don’t grow up, it’s a trap!

aegajalt tekib mingi aegruumi lühis – ma seisan keset pärastlõunast kesklinna ja püüan aru saada, et jah, ma olengi vastutusvõimeline täiskasvanu. ning hetk hiljem on tunne, et ei, ei ole. või kui, siis see pole küll see, kuidas ma kunagi ette kujutasin.
viimane vist ongi õige.

ma ei kujutanud kunagi ette, et sellist päris-täiskasvanu-tean-kõike-tunnet ei ole tegelikult olemas. et see tean-kõike-tunne on millalgi pubekana ja ei kunagi hiljem*. et mida täiskasvanum (vanuse järgi) olen, seda rohkem saan aru, mida kõike ma ei tea. mis muidugi ei tähenda, et otsused jääksid tegemata. ikka teen, lähtuvalt hetke parimast valikust. teades ometi, et ei ole sellist asja, nagu absoluutselt ja alati õige valik. teades ometi, et isegi, kui hiljem tundub, et ei olnud parim valik, võinuks mõni teinegi olla veel kehvem. või siis ikkagi parem. aga teades ka, et olnut tagasi ei saa ja uued valikud tuleb teha tänasest lähtuvalt.
ning teha asju, mis meeldivad ja toovad hingerahu ja lihtsalt loota parimat.

siinkohal mõnigi vaidleks ja ütleks, et eesmärgid on olulised ja läbi nende on võimalik jõuda parimani.
mina ei vaidle. inimesed on erinevad. mõne jaoks ongi selline lahterdatud tee parim. aga mitte kõigi. selleni tuleb ka ise jõuda, mis on see meeldiv tee ja meeldivad asjad.

kõige vähem kujutasingi ette seda, et vanuses, kui julgelt pool elu seljataga, olen korraga keset linnatänavat, hetkeks tajumata, kuhu täpselt edasi minna ja mis aeg on, ei saa ma aru, et mismõttes ma olengi täiesti täiskasvanu. et mul on laps, kes on varsti ise täiskasvanu, aga seni veel on minu vastutusel ning mina olen see, kes peaks teda suunama. mina, kes ise veel otsin juhiseid oma vanematelt. ma ei oska veel isegi suur olla! lihtsalt ma pean olema ja siis püüangi seda oma parima äranägemise järgi.

ma vist ei hakkagi kunagi oskama täiskasvanu olla. niimoodi päriselt ja seesmiselt.

* – ma olen siin vist liiga absoluutne? mul on tunne, et ümberringi on küll neid, kes teavad kõike. pubekaeast keskeani ja edasi. ainult et nad elavad mingis teises dimensioonis. kummalisel kombel ma ei arva, et need on kindlasti mingid juhid või midagi. pigem nagu ossid. ja ma olen vahel lausa kade, sest nende elu tundub kuidagi lihtne. kas on, ei tea.

natuke isekas

mulle meeldib, et hommikul, kui laps kooli läheb, ei olegi enam kottpime. mulle meeldib, et kella 4-5 ajal on veel täitsa valge. mulle meeldib, et mitu päeva on olnud päikest ja külma. mulle meeldib, et pliidil podiseb plov lambast.

aa, see plov lambast on muidugi hea näide minu isekusest ja teistega mittearvestamisest. sest see on üks nendest roogadest, mida ma vahel teen iseenda pärast ja mida teised söövad, noh, veidi pika hambaga. aga söövad. mõned sellised road on meil veel muidugi.
ma muidugi enamus aega arvestan sellega, et mis siin paremini peale läheb ja püüan selliseid roogasid teha. keerulisusega ei ole sellel muide mingit pistmist. mõne woki kokkukeeramine on päris kiire ja lihtne ja süüakse alati jäägitumaks (ma ei tea, kui suur wokpann peaks olema, et midagi järgi ka jääks..). osa on sellised road ka, millest ma ise väga midagi ei pea, nt enamik makaronitoitusid. siis söön mina natuke pika hambaga, eksole. nii et ma arvan, et umbes kord kuus võin ma olla nii palju isekas, et teha midagi, mida minu hing ihkab.
ja ega midagi kobiseda polegi. mina mitut sööki teha ei viitsi ja kui ei meeldi, siis tehtagu omale ise midagi muud.
ma lähen näpsan nüüd veel ühe lambatüki haudumast ära. ega teised väga ei hala, kui neile eriti liha ei jää.

p.s. huvitav, kas kuskil turul veel müüakse sellist õiget lahtist plovimaitseainesegu?

on ainult üks õige arvamus..

viimasel ajal on kuidagi palju neid, kes oskavad väga täpselt teistele näpuga näidata, mida need teised oma elus valesti on teinud või teistmoodi tegema peaksid.
mitte, et nendest kunagi puudu oleks olnud. aga hooti on nad vist vähemaktiivsed.

ja ei, ma ei räägi sellest, kui argumenteeritult arutatakse, miks kuidagi teistmoodi oleks ehk parem. kui kuulatakse ja kaasatakse erinevaid asjaosalisi või osapooli. kui tehakse ettepanekuid. kui püütakse leebelt suunata. kui sõbrad omavahel teinekord päris otse asju arvavad. ma ei räägi üldse sellest.

ma räägin sellest, kui keegi peab end kõigeteadjaks ja kitsamalt või laiemalt lahmib oma arvamusega vastuvaidlemist mittekannataval kujul ringi. ehk siis tema arvamus ja vale arvamus. suure osa asjade kohta on see arvamus seejuures väga kitsalt läbi väga isikliku prisma. käigu see arvamus üksikisiku või massi kohta, vahet pole. oma egost kaugemale vaatamata, saati siis end nende asemele asetamata, kelle kohta arvamus käib. ega tihti ei teatagi teisest poolest väga täpselt midagi. aga see ei ole ometi põhjus vaiki olla.
selle teistele elu õpetamisega unub küll vahel ära peeglisse vaatamine. mõnel mitte vahel, vaid üsna pidevalt.
avalikke näiteid leiab igaüks vastavalt oma soovile piisavalt. isiklikud näited .. neid on ka. hea, et mitte lähemas ringis.

nädalavahetusest olen peaaegu välja puhanud.

2016

kui ma mõtlen tagasi möödunud aastale, siis tahaks öelda, et sel aastal tegin ma väga mitut asja esimest korda elus. samas ei ole need sellises stiilis asjad, nagu, maitea, benji-hüpe näiteks. oluliselt lihtsamad kuidagi.

no nagu et tegin esimest korda risottot, sellist pärisrisottot; käisin esimest korda lapsega võistlustel ainsa nö tugiisikuna; käisin esimest korda ookeanis ujumas; nägin esimest korda 11 põtra korraga – no ja sarnaseid asju veel.
läbi selle kõige õppisin taas veidi rohkem ennast tundma. iga uus kogemus ju arendab ja õpetab midagi enda kohta.

sügise lõpp tõi mingi energiakriisi, aga see on juba kenasti lahenemas. tabasin, et mu jamataluvus on taas väga madalaks muutunud ja see tekitab ebavajalikku seesmist ärritust. õnneks pole sellest väljasaamiseks vaja imetrikke, tänulikkusest ja positiivsete asjade väljatoomisest saab kenasti abi.

poeg on endiselt tubli olnud. hooti on tunne, et ma äkki kiidan tedagi liiga vähe.
tal on omad eesmärgid ja, erinevalt minust, oskab ta juba pubekana tööd teha eesmärkide saavutamise nimel. mina pole seda siiani korralikult selgeks saanud – aga võib-olla pole lihtsalt tahtnud. sest töö ja eesmärgid on üks asi, teine on endiselt mugavus ja laiskus. et ehk tegelikult ma endiselt vist pingutan täpselt nii palju, kui vaja. mis on minu meelest ka normaalne, sest elu ei peagi olema üks igavene töö ja pingutus. sel aastal tajusin, et sellist mõtteviisi on aina rohkem.

samas on mingid vabatahtlikud tegevused, kuhu ma sisenen hingega ja teen asju, ilma et mult neid oodataks.
ilmselgelt pakuvad need teemad-tegevused-asjad mulle hingerõõmu.
kõike siin maailmas ei saa rahasse panna. või vist saab, aga kas on vaja? ei ole.
ma arvan, et parimad hetked aastast ongi seotud selliste tegevustega.

et siis kogemusterikas ja huvitav aasta oli.
aitäh kõigile, kes olid osa minu aastast 2016! teid on väga palju 🙂

Atlandi ookean, Milafontes:

uitmõtted

see on ikka täiesti tõsi, et kes teeb, see jõuab.
mina olen hetkel küll vastupidine näide. mul on harjumatult vaba aega, aga ma suudan selle üsna mittemillegagi ära sisustada. ja siis avastan, et mõni pealtnäha oluline asi on hoopis tegemata jäänud. siiski, elulised asjad on ju kõik tehtud ja rohkemgi veel.
selles ei ole mitte mingit arusaadavat loogikat muidugi. mõned asjad lihtsalt on sellised äraspidised. pealtnäha 🙂

aga võib-olla ei peagi ise väga palju tegema, kui ümberringi toimub niigi palju? nii laiemas kui kitsamas mõttes? kui ikka vahepeal hoian pead kinni ja lihtsalt lükkan mõtted välja?
kuigi millegi tegemine on parim meetod mõtteid ühel kindlal rajal hoida.
kusjuures, näiteks ujumine on minu jaoks täiesti selline tegevus, mille ajal ma mõtlen väga vähe. peamiselt süvenen basseini teisele otsale ja süvenen hingamisse. rohkem, muide, kui joogas. mitte, et ma hingaksin rohkem, aga ma mõtlen sellele küll enamuse ujumise ajast, joogas läheb mõte palju kergemini uitama ja hingamisele ma mõtlen ka vähem. nojah, võib-olla seepärast mõte uitabki, muidugi. aga igatahes ujumine on mul väga fokusseeritud tegevus üllatuslikult.

õhtuti aga, selmet nina veel õue pista, kukun ma lihtsalt magama.
vahel harva siiski vaatan hilisõhtust taevast.

pilved öös

jaanuarist märtsini

aasta esimene veerand ei ole veel päris läbi, aga saan juba öelda, et on olnud kuidagi kummaline. ning sedapuhku mitte niivõrd heas mõttes, kui pigem halvas. ehk siis mingitmoodi üle pika aja taas see tunne, et – mida kuradit?

teisalt sellised väljaspoolt pressivad muutused ongi need, miks ma ei tee jäikasid plaane (eile just oli teemaks, et mis pagana küsimus on töövestlustel, et kuhu sa viie aasta pärast tahaksid olla jõudnud? nagu tõesti? praeguses elus? 90% ilmselgelt tahab sinna, et oleks räigelt pappi ja tööl ei peaks käima, aga seda vastust muidugi küsimise peale ei kuule. ahjaa, räige papi võtaksin mina ka. tööl käiks ikka edasi. kas just samas kohas..).
plaanidesse on oht kinni jääda, aga ellujäämiseks on oluline hoopiski paindlikkus. ja ma tean, et üks ei pruugi välistada teist, kuid kogen, et kui mul on ikkagi tehtud Plaan ning siis segajad vahele tulevad, on üsna keeruline leida kõik muud variandid. kui on lihtsalt Suund, siis märkan rohkem detaile ning suundungi vastavalt hetkeolukorrale, tehes tee peal tillukesi plaanikesi, mida on lihtsam teise plaanikese vastu vahetada, kui asjaolud peaksid muutuma.
tähendab, inimesi on erinevaid ja mõne jaoks on selline suur Plaan muidugi ellujäämiseks vajalik.

aga alguse juurde tagasi tulleks: õnneks on ka positiivseid emotsioone selle aasta sees juba ohtralt 🙂

kevade esimene päev:

harku350

ma vaatan möödudes aknaid

ma sõidan õhtul bussiga läbi linna ja vaatan aknaid.
on poeaknaid, valgustatud ja kaunistatud. on kontoriaknaid, juba pimedad. ja on koduaknaid, nii valgeid kui pimedaid.
buss möödub tuhandetest kodudest.

ma vaatan möödudes aknaid.
osadel on kardinad ees. on tavalisi kangaid, on ruloosid, on ribikardinaid. mõned on vaid pooliti ees. palju on ka kardinateta koduaknaid.
mõnel aknal on kleebis. või vitraaž. või lumehelbed või päkapikud.
mõnel aknalaual on toalill. mõnel kass või koer või vahel harva ka laps.
on aknaid, millest ma möödun juhuslikult ja korra. on aknaid, millest ma möödun pidevalt.
iga akna taga on kellegi kodu. seal elavad inimesed, kellest ma ei tea midagi.
ei tea nemadki, et ma olen mööduvad bussis ja vaatan mõne sekundi jooksul nende aknaid.

katmata akendest paistab osake kellegi kodust.
ma püüan ära arvata, kas see on köögiaken või toaaken. ma püüan ära arvata, mitu tuba seal akna taga on. ma püüan ära arvata, mitu inimest seal elab.
tihti ma tean, milline korter end seal akna taga peidab. tihti jällegi ei tea.
tihti on toal ja köögil ühine aken. või aknad. tihti aga ei ole.
ma ei tea kunagi, mitu inimest seal elab. ma ei tea kunagi, kuidas nad elavad.
ma ei tea nende soove, nende unistusi, nende rõõme. ma ei tea, kas nad käisid täna tööl, koolis, poes, üldse kuskil. ma ei tea, mida nad sõid ja kas sõid. ma ei tea, kus ja millal nad viimati reisisid. ma ei tea, millal nad viimati nutsid või naersid või hüppasid üle poriloigu või tegid lapsele pai. ma ei tea, kas neil on soe või mis filmi nad täna vaatavad.
ma näen vahel vaid üksikuid siluette.

enne, kui ma jõuan midagi arvata, on mu ees uued ja uued aknad.
buss liigub vaikselt läbi õhtuse linna ja ma vaatan möödudes aknaid.

kokkuvõte enne kokkuvõtet

enne traditsioonilist aastat päris-kokkuvõtvat postitust tuleb mingi puhtalt blogiteemaline postitus.
vaatasin, et detsembris pole ma pea üldse kirjutanud. kogu novembri-detsembri kultuur on kajastamata. ja üldse on see aasta siin üsna hõre olnud.
miks, ei oska ma isegi öelda. ilmselt mingid asjad käivadki lainetena, vahepeal oli mingi paar aastat, kus ma näiteks pildistasin vähem. sel aastal küll piltide vaeguse üle kurta ei saa. kuigi, täna näiteks, tahtsin ka mingit pilti teha, aga kui on külm ja kindad ja kõigele lisaks paberkott mitme karbi munadega, siis jäigi kaamera kotist otsimata. nojah. see oli täna.

detsembrist ongi muidu vähe pilte ka. osa aega oli hall ja osa aega ei olnud aega (aega-aega-aega) kuskile väga minna. mingi kümmekond päeva tagasi muide, kui oli ka päris ilus ilm, liiklesin küll linnast väljas, imetlesin vaateid, kaamera kotis – aga no kiire oli ja nii ei raatsinud ma miskipärast ka viite minutit peatust teha. teadagi, ega see poleks viiega piirdunud.

lisaks olen tabanud, et minust ei saaks iial ajakirjanikku. nimelt, kui ma pean midagi kirjutama, lööb mingi bloki ette, isegi, kui on meeldiv teema ja ideed olemas. aga kurja vaeva pean nägema, et midagigi enam-vähem mõistlikku välja tuleks. blogis on ikka hulka lihtsam: kirjutan, mis pähe tuleb.
või noh, nagu sel aastal, väga ei ole kirjutanud.

lisaks on mul Baikali päevik ka veel pooleli. vähemalt on lapsel nüüd korralik arvuti, kus saab pilte kiirelt ja mugavalt töödelda. kui see asi kätte võtta muidugi.

eks ma siis lähipäevil teen mõned kultuuripostitused ja üldse.

illustratstiooniks on üks malbe suveidüll.
mitte, et ma lõpuks saabunud talvise ilma üle ei rõõmustaks. lihtsalt pole veel seda pildistanud.

suvekimp549

iivent, keiss ja muud sõnad

käisin täna ühel konverentsil. no selline seminaritüüpi üritus. mõned ettekanded, väike ekskursioon, lihtne lõuna, natuke tunnustusi.
ettekandjad erinevad, ettekanded nii ja naa.
aga mitte ettekannete kvaliteedist ei tahtnud ma rääkida, vaid kasutatud keelest.

mingil hetkel hakkasid ettekannetesse siginema sõnad nagu iivent (event), keiss (case), feil (fail), ambassador.. ja veel mõned otseselt ingliskeelsed sõnad. eesti publikule.
edasi tulid näiteks lühend nagu CVI, mis hoopis järgmise esinejal osutus company visual identity-ks, samas mitmes kohas jooksis see läbi kui visuaalne identiteet ja tegelikult lausa paar ettekandjat püüdsid seda kuidagi edasi defineerida.

novot, ja mina siis mõtlesin. selle ettekandja juures, kes neid väljamaakeelseid sõnu kõige rohkem kasutas, jäin mõtlema, et kui need kuulajad oma klientidele samamoodi räägiksid, ei saaks paljud ilmselt midagi aru. hea küll, see ettekanne oli seotud ka välisriikidega ning ilmselt projekti raames oli ka ingliskeelset suhtlust – kuid neid kõiki asju saab öelda ju eesti keeles, rääkides eestlastele. sündmus, juhtum, eksimus, saadik..

edasi aga tekkis mul nö narratiivi-sündroom, nagu ma seda nimetan.
et ehk kasutatakse mingeid keerulisemaid sõnu selmet kasutada lihtkeelseid sünonüüme. ah et miks narratiivi-sündroom? sest minu meelest on päris kummaline öelda jutustuse või loo kohta peenelt narratiiv, mis jätab mulje, nagu juttu oleks millesti peenemast ja rääkijagi targem inimene. ma ei tea..
mingil hetkel ma muide arvasingi, et selliselt rääkijad teevad seda mingi üleolekutunde pärast, aga nüüd olen ammu aru saanud, et nende jaoks see ongi normaalne rääkimisviis. mis sellest, et enamikele tundub see üsna ülespuhutud.

aga tagasi selle CVI juurde.
vanasti nimetati sellist asja stiiliraamatuks.

P.S. muidugi me võime vaielda, et narratiiv ei ole lihtsalt jutustus ja CVI ei ole päris sama, mis stiiliraamat. vot, sellest ma räägingi 😛

P.P.S. pildil puudub looga seos.. või siiski: mis on selle foto narratiiv?

virmalised441