Rubriik: mõtisklused

Hetk talvise ja suvise hooaja vahel. See, kus on tunne, et on natuke aega. Aga reisipiltideni ikka ei jõua. Nendega ongi mul pidevalt üks nutt ja hala, juba aastaid. Kui mingit otsest vajadust ei ole, siis muudkui seisavad ja ootavad oma aega.
Selle-eest sai purjedel numbrid vahetatud ja ebavajalikud reklaamid maha kistud. Ja riideid sorteeritud ja mõned talveasjad ära pandud. Ehk mitte ennatlikult.

Kuigi nädal tagasi sai sandaalides lumes sumbatud. Keenid on õnneks suhteliselt kinnised ja need on sellised sandaalid, mida võib vabalt sokkidega kanda. Lund oli vähe rohkem kui Tallinnas sel talvel korraga näha õnnestus. Paksust siis mõtlen.
Sokid kuivasid pärast kenasti ära, kui ainult pool maad mäest alla sõitsime ja alumise osa jalutasime. Päike ja soe ja värk, nii et sokid seljakoti külge ja toreon.

Ja siis leidsime end veel sellelt teelt, kus oli väljas silt, et kuru on avatud ja võib sõita ja tõkkepuud olid üleval. Aga teekoristuseks vajalikud pulgad olid oluliselt pikemad kui meil siin näha. No ja rendiautoga anti kaasa lumeketid, sest neil on see poole aprillini kohustuslik anda.
Seepeale mõtledki, et kus on lumeketid, kus autode eelsoojendused, ja meil ei ole väga midagi levinud. Kuigi võiks ju. Eelsoojendus oli see, mis Soomes oleks väga abiks olnud. Pistikud olid meil parkimiskohtade juures olemas, aga no meie autodel pole ju eelsoojendust üldiselt. Oleks Soomest bussi rentinud, oleks vist olnud. Aga meie rendibuss läks õnneks niigi käima, lihtsalt läks aega, kuni soojenes ja aknast täies ulatuses välja nägi. Majanaabritel oli probleeme.

Aga liigume tagasi lõunasse. See auto, millele anti lumeketid, oli päris lustlik. Nimelt ta arvas ise kogu aeg, et ta on väga lahe ja võimas tegelane. Vaevu lasi kolmanda käiguga laugest mäest üles, kui ise teatas, et jou, pane nüüd viies käik sisse. Nagu mida? Tema kiituseks peab ütlema, et igalt poolt vedas läbi ja kui gaasipedaal põhja vajutada ja umbes kolmandat käiku kasutada, suutis kiirteel kiirendada ka. Ehk siis mäest üles lükkama ei pidanud kusagil. Ning kütusekulu oli imeliselt väike. Aga kui mootorit ei ole, siis pole ka kulu. See oli absoluutselt pisima mootoriga auto, millega ma kunagi sõitnud olen.

Muidugi, oluline ei olnud mitte auto, vaid päike, loodus, jalutuskäigud imelistes kohtades, söök ja kohalik jook. Nagu see aperitiiv Milva poekese ees enne mõnusat õhtusööki heas restos.

Ajavahega tulin ma seekord küll päris hästi toime. Kuigi mingi pärastlõunane ebaloogiline unisus on siiani teema. Ebaloogiline, sest see langeb reisiaja hommikule.
Kui kusagile minnes tavaliselt ei ole aega ajavahe põdeda, sest kohe peab tegutsema hakkama + reisiväsimus (reisijuht muidugi ütles, et esimesel hommikul oleme kõik kell 4-5 üleval, ma ärkasin kell 7 äratuse peale tundega, et tahaks veel paar tundi magada); siis koju naastes läheb harilikult ikka aega. Seekord mitte. Kas aitas see üks öö Istanbulis või ikkagi lihtsalt tuli tempo kohe peale – ei teagi.

Eile ajasime sõbraga juttu ja muuhulgas tuli juttu, kui palju elus tehtud ja veel tegemata on. Tema leidis, et ma olen nüüd juba küll palju teinud, mina leidsin, et ma olen väga vähe teinud. Ja siis kulges jutt edasi sellele, kuidas ta praegu mitmel rindel rabab, et oma väikese lapsega peret majandada. Ning et see on väga koormav ja väsitav.
Täna hommikul kohvi juues meenus see mulle ja jäin mõttesse. Tema on päris palju mööda maailma ringi käinud enne pere loomist. Võib-olla mitte geograafiliselt (kuigi Uus-Meremaa mahub sinna sisse), küll aga ajaliselt. Töötanud mujal jms. Nagu tänapäeva noored ikka toimetavad. Võimalused, mida minu põlvkonnal sellisel kujul ei olnud. Isegi Kanadasse 90ndate algul ma ei jäänud, nagu enamus noori, kes sel ajal sinna sugulastele külla läksid, tulin kenasti tagasi.
Mina käisin enne last küll korra üle ookeani (toosama Kanada), ise veel peaaegu lapsena; ning hiljem olid mõned Euroopa-reisid, kuid sellised pikemad otsad on olnud nüüd, hiljem. Ja äkki sedapidi ongi mingitmoodi hea? Sest võib-olla on lihtsam tegeleda lapse sünniga kaasnevate muutustega, kui maailm ei ole veel liiga lai? Ma muidugi ei tea, sest võrdlus puudub. Ning lapse sünd on väga karm elumuutus nagunii; ma ei tea, kui ma oleksin harjunud nt iga aasta tagant pool aastat mujal olema või kasvõi kakskorda aastas lühemal reisil käima, kuidas ma siis üldse toime oleksin tulnud. Aga vähemalt seda tunnet mul ei olnud, et ma jään nüüd ootamatult paikseks. Ma olin paikne nagunii (no riigi piires; tegelikult oli stress seegi, et ma ei saa vabalt toimetada kõike, mida seni). Vaikselt avardan nüüd oma maailma, vastavalt võimalustele (ja selle juures põen natuke, et näiteks raha, mille võiks kasutada korteri remondile, läheb hoopis lapse hobile ja minu reisidele – aga kus on tasakaal selle vahel, et elamine on viimase peale korralik ning korras või et me lapsega saame mõleamd teha asju, mis meile meeldivad?)

Mitte, et sõbral tingimata see paikseks jäämise probleem oleks. Ilmselt on alati võimalus, et tegelikult on paikseks jäämine otsustatud ja lapse tulekuks moraalselt valmis (no nii valmis, kui olla saab üldse). Me ei arutanud seda eile, sest siis mu mõtted sedapidi ei liikunud. Aga ma tean, et minu puhul oleks see olnud üks lisanduv stressor.

P.S. sõber, kellest ma räägin, on meessoost.

teate ju küll seda infot, et laias laastus on tööotsingutega nii, et kui naine loeb nõudmisi ja ta, noh, ütleme, et kahele ei vasta, siis suure tõenäosusega ta ei kandideeri? ja mees kandideerib enam-vähem kindlasti, kui ta juba kahele vastab? st konkreetsed numbrid on minu interpretatsioon, aga mõte jääb samaks.

mulle tuli see meelde koolitusjärgselt. käisin täna ühel.
nagu ikka, oli lõviosa koolitujatest naised ja seekord oli isegi suhteliselt palju mehi ka. aga isegi mitte see ei ole teemaks.
pigem see, et ma sain teadmise, et ma tegelikult tean selle koolituse valdkonnast üllatavalt palju.
või sõnastades nüüd teistmoodi: ma arvasin, et ma väga palju ei tea. tagasi tulles kandideerimisnõudmiste juurde: ma arvasin, et ma tean umbes kahte asja, aga tegelikult pikast listist oli umbes kaks asja, mida ma ei teadnud. üldistatult, muidugi, aga enamvähem nii võiks võrrelda.

mis panigi mõtlema, et kas me, naised, oleme lihtsalt äkki enda suhtes nõudlikumad?
või kas see on ühiskonna surve (sest siiani on päris palju neid olukordi, kus naised lihtsalt peavadki sarnase töö juures rohkem vaeva nägema kui mehed) või naiste oma mingi hinnangu küsimus, ma ka ei tea. ma võin oletada. muuhulgas seda, et ühiskonna surve võib mõjutada enesehinnagut ning ilmselt mõjutabki. ja seepärast me oleme juba olemuselt enese suhtes nõudlikumad – ning blufime vähem.

ja et naised, kes tegelikult ilmselt teavad mõnigi kord tööalaselt rohkem kui, näiteks, nende ülemusteks olevad mehed, ei trügigi kusagile, sest kusagil ajusopis on ikka see teadmine, et üldjuhul ta peab end siis oluliselt rohkem tõestama ja tööd tegema, kui mõni vastassoo esindaja.

muidugi tuleb nüüd laviin neid, kes vaidlevad vastu. enamus neist ilmselt ei ole naised. seega päris tegelikult nad ei tea, mida siiski tähendab olla selline üsna keskmine naine.
muidugi, see kirjutatu ei ole absoluutne. on piisavalt näited, mis seda eelnevat üldse ei kinnita. ning see on hea.

aga koolitus oli ikkagi kasulik, sain mõned asjad enda jaoks süstematiseeritult selgemaks ja muidugi, kinnituse, et ma oskan 🙂

pilt on meenutus Itaaliast.