mingipärast jõuan viimasel ajal kogu aeg oma mõtetes aja juurde, olgu siis kontekst selline või teistsugune. näiteks, kui ma eile teatasin, et nädalavahetus on kiirelt läinud ja nädala sees pole ka ühtegi täiesti vaba õhtut, soovitati mulle muidugi mõni vaba õhtu teha. aga – kui ma käin tunnikese kusagil ära.. või tulen koju, peale tööd küll kusagilt läbi käies, kella kuue ajal – siis tegelikult ei saa öelda, et need konkreetsed õhtud väga kinni oleksid.
ilmselt ma lihtsalt hindan väga just seda aega, mils ma saan katkestamatult mitte midagi olulist teha. või siis just neid asju, mis mulle hetkel kõige rohkem meeldivad tunduvad. võinoh, kodus rahus ka vajalikke asju – st mitte nii, et mingi kell tiksub kuklas.
mis muidugi on tänapäeva tüüpilisels maailmas out.
sest alati peab olema kiire, alati peab olema to-do list eest, alati tuleb rohkem teha. kui just mitte raha sisse toovat tööd (mis on ilmselt esimene eelistus), siis kindlasti midagi muud. ebapopp on öelda, et mul on tegelikult aega küll ja päris tihti ei ole kiiret kusagile. peab olema, aina kiirem..
samas, utreeritult, kõik ju kurdavad, et vaba aega on vähe.
olen lugenud selle kohta mitmeidki artikleid ja mõelnud veidi iseendale ja veel üsna mitmele tuttavale ning olen nõus sellega, et tegelikult küsimus pole selles, et vaba aega ei ole, vaid inimeste suhtumises sellesse. ühelt poolt ilmselt ei osata seda vaba aega väärtustada. et ehk sisustatakse ka mingite tegevustega, mis on vähem või rohkem kohustuslikud.
aga olulisem on minu meelest hoopis see, et see vaba aeg tuleb enda jaoks ära fikseerida. kas juba ette oma päevaplaanis või lihtsalt ka jooksvalt. et ma nüüd ütlen omale mõttes, et see ongi mu vaba aeg. ja ongi! mis ei tähenda tingimata voodis niisama lebamist (aga seda peab ka tegema!). see vaba aeg võib tähendada käsitööd, aega lastega, jalutamist.. igaühele oma.
muidugi on veel see teema, et kes kuidas seda vaba aega defineerib – ja see on ilmselt muutuv elu jooksul. mõne jaoks ongi see nö lebotamisaeg, mõne jaoks ilmselt selline, nagu mul: vaba ebameeldivatest kohustustest ning aja survest käsiolevate asjade tegemisel. et ehk kui ma peangi nt koristama, aga sisuliselt on ükskõik, millal täpselt ma seda teen, siis see polegi enam selline kuri kohustus, vaid asi, mida ma teengi oma vabal ajal siis kui mulle sobib. ning eks neid definitsioone on veelgi.
aga üldiselt – vaba aega on vaja ja tegelikult seda enamikel ilmselt on ka, kui ainult osata tähele panna 🙂
üks väljamaakeelne artikkel ka siia: How to Beat the Twisted Psychology of Busyness.
hilisem lisalink: Why Being Busy Isn’t Cool