lõunasöögid Tallinnas

täiesti jube, ma saan ise ka aru, et KOLM postitust päevas ei ole normaalne, aga no vabandage mind.. ma luban, et lähitulevikus tulevad mõned postitusevabad päevad.. või no peaaegu. pole parata, et mul on hetkel nii palju öelda.
lihtsalt ma jõudsin täna selleni, et ma olen viimase paari nädala jooksul käinud ilmselgelt liiga palju linna peal lõunal. no kuidagi on kujunenud noh. vahepeal ei olnud kuude kaupa sellist asja. ning ma nüüd võtan vabaduse midagi arvata nende kogemuste kohta.
tegelikult lühidalt ütlen kohe ära: lõunapakkumise hind ja toit (suurus, kvaliteet) ei ole üldse omavahel kuidagi seotud.

alustama pean aga sellest, et ma võtan täiesti isikliku solvanguna seda, et Park Inn pani Novelli kinni ja nüüd on seal mingisugune suvaline grill. igatahes väga teistsugune, kui Novell. mitte, et Novell oleks nüüd olnud linna parim koht, aga mulle meeldis seal lõunal käia, sest oli üks lähimaid kohti, kus sai restoranitoidu lõunaprea hinnaga. ja head kokteilid olid neil ka, sh alkoholivabad. viimane kord küll oli teenindus juba alla käinud, aga umbes paar nädalat hiljem oli koht kinni ka. ilmselgelt nad enam ei pingutanud..

Chicago päevapraed on mulle ka meeldinud. kui nad just pastat ei paku (ma ei ole pastasõber ja söön seda väga harva, see jahu on kuidagi jõle raske kõhus, veel hullem, kui kartul, mida ma söön ka vähe). hind ei tapa sellise koha sisse, lisaks on klaas vett/piima/keefiri tasuta.
viimati oli sealihafileerull. õigemini kaks rulli. piprakastme ja aedviljadega (kartulit ja uba oli näiteks, et ehk kartulit ei olnud palju ja see oli hea). ning tegu ei olnud lihtsalt rulli keeratud sealihaga, vaid see oli täidetud musta ploomi ja mingi pähklilise ja võib-olla millegagi veel. kõht sai täis enne, kui toit taldrikult otsa, aga järgi jätta ka ei raatsinud.
nämm.

Chicago 1933 seafileerull piprakastmes (pilt nende FB lehelt)

Neikidi päevapraad oli nats kallim, aga vähemalt sel päeval mannetum. valida oli pasta, pasta ja taimetoidu vahel (jättes kõrvale eelroad, millest ükski ei sisaldanud liha; aga ma olen ebaloodussõbralikult lihasööja ning kui ees on pikk päev, siis võiks mõni lihakilluke olla). teine pasta oli küll cous-cous, aga pasta seegi oma olemuselt.
minu taldrikus oli lisaks pastale veidi kanafileetükke ja ehk isegi terve tomati jagu päikesekuivatatud tomatit ka. mingi soust oli nagu ka, mitte nii palju, et taldrik seda täis oleks, aga vähemalt nii palju, et pasta ei olnud kuiv. portsjon oli paras, et minusugune saaks kõhu mitte liiga täis. hea oli teada, et pärast saab veel saiakesi 😛
peedi-cous-cous tähendas peedivees ülekeedetud cous-cousi (või oli neil mingi eriti suur sort?), sellega kaasnenud veisehautise kohta ma kommentaare ei kuulnud. aga ega seda palju just ei olnud.
vesi oli vähemalt hinna sees ja seda sai karahvinikaupa.

Stockmanni viies korrus, see kuulub nüüd ketti nimega Daily Special.
kui ma neid hindu nägin, pidin ma pikali kukkuma. st ma mäletan jah, et see on suhteliselt kallis koht, aga no kirjeldatutest on see kõige vähem restoran ja sarnaneb kõige rohkem sööklaga (päris-sööklateni me veel jõuame ka). aga mis ikka, aega väga pole ja võtame, mis on. et ehk kuhjan taldriku peale ühe seenetäidisega hakklihapalli (jaa, seal sees oli vist terve üks kuumutatud šampinjon, aga võib-olla ka pool), mõtlen, et lisandiks võtaks hautatud aedvilja, kuid kõrval on silt, et hinna sisse kuulub ÜKS lusikatäis hautatud aedvilja. oeh. võtan siis veidi ahjukartulit ka. ülejäänud taldikuosale püüan kuhjata hunniku salatit, aga kusagil on piir.
kaaslane võtab lõhe, mis on veel eurojagu kallim kui mu lihapall.
kõik joogid ning ka leib maksavad. arve tuleb üüratu. süüa on nagu sööklas..
olgu, tegelikult see ei olnud nagu see päris lõunapakkumine, aga ma juba arvasin midagi pasta kohta – selle oleks tõesti odavamalt saanud.
lauas arutame, kuidas Lätis oleks nagu söömine jm odavamaks läinud. et kaks latti lõuna eest maksta on ju ometi mittekallis. lõpuks jõuame järeldusele, et kunagi oli see kallis küll, lihtsalt meil on nüüd veel kallim.

võrdlusena toon siia veel paar söökla-tüüpi kohta.
Šveitsi majas on söögikoht nimega Harry kohvik. kui mind sinna poleks viidud, ei oleks osanud ise otsidagi. aga selgus, et täiesti tore koht on. päevapakkumised jäävad, noh, 35-50% odavamaks kui Stockmannis, taldrik ei ole palju väiksem, palju sa midagi sinna tõstad, ei olegi oluline. võib-olla tõesti, kui ma selle puhtalt liha täis laoks, nad teeks nägusid. joogid tuleb juurde osta, aga maksavad üllatavalt vähe. magus kraam on ka taskukohane. Stockmanni prae hinnaga saab end ümmarguseks söödud, et ehk praele lisaks veel juua, kohvi, saiakesi vms. ning leivaline on vabalt tasuta võtta.

meie oma maja kohvik on Harryst kallim, praed antakse ette ja ise saab iitsatada ainult seda, et ‘ma olen endiselt see, kes ei taha palju kartulit, oi, sellest piisab!’. ega salatit sellevõrra nüüd rohkem ei panda ja maksad ikka täishinna. joogid jms on kallimad kui Harrys. aga no mugavus, eksole, ei pea saapaid jalga ajama ega midagi. toit on üldiselt normaalne, leib tasuta. väike allahindlus ka oma maja töötajatele.
kui hinna ja kvaliteedi üle mõelda, siis kipuks küll pigem Chicagosse.. või Harrysse.. aga pole aega ega viitsimist ega võimalust alati.

ja ikka see Novell, no mismõttes nagu..

(tänud headele sõpradele, kes on aidanud selle jutukese valmimisele 🙂

taustaprobleemid blogis?

hm, eile tõmbasin pikalt ripakil olnud teemauuenduse peale ja nüüd juba mitu tuttavat kurdavad, et tekst on karupruunil taustal, et ehk siis nende brauser miskipärst ei suuda seda valgest tekstitausta CSSist tuvastada.
ise ma ei suuda mingit CSSi kala tuvastada ja üldse, mul näitab igal pool kenasti. või on probleem brauseri cache‘s?
igatahes, ma väga vabandan nende ees, kellel on probleeme sellega ja ma ei tea, proovige ctrl+F5 siin lehel siis (kui näete lugeda piisavalt), see peaks nullist kõik uuesti laadima ja ehk lahendab probleemi.
või kasutage sobivat RSSi 🙂

tänased mõtteminutid: subjekt või olukord?

onju?
mõnikord on oluline mõni tunne, situatsioon, olukord, hoolimata sellest, kes ja kas mu kõrval oli.
ometi on seda ülilihtne ajada sassi inimesega.
nojah, nagu armumised, näiteks. olukord, kui tegu on täiesti isikliku emotsiooniga, mis projitseeritakse subjektile (persoonile). hiljem on lihtne seeläbi idealiseerida subjekti, isegi kui tegelikult on tegu vastu seina visatud mannapudruga (vs mehega; ma räägin hetkel naise vaatevinklist, loodan, et zoovolinik ei tekita sellest probleemi). ja vot seetõttu igatseme ikka hiljem tagasi seda inimest, kellele me oma emotsiooni üle kandsime. nojah, mitte, et peaks pidevalt ja uuesti armuma, kuigi samas võib ju ometi ka (ja subjekt ei pea olema vastassoost elusolend mitte; lisaks on armumine tegelikult väike süütu tegevus, kuni see püsib lihtsalt oma peas.. või südames).
ning muidugi on alati olukordi, kus tegelikult ongi lihtsalt suurepärane subjekt.

aga see oli selline kõige lihtsam näide.
omaenda heaolu huvides on lihtsalt mõistlik aru saada, mida me tegelikult igatseme.
üsna tihti selgub, et see ei olegi subjekt, vaid pigem olukord ja enese sisetunne.
kuid mitte alati.

P.S. käesolev jutt ei ole kuidagi seotud reaalsete inimeste ja olukordadega, kõik sarnasused on juhuslikud kokkusattumused.

P.P.S. ühtlasi, minnes isiklikuks, suhtlen ma enamike oma armumissubjektidega (persoonidega antud kontekstis) edukalt edasi ka armumisolukorra lõppedes (sõltumata, kas sealt on arenenud midagi edasi või mitte). et ehk sel juhul on väärtustatud need persoonid, mitte niivõrd emotsioonid. win!