stockmanni parklas hiilis Lexus, kaks venekeelset tibi sees, aken lahti. libises mööda umbes 3st parkimispaigast esimesel tasandil. tibid muudkui arutasid, et kas mahub sinna parkima või mitte. sellised täitsa tavalise laiusega kohad olid. siis sõitsid järgmisele tasandile ära. tegelikult hea, et nii läks – oleksid nad oma võimeid üle hinnanud, oleks mõnigi auto võinud kriime saada.
hetk hiljem nägin ma juba teist tibiroosa särgiga noormeest viimaste päevade jooksul. mähh?
stocka parkla meeldib mulle muidu ka. kõik tahavd parkida esimesse auku, kuigi üleval on ruumi üsna kenasti. mingi aeg tagasi üks tuttav küll põhjendas seda mulle sellega, et tema arvas ka ikka väga kaua, et maksta saab ainult esimesel korrusel ja sellepärast. aga tema elab ka peaaegu lõuna-eestis ja sattub stockmanni harva ja seega on see vabandatav.
Rubriik: asjad minu ümber
tervis on mu enda käes + skype asju
huvitav, kaua peab meditsiiniasutus hoidma mu tervisekaarti kättesaadavana? mingi arvu aastaid peab olema arhiivis, aga kui pikk aeg peab kuluma, et see jõuaks arhiivi?
eile polikliinikus hakkas eriarst mu kaarti sirvima, et mu ‘lugu’ meelde tuletada. aga ei midagi, seal olid ainult umbes pool aastat tagasi teise arsti juures tehtud analüüsid ja info. konkreetselt sama arsti juures sai käidud natuke rohkem kui aasta tagasi. ehk siis samas polikliinikus pole kahe arstilkäimise vahe üle aasta olnud. aga näe, kaart arhiivi saadetud.
mis ikka, õde tõi kaardi ära, arst sai pildi selgeks ja kõik vajalik tehtud-räägitud.
et asi ei korduks, anti vana kaart mulle koju kaasa. järgmine kord võtan ise kaasa. tegelikult pole selline asi normaalne ju? äkki järgmine kord pole enam selle korra pabereid alles?
p.s. täna saavad eestlased skypega 10 minti tasuta rääkida, tavatelefonile. peab kohe mõtlema, et kuhu helistada 😉
p.p.s kell 11:26 – kuna juba skaibist juttu oli.. ma ei leia selle kohta netist infot, aga 3ndal liinil liigub alates tänasest kuu aega tasuta Skype tramm. minge sõitma, kes muidu ühistransat ei kasuta – kaotada pole midagi, tasuta ju.
aga tüüpilise eestlasena pirisen ma, et miks see ei võiks aegajalt ka 1sel liinil sõita?
kell 18:42: näe, sõidabki nii, et mingi aja ühel liinil ja siis mingil teisel 🙂
saartest, teistmoodi
mhh.. mulle meeldib ka “The Island”. aga ma pole kindel, kas just seetõttu, miks Andrusele. aga vähe on filme, mida ma olen vaadanud nii lühida aja jooksul nii mitu korda ja mille puhul mull piisas nii veerandtunnisest lõigust, et teada, et ma tahan seda näha algusest lõpuni. ma nüüd ilmselt juurdlen selle üle natuke.
muide, mingi saare-motiiv on läbiv mingites filmides ja enamasti tähendab see saar mingit pettust. võtame kasvõi nõukogude lastekirjandusest tuttava Totu Kuul (multikas on ka) ja lollide saare. ja näe, Islandis seesama motiiv, noh, teisel kujul. ma ei iroonitse siin. mõtlen, et elus on mingi saar pigem mingi unistuse poole püüdlemine, aga näe, mis sellest tihti välja tuleb..
arvuti toimib jälle. teistsuguses konfis ja softi poolelt pole ka kõik veel taastatud. suurem osa siiski. raua suhtes tuleb ka veel vähemalt üks väike muutus. eile hommikul juurde tekkinud kast seisab küll just nii nagu tuli, sest asjad ei klappind omavahel. igatahes tänan kõiki, kes jõu, nõu, materiaalse ja füüsisega abiks olid 🙂
üritan järgmisel nädalal pilte ka panna.
päevasoovitus
sinise mõnus juunikuine pildiseeria.
kas tohib nüüd natuke tunda, et ma ikka ei tea pildistamisest midagi?
asjad kas töötavad või siis..
pisike sinine muusikamängija ehmatas mind hommikul teatega’ No Data’. ehmusin ära, et kas sai eile õhtul koos piltidega ka kõik muu ära kustutet. mkm, exploorimine näitas, et mitte. aga midagi muud kätte ei saanud. soft, millega muusikat sinna tõsta, ütles ka, et lood on olemas.
õnnestus lõpuks leida software update, osad lood (need, mis siit arvutist pärit) ka siia tagasi kopida, tööarvuti lugusid mitte (mhh, kummaline!). format, uus soft peale ja töötab. aga – see pole ju normaalne? niivõrd uus asi võiks ju kenasti toimida.
muidu on mõnus asi. kui jätta välja see, kuidas muusika sinna sisse saab. et miks ei võiks lihtsalt kopipasteda, vaid miks on selleks vaja mingit päris imelikku softi, mis selle musa pealaegi oma formaati topib. igat asja ei tunne ära ka. ja kaasasolnud soft oli üldse vist maailma halvim muusikasoft. hea fantaasiga suudan midagi kehvemat ka ette kujutada. õnneks olid siingi netifoorumid abiks mõistlikuma softi leidmisel. well, ‘mõistlik’ võrreldes selle esimesega siis.
mälupulga võimalus on ka mõnus. eile ei transportind ma faile esimest korda. siiski on väike hirm, et viga võis tekkida sellest.
tea, kas järgmine kord viiks garantiisse?
neid lugusid, mida mul siin arvutis pole, ei saa enne esmaspäeva siis kuulata. no hea küll, pole nii oluline ka nagunii.
mitteõnnelikud eestlased
näed mis, tuleb välja, et eestlased on tagantpoolt kuues õnnelik rahvas. ehk siis üldse mitte õnnelik. ehk siis ..
järeldusi võib igaüks teha. et miks see nii on. tegelikult tõesti, paljud meie hulgast on oma eluga tõeliselt rahul? ilmselt on asju, milles ollakse rahul ja teist samapalju asju, millega ikka ei ole. pluss mingi üldine pealiskaudsus, minu meelest. ja ikka see, et mul oleks pikem kui sul, pthui, mul uuem ja uhkem kui sul. meedia omalt poolt lükkab sellele takka. niiet mis hingerahu siin ikka tahta – peetakse veel luuseriks.
viidatud sissekandes olev pdf on üldse üks huvitav dokument. suudaks end nüüd kokku võtta ja kenasti kõik ise ka läbu lugeda.
miks ei tehta Appletiserit suuremas pudelis? kuigi ega seda vist palju rohkem ei jaksaks juua ka korraga. (see nende veeb on ikka peamiselt IE jaoks).
kell pool 12 öösel avastan, et see on tänane delfi ja tont teab mille teema veel. nii lahe on elada, kui püüad end meediast hoida 😉
plaadisegadus
poiss hakkas eile mu muusikakollektsioonides sobrama ja ma jõudsin arusaamisele, et ma peaksin kõikvõimalikud plaadid oma peidupaikadest välja kraamima ja siis kuidagi süsteemselt ja korralikult ära panema. mingi osa on ka, aga suur hulk on ripakil. üllatavalt mitu tühja karpi on ka, näiteks ühe mu 10a vana lemmikplaadi oma. niuc. e-bay pakub seda plaati 21USD eest, amazonis on oluliselt kallim. aga ma ei tahaks ju uuesti osta. väike lootus on, et sorteerimise käigus äkki tuleb välja kusagilt suvalisest karbist.
aga no kesse sellise palavusega viitsib!
mingeid päris huvitavaid kassette on ka. osa on vist küll vanemate juures, tundub.
akna lahtihoidmine tuulutamiseks lõppeb maru mustade aknalaudadega.
tänasest meediast inspireeritud
tänases postimehes on lugu noorte tööpuudusest, juhtkiri on ka samal teemal.
olgem ausad, jälgides neid mingeid küsitlusi või statistikat, mis aegajalt meediast läbi jookseb, olen ma ammu imestanud noorte, äsja gümnaasiumi või kõrgkooli lõpetanute palgasoovide üle. tähendab, ma saan aru, need on summad, millega elaks suhteliselt muretult ära – ainult et sellised palgad ei ole meil just väga reaalsed. 2005 aasta eesti keskmine brutopalk oli veidi peale kaheksa tuhande krooni. noored tahavad kümme tuhat netos. see teeb tööandja kuludeks koos kõigi maksudega peaaegu 17 tuhat krooni. polegi väga väike summa.
veel: teadaolevalt on mingi väike hulk neid, kes saavad üsna suurt palka, mingi hulk neid, kes saavad sellist ‘normaalset’ palka (umbes nagu need noored tahavad ja veidi rohkem) ja päris palju neid, kes saavad alla selle keskmise palga. see lihtsalt on nii, meeldib või ei meeldi. raha pole asi, mida saab suvaliselt ja vastavalt vajadusele juurde trükkida. ma arvan, et kui meil oleks rohkem reaalset tootmist riigis, siis oleks ka ‘raha rohkem’. aga ma pole majandusinimene ja ei tea täpselt neid nüansse. ja tootmisse ei taha ju ometigi keegi minna.
selge on see, et kõik ei saa olla selle ‘normaalse’ palga peal. alati on neid, kes saavad vähem raha (sest osa erialasid, töökohti vms on sellised ja nt müüjaid on ka väga vaja) ja alati on neid, kes saavad rohkem (enamikel juhtudel kaasneb sellega ka suurem vastutus, kogemus, haridus – aga need pole nii üheses seoses päris alatii).
tegelikult on ju normaalne alustada madalamalt ja liikuda edasi vastavalt võimalustele ja võimetele.
ilmselt peaks ka kaduma mentaliteet, et kõrgkool ongi umbes samasugune asi nagu kesktase – et kui seal käinud pole, siis nagu polekski inimene. kutseharidus on tegelikult palju praktilisem ja saab ettekujutuse tehtavast kätte, mitte pole tegu huupi eriala valikuga. aga see on juba teine jutt ja selle kohta on teine artikkel. seotud selle teemaga on see siiski minu meelest.
teine silmahakanud teema on lasteiateema, mis ikka aegajalt jälle tuleb. tegelikult on see kogu aeg. ma mõtlen juba aastaid, et miks ei saa meie vinges e-riigis tehtud ühist andmebaasi lasteaedade jaoks? mingi baas selle kohta on vist olemas, et kes kus aias sees on, aga ootelolekute kohta mitte. ega see kohti juurde ei tekita, aga siis poleks need järjekorrad ehk nii pikad lihtsalt? sest tõesti, paljud on mitmes kohas kirjas, see teeb järjekorra näiliselt pikaks, järgmine tuleb panema, kuuleb, et on mitmekümne mitmes, paneb ka veel kolme kohta ja nii edasi ja nii edasi, ahelana.
muide seoses lasteaedadega huvitab mind ka see, et koolitoit on tasuta, aga aiatoit? no kasvõi üks söögikord? et koolis käivad kõik lapsed ja aias ei käi ja kodulaste toitu ei kompenseerita? see on sama teema, mis enamike hüvitistega muidugi. aga natuke on nagu põhimõttes asi.. või?
ma pole nendel arutletud teemadel mingi spetsialist ega tegija, lihtsalt arvasin. täiendused teadjamatelt on vägagi lubatud 🙂
vestlus, ehk 50 ways to..
T: 50ways to leave your lover?
T: sellekohane dokument asub kusagil, um, lingil?
P: eip
P: see on üks laul
P: vist film ka
T: a. okei.
P: ma eile kuulsin sellest laulust mingit popikat varianti
P: http://www.wbr.com/paulsimon/lyrics/50ways_to_leave.html
P: kuigi sellest võiks teha dokumendi kaa
T: mmmm. selge
T: lausa wiki võiks käima joosta rsk
mul oli msn’i personal message ’50 ways to leave yout lover’
ja ongi selline video..
vaatasin hommikul uuesti üle Massive Attack ‘Protection’ video. eilsest jäi sellest kummaline mulje, mis sai täna kinnitust: see jookseb kõik juttis, ühegi katkestuseta. kahtlustasin juba digitaalselt töötlemist, sest kes siis tänapäeval enam filmib 6 minutit ühte kaadrit.
aga ma ei saanud rahu ja otsisin netist infot, mis kinnitab, et see on ikkagi üks kaader:
The Protection video was one of the most memorable because it was one ofthe most difficult. It was an amazing idea and, for Michel Gondry, to pull it off was just the most amazing feat. The two days of rehearsal and shooting in Paris were just so hard. Everyone was suspended in an upside down position and shot from above in a flattened building which was meant to look like it was upright. It was one shot from a moving camera in a crane and she used pulleys and projection screens to give the effect of things moving.
aga pikemalt saab lugeda sellelt lehelt, video on seal ka vaadatav.
see lugu kummitas mind öö läbi.