psychology of Busyness.

hilisem lisalink: Why Being Busy Isn’t Cool

detsembri teisel päeval

mõned päevad on nüüd täitsa kena ilm olnud, ainult lund tiba vähevõitu. ja ilmselt sulab olemasolevgi veel selle nädala jooksul ära, vähemasti linnas. aga no talvepäike ja lumi ja jäätuv meri on ikka mõnusad.

kummalisel kombel olen ka juba jõulukinkidele mõelnud. oma kingikotti oskan soovida umbes ühte või kahte asja, aga see selleks. pigem on mõtted lähedaste kinkidel. ma ütleksin, et minu kohta on see päris varane teema. jah, ei midagi suurt ega vapustavat, aga see polegi ju kingi tegemise eesmärk ometi?
esimene piparkoogimaitseline kook on tehtud. esimesed piparkoogid söödud. mandariine on laual pea igapäevaselt.

kolleeg kutsus äkkpuhkusele reisima. pidin ära ütlema, sest no pole nii suurt äkkraha võtta. aga mingi mõte tiksub omalgi. või pigem mitmeid, reisiteemalisi.
mittereisiteemalisi ka, kirjuid mõtteid on palju. eileõhtune koolitus ei andnud küll otseselt midagi uut, aga veidi inspireeris ikka. samas kohati on kõhklused ja kahtlused, et ma olen mõne koha pealt roostes. eks peab proovima, kas ja mis välja tuleb.
teisalt on selline talveune tunne, et ei viitsigi midagi teha. ometi teen. ja sedaenam on tunne, et natuke päikest oleks ära kulunud.
noh, another time.