toit, mittekodune ehk arvamused kahe söögikoha kohta

eile oli selline kummaline päev, mil sai lausa kahel söögikorral proovitud mingeid uusi kohti.
viimasel ajal pole ma väga väljas söömas käinud, jättes mõne odava lõuna pikal tööpäeval kõrvale. eile aga juhtus nii, et hommikusöök oli Ristikheina kohvikus ja õhtusöögiks oli Brgr Grlli burks.

Ristikheina kohvik on Pelgulinna uus kohvik. mul on hea meel, et Kalamaja kandist hakkab söögikohti ka edasi levima. ega Pelgus väga midagi pole olnud. bussiga sealt mööda sõites (mis see nüüd avatud on olnud, ca kolm nädalat ehk?) on enamasti ikka üsna täis tundunud olema, sõltumata kellaajast.
eile, kui kellelgi polnud vaja hirmvara kusagile minna, suundusime sinna hommikusöögile. no et nagunii jääb enamvähem tee peale.
hommikusöögiks oli puder ja pirukalised-koogilised. menüüs oli munatoite jms ka, aga ei hakanud seekord tellima, võtsime selle, mis letil oli.
tjah, tegelikult ma ei ole suur saia-inimene, nii et kuigi pirukas ja šokolaadicroissant maitsesid hea, tundus mulle, et kui seal oleks olnud midagi quiche-laadset (selle saab ka varem ju terves tükis valmis teha), siis see oleks mulle rohkem meeldinud. või siis minu tavapärane hommikusöök: võileib. kuigi olgu, see pole ilmselt nende kontseptsiooniga väga kokkuminev ja eks ma seepärast ka läksin välja sööma, et süüa just midagi sellist, mida ma ise ei viitsi hommikul teha.
koht oli muidu hubane, vast veidi kitsavõitu, aga kui ruum on nii väike, siis on see paratamatus. suured kardinad välisukse ees on väga praktilised ja ma tegelikult olen ammu mõelnud, miks just väiksemad kohad sellist lahendust ei kasuta, vaid niipea, kui keegi välisukse avab külmal hooajal, tulvab külm õhk uksest peale. Ristikheinas seda muret pole.
kooke ei proovinud, seega hinnata ei oska. välja nägid head. nii et sellise klassikalise kohvikuna ehk kohvi-koogi kohana peaks Ristikheina kohvik täiesti toimima 🙂

Brgr Grlli said kunagi mingid voucherid ostetud. sest kõik burksid ei ole automaatselt ebatervislikud. nagunii pole see meil põhitoit ja mõned korrad aastas on ka hea burks täitsa mõnus suutäis.
Brgr Grllis talvel kohapeal söömise võimalust ei ole, kui just väliterrassil istuda ei taha. meie ei tahtnud, nii et tellimise oma burksid ette ja siis kihutasime nendega koju. nagu poiss telefonis ütles, et läheb 12 minutit, nii ka läks.
burksid ei olnud väga suured, kukkel oli üsna väikese läbimõõduga, nii et kätte saime pallikujulised burksid – kõrgust nii palju. menüüs on ka topeltpihviga burksid, need on ilmselt päris tornid 🙂
üldiselt on burksisöömine minu jaoks alati selline keeruline tegevus, ikka saab ühelt poolt sai enne otsa jms. selles mõttes see kodussöömine, kus ma võin mäkredada palju just tuleb, sobib mulle hästi. eriti veel sellise kõrgema burksi puhul 🙂
aga mäkerdamine mäkerdamiseks, veisepihv oli aus, marineeritud sibul mitte niivõrd hapu (nagu tavaliselt), vaid pigem magus (aiai, lisasuhkur), meeldides mulle rohkem kui hapu, kastet ei olnud nii palju, et kuskilt meeletult välja pressiks.. tšilliburger, mida ma maitsta ei saanudki, ajas lapsel igatahes nina jooksma.
ehk siis igati ausad burksid, võib-olla suurema/näljasema inimese jaoks mitte just piisavad, aga mulle just paras portsjon. nii et teinekordki.

kummalisel kombel mahtus koduskokkamist ka päeva sisse.
ja täna ootab oma korda jänese hautamine.

veel PÖFFi

kuigi ma paar nädalat enne PÖFFi algust mõtlesin, et ei suuda end filmidega kurssi viia (üle paarisaja filmi on ju kavas), siis ikkagi võtsin ühel hetkel kätte, tegin mingi ebamäärase valiku ja ostsin isegi piletid ära. pluss lisaks üks seanss, kuhu mind kaasa kutsuti ja mida ma lühidalt mainisin. aga nüüd kenasti järjekorras.

Armastus on kummaline“:
hea film lähisuhetest ja inimsuhetest üldse. läbi veidi teistsuguse prisma, kui klassikalised suhtefilmid. aga elu on elu ja probleemid on sarnased.
siin oli ka suur rõhk suhetel teiste lähedaste inimestega. kuidas ikkagi olude muutudes muutuvad ka suhted. kuidas igaühel on oma privaatsus.
et kui kirjelduses on küll, et paari suhe pannakse proovile, siis tegelikult minu meelest olid suuremad probleemid pigem muudes suhetes. paariliikmete suhetes teistega.
meeldis.

Hectori õnneotsingud“:
ma ei mäleta, et ma oleksin väga vaadanud neid uue aja filme, kus inimesed lähevad reisima, et ennast leida. no nagu “Söö, palveta, armasta” või mis need ongi. sellest hoolimata tuli mingil hetkel pähe, et see on just mingit seda tüüpi film. aga väga hea film!
emotsioone oli selles loos päris palju ja päris erinevaid. leidmist oli palju. tegelikult need mõtted, mis Hector kirja pani, oleks pidanud omale paralleelselt ka panema. sest seal oli asju. päris lihtsaid kohati. ja mitte nii lihtsaid. neidki, mis jäid sisse keerama ja polnud mitte väga otse välja öeldud.
praegu, kirjutamise ajal, mõtlesin, et mulle tihti ei meeldi sellised õnnelikud lõpud – aga seekord oli see täiesti kohane.
see film oli täielikult vitamiinilaksu programmis olemist väärt ja minu lemmik seekord nähtutest. kinost lahkudes oli kuidagi helge olla 🙂

Metsikud lood“:
selle filmi puhul ütlen kohe ära, et kui see oleks olnud mõnes teises programmis, mitte vitamiinilaksu all, siis võib-olla ma arvaksin sellest teistmoodi. aga võib-olla ka mitte.
et minu meelest kui asja esitatakse nagu musta komöödiat, aga kolmandiku filmi järel on komöödia kadunud ja alles ainult must.. siis ma ei tea. olgu, ka hiljem mõni koht tekitas küll mingi irooniamuige, aga pigem oli.. must ja nukker.
ma ei näe midagi naljakat selles, et lahutust nõudnud naine on peale mehe massikangelaseks saamist tal lapsega vanglas sünnipäeval rõõmsalt külas (mehe tegu oli selline, mis viis ta trellide taha). või et käib mingi tobe ja ääretult karm ning fataalne meestevaheline võimuvõitlus, kuna üks sõitis teisest veidi ebaviisakal moel mööda. või et täiesti süütu mees, kes on valmis endale võtma karistuse kellegi teise teo eest, lüüakse lihtsalt maha (veritasu, eksole). või noh, sellest pulmast ma pigem ei räägigi.
mingit vitamiini ma sealt ei saanud, pigem oli tunne et .. jookseks kusagile ära ja vaataks midagi head peale.

Poolel teel“:
erinevalt eelmisest oli see täiesti hea must huumor. kuigi ka seal tundus kohati, et läheb liiga mustaks, aga püsis kenasti nö õigel pool piiri.
kuigi tegevust toimus põhimõtteliselt ühes majas ja õige natuke ka selle ümber, tegelasi ei olnud ka kuigi palju, lendas see paar tundi üsna toredalt mööda.
ning muidugi oli ka siin oma roll inimsuhetel, väga erinevatel taas. et ehk tõesti, emotsioone ja mõtlemist jagus. naerukohti ka.
samas lugu oli üpris lihtne, et väga migit edasimõtlemist peale filmi ei olnud. lõppmulje oli aga positiivne ja seda võib nimetada selliseks heaks kergeks meelelahutuseks.
meeldis.

oma kavas oli mul veel filme, ilmselt saaks veel mõnelegi piletid, aga liiga palju korraga pole ka hea. ma arvan, et neli filmi on täiesti hea tulemus 🙂

***

hommikukohvi kõrvale oli menüüs
Chalice luuleraamat
kass kõrvaltoolil limpsas keelt

aga mul kummitab ikka
Ave Alavainu sutsakas
“igal õhtul pool kaksteist
lasen enda maha”

Naine ja klarnet

ka eile oli teatriõhtu, sedapuhku mitte profiteater, vaid Kalamajas asuv Teoteater. tükiks “Naine ja klarnet“.
ega selle tüki kohta kodulehelt väga midagi välja ei loegi. lisaks tundub tund ja viiskümmend minutit ilma vahetajata natuke pelutav.
aga.. ma sain sealt oluliselt suurema elamuse kui esmaspäevasest Linnateatrist. sest see tükk on kuidagi väga naiselik.. mitte, et mehed seda vaadata ei võiks.
nagu ma pärast ütlesin, tekitas see minus mingit samastumist, kuigi laval olevad situatsioonid ei olnud väga sarnased minu elu situatsioonidele. samas on seal ilmselt teatavat äratundmist väga paljudele.
ning kui mõni pelgab, et väiketeatri näitlejatööd on kuidagi kodukootud, siis unustage ära.
väärt etendus, mida siiralt soovitan. eriti neile, kelle suhted pole alati väga sirgelt kulgenud.

nädal on läinud lennates

nojaa, pole vist mõtet küsida, kuhu kaob aeg. sest ma ei saa kurta, nö oma aega on olnud küll ja küll. lihtsalt kirjutama pole juhtunud. eks siis nüüd kirjutan.

nädal tagasi oli see õhtu, mille kohta hiljem kirjutasin FB-s: püüdsin üksõhtu baltijaamast jänese. nüüd on potipirukas sellest ahjus.. kommentaariks sain, et; Karm…mupo teeks piletita sõidu eest trahvi ja õiendaks…aga näe PR lööb maha ja küpsetab pirukaks 😀
potipirukas oli küll paar päeva hiljem. proovisin tatraga retpseti Oma Maitsest – aga tulemus oli see, et samahästi oleks võinud sinna toppida kana, sest tatar tappis selle jänkumaitse üsna ära. kuigi see oli kodujänes ja seega maitsekam kui poes müüdav Rannamõisa oma. aga vähemalt oli see roog jube toitev.

neljapäeval sai omale pai tehtud ja OKOs söömas käidud, nende restoraninädala raames. Tallinna oma kihutas kuidagi mööda.
igatahes oli see meeldiv aeg iseendale hea toiduga. vahel peab ennast hellitama ometi.
pärast sai veel Linnamäe hüdroleketrijaama juures ka jalutatud. jäin mõtlema, et ma polegi seal sel ajal käinud, kui asi uuesti töötab. küll aga meenub turnimine kunagi ammu, fotokaga ja puha. ilusaid pilte sain tookord. seekord halliga mitte niiväga.

reedel oli esimene PÖFF. sõber kutsus. omapärane film, päris ise vist poleks vaatama läinud. aga selgus, et hoolimata kergest ‘nüansist’ on tegu päris hea filmiga inimsuhetest väga laialt. igatahes täiesti vaatamist väärt elamus.
samas kurb, et tuttavate hulgas on suur hulk selliseid, kes ei lähe iial ometi ‘midagi sellist’ vaatama. et ehk taas see kogemus, et ma ei ole üldse keskmiselt sallimatu eestlane, kelleks ma end ise pidanud olen..

laupäev oli linnast-väljas päev. bussisõit, lausa kaks sõitu, külla ja sama rada õhtul tagasi.
kaugsõit sinna oli küll tüütu, sest buss oli üsna täis ja otse mu ees istus selline keskmine wannabe meesterahvas, kes põhimõtteliselt enamvähem kogu tee oli telefoni otsas. ning kuna mul olid klapid teise kotti unund, kuulsin ma tahes-tahtmata osa ta juttu. ega ta vaeva ei näinud, et vaiksemalt rääkida.
ja ma ausalt ei taha mõelda, mida tundis see naine, kes ta kõrval istus ja kellel ja klappe ei olnud.
külas oli vahva ja tagasitee kulges rahulikult.
kuni Tallinnas selgus, et mulle oli vastu tuldud, aga mul ei olnud sellest aimugi.. ning sain kerge ehmatuse, kui mulle selja tagant ligi joosti.

pühapäev oli päike-päike ja palju toimetamist kodus ning mõned jalutuskäigud õues.

eilsesse jäi külastus kohta, kust minu kassid pärit on. olen sõbrale siin ajanud, et võtku ikka ka kass. ta küll mõtleb veel teema üle, aga igatahes käisime loomakesi vaatamas. neid on nüüd veidi vähem kui ligi kaks aastat tagasi ja toad on veidi korralikumad, aga ikka jäi üldmulje veidi nukker. samas, ega sellisest kohast ei olegi muud ju tahta..

õhtusse mahtus aga veel teater. seekord veendusin selles, mida ammu tean: ega Linnateatri kõik etendused ei ole väga head, pigem on probleem saalide väiksuses ja seetõttu ongi pidev piletikriis. ‘Surnud hinged‘ tuli lavale alles laupäeval, nii et nägime ühte esimestest etendustest.
jah, seal oli ägedaid karaktereid ja häid kohti, aga üldmulje jäi mu jaoks kuidagi.. lapitud. ja seejuures on kummaline, et nö lappidest koosnev ‘Maailmale nähtamatud pisarad‘ on minu meelest isegi terviklikum. muidugi, ma ei ole mingi selline teatriinimene, nii et seda arvamust ei pea liiga tõsiselt võtma. et ehk elamus oli täpselt selline, et oli tore teatris käia, näha oli, et etendusega on vaeva nähtud, aga tulemus on selline.. emotsioonitu.

loomulikult mahub eelnenud päevadesse hästi palju erinevaid muid mõtteid ka, nt täiesti omaette teema oleks rääkida jõulukinkidest õpetajatele, aga seda ma ei hakka avalikult lahkama. küll aga tuli sealt mulle muid ideid, millest kunagi kirjutada võiks.

141113_3947

valik olla autota

aegajalt tabab mind mõte, et: ostaks auto.
enamasti juhtub see siis, kui mõni rohkem või vähem tuttav oma auto müümisele vihjab. siis ikka aegajalt käib kihvatus läbi, et äkki..
viimane selline juhus oli täna.
aga alati sumbub see kusagile pealiskaudsesse matemaatikasse ja mugavusse ära. jah, mugavusse! kõikide autoinimeste suureks arusaamatuseks.

pealiskaudne matemaatika on see, et kui ma mõtlen, et lisaks otsestele liikumisega seotud kuludele on autol veel ka püsikulud. mugavus on see, et auto tahab tegelemist.
auto omamine tegelikult ikka maksab päris palju, nagu ma tuttavate autoomanike pealt näen. lisaks veel kipub alati midagi autoga juhtuma kõige ebasobivamatel hetkedel, ka rahaliselt. ning siis nõuab see remondijama aega veel ka lisaks rahale.
ja üleüldse tundub mulle aina enam, et paljudel juhtudel auto dikteeribki elu. ja natuke laiemalt, kui üksikisiku tasandil. meie koduriigis on siiani popid autokesksed lähenemised..

nojah, ma tean, öeldakse, et on mugav. eks kohati ongi. meie ühistransport (ÜT) ei ole üldse ideaalne – aga mida rohkem autosid ja vähem üt kasutajaid, seda vähem on midagi paremaks muutumas. selge samas, et on trasse, mille läbimine ilma autota on üks igavene nuhtlus. või siis ei klapi mingid ajad vms.
aga teisalt on jube mugav üt-s istuda ja tegeleda millegi meeldivaga, selmet kusagil liikluses juhina rabeleda.
ei, ärge mõistke mind valesti, mulle meeldib autot juhtida. ainult et liiklus on muutunud aina närvilisemaks (tegelikult paaril viimasel aastal on paranemise märke siiski) ning vähemalt linnaliikluses toimetamine ei ole enam ammu mingi rahustav tegevus. olid ajad, mil ma kasutasin autojuhtimsit teatava teraapiana..
nii et tramm, rong, vajadusel troll ja buss pole tegelikult üldse halvad valikud, kui vähegi kattuvad sobivate marsruutidega. palju rahulikum. ja selle vastu vaidlevad ka pigem need, kes ise üt-d väga ei kasuta ning harvadel kordadel oskavad sealt välja tuua pigem ebameeldiva. jah, muidugi on seal ebameeldivusi ka, olen nõus.
see, et auto annab vabaduse, on ka selline mu jaoks mitme otsaga väide. lõppeks tuleb autoga otsida, kuhu parkida ja kui kallilt; nõuab hooldust jms, nagu öeldud. külla minnes tuleb kolm korda kaaluda, kas võtad klaasikese veini või mitte. ning teadagi, lõpuks kasutad autot ka neil puhkudel, kus seda üldse tingimata vaja ei oleks.

üks isevärki ja väga seonduv teema on üldine elustiili küsimus: muidugi, kui elada nö põllu peal majas, kus üt-d õieti ei käi, on auto hädavajalik. meil pole infra käinud nende arendustega kaasas. aga siit tulebki see teine teema, et äkki oleks mõistlik elada oma igapäevakäimistele lähemal? jaa, meil pole see mõtteviis popp muidugi 🙂

nii et kuigi mul on auto olnud, olen ma hetkel selle omamist siiski edasi lükanud, sest see tundub mulle lihtsalt hullu lisakohustusena. lisakuluna ka. ja see tunne on ka, et auto hakkab mind piirama.
lõppeks saab alati vajadusel kasutada taksot või laenata autot tuttavatelt või rendist. siiani olen toime tulnud. ei meenu, et midagi oleks tegemata jäänud või kusagile minemata, kuna mul ei ole autot.

kusjuures viimase paari aasta trend on see, et kuna mul pole autot, siis päris mitmed tuttavad on imestunud, kui selgub, et mul on load ja ma täitsa sõidan.

aga üldiselt olen ma nüüd valmis tuttavate autoomanike käest igasuguseid kommentaare saama, kus tõestatakse ära, et ilma autota pole elu. nagu ühes FB grupis keegi ütles midagi stiilis, et ega meil on selline suhtumine, et kui sul ikka autot pole, siis oled üks mõttetu tropp. ju siis 🙂

trügimisprobleem

täna tahtsin ma kirjutada sellisest kummalisest probleemist, millega ma viimasel ajal olen aina rohkem ja rohkem kokku puutunud. nimelt kui üritan ühistranspordist väljuda, siis ei ole kusagile astuda, sest siseneda sooviv rahvas seisab otse ukse ees. sõna otseses mõttes.
muidugi võiks lihtsalt astuda kusagile ja siis trügida, aga ma ei pea seda päris normaalseks. nii et taas kord, ei teagi, mitmes kord sel sügisel, seisin täna hommikul, sedapuhku trammi, alumisel astmel ja.. seisin. ja vaatasin, et kuhu siis astuda nüüd. selja taga on paar inimest, õues passivad mulle vastu, et miks nad juba sisse trügida ei saa. kuni ma pidin lausa käega rehmama, et pole kuskile astuda. paar korda olen verbaalselt ka lausa küsinud, et vabandust, kas oleks võimalik välja astuda. siis liiguvad küll natuke kõrvale. mõnikord taipab mõni niisama ka ja liigub eest ära. kuid nagu näha, siis mitte alati.
kusjuures need seisjad ei ole lapsed või silmnähtavalt joobes vms inimesed. enamasti on tegu vanemate daamidega.

aga nii põhimõtteliselt ma ei saa ikkagi pihta. olgu, et algul seisad kusagil ja ei tea täpselt, kuhu uksed jäävad.. aga kui ikka jäävad otse su ette, siis ju oleks mõistlik kõrvale astuda? või? on mu arusaamad kuidagi iganenud?
võib-olla ongi, eelmisel nädalal nägin juhust, kus lausa kolm nooremat meest trügisid enne bussi, kui väljujad välja said.
aga ma ikkagi eelistan mitte inimestele pähe astuda, vaid eeldan, et saan viisakalt ja suurema trügimisesta väljuda. eriti, kui tegelikult ei ole tipptund ja rahvast nii palju, et trügimine oleks nurgastki õigustatud.

porgandikoogikatsetus

ma kunagi olen mingit porgandikooki teinud, keeksina. eriti detaile ja retsept ei mäleta.
nüüd sai siis taas proovitud. aluseks mõned ingliskeelsed retseptid, eriti see, aga mitte ainult.
vahtisin tükk aega retseptile otsa ning otsustasin rasvainekogust küll vähendada. ja üleüldse sulatasin sisse võid.
tulemus: siuke läägemagus kook, et isegi laps ei suuda üle ühe väikese tüki korraga süüa.

seega, järgmine kord tuleb kasutada kindlasti valget suhkrut (muskovado on ju olemuseltki magusam, hetkel meenutas isegi lausa piparkooki kohati) ning vähemalt poole vähem; kreemi osas pean ka natuke juurdlema.
aga kindlasti kordan, kuni õnnestub 🙂
loodetavasti järgmisel korral.

141108_3913

talveootus

täiega november. ootan talve. jah, ma olen oma lumeootuse eest juba pähe saanud. ei, ma ei taha lörtsi ja mingit ebamäärast temperatuuri. ideaalne talv on ikkagi see, kus temperatuur on -5 ja veel külmem, lumi tuleb vähehaaval ja üle paari-kolme päeva sajab veidi juurde ning sula pole kuude kaupa 🙂
jah, muidugi, ma elan kortermajas ja selle üks eeliseid (igal asja on plussid ja miinused, nagu me teame) on see, et ma ei pea eriti lund koristama. talveriided ja -jalanõud on mul ka olemas. ning kui on midagi, mis mulle talvise liiklemise juures ei meeldi, siis need kohad, kus soolasodi vms lägatekitavat on teedele pandud.
aga ma nüüd saan 😛
samas pole midagi parata, talv käib meie kliimaga kaasas ning vahel see ongi selline lõputu november, mis ka kellelegi siiski väga ei meeldi, kui pikale läheb.

talve oodates mässin end sisse, võitlen viirustega (päris-talvel on neidki vähem) ning peletan niiskust eemale. soe tee ja kakao on mu sõbrad. ning soojendavad toidud.

tali1735