nohune täiendus

eelmise postituse peale tuli muidugi mõte, et, keskendudes pereväärtustele vms, siis peaksin ma kirja panema nõuanded nooremale iseendale. no näiteks 20a nooremale. teemal, et mida ikkagi iseenda jaoks väärtustada ja mida hoida. ning mis endast mööda lasta, kui ahvatlev see hetkes ka ei tundu.
ainult et see ei muuda ju enam midagi.

lihtsalt lisan veel eilsele, et tegelikult on lapse saamine parim asi, mis mu elus juhtunud on ning minul isiklikult on siiski tugivõrgustik olemas. nii lapse osas kui iseenda osas 🙂

nõme on aga, et mingi sügistõbi on mind oma valdusesse saanud nüüd. ju seepärast ka ei kipu väga midagi sügavamõttelist kirjutama.
isegi kassid ehmuvad, kui ma aevastan.

kibuvits_3548

üksikema aus purse, pereväärtustest ja üldse

nädalavahetuse sünnipäeval ei saanud muidugi üle ega ümber kooseluseadusest. põhimõtteliselt ei olnud mul probleemi suu kinnihoidmisega, kuni tõstatus isade teema. või siis klassikalise pere küsimus, sh isade teema. siis lõi küll kaane pealt ära.

et ehk kui palju on meil neid lapsi, kelle vastu isa mingit huvi ei tunne (ma ei ütle, et me kuulume nende hulka, see oleks vale)? kui palju on neid, keda isa kunagi ei toeta, moraalselt aga finantsiliselt? kui palju on üksikemasid? ning kas keegi küsib, kas need emad tahavad lastesse rohkem panustada kui nende mittepanustavad isad? et miks emal peab alati olema aega-raha-tahtmist lapse jaoks? või kas peab? aga kui ei ole, siis pole ju hea ema? ja et ausalt, ei jaksa ja ei taha jah! teen, sest loomulikult ma armastan oma last ja mul ei ole valikuid, aga kui oleks võimalik kogu kaasnevat vastustust jagada ning mitte olla ise kogu selle pagana traditsioonilise pere eest üksinda, siis..
ning ma ei saa sellest ka siiralt aru, et kui ma avaldan arvamust, et laps võiks vahepeal elada mingi pikema perioodi isa juures, siis enamik teisi emasid sisiseb mu peale. et kuidas võib üks ema nii mõelda. võib, näed.
sellist skandinaavia mudelit, et nädal või kaks ühe vanemaga ja teist samapalju teisega, ei pea ma õigeks. sest siis poleks lapsel nagu üldse kodu mu meelest. aga rääkides aastast või nii – ning see ei tähenda, et ma sel perioodil lapsega ei kohtuks. lihtsalt ma ei peaks selle pagana argieluga üksi tegelema kogu aeg. ja tegema nägu, et omasooliste armastuses või kooselus on midagi kohutavamat või rohkem traditsioonilist peremudelit rikkuvat kui tuhandete üksikemade elu.

nii et igatahes tunnistasin ma sama hooga seal seltskonnas ja tunnistan ka siin, et ei, mina ei ole hea ema. ma ei arva, et ma olen hirmus halb ema, aga kindlasti ei ole ma kategoorias hea ema. sest ma tunnen, et mul ei pea kõiki ressursse alati lapse jaoks olema. ning väljendan seda ka lapsele. kui isal pole võimalust midagi lapsele teha või osta, siis ei pea seda ka minul olema. elukoha, toidu ja nii palju armastust, kui just jaksan, võimaldan ma ju nagunii. sest ma olen ema.
ning vähemalt üks teine naissoost külaline oli minuga täiesti nõus.

omamoodi naljakas (heas mõttes) oli see, kui hiljem püüti meid lohutada, et tegelikult me oleme ikka toredad inimesed ja ju pole meil emadena ka väga viga. no ju pole muidugi, aga – kas meil on valikut? ning muidugi me oleme toredad inimesed selle juures. vähemalt püüame, palju jaksame selle üksi pere vedamise kõrvalt..

P.S. mulle meeldiks, kui need traditsiooniliste pereväärtuste eest seisjad kulutaksid hulga oma energiat ka üksivanematega perede peale, juhtides tähelepanu nende probleemidele samuti.

P.P.S. kusjuures, muidugi, selle olen ma ka ammu selgeks saanud, et ikka mina ise olen süüdi oma olukorras. sest ega lapse tegemiseks tuleb valida “normaalne” mees. elus ongi garantiid kõigel olemas.
(märkusena: ma arvan siiani, et mu lapse isa ongi tegelikult normaalne mees. lihtsalt meil kahel asjad ei sujunud erinevatel põhjustel.)

esimesed novembripäevad ja veidi enne seda

teist päeva mõtlen, et kõik sooja talve soovijad peaksid nüüd rõõmustama: nende lemmiktalveilmad on käes. täna on küll veidi soe isegi selle jaoks. aga eile oli küll: temperatuur natuke üle nulli, vihm ja hall. sest just selline on soe talv meie kliimas.
mina küll ei rõõmusta selle kuradi novembri üle. tuleks juba normaalne talv lume ja külmaga, kiiremini 🙂

1410202778

see-eest oli laupäev mõnus. vägagi. veidi väsitav, aga mõnus. me happy 🙂
ja reede ka, kui ma nüüd õigesti mäletan. kuigi reede läks pikaks ära ja ma ei pruugi väga täpne olla. vahel on öine roolisolek täitsa mõnus.
ning sünnipäev. nagu tõdesime, me tunneme sünnipäevalapsega teineteist umbes terve igaviku, aga tema on täpselt üks kord käinud minu sünnal ja mina olin esimest korda tema sünnal.

lahtine sibula-juustu-peekonipirukas

toiduretseptidega on siin viimasel ajal väga kitsas olnud. no ei ole mingeid erilisi saavutusi, kuigi ma olen ikka üht-teist proovinud. nagu see rebiksai, aga see on siuke enamvähem retseptitu asi ju.
eile juhtus selline asi, et tegin lõpuks selle paar nädalat mõtteis mõlkunud lahtise sibulapiruka ohtra juustuga ja no seda peab kindlasti kordama. kuna ma muidugi, taas, ei kasutanud ühtegi retsepti otse, vaid kombineerisin kokku, siis tuleb oma versioon üles tähendada. inspiratsiooni sain Helenalt ning Pioneer woman-ilt.

muidugi, ma pean taas mainima, et osa asjade kogused on sellised ligikaudsed. sest näiteks vedelikukogust ma ei mõõtnud täpselt välja ja juustu puistasin ka lihtsalt helde käega. ja üleüldse, ei ole olemas sellist asja nagu liiga palju juustu 🙂 et ehk vabalt panen järgmine kord veel heldemalt. ning mul on kirjas koor või piim: valitagu selle järgi, kui rammus-kreemist soovitakse. mina panin 35% koore lõpu ära ja siis piima ka juurde. nagu öeldud, mõõtmatu koguse, nii et siin on kirjas silma järgi 🙂
ja vorm oli mul 24cm.

sibulapirukas_3663

põhjaks:
100g võid (otse külmast)
2,5dl täisterajahu
50g riivjuustu
50ml koort või piima
veidi soola
soovi korral suitsupaprikat ja/või törts tšillipulbrit

valmista ette küpsetusvorm: lahtikäival kata põhi küpsetuspaberiga ja määri servad võiga, mittelahtikäiv määri korralikult võiga sisse. jäta ootele 🙂
vala jahu suuremale lõikelauale, lisa mõneks tükiks lõigatud või ja riivjuust ning soovitud maitseained, haki suure noaga kiirelt peenikeseks. mõni mudib näppude vahel, minul läheb või siis liiga pehmeks. köögikombainis võib ka teha. mulle isiklikult sobib lõikelaud ja suur nuga kõige paremini, kuigi siis on pärast pool kööki jahune. aga ma olen sellega juba harjunud, vist..

igatahes, see segu tuleb üsna kiirest peenikeseks saada, et või ikka veel tükiline oleks.
kui tundub, et on piisavalt peenike, siis lisa vähehaaval koor või piim. mätsi enamvähem ühtlaseks taignaks.
suru kätega natuke lapikumaks ja aseta vormi ning seejärel käte abiga aja laiali, nii et on kaetud põhi ja vormi servad üles ka ca 3cm. aseta vorm koos taignaga külmkappi, kuni teed täidise.

sibulad_3658

täidiseks:
300g suitsupeekonit
3 suurt(!) sibulat
4 muna (M)
ca 400ml piima või koort
150g riivjuustu
soola, valget pipart, soovi järgi ürte (punet, basiilikut vms)
pealeraputamiseks veel ca 50g riivjuustu

lõigu peekon kuubikuteks, sellisteks, mis piruka sees mõnusad (et ehk mitte väga suured). pane pann tulele ning prae kuubikud läbi. mitte liiga kuumal pannil, pigem keskmise kuumuse peal, et eralduks ka rasva.
vahepeal puhasta ja viiluta sibulad. võid sibulad ca tunnike varem külmkappi panna – aga ka siis on hea, kui saad kiirelt viilutatud, on vähem pisaraid 🙂 mul on selle jaoks mingi siukest tüüpi viilutaja abiks, aga mitte topshop, vaid no name taaskasutusest. tera on aga tõhus ja see on oluline. ja ausalt, ma kasutangi seda peamiselt sibula ja vahel harva kartuli jaoks. vahel tundub, et seega üsna mõttetu vidin, aga ei ole, neil harvadel puhkudel, kui ma seda kasutan, olen ma selle olemasolu eest südamest tänulik.

olgu, jõudsime sibulateni. vahepeal, sibulate puhastamise-hakkimise ajal, sega peekonit pannil ja kui on sellised mõnusad juba, siis tõsta peekonitükid pannilt kuskile kaussi-taldrikule eest ära, aga nii, et rasv jääb pannile. sinna rasva sisse poeta nüüd sibulaviilud, keera kuumus üsna maha ja hauta sibulaid mõnuga ja kaua – sõltuvalt kuumusest 10-20min, täpsemalt ma ei oska öelda. maht peab oluliselt vähenema ja värvilt peavad muutuma pruunikaskollaseks. maitselt magusaks ka muidugi. vajadusel lisa pannile võid, et ikka rasva ka oleks 😛
kui sibulad hakkavad sellised mõnnad olema, võib natuke soola ka peale panna.
siis keera tuli alt ära, sega veel korra ja jäta ootele. kui on aega, võib need maha jahutada, aga tingimata ei pea.
vahepeal pane ahi sooja 200 kraadi peale.

nüüd löö kaussi munad ja sega vispli või kahvliga. vahustama ei pea, aga kergelt võib. kalla peale piimaline, sega. lisa riivjuust ja maitseained, sega veel.
võta taignaga vorm kapist, vala põhja sibulad, peale peekonitükid ning vala peale piima-muna-juustusegu. sega kergelt kahvliga läbi, aga nii, et põhi ikka paika jääb.
kata vorm fooliumiga ning aseta ahju.
küpseta ahju alumises osas ca 50 minutit, seejärel vaata fooliumi alla. kui on juba selline tahedam, võta foolium pealt ära, kui veel pole, siis küpseta kümmekond minutit veel ja eemalda siis foolium. küpseta ilma fooliumita veel umbes 10-115 minutit, seejärel raputa peale veel riivjuustu ning et see kenasti sulaks, lase pirukal veel kuni 10 minutit ahjus olla.

välja võttes lase seista mõned minutid, enne kui vormist eemaldad. enne söömahakkamist võiks tegelikult umbes 15 minutit oodata, et sisu veidi jahtuks ja taheneks.
kõrvale sobib hästi värske salat.

nagu öeldud, meil läheb kindlasti kordamisele 🙂
ja ilmselt rohkema juustuga, sest eksole, kordan, juustu ei saa liiga palju olla!

sibulapirukas_3660

edit 06.03.2015:
tänases pirukataignas oli vedelikuks vesi, tuli ka väga hea tulemus. maitseaineid panin taignasse rohkem kui varem, aga ikkaei olnud liiga palju. juustu uhasin pirukapõhjale enne täidist, täidise sisse läks ka rohkem ja no väga hea tulemus 🙂

asjadest ja shoppamisest, eriti (mitte)shoppamisest

reede õhtul läksid kõik plaanid vastu taevast. sest kui ikka on vaja arved klappima saada ja, mis seal salata, ka täiesti minu tõttu ikka asjad ei klapi, siis jääbki linnast ära minemata, et numbrid paika ajada ja vajalikud asjad ära teha. ei, ma ei ole raamatupidajaks hakanud.
aga nüüd on ilmselt elu lõpuni meeles ja kontrollin kõik juba varem korduvalt üle.

nii et sai siis linnas rattaga sõidetud, üle tüki aja mingi tooliga toimetatud ja ee.. nojah, pudipadi. loetud näiteks päris palju ka.

mitte, et siin poleks vaja asjalikke asju teha. sorteerida ja koristada ja – mida ma küll natuke nurgast teen kah. aga liiga vähe, et sellel püsivat tagajärge oleks.
ja muidugi tuikab ikka kusagil mõtteke, et koliks hoopis ära siiski. saaks hulgast asjadest muretult lahti, nagu kolimise käigus ikka. sest noh, lõpuks on ikkagi selline kiirsortimine, kus prügikotti läheb vähegi kõik, mis ei tundu hädavajalik.
või nagusõbrannaga just arutasime, et vahel lihtsalt tahaks uusi taldrikuid või potte või midagi, kuigi vanad on täiesti kõlbulikud. aga vaheldust näiteks? mispeale ma arvutasin, et mu põhipotid on vist küll umbes 20a vanad, hobbyhallist ostetud kunagi, järelmaksuga. kesse küll mäletab, mis need siis maksid, ma arvan, et ikka lausa paarsada krooni..
kuigi hädasti on mul vaja hoopis uut telekat, mikserit ning fööni. sest esimene jääb moraalselt ajale jalgu ja teised kaks füüsiliselt (ja need kaks on ka umbes 20a vanad või isegi rohkem).

samas, igasuguste asjade ostmine on nagu on.
ühelt poolt on elu nagu lihtsam, et saab netist, aga kõike ei tihka ka. poti ja fööni ja mikseri vist julgeks. telekat aga, õigemini teleka poolt ekraanile kuvatavat pilti tahaks aga reaalis näha.
ja näiteks on mul mure saabastega – oleks vaja ühtesid ning kuigi ma üldiselt olen jalatseid netist ostnud küll ja üsna õnnestunult, siis vot saabastega on jama, sest sääred kipuvad laiad olema. mis ma parata saan, et mul sellised kepjad jalad on? no ja seeliku ja poolsaapa puhul on eriti rõve, kui see sääreots seal selline lotendav on. vähemalt iseenda juures see häirib mind üliväga.

aga päris-poodidega on see et – need on hakanud mind jubedalt väsitama. noh, esiteks, ega sealgi väga mu maitsele midagi ei ole. ja teiseks on need poed enamasti mingites hiiglaslikes keskustes ja ma lihtsalt ei suuda (toitugi eelistan osta mingist pisemast poest, igasugused prismad ja hüperpoed on väga jõledad).
nii et ma kirjutan tegelikult kahe käega alla sellele arvamusloole. sest mulle tundub, et neid, kes ei taha-jaksa-vaja sellised suurpoode, on aina rohkem – või on see mingi ealine omapära ja see on ainult ca minuvanuste hulgas nii?

igatahes ma üritan muudkui edasi lükata nii saabaste ostmist (jah, see on ilmselgelt pikajaline protsess, mõõdetav nädalates) kui tehnikapoe külastust.
sest see hall ei ole ikka üle ja ma ei jaksa niimoodi ju seal poes olla.

141011_3574

päevapoliitilist teemat kah ikka

nagu ma olen kogu aeg rääkinud, poliitika jms on minu jaoks kauge teema. aga ei saa minagi alati päris vaiki olla. näiteks on täiesti arusaamatu, mis puhul täna nagu kõik (või no enamvähem) meediaväljaanded loetlevad ette, kes pooldas ja kes mitte seda kooseluseadust. wtf, ausalt? ma pean kohe meenutama.. oot, kas riigieelarve puhul ka selliseid nimekirju ilmub või? samas jään ootama samasugust reaktsiooni nt sellele puudega inimeste tööhõive sedusele, või mis selle täpne nimi ongi. ai, et ei tule või? sest puudega inimesed ei mölla? või?
muidugi leiab selle info Riigikogu lehelt huvi korral üles, aga siiski.

ja üleüldse vaatan hämmeldusega mäsu selle asja ümber. siinkohal tähelepanek, et sõna võtavad (vähemalt minu nähtavas ringis) pigem meesoost ja asja vastu olevad isikud. ja kohati täiesti nii, et kuigi ma FBs lasen silma diagonaalis üle, olen ma ikkagi kuidagi tüdinud. ja kohati üllatunud.
ei, ma ei ole seda seadust lugenud. kui vaja on, ju siis loen.
ning ma üldiselt arvan, et ma olen üsna keskmine selline veidi sallimatu, poolrassistist eestlane. aga hetkel tundub, et ma olen end valesti hinnanud. sest ausalt, mind selle seaduse olemus ei häiri. elagu koos kes tahavad ja olgu neil siis mingid asjaajamised ka veidi lihtsamad. mingit propagandat ma küll kuidagi ei taju.
või kui, siis ainult läbi selle vastandumise. et see antipropaganda teeb rohkem propagandat, kui seadus iial teeks.

niigi on headust ja armastust siin elus vähe. jah, võib öelda, et seda ei pea mingi seadusega reguleerima ja oioi, mis nüüd saama hakkab – aga no tõesti, keda peaks huvitama, kas ma elan koos naise või mehega ja kui, siis miks?
sest siiralt, ma ei välista üldse, et mingis kõrgemas vanuses, mil on tunne, et päris üksi ei tahaks elada, aga vastassoost isikut pole võtta, siis miks mitte elada koos mõne samasuguse sõbrannaga? et üksteist aidata ja toetada ja mitte üksi olla. ning kooselu ei tähenda ühte voodit, eksole. ning miks mitte see ka registreerida, et teatud varalised jms asjad oleksid fikseeritud ühe liigutusega? 🙂

aeg ja töö ja piits ja präänik

ausalt, ma olen vist saamatu, aga ma ei adu, kuidas üldse jõuavad elada inimesed, kes käivadki 40 või rohkem tundi nädalas tööl. mina käin ju vähem, aga mu meelest mul ei ole pea üldse aega. näiteks esmaspeäval oli lastevanemate koosolek, eile käisin külas, täna on keelekursus, homme liigutamine.. ja kõik õhtud ongi läinud. ja laps kurdab, et mind ei ole kunagi kodus. teine pool on see, et esmaspeäval tuli ta sisetrennist ise ka alles pool üheksa, ma ei tea, buss sõidab minutit, noh, 20, ootama peab vbolla sama kaua, kui eelmisest maha jääda, aga ikka on selline ca kolmveerandtunnine lõtk sees, mille kohta ma isegi ei taibanud küsida. et ehk ta läks enne minu koosolekule minekut ja tuli jupp maad hiljem. nojah.
lisaks on peaaegu et piinlik öelda, et kolm töövaba päeva nädalas (sh laup-pühap) on ka vähevõitu. kuigi kui nüüd nädalavahed enamasti sellised vabad on, siis väga hull ei ole. väga hull, eksole.
et ehk pehmelt öeldes olen ma ära hellitatud vist selle töise poolega.

siinkohal meenus värskest Direcorist piitsa ja prääniku lugu.
et ehk ma tean, et ma kulutan päris palju energiat ka nendele nö töödele, mille eest mul pole mingit konkreetset tasu saada. ja ma just mõtlesin, et kui keegi ütleks korraga, et nüüd tuleb iga kuu teha nii ja naa palju seda tööd ja siis saad regulaarselt raha, siis kaoks fun ära.
eeldus on muidugi see, et nende teiste töödega ma katan oma minimaalsed rahalised vajadused ära. siis saab lubada omale selliseid nö mõnutöid ka, mille puhul präänik on kusagil minu peas. ja mille eest vahel saab natuke präänikut ka, aga see pole regulaarne.

aga teemahüpe.
mul on kokandusliku poolega mingi jama. täielik inspiratsioonitus, kuigi ma täitsa teen mingeid asju vahel. aga pigem püüan hästi lihtsalt hakkama saada ja teen korduvalt mingeid kätteõpitud asju. ja üleüldse tahaks, et keegi teine teeks süüa.
see muide haakub eelmise teemaga ka natuke (kes teab, see teab). aga siin ei aita ilmselt ei piits ega präänik, vaid – aeg?
et seepärast siis siin ei olegi ammu mingeid kokanduslikke eksperimente väga näha.

kanatiivad_3393

igasuguseid asju. (eriti) reede, laupäev, pühapäev

ah, neljapäev oli ka kusagil vahel, aga siis ei toimunud mu mälu järgi midagi põrutavat.
välja arvatud see, et jooga oli üllatavalt karm ja mingid lihased annavad tänaseni tunda. iga õpetaja on ikka täitsa erinev, kuigi teevad nime poolest sama asja.

reede tekitas küll täitsa mõne halli karva. kogu see lambalogistika ja juurdekuuluv. tähendab, jah, ma tean, et lambapäeval on tegemist, aga seekord oli täiesti uus koht ja oli detaile, millega ma ei osanud arvestada. ja logistika, jajah. tore, et on inimesi, kes on valmis vastu tulema.
vahele veel igasugu muud logistikat ka. katse osta lapsega lühikesi trennipükse, mille ajas sassis hoopis sealiha logistika.
sõber, kes mind päeval nägi, ütles, et ma olen sellise näoga, nagu hakkaksin kohe nutma. huvitav, ma olen sel aastal veel sellist asja kuulnud. kusjuures enamasti on mul siis selline tunne, et mind ei aja nutma, aga lihtsalt on kuidagi Eriti Juhekoos olemine ja tahaks kusagil nurgas külitav mannatera olla.

lamba jagamine läks ka kuidagi metsa. isegi mitte see pole probleem, et mulle omale eriti midagi ei jäänud, aga seda suurt looma oli keeruline jagada väikeste tellimuste vahel ja noh.. tulemus ei saanud hea, just nende jaoks, kellel olid suuremad kogused.
poole jagamise pealt laekusid külalised. õnneks paar nö oma jopet. mingi hetk mõtlesin, et kutsuks veel kedagi, aga siis tuli see lambavärk peale ja tegin targasti, et jäin kahe inimese juurde. lauda aitasid nad mul katta igatpidi, ka nõusid pestes ja rebiksaia valmistamisel aidates. ja vahepeal ust avades, sest mul oli lambavoorimine ju.
õhtu lõpuks siiski rahunesin maha.

141003_3474_

laupäeva päeval käisin sõbrannale meigikoolis modelliks ja õhtul oli Draamateatris “Hõimud”. ma pean selle etenduse üle veel mõtlema. mul on tunne, et mu selline üldine sumbunud ja hall olek takistas lavalt tulnut korralikult vastu võtmast. halb ei olnud, seda kinnitan küll.
ja ma peaksin ütlema, et seal oli mõnigi deja-vu efekt mu jaoks ka.

täna saime lõpuks need püksid lapsele. varusin kohe ohtralt aega, aga seekord läks see kuidagi kiiresti. Murphy, nagu ikka.
suurem osa päevast möödus kodus toimetades. keetsin seakoodi ära (ma olen varem alati otse ahju pannud, aga et nädala sees aega kokku hoida), viisime sõbrannaga taara ära, grillisin lambaribi, keetsin kapsasupipuljongi valmis, tegin laimikreemi (lime curd) – et sellest teinepäev kooki teha.
ja kuidagi nii see päev ära läkski.

ahjaa, gaasiveesoojendi ikka jamab, tuleb vist spetsialist siiski kutsuda.

kassid muidugi põõnasid suurema osa päevast..

141005_3510
141005_3511