kaduneljapäev. inspiratsioon.

sel õhtul sain ma järjekordse paberi, lisamaks CV-sse. paber, mis ei näita mind. aga ometi..

‘finantseerimisallikas: lotovõit’
‘haha, mulle meeldiks ka selline rahaallikas’, ütles TU. UO suhtus sellessse, kui mõttemängu, millega antud hetkes tegu ongi.
ma sain vähem, kui arvasin. aga sain. kasvõi mingid raamidki. pluss selle, et sõnastasin ära. kontseptsioon, juunõu. kuus korda kaks korda kolm tundi. ärge öelge, et ajal ei ole hinda.
(ja ma tahan neid toole, mis pagana moodi ma saan need toolid siia 250km kauguselt põhjast, erinevatest punktidest? väike maa, onju? vähemalt näiliselt.)

vastalanud kaduneljapäev. kas see, mis nüüd teha, on kaduv? või siis pigem mitte? sest kui ma täna koristan, siis ikka selleks, et niipea mustust ei tuleks majja? ehk et täna tehtu on jääv, uskus ju vanarahvas.
(‘kirjutage viimati loetud teosest välja vanad sõnad’, oli üks ülesanne abituuriumi emakeeles. tol hetkel ei saanud ma postiivset hinnet selliste sõnade eest nagu ‘kala’ ja ‘meri’. sõnastage paremini, ausalt!)

‘tšau, kuule, selline küsimus..’, alustab A.
natuke peale seda, kui M. on liinilt kadunud ja ma olen end hetke kogenud. mõned asjad lihtsalt ei libise jälgi jätmata mööda teflonit alla.
on öö. ma mõtlen voodile.

. o O ( mida ta nüüd minust tahab? )

ideevälgatus, mingid mõttekesed, veidi tegevustki juba. super! mina ei oska luua realistlikke ideid, küll aga haakun sobivatega. mõte hakkab jooksma. oo, turundus, ma tunnen sind, kuigi mul ei ole suurt praktikat.
spontaanne ajurünnak.

vahelepõige:

ma teen 50% oma elust vabatahtlikke asju ja see kajastub juba elukvaliteedis. ja mitte hästi.
et jah, ju ma tasun siiani veel karmavõlga. küll kunagi hakkan saama ka 🙂

who cares?

äkki avastame, et kõike on vaja kohe homme. oot, aga homme ongi juba täna??
‘rahulikult on vaja võtta’, ütleb A. mulle, kes ma tirin ka teisi maa peale?
aga kui sisuliselt ei olegi aega? kui asi nr 1 on vaja teha nagu umbes KOHE homme ja asi number 2 ka peaaegu kohe? mis ei tähenda, et A. ei võiks oma kitsas tsoonis rahulikult võtta. no vähemalt nädala.. nädalaga võib palju jõuda.

öös on asju. kaduneljapäev annab lootust.
ma armastan inimesi, kes mind äratavad. või kellega ma saan särada.
ma ei tunne teid alati kohe ära.

minu viis tänast senti

— lähevad Maaja Kallastile. mulle ei sobi üldse mitte kõik, mis ta kirjutab, oh ei. aga samas on tema jutus väga palju terasid.
tsiteerin teda novembrikuisest Tiiust:

Aga tibud? Need armsad kollased kerad ei tea, kuidas käituda. Viimase kümne aastaga pole mul õnnestunud viibida kontserdil, restoranis, rannas, kirikus ega mujal nii, et armsad tibukesed seal ei karjuks, lärmaks või lausa sigatseks.

/–/

Ma ei mõista, miks peavad pensionärid bussis end koolist tulevate laste ja töölt naasvate väsinud noorte peal välja elama, kui nood ei märka neile kohe istet pakkuda?

(need, kes mind tunnevad, teavad juba ammu, et ma ei heldi igasuguste tibude peale lihtsalt seepärast, et nad on tibud. pigem vastupidi)

päevamaastikud

***
autod jäid vöötraja juures seisma, kontrollisin veel teise raja üle ja astusin teele, ilma, et oleks esimesele rajale vaadanud. uduvihm pritsis näkku.
napilt nina alt vihises mööda jalgrattur. seekord läks õnneks. mõlemil.
autod seisid, kuni ma ohutult üle tee olin.

***
‘kus sa nüüd siis oled, hakkame liikuma!’, helistan meeskolleegile nõudlikult oma tööpäeva lõppedes.
kontor irvitab. ‘te nagu käiksite ikka’, muigab naiskolleeg.
mina ei tea midagi. tähendab, tean, meeskolleegil on naine ja elu. aga mis nad siis norivad?
‘millal sa hommikul tööle tuled, äkki ma võtan peale?’, küsitakse mult ukse all.

***
peavalu.
lähen lootusrikkalt hambaarstile – see peaks küll peavalu ära peletama ju. suurem valu ometi. ma ei lase isegi süsti teha.
tühjagi. väljun endiselt valutava pea ja kaasaantud tabletiga.
peavalu asemel sain lahti rahast.

***
avan poes rahakoti ja mingi pisike vidin lendab põrandale. nuputan, mis see olla võiks, põrandat vaadates ei taba midagi tuttavat.
rahakotti uuesti sulgedes selgub, et trukk on eest lennanud.
kas peaks seda võtma vihjena, et mul ei ole rahakotti vaja? midagi sinna panna (peale kliendikaartide) ju nagunii ei ole.

***
kontrollin mulle tudengite poolt saadetud tööd arvestuse saamiseks. loen läbi ja viskan aeg-ajalt mõne lause interneti otsingutesse.
tase on tõusnud.
nüüd nad mitte ainult lihtsalt ei kopeeri tekste, vaid kopeerivad koos kirjavigadega.

***
tänane päev pidanuks sisaldama ohtralt õmblusmasinat, kangast, niiti ja kõike juurdekuuluvat.
selle asemel on aeg maas ning mina ei kiirusta seda sealt üles korjama.
isegi vihm ei morjenda enam.
ma ei tee midagi. isegi ei puhka.

***

lauamaastik kohvišokolaadiga

kiired suitsulõhepirukad

mitte, et ma poleks vahepeal süüa teinud. lihtsalt inspireerivat sööki on vähe olnud.
tegelikult on mõnest roast isegi pildid olemas.. kusagil mujal.

see retsept jäi külas kusagil ajakirjas silma, aga mitte päris täpselt meelde, nii et tegin sellest, mis mul on. lisaks pole aimugi, kas selline variant on netis olemas, nagu mul siin või mitte.
igatahes, meil tuli kuus pirukakest.

250g lehttaigent (meil oli 3 Mantinga lehttaignalehte)
1 muna
2spl piima
50g juustu
paar cm porrulauku
100g kuumsuitsulõhet
soola, valget pipart

pane ahi eelsoojenema umbes 205 kraadi peale.
löö muna lahti ja sega piimaga, eralda natuke pirukate määrimiseks.
riivi suurema hulga piima-munasegu sisse juust. haki kuumsuitsulõhe ja porrulauk, vala teiste ainete juurde ja sega, maitsesta vähese soola ja jahvatatud pipraga.
lõika taignast ruudukesed, täida need täidisega, suru ääred korralikult kokku, pintselda pealt muna või muna-piimaseguga ning saada ahju (plaadil ja küpsetuspaberil ikka) ca 20-25 minutiks.

jaanalinnuefekt

saaks ükskord kuidagi välja puhata, kohe mitu päeva juttis mitte midagi teha. iseasi, kas ma seda ka suudan :O ilmselt mitte. aga unistada ju võib? 🙂
vahel mõtlen, et oleks selline päikesevalguslamp, mida iga päev pooltunnike kasutada, oleks vist ka parem. elu poolhämaras.. ei ole ikka normaalne.
ootan lund, jälle lund, sellist, mida ikka on, nii, et ei muutuks siin linnas kohe mustaks ja ei sulaks ära. siis on ka valgem ja mõnusam. see lumine reedeõhtu 10 päeva tagasi oli nii helge ja mõnus, linn oli valgust täis 🙂

muidugi, telefon hakkab ka rohkem jamama just siis, kui niigi ei ole kõige helgem finantsolukord. eks siis tuleb downgradeda, mis seal ikka. kuigi on teatud asjad, millest loobuda ei tahaks.
ah, paistab.
asjadel on kalduvus kuidagi laheneda.
peamine on mitte klammerduda.
jaanalinnuefekt.

aeg puhkamisekski on olemas, mina ise ei võta seda, vaid täidan muuga. mis on ka puhkus, mingit teist pidi.

tagasivaade

P.S. kui mind telefonis kätte ei saa, nt kutsub ja siis hakkab andma kinnist või maitea, mida täpselt kuulda on, siis jooksis kokku. eksole.

pühapäev, küüslaugune

kokk-juurdelõikaja-torumees-abiõpetaja-nõustaja..

köök on sööki täis. esik on küüslauku täis. toolikate on harutatud ja välja lõigatud. suure toa radikas on soe. lapsel kõik teadaolevad kooli- ja muusikakooli tööd tehtud. tuttavale natuke nõu antud.
triikima peab. esikut koristama ka.
äkki saab täna juba enne 9t lösutama?
ja millal ma selle kirjaliku töö veel ära teen :O

laupäev lapsega ehk kkk

ja kkk ei ole seekord kohvik kalamajas, vaid kino, Kumu ja köök.

eile nimetasin laupäeva küll kultuuripäevaks, aga noh, kuna laps oli laupäevaga paksult rahul (‘emme, ükskord on mul ka lahe laupäev!’), siis mõtlesin ringi.
ja üldse, eks lapsel on õigus ka. ma ikka teen temaga päris vähe igasuguseid asju. küll pole aega, ei temal ega minul, küll pole mul raha, küll lihtsalt ei jaksa. õnneks on lapsel teisi sugulasi, kes tegelevad igal pool käimisega. lihtsalt, jah, minuga koos ei ole liiga tihti lahedaid laupäevi, tõesti.

Skyfalli oodati siin juba ammu. nagunii, tuletati mulle meelde, jäid suvel nägemata Ämblikmees ja ee.. mingi muu sarnane asi. ma natuke lootsin, et äkki on nendest juba välja kasvanud, aga ei. eks ajalimiidiga (ja mitte ainult aja..) oli suvel ka kehvasti.
igatahes.
mina ei ole mingi Bondi-fänn, mul on teemast enam-vähem üldpilt ees. laps, näe, teab rohkem kui mina.
aga suurimat pahalast mänginud näitleja arvasin ma õigesti ära (heh, mitte nime, muidugi, aga no on see tüüp ja mänginud just seal, kus ma arvasin; aga ta oli seal üsna selline, et vabalt oleks võinud ka keegi teine olla ju) ning habemes ja 80ndate päikeseprillides Craig meenutas veidi hoopis BruceWillist (oh, kohutav, ma sain just aimu, et Die Hard, millest ma pole vist küll ühtegi osa vaadanud, saab veel järje).
visuaalselt häid kohti oli ka. üks mu lemmikuid oli see Šanghai-värk: õhtu, vastasmaja seinal mänglev sinakas reklaam, peegelduvad valgused ja klaasid. no ja Šotimaale sõidust oli ka paar kena vaadet.

aga Solarise kino meeldib mulle ikkagi rohkem kui CCP. esimeses on normaalne tasuta garderoob ja võimalus vabalt ka peale filmi nt wc-sse minna. teises on tasuline garderoob kusagil fuajees ning kui peale filmi on vaja wc-sse minna, siis umbes pead sealt küsima ja lintide alt läbi ronima. kusagil maja keldris on tasuline ka muidugi.
nojah.

kunstitunnis oli antud link, et lapsed viigu end kurssi ühe kunstinäitusega, mis hetkel Kumus üleval on. hm, mingil müstilisel põhjusel ei olnud laps seal käinudki varem, nii et mis me siin ikka netis tutvume, läksime aga kohale ja käisime kogu maja läbi.
üritasin ikka rääkida ka natuke, no midagi ma ju tean. laps vangutas pead ja kohati arvas, et ma võiksin kuss olla. no ma ju olin ka enamuse ajast nagunii..
igtahes ta nägi oma vajaliku asja ära ja paljud muud kunsti otsa. tal on täisa oma maitse ja arvamus olemas, tubli.


ma ikkagi täiega jälestan seda fotokat. niipea, kui ava muutub maksimaalsest natuke väiksemaks, on tulemus jama. st, mulle tundub, et see sõltub üsnagi avast. ja seda ma talle ette anda ei saa ka. veelkord, see jama avaldub pläsas. peab vist taas müüjaga ühendust võtma, oeh.

nojah, jalutasime Kumust ära, käisime NOPist läbi, kuid sööma sinna ei jäänud, liiga täis oli. mitte kõht, laps oli umbes nälga suremas vist, kohvik oli täis. lõpuks toitlustasid meid Pizzapoisid, aga noh, nende süsteem on ka muutunud, ei saanud enam võtmehoidjaga soodukat ja pizzatäidisega pizzataskule tuleb hinnale otsa, sest on rohkem koostisaineid kui taskule ette nähtud jms.

söödud sai, aga ikka oli kööki ka asja, sest mingid mõtted olid peas.
näiteks kartulisalat. ma ei tee väga tihti tavalist kartulisalatit, sellist vene mõjudega eesti oma. ometi oli see minu lapsepõlves nädalavahetuste püsisaatja, mu ema teeb siiani igal laupäeval salatit (alati ei ole kartulisalat, aga enamasti küll). kodune porgand kees magusaks, hapukurk on ka üsna magus, nii et maitsestamine oli trikk. ja üldse võiks sellega nüüd pool maja ära toita, koguseliselt.

(ja ma olen liiga väss, et nende kunstvalguses tehtud toidupiltide värve viisakateks tuunida)

peale viimast Meisterkokka oli mul mingi tiramisu-mõte peas. kohalikust kaubandusest sain aga odavat mitte-mascarponet ja sellega juhtus nii, et see kreem tuli maitselt väga hea, aga konsistentsilt väga voolav. seega oli tulemuseks küpsistega kausimagustoit ja see ei näinud piisavalt apetiitne välja.
igatahes, selle peale jäi üle päris mitu munavalget ja tegin natuke kohvibeseesid. ma ei ole mingi beseesõber ja ei oska neid teha; lisaks suutsin algul panna temperatuudi 125 asemel 175 peale 😛 aga see vist ei rikkunud midagi ära, ikkagi olid kauem ahjus, kui kõiksugused retseptid ütlevad ja lõpuks panin ventilaatori ka tööle. nojaa, muidugi, mul oli ka kaks plaati korraga sees 😛

laupäev on, teadagi, puhkepäev.
nii sain minagi juba enne kella üheksat diivanile selga puhkama.
radikatest vett välja lasta, et soe sisse saada, ei jaksagi enam.
täiega nõrk, ma ütlen.

hetked endale

ise ka ei usu, aga suurem osa pärastlõunast kulus kohe täitsa iseendale.

Tallinnas ei ole küll ühtegi väga head veekeskust, aga sedapuhku kulus Meritonis üllatavalt kaua aega ära. meeldiv seltskond andis oma osa muidugi. üksi ei oleks ma seal ometi nii kaua vastu pidanud. seekord aga pigem lendas aeg liiga kiirelt. jutud selle, teisel ja kolmandal teemal, vihjed neljandal ja viiendalgi..
vees ligunemisele lisaks saunad ja soolakamber. naha sai nii pehmeks ja mõnusaks. oleks veel saanud edasi nii, et poleks pidanud õue minema..
ikkagi, tänud, M., võimaluse eest!

õhtul pisike veini-juustu koolitus.
algul, peale seda spa-sessiooni, oli küll ülimalt roidunud olek ja tunne, et ei taha kuskile minna. aga võtsin ikka kätte ja käisin ära. reede õhtu ju 🙂
natuke suminat ja anonüümset seltskonda kulus täitsa ära.

homse päeva võime nimetada kultuuripäevaks vist. või vähemalt osa sellest.

(ma ei või, suur pilt on mingi pläsune ja no see vasak nurk ei vaja isegi pläsa.. :S )

tuul, see lõputu tuul..

ma ei tea, kas need kiled ümber selle maja kuidagi võimendavad tuult või? minu meelest siin viimasel ajal pidevalt tuulab, aga ma ei saa aru, kas mulle ainult tundub nii. õue minnes alati ei olegi väga kohutav, kuigi nt eile kraad ei näidanudki midagi hullu, aga tuul oli vastik-vastik.
mis paneb muuseas mõtlema, et peaks akende tihendid üle vaatama.
ja see on ka mõistatus, et miks, oh miks juba soe olnud radikas ühel päeval enam soe ei ole, kui püstik ometi on. vahepeal on jälle õhku lastud süsteemi või? mõni liiter vett sai siit õhtul välja, ei midagi.

eile ostsin hulga majapidamistarbeid, et talv üle elada. niigi olematusse rahakotti tegi see suure augu.
aga mingis mõttes on teatav ükskõiksus selle suhtes juba. et kui nagunii see surnud ring on, siis .. on.

põhimõtteliselt tunnen ma end 40h (või rohkem) nädalas töölkäijate kõrval küll saamatuna. mismõttes mul ei ole aega, noh, kodu ja asjade jaoks? ma ka ei tea. olengi saamatu.
ja väsinud. sest kogu aeg on midagi teha.
nõus, jah, ma võiks mõne tooli putitamise asemel, raamat näpus, voodil lebada. et oma valik, võiks öelda? ega vist ei eksigi..
(aga ma võin ju unistada nädalast kusagil, kus ma ei pea midagi tegema peale selle, et vean end söögiaegadeks kusagile sööma. äkki ma siis ei võta enam alla niimoodi ka.)

veel blogimisest (paljude sulgudega kirjutis)

Rents tegi muidugi mingi nalja ja on kenasti tagasi. ning täna on tal lugu, mida vist ka peaaegu et iga blogija on mingil hetkel arutanud. et ehk kui palju blogimine on avalikkuse nõudel toimuv avalik tegevus ja kuipalju ikkagi blogija isiklik valik, rääkides siis justnimelt erablogidest. või et mis mulje blogijast jääb ja palju ta seda ise suunab.

noh, eks olen minagi pähe saanud:

  1. asjade eest, mida ma kirjutan
  2. asjade eest, mida ma ei kirjuta
  3. mulje eest, mida ma jätan
  4. mulje eest, mida ma ei jäta
  5. igasuguste asjade eest, mis mulle pähe ei tulegi kohe.

targutama kipuvad tihemini need, kes reaalsusega väga kursis ei ole. reaalsus olen antud juhul mina konkreetses hetkes (ma ju räägin endast). ning kui inimesed, kellega ma igapäevaselt suhtlen, targutavad (ja nemad enamasti ei targuta, vaid räägivad asjast) enamasti kusagil väljaspool blogosfääri (kuigi mitte ainult), siis taas, need, kes teavad vähem, kas:

  1. üritavad kommida (ilmselgelt sihilikult väga isiklikke komme ma ei lase läbi, minu valik)
  2. mailivad
  3. elavad end välja oma blogis
  4. elavad end välja kusiganes mujal, aga mitte märkamatult, eksole.

nojah, aus olla, eks minagi tean mõnda inimest rohkem selle järgi, mis ta kirjutab ja arvan midagi selle info põhjal, aga ikkagi ma teadvustan, et ma reaalselt ei tunne neid inimesi kohe üldse. et ehk õigem on arvata midagi olukordade kui inimeste kohta. kui üldse 🙂

aga jah, tulles tagasi algse juurde, siis minu jaoks on see blogi kahtlemata minu isiklike arvamuste-hetkemõtete avaldamise koht ning ma avaldan siin just nii palju ja just seda, mida ma tahan hetkes välja näidata.
kui see lause oli liiga keeruline, siis:

  1. mina otsustan, mida ma siia kirjutan ja miks
  2. mina otsustan, millised kommentaarid ma avaldan ja miks (punktide a ja b ‘miks’-id on üldiselt minu subjektiivne valik)
  3. ükski asi, mis ma siin kirjutan, ei ole ilmselt ajas jääv (no kui ma ei muutuks üldse elu jooksul, oleks ju jama majas ometi!)
  4. kõik, mis ma kirjutan, ei ole reaalsusega seotud (aga päris palju on ka)
  5. kõik, mis ma kirjutan, tuleb ainult minust ja läbi minu (et ehk ongi subjektiivne, või mis te arvasite ometi?)
  6. ma ei püüagi endast siin mingit perfektset muljet või üldse muljet jätta, mulje on lugeja peas g) kui ma millestki ei kirjuta, siis see ei tähenda, et see mind ei huvita-puuduta, vaid et ma ei taha sellest kirjutada (miks, on jälle minu subjektiivne valik).

ehk lühidalt kokku võttes: kui ei meeldi mina või see, mida ma kirjutan või see, mida ma ei kirjuta või see, kuidas ma kirjutan, siis ei ole kohustust lugeda. d’accord?

Sorry...rather be hated for who I am quote graphic

indigoaalaselt ka kirjutis samadel teemadel.